ARHITEKTUUR EESTI MÕISATES JA LINNADES (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Tartu Kolledž
Tauri Must
ARHITEKTUUR EESTI MÕISATES JA LINNADES
Referaat
Õppeaines „Eesti ajaloolised interjöörid“
NTS1270
Tööstus- ja tsiviilehitus
ER 4
Üliõpilane: “ ..... “ .............................. 2012. a ......................................... Tauri Must
Juhendaja : “ ..... ” ............................... 2012. a ............................. dotsent Epi Tohvri
Tartu 2012

SISUKORD

SISUKORD 2
PALMSE MÕIS 3
ALATSKIVI LOSS 6
ARAVETE KOOLIMAJA 9
EW-AEGNE TÜRI LINNA KESKUS 11
KASUTATUD KIRJANDUS 13

PALMSE MÕIS

Palmse mõis asub Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas. Kunagi kuulusid need territooriumid Kadrina kihelkonnale. Mõisat on esmakorselt mainitud juba keskajal kuuludes Tallinna tsistertslaste Mihkli nunnakloostri valdusse. 1510 . aastal vahetas klooster mõisa Bertram Jungega Harjumaal asuva Nabala mõisa vastu. 1522. aastal läks Palmse Metztackenite suguvõsa kätte, kuniks mõisa võtsid oma ülal pidada Pahlenite suguvõsa aastani 1919. Praeguse härrastemaja ehitust alustas G. Chr. von Pahlen 1697 J.Stael v. Holsteini jooniste järgi. Mõis sarnanes oma sümmeetrilise põhiplaaniga ja kahekorruselise kivihoonega palladionistliku üldlahendusega nii Maardu kui ka Aa mõisahoonele. Ehitist rüüstati vene vägede poolt Põhjasõja ajal. 1730 aastaks taastati härrastemaja vanadel müüridel. 1782 -85 ehitati maja ümber arh. J.C. Mohri jooniste järgi, millega sai hoone oma praeguse ilme. [8,10]
Palmse mõisaansambel on Eesti üks väljapaistvamaid barokkstiilis tervikkomplekse. Üks väheseid täielikult säilinud ja restaureeritud mõisaansambleid. Ennistustöid alustati juba 1972. aastal, mil mõisakompleks siirdus Lahemaa Rahvuspargi omandusse.
Mõisa peahoone on barokne, 2-korruseline kõrge sokli ja kelpkatusega, sümmeetrilise kompaktse põhiplaaniga balladionistliku lahendusega kiviehitis. 1. korrus on natukene kõrgem ja pidulikum, kus asusid pidulikud vastuvõturuumid. 2. korruselt võis leida magamistoad ja võlvitud keldrist köögi mantelkorstnaga, veinikambri ning majapidamisruumid. Vormiküllasem on lõunakülgne esifassaad, kus me näeme eenduvaid külgrisaliite, mida kaunistavad roosaknad, pilastrid ja profileeritud räästa- ja viilukarniisid kolmnurkfrontoonide all. Põhjafassaadil asub kõrge keskrisaliit samuti kolmnurkfrontooniga. Lossilikult barokset paraad -treppi kaunistavad dolomiidist raidpiirded lõunaküljel. Tagafassaadilt laskub parki esinduslik treitud balustraadiga trepp . Katusest eenduvad voluutidega kaunistatud uukaknad. Katusekatteks on punakas katusekivi . Fassaadid on krohvitud ja värvitud kollakat tooni. Avatäited on puidust ja värvitud valgeks. [6]
Ajastule omaselt on ka siseplaneering lahendatud sümmeetriliselt. Paraad-apartemendid asusid alumisel korrusel, keskseim neist on saal , mis eendub risaliidina. Dekoratiivsetest elementidest on fuajees puit-trepp ja ampiirstiilis peeglid , 4 rokokoolikku kahhelahju, ülakorrusel ka 1780. aastatest pärinev profileeritud laekarniis ja põrandalambriisid. Ornamentaalsed seinamaalingud pärinevad 18.saj. lõpust -19.saj. algusest. Ka härrastemaja on sisustatud tervikuna ja vastab selle ajastu mõisatele iseloomulikult unikaalsele interjöörile, andes hea ülevaate Palmse härrasrahva elustiilist. Kuigi praegune mööbel ei ole kuulunud algselt von der Pahlenitele, vaid on kokku ostetud Eesti erinevaist paigust, on mõned detailid siiski originaalsed. Igale ruumile on antud oma nimetus, kus „Hallis salongis“ asub uhke Karjala kasest valmistatud biidermeiermööbel, „ Sinises salongis“ aga Emma -stiilis polstermööbel. Ülemise trepikoja trepibarjääril asuvad peahoone ehitaja Hans von der Pahleni monogramm ja maja ümberehituse lõppdaatum 1785. [14]
Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall -tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda , kasvuhoone jt hooned. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb algselt baroksena kujutatud mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. [5]
Joonis 1. Palmse mõisa peahoone vaade edelast A. Kaldam 23.09.2010
Joonis 2. Palmse mõis interjöör. J. Nilson

ALATSKIVI LOSS

Alatskivi mõisa on esmakordselt mainitud 1601 . aastal. Varaseim teadaolev mõisahärra oli Johann Wrangeli, hiljem on mõisat korduvalt pärandatud, kingitud ja renditud. Viimasteks omanikeks on olnud Stackelbergid ja Nolckenid. Praeguse härrastemaja laskis Luunja parun Arved von Nolcken ehitada enda tehtud projekti järgi aastatel 1880-1885. 1921. aastal mõis riigistati. Seal on aja jooksul tegutsenud Alatskivi Kõrgem Algkool , piirivalve Peipsi jaoskonna staap , masina-traktorijaam ja Alatskivi aiandussovhoos. 2003-2011 teostati lossis kapitaalsed restaureerimistööd, täna tegeletakse seal turismindusega. [9]
Alatskivi lossi rajamisel on eeskuju võetud Inglise kuninganna Victoria Šotimaal olevast residentsist - Balmorali kuningalossist. Kuigi loss on oluliselt suurem, kui Alatskivi mõis, kopeeritakse põhilisi kujunduselemente mitte aga planeeringut. Sarnaseid kujunduselemente on mitmeid. Näiteks peasissepääsu kohal olev massiivne sakmikrinnatisega rõdu, nurgatornid ja eenduvad väikesed tornikesed koonusekujuliste tornikiivritega, alt neljakandiline , ülevalt kaheksakandiline kõrge torn. Ka nende losside looduslik paiknemine on võrdlemisi sarnane, asudes jõeoru nõlval metsikus maastikus. Paralleele võib luua ka tudorkaarsete peasissepääsude ja konsoolidele toetuvate teravkaarviiluliste ärklitega.
Hoone parempoolne osa on kahe-, vasakpoolne aga ühekorruseline. Põhiplaanilt on loss ebasümmeetriline ja kauni siluetiga. Maalilist muljet rõhutavad arvukad eri kõrgustel paiknevad nurgatornid, samuti risaliidid ning teise korruse akende astmikfrontoonid. Esifassaadi ilmestab suur altaan, mis on kaunistatud sakmikrinnatisega tornilaadsete tulpadega. Parempoolsel nurgal on kaheksatahuline torn, vasakul fassaadinurgal ning parempoolsel taganurgal on terava kiivriga ümartornid. Hoonel on suhteliselt rikkalik krohvdekoor: tornidel mašikuliitaolised karniisid, profileeritud korrustevahelised simsid jne. Tähelepanu väärib detailide kõrgekvaliteediline viimistlus , kus nt vundament on vooderdatud graniitplaatidega, astmikfrontoonide ülaosa laotud tahutud dolomiitplokkidest. Lossi katus on taastatud algse järgi- katuse materjaliks hele kiltkivi. [3,7]
Esindusruumid asuvad esimesel korrusel, mitmed neist on stiilsete interjööridega. Inglaslikult läbi kahe korruse ulatuv vestibüül, mis on kujundatud sammasrõdu ja kahe erakordselt suure kaminaga. Saal on avar klassitsistlikus laadis ja kaunistatud korintose sammastega. Söögisaali ja pildigalerii interjöör on seevastu kaetud tumedate puitkassettpaneelidega neorenessansi maneeris seinabraadi ja lühtritega, salongist leiame neobarokse ja rokokooliku dekoori. Hallist vasakule jääb kabinet. Säilinud on hulgaliselt kõrgekvaliteedilist tisleri - ja stukitööd nii Tartu kui ka osalt Riia meistritelt. Hoones asub mitmeid esinduslikke historitsistlikke kaminaid ja ahje, ühes põhjatiiva ruumis on maalitud kahlitest soemüür. Teisel korrusel on peamiselt elu-ja külalistetoad. [3]
Lossi interjöörid on ajastuomaselt ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessansslikus ja saal korintose orderiga uusklassitsistlikus stiilis. Nii palju kui võimalik, püütud taastada algseid interjöörilahendusi, milleks tarvilikku teavet on saadud lossi algsete omanike Nolckenite järeltulijailt. Väärtuslikem osa lossi mööblist on tänaseni nende Saksamaa kodus, sealt saadud värvifotod on olnud mööblivaliku aluseks. [2]
Joonis 3. Alatskivi loss 2011. Peafassaad
Joonis 4. Alatskivi lossi vestibüül. J. Vali 2002

ARAVETE KOOLIMAJA

Aravete koolihoone õppekorpus on Eestis ainulaande postmodernistlik massiivne õppeasutus. Hoone rajati aastatel 1981-86 Eesti Maaehitusprojekti poolt, arhitektiks Ignar Fjuk. Vanema funktsionalistliku koolihoone (1941) juurdeehitisena valmisid 1985. aastal postmodernistlik 3-korruseline õppekorpus, 1988 võimla ja 1991 ujula. [12]
Parkmetsa keskel asuv koolikompleks on orienteeritud piki Piibe maanteed. Juurdeehitis hoonestab telgkeskme, markeerides seda peasissepääsu tähistava ekraanehitisega. Etteastena kujundatud hooneosa eraldab tinglikult vana uuest. Peasissepääs avaneb kõrgesse vestibüüli, kus asuvad garderoobid, käigud vanasse ja uude hoonesse, õpetajate ning direktsiooni ruumidesse. Uus õppekorpus on kõrge rekreatsiooniruumiga, millesse avanevad õppekabinetid kõikidelt korrustelt. Mõnevõrra nihutatult kesktelje suhtes paiknevad söökla ja aula . Täismõõtmetega võimla on seotud II korruse söökla-aula teljega ja ühendatud ujulaga, galerii kaudu. Kogu ehitisega seostatud ujula arhitektuurilises lahenduses domineerib kompositsiooni ääristav ümar plastiline trepikojatorn. Telliskonstruktsioonis ja gaasbetoonplokkidest hoone on osaliselt viimistletud puhta vuugiga punaste fassaaditellistega.
[11]
Koolikompleks on projekteeritud võimalikult suur, kuna sel ajal oli raske ehitusluba saada- lihtsam oli juurdeehituse õigust hankida, seetõttu õmmeldi nö pintsak nööbi külge. Kool jätab soliidselt tagsihoidliku inseneri funktsionalismi esindava eestiaegse koolimaja vaid väikeseks killuks oma suurejooneliselt vormiküllases juurdeehituses. Maanteelt viib koolini stalinistlikult toretsev telg . Samas on uute tiibade moodustatud siseõues de Chiricole omast metafüüsilisust. [4]
Hoones tegutseb ka täna kool, eelkirjeldatud põhimahud on säilinud. Osaliselt on asendatud avatäiteid, silma torkab nõukogude perioodi lõpukümnendile iseloomulik halb ehituskvaliteet. Suurima probleemina võib esile tuua ujulakompleksi kasutuseta seismist. Pärast renoveerimist on interjööris koritoride põrandad kaetud triibulise linoleumiga tekitades rõõmutunde- sellega on püütud õpilaste koolipäeva natuke värve juurde tuua. [13]
Joonis 5. Aravete koolimaja. Välja, L. 2009
Joonis 6. Aravete kooli interjöör

EW-AEGNE TÜRI LINNA KESKUS

Türi oli esimesi asulaid, millele anti linnaõigus Eesti Vabariigi ajal 1926. aastal. Linna hoonestusala on idast piiratud Pärnu jõega. Esmased andmed Türi (Turgell) kohta pärinevad 14.saj, mil kirikumõisa lähedal asus küla. Asula hakkas kasvama 19-20.saj vahetusel tänu puupapivabriku rajamisega, millega kaasnes ka raudtee . Türi linna ilme kujundamisel väikeste eramutega aedlinnaks mängis suurt rolli Türi Aiamajanduse Ühisgümnaasium. Sealt pärinesid ideed rajada hekid piirdeaedade asemele ning majalähised iluaiad. See komme sai kiiresti populaarseks üle Eesti. Asustuse kujunemisel said määravaks linna läbivad põhi mnt-d Tallinna, Paide ja Viljandi. Nende ristmikule ja viimase äärde kerkisid esinduslikud äri- ja eluhooned , mis jäid sõjas kahjustamata ja on tänaseni säilinud. [11]
Linnasüdamesse kerkinud majad kuulusid Baumverkile, Länkurile, Taavetile, Wöhrmannile ja Türi Tarvitajate Ühisusele. [1]
1930. aastatel ehitatud ärihooned moodustavad ühtse ansambli ja annavad Türi kesklinnale tuntavalt EW aegse hõngu. See on miljöö, mille väärtust kohalikud elanikud ei pruugi adudagi. Pisut art deco ´like elementidega hooned on 1930. aastate väikelinna kohta ambitsioonikad ja suurejoonelised olles tänaseni Türi kesklinna kõige esinduslikumad. [13]
Kolmekorruselised väljaehitatud murdkelpkatustega äri- ja korterihooned on laotud tellistest, hiljem üle krohvitud ja kaunistatud dekoorielementidega. Esimestel, mõnel juhul ka teisel korrustel paiknesid algselt ja asuvad ka praegu poed ja ettevõtted. Esinduslikumad on tänavapoolsed fassaadid, kuhu on rajatud suured vitriinaknad toodete väljapanekuks.
Viljandi 9-l on kaotanud 1 ja 2- korruse vahelt pärast krovimist karniisi ja katuse harja kõrgust on toodud allapoole. Põhiplaanilt on hoone sümmeetriline, eenduva keskrisaliidiga, kus asub trepikoda piklike kitsaste paarisakendega. Trepikoja kohal kaarjas katus roosakna motiiviga. Räästa alust kaunistab profileeritud karniis. Fassaadil on ainulaadsed liseenitaolised kaunistused, mis algavad 1-korruse kohalt ja ulatuvad räästakarniisini. Hoone seisukord hea, hiljuti renoveeritud. Katus on kaetud tumeda kiviga ja seinad värvitud beežikat tooni. Viljandi 7 on sarnane eelmisega , ent kelpkatusega. Trepikoja kohal termaken. Maja tervikuna on aga palju kevemas seisukorras laguneva fassaadi ka eterniitkatusega.
Viljandi 11 on ebasümmeetrilise põhiplaaniga hoone, millele on hiljem juurde ehitatud vasak tiib trepikojaga matkides paremat tiiba. Juurdeehituse käigus on kaotatud katuselt ka termakna motiivid vintskapide kohalt. Hoonet kaunistavad kvaader nurgaketid, petikaknad külgedel ja räästakarniisid. Uste ümber talakaarsegmendistik lukukivi motiiviga. Hoone on värvitud roosakat tooni punase eterniitkatusega.
Samal perioodil hakati rajama ka linna pärnaalleesid paralleelselt hekkide ja iluaedade projektiga. Täna ääristavad Viljandi tänavat hooldatud puud, mis lisavad ärihoonetele isikupära. [1]
Joonis 7. Türi ärihooned. Välja, L. 2009

KASUTATUD KIRJANDUS

Ajalugu. [WWW] http://www.turism.tyri.ee/index.php?page=75 & 26.11.12

Alatskivi loss. [WWW ] http://www.alatskiviloss.ee/est/loss/ 23.11.2012

Hein, A. Eesti Arhitektuur IV. Tallinn: Valgus, 1999

Kalm , M. Eesti XX saj. arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus, 2001.

Maiste , J. Eestimaa mõisad. Tallinn: Kunst . 1996

Mälestised • 15893 Palmse mõisa peahoone. [WWW] http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=15893 22.11.2012

Mälestised • 7158 Alatskivi mõisa peahoone. [WWW] http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&mtab=main&id=7158 23.11.2012

Palmse mõis. [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Palmse_m%C3%B5is 23.11.2012

Praust , V. Alatskivi mõis. [WWW ] http://www.mois.ee/tartu/alatskivi.shtml 23.11.2012

Praust, V. Palmse mõis. [WWW] http://www.mois.ee/viru/palmse.shtml

Raam, V. Eesti arhitektuur 3. Tallinn: Valgus, 1997.

Sokk , H. Aravete kekkooli hoone. [WWW] http://www.ambla.ee/web/?lang=et&page_id=518 23.11.2012

Välja, L. Eesti XX sajandi arhitektuuri kaitse programm Järvamaa välitööd ja hinnang ehituspärandile. Tallinn: 2009

Ülevaade härrastemajast. [WWW] http://www.palmse.ee/harrastemaja-1 22.11.2012