Referaat Sangaste loss (1)

Referaat
Sangaste loss
Juhendaja :
Koostas:
12. klass
Sangaste mõisa ajalugu
Esmakordselt mainitakse Sangaste algupärast nime Toyvel, Theal; rahvasuus Tõhala, 1272 aastal seoses Tiedemannus de Toyvele nimelise isikuga. Kohanimi "Sangaste" pärineb 1287. aastal rajatud mõisast (Sagnitz, Sangnic, Sangenitz jne.). (Esimene mõis rajati mäe lähedale, mida eestlased Harimäeks, sakslased aga Püha Leonhardi mäeks kutsusid. XVI saj. alguses olevat Sangaste olnud Vana-Liivimaal Tartu piiskopi suveresidentsiks.
Poola võimu all 16.-17. saj. vahetusel muudeti Sangaste kuningamõisaks. Poola ja Rootsi sõja käigus sai Sangaste aga kannatada ning olukorra parandamiseks liideti Rootsi võimu all 17. saj. teisel poolel Sangastega veel 8 mõisat (Puka, Keeni , Vaalu, Kaagjärve, Krüüdneri, ja hiljem Nötkenshof- Lauküla läheduses, Halechof- Aaldu talu ning Buchholtzhof- Karijärve juures Karula kihelkonnas). Nii jäi Sangaste mõisa territooriumile ka Valga linn. Aastal 1626 andis Gustav Adolf mõisa rüütel Christoph Raskele.
Ka Põhjasõda oli Sangaste piirkonnale raske ja paljud talud jäid tühjaks. 1723 . a. andis Peeter I Sangaste mõisa koos Karula ja Kaagjärvega kindral I. Golovinile. 1765 . a. läksid Sangaste ja Kaagjärve mõisad päranduse ja abielu kaudu vürst A. Golitsõnile, kes need 1797.a. pantis Carl Georg Arpshofenile. Viimase lesk müüs mõisad 1808. aastal õuenõunik Friedrich Georg von BERGILE (1763-1811), kes 1792. aastal oli abiellunud praegusest Lätist Ergemest pärit paruness Gertrude Agnes Wilhelmine von Ermesega.
Friedrich Wilhem Rembert ja Gustav (Astav) Gotthard sündisid ja veetsid nooruse Sangastes. Friedrich Wilhelm Rembert Berg (1794- 1874 ) läks vabatahtlikuna 1812 . a isamaasõtta Liibavi jalaväepolgu ridades. Haritud ja võõrkeeli oskava mehena sai ta armees 1865.a. kindralfeldmarssali auastme. Krahvitiitli oli ta saanud varem - 1856 . a. 1839. a.abiellus ta Veneetsia Gicogna patriitsiperekonnast pärineva krahvinna Leopoldinega, kes oli Austria feldmarssal Dauni tütretütar. Kuna neil lapsi ei olnud, adopteeris kindralfeldmarssal 1873.a. oma venna Gustavi pojad, andes neile parima hariduse, krahvitiitli ja lemmikvennapojale Friedrich Georg Magnusele ka varanduse (16 mõisat Eestis, Lätis, Soomes ja Poolas). Sangastes tegeldi aktiivselt põllumajandusega-aretati vilja, kartuleid . Sangaste mõisas oli uusim tehnika, esimene viljapeksumasin ja auto Eestis. Sangaste mõisa tooted hinnati Peterburi turul parimateks.
Esimese Maailmasõja alguses põgenes mõisnikupere Eestist. Krahv saabus siiski mõne aasta pärast tagasi. Tuli Eesti Wabariigi aeg. Maareformide käigus vähendati mõisa maid ning jagati enamus maadest asundustaludeks, kuid mõisasüda ja ümbritsevad maad jäid perekonna kasutusse. Et mõis ilma maata ennast ära ei majanda, sattus mõis kitsikusse. Võlad aga suurenesid ja krahvi surma ajaks oli mõis pankrotis . Mõisasüda võeti võlgade katteks ning lossis olev vara müüdi oksjonil võlgade katteks. Mis jäi müümata, jäi lossi. Tuli teise maailmasõja aeg.
Teise Maailmasõja ajal jäi loss peremeheta. Loss lagunes , järelejäänud mööbel ja asjad tassiti laiali, samuti uksed, aknad ja puitelemendid- ehitusmaterjaliks või kütteks. Nõukogude armee saabudes hoiti lossi ballisaalis ka hobuseid ning tuld tehti otse põrandal. Jahisaali tinaraamidega aknad sulatati haavliteks.
Peale sõda kuulus loss riigile ja hakkas lagunema. 1968. aastal anti hoone tollasele Tartu Kammivabrikule, mis lossi remontis ja kasutas seda puhkemaja ning pioneerilaagrina. 1993. aastal tagastati loss riigile, kes rentis selle välja firmale Real- Reisid . Sangaste Vallavalitsus võttis lossi haldamise üle 2000. aasta kevadel. Taastatud on lossi katus ja suur osa aknaid, valminud on muinsuskaitse nõuetele vastavad renoveerimis- ja haljastusprojektid.
Sangaste mõisa peahoone
Sangaste rukki lugu
Rukis oli Eestis tollal tähtis kultuur: see moodustas kuni 1/3 külvipinnast. Peamiselt kasvatatav kohalik maarukis oli aga peene tera ja väikese saagikusega. Peades oli palju tühikuid. Halvemates kasvutingimustes oli terade hulgas palju rukkiluste. Mõisates kasvatati küll mitmesuguseid välismaiseid rukkisorte, kuid need ei osutunud meie tingimustes küllalt saagikindlaks. Madala kvaliteediga rukist oli välismaal raske maha müüa, sest eelistatud olid jämedateralised sordid .
Sangaste ja teiste mõisate omanikuks sai Friedrich von Berg pärast kindralfeldmarssal F. W. R. v. Bergi surma 1874. Kohe alustas ta rukki kasvatamist. Kohalike tingimustega sobiva rukki leidmiseks tellis Berg esialgu talirukki mitmesuguste sortide seemet Inglismaalt ja Saksamaalt. Peagi selgus, et siinse karmi talve tõttu need Eestile ei sobi. Pärast seda võttis ta katsete algmaterjaliks meist põhja pool asuvate maade (Rootsi, Soome) rukkisordid. Ka nende hulgas ei leidunud ühtki kõlbulikku ja Berg otsustas ise hakata uut rukkisorti aretama.
Umbes 10 aasta pikkuse katsetamise järel oli selge, et Eesti tingimustele sobivat talirukkisorti pole võimalik kiiresti saada. Berg otsustas hakata rukist parandama alalise valiku teel. Lõpuks osutus võrdlusel parimaks Vana-Kuuste mõisast toodud talirukkiproov. Arvatavasti ostis selle rukkiproovi algseemne Õisu mõisa omanik Sievers 1850. a paiku Saksamaalt. Nii Õisus kui Vana-Kuustes kasvatati seda koos maarukkiga, sordid risttolmlesid omavahel.
Berg seadis ülesandeks aretada rukkisort, mis oleks pika kõrre, pea ja teraga , tihedapealine, tühikutevaba, raskete teradega, hea talve- ja seisukindlusega ning annaks rikkalikult saaki.
Pärast Bergi surma tekkis Sangastes rukki aretamisel ajutine paus . 1939 ostis Eesti Sordiparanduse Selts pärijatelt tolle rukkisordi edasiaretamise õiguse ja töö jätkub siiani Jõgeva Sordikasvanduse Sangaste aretusjaamas. Krahvi pojapoeg Victor on aretanud Kanadas Sangaste rukist edasi ning väidetavalt valmistatakse Sangaste rukki järeltulijast Canadian Gold viskit.
Friedrich Von Berg
Sangaste loss
Sangaste loss on kunagise Sangaste mõisa härrastemaja Lossikülas Sangaste vallas, mõisakompleksi tähelepanuväärseim ehitis.
Lossi arhitektuurist on palju juttu teinud kunstiteadlane Leo Gens, väsimatu arhitektuurimälestiste kaitse, restaureerimise ja säilitamise eest võitleja.
L. Gens kirjutab: „Sangaste lossi arhitektuuriline lahendus tähistab olulist vaheetappi klassitsistliku mõisahoone ja kodanliku individuaalhoone vahel. Selles säilib püüd esinduslikkuse ja seisusliku üleoleku väljendamiseks ning silmnähtav taotlus omaks võtta uue kujuneva elustiili suuremat intiimsust ja inimlikku mastaapi. Sangaste loss on küpse historitsismi musternäide.”
Lossi projekteerija oli Peterburi akadeemik, Eestimaalt pärit Otto Pius Hippius ( 1826 - 1883), kes on samuti Tallinna Kaarli kiriku ja sõjas hävinud Narva Aleksandri kiriku projektide autor. Hippius kopeeris peaaegu täpselt kuulsa inglise Windsori lossi arhitektuuri. Oma välisilmelt on loss tüüpiline „ tudorstiili” ehitis.
Sangaste lossi sissekäiku rõhutab väravatorn, loomulikult ilma langevõre, rippsilla ja kaitsekraavita. Lossi maalilise silueti loovad eri kujuga tornid. Treppviilud, ärklid, fassaadi sisse- ja väljaulatuvad osad moodustavad vahelduva , rikkalikult liigendatud hoone. Uuest elustiilist annab tunnistust klaaskatusega talveaed, mis pole säilinud. Sisearhitektuur erineb tunduvalt traditsioonilise mõisahoone interjöörist. Vestibüülist vasakul asub dekoratiivse roidvõlvikuga kuppelsaal, mida valgustab katuslatern. Ballisaali poolel kõrgusel on muusikute rõdu. Saaliga liitub niši- või ekseedritaoline puhkeruum. Seinu kaunistavad hobuserauakujulise kaarega hispaaniamauri arhitektuurist laenatud petiknišid, mille stalaktiitdekoor tuletab meelde kuulsat Alhambra lõvideõue Hispaanias Granada lähedal. Vestibüülist paremal paikneb söögisaal inglise elamule iseloomulike raskete puidust laetalade ja seinapaneelide ning obligatoorsete kaminatega (säilinud ainult üks). Interjööride maaliline ja sundimatu paigutus eri tasapindadel, ruumide mitmekesine konfiguratsioon, maitsekad detailid tõstavad Sangaste lossi esile teiste omasuguste, nagu Alatskivi või Vasalemma hulgast.
Loss ehitati aastail 1874- 1881. Ehitamiseks vajalikud punased tellised põletati mõisa lähedal kivivabrikus. Tellisetehase seadmed , sealhulgas ka tellisevormid olid ostetud Saksamaalt. Lossi alusmüürideks toodi Soomest graniidimürakaid.
Sangaste ansamblisse kuuluvad ka tornkindlust meenutav veetorn, „kastelli tüüpi” hobusetallid, laudad , massiivne müür ümber aia. Kõik ehitised on punasest tellisest, mis samuti on tüüpiline pseudogooti mõisahoonele. Pärast F. Bergi surma müüdi pärijate poolt korraldatud oksjonil 1939. a. suurem osa lossi mööblist, raamatukogust ja majakraamist. Laastavalt mõjusid ka sõjasündmused, rüüstamised ning lossi valdajate ( aretuspunkt, ülikool, turisminõukogu) sagedane vahetus.
Lossist on kadunud esialgne mööbel, skulptuurid , peeglid, maalid, jahitrofeede kogu. Purustatud oli osa aknaid, uksi, katust. Seepärast ei suudetud täita L. Gensi soovitusi, et Sangaste lossi interjöör taastataks tema endisel kujul. Pealegi tehti Tartu Plastmasstoodete Katsetehasele 1968. a. ülesandeks muuta Sangaste loss kasutamiskõlblikuks võimalikult lühikese ajaga ja kohendada ruumid pioneerilaagri otstarbeks. See gigantne töö tehtigi tehase ehitustööde juhataja Erich Tammisaare juhtimisel. E. Tammissaar suri ootamatult tööülesannete täitmisel. Tema mälestuseks on lossi fuajeesse paigutatud mustast graniidist mälestustahvel tekstiga:
„Sangaste loss restaureeriti a. 1969- 70 Tartu Plastmasstoodete Katsetehase vanemtöödejuhataja Erich Tammisaare ( 1916- 1973 ) juhtimisel“.
Sangaste lossi arhitektuuris kui ka interjööris on palju huvitavaid detaile ja ehituslikke elemente, mida säilitati ja püüti taastada restaureerimisel. Vestibüüli, välisukse vastu paigutati klaasvitraaž, nn. tedremäng. Söögisaali tammepaneel, mis oli samuti osaliselt hävinud, on nüüd maitsekalt restaureeritud. Kamina kõrval on paneeli sisse löödud viimase krahvi poegade , pojapoegade ja sugulaste nimed ning kriipsud, millega märgiti nende kasvamist. Kunagisest sarvede kollektsioonist on järele jäänud kaks, mis praegu kaunistavad fuajee seina.
Omaette kunstiteos on aknad, kus oli kasutatud pliiga kokkupandud peegelklaasi. Esialgsest klaasist on säilinud ainult üksikud ruudud, sest viimase sõja ajal võeti sealt seatina haavlite valamiseks.
Sangastet külastavate turistide tähelepanu köidab kajaefekt lossi trepialuses võlvikus, mille annavad portaali silluskaared. Hea akustikaga on ka ballisaal, kus viimasel ajal on peetud mitmeid kontserte ja saadud kõrgekvaliteedilisi helilindistusi.
Põhiliselt on loss kahekorruseline, kuid osaliselt kolme- ja koguni neljakorruseline. Rahvajutu järgi olnud lossis selle valmimise ajal 99 tuba. Hilisemad ümberehitused ja rekonstrueerimised on seda arvu muutnud. Praegu arvatakse kõigi korruste ruume kokku 149. Ruumide kogupindala on üle 2500 m², hoone maht aga 18 300 m³. Katuste katmiseks kulus 1500 m² plekki . Suure saali põrandapindala on ligi 300 m², söögisaalil – 125 m².
Hoone peauks asub kolmelt poolt lahtise võlvitud katusealuse seinas, mille kohal paikneb vaatetorn. Katusealuses võib täheldada huvitavat efekti - seistes näoga katusealuse ühe samba suunas, siis seal sosistatu on selgelt kosta diagonaalis paikneva vastassamba juures.
Peauksest sisendes satutakse suhteliselt tagasihoidliku suurusega, kuid kaunilt kujundatud vestibüüli, kust pääseb edasi peasaali, jahihalli või teisele korrusele. Esimesel korrusel paikneb suur saal .
Eriti kaunis on hoone suur saal, kus gootikale lisandub mitmeid idamaa kujunduselemente. Sealt leiab nii gooti tähtvõlvi kui ka idamaade stiilis seinaniši. Saali põhiosa on kaheksatahuline ning selle keskosa valgustab katuses paiknev kaheksatahuline latern. Saali ühel küljel on ka siserõdu.
Nõukogude okupatsiooni algperioodil kasutati lossi heinaküünina. 1969. aastast oli ta Tartu Kammivabriku (hilisem AS Estiko) pioneerilaager . 1993. aastal andis majandusministeerium lossi AS Real Reiside-le rendile. Aastal 2000 andis majandusministeerium lossi üle Sangaste vallale , kes lõpetas senise rendilepingu ning asutas sihtasutuse lossi korrashoidmiseks ja arendamiseks . Täna tegutseb loss hotellina ja restoranina ning on populaarne pulma- ja peokoht.
Sangaste loss on riikliku kaitse all olev arhitektuurimälestis.
Sangaste loss
Sangaste park
Palju meeldejäävat leiab loodusesõber Sangaste pargist, mis on üks suuremaid ja huvitavamaid.
Park on kaheosaline: lossi- ja metsapark. Esimene neist asub peahoone ümber, on segastiilis, s.o. alleedega, terrassidega lossi tagaküljel, tiikide süsteemiga all orus. Park rajati ja kujundati mitmekesise reljeefiga maa- alale ühel ajal lossi ehitamisega.
Lossilähedane pargiosa on liigirikas ja siin kasvab mitmeid haruldasi puid. Muu hulgas äratab tähelepanu lossi taga kasvav hiigeltamm ( kõrgus 28 m, läbimõõt 170 cm), mida rahvasuus tuntakse Peetri tammena ( olevat Peeter I istutanud). Aastakümneid tagasi ähvardas tamme lõhenemisoht ja selle vältimiseks pandi ümber harude raudklambrid. Puus on ka mitmeid õõsi, kus pesitsevat kodukakud. Lossilähedases pargis kasvavad mitmesugused harilikud lehtpuud : tammed, pärnad, vahtrad, kased . Nende seas on ka hõberemmelgat, sangleppa ja jalakat. Leidub üksikuid pajusid, toomingaid, pihlakaid, iidseid lehiseid, gruppidena nulge ja elupuid. Lossi ees seisabki kaks gruppi paljudest tüvedest koosnevaid elupuid. Põlised puud toonitavad sobivalt punastest tellistest hoonete ansamblit ja gootipärast vertikalismi.
Põõsastest kasvab lossipargis sarapuu, harilik sirel ja harilik ebajasmiin, suur läätspuu ja tähk- toompihlakas , tiikide kaldail metsistunult pihlenelas . Varemeid ja lossiseina katab kohati harilik metsviinapuu. Metsiku humala väädid põimuvad tiikide lõunakaldal puude- põõsaste ümber. Omapärased on suured sahhalini kirburohu ( Polygonum sachalinense) puhmad.
Peahoonest lõunas asuva tiigi läheduses kasvab suur mandžuuria pähklipuu ( Juglans mandshurica), samas ka üks suurelehine pärn ( Tilia platyphyllos).
Herbert Raap'i mälestusmärk lossipargis

Sangaste lossipark. Ilus ja ühtlasi romantiline koht nt, pulmade korraldamiseks
Teine park- metsapark- on avar looduslik ilupuistu tiikide taga kõrguval ligi 2 km. pikkusel ja 0,5 km. laiusel põhja- lõunasuunalisel vallseljakul. Metsapargi kujundamist alustati 1880.a , täiendati hiljem pidevalt, kusjuures jälgiti vabakujunduslikku stiili.
Metsapark ei ole ilupuistu ainult kitsamas mõttes, vaid omapärane ja suur rakendusliku tähtsusega katseala võõrpuuliikide aklimatisatsiooni ja naturalisatsiooni võimaluste selgitamisel. Metsapark katab rohkem kui kilomeetri pikkuselt lossitaguse oru vastaskallast, asetsedes väga vahelduva reljeefiga maastikul ( orud, künkad, nende nõlvad, perved) .
F. Berg armastas rajada ja populariseerida tammikuid. Sangaste ümbruses on mitmeid krahvi poolt kasvatatud istikutega rajatud tammikuid, mille ridade vahele on istutatud Bergi üht lemmikkultuuri- ebatsuugat.
Metsapargi ülarindes on valitsevaks põlised kuused, männid, kased, rühmiti vene ja jaapani lehised, harilikud ebatsuugad ( Pseudotsuga taxifolia), väike grupp valgeid mände ( Pinus strobus). Teise rinde moodustavad nooremad kuused, kased, saared, vahtrad, jalakad, pärnad, alusmetsa peamiselt sarapuud koos halli lepa ja toomingaga, nende all mage sõstar, harilik kuslapuu. Varakevadel, kui puude all veel kohati lumelaike, lööb pargis õitsema mürgine näsiniin.
Võõrpuuliikidest leidub siin veel siberi ja palsamnulgu, alpi seedermändi, mägimändi. Omapärased on pargis ka hariliku kuuse leinavorm ( Picea abies f. pendula ) ning keraja ladvaga vorm ( P. abies f. globosa ). Suurim haruldus on aga pargi lõunaosas kasvav Eesti ainus maksimovitši lepp ( Alnus maximowiczii ).
Sadu teisi haruldusi ei olegi vaja üles lugeda, sest puud ja põõsad on varustatud nimesiltidega ning täpsema ülevaate metsapargist ja selle jaotamisest osakondadeks annab tiigi juurde paigutatud skeem.
Tiik kaevati seljandikule 19. sajandi lõpul ja selle ümbrus kujundati hubaseks puhkepaigaks. Metsapargi tiigi äärde püstitati 3. septembril 1972. a. mälestuskivi varalahkunud NSV teenelisele metsakasvatajale, Sangaste metsaülemale Herbert Raapile.
Omaette haruldus ja väga ilus on Sangaste alevist kuni lossimüürini üht teepoolt palistav ligi 3 km pikkune tammeallee, milles praegu kasvab veel 172 põlist puud. Maanteest lossiesise platsini viib sajameetrine kahepoolne allee , millest on säilinud mõlemal pool teed kahjuks küll ainult paarkümmend puud.
Puhkekoht Sangaste lossipargis
Kasutatud kirjandus

• http://et.wikipedia.org/wiki/Sangaste_loss
  

• http://www.sangasteloss.com/
  

• H. Kübar „Sangaste”