Eesti mõisaarhitektuur historitsismist juugendini (1)

1. Sissejuhatus. Historitsismi eelõhtu
Mõisaarhitektuur ja mõisaansamblite ehitamine sai populaarseks barokiperioodil, mida Eestis dateeritakse tavaliselt XVII sajandi teise kolmandikuga. Sel ajal tõusis arhitektuuris esiplaanile toretsev representatiivsus, mis avaldus mõisate lossilikus hoonestuses ja nende juurde kuuluvates iluaedades. Sealjuures oli tavaline lääne arhitektuuri nähtuste kopeerimine.
Historitsismile eelnes mõisaarhitektuuris klassitsism ( XVIII sajandi lõpp-XIX sajandi algus). Juba sel ajal võib täheldada mõngaid neogooti elemente, millele lisandus 1770. aastaist korrapäratu inglise stiilis park, mis kokkuvõttes oli eelõhtuks romantismile ja historitsismile arhitektuuris. See tähendas enese ümbritsemist mineviku elementidega, mis pidi aitama paremini mõista ka oma rahvuse olemust. Saksa uurija Klaus Döhmer on nimetanud XIX sajandi historitsismi põhiliste tunnusjoontena pluralismi ja eksplikatiivsust. Hoonete juures kasutati eri ajastute stiilielemente, enamasti lähtudes ehituslikust praktilisusest, mistõttu võib sel perioodil rääkida arhitektuuri demokratiseerumisest. Eri stiilide osakaal ei olnud võrdne ja peamine rõhk langes keskaja eeskujudele, neogootika kujunes olulisimaks suunaks, vastanduses klassitsismile. See väljendus näiteks individualiseeritumates ja eripärasemates fassaadides, mis sobisid kokku romantismiajastu vaimuga – vabama ja lüürilisema suhtumisega ellu. Oluline rõhk oli ka rahvuslikul omapäral, mida arvati kõige paremini avalduvat just keskaja kultuuris. Klassitsismist eemaldumine toimus 1830-40. aastatel, mil mõisamajandust oli tabanud kriis ja neid ehitati vähem. Üleminek historitsismile avaldus arhitektuuris näiteks fassaadide tsentraliseeritusest ning range sümmeetria nõudest kõrvalekaldumises. Sambaid ja pilastreid kasutati järjest vähem, nende asemel hakkasid levima mitmesugused karniisid ja parapetid, mis andsid tooni hoone üldisele horisontaalsusele.
Kõige ilmekamalt näeb klassitsimi vormide muutumist uue ajastu näo järgi Tartu ja Viljandi ümbruse mõisamajade juures (Kuremaa, Suure-Kõpu, Vana-Võidu). Need hooned sarnanevad üksteisega oma pikaks venitatud korpuse ja kõrgema keskkosa poolest.
Joonis 1. Keila-Joa mõisa peahoone tagakülg (allikas: Eesti mõisaportaal)
Keila-Joa mõis on üks ehe näide historitsismi kujunemise algusaastatest, sest selle esinduslik väljaehitamine algas 1830ndatel, kui mõisahärraks sai Alexander von Benckendorff . Mõis asub looduskaunis kohas, jõe ja joa vahetus läheduses. Romantilisust lisab asjaolu, et Benckendorffid said oma valdusse mõisavaremed, mida ei hakanud aga renoveerima, vaid jätsid need keset metsaparki ja ehitasid oma uue neogooti stiilis häärberi Keila jõe kallastele. Taoline looduslembesus ja inglise stiilis metsik park tõusidki moodi just romantismi tekkega. Ajastu vaimu kannavad endas ka historitsistlikud gooti teravkaaraknad ja sakmelise rinnatisega torn. Uste kohal on pitsilised varikatused.
2. Mõisaarhitektuuri areng 1860.-1890. aastail
1860.-1890. aastatel ehitati rohkelt härrastemaju, veelgi enam aga kõrval- ja abihooneid, mida võib ilmselt seletada majandusliku tõusuga. Kuigi Aleksander III jättis 1881. aastal Balti aadli privileegid ratifitseerimata, vähendades nende poliitilist võimu, jäi aadlikele alles nende majanduslik potentsiaal: mõisad püsisid kindlalt nende käes. Kasvas ehitustegevuse maht ja 1860. aastast peale rajati arvukalt uusi telliselööve, eriti Lõuna-Eestis. Seega on ajajärk tähelepanuväärne ehitiste rajamise rohkuse, aga ka nende eripalgelisuse ja stiilisuundade mitmekesisuse poolest. Ühelt poolt oli see kuldajajärk: moodne inseneritehnoloogia koos võimalusega katsetada eri ajastute vormidega, kuid teisalt sõltuti mineviku pärandist ning raske oli leida midagi uut. Tol ajal valitsenud historitsismile oli omane vormide ülevõtmine kõige erinevamatest ajastutest, stiilidest, kuid võib väita, et eksisteerisid ka kaks põhiliini: klassikalisest antiigist inspireeritud suunad ja Euroopa keskaeg koos rahvakunsti ja arhailiste kultuuridega. Raamatus „Eesti mõisaarhitektuur historitsismist juugendini“ eristataksegi historitsistliku mõisaarhitektuuri all klassikalise suuna puhul mõisamaja-paleed ja mitteklassikalise puhul mõisamaja-linnust.
2.1 Neogootika
19. sajandi seitsmekümnendad aastaad tõid kaasa neogootika uue tõusu ning ehitati mõisahooneid, mida vaadeldavas teoses käsitletakse kui mõisamaja-linnust. Neid võib loendada kahekümne ringis . Sajandi lõpu poole oli historitsism muutunud küpsemaks ja nõuti arhitektuuriloo põhjalikku tundmist, tegu oli ajaloolisi võrdlusi täis arhitektuurilise diskursusega. Tegemist ei olnud siiski puhtlalt varasema kopeerimisega, vaid hakati aina enam hindama ka arhitekti fantaasiat ja seda kuidas ta suudab luua originaalseid kompositsioone. Vanu vorme kasutati uutes seostes.
Neogootika kõige esinduslikum näide on ehk Valgamaal asuv Sangaste mõis (projekti autor Otto Pius Hippius) (joonis 2). Tegu on väga eripalgelise mõisahoonega, mis on küllaltki liigendatud ja esmapilgul seetõttu raskesti hoomatav. Seda tingib ka rohke risaliitide, ette- ja tahaastmete, astmikviilude ja tornilise katuse kasutamine. Lisaks peahoonele lisandusid 1880. aastate teisel poolel mõisaansamblisse karjahoov, hobusetall ning veetorn. Sangaste lossi seostatakse Suurbritannia lossidega, mis on ka igati loogiline, sest briti arhitektid oskasid väga hästi süveneda keskkaja arhitektuuripärandisse ja seal oli historitsism hinnas. Hinnati keskaegse arhitektuuri maalilisust ja kihilisust. Põhiplaanid olid historitsistlikel hoonetel küllaltki keerulised.
Otsesem viide briti gootika jäljendamisele on Tartumaal paiknev Alatskivi mõis ( Arved von Nolcken ) (joonis 3). Idee pärineb mõisahärra, kes ühtlasi oli ka arhitekt reisilt Šotimaale, kus ta vaimustus Balmorali lossist ja kasutas Alatskivi juures selle kujunduselemente. Loss sai valmis 1885. aastal. Erinevalt Sangaste teravast liigendusest on Alatskivi üleminekud kumeramad. Interjööris pälvib tähelepanu läbi kahe korruse ehitatud hall, mida kasutati esmakordselt Eesti mõisaarhitektuuris.
Vähem, kuid siiski kerkis neogootikat ka Põhja-Eestis. Üks esimesi oli siin Alu, mille tollane omanik Otto von Lilienfeld sai ilmselt inspiratsiooni Itaalias maalimist õppides. Otsesem viide inspiratsiooniallikale võiks olla aga Austrias Trieste lähedal paiknev Miramare loss. Silma hakkavad kõrge torn, sakmikrinnatised. Osad aknad on teravkaarsed, osad kitsaste laskepilude taolised. Nagu plajude teiste mõisate puhulgi, aitab hoone silmapaitvusele kaasa maaliline park, kus see ta asub.
Neogootikast inspireeritud hoonete puhul hakkab sageli silma asümmeetrilisus. Näiteks Alatskivi mõisa üks telg on kahe- ja teine ühekorruseline, niisamuti on mõlemas tiivas kasutatud tornid eripalgelised. Sangaste mõis, nagu eelnevalt mainitud , on väga liigendatud. Porkuni mõisas eirab sümmeetriat kaheksatahuline torn. Tihe liigendatus ja kirdepoolsel nurgal kõrge kaheksanurkse torni, lõunapoolsel küljel aga aga kahe eri laiusega risaliidi kasutamine rõhutab Vasalemma mõisahoone asümmeetriat, aga ka vertikaalsust. Sellega vastanduvad nad rangelt sümmeetrilistele klassitsistlikele hoonetele. Sümmeetria puudumisega on seotud ka historitsimi looduslähedus, mis lisaks inglise stiilis parkide lembesusele avaldub ka dekoratiivsuses ja loodusvormide jäljendamises. Näiteks Nicolai von Glehnile kuulunud Mustamäe ehk Kõrgepea lossiansamblisse kuuluva palmimaja puhul võiks paralleele luua koguni looduse struktuure jäljendava juugendiga ja hispaania arhitekti Antonio Gaudi omapärase loominguga, sest Gaudigi lähtus gootikast.
Historitsismi ajal toimus oluline muutus ka suhtumises ehitusmaterjalide kasutamisse. Jõuti järeldusele, et hoone materjal peaks peegelduma tema stiilis ja ilu tulenema kasulikkusest. Tähelepanu hakati pöörama puidule, tema väärtustamisele. Loodi uus stiil, lähtudest just puidust kui ehitusmaterjalist, n-ö puuehitusstiil. Inspiratsiooniallikaks said selle stiili puhul keskaegsed talupoeglikud hooned, mis olid gooti kõrgstiiliga võrreldes loomulikult tahumatumad. Puithoonete rajamine on Euroopa rahvastel au sees olnud juba iidsetest aegadest , kuid kõige ilmekamaid näiteid võib leida mägialadelt. Seetõttu võeti kasutusele nimetus „Šveitsi stiil“. Hooneid hakati kaunistama puitpitsiga.
Eestis on palju puitehitisi hävinud, kuid säilinud on näiteks Kohala, Kulina, Emumäe, Roodevälja ja Põdrangu, mis kõik asuvad Lääne-Virumaal ja on kõrgema pealeehitisega ühekorruselised hooned. Tartu linna valduses on seisnud aga Saduküla mõisa metsnikumaja, mille nikerdused on väga hästi säilinud. Siiski võib öelda, et mahult ja kujunduslaadilt on märkmisväärsemad Põhja-Eesti puidust mõisahooned.
2.2 Neorenessanss, neobarokk
Paralleelselt neogootikaga arenesid XIX sajandi 60.-90. aastail arhitektuuris neoklassikalised suunad. Üleminek klassitsismilt neorenessanssi oli muidugi sujuvam kui neogootikasse, ometi oli see visuaalselt tajutav. Täielikult tõrjuti välja sammasportikus ja asemele tuli ümarkaar, mida kasutati nii sise- kui väliskujuduses. Katused muutusid peaaegu lamedaks ja püüti visuaalselt tõsta ülemiste akende ning räästa vahelist osa. Paljude neorenessansilike hoonete puhul on rõhutatud horisontaalset liigendust, mistõttu mõjuvad need hooned suhteliselt madalatena. Jällegi olid valdavad ebasümmeetrilised kompositsioonid, mis oli kasulik ka hoonete funktsionaalseks jaotamiseks elu- ja majanduskorpusteks. Huvitav ebakõla oli ka fassaadi ja siseruumide vahel: sümmeetrilise fassaadi taga võis olla ebasümmeetriline ruumiplaneering ja vastupidi, mis oli tavaline kogu historitsismi perioodi vältel. Kõige paremad näited neorenessansist on Muuga (Joonis 4) ja Inju mõis (Joonis 5). Sajandi lõpus sai aga populaarsemaks toretsev neobarokk, mille esinduslikud näited on Puurmani (Joonis 6), Uderna ja Malla mõis.
Muuga kuulus Carl Timoleon Neffile, Peterburi Kunstiakadeemia liikmele, ühele menukamale tolle aja baltisaksa kunstnikule, kes mõtles mõisa omandades ka oma antiik- ja itaalia renessansimeistrite koopiate paigutamisele. Selleks sobiski hästi Muuga itaaliapärane palazzo. Mõisahoone asub jällegi soliidselt keset parki ja pearõhk on asetatud horistontaalsetele liigendustele ning fassaadi keskmes asub kogukas risaliit, mida ilmestavad kolm suurt kaart. Kaari toetavad antiikaja arhitektuurile iseloomulikud karüatiidid. Muuga peahoonega sobivad kokku ka kaks pargirajatist – väravahoone, mis meenutab antiikset triumfikaart , ning kellatorn , mis sarnaneb itaaliapärasele kampaniilile.
Inju mõisahoone on Muugast hilisem, kuid samuti väga soliidne palatsolik kollakast paekivist hoone. Pearõhk langeb taaskord esifassaadile, mille keskel kolme kaarega arkaad. Tähelepanuväärsed on aga ühed Eesti parimad historitsistlikud interjöörid, mida Injust leida võib: kassettlaed, kaarportaalidega ukseavad, secco -tehnikas maalingud , groteskmotiividega ornamentika .
Neobaroki mõisahoonetele on iseloomulik pompöössus nii seest kui väljast. Interjöörides on kasutatud rikkalikult dekoori (Uderna), reljeefseid seinakaunistusi (Puurmani, Uderna), esindusruumid on kõrged (Puurmani). Hoonete fassaadid on niisamuti kaunistatud dekooriga.
Väga efektne klassikaliste elementidega loss oli Toila -Oru, mis kahjuks põletati maha Punaarmee taandumisel 1941. aastal. Eripalgeliseks muutis luksusliku lossi põhikorpuse liigendatus, mis osalt oli kahe-, osalt kolmekorruseline, torn viiekorruseline. Läbi kahe korruse ulatus efektne neobarokne ballisaal.
2.3 Interjöörikujundus
Baroki ja klassitsimi interjööride erijooni oli teatav suurejoonelisus ja teatraalsus. Kõige suurem rõhk pandi maja esindussaalidele, samal ajal jättes argiruumid tagaplaanile. Külastaja pidi saama sujuvalt liikuda ühest esindusruumist teise, mis panid ta oma rikkaliku kujunduse ja näitemängulisuse tõttu ahhetama. XIX sajandil muutusid rangele etiketile allutatud esindussalongid tagasihoidlikumaks ja intiimsemaks. Erinevalt klassitsistlikele sümmeetrilistele siseplaneeringutele eelistati historitsistlikes hoonetes tubade vaba paigutust, ilmus koridorisüsteem, vaheesikud. Sisekujundus muutus vähem lineaarseks ja mitmekesisemaks, pandi rõhku maalilisusele ning kontrastidele. Tavaline oli iga ruumi kujundamine eri stiilis. Intiimsus avaldus tubade mõõtmete vähenemises ja hämardumises, soositi raskemaid, küllastunud toone. Kui väljast katsid majade seinu vääntaimed, siis interjöörides matsid elanikud end eesriiete, sirmide ja sametlinade varju. Kui varemalt oli mööbel asetsenud seinte ääres, siis nüüd paigutati see tubade keskele . Üldse oli iseloomulik mööbli kokku kuhjamine ja eklektilisus. Sinna, kuhu mööblit ei jätkunud, asetati toataimed . Lisaks mööblile eksponeeriti rohkelt nipsasjakesi, maale, kujukesi, vaase, topiseid jms. Mõneti on historitsistlikke interjööre halvustatud maitselageduse tõttu, kuid tol ajal oli see moes ja tasakaalustas eelnenud klassitsistlikku sümmeetriat, korrapära, mis kunstistiilide lainetava iseloomu tõttu on igati mõistetav.
3. Mõisaarhitektuur XX sajandi algul.
3.1 Juugend
XX sajandi algus on arhitektuuris oluline murranguajastu, mida tingisid suured muutused pea kõigil elualadel. Eesti aladel kuulusid tol ajal mõisnikele suured maa-alad ja koguni mõningad feodaalsed õigused, nagu viina ja õlle valmistamine. See muutis mõisnike ja talupoegade vahekorra pingeliseks. 1905. aasta revolutsioonipäevil põletati maha 65 härrastemaja.
Arhitektuuris ja kunstis laiemalt sai alguse stiilisuundade rohkus , omavaheline põimumine ja kiire vaheldumine . Teaduse ja tehnika areng süstis usku progressi ning samal ajal tunti huvi ka rahvapärase- arhailise vastu. Õhati kõige uue ning originaalse järele, mis selgitab ka juugendi kiiret levikut. Juugendit on raske täpselt defineerida, seda kinnitab ka terminite rohkus, mida selle stiili puhul kasutatakse (Art Nouveau , Arts and Crafts Movement, rahvusromantism , modernstiil, Sezessionsstil). Juugendi oluline seisukoht oli see, et arhitektuur peab looma kauni keskkonna ja seeläbi ka kauni inimese. Otstarve ja ilu tuli ühendada. Eriti väärtustati eramaju keset rohelust. Seetõttu tõusid ka mõisad kui ideaalsed maakodu arhetüübid arhitektide, kunstnike jt huviorbiiti. Inspiratsiooni saadi taaskord keskaegsest arhitektuuripärandist. Seda eelkõige seetõttu, et gooti arhitektuur imponeeris oma käsitöölike võtete ausse tõstmisega, kunstilise vormi ühtsusega ning dekoratiivsuse taotlusega. Gooti arhitektuuri peeti orgaaniliseks ja seda taotles ka juugend. Toetumist keskaegsetele prototüüpidele soosis ka historitsim, mistõttu saab siin kahe suuna vahel paralleele tõmmata, kuid juugend püüdis olla uuenduslikum ja looduslähedasem.
Juugend ilmus Baltikumi kunsti 1890. aastate keskpaiku. Tähtsündmuseks kujunes 1901. aastal Riia 700 aasta juubeli puhul korraldatud suur tööstus- ja käsitöönäitus, mille järel juugendliku dekoori kasutamine muutus väga populaarseks.
Mõisaarhitektuuris võib varajast juugendit näha Virumaal Neeruti mõisas (rajaja ei olnud enam aadlik , vaid Peterburi kummivabrikant Eduard Heinrich Kirschten). Mõisahoonet iseloomustavad juugendlikult pehmed vormid, pitskrohvpindadest kujundatud ornamendid. Üldplaan on asümmeetriline, mida rõhutab lõunatiiva imposantne vaatetorn.
Juugendlikke jooni leidub ka historitsismi ajastu „linnuste“ traditsioone jätkavates mõisamajades Kalvis (joonis 7) ja Jänedas. Kalvi ehitati aastail 1912-1914 rannaastangule, mere lähedusse. Loss on massivsete kivimüüridega, juugendlike sakmeliste nurgatornidega. Sajandi alguse arhitektuurile on iseloomulikud elemendid veel ka tihe akende ruudustik ning murdkelpkatus. Kõige enam hakkab aga silma graniidist seinte värviline faktuur . Interjööris on jällegi esikohal läbi kahe korruse kulgev hall ning rõdu ja trepid. Jäneda mõisa juugendlikud elemendid on aga punastest tellistest laotud faktuur ja seinu ilmestavad erikujulised asümmeetriliselt paigutatud aknad.
Täielikult juugendiga seotavad mõisahooned on Taagepera , Holdre (Joonis 8) ning Peetri, mis kõik asuvad Lõuna-Eestis. Taageperat võiks pidada Baltikumi juugendarhitektuuri tippteoseks. Lossi fassaad on üsna rahutu ja üks vorm kasvab välja teisest, iseloomulikud on jällegi tornid ja viilud. Kindel peafassaad hoonel puudub. Väliselt ilmsetavad lossi maakiviplokkide massiivsus, mis mõjub romantilis -arhailiselt. Oma rustikaalsuse ja graniitsuse tõttu võib Taageperat kõrvutada Soome rahvuvromantistlike autorite loominguga, mis oli siinse mõisaarhitektuuri puhul võõras. Holdre ja Peetri hooned on, nagu Taageperagi, liigendatud põhiplaaniga, pingestatud.
Inglise stiilis Arts and Crafts Movement’ist mõjustatud mõisahoone on Olustveres. Selle puhul on saadud inspiratsiooni rahvapärasest ehituspärandist, kus juhtiv roll oli traditsioonilistel ehitusmaterjalidel, - viisidel ja –vormidel. Olustvere puhul hakkavad esmajoones silma tugevad värvi- ja materjalikontrastid, mis tulenevad graniidi, pitskrohvi ja punaste telliste vaheldumisi kasutamisest. Väga palju kasutati ka väärtuslikku tisleritööd ja kalleid materjale, mis jällegi iseloomulikud inglise juugendlikule liikumisele.
3.2 Neoklassitsistlikud tendentsid
Kuna juugend püüdles rõhutatult uue ja ekstravagantse poole, siis õige pea sellele vastukaaluks hakati tagasi vaatama üldtunnustatud ja igaveste esteetiliste väärtuste poole. Ühena neist võiks käsitleda neoklassitsitlikke stiilisuundi ning sealjuures püüdlusi aristokraatlikkuse ja kõrgendatud vaimsuse suunas. Baltikumis tõusis huvi XVIII sajandi teise poole ja XIX sajandi alguse kultuuripärandi vastu. Selle näideteks on Türi lähedalt paiknev Laupa mõis (Joonis 9), mis näeb välja nagu katariina-aegne suveloss. Hoone mõjub tasakaaluka ja rahulikuna, kuid seinu katab rohke dekoor . Mõisamaja kroonib ilus mansardkatus. Neoklassitsistlikke elemente võib kohata veel näiteks Kärtsna mõisas (karniisid, liseenid, kolmnurkfrontoonid, risaliidid jne), Kehtnas (ülakorruse interjööre liigendavad Louis XVI stiilis tahveldised, stukkdekoor ).
4. Kõrval- ja majandushooned. Pargikunst
Kõrvalhooned mängisid olulist osa mõisate kompleksides, mistõttu neid oli ka arvukalt. 1920. aastate algul mõisate riigistamise ajal kanti nimekirjadesse pea 50 000 ehitist. Hooneterohkemad ansamblid paiknesid peamiselt Põhja- ja Kesk-Eestis.
Historitsismiperioodil muutus kõrvalhoonete roll mõisaansamblites tunduvalt. Kui klassitsismi- ja barokkperioodil olid need kujunduslikult seotud peahoonetega, siis nüüd muutusid abihooned eraldiseisvateks üksusteks ja jagunesid funktsioonide järgi gruppidesse . Peahoone jäi enamasti üksinda keset parki. Kõrvalhooned just kui iseseisvusid arhitektuuriliselt ja nad ei pidanud enam järgima kõigi uusi moevõtteid, mida peahoone tegi. Eelkõige järgiti kõrvalhoonete püstitasmisel utilitaarseid faktoreid, nagu materjal, konstruktsioon. Püsima jäi sajandeid kestnud jaotus: Lõuna-Eestis kasutati materjalina telliseid ja maakivi , Põhja-Eestis, saartel paekivi . Ornament tuletati ehitusmaterjali kasutamisest, faktuurist.
Kõige suuremaid komplekse moodustasid viinavabrikud, järgmisena karjahooned ( piimakarjakasvatus oli muutunud oluliseks majandusharuks ). Viinapõletamine tõusis siinsete mõisate oluliseks majanduslüliks XVIII sajandi kolmandal veerandil (1766. a. avanes Eesti- ja Liivimaa alkoholile Vene turg ). Viinatootmisest järelejääva praagiga nuumati kariloomi. Viina tootmisest sai peamine mõisate tuluallikas. XIX sajandil hakkas viinaköökide arv aga vähenema, sest tootmine arenes kontsentreerumise suunas. Viinakööke tuli nende olulisuse ja pideva täiustamisvajaduse tõttu kogu aeg ümber ehitada. Seetõttu on XIX sajandist säilinud vähe viinakööke, üks kunstipärasemaid asus Läänemaal Massu mõisas (1839/1861) ja oli tolle aja ranges klassitsistlikus stiilis. Üldiselt olid tolle aja viinaköögid sarnased: massiivsed kiviseinad, kaks korrust, kõrgem kelpkatus . XIX sajandi lõpus ja XX sajandi algusaastatel valminud viinavabrikud olid varasematest veelgi suurejoonelisemad, moodustades kohati terveid komplekse. Harilikult olid korpused eri kõrgusega ja üsna levinud oli kahe materjali kooskasutamine (näiteks Lõuna-Eestis maakivi-tellise segatehnikas viinavabrikud).
Lõpetuseks tuleks rääkida haljastusest, mis oli mõisate oluline osa ja kujunduselement. Pargikunsti murdepunkt – korrapäraselt kujunduselt vaba planeeringuga haljastusse, jääb XVIII sajandi lõpukümnendeisse. XIX sajand tõi kaasa selle, et parkides vähenes skulptuuride, paviljonide, sildade roll. Romantsismi perioodil rõhutati looduse jõudu ja mõju inimese üle, püüti suhestuda loodusega. Ideaalseks peeti parki, kus oleks korraga näha nii inimkätega loodut kui metsikut. Looduse grandioossuse rõhutamiseks paigutati parke eelkõige mererannale (Keila-joa, Uulu ), jõgede ( Kose -Uuemõisa), järvede äärde (Porkuni loss), küngastele. XIX sajandi lõpu poole hakati aina enam kuhjama parkidesse kujunduselemente ja taimmaterjali, sama tendents , mis interjöörikujunduseski valitses. Taimeliikide arv kasvas ja toodi sisse ka mitmeid eksootilisi liike. Juugend tõi omakorda trendi rõhutada loomulikku looduse ilu. Inimese sekkumine pargikujundusse pidi võimalikult vähe välja paistma ning piir pargi ja ülejäänud maastiku vahel ähmastuma (näiteks Neeruti ja Holdre mõisad).
9