Eesti 1920 - 1937 (0)

Ajalugu
Eesti Vabariik 1920 – 1939
Haldusjaotus. 1922 oli Eesti Vabariigis 11 maakonda . 20 eksisteerimisaasta jooksul toimus haldusreform – ühelt poolt valdade liitmine , teiselt poolt ka lihtsalt vahetas nime. Ilmsel ei olnud ka tollel ajal väike vald eluvõimeline. Tänapäeval on eesis 15 maakonda, aga Petseri ning Narva jõe tagused alad ei ole enam meie riigil.
Sisepoliitika käis põhiseaduse järgi. Põhiseaduse võttis vastu Asutav Kogu. Põhiseaduse järgi kuulus seadusandlik võim riigikogule, kuid riigikogul oli 100 liiget ja see valiti kolmeks aastaks. Esimesed valimised olid 1920 lõpus, kokku tuldi 1921. Senikaua oli seadusandlik võim Asutav Kogu, riigikogu kokku tulemisega läks Asutav Kogu laiali. I Põhiseaduse kohaselt puudus Eestis riigipea . Ühelt poolt peeti väga demokraatlikuks, teiselt poolt finantsi osas hea. Ametlikel puhkudel esindas eestit valitsuse juht, kes kandis nime riigivanem . Ometi ei olnud ta riigipea, vaid ikkagi valitsuse juht. Valitsus koosnes riigipeas ja ministritest ning andis aru riigikogule. Umbusaldamisel astuti tagasi, olgu selleks siis kogu valitsus või üks minister, ja toimus valitsuse vahetus. Rahvas valis riigikogu, osales referendumitel ja sai välja tulla seaduste algatamisega, see tänapäeval puudub. Valida ja kandideerida sai alates 20. eluaastast. I Põhiseadus oli oma aja kõige demokraatlikum ja parlamentaarne demokraatlia oli viidud täiuseni, sest puudus riigipea. Hiljem tuli see kahjuks, sest valitsused vahetusid sageli ja puudus tasakaalustav jõud. Umbusalduse korral ei olnud olulist jõudu, kes oleks aidanud parteidel kokku leppida – riigivanem seda teha ei saanud.
Aastatel 1919 – 1933 oli eesti vabariigis ametis 21 valitsust. Keskmiselt oli ühe valitsuse eluiga 9 kuud. Põhjus oli selles, et Riigikogus oli esindatud väga palju erinevaid parteisid ning seal oli keeruline jõuda kompromissile. Keelatud oli kommunistlik partei. See tähendas aga, et kommunistlik partei tegeles põranda all. Kommunistliku partei liikmeid jälitati – näiteks saadi kätte ja lasti maha Viktor Kingissepp .
Maaseadus võeti vastu 1919, aga elluviimine toimus 1920. aastate esimesel poolel. Maaseadus tähendas seda, et mõisamaad riigistati. Enamus riigistatud maast jagati soovijatele, eelistades neid, kes võtsid vabadussõjast osa. Mõisnike võim murti selle seadusega lõplikult. Eesti külades oli suur sotsiaalne ebavõrdsus, aga seadusega see vähenes, sest maata või vähese maaga inimesed sai maaomanikuks. Uusi talusid, mis selle seaduse ajal rajati, kutsutakse asundustaludeks ja rajaja oli asunik . Olid kahte tüüpi talud – päristalud pärisperemeestega ning asundustalud asunikega. Pärisperemehed olid talu tsaari ajali ise ostnud. Mõisnikud arvasid, et tegu on puhta kommunismiga, sest maa võetakse ära. Seda üritati ka läänes selgitada. Eestist ei lahkutud enne 1939 aastat, sest Eesti oli siiski nende kodumaa. 1925 anti võimalus tagasi saada 50 hektarit maad, aga nad ise ei harinud, vaid andsid rendile. 1926 võeti vastu seadus, kus lubati mõisnikele maa kompenseerida, kuid see ei tähendanud, et seda kohe tehti, sest raha ei olnud. Riik andis välja 60-aastase kehtivusega võlakirjad , millega taheti kompenseerida ära võetud maad. Osaliselt nende maade eest ka maksti, aga siis läksid baltisakslased Hitleri kutsel Saksamaale, seega ei pea Eesti tänapäeval midagi maksma. Mõisnikud jäid ilma ka mõisahoonetest, sest ka need võeti ära. Osadesse pandi koolid, lastekodud, vanadekodud, mõnda vallamaja või rahvamaja , aga kõiki ei saadud kasutusele võtta ning need jäid lagunema . Veel jäi neid suurelt lagunema Nõukogude ajal.
Pärast Eesti Vabariigi teket tuli kohe paika panna rahandus . 1919 kehtestati mark ja penn kui ainsad kehtivad rahaühikud . Üks mark oli 100 penni . 1920 – 1922 oli majanduse väga kiire tõus. Sõda oli möödas, kaubapuudus vajas lahendamist ja kõrval oli Vene turg , kust sai toorainet ja kuhu sai kaupa viia. Enne sõda arenenud metalli- ja masinatööstus jätkas arengut. 1923 pani Venemaa turu kinni, enam ei müüdud toorainet ega ostetud toodangut. Peale selle avastati, et oli palju vale majandamist, oli võetud laenu. Riigi päästmiseks pankrotidelainest andis riik ettevõtetele uut laenu. Et võimaldada laenu andmist, müüs riik kullavarud maha. Tollane rahandusminister Otto Strandmann töötas välja uue majanduspoliitika . Orienteeruma pidi Lääne-Euroopa turule ning tootma pidi seda, milleks oli piisavalt toorainet oma maal. Ei saa tegeleda tekstiilitööstusega, metallitööstusega, masinatööstusega. Eestis oli põlevkivi ja metsa. 1920. aastatel pandi alus põlevkivi-keemiatööstusele ja puidu-paberitööstusele. Toodangut veeti ka välja. Lisaks pidi arendama põllumajandust – karjakasvatust, seakasvatus , kanakasvatus. Välja veeti peekonit, muna ja muud. Peamisteks kaubanduspartneriteks said Inglismaa ja Saksamaa. Oli toimunud inflatsioon – 1928 võeti kasutusele kroon ja sent . 100 marga eest sai ühe krooni. Need jäid kasutusele kuni 1940, kui toimus rahareform.
Suur kriis 1920. lõpus ja 1930. alguses
Suur kriis kätkes endas kolme erinevat kriisi.
1928 sai alguse majanduskriis . Majanduskriisi mõju Eestile oli samasugune nagu teistele riikidele. Hinnad langesid , sest oli kauba küllus, aga madalate hindadega kaupki ei leisdnud ostjat. Nii vähendasi tööstusettevõtted tööjõudu ja inimesed jäid töötuks. Hinnad langesid ka põllumajanduses ning paljud riigid, kuhu veeti, enam toodangut ei ostnud. Talupoegadele jäi kaup kätte ja enam ei suudetud laene maksta, mis olid võetud hea majanduse ajal. Talud läksid pankrotti ehk haamri alla. Riik hakkas korraldama hädaabitöid, näiteks Tallinnas istutati puid Kaarli puiesteele, Tartus kindlustati kesklinna Emajõe kallast, tehti kuivendustöid. 1933 devalveeriti kroon. Tegelikult oli seda tahetud teha juba varem, aga Jaan Tõnissoni valitsus viis selle lõpuks läbi. Pärast seda oli see valitsus sunnitud tagasi astuma.
Teine kriis oli sisepoliitiline kriis. See oli eelkõige tingitud sellest, et oli palju erakondi, kellel kõigil olid oma huvid, mis tõid kaasa sagedased valitsusevahetused. Reaalselt ei olnud valitsusel võimalik oma poliitikat ellu viia, sest osutati pidevalt umbusaldust. Alguses üritati leevendada mõndade erakondade ühinemisega, kuid see ei olnud kuigi pikaajaline, sest ühenderakondade raames ei suutnud endised väiksemad erakonnad üht keelt leida. Nii kukkus see tegelikult läbi.
Viimane kriis oli põhiseaduslik kriis. See põimub mingil määral sisepoliitilise kriisiga , sest leiti, et kehtiv põhiseadus ei ole kohane. Nimelt ei olnud põhiseaduses riigipea ametikohta määratud, kuid leiti siiski, et riigi toimimiseks peaks olema. Leiti, et on vaja põhiseadust muuta. Alguses hakkas sellega tegelema riigikogu, kes töötas välja uue põhiseaduse projekti. Esimene projekt pandi rahvahääletusele augustis 1932, kuid see kukkus napilt läbi. Hakati välja töötama uut projekti, mille üle hääletati juunis 1933, kuid selle vastu oli 2/3 inimestest – vastaste hulk oli tunduvalt kasvanud. See, et oli palju vastaseid, oli sellise liikumise nagu Vabadussõjalased propaganda töö. Oli tekkinud organisatsioon Eesti Vabadussõjalaste Keskliit . Esialgu oli see puhtalt mittepoliitiline, ühendades esialgu vabadussõjast osavõtnuid ja tegeledes nende majandusliku ja sotsiaalse olukorra parandamisega. Mõne aja pärast hakati vastu võtma ka neid, kes ei olnud vabadussõjast osa võtnud . Liikmeskonna laienedes muutus see poliitiliseks organisatsiooniks, kes kritiseeris võimul olevaid poliitikuid ja tegi propagandat põhiseaduse välja töötanud riigikogu vastu. Keskliidu juhiks sai Andres Larka, teine aktiivne tegelane oli Artur Sirk. Riigikoguga samal ajal töötasid oma põhiseaduse projekti välja ka Vabadussõjalased, nende projekt pandi hääletusele oktoobris 1933. Ligi kolmveerand rahvast oli selle põhiseaduse poolt.
II põhiseadus, mida on nimetatud 34 aasta põhiseaduseks. Seadusandlik jõud oli endiselt riigikogu, aga neid oli vaid 50. Suur muutus oli see, et nähti ette riigipea ametikoht , aga riigipea ei oleks mitte president vaid riigivanem. Riigivanema olid väga lai mõjuvõim . Ta sai riigikogu laiali saata, seadustele veto panna, õiguse välja anda seadusi dekreetidena. Valitusus koosnes ministritest ja peaministrist (kelle nimi ei olnud siis enam riigivanem). Valitsuse ametispüsimine sõltus nii riigipeast kui riigikogust. Kõrgeim võim oli rahvas – said valida parlamenti, tulla välja rahvaalgatusega, osaleda referendumitel. Eesti oleks muutunud presidentaalseks vabariigiks, sest riigivanemal oli suur võim ja valitsuse ametispüsimine sõltus samuti riigivanemast.
See põhiseadus ei olnud kaua mõjul. See hakkas kehtima jaanuaris 1934 ning sel momendil oli riigivanem ehk valitsuse juht Konstantin Päts, kes sai tiitli peaminister . Uusi valimisi ei olnud veel toimunud, sest selle korraldamisega läks aega. Nii oli Päts riigivanema ehk riigipea kohusetäitja lisaks oma peaministriametile. Nii riigikogu kui riigivanema valimised pidid toimuma aprillis 1934, kuid enne seda seati üles kandidaadid. Kandidaate oli neli ning kõigis maakondades toimus allkirjade kogumine ühe või teise kandidaadi toetuseks . Kõige rohkem tuge sai Andres Larka. Teise koha sai Johann Laidoner. Kolmas oli Konstantin Päts. Neljas August Rei. Kui valimised oleks toimunud, poleks Päts tõenäoliselt riigivanemaks saanud. Oli oodata, et ka riigikogus saavad enim kohti vabadussõjalased ja Eesti vabariigi loojate roll poliitikas oleks vähenenud . Valimisvõitlus oli räpane. Vabadussõjalaste võidu ennetamiseks tegi Päts kokkuleppe Laidoneriga ja 12. märtsil 1934 tehti riigipööre. Seal kasutati sõjakooli aspirante ehk õppureid ning kaitseliitu. Nad võtsid Tallinna enda kontrolli alla ja vabadussõjalasi hakati arreteerima. Seda põhjenduti sellega, et vabadussõjalased kavandasid riigipööret ja soovisid kehtestada diktatuuri. Artur Sirgil õnnestus põgeneda, aga 3 aastat hiljem 1937 kukkus ta segastel asjaoludel Lääne-Euroopas ühe hotelli aknast alla. Päts kui riigivanema kohusetäitja kehtestas dekreediga kuuekuulise kaitseseisukorra. Nii ei saa pidada avalikke koosolekuid või kogunemisi, meedias on tsensuur . Tegelikult oli Pätsil õigus seda kehtestada, sest ta oli II põhiseaduse kohaselt riigivanema kohusetäitja. Sügisel pikendati kaitseseisukorda aastaks ja igal järgneval sügisel tehti seda jälle. Viimane kord pikendati 1939 aasta sügisel.
1934 kuni 1938 riigikogu koos ei käinud. Tegelikult tulid nad korra kokku ka 1938 sügisel, aga istung saadeti laiali. Samas ei saa öelda, et riigikogu ei olnud – nad olid vaikivas olekus ehk neid ei kutsutud kokku. Selle tõttu on Pätsi võimuletuleku aega kutsutud ka vaikivaks ajastuks . See tähendas, et lubatud oli vaid ühe partei tegevus – selleks oli isamaaliit . Seda parteid ei olnud varem, see loodi 1934 kui Pätsi tegevust toetav partei. Levinud oli tsensuur. Eeskätt tähendas see, et võimulolijaid ei olnud võimalik kritiseerida, kriitilisi artikleid ei avaldatud. Loodi propagandatalitus, mille ülesandeks oli kehtiva korra õigustamine. Selle eestvedamisel viidi läbi palju suuri kampaaniaid. Esmane oluline kampaania oli nimede eestistamine, seda nii perekonnanimede kui eesnimede osas. Eestlased said algselt nimed 1830. aastatel pärast pärisorjuse kaotamist. Lisaks oli lipukampaania ja kodukaunistamiskampaania ehk õue eraldamine loomade aiast , hekkide istutamine, vaipade kudumise õpetamine .
1930. aastate lõpus jõuti Pätsi eestvedamisel kolmanda põhiseaduse koostamiseni. Põiseaduse koostas 1936 valitud Rahvuskogu . Kuna opositsioon boikoteeris valimisi, sai kogu Pätsi- meelne . Seaduslik võim kuulus riigikogule, nende ametisolekuaeg oli 5 aastat. See sai ka kahekojaliseks, kuid see on omane suurriikidele. Ülemkoda ehk Riiginõukogu 40 liiget ei olnud valitavad, pigem kuulusid osad sinna ameti põhjal (näiteks Tartu Ülikooli rektor), 10 sai nimetada president, 24 liiget valiti omavalitsuste ja organisatsioonide poolt. Kodanikud said valida alamkoda ehk 80-liikmelist Riigivolikogu. Nähti ette kodanike poolt valitav president, ametiajaga 6 aastat. President valis valitsuse, seega oli presidentaalne vabariik. Valimisõigus tuli 22. eluaastast. Rahval puudus ka rahvaalgatusõigus ehk seaduste algatamise õigus, mis oli eelmistes olemas. Eestis eksisteeris „juhitav demokraatia“, kuid see kattis ära autoritaarse diktatuuri. Ei ole määratletud, kas vaikiv ajastu lõppes või mitte – Riigikogu tuli kokku, kuid kehtis tsensuur, üheparteisüsteem ja kaitsekord.
Kuna nähti ette presidendivalimisi, viidi 1938 valimine läbi. Olid ette nähtud kitsendused – kui on vaid üks kandidaat, võib teda valida ka valimiskogu . Kuna esitatigi üks, siis rahvas presidenti valida ei saanud. Valimiskogu oli koostatud riigikogu poolt ja koosnes omavalitsuste volikogude liikmetest. Nii valiti presidendiks Konstantin Päts.
1930. aastatel suurendati riigi rolli pea kõiges , muuhulgas ka majanduses. Riigiettevõtete arv suurenes näiteks erinevates ettevõtetes aktsiate omandamise käigus. Oli majanduse jaoks edukas periood – kriis oli lõppenud, turusituatsioon muutus paremaks, toodangul oli jälle turgu. Pätsi teeneks peetigi muuhulgas majanduslikku arengut, kuid reaalselt ei olnud see seotud mitte Pätsiga vaid Tõnissoni valitsuse krooni devalveerimisega 1933. Lisaks tuli kasuks maailmamajanduse tõus.
Välispoliitika . Eesti riigi tekkides oli esmane ülesanne juriidilise tunnustuse saamine teistelt riikidelt. Faktiliselt tunnusstas Inglismaad Eestit juba Vabadussõja ajal, kuid juriidiliselt palju hiljem. Alguses ei tunnustanud lääneriigid Eestit, sest seda nähti ajutise riigina Venemaa kodusõja tõttu. 1920 aastaks sai selgeks, et Nõukogude Venemaa jääb püsima ja suhtumine muutus. Muutus oli ka näiteks, Läti, Leedu ja Soome suhtes, kuid Poolaga oli asi teisiti, sest see riik oli varem eksisteerinud. Eesti tunnustamine Antanti riikide poolt leidis aset 1921. Sellele järgnes Eesti vastuvõtmine rahvasteliitu, samuti 1921. Liidus olemine oli eelkõige kindlustunde saavutamiseks, sest rahvasteliit oli tüliküsimuste rahumeelseks lahendamiseks. 1. detsember 1924 oli Eestis riigipöördekatse ehk detsembrimäss , kus Nõukogude Liidust saadetud eestlastest kommunistid üritasid kohalike kommunistidega koostöös võimu haarata, kuid see kukkus läbi. 1920. aastate alguses oli ka idee Balti Liidust, mis oleks sõjalispoliitiline liit – sinna kuuluks Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Soome aga distantseeris end teistest, samastades end põhjamaade riikidega, mitte Balti riikidega. Poola ja Leedu aga ei saanud olla samas liidus, sest nende vahel olid ületamatud vastuolud läbi 1920. ja 1930. aastate, sest Poola oli sõdade käigus hõivanud Vilniuse ja selle ümbruse, Leedu pealinn oli Kaunas . Neil ei olnud isegi diplomaatilisi sidemeid . Eesti esindaja käik Leedus tõi kaasa noodi ehk laituskirja Poolalt ning vastupidi. Balti liidu asemel jõuti 1923 Eesti ja Läti vahelise kaitseliidulepingu sõlmimiseni. 1934 õnnestus ka sõlmida Eesti, Läti ja Leedu vaheline Balti kolmikliit , mida on kutsutud ka Balti Antantiks. Selle eesmärk oli majanduslik ja kultuuriline koostöö, nähti ette välisministrite omavahelisi kohtumisi ja konsultatsioone. Kui Eesti ja Läti peamine vaenlane ja oht oli Nõukogude Liit, siis Leedu meelest oli see Poola. Eesti koostöö teiste riikidega ei sujunud kuigi hästi, hoolimata Eesti-Läti liidust ja Balti kolmikliidust. 1933 tekkis uus oht – Hitleri Saksamaa. Suuremad riigid ei tundnud aga väiksemate idas asuvate riikide vastu mingit huvi. Koostööd ei õhutanud ka tegema see, et Eesti oli autoritaarne riik. Nii jäi Eesti välispoliitiliselt üksi.
Kultuur
Kultuuri arenguks olid väga soodsad tingimused, sest Eesti Vabariigi tõttu kadus nii venestamise kui saksastamise kui saksastumise ja venestumise oht. Kultuur ei hakkanud arenema nullist, vaid varem olemas olnud pinnalt.
1925 loodi kultuuri finantseeriv asutus Kulka ehk Kultuurkapital . Raha tuli aktsiisidest – alkoholi- ja tubakaaktsiisist. Olid sihtasutused erinevate alade jaoks, mille kaudu sai stipendiume ja toetusi. Kultuuritegelased ise aga määrasid neid.
Õp: Omamoodi paradoks – mida rohkem jood , seda rohkem kultuuri toetad.
Mikk : Sisuliselt kunstnikud . Oh, kolm kommentaari täis! See oli hästi kasutatud.
Kultuurkapitali seadusega samal aastal ehk 1925 võeti vastu ka kultuurautonoomia seadus. See tähendas, et vähemusrahvused said ise vabalt oma kultuurielu korraldada, ilma riigipoolse sekkumiseta. Olid ka piirangud – vähemusrahvust pidi olema vähemalt 3000. Neid oli 4: venelased , rootslased , sakslased ja juudid . Kultuurautonoomia võimalust kasutasid sakslased ja juudid. Venelased ja rootslased ei kasutanud, sest nad elasid suhteliselt kompaktselt, vastavalt Peipsi ääres ja Loode-Eestis, ja kasutasid oma kultuuri huvide eest seismiseks kohalikku omavalitsust.
Kogu haridussüsteem muutus eestikeelseks, enne oli olnud venekeelsed. Eesti keeles sai enne õppida vaid erakoolides. Alguses andis kõrgkoolidest haridust eesti keeles vaid Tartu Ülikool, kuid varsti tekkis nende kõrvale terve rida erinevaid kõrgkoole. Tallinnasse tekkis 1930. aastatel Tehnikaülikool ning lisaks oli nii Tallinnas kui Tartus muusika - ja kunstialast haridust andev kool. Eesti Kõrgem Sõjakool , kus õppijad said ohvitserideks, oli samuti eesti keeles. Koolisüsteem tegi läbi palju muutusi. Alguses oli see kaheastmeline – esmalt 6-klassiline algkool , siis 5-klassiline gümnaasium. Algkooliharidus oli tasuta ja kohustuslik, kuid ei olnud isegi hooneid , kuhu koole panna. Nii paigutati koole muuhulgas mõisahäärberitesse, hiljem hakati koolimaju eraldi ehitama. 1934 tehti koolireform. Algkool oli nüüd 4 klassi, sellele järgnes 5 klassi keskkooli, kolmandaks astmeks oli 3 klassi gümnaasiumi. Tasuta haridust vähendati kahe klassi võrra ja nii jäid ehitatud hooned suureks, probleeme tekitas süsteemidelt üle minemine ja muudki. 1937 toimus uus reform . Esimene tase oli kas 4- või 6-klassiline algkool. 4-klassilise algkooli lõpetanu sai minna 5-klassilisse progümnaasiumisse. 6-klassilise lõpetanu läks 3-klassilisse reaalkooli, mis ei olnud aga suunatud reaalainetele. Viimane aste oli mõlemale 3 klassi gümnaasiumi. Lisaks hakati tähelepanu pöörama kutseõppele. Ainete eesti keeles õpetamiseks pidi tehtama eestikeelne terminoloogia .
Õp: Oot-oot, miks maadlus ei ole. Minumeelest me just saime maadluses mingi medali.
Sander: Ta ei ole päris eestlane.
( Grete kägistab mõttes Sandrit)
Õp: Et.. nagu Hiiuma päritolu siis.