Eesti Vabariik 1920-1940 (6)

Eesti Vabariik 1920-1940
I Sisepoliitika
Meenutuseks: 24. veebruar 1918 Eesti iseseisvus
1918-1920 toimus Vabadussõda
2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartu rahuleping
Eesti Vabariigi esimene põhiseadus võeti Asutava Kogu poolt vastu 15. juunil 1920. See oli oma aja kohta väga (isegi liiga!) demokraatlik! Põhiseaduse kohaselt:

• võim Eestis oli rahva käes
  
• oli oma rahvaesindus ehk parlament nimega Riigikogu (100-liikmeline)
  
• oli valitsus, mis koosnes ministritest ja riigivanemast. Riigivanem polnud riigipea ( president ), vaid peaminister mõningate riigipea ülesannetega
  

NB! Seega puudus võimu tasakaalustav presidendi ametikoht
Tähtsamad erakonnad (ehk parteid) Eestis:
parempoolsed ←------------------------------------------------------------→ vasakpoolsed
Põllumeeste Kogud Eesti Rahvaerakond Eesti Tööerakond Eesti Sotsialistlik Tööliste
(K.Päts, J. Laidoner) (J. Tõnisson) (O. Strandmann) Partei (eesmärk oli
kehtestada sotsialism
rahulikul teel)
Lisaks oli veel hulk pisiparteisid. Eesti enamlaste partei EKP (=Eestimaa Kommunistlik Partei) tegutses nii-öelda põranda all, salaja .
Tavaliselt valitses korraga (=moodustasid valitsuse) 4-5 erakonda, seega moodustasid nad koalitsioonivalitsused ehk mitmeparteilised valitsused. Parteide omavahelistest nääklemistest olid tingitud sagedased valitsuskriisid (1921- 1931 vahetus 11 valitsust. Üks valitsus püsis võimul keskmiselt 11 kuud).
Üheks väga edumeelseks ja demokraatlikuks nähtuseks tolleaegses Eesti Vabariigis oli kultuurautonoomia siinsetele vähemusrahvastele ( sakslased , juudid , venelased , rootslased ). 1925. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seadusega said vähemusrahvad laialdased õigused arendada oma kultuuri.
Demokraatlikud vabadused ei kehtinud siiski kõikjal Eestis. Tallinnas ja piiriäärsetel aladel kehtis kuni 1934. aastani kaitseseisukord , seejärel muutus see üleriigiliseks.
Siseriiklikult olid iseseisvuse algusaegadel Eestile suurimaks ohuks kommunistid . Kommunistide mässukatse 1. detsembril 1924 Tallinnas õnnestus võimudel maha suruda. Selle järel kommunistide populaarsus vähenes ning sisemine olukord riigis stabiliseerus.
1930. aastatel muutus sisepoliitiline olukord Eestis taas keeruliseks. 1930. aastal jõudis Eestisse ülemaailmne majanduskriis , mis tõi kaasa pankrotid, tööpuuduse suurenemise, elatustaseme languse. Rahvas hakkas uues olukorras otsima süüdlasi ja arvas neid leidvat riigi juhtkonnast, poliitikute ja erakondade seast. Avaldati arvamust, et Eestis on parteisid liiga palju. Veel nõuti Riigikogu ja valitsuse võimuvõitlust tasakaalustava presidendi ametikoha sisseseadmist.
Kerkis esile uus poliitiline jõud – vapsid. ( vaps – kõnekeelne lühend sõnast vabadussõdalane. 1929. aastal loodi organisatsioon Eesti Vabadussõjalaste Keskliit) Vapside juht oli nime poolest erukindral Andres Larka . Tegelik juht oli Artur Sirk. Vapside organisatsioon koondas esialgu lihtsalt Vabadussõjast osavõtnuid. Hiljem liitus uusi, poliitiliste eesmärkidega inimesi. Vapside liikumisel on ühisjooni Saksamaa natside (fašistide) liikumisega – nõuti “tugeva käe” poliitikat, valitses juhikultus, rõhutati rahvusühtsust, parteide asemele taheti kutsekodasid jne.
1930. aastate algul valmistuti Eestis sisse seadma uut põhiseadust. 1932. aasta augustis ja 1933. aasta juunis kukkusid rahvahääletusel läbi Riigikogu koostatud põhiseaduse eelnõud.
1933. aasta oktoobris aga võitis rahvahääletusel võimsalt vapside poolt koostatud põhiseaduse eelnõu (kus oli tugeva riigivanema, sisuliselt presidendi ametikoht). Senine, J. Tõnissoni juhitud valitsus astus tagasi, moodustati üleminekuvalitsus K. Pätsiga eesotsas.
Uues põhiseaduses ette nähtud riigivanema, samuti uue Riigikogu valimised pidid toimuma 1934. aasta aprillis . Üles seati 4 riigivanema kandidaati :

K. Päts

J. Laidoner

A. Rei

A. Larka (vapside kandidaat)
Vapside populaarsus kasvas üha ja võis ette aimata Larka võitu ning vapside edu Riigikogu valimistel.
NB! Et takistada vapside võimuletulekut, korraldasid K. Päts ja J. Laidoner 12. märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde.
Tähtsamad asutused võeti kontrolli alla, 400 vapsi arreteeriti. Riigis kehtestati kaitseseisukord. Riigikogu saadeti suvepuhkusele ja sügisel teda kokku tulla enam ei lubatud. Päts valitses dekreetide (st. enda poolt välja antud seaduste) abil.
NB! Aastatel 1934-1938 kestis Eestis nn. vaikiv ajastu. Seda väljendit saab lahti seletada kahte moodi:

rahvas oli sunnitud vaikima (st. Riigikogu ei tegutsenud)

vaikisid loovinimesed, haritlased (kirjanikud, kunstnikud jne.), kellest enamik ei kiitnud Pätsi diktatuuri heaks
Nendel aastatel (1934-38) kujunes Eestis autoritaarne diktatuur. Seda iseloomustas:

• keelati kõik erakonnad (1935), loodi võimule kuulekas ainupartei – Isamaaliit
  
• kehtis tsensuur
  
• loodi Riiklik Propaganda Talitus, mis viis läbi erinevaid kampaaniaid – perekonnanimede eestistamine, kodukaunistamine, rahvariiete kandmine jne.
  
• loodi kutsekojad (sarnaselt Itaalia korporatsioonidele)
  

Opositsiooni ehk vastasrinda Pätsile juhtis Jaan Tõnisson (ja ajaleht “ Postimees ”). Opositsiooni keskuseks oli Tartu.
1937. aastal valiti ja tuli kokku Rahvuskogu , mis koostas uue ( arvult kolmanda) Eesti Vabariigi põhiseaduse. See jõustus 1. jaanuaril 1938. Selle kohaselt:

• riigipeaks oli president
  
• Riigikogu muutus kahekojaliseks (80-liikmeline Riigivolikogu ja 40-liikmeline Riiginõukogu)
  

Et esitati vaid üks presidendikandidaat – K. Päts – jäid valimised ära ja Konstantin Päts kinnitati presidendiks 1938. aasta aprillis. Peaminstriks sai Kaarel Eenpalu (1939-1940 oli peaministriks Jüri Uluots). Kuigi parlament oli nüüd jälle olemas, oli tema tähtsus väiksem kui varem, kõige tähtsamad seadused olid presidendi dekreedid.
NB! Perioodi 1938-1940 Eesti Vabariigi ajaloos nimetatakse juhitava demokraatia ajajärguks.

II Välispoliitika

Eesti Vabariigi algusaegade põhiprobleem oli tema kui riigi tunnustamine.
Inglismaa ja Prantsusmaa olid juba mais 1918 de facto Eesti iseseisvust tunnustanud. Pariisi rahukonverentsil väikeriikidest ei räägitud.
Esimesena tunnustas Eesti Vabariiki Nõukogude Venemaa 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga (sama lepinguga tunnustas Eesti esimesena Nõukogude Venemaad).
Läbimurre saabus 1921. aastal – siis tunnustasid Eesti Vabariiki de jure enamik Euroopa riike ning Eesti võeti vastu Rahvasteliitu. USA tunnustas Eestit 1922.
Nüüd sai põhiprobleemiks (mis püsis kogu iseseisvusaja vältel) iseseisvuse kindlustamine, teiste sõnadega – julgeolek. Põhioht Eesti Vabariigi iseseisvusele lähtus Nõukogude Liidust .
1920. aastatel olid Eesti Vabariigi suhted Nõukogude Liiduga keerulised (optantide ehk kodumaale tagasipöördujate probleem).
1930. aastate algul suhted veidi paranesid (see paranemine oli muidugi suhteline – näiteks 1933. aastal avastati Eestist 59 Nõukogude Liidu salakuulajat).
1932 sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel mittekallaletungipakt.
Eesti välispoliitikas valitses 1920. aastatel inglise orientatsioon (=suundumus). Head olid suhted ka Skandinaavia riikidega (eriti Rootsiga ).
1920. aastate algul oli päevakorral Balti liidu loomise idee. See oleks hõlmanud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Liidu loomine ebaõnnestus (sest Poola ja Leedu vahel olid vastuolud, Soome orienteerus rohkem Skandinaaviale). Sõlmiti vaid 1923 Eesti ja Läti liiduleping (teineteist aidatakse sõja korral, omavahelised konfliktid lahendatakse rahulikult ).
1920. aastate algul olid Eesti ja Läti vahel kohati üsna teravad piiriprobleemid.
1930. aastatel, peale Hitleri võimuletulekut Saksamaal, pingestus rahvusvaheline olukord. Eestile olid ohtlikud nii Nõukogude Liit kui Saksamaa. Eesti pidi kahe suurriigi vahel laveerima. (Eesti, Läti ja Leedu jäid üsna üksi, lääneriigid olid ise Saksamaa suhtes abitud, Rahvasteliit oli jõuetu) Selles olukorras Eesti Vabariik orienteerus Saksamaale.
NB! 23. augustil 1939 Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud Molotov -Ribbentropi pakti (MRP) lisaprotokolliga jäi Eesti Nõukogude Liidu huvisfääri.
(1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda)
NB! NSV Liit sundis Eestit alla kirjutama vastastikuse abistamise paktile 28. septembril 1939 Moskvas. Pakti sisu:

• kumbki riik ei ründa teineteist
  
• aidatakse teineteist, kui ründab kolmas riik
  
• NB! Nõukogude Liit sai õiguse rajada Eestisse sõjaväebaasid – selle tõttu nimetatakse seda lepingut ka baaside lepinguks
  

NB! Ajajärku 1939. aasta sügisest kuni 1940. aasta suveni nimetatakse Eesti ajaloos baaside ajastuks.
18. oktoobril 1939 hakkasid NSVLi sõdurid üle piiri Eestisse tulema, kokku 25 000 meest (Eesti sõjaväes oli 15 000 meest). Sõjaväebaasid rajati saartele, Paldiskisse, osalt ka sisemaale.
1939. aasta oktoobris lahkusid Eestist (ja kogu Baltikumist) Hitleri kutsel Saksamaale kohalikud baltisakslased (nn. Umsiedlung , Eestist lahkus u. 15 000 inimest).
III Majandus
Õppida ise hallist kaheosalisest õpikust “Eesti ajalugu” II kd. §13 (lk. 57-61), §15 (lk. 66 “Majanduskriis”), §16 (lk. 74-75 “ Majandusolud ”). Teada tuleb järgmisi teemasid ja märksõnu:

• uus olukord Eesti-Vene majandussuhetes
  
• oma rahandussüsteemi loomine, välisvõlad
  
• 1920. aastate alguse majanduslik tõus ja selle lõpp (Vene turu kadumine, vale laenupoliitika)
  
• maareform – reformi olemus, asundustalu mõiste, maareformi tagajärjed
  
• uus majanduspoliitika alates 1924, selle olemus (põllumajanduse eelisarendamine)
  
• põllumajanduse areng, juhtivad harud, probleemid
  
• tööstuse areng, ümberorienteerumine Vene turult siseturule
  
• rahareform 1928
  
• ülemaailmse majanduskriisi mõjud Eestis
  
• “vaikiva ajastu” majanduspoliitika – põhijooned, kiire areng, riigi sekkumine
  
• Eesti muutumine agraarmaast tööstusriigiks
  
• Eesti peamised sisse- ja väljaveoartiklid
  
• Eesti elatustaseme iseloomustus
  

IV Kultuur
Õppida ise õpikust “Eesti ajalugu” II kd. §18-19 (lk. 81-88):

• riiklik kultuuripoliitika ja Kultuurkapital (1915), kultuuri professionaliseerumine, kultuurikontaktid (valitsevaks sai Põhjamaade ja inglise-prantsuse kultuuriorientatsioon), rahvakultuuri arengu uus tase, negatiivsed nähtused “vaikival ajastul”
  
• hariduselu – ühtluskooli põhimõte (koolisüsteemi üksikasju ja reforme pole vaja), kutsehariduse arendamine, Tartu ülikooli muutumine rahvusülikooliks, teised kõrgkoolid (osata nimetada veel mõnda!)
  
• teadus – Teaduste Akadeemia loomine, rahvusteaduste areng, “Eesti Entsüklopeedia” väljaandmine”, maailmanimega teadlased (Ernst Öpik, Ludvig Puusepp, Edgar Kant), keeleteadlased (Johannes Aavik, Johannes- Voldemar Veski, Oskar Loorits), ajaloolased (Harri Moora , Hans Kruus)
  
• kirjandus
  
• kunst
  
• muusika
  
• teater
  
• kehakultuur ja sport
  

Viiest viimasest punktist tuleb teada arengu üldjooni ja igast vallast paar nime näiteks.