Eduard Vilde elu ja looming

Kaasonen, Kristine

Eduard Vilde elu ja looming (1)

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Sotsiaal-Humanitaarinstituut
Õigusteaduskond
Kristine Kaasonen
Eduard Vilde elu ja looming
Juhendaja : professor Are Laanemäe
Tallinn
2007
Sisukord:

Sissejuhatus

Eduard Vilde ema ja isa

Kirjaniku lapsepõlv

Kooliaastad Tallinnas

Esimene loominguperiood (1882-1893)

Teine loominguperiood (1893-1908)

Varajane pagulaspõlv

Kolmas loominguperiood (1908-1933)

„Mäeküla piimamees ”

Eduard Vilde naissuhted

Kokkuvõte

Kasutatud allikad
1. Sissejuhatus
Referaadi teema valik langes Eduard Vildele sellepärast, et Eduard Vilde kohta leidub meil kodus kõige enam kirjandust ja autobiograafilisi andmeid ning Eduard Vilde romaani „Mäeküla piimamees” peetakse eesti kriitilise realismi alguseks ning seda romaani peetakse ühtlasi ka tema loomingu tippteoseks.
Refereerimise käigus püstitasin endale kaks eesmärki: esiteks üritaksin välja selgitada, kuidas on mõjutanud Vilde elu ja lapsepõlv tema loomingut ning teiseks, kuidas ja miks on saanud „Mäeküla piimamehest” nii tähtis teos meie eestlaste jaoks.
2. Eduard Vilde ema ja isa
Kirjaniku isa, Jüri Vilde, oli pärit Simuna kihelkonna suurest Toomari talu kaheksa lapselisest perest, ent ülalpeetavate inimeste hulk oli hoopis suurem. Talus elas veel kaks sulast koos oma perekondadega, nii et kokku elus Toomari talus üheksateist inimest. Jüri käis kaks talve Äntu koolis, kus talle õpetati lugemist, kirjutamist, laulmist , katekismust ja piiblilugusid. Juba kolmeteistkümneaastaselt hakkas ta teopoisina Äntu mõisas tööl käima. Jüri Vilde lahkus Toomari talust 1862 . aasta kevadel ja läks lähedal asuva Pudivere mõisa teenistusse, kus ta kahekümne viie aastase moonamehena tööle asus. Töökas noormees võitis mõisahärra usalduse ja määrati juba aasta pärast varakevadel kupjaametisse.
Jüri Vilde oli iseloomult tagasihoidlik , oma tööalal kohusetundlik, kuid mõisasundijaks liiga pehme karakteriga ning eriliste vaimsete huvideta murelik mees.
Vilde ema pärineb Järva-Jaani kihelkonnast. Revisjonilehtede järgi on teada, et Leenu (Vilde ema) isaisa Rüütli ehk Lepiku Ado asutati kui pärisori 1808. aastal ühes perekonnaga ümber Valastist Kagavere külla, mis jäigi perekonna püsivaks eluasemeks. Tema poeg abiellus Mariga, ning sellest abielust sündis kahe tuntud proosakirjaniku emad: Eduard Bornhöhe ema Mai ning Eduard Vilde ema Leenu. Perekonnanimede panemise ajal anti aga Rüütli Jaani perekonnale uus perekonnanimi - Rüüter. Ka Leenu õppis paar talve Kuksema vallakoolis lugemist, kirjutamist ning usuõpetust. Neiupõlves olevat Leenu olnud väga huvitatud kirjandusest. 1856 . aastal sai Leenu teenijakoha Väike-Maarja pastori perekonda. Väike-Maarja kirikumõisast läks Vilde ema 1864. aasta algul Pudivere mõisa toatüdrukuks. Seal ta Jüri Vildega kohtuski, kes ta 20. aprillil 1864 aastal kosis. Leena oli loomult elevam, jutuhimuline ja mõisarahvaga seltsiv . Aga ta oli ka oma õigusi julgelt kaitsev naine, kellele polevat põrmugi meeldinud mehe alistuvus mõisnikule. Kirjanik ise nimetab ennast ema universaalpärijaks; ka oma luulesoone ning fabuleerimisoskuse arvab kirjanik olevat pärinud emalt.
Noor pere elas algselt, nagu teisedki kupjad, ühes Pudivere mõisa moonakamajas. Igas moonakamajas oli neli ühetoalist korterit , tubadel oli muldpõrand ning üksainus kuue ruuduga aken valgustas ähmaselt tuba. Maja ise oli tahumata palkidest seintega, laudkatuse ja korstnaga. Kubjas Vilde rühmas väsimatult mõisale tööd teha: juba hommikul vara viis ta moonakad mõisaväljale ja lautadesse tööle. Alles õhtuhämaruses vabanes ta oma kohustustest. Palgaks sai ta veidi raha ja moona mõisast, tal oli vakamaa põldu ja tema lehm käis mõisa karjamaal. Just sellistes tingimustes ja sellises ühetoalises muldpõrandaga toas sündis neljandal märtsil 1864 aastal kupja Jüri Vilde ja teenijatüdruku Leenu esimene poeglaps, kes ristsetel sai nimeks Eduard Vilde.
3. Kirjaniku lapsepõlv
Pärast perekonna suurenemist olid kirjaniku vanemad ühisel arvamusel, et on vaja kohe uus töökoht otsida, kus on parem korter ja avaramad teenistusvõimalused. Varsti leidiski Jüri Vilde samas kihelkonnas Muuga mõisas aidamehekoha. Eduard oli vaevalt kahekuune, kui vanemad Pudivere mõisast lahkusid.
Muuga mõisas suurenes Vildede perekond kahe tütre võrra. Neist esimene tütar, Ida Marie, suri kolmenädalase imikuna 1869 aasta suvel. Teisest tütrest, Auguste Mariast, kes sündis 3. jaanuaril 1871, sai väiksele Eedile peagi mänguseltsiline.
Eduard Vilde lapsepõlv möödus muretult, ta ei kogenud kehvust ega varajast töösundi. Norulisi lapsepõlvemälestusi jätsid ainult sakstepelg ja mõisnikupoja kius , nagu seda kajastab isiklikele kogemustele toetuv mälestuskild „Minu esimesed „triibulised“ “.
Leenu Vilde algatusel ja innustusel korraldati Muuga mõisa peretoas pikil talve- ja sügisõhtuil lugemistunde. Kirjandushuvilised mõisateenijad tulid kokku ja lugesid üheskoos rahvaraamatuid või „ Eesti Postimehe Jututoast” proosapalu. Nendest lugemisõhtutest võttis Vilde juba varasest lapsepõlvest peale kuulajana osa. Neid tunde võib pidada Vilde kirjandushuvi alguseks. Eedi ise oli muidu viieaastane, kui ema talle ketramise ja kudumise ajal lugemist õpetas. 1873. aasta sügisel pani ema Eedi metsaülema abikaasa juurde saksa keelt õppima. Vilde õppis üsna hoolikalt, nii et ta omandas saksa keele lugemises ja kirjutamises päris head algteadmised. On ka teada, et tulevase kirjaniku vanemad kogunud Muugas raha laste koolitamiseks. Eriti püüdnud nad raha kõrvale panna Eedi jaoks, kes kiindunult vabal ajal raamatutesse süvenenud oli.
Heites pilku kirjaniku vaimsele kujunemisele, on selge, et noor kirjanik on nii karakterilt kui ka hingeomadustelt täiesti emasse. Isa ei tundunud ta küll nii lähedast iseloomusarnasust, aga talle meeldis siiski ka ise seltsis aega veeta, eriti siis, kui isa jahile läks või hobusega kuhugi kaugemale sõitis, millest kujuneb välja Vilde reisihimu.
1875. aastal, mil Eedi oli kümneaastane, oli ta saksa keele algõpetuses nii kaugele jõudnud, et võis astuda saksa õppekeelega algkooli. Vanemad otsustasid saata Eedi sügisel Tallinnasse ning panna poiss kostile tädimees Jaan Brunbergi (Bornhöhe) perekonda. Sama aasta augustis sõidutas Muuga mõisa kutsar Eduardi koos isaga Rakverre, kust nad kahekesi jätkasid rongiga teekonda Tallinnasse. Vilde nimetas Rakveret oma haridusväravaks, sest selle linna kaudu avanes talle tee haridustemplisse.
4. Kooliaastad Tallinnas
Tädimehe perekonnal oli kasutada ühetoaline korter väikeses puumajas. Maja mõlemas otsas olnud omaette korter, mille vahel asus ühine köök. Brunbergide ühetoalises korteris pole muud mööblit olnudki kui laud, riidekapp, kummut , raamaturiiul, voodi, sohva, mõned toolid ja kapi taga väike kušett, millel kirjanik kooliaastail maganud. Eduard Vilde kooliaastad Tallinnas kestsid 1875 aastat kuni 1882 aastani.
1875 aastal pandi Eduard Tallinna Pastor Lutheri Poeglaste Vaestekooli, mida nimetati kooli asutaja ja juhataja Wilhelm Kentmanni nime järgi Kentmanni kooliks. Vilde õppis selles koolis kaks aastat (1875- 1877 ) , kuna õppetase selles koolis oli madal. Kentmanni saksa algkoolis õpetati arvatavasti nagu teisteski saksa õppekeelega algkoolides usuõpetust, saksa ja vene keelt, arvutamist, ilukirja ja laulmist. Selles algkoolis õppis Vilde üsna hoolikalt. Algkooliaastail luges Vilde oma tädimehe perekonnas nii eesti- kui ka saksakeelseid rahvaraamatuid. Iseäranis huvitasid teda reisikirjeldused kaugetest maadest, geograafilised, etnograafilised ja ajaloolised kujutised, ka Kreutzwaldi satiirilised jutustused „Reinuvader Rebane ” ja „Kilplased”, mis talle veidrate lugudena kauaks meelde jäid. Juba 1877. aastal püüdis Vilde pääseda Tallinna Saksa Kreiskooli, kuhu võeti vastu õpilasi, kes oskasid saksakeelset teksti laitmatult lugeda, etteütlusi kirjutada ja arvutada nelja põhitehte piirides. Eksamid saksa keeles läksid küll hästi ent nooruke kirjanik kukkus matemaatika eksamil läbi ja Kreiskooli ei pääsenud. Ei jäänud muud üle, kui tuli oma teadmisi matemaatikas 1878. aasta kevadsemestril täiendada Linna Esimeses Elementaarkoolis ehk niinimetatud Wietingi koolis. Ent juba 1878. aastal augustis sooritas Vilde edukalt sisseastumiseksamid ja ta arvati Tallinna Saksa Kreiskooli IIIb klassi (III klass oli algajatele , I lõpetajate klass). Vilde, kui teadushimuline õpilane, oli algul kreiskoolis huvitatud kõigest, mida talle seal õpetati. Sunduslike õppeainete kõrval jätkus tal ka aega mittekohustuslike keelte õppimiseks (ladina ja prantsuse keel). Kreiskoolis töötasid suurte kogemustega, vilunud pedagoogid , kes kõik olid rahvuselt sakslased . Need saksa rahvusest õppejõud nägid oma pedagoogilise suuna ja tegevuse põhiülesannet õppiva noore saksastamises, nagu Vilde ise tabavalt kirjutab: „Nagu koolis valitsev vaim, nii hõõgus ka terve õpetus sakslusest, millel õpilaste kohta vänge saksikus tagajärjeks oli, seda enam, et suur osa õpilasi perekondadest kogunes , kus juba kodus virgasti kadakaid säristati. Kohalik rahva keel seisis kooliülemuse keelu, veel enam aga õpilaste enamuse põlguse all.” Kreiskooli alamal astmel kuulus Vilde eeskujulikemate õpilaste hulka, keda õpetaja kiitsid ja kellele nad igasuguseid ülesandeid usaldasid. Vilde oli klassi priimus, kelle käes oli raamatukogu ja füüsika õppevahendite kapi võti. Kreiskoolis jäi ta lõpuklassi istuma ning lahkus sealt 1882. aastal. Sellega piirduski kirjaniku vormiline hariduskäik, mille väärtuslikumaks tulemuseks oli saksa keele põhjalik omandamine. Vilde koolieast pälvib märkmist tema suur teatrihuvi. Endiselt koolisõbralt hangitud priipiletiga sai ta käia Linnateatri etendustel ja sealt saadud teatrielamusi ning muljeid hindas kirjanik hiljem kõrgemateks samal ajal lugemise varal omandatuist. Kreiskoolis oli Vildel ka õpetajatega vahekord halb, hiljem ka õppeedukus halb ja kui kooli juhtkond sai teada Vilde kavatsusest laevaga Ameerikasse põgeneda, soovitati tal koolist lahkuda. Seda ta tegi ja asus vanematekoju Karjakülla.
29. detsembril 1878 aastal sureb Vilde tädi Mai Brunberg. Mai surma järel leidsid Vilded, et nad peaksid Tallinna kolima , kui nad tahavad Eduardit edasi koolitada ja ka tütart kooli panna, sest võõraste hoolde nad oma lapsi usaldada ei tahtnud, pealegi oleks koolitamine sel juhul väga kalliks läinud. 1880 aasta kevadel kolitigi Tallinna. Esialgu ei leidnud Vilded endale sobivat korterit ja neil tuli mõnda aega tädimees Jaan Brunbergi juures elada ent hiljem siiski üüriti võrdlemisi suur tuba. Jaan Brunbergi soovitusel läks Jüri Vilde raudteetehasesse tööle. Seal aga tuli tõsta raskeid masinaosi ja tema tervis ei pidanud vastu. Järgmisel aastal sai kirjaniku isa Vääna mõisa valitseja soovitusel valitsejakoha Keila Karjakülas, kuhu ta koos naisega elama asuski. Hilisem konflik mõisnik Kulgeni ja Vilde kirjanduslike teoste sisu pärast, lahkusid Leenu soovil perekond Vilde Karjakülast Viti mõisa.
Jüri Vildet tabas 1907. aastal peaaju -halvatus. Ta ei mäletanud enam numbreid ja oli sunnitud töökohalt lahkuma . Tütar Auguste üüris vanematele väikse korteri Tallinnas. Isa tervislik seisund muutus aga järjest halvemaks. Viimaks läinud ta nii rahutuks, et ei püsinud enam kodus. Arsti soovitusel viis Auguste isa Seevaldi haiglasse. Kui omaksed teda külastanud, polevat ta neid enam ära tundnud . Jüri Vilde suri 11.12.1908 ja ta põrm sängitati Rahumäe kalmistule. Kirjaniku ema suri paar aastat hiljem vanadussurma kodus.
5. Esimene loominguperiood (1882-1893)
Tühjaksjooksnud töökohaotsimised valmistasid küll pahameelt kirjaniku vanematele, aga noor Vilde ei kaotanud hetkekski head tuju ega elulusti. Endale poolmärkamatult oli ta jõudnud oma pärisala – kirjandusliku tegevuse juurde, milleks ta tundis endas tõelist kutsumust. Selleks andsid esimese tõuke ajalehed ja ilukirjandus, mida ta Karjakülas innukalt luges. Tema isa, kes oli huvitatud poliitilistest ja kultuurilistest sündmustest, oli tellinud „Oleviku”, mis 1881. aastast Tartus Ado Grenzsteini toimetusel ilmus. Teisi lehti nagu „Sakala”, „Virulane”, „Eesti Postimees ” ja „ Tallina Sõber”, käis Vilde ise Keilast ostmas. Loetud eesti ajalehed ja ilukirjanduslikud tööd olid talle abiks emakeele õigekirjaoskuse omandamisel ning romantilise käsitluslaadi kujunemises.
Siiski Vilde esimeseks kirjandusliku teose ilmumise aastaks võib pidada 1877. aasta suve. Siis kirjutab kaheteistaastane Vilde oma esimese kirjandusliku katse värssides. See on vaimuliku sisuga, vanematele pühendatud luuletus , kus koolipoisist autor püüab võõrsiloleku muresid hajutada ja ennast julgustada. Selle luuletuse lõppu on algaja autor märkinud oma nime ja laululoomise daatumi.
Brunbergide juures tegi Vilde aga päris andunult kirjanduslikke suleharjutusi. Järgmise katsetusena valmis noorel kirjanikul eestikeelne luuletus, mis algas värssidega: „Kui juba paistab Rakvere ja tema lossi otsuke”. Selles rõõmulaulus kirjeldab Vilde hõiskelises meeleolus oma sõitu koolivaheaja algul Rakvere kaudu vanematekoju Muuka. Siis tekib kirjanikul pikem loomingupaus ja Karjakülas vanematekodus saab alguse tema niinimetatud esimene loominguperiood.
Esimese ulatuslikuma tööna kirjutas Vilde 1882. aastal Karjaküla härrastemajas põnevusjutu „Kurjal teel”, varsti pärast seda kirjutas ta oma teise teose „Musta mantliga mees”. Esimene teos võeti kirjastaja A. E. Brandt`i poolt hästi vastu ja honorariks saadud 15 rubla kannustasid teda uue teose kirjutamiseks. Samal ajal, kui Vilde oma kaks esimest proosateost kirja pani, mõlkus tal meeles ka näitlejakarjäär. Nii tal õnnestubki 1887. ja 1888. aastal edukalt „Vanemuise” teatrilaval esineda ent pseudonüüm Richard Leidenauna. Vilde tundis rõõmu selle üle, et etendused publikut liigutasid ja kaasa kiskusid. Kuid deklameerides järjekordsetel katsetel Wilhelm Telli monoloogi, luges Vilde näitejuhi näolt välja „saatanliku muigamise” ja tema näitlejakarjäär oligi lõppenud. Ka hiljem Soome sõidul külastab ta soome teatrit ja mõlgutab mõtteid teemal, millal küll eesti kultuur nii kaugele jõuab.
1883. aastal kutsub Jaak Järve Vilde „ Virulase ” toimetusse. Järve kätte oli sattunud Vilde „Musta mantliga mehe” käsikiri ning „Virulase” tolleaegne toimetaja leidis, et „Vildest võib veel asja saada”. Eduard Vilde oli „Virulases” ilukirjandusliku osa toimetaja, teatriarvustaja, kohalike sõnumite hankija ja lehe ekspediitor . Ajalehereporterina oli Vilde tihedas kokkupuutes nii ühiskondliku- kui ka kultuurieluga Tallinnas ja Tartus. Ta käis Tallinna linnavolikogu , Eesti Kirjameeste Seltsi ja kaubalaevaseltsi „ Linda ” koosolekutel , külastas kontserte ja teatrietendusi ning luges vastilmunud kirjandust, et selle kohta ajalehes arvustusi kirjutada ja avaldada. Tema huvi kirjanduse ja eesti kultuuri vastu aina süveneb. Vilde töötas „Virulases” kolm aastat. Tööpäevad olid üsna pikad, kibedal ajal tuli öödki lisaks võtta. Säärane üksluine töötamisviisi ei meeldinud vaheldust ihkavale Vildele. Ei saa mainimata jätta seda, et „Virulase” rõsketes ruumides areneb edasi Vilde liigesereuma, mis sai alguse juba koolipõlves. Mainimist vajab veel 1885. aasta esimene ametisõit Soome: reisimuljete põhjal kirjutas Vilde oma esimese reisikirja „Majesteedid Helsingis ”, mis avaldati „Virulase” veergudel. Vilde oli suures vaimustuses Helsingi arhitektuurist, linna puhtusest ja soome suurepärasest kunstist. Näinud arengut Soomes, saab alguse Vildes idee: „ Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks. Ning arendagem kultuuri.“
Tööde loomiseks vajas Vilde vaikust ja rahu, kirjutamise ajal ei tohtinud keegi teda häirida. Tundide viisi töötas ta Karjaküla häärberi nurgatoas või kõndis edasi-tagasi mõisa ümbruses, et üksinda olles välja mõelda ja vaimusilmas kujutleda käsiloleva teose järgnevaid sündmusi. Tema akna all kasvavas rohtunud sarapikus tekkisid kirjaniku sagedastest jalutuskäikudest kitsad teerajad. Kui algaja autor oma esimesed jutustused kiiruga kirjutas, siis pärast ”Virulase” juures töötamist muutusid tema teosed juba rohkem läbi mõelduks. Tema kirjeldused muutusid üksikasjalikumaks, olustikupildid rohkem läbi mõelduna ja looduspildid korralikult väljajoonistatuks. Mitmekülgselt oli valgustatud tegelaskujude hingeelud. Suurema tööna valmis tal „Kaks sõrme”. Ta kirjutas ka ajaviitejutu „Töömehe tütar” ja rea humoreske. Neist ilmus naljajutt „Klamanni emanda kosilased ” ajaleheveergudel, teised aga kogus „ Tallinna saladused ”.
Järgnevad tööaastad „Postimehes” ja saksakeelses „Revalsche Zeitungis”. Vahepeal lisandub Karjakülas rida novelle : „Mustad leegid” ja „Haige tuvike” , poolelijäänud jutuke „Eksivad südamed”, naljajutt „Ameerika kosjavennad” ning looke Peeter Suure elust „Hiilgav täht Vene ajaloo taevas”. Luunjas puhates kirjutab Vilde novelli „Der rothe Muljk”, mis garanteeribki talle koha saksa ajalehes. Ent siiski tema tööaeg oli selle lehe juures ainult poolteist kuud. „Postimehes ” ilmub valik lühijutte „Jumala tahe” ning humoresk „ Kosilane Rakverest”.
„Der rothe Muljki“ soe vastuvõtt tiivustas Vildet oma teisi töid tõlkima. Ta tõlkis oma novelli „Rõugearmid“ pealkirja „Blatternarbeni“ all ja saatis selle 1889. aasta suvel Riia ajalehe „Zeitung für Statd und Land “ toimetusele. Vilde saab koha selle lehe tometuses ning kolib Riiga . Ta kirjutas lehele teateid ja artikkleid eesti kultuurielust, luges korrektuuri ning võttis kuulutusi vastu. Riiast algab ka tema pikaajaline tutvus noore läti kirjaniku Rudolf Baumaniga, kelle novelle ta hiljem eesti keelde tõlgib. Äkitselt aga siirdub noorkirjanik koos oma noore kaasaga 1890. aastal Berliini, kus ta jätkab ajakirjandusliku tööga. Berliinis saab tema peamiseks produktsiooniks naljajutt ning avaldab palju humoreske. Berliinis teeb Vilde tutvust nn „vaba teatriga“. Seal esitati kinnisele haritlaspublikule tolleaegseid moodsaid naturalistlik-realistlikke näidendeid. Avalikes teatrites tsensori takistuse tõttu need lavastamisele ei kuulunud. Ajakirjanikuna käis ta tihti teatrietendustel, mis mõjutasid suunavalt tema kui tulevase näitekirjaniku kunstimaitse kujunemist. Berliinis veedetud aastad (1890-1892) olid Vildele tõhusaks enesetäienduseks ja kooliks. Saksamaal astus ta esimest korda kontakti realistliku ja naturalistliku kirjandusega läbi E. Zola, H. Balzaci jt. Võib liialdamatult väita, et Berliini-aastad olid pöördelise tähtsusega Vilde loomingulise meetodi väljakujunemisel. Alates 1891 aastat muutub tema stiil järk-järgult kriitilise realismi poole. 1892 aastal pöördub kirjanik tagasi kodumaale Karjakülla. Maavaikuses on eriti soodsad tingimused kirjanduslikuks loominguks ning kõige pealt paneb ta kirja pikema jutustuse „Peiu käsiraha“ ning veid hiljem teeb ettevalmistusi romaani „Vanemate patud“ koostamiseks. Kodukohas võtab Vilde liigesereuma uue suuna, kirjanik on mõneks ajaks voodisse aheldatud ja kirjatöö seiskub mõneks ajaks. Mõne kuu möödudes jõuab ka Vilde kaasa Karjakülla ja et seista Tallinna kultuurieluga tihedas kontaktis , asus Vilde koos abikaasa ja ämmaga 1893. aastal Tallinna elama. Tallinnas töötab ta väga produktiivselt mitmel alal: nii ajalehekirjasaatjana kui ka jutukirjanikuna.
Esimesse loominguperioodi jääb veel eesti näitemängu edendamine. Berliinist tagasi tulles tundis Vilde lavakunsti ja moodsat näitekirjandust paremini kui üksi teine teatritegelane Eestis. Ta hakkas osa võtma „ Lootuse “ ja „Estonia“ koosolekutest ja olengutest ning andis oma panuse selle edendamisse.
Esimese loominguperioodi võib kokku võtta nii: neli romaani, umbes kolmkümmend juttu , üle neljakümne humoreski (nii saksa kui ka eesti keeles) ja mõnikümmend pikemat ajaleheartiklit. Vilde tõusis juba oma esimesel loomingukümnendil eesti kõige produktiivsema kirjaniku aupaistelisele kohale. Berliini aastatel on otse pöördeline tähtsus tema kunstilises ning poliitilises arengukäigus. Enam pakkusid talle pingeline poliitikaelu, parteide koosolekud, Riigipäeva istungid, kunstikogud ja teaduslikud kõneõhtud, mida ta kõike innukalt külastas.
6) Teine loominguperiood (1893-1908)
1893. aastal kutsus K. A. Hermann Vilde Tartu „Postimehe“ toimetusse tööle. Vilde koos kaasa ja ämmaga koliski Tartusse . Tartus esineb ta harukordselt produktiivse teatrikriitikuna. Eriti suuri nõudmisi esitab ta näitlejatele: need ei tohi „niksutada ega nõksutada, ei tohi kokutada ega kogeleda ega vehelda ja kehelda“. Pärast lähemat tutvumist marksistliku kirjandusega kirjutab Vilde oma ühiskonnakriitilise romaani „Külmale maale“. 1896 aastal kolib Vilde koos kaasaga Moskvasse, et vene eluoluga lähemalt tutvuda ja et oma vene keele oskust täiendada. Ta jääb siiski mõneks ajaks „Postimehe“ toimetusliikmeks, kui aga leht Jaan Tõnissoni juhtimise alla läheb, siis lahkub Vilde lehe tometajaskonnast kuna ei poolda Tõnissoni kodanlik -natsionalistlikke vaateid ja aateid. Vilde läbikäimine Moskvas piirdus peamiselt eesti, läti ja saksa ringkondadega. Vene keelt praktiseeris ta suhteliselt vähe ja sellepärast ta ei saanudki lähemalt tutvuda vene rahva eluga. Moskvas olles kahanes märgatavalt Vilde kirjanduslik produktsioon. Tagasiminek tema tootlikuses oli tingitud rõhutusest, mida ta Venemaal olles tundis. Kaastöötasu vähesuse tõttu oli ta sattunud majanduslikkese raskustesse ja ühtlasi süvenevad ka tema lahkhelid abielus.
Pärast „Postimehest“ lahkumist saab Vilde kutse ühineda Narva „ Virmalise “ toimetusega ärimees A. Renkvistilt. Nii sõidetaksegi 1897 . aastal tagasi Tartusse ning mai algul suundutakse Narva, kus kirjanik kohe aktiivselt kultuuriellu sukeldus . Tegevtoimetaja Vilde oskuslikul juhtimisel muutus „ Virmaline “, mis seni oli olnud üks mahajäänumaid provintsilehti, demokraatliku suunaga ajaleheks, mis pakkus lugejaile rohkesti asjakohaseid populaarteaduslikke kirjutisi ja mõnusat ajaviitelektüüri. Ta tegeles ka 1897. aasta teisel poolel peamiselt ainestiku kogumisega teoksil oleva töölisromaani jaoks. Kuigi romaanis „ Raudsed käed“ püüdis autor Kreenholmi vabriku tööliste töö- ja elutingimusi tõetruult kujutada ja ainult ridade vahelt mõista andis, et „tööline isegi võrdlemisi eeskujulikult korraldatud ja juhatatud vabrikuis ja tehaseis ei ole roosidele sängitatud“, hakkas Narva sandarmivalitsus siiski huvi tundma autori isiku vastu. Siiski võeti lugejate poolt „ Raudsete käte“ osade ilmumine „Virmalises“ soojalt vastu. On säilinud ka teateid, et Kreenholmi manufaktuuri juhtkond on teinud takistusi „Raudsete käte“ edasiseks ilmumiseks „Virmalise“ veergudel. 1898 . aastal lahkus Vilde Narvast, et asuda „Eesti Postimehesse“.
Teist loominguperioodi tähistab Vilde rändamishimu. Ta tahtis tundma õppida võõraid maid ja rahvaid. Nii ta saabki loa minna viiendale maailmanäitusele Pariisi, ta lahkub 27. mail 1900.
Eduard Vilde töötas 1900. aasta suvel veel „Eesti Postimehe“ toimetuses, kui ta tuli mõttele asutada Tallinnas sotsiaal-radikaalne ajaleht. Seda mõtet aitas teostada vandeadvokaadi abi Konstantin Päts. 9. juunil 1901 lubatakse Konstantin Pätsil hakata välja andma ajalehte „ Teataja “. Peale suurte kogemustega ajakirjaniku Eduard Vilde kutsuti „Teataja“ toimetusse tuntud keelemees Johannes Voldemar Veski , kirjanik Otto Münther, ajakirjanik Hans Pöögelmann ja pärast viimase lahkumist Anton Hansen Tammsaare . Kirjanik Vilde loomisvõime oli sel ajal lausa tohutu. Vähem, kui kolme aasta jooksul valmis tal kaks suurt romaani („ Mahtra sõda“ ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“), rida jutustusi, hulk vesteid ja novelle. Lisaks reisikirjeldused lehes ja tõlketööd.
1901. aastal asus Vilde oma ammust unistust täide viima – ajaloolist romaani „Mahtra sõda“ kirjutama. Sellest romaanist sai alguse ajaloolise romaani triloogia . Kavatsus kujutada eesti talurahva võitlust saksa mõisnike vastu oli tal tärganud juba noorusaastail. Esimesi teateid Mahtra sündmustest kuulis Vilde inimestelt, kes Mahtra talupoegade vastuhakku pealt näinud olid, kui ta töötas „Virulase“ toimetuses. Enne kui Vilde hakkas „Mahtra sõda“ kirjutama, käis ta Mahtras ja selle ümbruses ajaloolisi kohti vaatamas ja suulist andmestikku kogumas. Ta rääkis paljude kohalike inimestega, kes Mahtra sõjas olid pealtnägijaiks. Kahjuks polnud enam elus sündmuste peategelasi, aga leidis siiski neid, kes rahutuste ajal olid Mahtras viibinud või sõjast kuulnud vanemate inimeste käest. Ta käis ka Mahtra mõisa õues, kus ülestõus oli alguse saanud. Seal märkis Vilde paberile iga pisiasja, et tal oleks hõlpsam ülestõusu sündmusi kirjeldada. Triloogia järgmine romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ valmib kirjanikul samades töötingimustes kui „Mahtra sõdagi“ 1903. aasta alguses. Oma kolmanda ajaloolise romaani „ Prohvet Maltsvelt“ jaoks hakkas Vilde materjale koguma „Teatajas“ töötades. 1904 . aastal käib ta Järvamaal Maltsveltliikumise, ümberasumise ja Albu veresauna kohta andmeid kogumas. Ta saab teada, et K. Maltsi vennapoeg on eestlaste rändamisloo Krimmis juba üles kirjutanud ning ta sõidab sellel Krimmi järele. Tema seekordne rännakmarsuut on : Tartu-Riia-Smolensk- Moskva -Kursk-Harkov-Simferoopol. Tartusse tagasi tuleb ta siiski koos käsikirjaga. Vilde ajaloolise triloogiaga algab eesti kirjanduses uus suund ajalooliste sündmuste kunstilises käsitluses. Vilde õpib ajaloolisi sündmusi usaldusväärse allikamaterjali põhjal enne tundma ja kujutab ühiskondlik-poliitilisi olukordi ja protsesse ajaloofaktide marksistliku mõistmise alusel. Nii loob ta kolm ajaloolise süžeega kunstiteost, milles tal õnnestub realistlikult taaselustada Eesti talurahvarahutusi ja mõisnikevastast võitlust. Sündmuste käsitluses püüab Vilde jääda rangelt ajalooliste tõepärasuste pinnale. Triloogias jääb kõlama mõte, et talurahvas ise peab ennast võitluse teel vabastama balti saksa mõisnike rõhumise alt.
„Teataja“ toimetuse rahalisel toetusel avanes Vildel 1903. aastal taas võimalus sõita välismaale. Teekond algas 28. märtsil, mil ta lahkus Tallinnast, et sõita rongiga läbi Riia ja Königsbergi Saksamaa pealinna Berliini. Vilde reisi eesmärgiks oli Kagu-Euroopa riikides ja Itaalias rahvaste ühiseluliste ja rahvuslike olude peale pilku heita ning tagasiteel jälgida Saksa riigipäeva valimisi. Kodumaale saabub Vilde 1903. aasta juuni lõpul.
1904. aasta jaanuaris puhkes Vene-Jaapani sõda. Seega muutus poliitiline olukord, mis suurelgi määral hakkab mõjutama Vilde elu. Iga kaotatud lahinguga kasvas tsaari-Venemaa rahvaste hulgas rahulolematus isevalitsuse vastu. Vildegi ei suutnud varjata oma opositsioonilist hoiakut ning laseb sellega oma nime märgata.
1904. aasal lahkus Vilde Tallinnast ja suundus Tartusse „ Uudiste “ toimetusse, kuhu teda oli juba paar kuud varem kutsutud. Tartus loobus Vilde kaastööst teistele lehtedele ja tema põhiliseks ülesandeks oli veste - ja naljaosa toimetamine.
Kevadel 1905. aastal lülitub Vilde aktiivselt poliitilisse tegevusse. Ta võtab osa Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse Tartu osakonna asutamisest ja täidab hiljem agaralt talle usaldatud ülesandeid.
1905. aasta detsembris kehtestati seoses revolutsiooni algusega Baltimaadel sõjakohus ja algas politseiterror Eesti linnades. Tartus vahistatakse massiliselt inimesi, „Uudiste“ toimetuses tehakse läbiotsimine. Vildel õnnestub otsesest allikast teada saada, et varsti on tulemas korraldus tema arreteerimiseks. Koos naisega sõidab Vilde Tartu lähedasse Haage mõisa, kus elas Linda tädi T. Vilberg. Kui olukord muutub veelgi pinevamaks, otsustavad nad rongiga Peterburisse sõita. Enne minnakse veel Tallinnast läbi, et vanematelt ja õelt raha laenata ja 1906 aasta eesimestel päevadel suunduvad nad Peterburi ning algab Vilde pagulaspõlv, mis kestab üle üheteistkümne aasta. Vilde vahistamissüüdistuse aluseks olid järgmised süüdistused: osavõtt Eesti Sotsiaaldemokraadide Tööliste Ühistu Tartu osakonna koosolekutelt, aktiivne kihutustöö ajalehe „Uudised“ kaudu, valitsusevastaste kõnedega esinemine miitingul ja rahvaasemike kongressi resolutsioonide levitamist. Vahistatuna oleks Vilde mõistetud kas Siberisse asumisele või paariks aastaks sunnitööle. Vilde jäi siiski kuni 1917 aasta revolutsiooni lõpuni jälitatavaks. Vilde Eestist lahkumine oli vältimatu.
Eduard Vilde teine loomingujärk moodustab tema proosatoodangu kõrgaja. Siis ilmus ta sulest seitse romaani: „ Karikas kihvti“, „“Linda“ aktsiad“, „Külmale maale“, „Raudsed käed“, „Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinas käisid“ ja „Prohvet Maltsvelt“, mis olid põhjapanevateks teosteks eesti kriitilise realismi arenguloos. Tol perioodil sai Vilde lugejaskonnas tuntuks ka huvitavate ja sisukate reisikirjelduste loojana. Ilukirjandusliku lühivormi alal kujunes Vilde lemmikžanriks ühiskondlik satiir . Teisel loominguperioodil on Vilde marksistlikule õpetusele toetuv kriitiline realist, kes jälgib pidevalt kaasaja ühiskondlik-poliitilisi sündmusi ja elavalt neile reageerib. 1905. aasta revolutsioonilise liikumise ajal asub Vilde proletaarse kirjaniku positsioonile, kusjuures ta kui sõnameister-sotsialist võtab oma ilukirjanduslikes teostes ja publitsistlikes artikkleis aktiivselt osa kehtiva ühiskonnakorra alusmüüride lammutamisest ja kujutab paatosega proletariaadi klassiteadlikkuse ärkamist ja kasvu.
6.1) Varajane pagulaspõlv
Kahel esimesel pagulasaastal (1906-1908) rändas Vilde ühest linnast teise, peatudes pikemalt aega ainult Helsingis ja Kopenhaagenis.
1906. aastal sõitis Vilde koos Lindaga Peterburisse. Algselt peatuvad nad Kuusikute perekonnas, siis üürivad omaette toa, kus saavad olla ainult kolm päeva. Nimelt saabub nendeni teade läbiotsimiskäsust. Peterburist sõidetakse Helsingi ja sealt Turu kaudu Stockholmi. Pärast väikest peatust Rootsi pealinnas jätkati teekonda läbi Taani Saksamaale, kus jäädi lühemaks ajaks Berliini. Berliinis, kus poliitilistel põgenikel oli tol ajal ohtlik viibida, varjasid Vilded end sotsiaaldemokraatidest seltsimeeste juures. Hea saksa keele oskuse tõttu saab Vilde kaastöö „Die neue Zeit“ ja „Schwäbische Tagwachti“ juures. Nad suundusid edasi Šveitsi, kus revolutsionääridel oli kindlam redupaik. Looduslikult kaunis linnas oli Vilde küll üsna viljakas ja tol olid väga soodsad töötingimused, tundis ta end liiga eraldatuna oma rahvast ja teistest kultuuritegelastest. Helsingisse saabusid Vilded juuni algul, leides eest poliitiliselt soodsa atmosfääri. Üldse valitsesid Soomes vabamad olud kui mujal tsaari-Venemaal. Sellepärast oli Soome kogunenud enamik eesti kultuuri poliitilisi põgenikke. Eduard Vilde võttis koos kaasaga osa Helsingi Eesti Heategeva Seltsi tegevusest. See rahvuslik organisatsioon oli 1906. aastal kogunemispaigaks eesti pagulastele.
Vilde vilgas kirjanduslik tegevus algas Helsingis otsekohe pärast päralejõudmist. Eelkõige asus kirjanik oma novelle saksa keelde tõlkima. Samal ajal ilmus saksa keeles „Die neue Welt“ veergudel novell „Nende poeg“. Kõige suuremaks ettevõtteks aga kujunes Vildel ja tema abikaasal pilkelehe „Kaak“ toimetamine ja väljaandmine. Vilde, kes Helsingis jälgis tähelepanelikult kõiki poliitilisi ja kultuurilisi päevaprobleeme, reageeris tähtsamatele sündmustele „Kaagis“ teravmeelse ja salvava satiiriga. 1906. aasta oktoobri keskpaiku sai Vilde teada, et Peterburist on tulnud käsk tema vahistamiseks. Vilde põgenes üksinda Kopenhaagenisse ja mõne aja pärast saabub ka Linda. Seal jätkas ta oma satiiriloomingut ja lõpetas romaani „Prohvet Maltsvelt“. 1907. aastal lahkub Vilde koos kaasaga Kopenhaagenist Saksamaale Nürnbergi. Seal liigub ta valenime Edvard Gyllingi nime all. Kinnivõtmise hirmus minnakse aga edasi Stuttgardi.
7) Kolmas lominguperiood (1908-1933)
Eduard Vilde kolmas loomingujärk algas 1908. aasta paiku, mil tema kirjanduslik-kunstilistes tõekspidamistes toimusid tähelepandavad muutused. Olles pagulaspõlves Lääne kirjanduse mõjusfääris, ei jäänud talle märkamatuks, kuidas nimekate realistide esiplaanile kerkis (pea)tegelaste sisemaailma kujutuse ja vormilise külje viljelemine ehk nn arenguromaan ja tahaplaanile jäi ühiskondlike nähtuste seletamine. Ka Vilde hakkab enam rõhku panema psühholoogilisele eritlusele ja stiili viimistlemisele.
Kolmandat loomingiperioodi iseloomustab sügavamõtteline romaan ja näidend. Pagulaspõlves valmib kirjanikul mitu näidendit ja loomulikult ei saa mainimata jätta ajakirjanduslikku tööd.
1908. aastal on Vilde elavas kirjavahetuses „Noor-Eesti“ kirjastuse juhtiva tegelase Bernhard Lindega, kellega ta arutleb nii kirjastusküsimusi kui ka tolleaegseid kirjanduslikke päevaprobleeme. „Noor-Eesti“ saab õiguse kaheksa aasta jooksul välja anda kõiki Vilde töid, mis on ilmunud enne kirjastuslepingu sõlmimist. Lisaks ilmuvad Vilde teosed ka „Noor-Eesti“ väljaantavates kirjanduslikes albumites.
Stuttgardis oli Vilde ka üsna viljakas ajalehekirjasaatja, kes tähelepanelikult jälgis Saksamaa poliitilisi ja kultuurilisi päevasündmusi. Pingelise töö tagajärjel halveneb aga kirjaniku tervislik seisund, ta närvid ütlevad 1909. aastal ülesse. Ent ta paraneb ja arstid soovitavad tal soojemasse kliimasse puhkama minna. 1909. aastal lahkuvadki Vilded Suttgardist, kuid kumbki eri suunda. Linda läheb New Yorki ajalehte toimetama ja Eduard siirdub Brüsselisse. Maailmanäituselt kokkuvõtte lehtedele teinud, suundub kirjanik Viini ja sukeldub uuesti ajakirjandusliku kirevasse ellu. Viinis täiendab Vilde end teatri ja kunsti alal, käies galeriides, näitustel ja etendustel.
1.02.1911 alustab kirjanik teekonda Ameerikasse. Ent Vildet ei lasta Ameerikasse sisse ja ta suletakse sisserändajate vanglasse Ellis Islandis. Vilde ülekuulamisel selgus, et immigratsioonivõimudele oli tema peale esitatud valekaebus. 14.04.1911 vabaneb Vilde vanglast. Paar saabub siiski juba paari kuu möödudes tagasi Kopenhaagenisse. Kopenhaagenis pühendub kirjanik taas loomingulisele tööle (Ameerikas see mõneks ajaks soikus). Ta asub teostama oma kauaaegset unistust – näidendit kirjutama. 1912. aastal oli esimene näidend „ Tabamata ime“ valmis. Näidendi soe vastuvõtt Eestis kannustab teda uut näidendit kirjutama. 1913. aastal hakkab ta looma näidendit „Pisuhänd“, mis valmib aasta ja kaheks kuu pärast. „Tabamata imet “ peeti isegi nii heaks, et selle lavastusega taheti teater „Estonia“ avada, ent Vilde rivaalide vastuseisu tõttu otsustati Shakespeare`i „Hamleti“ kasuks.
Vilde kirjaniku- sulg ei libisenud enam paberil nii nobedasti kui varem. Paari aasta jooksul (1914-1915) kirjutas ta ainult üksikud lühemad artikklid. Uus suurem teos, mida Vilde 1914. aastal kirjutama hakkab, on romaan „Mäeküla piimamees“. Pidurdavalt mõjus „Mäeküla piimamehe“ valmimisele 1915. aasta märg ja külm suvi, mil kirjanik sattus oma vana haiguse – reuma küüsi, mis ta tööd aeglustas ja töömeeleolu halvas .
Vilde pagulaspõlv, lõppes 1917 aastal, varsti pärast seda, kui Veebruarrevolutsioon oli Vene tsaari troonilt kukutanud. Enne kui võis alata sõit kodumaale, tuli täita mõningad formaalsused. Oli vaja hankida tõend, et Venemaale tagasisõitja on sealt emigreerunud. Lõpuks anti Vildedele vajalikud dokumendid ja nad likvideerisid oma kodu Kopenhaagenis, pakkisid kohvrid ja alustasid tagasisõitu kodumaale. Vilde austajad korraldasid Tallinnas peo kirjaniku toetamiseks. Saadud tulu saadeti Kopenhaagenisse ja seda summat kasutasid Vilded tagasijõudmiseks kodumaale.
1917. aasta suvel astus Vilde Eestimaa Sotsiaaldemokraatlikku Ühendusse. Parempoolse sotsiaaldemokraadina hakkas Vilde aktiivselt osa võtma poliitilisest võitlusest. 1917. aastal valiti ta Tallinna linnavolikogusse ja novembris Venemaa Asutavasse Kogusse. Siit saab alguse Vilde diplomaaditöö. Lisaks kutsuti ta 1918 aasta sügisel „Estonia“ dramaturgiks. Ta püüdis repertuaari võtta nii väliskirjanduse paremikku kui ka kohalikku paremat valikut. Siiski juba järgmisel aastal loobub Vilde drmaturgi kohast diplomaaditöö kasuks ja suundub jälle välismaale. Neil kahel aastal (1918-1919) oli ta ilukirjanduslik töö täiesti soikunud.
Berliinis haigestub kirjanik silmapõletikku, mis järgnevatel aastal tekitab talle palju probleeme ja ilmnevad ka probleemid südame- ja veresoonkonnahaigustega. Berliinist tagasi tulles loobub ka lõplikult diplomaaditööst. Ta hakkab oma teosed redigeerima ja annab palju teoseid kordustrükki. Aastatel 1920-1925 kahaneb tema kirjanduslik töö miinimumini.
1933. aasta oktoobris tabab kirjanikku esimene infarkt. Samal aastal alustab ta ka uue romaani kirjapanemist „Rahva sulased“, mis tema äkk surma tõttu jäigi lõpetamata. Eduard Vilde sureb sama aasta detsembris: 26.12.1933 oma kodus Kadriorus. Ta põrm sängitati Metsakalmistule ja kadunu lese soovil ei asetatud Vilde kalmule pärgi vaid nende ostmiseks määratud raha maksti vaestekkassasse.
8) „Mäeküla piimamees“
„Mäeküla piimamees“ kuulub Vilde kolmandasse loominguperioodi ja on ühtlasi tema viimane täiuslikult valminud romaan. Romaani sündmused arenevad 1890 aastate esimesel poolel Harjumaal Keila lähedal Karjaküla mõisas. Vilde tundis isiklike kogemuste põhjal kuni pisimate üksikasjadeni teose ainestikku. Oma noorusaastail oli kirjanik lähemalt tundma õppinud loodava teose geograafilist keskkonda, olustikku, sündmusi ja tegelaste prototüüpe. Ta oli paljusid kujusid palgest-palgesse näinud, nendega mõtteid vahetanud ja nende käitumist, välimust ja iseloomuomadusi tähelepanelikult jälginud.
Peatähelepanu koondub „Mäeküla piimamehes“ tegelastele, kelle portreede iseloomustamisel ja vahekordade kirjeldamisel on autor suurel määral toetunud elus nähtud algkjudele ning reaalsetele sündmustele. Ulirich von Kremeri algkujuks on Otto von Klugen, kes Karjakülas viibis varakevadest hilissügiseni, talvel elas õdede-vendade juures Klooga mõisas. Aastate kaupa kandnud Klugen ühte ja sama riietust: pikka musta sabakuube, triibulisi pükse ja nokaga mütsi. Täpselt nagu raamatus kirjeldatud. Peale hommikusööki suundus ta igapäevasele jalutuskäigule ja õhtud olid sisustatud jumalasõna ning päevase ajalehega. Kremeri ja Mari armulugu põhineb Suurpalu mõisniku Radecki algkujul, Kulna karjamõisa omaniku Alexander von Gerniti vahekorral talunaisega. Reemeti-isanda ja –emanda prototüüpideks on kirjaniku enda vanemad. „Mäeküla piimamehes“ kohtame kahte tegelast, keda Vilde on õigete nimedega esitanud: karjane Toomas ja kutsar Peeter. Tõnu Prillup on aga „mitme elava kuju joontes moodustatud“. Tõnu naine Mari on loodud Karjaküla kutsari naise Miina Rondiku eeskujul. Kaheksateistkümneaastane noorik oli olnud kinnise iseloomuga , ent vaade kelmikas ja riietuses üritanud ta midagi ekstravagantsest luua.
Romaani „Mäeküla piimamees“ peateemaks on kujutada mõisniku ja talupoja suhteid XIX sajandi 90ndate aastate algul. Tol ajal toimus Põhja-Eestis hoogne külade kapitaliseerimine ning vaesunud mõisnike perekonnad olid degenereerumas. Reaalsete olukordade ja sündmuste alusel käsitleb Vilde „Mäeküla piimamehes“ talupoja rikastumisiha, aadli mandumise ja abielurikkumise teemat, neid roamaani süzees üksteisega põimides. Konflik romaanis areneb kolme peategelase vahel: Tõnu Prilliup, tema nooriku Mari ning mõisnik Kremeri vahel. Tõnu otsustab rikastud vale valiku abil, mis hiljem talle saatuslikuks saab. Müües maha oma noore naise mõisnikule, saab Prillup endale piimamehe koha. Ent aru saadus , kui palju Mari talle tegelikult talle tähendab, algab Tõnu vaimne ja materiaalne allakäik. Ta küll üritab Mari vahekorda mõisnikuga lõpetatda ent tulutult - äri on äri. Nii algab Tõnu alkoholi sõltuvus ja varsti on ka lõpp tema tulusal hollenderi ametil kuni ühel ööl Prillup külmuks surnuna leitakse.
„Mäeküla piimamees“ on saanud nii tähtsaks romaaniks kolmel põhjusel: rahvusliku sõnavara edendamine, kujundirikas stiil ning tolleaegse elu reaalne kujutamine.
Kirjanik ei kavatsenudki kasutada ainult ühe kihelkonna (Keila) murrakut. Romaani rikkaliku sõnavara on ta ammutanud oma vanemate värvikast keelest ja Wiedemanni sõnaraamatust, mille ta laskis endale Kopenhaagenisse saata. Ta on võtnud tarvitusele ka hulga murdesõnu (näiteks hollender, kahk , vahk ja paljud teised), mis muudavad teose leksikaalselt väga varjundirikkaks. Eriti rohkesti leidub romaanis haruldsi omadussõnu ( näiteks hunnitu, mootsik, krannim jpt). Ka leidub romaanis rohkesti murdelisi pöördsõnu (nt hälbima, kelmama, lailama jt). Tegelaste keelt ilmestavad ka rahvapärased laen - ja võõrsõnad, nagu atsissina, korudnik, tengelpung jpt. Eespool toodud haruldasi sõnu, mis pärinevad Wiedemanni sõnaraamatust või on autor enda loodud rahvakeele alusel, on romaanis kasutatud, et mõtet uudselt väljendada ja tabada kirjeldavate olendite, nähtuste või tegevuste tähenduslikke erivarjundeid. Peale sõnavararikkuse köidab lugeja tähelepanu „Mäeküla piimamehes“ kujundirikas stiil. Vilde on oskuslikult rakendanud fraseoloogilisi väljendeid ning kõne- ja lausekujundeid, et romaani tunde- ja mõttesisu kujutada nii rahvaliku lopsaksuse kui ka kunstilise värvikuse ja jõulisusega. Teoses ei ole midagi juhuslikku. Eriti omapäraselt mängib kirjanik looduse kirjeldamisega. See on tavaliselt mõne tegelase tujudega kooskõlas või iseloomustamaks mõnd tegelast.
9) Eduard Vilde naissuhted
Riias sai Vilde tuttavaks väikest kasvu, ilusa ovaalse näo ja pruunide silmadega kahekümne ühe aastase neiu Antonie (Toni) Gronauga, kes töötas modistina ema moeäris. Johanna Elisabeth Wilhelmine Antonie Gronau oli vallaslaps, sündinud Venemaal, Varssavi kubermangus. Tal puudusid küll igasugused vaimsed huvid, aga oma ilu ja veetlusega oli ta suutnud Vildet niivõrd kütkestada, et nad tegid koos plaane , kuidas Riiast üheskoos lahkuda. Tonile oli muutunud tüütavaks üksluine töö kübaraäris kurja ema pilkude all. Pealegi oli tal Berliinis onu, kelle juurde ta võis koos Vildega elama asuda. Nii lahkuvadki noored kellegi teadmata 1890. aasta septembri lõpul Riiast. Kui neiu ema Wilhelmine Gronau noorte ootamatu kadumise avastas, tuli ta mõttele, et nad reisisid arvatavasti Eestisse, sest sellest sõidust oli kord juttu olnud. Ning ta sõitis Karjakülla oma tütart otsima . Vilde vanematele oli see suur üllatus, sest nemad ei teadnud midagi oma poja vahekorrast Toni Gronauga. Kui mõne aja pärast siiski välja tuli, et noored Berliinis on, likvideeris Toni ema oma äri ja siirdus ise ka Berliini. Vilde ja Toni olid esialgu peavarju leidnud neiu onu juures. Toni hakkas õmbleja õpilaseks onu töökojas, kus valmistati naistemantleid, Vilde aga jätkas oma loomingulist ja ajakirjanduslikku tööd. Vilde elab eeskujulikku perekonnainimese elu, algul Toniga kahekesi, hiljem koos ämmaga kolmekesi . Esimestel kuudel olevat noored hästi läbi saanud, arusaamatusi tulnud arva ette. Vilde püüdnud oma kaasa eest kõigiti hoolt kanda. Ent juba 1892 aastal suundub ta perekonnalahkhelide tõttu koos õe Augustega, kes viibis vennal külas, tagasi Karjakülla. Suureks üllatuseks kohtab Vilde aga oma kaasat mõne kuu pärast Tallinnas. Seega saab vana romaan uue hoo. Suveti peatub paar Vilde vanematekodus Karjakülas ning hiljem Viti mõisas. Järgnevad mõned õnnelikud aasta, kui Moskvas materiaalse allakäigu tõttu süvenevad ka lahkhelid abielus. Narva saabudes ilmneb naisel ka morfiini sõltuvus, lisaks oli ta pealinliku välimusega ja kandis uhkeid kleite, millega ta tekitas Narva agulirahva seas võõristust ja halvakspanu. Lahkhelid peres süvenevad veelgi. Kui Vilde Narvast lahkub, et Tallinnasse tööle asuda, jääb Toni Narva, sest tal on juhtida naiste käsitöökool ja „naisterahva peenemate käsitööde kauplus“. Anotonie võttis 1900. aastal endale kasulapseks lesknaise Anna Richteri paarinädalse tütre Ella . Käsitöökaupluse pidamise lõpetas Toni 1903. aastal ning suundus Helsingisse. Mõni aeg hiljem aga avas Peterburis uue käsitöökaupluse.
„Teataja“ kontoris töötas aastail 1901- 1902 tulevane luuletaja Marie Under, kelle ülesandeks oli lehe tellimuste ja kuulutuste vastuvõtmine. Vilde esimene abielu Antonie Gronauga oli pärast pikki heitlikke aastaid lõplikult karile jooksnud. Noor ja õppimiskirglik Marie Under janunes vaimuvalguse järele ning otsis kuulsas kirjanikus eeskätt Vaimu, mitte niivõrd Meest.
Mees oli noore Marie Underi elus juba olemas. Marie Under kihlus juba 17-aastaselt Karl Hackeriga, oma tulevase esimese mehe ja tütarde isaga. Vilde ja Underi romanss süttis 1900. aastal novembris ning kestis napilt paar nädalat, kuni Marie tõmbab piiri ja lõpetab hetkeks tekkinud kahemõttelise - kahe mehe vahel kahtleva olukorra.
1905. aastal abiellub kirjanik Linda Jürmanniga. Linda Jürmanniga kohtub kirjanik P. Kurvitsa pulmas , kes oli tema kolleegide J. V. Veski ja O. Müntheri vana koolivend. Hiljem töötavad noored ka Tartus „Uudiste“ toimetajaskonnas koos.
Linda Jürmann (1880-1966) pärines Vana-Põltsamaa vallast Viljandimaalt. Tal olid jõukad vanemad, kellel oli talukoht Põltsamaal ja mõis Peterburi lähistel, kus Linda veetis oma lapsepõlve. Aga ta isa hakkas jooma, nii et kaotas mõisa ja talukoha ning läks lahku oma naisest. Väike Linda anti kasulapseks tädimees A. Punga perekonda Vana-Põltsamaal. Ta pandi Põltsamaal ühte tütarlaste erakooli, kus ta paar talve õppis. Töötanud mõned aastad kauplustes müüjana, tuli õpihimuline Linda Tartu, kus võttis osa revolutsiooniliselt meelestatud üliõpilaste salajastest koosolekutest, luges teaduslikku ja poliitilist kirjandust, käis vabakuulajana ülikoolis väitekirjade kaitsmisel ja tegi kaastööd „Uudiste“ toimetusele. Esimesel kohtumisel Lindaga oli Vilde üllatunud sellest, et oli leidnud kaasaja ühiskondlike probleemide üle kainelt mõtleva, iseseisvalt otsustava, suurte teadmistega ja avara silmaringiga naise, kellest õhkus südamesoojust ja päikesepaistet. Hoolimata teiste halvustavates märkustest ning vastuseisust noorte abielule on Vilde hiljem just Lindat oma eluarmastuseks ja õnneallikaks pidanud.
Ühised poliitilised tõekspidamised, ühised eesmärgid võitluses ühiskondlikul areenil ja vastastikune meeldimus-need on peamised tegurid, mis Linda ja Eduardi eluteed 1905. aasta revolutsiooni eelõhtul ühte viisid. Et vabaneda Tartu seltskonna kadestavatest ning taunivates pilkudest, asusu noorpaar Pühajärve kaldale Kolga mõisa. Sinna jäävad nad kuni revolutsioonilste sündmuste puhkemiseni Tartus. Eduardi ja Linda õnnelik abielu kestab kuni Eduardi surmani.
10) Kokkuvõte
Refereerimise käigus kaks püstitatud küsimust said vastuse. Vilde lapsepõlv on paljuski mõjutanud tema loomingut ja loomingu arengukäiku. Ta on kasutanud palju autobiograafilis andmeid teoste kirjutamisel. Nii on valminud näiteks novell „Kupja- Kaarli adjustaadid”, „Minu esimesed „triibulised” ” , „Mäeküla piimamehe” tegelaste aluseks on kunagi eksisteerinud inimesed, sündmuste ja keskkonna kujutamiseks on ta valinud reaalsed kohad lapsepõlvest ning paljude teiste novellide ja jutustuste põhjal näeme tihedat seost kirjaniku, tema elu ja lapsepõlve vahel. Juba lapsepõlves vaevas noor Vilde oma pead sellega, miks on osad inimesed teistest võrdsemad ning miks osadel on teiste üle suurem võim. Nii on valminud tema enamik novelle ja satiirilisi jutustusi, otsimaks vastuseid tolleaegsetele sotsiaal-ühiskondlikele probleemidele. Keskeas suundub Vilde realismi juurde. Siis ei otsi kirjanik vastuseid enam ühiskonna probleemidele vaid püüab mõista inimeste hingeelu, mis on viinud ühiskonna sellisele tasemele nagu ta on.
Ma usun, et Vildest tegigi hea realisti ja kirjamehe just see, et ta kasutas kirjutamisel reaalseid sündmusi, mida ta ise oli läbi elanud ja sai neid seetõttu palju reaalsemalt oma kogemuse põhjal kajastada.
„Mäeküla piimamehest” on saanud meile nii tähtis teos kahel põhjusel. Selle teosega aitab Vilde kõvasti kaasa meie keele arengule ja ühtlasi oli ta esimene realist, kes suutis meie talupoja elu tegelikku olukorda kujutada. Lisaks rikastab teost kaashaarav olustiku kirjeldus ning väga kujundirikas stiil. Lisaks jääb tema teoses kõlama mõte: „Mitte keegi teine ei võitle meie eest, meie ISE peame võitlema ja enestele riigi looma.”
Seda referaati kirjutada oli väga huvitav. Sain teada palju Vildest, mida ma enne ei teadnud ning sain lähemalt ka tutvuda revolutsiooni inkvisatsiooniga, mis paljusid eesti tolleaegseid kultuuri tegelasi pagunlusse sundis. Referaadi kirjutamine andis mulle mõista, kui suure panuse on Vilde tegelikult jätnud eestlase kultuuriellu.
11) Kasutatud allikad:

Mihkla, K Eduard Vilde elu ja looming Tallinn 1972

Kruus, O Eesti kirjarahva leksikon Tallinn 1995

http://web.archive.org/web/19991009080620/http://www.ibs.ee/ibs/culture/estonian_literature/71.html

http://www.google.ee/search?q=eduard+vilde+looming&ie=utf-8&oe=utf-8&aq=t&rls=org.mozilla:en-US:official&client=firefox-a

Sõgel, E Eesti kirjanduse ajalugu Tallinn1969
25

.DOC Laadi alla originaalfail 25 lk · .doc · 64 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-01-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

64 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kristine Kaasonen Õppematerjali autor

Refereerimise käigus püstitasin endale kaks eesmärki: esiteks üritaksin välja selgitada, kuidas on mõjutanud Vilde elu ja lapsepõlv tema loomingut ning teiseks, kuidas ja miks on saanud „Mäeküla piimamehest” nii tähtis teos meie eestlaste jaoks.

Seega on referaat eranditult pühendunud Eduard Vildele ja tema loomingu kijunemisele, tema pagulusspõlvele, lapsepõlvele ja tema naissuhetele.

eduard vilde mäeküla piimamees antonie (toni) gronau marie under linda jürmann

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Eduard Vilde referaat

Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 Sissejuhatus.................................................................................................................................3 1. Elulugu....................................................................................................................................4 2. Looming..................................................................................................................................7 2.1 Kirjandusliku tee algul...................................................................................................... 7 2.2 II ja III Loominguperiood................................................................................................. 8 Eduard Vilde kirjandus................................................................................

Kirjandus

odt

Eduard Vilde

Eduard Vilde Eduard Vilde elulugu Eduard Vilde sündis 1865-ndal aastal 20. veebruaril kell 9 õhtul Pudiveres. Ta isa, Jüri Vilde, oli kubjas. Ema Leenu oli toatüdruk. Eduardil oli ka õde, kuid tema sündis 8 aastat hiljem. Mõned nädalad peale Eduardi sündi lahkus pere Pudiverest ning kolis Muuga. Muuga mõisast sai Eduard Vilde kasvukodu. Seal möödus ta lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna. Isa Jüri oli tagasihoidlik, suure kohusetundega, aus ning pehme iseloomuga. Ema Leenu oli seevastu elavam, jutuhimuline, mõisarahvaga seltsiv. Eduard Vilde nimetab end ema universaalpärijaks, isalt polevat ta midagi saanud. Elu Muuga mõisas kirjeldab Vilde oma mälestustes "Iseenesest" ja "Katked minu elust". Tema õde kirjeldab ta elu üksikasjalikumalt. Tuli aeg teadmisi omandada

Eesti keel

doc

Eduard Vilde

KIRJANDUS Eduard Vilde Referaat Sisukord Sissejuhatus lk 3 Elulugu lk 4 ,,Külmale maale" lk 8 Ajalooline trilooga lk 8 Kokkuvõte lk 9 Kasutatud materjalid lk 10 Sissejuhatus Eduard Vilde on kirjanik, kes on panustanud väga palju Eesti kirjandusse. Ta on tunnustatud autor, kes on kirjutanud ühe kõigi aega parima Eesti komöödia ,,Pisuhänd" ning kunstniku ja kunsti probleeme käsitleva draama ,,Tabamata ime". Tema teoseid iseloomustas ladus keelekasutus nind leidlik süzeearendus. Kuid milline oli Eduard Vilde elutee ning millised olid tema teosed? Elulugu Eduard Vilde sündis 4. märtsil 1865. aastal Virumaal Pudivere mõisas kupja pojana.

Kirjandus

doc

Eduard Vilde

Eduard Vilde (18651933) 1880. aastat alguses alustas oma loomingulist tegevust Eduard Vilde, kellest peagi kujunes eesti kirjanduse juhtiv prosaist. Vilde varasemas loomingus domineerib seikluslik element, erakordne fabuleerimisanne ja huumoritaju, mistõttu ta looming oli rahva hulgas populaarne. Vilde ei jäänud kunagi loorberitele puhkama, ta arendas end pidevalt, oli kursis ühiskonnas valitevate meeleoludega, teadis palju valitevast sotsiaalsest ja esteetilisest mõttelaadist. 90. ndail sai Vildest eesti kirjanduse juhtiv kriitiline realist. Emigratsiooniajal süvenes Vilde teostes psühholoogiline sisu. Lisaks kirjutas Vilde paguluses draamat, pannes sellega aluse eesti draama sünnile. Tagasihoidlik, kohusetundlik, aus, pehme iselga, tõsine. Vilde isa Jüri Vilde sai 1862

Kirjandus

docx

Eduard Vilde referaat

Keila Gümnaasium Eduard Vilde Referaat Koostaja:Andre Allikvee Juhendaja: Keila 2009 Sisukord 1.Sissejuhatus...2 2.E.Vilde elulugu...3-5 3.E.Vilde looming...6-7 4.Kokkuvõte...8 5.Pildid...9 1. Sissejuhatus Eduard Vilde sündis 1865-ndal aastal 20. veebruaril kell 9 õhtul Pudiveres. Ta isa, Jüri Vilde, oli kubjas. Ema Leenu oli toatüdruk. Eduardil oli ka õde, kuid tema sündis 8 aastat hiljem. Mõned nädalad peale Eduardi sündi lahkus pere Pudiverest ning kolis Muuga. Muuga mõisast sai Eduard Vilde kasvukodu. Seal möödus ta lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna. Isa Jüri oli tagasihoidlik, suure kohusetundega, aus ning pehme iseloomuga. Ema Leenu oli seevastu elavam, jutuhimuline,

Kirjandus

docx

Eduard Vilde elulugu

Eduard Vilde elulugu Eduard Vilde sündis 1865-ndal aastal 20. veebruaril kell 9 õhtul Pudiveres. Ta isa, Jüri Vilde, oli kubjas. Ema Leenu oli toatüdruk. Eduardil oli ka õde, kuid tema sündis 8 aastat hiljem. Mõned nädalad peale Eduardi sündi lahkus pere Pudiverest ning kolis Muuga. Muuga mõisast sai Eduard Vilde kasvukodu. Seal möödus ta lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna. Isa Jüri oli tagasihoidlik, suure kohusetundega, aus ning pehme iseloomuga. Ema Leenu oli seevastu elavam, jutuhimuline, mõisarahvaga seltsiv. Eduard Vilde nimetab end ema universaalpärijaks, isalt polevat ta midagi saanud. Elu Muuga mõisas kirjeldab Vilde oma mälestustes "Iseenesest" ja "Katked minu elust". Tema õde kirjeldab ta elu üksikasjalikumalt. Tuli aeg teadmisi omandada

Kirjandus

doc

Referaat: Eduard Vilde

...................... 7 Lisad......................................................................................... 8 Kokkuvõte.................................................................................. 9 Kasutatud kirjandus....................................................................... 10 2 Sissejuhatus Minu referaat räägib Eduard Vildest, kes oli Eesti vanim ning ka auväärseim proosa kirjanik. Näiteks oli just tema see, kes hakkas esimesena avaldama pakse algupäraseid romaane. Vilde mitmeid jutte ning romaane iseloomustab kõige väljatoomine ning üldiselt mitte millegi varjamine näiteks on ta kirjutanud talupoegade peksmisest üksikasjalikult. Niisiis ei ole Eesti ühes suuremas proosa kirjanikus mitte mingit väga rahulikku hingeelu. Referaadis toon ära põhiliselt Vilde eluloo ning ka tema kirjutustest.

Kirjandus

doc

Eduard Vilde teosed

Maksku mis maksab moraal. Piibeleht:täiuslikkus ja rahaahnus ei huvita Laura: vaimsel peajagu teistest üle KÜLMALE MAALE: Keksne mõte: sellistesse oludesse ei tohi inimest panna see on kuritegevus. Mädasoo mihkel: kaotas raha ära raha varastati kirikus ära. Jaan vapper: vene töökas aus häbenes oma vaesust. Kaarel lind-vaene Juhan melberg vaene Ühiskonna kõrgemad klassid ei mõista vaesuse viletsust ja häda Andres vallavanem:võimukas jõukas. Ahni vodi jõukas. Vilde: Eduard Vilde sündis 1865-ndal aastal 20. veebruaril kell 9 õhtul Pudiveres. Ta isa, Jüri Vilde, oli kubjas. Ema Leenu oli toatüdruk. Eduardil oli ka õde, kuid tema sündis 8 aastat hiljem. Mõned nädalad peale Eduardi sündi lahkus pere Pudiverest ning kolis Muuga. Muuga mõisast sai Eduard Vilde kasvukodu. Seal möödus ta lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna. Isa Jüri oli tagasihoidlik, suure kohusetundega, aus ning pehme iseloomuga. Ema Leenu oli seevastu elavam,

Kirjandus

Rohkem sarnaseid