Eduard Vilde (8)

Eduard
Vilde
Eduard Vilde elulugu
Eduard Vilde sündis 1865-ndal aastal 20. veebruaril kell 9 õhtul Pudiveres. Ta isa, Jüri Vilde, oli kubjas . Ema Leenu oli toatüdruk. Eduardil oli ka õde, kuid tema sündis 8 aastat hiljem. Mõned nädalad peale Eduardi sündi lahkus pere Pudiverest ning kolis Muuga . Muuga mõisast sai Eduard Vilde kasvukodu. Seal möödus ta lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna.
Isa Jüri oli tagasihoidlik , suure kohusetundega, aus ning pehme iseloomuga . Ema Leenu oli seevastu elavam, jutuhimuline, mõisarahvaga seltsiv . Eduard Vilde nimetab end ema universaalpärijaks, isalt polevat ta midagi saanud.
Elu Muuga mõisas kirjeldab Vilde oma mälestustes “Iseenesest” ja “Katked minu elust”. Tema õde kirjeldab ta elu üksikasjalikumalt.
Tuli aeg teadmisi omandada. Alguses läks kõik libedasti. Poiss õpis lugemise juba 6 aastaselt selgeks. Ta pandi õppima mõisa metsaülema proua Auguste Treubergi koduõpilaste ringi. 1875. aastal. astus Eduard nn. Kentmanni kooli, mille ametlik nimetus oli Pastor Lutheri Poeglaste Vaestekool. Kahe aasta pärast lõpetas ta selle mitte eriti hästi ning Tallinna kreiskooli pääsemiseks pidi ta kursust kordama . Ta astus Wietingi esimesse elementaarkooli. Seal õpis EV ühe semestri ning pääses kreiskooli (tänapäeva VHK Gümnaasium). Kolme aasta pärast lõpetas ta selle.
Peale kooli hakkas Eduard Vilde aega veetma lugemise ja teatris käimise abil. Luges enamasti välismaa autorite teoseid. Eesti kirjandusest luges ta vaid ajalehti. Nii õpis ta eesti kirjakeele ära. Ning ta hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. aastal valmis ta esimene jutt “Kurjal teel”. 1883. aastal sai ta ajalehe “Virulase” töötajaks. Elas Karjakülas vanemate juures.
Keilas tutvus Eduard Vilde August Buschiga, kes oli hiljem tema raamatute kirjastaja. Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga.
1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu “Postimeest”. Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks.
Pärast seda asus Eduard Vilde töötama “Revalsche Zeitung ”´ isse . Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai “Zeitung für Stadt und Land ”´i liikmeks.
Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes.
Riias kohtus ta Antonie Gronau`ga. Siis oli Antonie 21-aastane ilus neiu , kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel. Berliinis said nad elada Antonie onu juures. Berliinist saatis EV “Postimehele” “Berliini kirju”, milles ta kirjeldas linna elu. Peamine sissetuleku allikas oli aga lühijutude kirjutamine.
Esialgsed suhted Eduardi ja Antonie vahel jäid teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid.
Eduard Vilde isiklikust elust Berliinis on vähe teada, kuid 1892. aasta kevadel oli ta juba Eestis tagasi - ilma naiseta. Arvatavasti olid Vildede suhted läinud rasketeks .
Antonie tuli aga Eestisse oma mehele järele ning nendel algas uus romaan. Nad elasid Karjakülas, Eduardi vanemate juures. Rahaliselt oli see periood raske, kuid varsti asus Eduard Vilde jälle “Postimehe” toimetusse. Seal pidi ta väga palju töötama ning see töö ei pakkunud talle rahuldust.
1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud.
1897 . aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud “ Virmalise ” toimetusse. Peaagu kogu toimetamine oli Vildele langenud. “Virmalisega” lõpetas ta suhted 11. märtsil 1898 . aastal. Samal ajal katkes lõplikult tema kooselu Antonie’ga.
Eduard Vilde sõitis Tallinna ning hakkas “Eesti Postimehe” liikmeks. 1899. aastal 27. mail võttis ta ette reisi, mille sihtpunktiks oli Pariisi maailmanäitus. Reisi marsruut oli Tallinn- Berliin - Leipzig -Köln-Pariis- Viin -Budapest-Poola-Tallinn. 1901. aastal lahkus Vilde “Eesti Postimehest”.
Siis tekkis tal mõte alustada uue sotsiaalselt radikaalse ajalehega. Selle mõtega pöördus ta advokaadi K. Pätsi poole. Päts klaaris kõik juriidilised asjad ära, kogus raha ning 10. novembril ilmuski “Teataja” esimene number. See ajaleht oli tugeva vasempoolse (revulotsionäärse) kallakuga. “Teatajas” töötamise ajal saavutas EV suurima produktiivsuse. Vilde kirjutas palju naljajutte ja proosat.
1904 . aastal (Vene-Jaapani sõja ajal) tekkis üks intsident sellega, et Eduard Vilde ühes restoranis “ elagu Jaapan” ütles. Päts kartis , et see võib ajalehe autoriteedi rikkuda ning Vilde sunniti “Teatajast” lahkuma .
Eduard läks “ Uudiste ” juurde toole. See oli juba pahempoolse (kontservatiivse) kallakuga ajaleht. Eduard Vilde proovis samuti toimetada ajakirja “Reinuvader” kuid sellest ei tulnud midagi suuremat välja.
1904. aastal tutvus Eduard Vilde Linda Jürmanniga, kes oli külaneiu. Ta oli paar aastat tütarlaste koolis õppinud. Eduardi ja Linda vahel tekkis romaan.
Kuid abiellumisega tekkis probleeme selles, et Eduard polnud veel Antoniega ametlikult lahutatud. Alles aasta pärast leidis ta Antonie Riiast üles ning nad said lahutatud. Eduard abiellus Lindaga.
1905. aasta 14. oktoobril algas Eesti poliitiline üldstreik. Eduard Vilde esines palju kõnemehena ja võttis osa tänavademonstratsioonidest.
Kui streik suruti maha, algas suur vangistamise laine. “Uudised” suleti ning selle osalised võeti kinni. Vilded põgenesid Helsinkisse. Tsaari käest olid nad pääsenud, kuid 1. detsembril 1909 toimus protsess “Uudiste” liikmete vastu. Eduard Vildele määrati 6 aastat snnitööd.
Vilded põgenesid Berliini. Seal ei saanud nad kauaks jääda ning sõitsid Zürich’i. Peamiseks rahaallikaks oli jutude kirjutamine.
Koliti Helsinkisse. Eduard Vilde hakkas toimetama ajakirja “Kaak”. Kuid siis pidid Vilded jälle põgenema, Kopenhaagenisse. See aasta mida nad seal veetsid oli raskeim immigrantide elus. Raha peaaegu polnud.
Koliti Stuttgartisse paariks aastaks. Seal rahaline olukord paranes . Üldiselt selle immigreerimise perioodi ajal vahetasid Vilded elukohti väga palju.
Lõpuks sai Linda kutse tööle ühte Ameerika ajalehte. Pere läks lahku. Eduard Vilde sõitis Viini ja siis Itaaliasse. Pärast seda otsustas ta sõita oma naisele järele Ameerikasse.
Kuid teda arreteeriti ning pandi Ellis Islandi vangi. Naisele maksis palju aega, vaeva ja raha, et teda sealt välja saada. Ameerikas kuhjati Vildele igasuguseid komprometeerivaid süüdistusi. Ja üldse talle ei meeldinud Ameerikas elamine ning varsti sõitsidki Vilded tagasi Euroopasse, täpsemalt Kopenhaagenisse. Seal veetsidki Vilded suurema osa pagulasperioodist (1911-1917). Ükskord juhtus tal õnnetus. Revolvrit välja võttes lasi ta endale kuuli kätte, see jäi sinna elu lõpuni.
Kuud parast Veebruari revolutsiooni sõitsid Vilded tagasi Eestisse. Seal ootas neid pidulik vastuvõtt. Pärast seda elas Eduard Vilde enamasti Eestis, ainult kaheks aastaks sõitis Saksamaale. Seal elas ta kaks korda Boden -Boden raviasutuses.
1933. aastal hakkas ta hoiatama rahvast uue liikumise, fa?ismi, vastu. Ta kaotas fa?ismivastase miitingu. See kindlasti mõjus ta tervisele halvasti. Tema silmahaigusele lisandus veel haige süda. 26. detsembril, 1933 aastal Eduard Vilde suri. Ta matused toimusid 30. detsembril.
Edurad Vilde kirjandus
 

Suuremad teosed

• “ Mahtra sõda” - ajaloolise triloogia osa (1901)
  

• “ Prohvet Maltsvet” - ajaloolise triloogia osa
  
• “Kui Anija mehed Tallinnas käisid”- ajaloolise triloogia osa
  
• “Astla vastu”
  
• “Külmale maale” (1896)
  
• “Mäekula piimamees ”
  
• “Pisuhänd”
  
• “Side” (1915)
  

Novellid

• “Minu pommid ”
  
• “Mässajate nimekiri”
  
• “Liha”
  
• “Gri?a kummaline unelm”
  
• “Seadusemees”
  
• “ Tooma tohter”
  
• “Viaburi” (1909)
  
• “Surnute pidu”
  
• “Asta ohver”
  
• “Loojak” - kunstiteemaline novell
  
• “ Kuival ”
  
• “Leib”
  

Jutustused

• “Musta mantliga mees”
  
• “Kurjal teel”
  

Kogumikud

• “Jutustused” (1913)
  
• “Asta ohver” (1914)
  
• “Muiged” (1914)
  

Jutukesed ja jutud

• “Minu esimesed “triibulised””(1904)
  

• “ Jobu ”
  
• “Norra rannas ”
  
• “Rubiini ristikene. Jutuke Londoni elust”
  
• “ Isand Ilvese kosjakäik”
  
• “Leeni”
  
• “Poissmehe jõuluöö”
  
• “ Teravad nooled”
  
• “Lina-Mai”
  

Muud

• “Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külalisteks”- reisikirjad (1904-1905)
  

• “Koidu ajal”
  
• “Katked minu elust”- bibliograafiline teos (1912)
  
• “Minu vaimlise arenemise käik”- bibliograafiline teos (1913)
  
• “ Tabamata ime”- näidend (1912)
  
• “Au”- näidend
  

Kahe E.Vilde jutu kokkuvõte
Minu pommid
Ükskord põgenes üks pärisori oma mõisahärra juurest ära (tal oli piisavalt põhjusi põgenemiseks) ning tuli linna, ühe oma vana sõbra juurde, varju otsima .
Tema sõber elas suures ja ilusas korteris, koos oma naisega. Põgeneja võeti alguses küll lahkesti vastu, kuid kui saadi teada, miks ta pidi põgenema, siis leidus kohe ettekääne, et peavad tulema külalised. Põgeneja sai aru, et tema sõber lihtsalt kardab, et teda võidakse arreteerida põgenenule varju andmise eest. Nüüd ei jätnud põgeneja oma sõpra ja ta naist rahule, vaid käis peale, et nad annaksid talle varjupaika (ta teadis, et ta ei saa seda nii kui nii).
Lõpuks pidi ta ära minema ja hoiatas, et keegi ei astuks ta kotile peale - tal olevat seal pommid. Seda kuuldes, tormasid peremees ja perenaine majast välja ning selleks ajaks kui külaline välja tuli olid nad juba kaugele ära jooksnud.
 
Minu tohtrid
Kord jäi Vilde haigeks . Arste ta ei tahtnud kutsuda, kuna need tahavad ainult lõigata, kui aga ei lõika, siis tapavad su rohtudega ära. Niisiis jäid arstid kutsumata.
Varsti saadi aga ümbruskonnas teada, et Vilde on haige. Kohe tulid mõned naabrid oma rohtudega. Vilde võttis kõik nende rohud lahkesti vastu. Mõne aja pärast tuli veel inimesi, juba kaugemalt . Nende rohud võtis kirjanik ka vastu. Nii hakkasid igasugused inimesed, järjest kaugemalt, tulema Vildet ravima.
Vahepeal käis üks vanamees , kellel olid kõik rohud imelike looma nimedega. Ta tõi need rohud kirjanikule sellepärast, et talle meeldis “Mahtra sõda”.
Teine kord tuli mingi kurja näoga vanamees. Ta olevat loomaarst maalt ning ravitsenud isegi saksade jahikoeri. Vilde ei tahtnud, et teda raviks loomaarst, kuid too ei pannud märkust tähelegi ning andis Vildele “kolmekülakuradit” ja “seitsmemeheväge”. Ta tegi seda, sest Vilde oli lubanud kirjurada jutu Anija meestest. Loomaarst oli ise üks nendest Anija meestest ning ei tahtnud, et kirjanik sureks ära enne, kui ta looga valmis saab.
Veel paar päeva kannatas Vilde tohtrite piinamist, kuid siis ta kannatus katkes. Ta pani ennast riidesse, riputas uksele sildi “Surnud” ja põgenes laevaga Saaremaale. Seal tohtrid teda kätte enam ei saanud ning ta tervis läks kiiresti paremaks.
Eduard Vilde — (1865-1933) proosa-, näite- ja ajakirjanik. Sajandivahetuseni töötas mitme ajalehe toimetuses mitmes linnas. 1905. aasta revolutsiooni sündmustest aktiivse osavõtu pärast oli sunnitud viibima pikemat aega paguluses , peamiselt Saksamaal, Austrias ja Taanis . Peale 1927. aastat töötas riigi pressiesindajana Kopenhaagenis (1919) ja saadikuna Saksamaal (1919-1920). 1920.aastatel elas kutselise kirjanikuna Berliinis ja Tallinnas. Tema kirjandusliku tegevuse varasem ajajärk oli teosterohke. Suurem osa nendest on orienteeritud kirevale välissündmustikule, näiteks "Musta mantliga mees" ( 1886 ), "Kuul pähe" (1891) jt. Ed. Vilde ühiskonnakriitiline suunitlus kujunes välja 1890. aastate algupoolel ja keskseks problemaatikaks oli sotsiaalne ebavõrdsus ja ülekohus, mõisnike ja maarahva suhted. Eesti " kriitilise realismi" läbimurde aluseks sai ausa Väljaotsa Jaani ühiskondlikust ebaõiglusest tingitud allakäiku kujutav romaan "Külmale maale" (1896).Romaan " Raudsed käed" (1898) kujutab Narva tekstiilivabriku tööliste elu, laiendades proosa aineteringi. Vilde loomingu keskseks saavutuseks on romaanitriloogia Põhja-Eesti talurahva ja linnakäsitööliste elust XIX sajandi keskel: "Mahtra sõda" ( 1902 ), "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905). Tsüklit ühendab põhiteemana feodalismivastane võitlus. Silmapaistev on Vilde roll eesti draama arengus. Näidendid "Tabamata ime" (1912), "Pisuhänd" (1913) ja "Side" (1917) kujutavad sajandialguse kultuuritõusiklust, ärimoraali jne. Vilde viimases tippteoses "Mäeküla piimamees" (1916) on vaatluse all taas mõisniku ja talupoja suhted.
Eduard Vilde (1865-1933) tegutses üle poole sajandi kirjamehena. Tema ilukirjanduslik pärand on suurem kui ühegi teise eesti kirjaniku oma. Ent Vilde loomingu väärtus ei seisne suures lehekülgede arvus, vaid selles, mis tal neil lehekülgedel on öelda.
    Eduard Vilde sündis 4. märtsil 1865. aastal Simuna kihelkonnas Pudivere mõisas. Mõned nädalad pärast sündi lahkus Vilde perekond Pudiverest. Tõenäoliselt koliti jüripäeval, s.o. 23. aprillil, missugune päev oli mõisateenijate palgalepingute sõlmimise ja kohavahetamise tavakohaseks tähtpäevaks. Algul asus isa – Jüri Vilde Muuga karjamõisa Ediverre kupja kohale, sealt aga peatselt Muuga mõisa aidamehe ametisse.
    Muuga mõisast sai Eduard Vilde kasvukodu. Siin möödus ta lapsepõlv ja siin veetis ta hiljem oma koolivaheajad kuni 1880. aastani, mil ta vanemad mõisateenistusest lahkusid ja Tallinna asusid.
    Muuga kuulus suuremate mõisade kilda (üle 5600 tessatini, s.o. ligi 6000 ha), mistõttu ka mõisateenijate pere oli arvukas. Siin valitses tavaline, sajandite vältel väljakujunenud mõisamiljööline olustik : eraldatus külast, mõisateenijate jagunemine mitmeastmelise range hierahia järgi ja alatine kartev-ettevaatlik suhtumine härrastesse. Asunud aidamehe kohale, pääses Jüri Vilde n.-ö. mõisateenijate keskseissusse. Aidamees asetses teenistusredelil kupjast, talimehest ja kutsarist kõrgemal, kuid madalamal kui valitseja, viinameister ja kirjutaja.
    Isa – Jüri Vilde oli tagasihoidlik, suure kohustustundega, teenistuses viimseni aus mees, kuid sundijaks liiga pehme iseloomuga. Kuivõrd Vildele tema isa mõisaorjuse vaevad südamesse läksid, paistab novellist “Kupja Kaarli adjustaadid”. Ei ole vist keegi läbituntumalt käsitlenud mõisateenija, eriti truu mõisateenija ja tänamatut saatust.
    Ema Leenu oli elavam, jutuhimuline, mõisarahvaga seltsiv. Tal tulnud mõneti lepitada perekondade tülisid ja ta juhtunud mõnedki noored paari. Aga ta oli väljas ka oma õiguste eest. Leenule polevat põrmugi meeldinud abikaasa alistuvus mõisnikule. Kirjanik nimetab end ema universaalpärijaks. Emalt pärinevat tema püsimatus, luulelembus, ning fabuleerimisvõime. Ema teadnud palju rahvalaule peast , poetanud neid sobival juhul jutu sekka ning pälvinud seega etteheiteid mehelt, kes polevat sallinud säärast alpust. Alibiks peetav kõõrutamine teinud talle võõraste ees häbi, endal puudunud tal aga luulemeel täiesti. Vilde mõlemad vanemad olid mõisas omantanud lugemis- ja kirjutamisoskuse, tellisid ajalehti Jannseni ”Eesti Postimehest” alates ja soetasid ka raamatuid.
    Muuga mõisa olustikust ja kitsamalt Vilde perekonna elust maalib kirjanik meile põgusa meeleolupildi: “Kuni 10. eluaastani oli minu kodu Muuga mõisas, kus ma oma õemehe Hermann Landberiga ja tema õega (nende isa oli “ junkur ”) ühes üles kasvasin. Minu ainus õde Auguste-Marie – vanem õde suri rinnalapsena (Ida-Marie 12.VI – 3.VII 1869) – on minust 8 aastat noorem. Kahe toaga lihtne korter “alt-toas”, vastas vana lagunenud viinaköök loomalautadega, selle taga mudane tiik täis kaanisid, kõrval puiestik vanade pärnade ja vahtratega, kaugemal lilledega ülekülvatud roheline aas heinaküüniga ning sepapajaga, milles suure punase habemega tahmane sepp hobuseraudu tagus, kuna mina teda ukse vahelt aukartusega vaatlesin, ja kõige selle ümber kaugemas ringis metsad – otsatud metsad, kus meie marjul käisime ja mis mule igakord saladuslik-magusa õudusega hinge peale rõhusid”.
    Õe Auguste Landbergi vahendatud kirjeldused muugast on hoopiski ulatuslikumad: “Muuga mõisa “alt-tuba oli hall, värvimata maja mõisapargi ääres. “Alt-toas” oli kaks ruumikate tubade ja köögiga korterit : ühes elasime meie ja teises mõisa aedniku perekond. Meil oli kaks suurt tuba, millel oli laudpõrandad all ja avarad aknad ees. Eestoas oli söögilaud keset tuba, ühes nurgas seisid ema kangasteljed ja vastasnurgas ahi ühes kaminaga. Tagatuba jagunes vaheseinaga pooleks: ühes osas magasid isa-ema, teisel pool mina Eediga. Mulle on meelde jäänud, kuidas ema eestoas kangastelgede taga kangaid kudus ja sagedasti laulis . Tal oli ilus lauluhääl ja enamasti oli ta rõõmus. Ema kudu kangaid nii oma perele kui ka võõrastele, isegi mõisarahvale”.
    Noor Vilde meenutab, kuidas mõisa vaikellu tõid vaheldust sealt läbivoorivad Peipsi kalavenelased, puunõudega kaubistevad Avinurme mehed ja Räpina kausikaupmehed. Maantee Rakverest Peipsi poole kulges otse läbi mõisa, lärmakas kaubarahvas peatus muidugi ka mõisas ja küllap needki huvitasid uudishimulikku poissi. Ent ka kohalikke inimesi ja nendevahelisi suhteid pani Eedi tähele, nagu selgub mitmetest tema jutustustest, mille süþeelisi elemente ning tegelaskujusid ta on ammendanud oma kodukoha ümbrusest. Näitena võib nimetada jutustusi “Punane mulk ”, “Kondivallu kõrtsirahvas”, “Laadalelled” jt.
    Lapse mängupõlvesse hakkavad sekkuma esimesed õppimiskohustused. Ema voki või kangastelgede kõrval raamatu taga istudes õppis poiss lugemise juba kuueaastaselt selgeks. Kirjanik meenutab küll, et õrnemas eas ta midagi just isuga polevat lugeda tahtnud, kuid esimene samm õppimise teel oli tehtud ja päevakorda kerkis koolimineku küsimus.
    Linnakooli pääsemiseks oli vaja osata mingil määral saksa keelt, sest õpetus toimus valdavalt selles keeles. Ema pani Eedi õppima mõisa metsaülema proua Auguste Treubergi koduõpilaste ringi. Proua vaeva tasus ema tööga – sukkade kudumise ja seebi keetmisega. See esimene õppeaeg kestis kaks aastat ja Eedi oli juba kümneaastane poiss, kui ta 1875.a. sügsel Tallinna elementaarkooli siirdus.