Referaat: Eduard Vilde (0)

Keila Gümnaasium

Eduard Vilde
Referaat
Õpilane: Egle Kruus
Klass: 9.c
Juhendaja : Eva Samolberg
Kuupäev: 16.12.2008
Keila 2008
Sisukord

Sissejuhatus……………………………………………………………………...3
Elulugu…………………………………………………………………………. 4-6

Teosed…………………………………………………………………………... 7
Lisad…………………………………………………………………………….. 8
Kokkuvõte………………………………………………………………………. 9
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………….. 10
Sissejuhatus

Minu referaat räägib Eduard Vildest, kes oli Eesti vanim ning ka auväärseim proosa kirjanik.

Näiteks oli just tema see, kes hakkas esimesena avaldama pakse algupäraseid romaane.
Vilde mitmeid jutte ning romaane iseloomustab kõige väljatoomine ning üldiselt mitte millegi varjamine näiteks on ta kirjutanud talupoegade peksmisest üksikasjalikult.
Niisiis ei ole Eesti ühes suuremas proosa kirjanikus mitte mingit väga rahulikku hingeelu .
Referaadis toon ära põhiliselt Vilde eluloo ning ka tema kirjutustest.

Elulugu

Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Avanduse vald – 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik, eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja.(2)
Eduard Vilde sündis 1865-ndal aastal 20. veebruaril kell 9 õhtul Pudiveres. Ta isa, Jüri Vilde, oli kubjas . Ema Leenu oli toatüdruk. Eduardil oli ka õde, kuid tema sündis 8 aastat hiljem. Mõned nädalad peale Eduardi sündi lahkus pere Pudiverest ning kolis Muuga . Muuga mõisast sai Eduard Vilde kasvukodu.(4)
Isa – Jüri Vilde oli tagasihoidlik , suure kohustustundega, teenistuses viimseni aus mees, kuid sundijaks liiga pehme iseloomuga . Kuivõrd Vildele tema isa mõisaorjuse vaevad südamesse läksid, paistab novellist “Kupja Kaarli adjustaadid”. Ei ole vist keegi läbituntumalt käsitlenud mõisateenija, eriti truu mõisateenija ja tänamatut saatust.
Ema Leenu oli elavam, jutuhimuline, mõisarahvaga seltsiv. Tal tulnud mõneti lepitada perekondade tülisid ja ta juhtunud mõnedki noored paari. Aga ta oli väljas ka oma õiguste eest. Leenule polevat põrmugi meeldinud abikaasa alistuvus mõisnikule. Kirjanik nimetab end ema universaalpärijaks. Emalt pärinevat tema püsimatus, luulelembus, ning fabuleerimisvõime. Ema teadnud palju rahvalaule peast , poetanud neid sobival juhul jutu sekka ning pälvinud seega etteheiteid mehelt, kes polevat sallinud säärast alpust. Alibiks peetav kõõrutamine teinud talle võõraste ees häbi, endal puudunud tal aga luulemeel täiesti. Vilde mõlemad vanemad olid mõisas omantanud lugemis- ja kirjutamisoskuse, tellisid ajalehti Jannseni ”Eesti Postimehest” alates ja soetasid ka raamatuid.(1)
Kirjanikule on oma lapsepõlvekodust Muugalt meelde jäänud kaunis mälestuspilt: "Kahe toaga lihtne korter "alt-toas", vastas vana lagunud viinaköök loomalautadega, selle taga mudane tiik täis kaane , kõrval puiestik vanade pärnade ja vahtratega, kaugemal lilledega ülekülvatud roheline aas heinaküüniga ja sepapajaga - ja kõige selle ümber kaugemas ringis metsad , otsatud metsad, kus meie marjul käisime." Mõisast ja selle ümbrusest saab alguse see, mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased , Avinurme mehed puunõudega, Mustvee ja Räpina kausikaupmehed, kaubajuudid ja harjukad, kõiksugu käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast."(3) Elu Muuga mõisas kirjeldab Vilde oma mälestustes “Iseenesest” ja “Katked minu elust”. Tema õde kirjeldab ta elu üksikasjalikumalt.(4)
Seal möödus ta lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna. Siis tuli aeg teadmisi omandada. Alguses läks kõik hästi. Poiss õppis lugemise juba 6 aastaselt selgeks. Ta pandi õppima mõisa metsaülema proua Auguste Treubergi koduõpilaste ringi.(4) Proua vaeva tasus ema tööga – sukkade kudumise ja seebi keetmisega.(1)
Edasi suundus ta Tallinnasse Saksa Kreiskooli, kus Vilde õppis ja sealt visati ta 1882. a. juunis välja. Sellega Vilde ametlik haridustee katkeski. Väljaviskamise põhjuseks oli poisi kange reisihimu. Kaaslastega koos käis ta ennast ühele reisilaevale madruseks pakkumas. Kuhu ta sõita kavatses , pole teada, kuid pole võimatu, et tema unistuste maa oli Ameerika. Ameerikasse Vilde hiljem ka sattus, kuid see maa, millest ta lapsena oli unistanud, ei meeldinud talle karvavõrdki.(3)
Peale kooli hakkas Eduard Vilde aega veetma lugemise ja teatris käimise abil. Luges enamasti välismaa autorite teoseid. Eesti kirjandusest luges ta vaid ajalehti. Nii õppis ta eesti kirjakeele ära. Ning ta hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. aastal valmis ta esimene jutt “Kurjal teel”, mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse.(4) Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena.(3)
1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu “Postimeest”. Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks.
Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes.
Riias kohtus Eduard oma naise Antonie Gronau`ga, kellega tal oli sammuti nii tõuse kui ka mõõnu. Kuid sellele vaatamata abiellusid nad 27. augustil 1891 .(4)
1901.a hakkas ilmuma " Teataja ", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904 .a juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset haritlaskonda koondava ajalehe "Uudised" juurde, kus toimetas lehe veste - ja naljanurka ning avaldas omaloomingut. Muuhulgas ilmus siin Vilde kõige tuntum noorsoojutustus "Minu esimesed "triibulised."" Ajakirjanikuamet oli Vildele nii elatusallikas kui võimalus realiseerida oma vaateid ja veendumusi.(3)
1905. aasta 14. oktoobril algas Eesti poliitiline üldstreik. Eduard Vilde esines palju kõnemehena ja võttis osa tänavademonstratsioonidest.
Vilded põgenesid nii Helsinkisse, kus ta toimetas ajakirja “ Kaak ” kui ka Berliini, kus oli ka peamiseks rahaallikaks juttude kirjutamine. Kuid siis pidid Vilded jälle põgenema, Kopenhaagenisse. See aasta mida nad seal veetsid oli raskeim immigrantide elus. Raha peaaegu polnud. Koliti Stuttgartisse paariks aastaks. Seal rahaline olukord paranes. Üldiselt selle immigreerimise perioodi ajal vahetasid Vilded elukohti väga palju.(4)
Kodumaale naasis Vilde alles 1917.a Möödunud oli üksteist aastat pagulust, täis hämmastavat töötahet ja saavutusi teoste näol. Kirjandusteadlase Toomas Haugi sõnade järgi on Vilde "eesti kirjanduse esimene eurokutsar, kes oma hobuseid utsitades piitsutab laias kaares kõikvõimalikke ühiskondlikke ja inimlikke pahesid."(3)
Pärast seda elas Eduard Vilde enamasti Eestis, kuid tervis halvenes ning ta sõitis kaheks aastaks Saksamaale Boden -Boden raviasutusse. 1933. aastal hakkas ta hoiatama rahvast uue liikumise eest, fašismi, vastu. Ta kaotas fašismivastase miitingu ning selletõttu halvenes ta tervis veelgi.(4)
Surm tabas Vildet 26. detsembril 1933.a järgmisel päeval ilmus surmasõnum ajalehtedes. Sügav lein tabas kogu Eestit.(3)
Teosed
Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886 , "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888).
Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel " Karikas kihvti " (1893) ja "Linda" aktsiad " (1894). Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" ( 1898 , raamatuna 1910 ). Eduard Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia 1850.–1860. aastate talurahvaliikumisest: " Mahtra sõda" ( 1902 ), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja " Prohvet Maltsvet" (1905–1908). Eriti "Mahtra sõjas" on palju kasutatud arhiivimaterjali ja mälestusi.
Maapaoaastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" (1913) ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega romaan "Mäeküla piimamees " (1916). Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama " Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913), mis kujutavad kodanluse kultuuriambitsioone; ärieluaineline näidend "Side" ilmus 1917.
Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut (aastatel 1923–1935 avaldati "Kogutud teoste" 33 annet ); lõpetamata jäi romaan "Rahva sulased". Aastatel 1951–1961 ilmusid Vilde "Teosed" (14 köidet). (2)
Lisad
(2)
Nõukogude Liidu postmark, Eduard Vilde, 1965 (2)
Kentmanni Kool, Vilde õppis seal 1875-1876 (3)
Kokkuvõte
Minu koostatud referaat tõi välja Eduard Vilde üsnagi üksikasjalise eluloo ning veidi ka informatsiooni tema kirjutuste kohta.
Üldiselt ma arvan, et Vilde reaalsuse mitte varjamine oli julge samm ning nagu näha tasus see ära.
Mina ise arvan, et kirjanikud võiksidki rohkem kirjutada asju peitmata ehk siis dokumentaalselt, sest tänu sellele mõistavad lugejad paremini kirjaniku mõttemaailma ning saavad kogu jutustuse mõttest paremini aru. Ka Eduard Vilde mõte oli lugejaile paljastada, mida inimesed päriselt mõtlevad, millised on nende kaalutlused ning instinktid . Kui ta ei oleks seda teinud üksikasjalikult ja faktipõhiliselt poleks lugejad ilmselt mõttest niivõrd hästi aru saanud.
Kasutatud kirjandus
1. http://www.laekvere.ee/muuga/artikkel/vilde.ht m
2. http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Vilde
3. http://www.linnamuuseum.ee/vilde/
4. http://www.hot.ee/voydmayne/referaadid/vilde.html
10