Eduard Vilde referaat (0)

Elulugu
Keila  Gümnaasium
Eduard   Vilde
Referaat
Õpilane:
Klass: 9.b
Juhendaja : E. Samolberg
Keila 2008
Sisukord
Sisukord......................................................................................................................................2
Sissejuhatus.................................................................................................................................3
1. Elulugu....................................................................................................................................4
2. Looming..................................................................................................................................7
2.1 Kirjandusliku  tee algul......................................................................................................7
2.2 II ja III Loominguperiood.................................................................................................8
Eduard Vilde  kirjandus.............................................................................................................10
Kokkuvõte.................................................................................................................................11
Lisa 1.....................................................................................................................................12
Lisa 2.....................................................................................................................................12
2
Sissejuhatus
Eduard Vilde on läbi aegade saanud lugejaskonnalt tunnustust. Praegu on ta väga  kiidetud  ja 
austatud kirjanik. Ta oli esimene, kes tõi oma juttudesse sisse realistlikust.  Praeguseks  
austatakse teda niivõrd, et tema tunnustamiseks on tehtud mälestuskive, -tahvleid, - muuseume
jm.
Valisin kirjaniku Eduard Vilde, kuna ta tundus olevat huvitav. Kui sain teada, et kirjanik on 
väga lähedaselt seotud minu kodukoha ja selle ümbrusega, olin oma otsuses veelgi  kindlam .
Esimeses peatükis tuleb  juttu  Vilde huvitavast lapsepõlvest, eluloost ja surmast. Sellest, 
kuidas teda on mitmed sündmused ja nähtused mõjutanud edaspidi ning kuidas tal tekkis huvi 
kultuuri vastu. 
Teises peatükis saab teada täpsemalt Vilde loomingu kohta. Teine peatükk annab ülevaate ka 
tähtsamatest teostest.
3
1. Elulugu
Eluaastad : 1865-1933
Eduard Vilde sündis Pudiveres mõisa kupja  pojana . Tema isa – Jüri Vilde, pärines Virumaalt 
ja ema – Leenu   Rüüter , oli pärit Järvamaalt. Leenu Rüüteri vanem õde Mai, oli abielus Jaan 
Brunbergiga – kirjanik Eduard Bornhöhe  isaga. 
Paari kuu pärast, peale Vilde sündi, koliti  Muuga  mõisa, kus mööduski Eduardi varasem 
lapsepõlv. Elati mitte  uhkes  mõisas, vaid mõisa „ alttoa “  lihtsas   korteris . Mõis ise aga oli 
kaunistatud uhkete kunstitöödega, mis avaldas Vildele  muljet . Mõisa kõrval oli uhke 
mõisapark, kus lapsed käisid marjul ja mängimas. Oma seiklusi mõisa juures teiste poistega, 
kajastab kirjanik jutustuses „Minu esimesed „triibulised“. 
(Eduard Vilde sõnas ja  pildis . 1966)
Kõige  toreda  kõrval, meenub  Vildele ka depressiivsem lugu – ühel  hommikul   seisis  hulk 
soldateid trumme põristades nende  elumaja  ees. Mindi  talupoegi  peksma . Sellest sündmusest, 
jäi Eduardile püssimeeste ees aastateks  veider  jääkülm hirm südamesse. Sellel  sündmusel  oli 
sügav mõju tulevase  Mahtra  sõja, Albu veresauna ja teiste peksustseenide emotsionaalsete 
kirjelduste loomisele. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972)
Aida- Eedi  (see oli kirjaniku „hüüdnimi“) oli viieaastane, kui ema hakkas talle ketramise ja 
kudumise  ajal lugemist õpetama. 8-aastaselt pani ema ta metsaülema abikaasa juurde saksa 
keelt õppima. Vilde õppis üsna hoolikalt, nii et ta omandas saksa keele lugemise ja 
kirjutamise päris head algteadmised . (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972)
Pärast kodust algõpetust viidi Eduard 1875. aastal Tallinna, kus ta õppis  Kentmanni  
elementaarkoolis ja täiendas oma teadmisi lühemat aega Wietingi algkoolis. Edasi jätkas 
õpinguid kreiskoolis. Tallinnas elas Vilde oma tädi juures ning kasvas koos endast paar aastat 
vanema Eduard Brunbergiga (Bornhöhega). (Eduard Vilde sõnas ja pildis. 1966)
Vilde õpingud olid ajal, mil Eestis oli rahvuslik liikumine. Sellega seoses arenesid Vildel 
tõsised vastuolud  kooliga . Ta ise räägib, et  kandis  õpetajate õrritamiseks kaasa 
„Kalevipoega“. Kui viimasel kooliaastal avastati tema poolt organiseeritud poiste rühma katse
laevale pääseda, et Ameerikasse põgeneda, soovitati tal paari seikluskaaslasega koolist 
lahkuda. Vilde ei pidanud aga kooli lõputunnistust tähtsaks ja ta lahkus pool aastat enne 
lõpueksameid 1882. a juunis kreiskoolist.  Ehki  ta koolist pidi  lahkuma , omandas ta sealt kõik 
vajalikud teadmised. Saksa keel oli Eduardil nii selge, et ta võis vabalt saksakeelseid teoseid 
tõlkida. (Eduard Vilde sõnas ja pildis. 1966; Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972)
4
Peale kreiskoolist  lahkumist  asus Vilde elama oma vanemate juurde – Karjakülla. Karjaküla 
sai üldsusele  tuntuks  Vilde romaani „ Mäeküla   piimamees “ kaudu. Selles on autor kujutanud 
Karjaküla ümbrust ja sealseid inimesi. 
Eduardi isa, ei leppinud sellega et pojal tööd ei ole ning ta aitas tal tööd leida. Tema 
kavatsuseks oli  koolitada  poisist oma töö jätkaja ning panna ta valitsejaametit õppima. Poeg ja
isa käisid Kloostri mõisas kauplemas, kuid Vilde ütleb, et õnneks oli keegi teine juba 
õpipoisiks võetud. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972)
1882.a suvel otsustas Eduard Vilde sõita Peterburgi ja seal endale töökoht leida. Vanemad 
olid sellega nõus lootes et vahest õnnestub Eduardil seal  teenistus  leida.  Peterburg pakkus 
noorele  kirjanikule rohkesti vaatamisväärsusi, kuid töökohta ta seal ei leidnud ning paari 
nädala pärast oli Vilde sunnitud Karjakülla tagasi  pöörduma . (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja 
looming. 1972)
Vahepealsed aastad pühendas Vilde erinevale loometööle. 
1889. aastal sai Vildel Tallinnast jälle isu täis ja ta põrutas Kuressaare kaudu  Riiga . Vilde 
saabus Riiga läbimärjana,  taskus   ainul  3 rubla . Tema ainsaks lootuseks oli  novell  
„ Rõugearmid “. Järgmisel päeval läks ta ajalehetoimetusse, kus tema raamat vastu võeti ja 
tehti  ettemaks  - 25 rubla. Sellega sai Vilde jälle elujärjele. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja 
looming. 1972)
Riias  elas Vilde boheemlaslikult. Ta sai küll igakuist palka, kuid ometigi olid tal  olukordi  mil 
ta oli rahahädas. Sellest hoolimata oli ta ilukirjanduslikul alal päris viljakas.
Riias sai Vilde tuttavaks  neiu   Antonie  Gronauga, kes töötas modistina ema moeäris. Ta oli 
vallaslaps , sündinud Venemaal, Varssavi kubermangus. Tal puudusid küll igasugused 
vaimsed huvid aga oma ilu ja veetlusega oli ta suutnud Vildet võluda niivõrd, et nad tegid 
koos  plaane  kuidas  Riiast  üheskoos lahkuda. Nõnda „põgenesid“ nad koos otse Berliini, ilma 
et nad seda kellelegi  öelnud oleks. Kui neiu ema sai teada et nad seal on, kolis ka tema sinna 
elama. 
Berliinis jätkas kirjanik loomingulist ja ajakirjanduslikku tööd, ehki seal tuli elada pisut 
raskemates tingimustes. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972)
1891 .aastal tegi Vilde seaduslikuks oma abielu Antonie Gronauga. Küll aga ei  tundnud  
Eduard oma abielus ennast väga hästi. Aasta pärast sõitis ta perekondlike lahkhelide tõttu 
tagasi Eestisse. Abielu lõppes peale seda kui kirjanik pärast Narvas elamist sealt lahkus. 
Neljakümnendates, algas Vildel isiklikus elus rahulikum aeg – nüüd lõi ta eluks ajaks püsiva 
liidu noore ja  andeka   Linda  Jürmanniga. 
5
Edaspidi kulus tema aeg loometöödele ja riigist riiki reisimisele või siis „põgenemisele“. 
(Eduard Vilde sõnas ja pildis. 1966)
Tema kaheksa viimast  eluaastat  kujunesid murerohkeks  perioodiks . Kõige rohkem 
valmistasid talle  meelehärmi  tema haiged silmad, mille pärast pidi ta mitmeid  kordi   loometöö  
katkestama, kartes täielikku nägemise kaotust.  
Kirjanik võitles vapralt elu lõpuni oma südame- ja nägemishaigustega. 
1933. aastal paar päeva enne jõule oli Vilde enesetunne hea. 25.detsembril  näis  ta veel üsna 
elujõulisena. Ta oli küll  tavalisest  pisut kahvatum kuid haiguse üle ta ei kurtnud. Õhtul 
magama  heites  tal und aga ei tulnud. 26.detsembri pärastlõunal, kui arst saabus, oli Vilde 
teadlik oma olukorrast. Ta teatas lähisugulastele kui ka  arstile , et on kõige jaoks ette 
valmistunud ja tal pole midagi selle vastu, kui nüüd viimaks rahu saab. Viimaste aastate 
kannatused mida haigus põhjustas, olidki teda ära väsitanud. Ta jäi tund-tunnilt nõrgemaks ja 
suri  vaikselt , ilma valudeta. Oma surmapäeval oli ta 68-aastane.  (Mihkla, K. Eduard Vilde 
elu ja looming. 1972)
6
2. Looming
2.1 Kirjandusliku tee algul
Vilde kirjanduslikuks kasvatajaks olid eesti rahvusliku liikumise ja selle järel-aja teosed ning 
saksa  romantilised  seiklusromaanid ja põnevusjutud, mida ta kooliaastaist peale innukat  luges .
Ta alustaski oma loomingulist teed  põnevus - ja naljakirjanikuna. Vilde esimesed teosed olid 
täis põnevust,  nalja  ja kergust. 
(http://www.miksike.ee/docs/lisa/9klass/3teema/kirjandus/eduard.htm) 
Teiseks kasvatasid teda ka teatrilaval nähtud klassikalised  draamad . Vilde arengus oli üldse 
eriline koht  teatril . Temast sai juba  noorest   peast  lavakunsti  harrastaja  ja ihaleja. Teater 
mõjutas kogu Vilde loomingut. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972)
1883. aasta sügisel liitus Eduard Vilde lehe „ Virulase “ toimetusega. Ajaleht „ Virulane “ oli 
esimene ajaleht, mis teadlikult hakkas  käsitlema  maakehvistu ja linnatööliste elu. Loomulikult
sai ajaleht paljude poolt ägedate rünnakute  osaliseks . Selle lõpptulemusena saadeti 
peatoimetaja  Jaak Järv 1888. aastal maalt välja ja leht suleti. Vilde ise lahkus „Virulase“ 
toimetusest kaks aastat varem. 
Pärast „Virulase“ juurest lahkumist, läks ta appi „Postimehe“ toimetajale Karl August 
Hermannile. Töötades seal, asus ta järjekindlusega looma lehte kultuursemaks. Ta andis 
„Postimehele“ hoopis uue ilme. 
Töötades ajalehtede toimetuses ei jäänud tema kirjateosed tagaplaanile. Sellel ajajärgul tõlkis 
ta pidevalt raamatuid ning kirjutas  jutte  ja romaane. Tema  naljajutud  avaldusid tihti 
ajalehtedes. (Eduard Vilde sõnas ja pildis. 1966)
Vilde loomingulises arengus tähistab Berliini-periood olulist pööret – ta jõuab  kriitilise  
realismi teele. Berliinis olles  saadab  ta „Postimehe“ toimetusse  reisikirja  laadis kirjeldusi 
„Nähtused ja kuuldused võõrsilt ja kodunt“. Lisaks kirjanduslikule loomingule ja tööle tuli tal 
tegeleda ka seal tõlkimistööga. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972)
7
2.2 II ja III  Loominguperiood
Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja  silmapaistev  esindaja ning realistliku 
meetodi propageerija. Just oma II loominguperioodil kirjutas ta oma tuntuima realistliku 
romaani „ Külmale  maale“, kus ta kujutab eesti külaolustikku ja analüüsib kuritegevuse 
põhjusi. Autori enda sõnul oli romaan esimene katse eesti kirjanduses käsitleda teravaid 
sotsiaalseid probleeme. Kirjanik jutustas, et on romaani kirjapanekul kasutanud isiklikke 
tähelepanekuid ja ema jutustusi Muuga popside elust. 
(http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Vilde#Looming; K. Mihkla, 1972)
1902 -1908  ilmus Vildel ajalooline  triloogia : „Kui  Anija  mehed Tallinnas käisid“, „ Prohvet  
Maltsvet “ ja „Mahtra sõda“. Neist tuntuim „Mahtra sõda“. Ajaloolises triloogias kirjeldab 
kirjanik ühiskondlikke olusid, sotsiaalset  viletsusest tingitud talurahvarahutusi, usulist 
liikumist jpm. „Mahtra sõjas“ käsitleb ta talupoegade olukorda ja nende  vahekorda  
mõisnikega,  romaanis  „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ talupoja ja linnakodanluse suhteid 
ja „Prohvet Maltsvetis“ talurahva ümberasumist ning usulist liikumist. (Mihkla, K. Eduard 
Vilde elu ja looming. 1972)
Mahtra sõja ainestikuga oli Vilde juba varasemalt kokku puutunud. Siis oli teda õhutatud 
sellest romaani kirjutama. Selle teose jaoks on ta kasutanud nii kuuldusi talupoegadelt, 
lugenud kohtutoimikuid, erinevaid raamatuid jm. „Mahtra sõja“  sündmustik  algab hilissuvel, 
jätkub 1857. a kevadel, mil Mahtra mehed saavad teada, et uus seadus on tulemas. Asi lõpeb 
vastuhakanud talupoegade  verise  peksuga  1859 . a  veebruaris  Mahtra mõisa põllul, mille 
rahvas hiljem ristis vereväljaks. Romaani peateemaks on Mahtra ülestõusu kujutamine. 
„Mahtra sõja“  ilmumine  oli eesti kirjanduses suursündmuseks. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu 
ja looming. 1972; Eduard Vilde sõnas ja pildis. 1966)
„Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ kirjutamiseks, käis Eduard Vilde Anijas, et vaadata 
ajaloolisi  paiku ja asjaosalistelt andmeid üle kirjutada. Romaani ajaloolise sündmuse – Anija 
meeste peksuloo – kirjeldamisel on Vilde kasutanud kohtutoimikus leiduvat protokolli, F. 
Hofmanni kirjutist, ühte  artiklit  ning Anija vallakirjutaja käiskirja ja pekstute nimekirja. 
Romaanis kujutatakse Anija ja  Kurisoo talupoegade tulekut Tallinna valitsusvõimudelt kaitset
saama. Asi lõppes valdade saadikute kinni võtmisega ja 51 mehe  karistamisega  ilma kohtuta 
jäleda peksuga. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972)
8
Nagu „Mahtra sõjas“, nii taotleb Vilde ka „Anija meestes“ sisu ja vormi ühtsust. 
Loodusidüllide kirjeldamisel kasutab ta lüürilist stiili, olustikpiltide esitamisel aga asjalikku 
väljendusviisi. Linnakodanlust ja  aadlid  iseloomustab kirjanik tihtipeale pilkelises toonis, 
kujutades aga  Maidu ja  Leena   armulugu  muutu ta väljendustes kaastundlikuks ja 
soojasüdameliseks. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972)
Enne „Prohvet Maltsveti“ kirjutama  asudes , külastas Vilde ajaloolisi tegevuspaiku, mida ta 
raamatus kasutada tahtis ja vestles erinevate inimestega. Romaanis esitatakse tõetruu pilt 
talurahva õigusetust olukorrast saksa feodaalide  ikke  all. Eesti  talupoeg  oli  harjunud , et 
mõisnik on tema täielik käsuandja. Kahele talupojale, esitatakse  süüdistus  ja karistuseks on 
150 piitsahoopi. Ühehetkega muutuvad karistatute kaaslased – talupojad - alandlikest 
armupalujaist vaprateks vastuhakkajateks, kes päästavad mehed peksupingilt. Teiseks 
kujutatakse romaanis, kuidas eesti talupoeg pöördub viimases abisaamise lootuses usu poole.
Vilde ajaloolise triloogiaga algab eesti kirjanduses uus suund ajalooliste sündmuste 
kunstilises käsitluses. Ta jääb oma teostes endiselt realistlikuks ja kriitiliseks. Teostes käsitleb
kirjanik taunivalt usu ja kiriku rahvavastast osa talurahvaliikumises. (Mihkla, K. Eduard Vilde
elu ja looming. 1972)
Need kolm teost, aktiveerisid tööliskonda ja talurahvahulki revolutsioonilisele võitlusele. 
Teosed ise andsid aga sootuks uue kvaliteedi meie kirjanduses, võrreldes möödunud sajandi 
lõpukümnendeil ilmunud romantilise ajalooliste jutustustega. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja 
looming. 1972)
9
Eduard Vilde kirjandus
 
Suuremad teosed

“Mahtra sõda” - ajaloolise triloogia 
osa (1901)

“Prohvet Maltsvet” - ajaloolise 
triloogia osa 

“Kui Anija mehed Tallinnas käisid“
- ajaloolise triloogia osa 

“ Astla  vastu” 

“Külmale maale” (1896) 

“Mäeküla piimamees” 

“ Pisuhänd ” 

“Side” (1915)
Muu

“Minu pommid ” - novell

“Liha” - novell

“Musta mantliga mees” - jutustus

“Jutustused” (1913) - kogumik

“Asta ohver” (1914) - kogumik

“Minu esimesed 
“triibulised””( 1904 ) - jutuke

“ Jobu ” - jutuke

“ Teravad  nooled” - jutuke

“Krimmi ja  Kaukaasia  eestlastel 
külalisteks ” - reisikirjad (1904-
1905)

“ Katked  minu elust” - 
bibliograafiline teos (1912) 

“Minu vaimlise arenemise käik” - 
bibliograafiline teos (1913) 

“ Tabamata  ime” - näidend (1912) 

“Au” - näidend
1
Kokkuvõte
Eduard Vilde töötas  loova  kirjanikuna üle viiekümne aasta. Juba oma nooruses kirjutas ta 
teoseid vastavalt oma tahtele, ilma et teda oleks kõigutanud keegi teine. Tema teosed räägivad
elust enesest, kuid ometi suudavad need üllatada  lugejat  oma temaatikaga. Mõne aastaga 
kujunes Vildest meie populaarseim kirjanik, kelle sotsiaalseid põnevus- ja naljajutte loeti 
suure õhinaga laiades rahvakihtides.
Elus aitas teda edasi  oskuslik huumor ja  tahtejõud . Tal oli palju tuttavaid ja sõpru, kes kõik 
teda toetasid.
Küllap  oleks olnud tema  elutee  pikemgi, kui tol ajal oleks  meditsiin  kõrgemalt arenenud.
„Ma olen realist vaimulaadi ja ilmavaate pärast. Mind  huvitab  elu, 
sellepärast püüan teda kujutada, ja kujutada püüan teda, sest et ma 
teda mõista püüan – ka kunsti kaudu mõisa.  Kunst  on üks elu 
mõistmise  vormidest  – ta püüab teisel teel sellelesamale  eesmärgile  
nagu teaduski.  Kunst  tahab tunde kaudu  sedasama  kätte saada, 
mida teadus mõistuse kaudu. Isu kunsti järele on hinge isu teadmise,
arusaamise  järele.“ 
Eduard Vilde 
1
Lisad
Lisa 1
E. Vilde (1911)
Lisa 2
Vasakult: E. Vilde, L. Jürmann , A. Arak  (1914.a)
1
Kasutatud kirjandus
1. Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. Tallinn: Eesti Raamat. 1972
2. Eduard Vilde sõnas ja pildis. Tallinn: Eesti Raamat. 1966
3. O. Kruus, H. Puhvel. Eesti kirjanike  leksikon . Tallinn: Eesti Raamat. 1995
4. Vikipeedia, http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Vilde, 18.12.2008
5. http://www.miksike.ee/docs/lisa/9klass/3teema/kirjandus/eduard.htm, 18.12.2008
1

Document Outline

• Sisukord


• Sissejuhatus


• 1. Elulugu


• 2. Looming
  
  
  
  • 2.1 Kirjandusliku tee algul
  
  
  • 2.2 II ja III Loominguperiood
  
  
  
  


• Eduard Vilde kirjandus


• Kokkuvõte
  
  
  
  • Lisa 1
  
  
  • Lisa 2