Eduard Vilde (0)

Eduard Vilde (1865-1933)
1880. aastat alguses alustas oma loomingulist tegevust Eduard Vilde, kellest peagi kujunes eesti kirjanduse juhtiv prosaist . Vilde varasemas loomingus domineerib seikluslik element, erakordne fabuleerimisanne ja huumoritaju, mistõttu ta looming oli rahva hulgas populaarne . Vilde ei jäänud kunagi loorberitele puhkama , ta arendas end pidevalt, oli kursis ühiskonnas valitevate meeleoludega, teadis palju valitevast sotsiaalsest ja esteetilisest mõttelaadist. 90. ndail sai Vildest eesti kirjanduse juhtiv kriitiline realist. Emigratsiooniajal süvenes Vilde teostes psühholoogiline sisu. Lisaks kirjutas Vilde paguluses draamat , pannes sellega aluse eesti draama sünnile.
Tagasihoidlik, kohusetundlik , aus, pehme isel-ga, tõsine.
Vilde isa Jüri Vilde sai 1862 . aastal Pudivere mõisa moonakaks → edutati moonakaks. Kahe aasta pärast abiellus noor kubjas mõisa teenijatüdruku Leenu Rüüteriga ( Leno Rüter).
Elav, jutukas, seltsiv , rõõmsameelne, julge, tugev, püsimatu, luulesoonega, üleüldse loominguline
Vilde sündis 4. märtsil 1865 Virumaal Simuna kihelkonnas Pudivere mõisas viletsas moonamajas (mõnede andmete järgi ka mõisa alttoas). Igal juhul mõni nädal pärast Vilde sündi koliti ära. Jüri Vilde ja tema perekond elasid mõne aja Muuga karjamõisas Ädiveres, kus isa töötas kupjana, kui nend aidamehekorter Muugas valimis, siis→ Muuga mõisa aidameheks. Muuga mõisast saigi Vilde kasvukodu, seal veetis ta oma lapsepõlve, oma koolivaheajad kuni 1880. aastani, mil ta vanemad Tallinnasse kolisid .
Vildele läksid väga hinge isa kannatused mõisateenijana, sellest innustus ta kirjutama novelli- „Kupja-Kaarli adjustaadid“ (truu mõisateenija tänamatu saatus).
Vilde lapsepõlv oli üldiselt muretu- mõisateenijate lapsed mängisid alati koos suurtel mõisaaladel. Ainus ebakõla seisnes parunipoja Dodo (või Toto ) õeluses, mida ta rakendas nii tööliste laste kui ka tööliste endi kallal → „Minu esimesed triibulised“. See lugu ei põhinevat täpselt siiski päris elu sündmustel. Mõisast hankis ta ka materjali ka „ Mahtra sõja“ kirjutamiseks (karistussalk mõisas).
Esimesed õpetused sai Vilde kodust. Korraliku algõpetuse sai metsaülema proualt Auguste Treubergilt (riti saksa keeles). „Päris“ kooli läks ta alles 10-aastaselt- Tln Pastor Lutheri Poeglaste Vaestekool (2-kl ja tasuline ) ehk Kentmanni kool, õppinud seal kaks aastat, lõpetas selle. Probleemid tekkisid kreiskooli sisseastumiseksamitel. Pidi ühe semestri vältel õppima Linna Esimeses Elementaarkoolis (Wietingi koolis) ning siirdus siis kolmeklassilisse kreiskooli → Tln kreiskool . Algul läks tal hästi, ent viimast kursust jäi ta kordama ning seda lõpetamata, lahkus Vilde 1882. aastal koolist kursust lõpetamata (17-aastaselt). Koolist sai Vilde kaasa vaid hea saksa keele tundmise (osutus vajalikuks emigrandipõlves). ning üsnagi hea kirjanduse mõistmise. Miks Vilde koolist lahkus?:

• Konfliktne läbisaamine õpetajatega
  
• Kehv õppeedukus
  
• Plaan Ameerikasse põgeneda
  

Tallinnas elades-õppides käis Vilde usinasti ka teatris (Linna-), kust saadud muljeid hindas väga kõrgelt. Priipääsmeid hankis endiselt klassivennalt, kes töötas trükikojas. Vastutasuks hankis Vilde talle röövliromaane.
Koolipäevil hakkas välja kujunema Vilde maailmavaade. Koolis valitsev saksameelsus ning saadavalolev kirjandus („Kalevipoeg“, „Sakala“, Koidula luule) süvendasid Vildes rahvameelsust. Samal ajal hakkas Vilde usku skeptiliselt suhtuma (koolis räägiti tundides umbluud- Darwinit ja usuõpetust segamini).
Pärast koolist langemist läks Vilde vanemate juurde, kes olid nüüd elama asunud Keila lähistele Karjakülla. Seal pani Vilde kirja ka oma esimese teose- jutustuse „Kurjal teel“ (1882).
Kriminaaljutustus, milles esinevad kõik selle žanri elemendid. + hea faabula arendamise oskus, leidlik kompositsioon . Tegevuskohaks Peterburi.
Kõrgromantiline teos. Silmatorkav põnevuse taotlus. Aadlivastane tendents.
1883. aastal valmis juba uus jutustus „Musta mantliga mees“. Too käsikiri sattus Jaak Järve kätte, kellele töö meeldis ning ta otsustas Vilde „Virulasse“ (sotsialistlik töölisleht, mitte väga mässav-võitlev, julge) tööle kutsuda. Vilde ül-d seal olid:

• Kirjutada kriipu alla ja peale (ilmusid nt. „Isand Ilvese kosjakäik“, „ Teravad nooled“, „Lina-Mai“, „Jobu“ jm.)
  
• Teha korrektuuri
  
• Kleepida väljasaadetavatele lehtedele aadresse
  

1885 sai Vilde „Virulase“ kaudu ära käia Helsingis ja 1886 külastas ta koos Bornhöhega Peterburgi. Ilmusid ka mõned teosed eraldi raamatutena nt. „Norra rannas “,
1886. aastaks oli Vildel „Virulasest“ villand saanud ning ta lahkus sealt ja asus tagasi Karjakülla kirjutama.
V Peateglane on juba usutava karakteriga, seepärast, et ta on tahtenõrk, s.t. eluline, reaaliline.
ilde saatis midagi oma uudisloomingust Hermanni „Postimehele“(isamaaline leht), seal ilmusid „Kaks sõrme“*, „Kuhu päike ei paista“ (kerge põnevusromaan), mõned lühijutud, följetonide sari „Ühe päevavarga kepijoonistused“ jms. Eri raamatuna ilmus 1887„Töömehe tütar“.
1887. a. lõpust kuni järgmise aasta maini toimetas Vilde mitteametlikult „Postimeest“ (ilmus esimese eesti ajalehena 3x nädalas), mis oli üks kõige vastutusrikkamaid töid tema elus. 1888. aasta lõpuni elas Vilde Tartus. Valmis jutustus „Rõugearmid“.
1889. aasta alguses (25-26) oli Vilde mõned kuud Linnateatris näitlejaõpilaseks, kuid edutult. Mais-juunis asus Vilde Karjaülas, kus valmis „Mustad leegid“ (kriitika jõukama kihi eetiliste väärtuste pihta, muidu kerge pönevusromaan, sihipärase ideelise suunitluseta)
Suhteliselt realistlik
Siis töötas ta poolteist kuud Tallinnas „Revalsche Zeitungis“. Juuli lõpul sõitis Riiga. Riias viibis Vilde enam kui aasta, töökoha leidis ta ajalehe „ Zeitung für Stadt und Land “ juures, kus tema peamiseks ül-ke oli tlk eesti ajakirjandusest. Kirjanik sõlmis uusi sidemeid „Postimehega“, avaldades seal sarja „Riia kirju“ + ilmusid „Ameerika kosjavennad“, „Jumala tahe “ (viletsus kuj realistlikult), „ Kosilane Rakverest“, „Laadalelled“ jm. Ajalehetoimetuses kohtus Vilde Blaumanisega, kes kirjutas realistlikke külajutte ;). Leidis Riiast endale modist Antonie Gronau, kellega Berliini põgenes, 1890. a. sügisel.
Kaheksakümnendad, s.o. (15-25) olid Vilde loomingus otsingute perioodiks. Üheks parimaks alguse aja tööks nim romaani „Kaks sõrme“. Kui noor Vilde alustas loomisega, polnud tal eeskujuks võtta ühtki tema mõtetega harmoneeruvat teost, eeskujuks olid vaid kerglased välismaised teosed. Siiski areneb ta looming, mõistagi ka tagasilangustga, kriitilise realismi suunas. Naeruväärselt romantilite tegelaste hulgas esinevad juba tugevad realismielemendid. Pidvalt tugvnes ühiskonnakriitiline joon.
Päris hea kunstiline tase. Tähelepanu külamiljöö isel, etnograafilised ja folkloristlikud detailid, psühholoogilised teemad, külarahva keel. Teose lõpposa vajub küll liigsesse sentimentaalsusesse. Psühholoogiline romaan. Konflikt põhineb armastusel.
Vilde lahkus Riiast 1890. aasta septembris. Saksamaal olles tihendas ta jällegi suhteid „Postimehega“, avaldades seal sarja „Berliini kirju“. Peam sissetulekuallikaks oli följetonide ja lühijuttude kirjutamine ja oma loomingu tõlkimine. Berliini-aegsest eestikeelsest toodangust tuleks ära mainida „Suguvend Johannes“, „Kondivalu kõrtsirahvas“, jutustus „Kuul“ jm. Augustis 1891 astus Vilde abiellu Antonie Gronauga, mida hiljem hindas elu suurimaks rumaluseks. Saksamaal luges Vilde uusimaid realistlikke töid, külastas usinasti teatrit (uudne lavakunst, eksperimentaalsus) ja ka Riigipäeva (sotsiaal-demokraatlikud põhimõtted).
1 Ebaaus rikastumine
892. aastal pöördus Vilde tagasi kodumaale , kavatses Karjakülas kirjutada. See suvi ja sügis olid kirjanikule viljakad , ta tegi „Postimehele“ pidevat kaastööd, avaldas seal romaani „Kännud ja käbid“, naljajutu „Linkvesti papa kihlvedu“+ jutustus „Peiu käsiraha“, romaan „Röövitud tiivad“.
1893. aastal läks kirjanik Tartusse „Postimehe“ (J. Tõnisson) juurde alaliselt tööle. Need Tartu-aastad olid vägagi kasulikud Vilde vaimsele arengule. Suhtles erinevate üliõpilasringkondadega (valdavalt progressiivsed ), uuris sotsialistlikke teoseid, võttis osa vaidlusringidest, temast sai pahempoolne. NB! „Pipkalonija“ (läti üliõpilasnoorus, valdavalt marksistlikud).
1893-1896 ilmusid „Postimehes“ „Västriku Aadu“, „Kippari unerohi“, „“ Linda “ aktsiad“, „ Mihkli vurrud“, „Külmale maale“, „ Paula pulm“ lm. Eri raamatutena ilmusid „ Karikas kihvti “ ning „Muhulaste imelikud juhtumised Tartu juubeli- laulupeol “
Rahvusliku as-i kokkuvarisemise traagilised tagajärjed, rahvusliku liikumise varjupooled, pettumus
1896. aasta hilissuvel (31. aastasena) asus kirjanik Moskvasse. Esialgu tegi ta seal kaastööd „Postimehele“, avaldades sarja „Vaateid Vene elusse “, mille katketas talvel, mil peatoimetajaks sai Tõnisson. Aasta lõpul kirjutas jutukese „Ma tulen taevast ülevalt“ (jõulujutuke), mis ilmus „Eest Postimehes“. Moskvas maini 1897. valmis vaid jutustus „Astla vastu“ käsikiri.
Järgnevalt tuli kutse toimetada Narva ajalehte „ Virmaline “, mida tol ajal omasid vennad Reinvaldid (ühiskonna probleemid, tööliselu). 1897 avaldas ta „Virmalises“ kerge jutukese „Uus toaneitsi “ ning hakkas ilmuma romaan „Raudsed käed“. ENT juba mõne aja pärast tekkis Vildel konflikt vastutava toimetajaga, kes ei tahtnud enam avaldada taolist reaalilist romaani. Romaani ilmumine katkes. Vilde suhted „Virmalisega“ lõppesid 1898. a. märtsis.
Mõne kuu pärast oli Vilde Tallinnas A. Buschi „Eesti Postimehe“ toimetuses (kõrvalseisev infoleht). Jällegi suur töökoormus. Sai tänu töökohale reisida = 1900. a. Pariisi maailmanäitus (koostas selle põhjal reisikirjelduse „Kaks kuud Kesk-Euroopas“). Avaldas seal „Raudsed käed“, jutustuse „Dr. Aadu Rebane “. Hermanni „Rahva Lõbu-lehes“ ilmusid novellid „Ameti poolest kosilane“ ja „Armumäng“, albumis „Lõbu ja teadus“ ilmus jutustus „Astla vastu“. 1901. aastab sügisel oli Vildel käsil eeltööd kirjutamaks „Mahtra sõda“.
1901. aastal siirdus Vilde vastse radikaalse päevalehe „ Teataja “ juurde, mille asutamine oli tegelikult Vilde enese idee. Vilde tööks seal oli poliitilise ringvaate ja välismaa telegrammide osa + juhtkirjad , poleemika, naljalisa. Tol ajal valmisid kaks suurt romaani „Mahtra sõda“ ( 1902 ) ja „Kui Anija mehed Tlns käisid“ (1903), rida väikepalu, nagu „Minu tohtrid“, „Minu vend türkoo“. + 1903. aastal välisreis, mis kulges läbi Saksamaa, A-U, Serbia , Türgi, It, Šveitsi= ulatuslik reisikirjeldus „Mööda maad ja merd “. Ränk koorem.
1904 . aasta juunis Tartus „ Uudiste “ juures. Peamine põhj, miks lahku „Teatajast“ oli koormus. Ül nalja- ja vesteosa, kus avaldas jutustuse „Koidu ajal“. Ajaleht võimaldas Vildel reisida Krimmi ja Kaukaasiasse= reisikirjad „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks“. 1905 „ Prohvet Maltsvet“ hakkas samuti ajalehes ilmuma, ent katkes, sest ajaleht suleti.
1905 taotles Vilde koos Laikmaaga pilkeajakirja „ Reinuvader “ väljaandmise luba, mis ei läinud läbi. 1905 abiellus ka Linda Jürmanniga e „päikesenaisega“.
90. ndatega algas uus etapp Vilde kirjanikuteel. Päevakorda kerkisid ühiskondlikud probleemid, tegelaste vahekorrad määras RAHA. Vilde lähenemist kriitilisele realismile tähistavad 1891. aastal paar Berliinis valminud kirjutist, mis ilmusid „Postimehes“. Kõigepealt ilmus Vilde teostesse tõepärane taust ja miljöö. Kriitilise realismi süvenemist isel „Karikas kihvti“.
Aktiivne osavõtt ülemaalisest rahvaasemike kongressist novembris, rev-i käigus. Ta oli kirjatoimetaja. Ettepanek luua maal revolutsiooniline omavalitsus. Pealegi oli Vilde teinud revolutsioonilist kihutustööd ajalehes„Uudised“, mis oli E Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse häälekandja. Kirjaniku tõeline pale tuleb välja artilis „Kodanlus, proletariaat ja revolutsioon“.
Vilde paguluses:Imbus läbi teade, et Vildesid ähvardas arreteerimine, mistõttu nad lahkusid detsembris Tartust, peatuti Tlns, kust edasi liiguti Peterburgi. Peatselt saadi infot, et sandarmid on neil ikka jälil ning nad põgenesid Vmlt Helsingisse, sealt Rootsi, Taani ja Berliini kaudu Zürichisse Šveitsis. Võõrsil võis Vilde elatuda vaid suletööst. Ta avaldas saksa sotsdemo ajalehes „Die Neue Zeit“ erinevaid artikleid eesti olude kohta. Vilde kirjutas ka novellid „Seadusemees“ ning „Griša kummaline unelm “, mis ilmusid ajalehes „Die Neue Welt“. Juunis olid Vilded juba jälle Helsingis. Juulis hakkas ilmuma piltidega naljaleht „ Kaak “, mis oli Vilde silmapaistvaim panus 1905-1907 revolutsioonilisse liiikumisse. „Kaagile“ tegi kaastööd nt kunstnik Nikolai Triik. Arvustab tsaristlikku võimu, kodanlust, aadlit. Ajaleht keelati ära, teadagi miks. Oktoobri keskel Vilded Kopenhaagenis.
Jõudnud 1906. aasta oktoobris Kopenhaagenisse, ei mõelnudki Vilde enam, et ta kunagi kodumaale tagasi jõuab. 1907. aasta sügisel läksid Vilded Saksamaale. Pärast lühemaid peatusi Nürnbergis, Berliinis, Münchenis jäädi lõpuks Stuttgarti kuni 1910. aasta kevadtalveni. Siis sai Jürmann kutse toimetada NY „Uut ilma“, Vilde läks Brüsseli maailmanäitusele, siis parandas Tiroolis tervist ja sgisel asus Viini, kuhu jäi järgnevaks talveks. Peale revolutsiooninovellide kirjutas Vilde sel ajal ka jutustuse „Naise-õiguslased“, novellid „Leib“, „Kupja-Kaarli adjustaadid“, pamflett „Uuel teel“, pilejutuke „Uued orjad“. 1909. aastast pärinevad romaan „ Lunastus “, novell „ Kuival “, satiir „Dunkelmannid suguvõsa“. Lahkus Viinist 1911, et abikaasale USAsse järgi sõita. Sinna saabuds tuli tal 3 nädalat viibida Ellis Islandil sisserändajate kontrollpunktis.
Töölisliikumisega seotud probleemid. Taani-aineline. Ainese sai Taanist Kopenhaagenist Nörrebro tööliskvartalist. Proletariaadimiljööd kujutav kujunemisromaan . Peategelasteks Jens Nielsen ning tolle ema Jensine.
USAs tegi ta veidike kaastööd „Uuele ilmale“, nt satiir „Ülinupik“, pilkejutud „Minu esimene business“ ja „Jack Brown“. Suvel sõitis koos abikaasaga tagasi Kopenhaagenisse. Kirjanikuna hakkas teostama ammuaeget unistust kirjutada midagi draamažanris. Esiknäidend „ Tabamata ime“ valmis 1912, „Pisuhänd“ 1913. järgmistel aastatel oli tema põhitööks romaani „Mäeküla piimamees“ kirjutamine, mis ilmus 1916. 1916 pani ta kirja ka näidendi „Side“.
6. mail 1917 saabusid Vilded tagasi Tlnna, kust oli lahkutud 11 aasta eest. Vilde suhtumine oli pagulusaastate jooksul oluliselt muutunud. Ta arvas , et sotsialistliku ühiskonna poole ei tohi pürgida revolutsioonilisel teel. Ta leidis, et esimene samm sotsialistlikul teekonnal on kodanlik demokraatia, mis tagaks kõikidele klassidele poliitilist üheõiguslust. Vilde liitus Eestimaa Sotsiaaldemokraatilise Ühendusega. Ta tegutses ajakirjanikuna, tehes kaastööd „Tln Teatajale“ ja „Päevalehele“+ „Kiirele“, „Sotsiaaldemokraadile“ (kandv kaastööline).
Ilukirjanduslikult avaldas Vilde noil aastail vähe. Vaid „Joost ja Needu“ „Pealinna Teatajas“ ning novellett „Kui tuli tähendus“ ( masendav pilt viletsatest töötingimustest invaliidistunud töölisest).
Sügishooajal 19117 kutsuti Vilde „Estoniasse“ dramaturgiks. Ta nõudis rahvalikku kõrgel ideelis-kunstilises tasemel seisvat teatrit.
1919. aasta alguses asus Kopenhaagenisse Eesti Ametliku Pressibüroo juhatajaks
→ samal sügisel Berliini, amtisse jäi aastani 1920, ent Berliinist koju saabus alles 1923 aasta septembris. Hakkas teoseid redigeerima.
1925 aasta mais valis Eesti Kirjanduse Selts Vilde oma auliikmeks ja talvel 1929 andis TÜ talle filosoofia audoktori kraadi. Enne, 1928 valis Soome Kirjanike Liit ta oma auliikmeks.
1927 ja 1931 . aastal viibis kirjanik sanatooriumiravil Ungaris ja Itaalias.
3 Finaal mõisniku ja taluin vahekorra kujutamises, naeruvääristab mõisnikku-aadlit.
Põlglik suhtumine kodanlikesse tõusikutesse ning neid teenindavale kirikule. Perekondliku silmakirjatsemise pilge .
novelli:„ Asunik Woltershausen“, „Kolmkümmend aastat armastust“ ja „Casanova jätab jumalaga “
Novell boheemlasest ja tema naistest, erinevatest ellusuhtumistest.
Tuleb mainida, et Vilde viimased novellid on peensusteni viimistletud, meisterlikud, hea sõnastusega. Vildel oli plaanis asuda ka pikema proosateose kirjutamisele, ent kahjuks ta lahkus enne. Romaanikatkend „Rahva sulased“ .
1933. aastal hakkasid ka Eestis levima fašistlikud mõtted, milledele Vilde sotdemo-na tohutult vastu oli. Ta kirjutas eestlastele läkituse. Vilde suri 26. detsembril 1933. aastal südametromboosi tagajärjel.
Eduard Vilde pärand: Vilde tegutses kirjanikuna pisut üle 50 aasta. Lisaks oli ta juhtiv ühiskonnategelane, ajairjani ja muidu härrasmees. Ajakirjanikuna töötades üritas ta alati parimat, lükata artiklitele elu ja hoog sisse. Ta taotles värskeid mõtteid, aktuaalsust. Vilde oli väga tugev ka sotsiaalsete olude kriitikuna. Lisaks oli ta hinnatud teatri- ja kirjanduskriitik. Vilde tõeline suurus seisneb selles, et ta suutis oma loominguga suuresti edasi arendada eesti proosat ja draamat. Arnendas välja kriitilise realismi. Ta oli kritiseeris ühiskonda, näitas inimestele elu tõelist palet. Tähtis osa eesti kirjanduses on ka Vilde ajaloolisel triloogial, mis kirjeldavad mineviku klassivõitluse rängimaid episoode. Samuti lõi Vilde maailmalassilise draama ja arendas eesti draamat üleüldse.
8