Eduard Vilde elulugu (0)

Eduard Vilde elulugu
Eduard Vilde sündis 1865-ndal aastal 20. veebruaril kell 9 õhtul Pudiveres. Ta isa, Jüri Vilde, oli kubjas . Ema Leenu oli toatüdruk. Eduardil oli ka õde, kuid tema sündis 8 aastat hiljem. Mõned nädalad peale Eduardi sündi lahkus pere Pudiverest ning kolis Muuga . Muuga mõisast sai Eduard Vilde kasvukodu. Seal möödus ta lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna.
Isa Jüri oli tagasihoidlik , suure kohusetundega, aus ning pehme iseloomuga . Ema Leenu oli seevastu elavam, jutuhimuline, mõisarahvaga seltsiv . Eduard Vilde nimetab end ema universaalpärijaks, isalt polevat ta midagi saanud.
Elu Muuga mõisas kirjeldab Vilde oma mälestustes “Iseenesest” ja “Katked minu elust”. Tema õde kirjeldab ta elu üksikasjalikumalt.
Tuli aeg teadmisi omandada. Alguses läks kõik libedasti. Poiss õpis lugemise juba 6 aastaselt selgeks. Ta pandi õppima mõisa metsaülema proua Auguste Treubergi koduõpilaste ringi. 1875. aastal. astus Eduard nn. Kentmanni kooli, mille ametlik nimetus oli Pastor Lutheri Poeglaste Vaestekool. Kahe aasta pärast lõpetas ta selle mitte eriti hästi ning Tallinna kreiskooli pääsemiseks pidi ta kursust kordama . Ta astus Wietingi esimesse elementaarkooli. Seal õpis EV ühe semestri ning pääses kreiskooli (tänapäeva VHK Gümnaasium). Kolme aasta pärast lõpetas ta selle.
Peale kooli hakkas Eduard Vilde aega veetma lugemise ja teatris käimise abil. Luges enamasti välismaa autorite teoseid. Eesti kirjandusest luges ta vaid ajalehti. Nii õpis ta eesti kirjakeele ära. Ning ta hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. aastal valmis ta esimene jutt “Kurjal teel”. 1883. aastal sai ta ajalehe “Virulase” töötajaks. Elas Karjakülas vanemate juures.
Keilas tutvus Eduard Vilde August Buschiga, kes oli hiljem tema raamatute kirjastaja. Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga.
1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu “Postimeest”. Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks.
Pärast seda asus Eduard Vilde töötama “Revalsche Zeitung ”´ isse . Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai “Zeitung für Stadt und Land ”´i liikmeks.
Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes.
Riias kohtus ta Antonie Gronau`ga. Siis oli Antonie 21-aastane ilus neiu , kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel. Berliinis said nad elada Antonie onu juures. Berliinist saatis EV “Postimehele” “Berliini kirju”, milles ta kirjeldas linna elu. Peamine sissetuleku allikas oli aga lühijutude kirjutamine.
Esialgsed suhted Eduardi ja Antonie vahel jäid teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid.
Eduard Vilde isiklikust elust Berliinis on vähe teada, kuid 1892. aasta kevadel oli ta juba Eestis tagasi - ilma naiseta. Arvatavasti olid Vildede suhted läinud rasketeks .
Antonie tuli aga Eestisse oma mehele järele ning nendel algas uus romaan. Nad elasid Karjakülas, Eduardi vanemate juures. Rahaliselt oli see periood raske, kuid varsti asus Eduard Vilde jälle “Postimehe” toimetusse. Seal pidi ta väga palju töötama ning see töö ei pakkunud talle rahuldust.
1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud.
1897 . aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud “ Virmalise ” toimetusse. Peaagu kogu toimetamine oli Vildele langenud. “Virmalisega” lõpetas ta suhted 11. märtsil 1898 . aastal. Samal ajal katkes lõplikult tema kooselu Antonie’ga.
Eduard Vilde sõitis Tallinna ning hakkas “Eesti Postimehe” liikmeks. 1899. aastal 27. mail võttis ta ette reisi, mille sihtpunktiks oli Pariisi maailmanäitus. Reisi marsruut oli Tallinn-Berliin- Leipzig -Köln-Pariis- Viin -Budapest-Poola-Tallinn. 1901. aastal lahkus Vilde “Eesti Postimehest”.
Siis tekkis tal mõte alustada uue sotsiaalselt radikaalse ajalehega. Selle mõtega pöördus ta advokaadi K. Pätsi poole. Päts klaaris kõik juriidilised asjad ära, kogus raha ning 10. novembril ilmuski “Teataja” esimene number. See ajaleht oli tugeva vasempoolse (revulotsionäärse) kallakuga. “Teatajas” töötamise ajal saavutas EV suurima produktiivsuse. Vilde kirjutas palju naljajutte ja proosat.
1904 . aastal (Vene-Jaapani sõja ajal) tekkis üks intsident sellega, et Eduard Vilde ühes restoranis “elagu Jaapan” ütles. Päts kartis , et see võib ajalehe autoriteedi rikkuda ning Vilde sunniti “Teatajast” lahkuma .
Eduard läks “ Uudiste ” juurde toole. See oli juba pahempoolse (kontservatiivse) kallakuga ajaleht. Eduard Vilde proovis samuti toimetada ajakirja “Reinuvader” kuid sellest ei tulnud midagi suuremat välja.
1904. aastal tutvus Eduard Vilde Linda Jürmanniga, kes oli külaneiu. Ta oli paar aastat tütarlaste koolis õppinud. Eduardi ja Linda vahel tekkis romaan.
Kuid abiellumisega tekkis probleeme selles, et Eduard polnud veel Antoniega ametlikult lahutatud. Alles aasta pärast leidis ta Antonie Riiast üles ning nad said lahutatud. Eduard abiellus Lindaga.
1905. aasta 14. oktoobril algas Eesti poliitiline üldstreik. Eduard Vilde esines palju kõnemehena ja võttis osa tänavademonstratsioonidest.
Kui streik suruti maha, algas suur vangistamise laine. “Uudised” suleti ning selle osalised võeti kinni. Vilded põgenesid Helsinkisse. Tsaari käest olid nad pääsenud, kuid 1. detsembril 1909 toimus protsess “Uudiste” liikmete vastu. Eduard Vildele määrati 6 aastat snnitööd.
Vilded põgenesid Berliini. Seal ei saanud nad kauaks jääda ning sõitsid Zürich’i. Peamiseks rahaallikaks oli jutude kirjutamine.
Koliti Helsinkisse. Eduard Vilde hakkas toimetama ajakirja “Kaak”. Kuid siis pidid Vilded jälle põgenema, Kopenhaagenisse. See aasta mida nad seal veetsid oli raskeim immigrantide elus. Raha peaaegu polnud.
Koliti Stuttgartisse paariks aastaks. Seal rahaline olukord paranes. Üldiselt selle immigreerimise perioodi ajal vahetasid Vilded elukohti väga palju.
Lõpuks sai Linda kutse tööle ühte Ameerika ajalehte. Pere läks lahku. Eduard Vilde sõitis Viini ja siis Itaaliasse. Pärast seda otsustas ta sõita oma naisele järele Ameerikasse.
Kuid teda arreteeriti ning pandi Ellis Islandi vangi. Naisele maksis palju aega, vaeva ja raha, et teda sealt välja saada. Ameerikas kuhjati Vildele igasuguseid komprometeerivaid süüdistusi. Ja üldse talle ei meeldinud Ameerikas elamine ning varsti sõitsidki Vilded tagasi Euroopasse, täpsemalt Kopenhaagenisse. Seal veetsidki Vilded suurema osa pagulasperioodist (1911-1917). Ükskord juhtus tal õnnetus. Revolvrit välja võttes lasi ta endale kuuli kätte, see jäi sinna elu lõpuni.
Kuud parast Veebruari revolutsiooni sõitsid Vilded tagasi Eestisse. Seal ootas neid pidulik vastuvõtt. Pärast seda elas Eduard Vilde enamasti Eestis, ainult kaheks aastaks sõitis Saksamaale. Seal elas ta kaks korda Boden -Boden raviasutuses.
1933. aastal hakkas ta hoiatama rahvast uue liikumise, fa?ismi, vastu. Ta kaotas fa?ismivastase miitingu. See kindlasti mõjus ta tervisele halvasti. Tema silmahaigusele lisandus veel haige süda. 26. detsembril, 1933 aastal Eduard Vilde suri. Ta matused toimusid 30. detsembril.
Edurad Vilde kirjandus
 

Suuremad teosed

• “Mahtra sõda” - ajaloolise triloogia osa (1901)
  

• “Prohvet Maltsvet” - ajaloolise triloogia osa
  
• “Kui Anija mehed Tallinnas käisid”- ajaloolise triloogia osa
  
• “Astla vastu”
  
• “Külmale maale” (1896)
  
• “Mäekula piimamees ”
  
• “Pisuhänd”
  
• “Side” (1915)
  

Novellid

• “Minu pommid ”
  
• “Mässajate nimekiri”
  
• “Liha”
  
• “Gri?a kummaline unelm”
  
• “Seadusemees”
  
• “ Tooma tohter”
  
• “Viaburi” (1909)
  
• “Surnute pidu”
  
• “Asta ohver”
  
• “Loojak” - kunstiteemaline novell
  
• “ Kuival ”
  
• “Leib”
  

Jutustused

• “Musta mantliga mees”
  
• “Kurjal teel”
  

Kogumikud

• “Jutustused” (1913)
  
• “Asta ohver” (1914)
  
• “Muiged” (1914)
  

1.Jutukesed ja jutud

• “Minu esimesed “triibulised””(1904)
  

• “ Jobu ”
  
• “Norra rannas ”
  
• “Rubiini ristikene. Jutuke Londoni elust”
  
• “ Isand Ilvese kosjakäik”
  
• “Leeni”
  
• “Poissmehe jõuluöö”
  
• “ Teravad nooled”
  
• “Lina-Mai”
  

Muud

• “Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külalisteks”- reisikirjad (1904-1905)
  

• “Koidu ajal”
  
• “Katked minu elust”- bibliograafiline teos (1912)
  
• “Minu vaimlise arenemise käik”- bibliograafiline teos (1913)
  
• “ Tabamata ime”- näidend (1912)
  
• “Au”- näidend
  

Kahe E.Vilde jutu kokkuvõte
Minu pommid
E. Vilde
Ükskord põgenes üks pärisori oma mõisahärra juurest ära (tal oli piisavalt põhjusi põgenemiseks) ning tuli linna, ühe oma vana sõbra juurde, varju otsima .
Tema sõber elas suures ja ilusas korteris, koos oma naisega. Põgeneja võeti alguses küll lahkesti vastu, kuid kui saadi teada, miks ta pidi põgenema, siis leidus kohe ettekääne, et peavad tulema külalised. Põgeneja sai aru, et tema sõber lihtsalt kardab , et teda võidakse arreteerida põgenenule varju andmise eest. Nüüd ei jätnud põgeneja oma sõpra ja ta naist rahule, vaid käis peale, et nad annaksid talle varjupaika (ta teadis, et ta ei saa seda nii kui nii).
Lõpuks pidi ta ära minema ja hoiatas, et keegi ei astuks ta kotile peale - tal olevat seal pommid. Seda kuuldes, tormasid peremees ja perenaine majast välja ning selleks ajaks kui külaline välja tuli olid nad juba kaugele ära jooksnud.
 
Minu tohtrid
E. Vilde
Kord jäi Vilde haigeks . Arste ta ei tahtnud kutsuda, kuna need tahavad ainult lõigata, kui aga ei lõika, siis tapavad su rohtudega ära. Niisiis jäid arstid kutsumata.
Varsti saadi aga ümbruskonnas teada, et Vilde on haige. Kohe tulid mõned naabrid oma rohtudega. Vilde võttis kõik nende rohud lahkesti vastu. Mõne aja pärast tuli veel inimesi, juba kaugemalt . Nende rohud võtis kirjanik ka vastu. Nii hakkasid igasugused inimesed, järjest kaugemalt, tulema Vildet ravima.
Vahepeal käis üks vanamees , kellel olid kõik rohud imelike looma nimedega. Ta tõi need rohud kirjanikule sellepärast, et talle meeldis “Mahtra sõda”.
Teine kord tuli mingi kurja näoga vanamees. Ta olevat loomaarst maalt ning ravitsenud isegi saksade jahikoeri. Vilde ei tahtnud, et teda raviks loomaarst, kuid too ei pannud märkust tähelegi ning andis Vildele “kolmekülakuradit” ja “seitsmemeheväge”. Ta tegi seda, sest Vilde oli lubanud kirjurada jutu Anija meestest. Loomaarst oli ise üks nendest Anija meestest ning ei tahtnud, et kirjanik sureks ära enne, kui ta looga valmis saab.
Veel paar päeva kannatas Vilde tohtrite piinamist, kuid siis ta kannatus katkes. Ta pani ennast riidesse, riputas uksele sildi “Surnud” ja põgenes laevaga Saaremaale. Seal tohtrid teda kätte enam ei saanud ning ta tervis läks kiiresti paremaks.