Eduard Vilde (0)

KIRJANDUS
Eduard Vilde
Referaat
Sisukord
Sissejuhatus lk 3
Elulugu lk 4
„Külmale maale“ lk 8
Ajalooline trilooga lk 8
Kokkuvõte lk 9
Kasutatud materjalid lk 10
Sissejuhatus
Eduard Vilde on kirjanik, kes on panustanud väga palju Eesti kirjandusse. Ta on tunnustatud autor, kes on kirjutanud ühe kõigi aega parima Eesti komöödia „Pisuhänd“ ning kunstniku ja kunsti probleeme käsitleva draama „Tabamata ime“. Tema teoseid iseloomustas ladus keelekasutus nind leidlik süžeearendus. Kuid milline oli Eduard Vilde elutee ning millised olid tema teosed?
Elulugu
Eduard Vilde sündis 4. märtsil 1865. aastal Virumaal Pudivere mõisas kupja pojana . Mõni nädal pärast Eduardi sündi kolis perekond lähedal asuvasse Muuga mõisa, kus tulevase kirjaniku isa Jüri Vilde hakkas tööle aidamehena. Muuga mõisast sai Eduard Vilde kodu, kus ta kasvas. Muuga mõisas möödus ta lapsepõlv ja hiljem veetis ta seal oma koolivaheajad kuni 1880. aastani, mil ta vanemad mõisateenistusest lahkusid ning asusid Tallinnasse elama.
Eduard Vilde isa Jüri Vilde oli iseloomult tagasihoidlik , oma tööalal kohusetundlik , kuid mõisasundijana liiga pehme iseloomuga ning eriliste vaimsete huvideta murelik mees. Kirjaniku ema Leena oli loomult elavam, jutuhimuline ja mõisarahvaga seltsiv . Ta oli ka oma õigusi julgelt kaitsev naine, kellele ei meeldinud põrmugi mehe alistuvus mõisnikule. Eduard Vilde nimetas ennast ema universaalpärijaks. Samuti oma luulesoone ja jutustamise oskuse arvab kirjanik olevat pärinud emalt.
Eduard Vilde lapsepõlv möödus muretult, ta ei kogenud vaesust ning teda ei pandud ka varakult tööle. Kurbi mälestusi jätsid ainult sakstepelg ja mõisnikupoja kiusamine, mida kajastab isiklikele kogemustele toetuv mälestuskild „Minud esimesed „triibulised““.
Kui Eduard oli kümneaastane, saadeti ta 1875. aastal Tallinna Pastor Lutheri Poeglaste Vaestekooli, mida nimetati ka Kentmanni kooliks. Kui Eduard oli lõpetanud selle kooli kahe aastaga, ei suutnud ta läbida kreiskooli sisseastumiseksamit. Tal tuli veel õppida ühe semestri vältel Linna Esimeses Elementaarkoolis, et siis suunduda 1878. aasta kevadel kolmeklassilisse kreiskooli. Algusel läks noorel poisil seal hästi, kui lõpuklassi jäi ta kordama ning lahkus seal 1882. aasta kevadel kursust lõpetamata. Sellega piirduski tulevase kirjaniku vormiline hariduskäik, mille väärtuslikumaks tulemuseks oli saksa keele põhjalik omandamine. Saksa keele omandamise abil avanes Vildele ligipääs maailma kultuurivaradele, hindamatuks osutus see oskus eriti tema väljarändaja põlves, sest saksa keeles kirjutamine võimaldas tal kergemini välismaal trükki pääseda. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 177-178)
Eduard Vilde koolieast väärib märkimist tema suur teatrihuvi. Endiselt koolisõbralt hangitud tasuta piletiga sai ta käia Linnateatri etendustel ja sealt saadud teatrielamust ning muljeid hindas Vilde kõrgemateks samal ajal lugemise varal omandatuist.
Koolipäevil hakkas kujunema noore Vilde maailmavaade. Tema rahvuslik meelsus ilmnes juba nooremas kreiskooliklassis. Rahvustunde virgumiseks avaldasid mõju „Kalevipoed“, Koidula luule ja ajakirjanduski eesotsas „Sakalaga“. Kreiskoolis valitsev saksameelsus ja halvustav suhtumine eestlastesse äratas temas protestitahte ja süvendas tema rahvuslikku hoiakut. Samal ajal hakkas Vilde kahtlema religioossetes tõekspidamistes. Koolist lahkudes polnud Vilde küll jumala usu eitaja , kuid suhtus religioonisse siiski kahtlevalt.
Kreiskoolis oli Vildel õpetajatega läbi saamine halb ja õppeedukus halvemapoolne. Kui kooli juhtkonnale sai teatavaks Vilde kavatsus laevaga Ameerikasse põgeneda, soovitati tal koolist lahkuda. Vilde tegigi seda ning läks 1882. aasta suvel vanemate juurde, kes vahepeal olid asunud elama Keila lähedale Karjakülla. Seal pani ta kirja oma esikteose, jutustuse „Kurjal teel“. Raamat jäi tookord trükkimata, ent käsikirja vastuvõtmise fakt sai määravaks Vilde kirjanikukutse valikul . Raamat ilmus autori teadmata alles 1898 . aastal. See andis tõuke kirjutamiseks ning 1883. aastal valmis tal jutustus „Musta mantliga mees“. Käsikiri sattus „ Virulase “ toimetaja Jaak Järve kätte, kes kutsus ta oma ajalehe toimetusse. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 178)
„Virulane“ oli sel ajal üks Tallinna neljast nädalalehest. Selle toimetaja Jaak Järv oli oma ajakirjandusekooli saanud „Sakala“ juures ning pidas ennast Carl Robert Jakobsoni vaimseks pärijaks. Tal oli tekkinud kontakt kohaliku sotsialistliku ringiga , mille vahendusel omandas Jaak Järv teadmisi sotsialistlikust liikumisest . Jaak Järve ajaleht oli esimene, kus hakati käsitlema tööliste elu-olu, muidugi ainult niipalju, kui võimaldasid tsensuuriolud. Ajaleht osutas tähelepanu ka laiemaid kihte puudutavatele sotsiaalsetele vastuoludele, taunis säilinud pärisorjuslikke igandeid., ründas usupimedust ja astus tagasihoidlikult vastu ka venestamispoliitikale.
Noor Eduard Vilde pidi „Virulase“ toimetuses täitma mitmesuguseid kohustusi: tal tuli lugeda korrektuuri ja kleepida väljasaadetavatele lehtedele aadresse. Koos Vildega töötas „Virulase“ juures lühikest aega ka Juhan Liiv. Eduard Vilde ja Juhan Liivi vastandlikud iseloomud ja erinevad kirjanduslikud maitsed põhjustasid omavahelisi vaidlusi, nende edasised vastuolud said alguse juba siis. 1885. aastal tegi Vilde „Virulase“ kirjasaatjana reisi Helsingisse, kus teda paelus Soome pealinna arhitektuur ja soomlaste eluviis. Järgmisel suvel reisis Eduard Vilde koos Eduard Bornhöhega Peterburi ja selle lähemasse ümbrusesse.
Algelist liiki ajakirjanduslik töö „Virulase“ toimetuses tundus noormehele igav, tal tekkisid arusaamatused Jaak Järvega ning ta asus 1886 . aasta suvel taas Karjakülla, kavatsusega katsetada tööd vabakirjanikuna. Oma võimetes polnud Eduard Viled põhjust kahelda, sest neil aastail oli talt ilmunud rida menukaid teoseid, esiteks ajalehes kohustusliku „abiteona“ („ Isand Ilvese kosjakäik“, „ Teravad nooled“, „Linna-Mai“, „ Jobu “ jne.), teiseks eri raamatutena, nagu „Norra rannas “ (1885. aastal), „Musta mantliga mees“ (1886. aastal) jne.
Pärast „Virulase“ juurest lahkumist saatis Vilde oma uudisloomingu avaldamiseks Karl August Hermanni „Postimehele“, kus ilmusid „Kaks sõrme“, „Kuhu päike ei paista“, mõned lühijutud, följetonide sari „Ühe päevavarga kepijoonistused“ jms. Eri raamatutena jõudis lugejateni „Töömehe tütar“ (1887. aastal). Sama aasta sügisel asus Vilde Tartusse , kavatsusega saada ajalehe toimetajaks ning väljaandjaks. Küsimuses oli Tartu ajalehe „ Postimees “ omandamine, mis esimese Eesti ajalehena hakkas ilmuma kolm korda nädalas. Väljaandja Karl August Hermanni ja Eduard Vilde vahel sõlmiti vastav leping, kuid kontrollija J. Truusmann andis Vilde kohta eitava iseloomustuse, mistõttu Trükiasjade Peavalitsuselt ei saadud nõusolekut. Kuni aga asjaajamine valitsusasutuste vahel käimas oli, toimetas Eduard Vilde tegelikult „Postimeest“ viis kuud, 1887. aasta lõpust kuni järgmise aasta maini. Need kuud oli tema ajakirjanduslikus tegevuses kõige vastutusrikkamad. Vildel tuli organiseerida esimene nädalalehest suurem Eesti ajaleht, tuli hankida ulatuslikumalt kaastööd ning luua suurem kirjasaatjate võrk. Ajalehe sagedam ilmumine nõudis kiiremat toimetamisprotsessi, sõnumite värskust ja lisaks nõudis kasvav lugejate arv sisu mitmekesistamist. Tagantjärele pidas Vilde ajalehe omandamise kavatsust hulljulgeks ettevõtteks, mille nurjumist ta ei kahetsenud. Kui Eduard Vildet lõpuks „Postimehe“ toimetajaks ei kinnitatud, jäi ta sama ajalehe reapalgaliseks kaastööliseks. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 179-180)
Järgnevad aastad olid rahutuim ajajärk Vilde elus. 1888. aasta lõpuni elas ta Tartus, ajutiselt ka linna lähedal maal. Seal valmis tal jutustus „Rõugearmid“. Järgmise aasta algul peatus kirjanik Tallinnas, kus ta oli paar kuud Linnateatris näitlejaõpilaseks, kuid edutult. Mais-juunis asjus Vilde Karjakülla, kus tal valmis novell „Mustad leegid“. Siis töötas ta Tallinnas „Revalsche Zeitungi“ toimetuses. Peagi tüdines Vilde sellest kohast ning juuli lõpus sõitis ta ära Riiga, kugu ta jäi pidama enam kui aastaks. Ta leidis tööpaiga ajalehe „ Zeitung für Stadt und Land “ toimetuses, kus tema peamiseks ülesandeks olid tõlkida sõnumeid eesti ajakirjandusest.
Vilde lahkus Riiast 1890. aasta septembri viimastel päevadel Saksamaa pealinna Berliini. Vilde jätkas suhteid „Postimehega“, kus hakkas avaldama „Berliini kirju“. Tema Berliini- aegsest eestikeelsest toodangust väärivad märkimist „Postimehes“ ilmunud „Suguvend Johannes“, „Kondijahu kõrtsirahvas“, „Doora Osol“ ja jutustus „Kuul pähe!“
Augustis 1891 abiellus Vilde Antonie Gronauga. Seda sammu on Vilde hiljem hinnanud kui oma elu kõige suuremat rumalust. Lahkhelid perekonnas algasid arvatavasti varsti ja põhjustasid Vilde lahkumise Berliinist juba 1892. aasta kevadel.
Kui Eduard Vilde hakkas proovima oma kirjanduslikke võimeid, ei olnud tal kaasaegset Eesti kirjasõnast midagi niisugust eeskujuks võtta, mis oleks kokku sobinud tema ellusuhtumisega. Loomingulise tee algul pakkus Vildele eeskuju kõigepeale välismaine kerge ajaviitekirjandus. Nii alustaski ta kriminaaljutustusega „Kurjal teel“, millele järgnes otse kõrgromantika näiteks sobiv „Musta mantliga mees“ ja siis Jaak Järvega kahe peale kirjutatud „Vallimäe neitsi“. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 180-182)
Suure populaarsuse rahva seas võitsid noore Vilde naljajutud. Ükski Eesti kirjanik polnud lugejaskonnas tekitanud nii rõkatavat naeru . Lugejad harjusid Vilde naljaga ja nõudsid lisa ning seda Vilde ka jagas aatsakümnete vältel ajalehe joonealustes, kalendrisabades ja eri raamatutes. Naljajutt võis pilgata riiakat ämma, juhmi külamatsi, kerglast rätseppa, häbelikku kosilast, vanapoissi ja vanapiigat ning muud seesugust. Nii sündisidki Eduard Vilde naljajutud nagu „Ärapõletatud peigmehed“ (1885. aastal), „Klaamani emanda kosilased “ (1887. aastal), „Pill pingu taga, toru toa taga“ (1888. aastal).
Vilde naljajutud meenutavad oma pööraselt veidrate olukordadega, aga ka osalt tegelaste poolest noore Mark Twaini humoristlikke lühipalu. Eesti kriitikas kujunes Vilde 90-ndate aastate algul kirjanikuks, kellele osutati kõige enam tähelepanu ja keda rünnati kõige teravamalt. Vastupoleemikas väitis Vilde, et ta võtab aine elust ja ei ole midagi parata, kui seal esineb nii palju pahelist. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 184-186)
Pöördunud 1892. aasta kevadel tagasi kodumaale , asus Vilde Karjakülla vanemate juurde kavatsusega elatuda vabakirjanikuna.1892. aasta suvi ja sügis olid Eduard Vildel viljakad : ta tegi „Postimehele“ jooksvat kaastööd, avaldas seal romaani „Kännud ja käbid“, naljajutu „Linkvesti papa kihlvedu“ jm. Lisaks ilmusid eri raamatutena jutustus „ Peiu käsiraha“ ja romaan „Röövitud tiivad“. Kuid perekonnainimene vajas kindlamat teenistust ning 1893. aasta kevadtalvel asusid Vilded Tallina , aga sügisel olid Vilded juba Tartus „Postimehe“ juures.
Sealses toimetuses oli vahepeal palju muutunud. 1891. aasatl oli „Postimees“ hakanud ilmuma päevalehena ning toimetusse oli ilunud Jaan Tõnisson, kes kohtles Vildet ja teisi toimetuseliikmeid nagu tehnilisi tööjõude. Vildele tundus niisugune suhtumine talumatu ning töö toimetuses pakku Vildele vähe rahuldust. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 186)
1893-1896 ilmusid „Postimehes“ „Västriku Aadu“, „Kippari unerohi“, „ Mihkli vurrud“, „Külmale maale“, „ Paula pulm“ jm. Sellist tootlikust polnud Vilde varem kunagi saavutanud. Aga siis toimus taas käänak Vilde elus: 1896. aasta hilissuvel asus kirjanik Moskvasse.
Moskvas viibisid Vilded 1897. aasta maini. Seal veedetud kuud olid kirjanikul loominguliselt vähe viljakad. Tal ei tekkinud vene ringkondadega elavamat läbikäimist ja ka keeleoskuses edenes ta vähe, kuid positiivseks momendiks oli suhtlemine sealse läti marksistlike üliõpilaste ringiga, kellega Vildel tekkis kontakd oma Tartu-tutvuste kaudu.
Moskvas viibimise lõpetas kutse tulla Narva sealset ajalehte „Virmaline“ toimetama , mida andsid väljas vennad Reinvaldid. Tema suhted „Virmalisega“ lõppesid 1898. aasta märtsis. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 187-188)
1901. aasta lõpul vahetas Vilde taas töökohta, siirdudes vastse päevalehe „ Teataja “ toimetusse. Vilde tööks oli „Teataja“ poliitilise ringvaate ja välismaa telegrammide osa. Lisaks sellele tuli tal kirjutada juhtkirju, pidada poleemikat ja toimetada ajalehe naljalisa. Kirjaniku loomisvõime oli sel ajal tohutu. Vähem kui kolme aasta vältel, mis ta ajalehe juures töötas, valmis tal kaks suurt romaani „ Mahtra sõda“ ( 1902 . aastal) ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903. aastal). (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 188)
Kirjaniku isikliku elu kõige olulisemaks sündmuseks oli teine abiellumine 1905. aasta sügisel Linda Jürmanniga, kellest sai tema järgnevate eluaastate hoolitsev „päikesenaine“. Palju pahameelt valmistas sel puhul Vilde esimene abielu, mis ilmalikul viisil sõlmituna ei olnud Venemaal kehtiv. Kuigi elati lahus, oli Vilde Antoniega ametlikult lahutamata. Nii tuli Linda Jürmannil ja Eduard Vildel astuda abiellu ilma seadusliku vormistamiseta, sest kiriklik laulatus ei olnud vastuvõetav ei kirjanikule ega tema abikaasale. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 189-190)
Pärast Oktoobrikuurevolutsiooni hakkasid Eestis tekkima natsismile kaasatundvad rühmitused. Sotsialistlik kirjastusühing „Sõprus“ kavandas fašismivastase brošüüri avaldamist. Selle ettepanekuga pöörduti Eduard Vilde poole, kes kirjutaks oma läkituse Eesti rahvale. Vilde kuulutas avalikult oma eitavat suhtumist fašismi ja selle Eesti varianti- vapslusse. Ta selgitas, et vapsluse võimulepääsemine Eestis tähendaks tagurluse võitu. „Kas ja kuidas selle liikumise vastu võidelda?“ küsis Vilde. Ja vastas: „Muidugi võidelda, ja vaimurelvaga võidelda- ka siis, kui see võitlus peaks vastase suhtes osutuma jumalate võitluseks teatud võitmatuse vastu. Vaimuvõitlus lakkab alles siis, kui tullakse füüsilise vägivallaga. Sellele pannakse vastu sama relv , kui riik peaks unustama oma põhiseadusliku kohustuse tüüril oleva valitsuse nõrkuse või oimetuse pärast.“ See oli otsene üleskutse rahvale vajaduse puhul relvad haarata. Vilde üleskutse leidis poolehoidu rahva seas.
Rahvahääletusel nägi Vilde demokraatliku rinde kaotust, kuid mitte enam selle kaugemaid tagajärgi. Kirjaniku tervsi oli pidevalt halvenenud. Sügistalvel oli ta küll veel päris reibas ja lootis teoksil oleva romaaniga lõpuni jõuda. Nii tabas üldsust 26. detsembril 1933. aastal ootamatult teade kirjaniku surmast, mille põhjuseks oli südametromboos. Sügav lein oli üldine. Ajakirjandus pühendas arvukaid järelehüüdeid vaimukangelasele, milles kõneldi lahkunu hindamatutest teenetest. 30. detsembril maeti Vilde suurte rahvahulkade osavõtul Metsakalmistule. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 247-249)
„Külmale maale“
1896. aastal ilmus Vildelt romaan „Külmale maale“. Selle teose olemuse lahtimõtestamiseks on Vilde hiljem mitmel korral sõna võtnud, iseloomustades romaani kui esimest katset Eesti kirjanduses käsitleda järjekindlalt sotsiaalseid probleeme ja proletaarset miljööd. Vilde viis omandivastase kuritegevuse kausaalsusse majandusliku viletsusega, mida meie kirjanduses varem polnud tehtud.
Autor pole romaanis kavatsenudki anda külaelust tervikläbilõiget, vaid vaadelda ainult üht iseloomulikku nähtust- kuritegevust, mis 90-ndail aastail otse vohas. Vilde oli korduvalt kujutanud külaelu, näidanud nii talunike kodusid kui ka viletsaid vabadikusaunu, kujutanud jõukaid peremehi ja vargapoisse.
Romaani süžeelises kujunduses süvendavad vastuolu suurtaluniku ja popsi vahel veel armastussuhted Jaani ja Anni vahel, sest külakodanlasele on vastuvõetamatu, kui vaene nooruk julgeb tõsta silmi peretütre poole. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 195)
Ajalooline triloogia
Triloogia esimene osa „Mahtra sõda“ käsitleb üht juhtu talupoegade massilistest vastuhakkudest Põhja-Eesti mõisates. 1858. aasta aprillis kuulutati välja uus, 1856 . aasta talurahvaseadus . Talupojad ootasid uuest seadusest teokoormiste vähendamist, eriti aga teorendi ühe rängema vormi, abiteo kaotamist. Mahtras leidsis traagilised sündmused aset mais-juunis 1858, millele järgnes pikk kohtuprotsess ja süüdimõistetute karistamine 10. veebruaril 1859 .
Romaani „Kui Anja mehed Tallinnas käisid“ keskne periood, Anija ja Kurisoo talupoegade ebainimlik peksmine Tallinna turuplatsil 21. juulil 1858, oli samuti abiteost keeldumisest põhjustatud. Romaani ülesandeks on näidata eestlaste pürgimist linna neil aastail ning nende alamuslikku asendit võrreldes saksa linnakodanlusega. Romaan pakub ulatuslikke iseloomustavaid pilte Tallinna tolleaegsest elulaadist, eriti käsitööliste keskkonnast.
„ Prohvet Maltsvetis“ on käsitlemist leidnud talurahva liikumise teised vormid- ümberasumine ja usuvahetus. Romaan pakub traagilisi pilte maltsvetlaste väljarändamisest ja selle eellugudest, nagu „tõotatud maale“ viiva „valge laeva“ ootamine. Romaani süžeeline osa kujutab usuhullustusse sattunud küla elu-olu ilma erilise keskse peasündmuseta. Teose lõpposa on asjalikku laadi kirjeldus väljarännanute elust Krimmis, mida seostavad hõredad faabulaelemendid. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 202-203)
Kasutatud materjalid
Sõgel, E. 1969. „Eesti kirjanduse ajalugu III köide“ Tallinn: Eesti Raamat
Hennoste, Märt. 2003. „Kirjandus 9. klassile“ Tallinn: Avita (sissejuhatus)