Carl Hermann Hesse (19)

TEMA TEOSED
Carl Hermann Hesse alustas kirjaniku karjääri uusromantikuna, impressionistina.
Tema kogumikus „Luuletused” avaldatakse Hesse varase luuleloomingu paremikku
„Peter Camenzind” on Hesse esimene romaan, mis tõi talle tuntuse: see on arenguromaan , mille kangelane ei suuda kohaneda ellu seatud tingimustega ning asub otsima oma tõelist olemust. Selles teoses on olemas Hesse romaanide peamised motiivid: kohanematus ning eneseotsingud.
Jutustus „Ratta all” ja romaan „Rosshalde” – mõlema ajendiks isiklikud draamad: esimeses annab Hesse edasi oma koolipõlve hingelist ahistust, tesises väljendab õnnetu abielu põhjustatud kahtlusi ja arutleb kunstnikabielu võimalikkuse üle.
Ehkki Hesse saavutas kirjanikuna tuntuse ja tunnustuse Saksamaal ja Šveitsis, polnud tema varasem looming novaatorlik ega lisanud midagi olulist maailmakirjanduse üldisse pilti.
Esimese maailmasõja aegsed läbielamised muutsid ka Hesse loomingut. Ta on kirjutanud: „Mulle anti veel kord õpetust, ma pidin uuesti unustama rahulolu enda ja maailmaga , ja alles selle elamusega astusin ma üle sissepühitsetud eluväe.”
„Demian. Ühe nooruse lugu”- Emil Sinclairi pesudonüümi all avaldatud romaan, mis sai Hesse loominguliseks pöördepunktiks ning kinnistas edaspidiseks põhiteemaks inimese iseendaks saamise
„Siddahtra”- samale teemale pühendatud jutustus, milles Hesse on tagasi pöördunud juba lapsepõlvest tuttava Hiina ja India filosoofia juurde.
„ Stepihunt ”- eneseleidmise lugu, mis tänu uudsele vormile viib Hesse nime modernistlike maailmakirjanike hulka.
„Narziss ja Goldmund”- keskaega kantud jutustus, mille nimitegelased otsivad samuti oma teed, sõnu ja abstraktsioone nautiv intellekutaal Narziss leiab selle vaimu, ekstravertne kunstnikunatuur Goldmund elu teenimises ning mõlemad on võrdselt õigel tee.
Jutustus „Hommikumaaränd” ja romaan „Klaaspärlimäng” kuuluvad kokku, jutustades inimvaimu ajatusest, omakasupüüdmatust vaimsuse teenimisest ja aukartusest elu sees.
Peale nimetatud teoste on Hesse kirjutanud veel teisigi jutustusi, muinasjutte, luulet, mälestusi, arvustusi, esseistikat, koostanud antoloogiaid ja toimetanud ajakirju.
TEMA LOOMINGUST
Hermann Hesse loomingu juured on eelkõige saksa romantismis, India ja eriti Hiina mõtteloos, Nietzsche filosoofias, Jungi psühhoanalüüsis ja isiklikes kogemustes-kriisides. Sealt on pärit tema teoste teemad: kõrgema, puhtama maailma ning terviklikkuse ja harmoonia poole püüdlemine, vabaduseiha, piirete lõhkumine, iseseisvumine ja köidikust vabanemine , tasakaalu leidmine iseendas rändamise kaudu, enesearendamine, et leida oma tee.
Žanri poolest kuulub suurem osa Hesse teoseid kujunemisromaanide hulka , millel on saksa kirjanduses pikk traditsioon. Kujunemisromaani tegelased saavad teose jooksul terviklikuks isiksuseks, küpsevad vaimselt ja hingeliselt. Seejuures ei huvita autorit kuigivõrd nende väline elukäik ning peadpööritavaid seiklusi kujunemisromaanist ei leia. Kujunemisteel on takistuseks tavaliselt mingi väärarusaam või vaimsed kammitsad, millest tuleb end vabastada. Ka Hesse romaanide põhiteemaks on traditsiooniline eneserealiseerimine, kuid ta uuendas kujunemisromaani žanri: eelkõige „Stepihundiga” muutis ta romaanitüübi vormi, kompositsiooni ja jutustamisetehnikat. Samuti lisas ta žanrisse autobiograafilisi motiive , kaasaegse psühholoogia võtteid ja sotsiaalset kriitikat. „Demian” oli esimene romaan, mis kasutas Jungi teooriat alateadvuse mõjust inimese arengule. Oluline on psühhoanalüüsi osa ka „Stepihundis”. Hesse ida-harrastuski lisas kirjandusse uusi motiive ja arvamust. „Klaaspärlimäng” ületab samuti traditsioonilisi piire . Hesse loodud Kastaalia on kaugesse tulevikku projitseeritud utoopiline riik , otsekui Lääne kultuuritraditsioonide arengu loogiline lõppjaam, kokkuvõte. „Klaaspärlimäng” on utoopiline romaan , sotsiaalse ja poliitilise kriitika tõttu samas ka antiutoopia.
Hesse peategelased on kõik enese otsingul ja püüdlevad harmppnia poole, nad on jõudnud ummikusse ja peavad midagi oma elus või mõttemaailmas muutma , et edasine eksisteerimine võimalik oleks. Nagu Hesse ise, nii usuvad ka tema loodud karektereid, et igapäevase maailma varjul on ülima ühtsuse maailm, kus kõik vastuolud on lepitatud. See on igaveste väärtuste vaimne maailm, mis eksisteerib sõltumatult igapäevasest mida Hesse kuni 1933. aastani nimetas Kolmandaks Kuningriigiks. Hesse kangelased püüdlevadki selle maailma, harmoonia poole. Siddhartale tähendab eneseleidmine tunnetust, et kõik on omavahel seotud, maailm on ühekorraga simultaanne ja terviklik. Harry Haller „Stepihundis” kogeb iseenda paljusust ning näeb, millist teed mööda tuleb käija, et pääseda „surematute” hulka. „Narzissis ja Goldmundis” saavutatakse terviklikkus kunsti kaudu, mis lepitab vaimu ja liha, kuna annab esimesele vormi ja teisele igaviku . „Klaaspärlimängus” jõuab Josef Knecht arusaamisele, et puhta steriilse inellektuaalse teadmise teenimise asemel on tähtsam teenida vaimu elavas maailmas, et ei ole õige eraldada üht teisest, nad mõlemad on osad maailma tervikust.
Ükski Hesse eneseotsijaist ei leia oma mina traditsioonilisi radu käies. Nad peavad vabanema väikekodanlikust mugavusest ja turvalisusest , et leppida oma hingega, kui tahes keerukas, ebatraditsiooniline või isegi amoraalne see ka pole. Ainult siis suudavad nad meelerahu leida ja asuda oma saatust kontrollima. Vahel kestab otsing terve elu, vahel ei õnnestu rahu saavutada esimesel katsel, kuid igaljuhul peavad kangelased loobuma isekast ja kitsast maailmanägemisest ja omandama võime näha maailma terviklikkust. Otsingud ja vabanemine toovad kaasa kannatusi, kuid just kannatamisvõime näitabki inimese väärtust. Kuni kannatusmõõt pole täis, ei suuda ka inimene muutuda. Inimvaim jääb igavesti liikuma tõe, ilu ja hea poole, olgu ta siis alles otsija või juba oma tee leidnud.
Hesse otsijatel on tavaliselt vaimne teejuht, nagu see on iseloomulik kujunemisromaanile. Juht aitab vaimsel rännakul, avab seni tundmatuid maailmu, tutvustab põhimõtteid ja vaateid, millest rändaja seni midagi ei teadnud . Nii on „Demianis” Sinclairi mentoriks Max Demian, „Siddhartas” nimitegelase mentoriks Kamala ja Vasudeva, „Stepihundis” Harry Hallerile, Bablo ja Hermine, Goldmundile Narziss, „Klaaspärlimängus” Josef Knechtile muusikameister. Ometi ei saa ükski otsijaist lihtsalt võtta üle oma õpetaja maailmanägemist, vaid igaüks peab leidma ainult temale sobiva olemise viisi.
Ikka ja alati väärtustab Hesse vaimsust. Vaimsus ületab aja, vaimukultuuri ei saa hävitada. Kui vabadus ja iseseisvus on saavutatud, hingerahu leitud, mida siis selle uue harmooniatunnetusega peale hakata? Kas vaimsus, teadmised peavad teenima inimeste huve või peaksid inimesed teenima vaimu, selle üle juurdleb kirjanik eelkõige romaanis „Klaaspärlimäng”. Siin on inimhinge paljusus kantud üle kultuuritasandile. Kui inimene tajuks kõigi teadmiste harmoonilisust ja terviklikkus, saadaks üle kaasaegsest kultuurilisest ja vaimsest kitsusest ning sallimatusest. Kastaalias elav intellektuaalide eliit on täiesti eraldunud ümbritsevast ja pühendunud üksnes klaaspärlimängule, mis ühendab endas harmooniliselt kogu teadmise – teadusliku, humanistliku, kultuurilise ja vaimse. Kastaalialased ei tea ega tahagi teada midagi ümbritsevast maailmast ega selle vajadusest, ehkki klaaspärlimängu ei eksisteeriks ilma ümbritseva maailma teadmisteta. Knecht murrab steriilsusest välja, ta igatseb teistsugust, terviklikku täiust. Ometi ei tea Hesse ega Josef Knecht lõpuni, kuidas saavutada intellektuaalse ja praktilise tegevuse harmooniat, millal on vaimne areng muutunud seisakuks ja samasuguseks kammitsaks nagu need arenemist takistavad kammitsad, millest kunagi vabaneda püüti.
Hesset on nimetatud nii romantikuks kui ka eksistentsialikuks. Tema tegelased ei sobi ümbrusse, ei suuda kohaneda reeglitega nagu romantilised kangelased. Kindlasti on romantikutelt pärit tema usk metafüüsilisse terviklikkuse ideaali. Samas on Hesse tegelaste vabaduse saavutamine ja sellega kaasneva vastutuse tajumine täiesti eksistentsialistlikud teemad. Hesse on humanist, ta tunneb inimese ees aukartust ja armastab teda. Armastus on võtmeks tegelaste eneseotsinguis, see aitab neil end vaimselt ja kõlbeliselt vabaks murda – eks seegi ole mõnevõrra romantiline ja idealistlik.
„STEPIHUNT’’
1927. aastal ilmunud „Stepihunt” on üks variatsioon Hesse loomingus ikka ja jälle korduvatel teemadel: rahulolemtus iseendaga , kohanematus, hingeheitlused, enese ja oma tee otsimine. „Stepihunt” on samuti otsija romaan, ehkki Harry Haller on teose algul otsimisest loobunud, alla andnud.
Tekstis on viiteid Goethele, Jean Paulile, Novalisele, Lessingile, Dostojeveskile ja Nitzschele.
„Stepihunt” on autobiograafiline teos. Ehkki Harry Haller pole Hermann Hesse, sooritab kangelane samalaadse hingerännaku kui tema autor mõni aasta varem. „Ma olin täielikult süüvinud iseendasse ja oma saatusesse , arvates vahetevahel , et see puudutab kogu inimkonda. Ma leidsin enesest sõja ja maailma tapahimu, kogu tema kergemeelsuse, labase lõbuhimu, argpüksluse. Ma kaotasin kõigepealt austuse ja seejärel ka põlguse enese vastu, mul polnud teha enam muud kui suunata oma pilk kaose põhjani selle kord hõõguva, kord hääbuva lootusega, et teisel pool kaost on ehk taas loodus ja süütus.” Märkimisväärne osa detailidest ja psühholoogilisest analüüsist pärineb tõepoolest Hesse enda kogemustest. Tähele tasub panna sedagi , et Harry Hallery nime initsiaalid ühtivad autori omadega. Nõnda siis on Harrys palju Hesset ning Harry piinade kaudu võib aimu saada Hesse läbielatud kriisi sügavusest.
Alustuseks tutvustatakse Harry Hallerit, Stepihunti, kõrvaltvaataja silme läbi: ta on viiekümnendale eluaastale lähenev mees, kes tundub kuidagi võõras. Kõrvaltvaataja tunneb Harrys vaimsust ja hingestatust, erakordsust ja andekust, tundlikku hingeelu , tõelise vaimuinimese tarkust. Samuti on tajutav Harry Halleri haigus: ta kannatab psüühiliste piinade, peavalude ja alkoholismi käes, ta on arendanud endas „geniaalset, piiritut, õudset kannatusvõimet”, kuid selle haiguse põhjus pole mitte maailmapõlgus vaid enesepõlgus. Harry vaevab end pideva eneseanalüüsiga ning on jõudnud arusaamisele, et ta on lõhenenud inimeseks ja stepihundiks, kusjuures lepitada neid kaht poolust ei suuda. Tema hundipoolus põlgab tema mugavust armastavat inimlikku poolt, inimlik aga omakorda vihkab metsikut Stepihunti. Jutustaja arvates Harryt kasvatatud tahte murdmise vaimus , mille tagajärjel ongi ta õppinud ennast vihkama. Tema arvates saab olla üsnes kas kodanlane või hunt ega suuda leppida mõlema olemasoluga. Ta on püüdnud maailma armastada ja sellega kohaneda, kuid armastuseta iseenese vastu on võimatu ka ligimesearmastus .
Harry Hallery eeskujul hakkab jutustajagi nimetama seda Stepihundiks, kuna see nimi tabab hästi Harry loomust – karjaellu ära eksinud Stepihunt, taltsutamatu, rahutu , üksildane ja kodutu. Harry Halleri märkmed on jutustaja arvates Harry katse oma haigusest jagu saada, kogu kuri läbi kannatada. Harry Haller on inimene , „kelle saatuseks on kõiki inimelu küsitavusi teravdatud kujul omaenda piina ja põrguna läbi elada.”
Harry Halleri märkmed toetavad juba tekkinud pilti tema võõrusest, rahutusest, ahistatusest, seesmisest lõhestatusest. Vaid harva saavutab ta kirgastumise kas siis muusika , luule või mõtte kaudu – need on hetked , mil ta tunneb jumala juuresolu, tajub, et harmoonia ja rahu leidmine on võimalik, sest kuuldud meloodias või loedud ridades on see olemas. Harry Halleri elu on olnud võitlemine – ühelt poolt tahaks ta turvalist mugavust, teisest küljest pole seda võimalik saavutada, olles seesmiselt lõhestunud. Seepärast ta vihkabki ennast.
„ Traktaat Stepihundist” – interluudium – oli algselt trükitud muust tekstist erinevas kirjas ja odavale paberile. See kujutab endast veel ühte portreed, kellegi kolmanda isiku analüüsi Harry Hallery kohta, mis on esitatud külmas, iroonilises keeles ja meenutab psühhoanalüüsi. Siin korduvad juba eelmisest osadest tuttavad teemad: rahulolematus, kohanematus, lõhestatus inimlikuks ja hundilikuks loomuseks. Traktaadi järgi on Harry Haller tüüpiline kunstnik, kes ei koosne mitte üksnes kahest loomusest, vaid tuhandeist loomusist; kes vaid harva saavutab rahu ja õnne; kelle elu, „ igavene kannatusterohke liikumine ja murdlainetus, on õnnetu ja valuliselt lõhestunud ning õudne ja mõtetu nii kaua, kuni ei olda valmis nägema mõtet just neis harvades elamustes, tegudes, ideedes ja teostes, mis sellise elukaose kohal särama löövad.”
Stepihunt on muutunud oma igatsetud sõltumatuse ohvriks, ta on enesetapjate kilda, seetähendab ta näeb enesetapus reaalset võimalust elust lahkuda ja kõiksust saavutada. Selle võimaluse teadvustamine aitab tal taluda kui tahes suuri kannatusi. Harry Halleris on aga Stepihundi metsikusele ja inimpõlgusele vaatamata alati kohal ka inim – kodanlik pool, mis otsib parajust, väldib äärmusi, püüab säilitada mina. Traktaat mõistab kaasaegse kodanluse mugava eksistentsi hukka. Vaid tugevamaid kunstiinimesed suudavad end kodanlusest täiesti lahti rebida, „leiavad absoluuditee ja saavad imeteldaval viisil hukka”, saavutavad igaviku, teised, kes jäävad kodanlusega seotuks, saavad edasi elada huumori abil. Huumor võiks päästa ka Stepihundi, sest see võimaldab elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda , nagu polekski see loobumine. Et huumorini jõuda, peaks Stepihunt uurima läbi kaose oma hinge sügavuses ja õppima ennast tundma.
Traktaat tunnistab lapsikuks Harry arusaama, et inimese loomus koosneb kahest poolusest: tungist ja vaimust . Igas inimeses on tuhandeid olemusi, loendamatuid poolusepaare. Ükski mina pole „tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos .” Inimene on üleminek, kitsas ja riskantene sild looduse ja vaimu vahel, vaimu kutsumus , mida igatsetakse, kuid ka kardetakse , kuna tee sinna tähendab piinu ja kannatusi. See tee viib surematusse, kuid ka üksildusse. Et saada inimeseks, tuleb oma hinge mahutada terve maailm; kui hing on nii avar, et suudab kõiksust hõlmata, siis on teekond lõppenud, surematus ja rahu saavutatud.
Traktaat juhatab Harry Hallerile teed, aitab tal iseennast ja oma probleeme mõista. Oma elule tagasi vaadates näeb ta kannatusi, mis toonud endaga just seda, millest rääkis traktaat: vabadust ja üksindust. Ta võtab vastu otsuse vajaduse korral kõigest lahti öelda ja enesetapp sooritada ning astub seega otsingute teele.
Hesse varasemate teoste eneseotsijad on kujutatud küllaltki traditsiooniliselt ning nende varjatud poolustes pole midagi hämarat, Harry Halleri puhul aga on inimloomuse peidetumad ja inetumadki sügavused ausalt nähtavale kistud: pole võimatu, et iga inimese alateadvuses peitub samasugust seksuaalset agressiivsust, loomulikkust ja hävituskirge nagu Stephundis.
Samasugune ausus kehtib ka sotsiaalse lavastuse kohta: Harry Halleri võõrandumise kaudu näitab Hesse 20. aastate väikekodanluse šovinismi ja eneseimetlust. Tähtsaim kodanluse esindaja teoses on professor , kes kehastab enesega rahulolu ja militarismi – kombinatsioon, mis oli Hessele eriti vastukarva. Just konflikt professoriga tõukab Harry Halleri lõplikult kodanlikust lahti ütlema.
Kuna Hesse ise paranes hingehaavadest tänu Jungi psühhoanalüüsile, veetakse ka kangelase vaim läbi piinavate teraapiate: uuritakse tema alateadvust, äratatakse tema uinunud meeled ja tundlikkus praktilise seksuaalteraapia, tantsuteraapia , muusika ja isegi psühhodeelsete droogi tekitatud kogemuste abil. Psühhoanalüüs muudab „Stepihundi” otsekui tagurpidi kujunemisromaaniks: küüniline ja vananev Harry Haller õpib lahti ütlema väärtusest, mis on põhjustanud tema viletsuse ja taastama nooruse terviklikkust ja süütust.
Oluline etapp Harry tervenemises on kohtumine Herminega. Hermines näeb Harry oma alateadvuse naiselikku poolt. Hermine on lohutaja, ta võtab Harry emalikult oma tiiva alla ja õpetab talle lihtsaid asju, mille kaoks Harry pole varem aega leidnud. Juba esimesel kohtumisel Herminega ilmub Harryle Surematu, Goethe , kes manitseb, et ei maksa end mitte liiga tõsiselt võtta, sest tõsidus on ajalik, kuid nali igavikuline. Hermine on lahtine uks, mille kaudu jõuab Harryni elu. Hermine ise on aga samamoodi üksildane nagu Harry – seepärast tunnevadki nad vastastikust tõmmet.
Hermine tutvustab Harryle Pablot, nägusat hispaania või lõuna – ameerika verd saksofonimängijat, kes kehastab meest, kes Harry ei ole. Pablo olemus on maha surumata, vaba, ta ei vaeva end probleemide või teooriatega ja mõistab elu ning muusikat Harryst hoopis erinevalt. Marias koonuvad füüsilised naudingud , meelelisus, tema kunst on võluda, saavutada võimalikult palju meelte ja armurõõmu.
Hermine, Maria ja Pablo on otsekui peeglid , projektsioonid Harry Halleri enda isikusest ning mitte üksnes ei ava teda uuele elule vaid toovad tema teadvusse ka varasema elu ja mälestuspildid, mis aitavad Harryl taasavastada oma unustatud tahke. Enese vabastamine seisneb palju enamas kui lihtsalt enesesse piilumises. Kuna Stepihunt on end pidevalt analüüsinud, on tal enese kohta külluses teadmisi, kuid ta peab aktiivselt elus osalema , eri laadi kogemusi ühendama ja tervikuks sünteesima, et taas tasakaal leida. Harry on tundlik intellektuaal , kes taasavastab „ elamise ”.
Harry on oma uudse õnnega väga rahul ja selle eest tänulik, kuid ometi tahab ta rohkem, tahab kannatusi, mis ärataksid tahte ja valmisoleku surra. Maailm pole Stepihuntide jaoks, „aeg ja maailm, raha ja võim kuuluvad väikestele ja lamedatele, ning teistele, tõelistele inimestele, ei kuulu midagi. Mitte midagi peale surma,” nagu õpetab Hermine. Kogu lootus on igavikul, tõelisuse riigil. Igavikku kuuluvad surematud, kuid ka ehtsa teo peegeldus ja tõelise tunde jõud.
Maskiballil jõuab Harry viimaks naudingu ja enesevabastuse müstilise kogemiseni. Ta suudab anduda tantsule ja muusikale, tunneb peoühtsuse joovastust, mis pakub õnnelikku eneseunustust. See on õnn ja sära, millest Harry senini vaid kuulnud oli, kuid mis tal ikka saavutamata on jäänud. Pärast balli on Harry valmis lahkuma sellest maailmast ja kohtama ajatut tõeluse maailma, kohtuma iseendaga. Pablo pakkub talle selleks võimaluse ja võtme: „...see on teie enda hingemaailm , mida te otsite. Ainut teie enda sisimas elab too teine tõelus, mida te igatsete. Ma aitan teil teie enda maailma nähtavaks muuta, see on kõik.” Pablo juhatab Harry maagilisse teatrisse, kus Harry peab õppima naerma. Harry sooritab sümboolse enesetapu ja lahkub tõelusest.
Maagilises teatris kohtub Harry oma igas vanuses, igas meeleolus, igat tüüpi minadega, õpib figuurimängu, mis polegi muud kui kui elumäng, elukunst. Nähtavale tuleb Harry sügav metsikus: hävitamis ja tapahimu. Ta elab taas läbi kõik olnud ja olla võinud armastused, armumised, juhused ja ahvatlused. Just maagilises teatris õpib Harry nägema ennast ja maailma mitte lepitamatuist vastanditest koosnevana, vaid tervikuna ; isikust mitte enam eraldi seisva, lõpetatud ja kinnise üksiklasena, vaid piirideta, lõpmatuna ja mitmekihilisena; ta õpib, et vastandeid on inimene loonud oma peas ning et just need ongi inimese hädade peamised põhjustajad.
Kohtuotsusega mõistetakse Harry „igavesele elule” selle eest, et tal pole huumoritaju ning et ta ajassegi tõelise ja kujuteldava. Lisaks määratakse talle karistuseks väljanaermine. Niisiis ei pääse Harry veel sellesse vaimse ühtsuse maailma, kuid tal lubatakse tõotatud maale pilk heita – kohtumised Goethe ja Morzatiga unes ja narkouimas.
Lõpp on siiski Harry jaoks positiivne: ta mõistab, et peab õppima järgima surematute eeskuju, õppima naerma, luues seega distantsi enese ja elu vahele, peab jätkama ka piinarikast, kuid tõhusat eneseavastuse mängu. Eesmärk pole küll veel saavutatud, kuid Harry teab, kuidas selleni jõuda, kuidas surematute eeskujul elu kunstiks muuta.
„Stepihundis” on Hesse leidnud vormi, mis vastab peategelase otsingutele: see pole lõpetatu, tasapisi arenev lugu. Teose kompositsioonis püütakse luua samasugust simultaansust ja avatust, nagu seda on Hesse inimesekäsituses. Selleks et Hesse kasutanud sonaadivormi ja vastastikku seotud peeglite ja ta põhimõtet – sellele osutab sõnaselgelt ka tekst. Sonaadil on kolm osa: ekspositsioon , töötlus, ja repiis. Samad osad on eristavad ka „Stepihundiks.” Ekspositsioonil on mažoorne ja minoorne teema: hunt ja kodanlane. Kolmekordne sissejuhatus on omakorda sonaadivormis. Töötlus esitab kummagi teema võimalusi: meeleheide, Hermine ja tema maailm. Kokkuvõte kordab teemasid ja lahendab konflikti: maagiline ja teater. Sündmuste katkendlik esitus peegeldab peategelaseheitlikku meelt ja ka traditsioonilise elulaadi lõhustumist, millle tõi kaasa Esimene maailmasõda.
Eelkõige õnnestub Hessel ähmastada seesmise ja välise tegevuse, unistuste – unede ja tegelikkuse piire. Tekst on mitmetähenduslik ja lõpetamata, samuti kui inimene. Mitmemõõtmelisusele aitab kaasa ja kindla jutustaja puudumine, seega on lugeja lahti rebitud karakteri ja tekstiintertreptatsiooni traditsioonilistest mudelitest. Osaliselt on selline käsitlusviis tuletatud saksa romantikute seisukohtadest, kuid ka psühhoanalüüsil on siin oma osa.
KASUTATUD KIRJANDUS

• Aunin, T., Listra, L. Mattisen , H. Väike maailmakirjanike leksikon. Tallinn: Virgela, 1990
  
• Hesse, H. Kokkuvõtlik elukäik,-H. Hesse, Lõputu unenägu. Tallinn: Eesti raamat, 1990.
  
• http://www.sirp.ee/2002/26.04.02/Uudis/uudis1-3.html
  
• http://www.jarva.ee/?action=article&ArtID=528
  
• http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?475
  

ELULUGU
Hesse sündis Calwi linnas Württembergis Saksamaal misjonäri perekonnas. Ta isa oli baltisakslane , isapoolne vanaisa oli lõpetanud Tartu ülikooli ja töötanud Paides kreisiarstina, onu olnud aga Oleviste koguduse pastor . Kodus sai Hermann Hesse sügavalt religioosse kasvatuse, mille autoritaarsus põhjustas Hesses hingelist segadust ning ajendas teda hiljem elus ja loomingus vaimsele allasurumisele vastu hakkama. Teiseks sai Hesse kodust kaasa huvi idamaade vastu: kirjaniku isa oli Indias töötanud, ema seal sündinud ja emapoolne vanaisa, Hesse peamine autoriteet lapsepõlvest, tundis hästi India kultuuri, oli polüglott ja mitmekülgsete teadmistega mees, kelle haritusest ja sallivusest Hessegi osa sai. Hiljem on Hesse kirjutanud, et idamaise fiolosoofiaga tegelemine on tema jaoks justkui koju naasemine.
Koolis ei õppinud Hesse kaua, kuna ta ei suutnud kohaneda koolide liigse autoritaarsusega. Ta põgenes sealt ja jätkas enese harimist omal käel, kasutas vanaisa rikkalikku raamatukogu ja oma ameti eeliseid – ta oli raamatukaupmehe õpilane, hiljem raamatukaupmees ja arhivaar Baselis. Esimese eduka teosega saavutatud majanduslik sõltumatus lubas Hessel jääda vabakutselikseks kirjanikuks ning suurema osa oma elust veetis ta üpris eraklikult Šveitsis Bodenesee ääres ja hiljem Montagnolas. 1911. aastal sooritatud India – reis ei andnud Hessele loodetud hingelist rahu, ehkki avardas tema maailma.
Hesse kujunemises olid olulised Esimese maailmasõja aastad, sellesse aega jäi mitu kriisi. Juba enne sõda oli kirjanikule selgeks saanud, et tema abielu on õnnetu. Kui puhkes Esimene maailmasõda, nägi Hesse selles tuttava maailma hävingut. Patsifistina avaldas ta sõjavastase artikli, mis tõi kaasa kriitikutulva, eriti isamaalistelt sõjapooldajatelt. Hesse kuulutati isamaareeturiks ning see haavas teda sügavalt.
1916. aastal suri Hesse isa, kirjaniku poeg oli haige ja naine tuli närvivapustuse tõttu vaimuhaiglasse paigutada. Kõik need üleelamised viisid Hesse sügavasse kriisi ja mõjutasid ka tema loomingut. Taas pinnale tõusta aitas tal psühhoanalüüs. Hesse sai otsekui uueks inimeseks ja küpses kirjanikuna.
1946. aastal sai Hesse Nobeli kirjanduspreemia.
1962. aastal suri kirjanik Hermann Hesse leukeemiasse.
HERMANN HESSE VANAISA ELUST
Hermann Hesse vanaisa Carl Hermann Hesse sündis 16. veebruaril 1802. aastal. Kultuuriloos jõutakse temani Nobeli preemia laureadi Hermann Hesse esivanemaid uurides, nimelt on Carl Hermann Hesse kirjanik ja luuletaja isapoolne vanaisa. Carl Hermann Hesse õppis Tartu Ülikoolis 1821 – 1826 arstiks ja 1833 – 1885 töötas Paides ja Järvamaal maakonnaarstina. Carl Hermann Hesse elas Paides suurema osa oma elust.
Carl Hermann Hessel oli suur perekond:
Carl Hermann Hesse esimene naine Janette Agnes Lassi oli pärit Kuramaalt, kellega sündis tal peresse kuus last, neist viies laps Carl Otto Johannes oli Nobeli preemia laureaadi kirjanik Hermann Hesse isa.
Pärast Janette Agnese äkilist surma reisis Carl Hermann Hesse Riiga, kus ta kosis kadunud naise õetütre Lina Mülleri. Nende õnnelik kooselu oli üürike. Lina sünnitas kaks last, kuid suri ise päev peale poeg Carl Hermann Benjamini sündi. 1855. aastal abiellus Carl Hermann Hesse kolmandat korda – Cristine Adele von Bergiga, kes oli õpetajanna Saaremaalt. Kolm sündinud last tõid mehe ellu veel palju rõõmu. Adele Hesse oli emaks ka mehe varasematele lastele.
8. novembril. 1896. aastal suri Carl Hermann Hesse kõrges vanuses. Paide Reopalu kalmistul on võimalik austust avaldada kunagisele legendaarsele maakonnaarstile ja tema perekonnaliikmetele.
SISUKORD
Sissejuhatus.............................................................................................................................3
Hermann Hesse elulugu..........................................................................................................4
Hermann Hesse loomingust.................................................................................................5-6
Hermann Hesse teosed............................................................................................................7
Hermann Hesse teoste lühitutvustus........................................................................................8
„Stepihunt”.........................................................................................................................9-13
Hermann Hesse vanaisa elust................................................................................................14
Kokkuvõte..............................................................................................................................15
Kasutatud kirjandus...............................................................................................................16
TEMA TEOSTE LÜHITUTVUSTUS
„ Gertrud ”- See naisenimega pealkirjastatud romaan käsitleb mehe, muusik Kuhni elu. Pealkiri on siiski õigustatud, sest Kuhni elu on üksainus rahuldamatu ihalus Gertrudi järele. Romaani mõtte võib kokku võtta nii: mis elus ja armastuses jääb saavutamata, see murrab end välja loominguna, selle romaani peategelase puhul heliloominguna. Autori veendumust mööda on üksindus kunstiloome paratamatu eeldus.
„Knulp” - Knulp on luuletaja, kes ei avalda trükis midagi. Knulp on laulu- ja pillimees, kes ei nõua esinemise eest tasu. Knulp on mõttetark, kes ei suru oma arvamust kellelegi peale. Iga mees tahab olla Knulpi sõber, ehk küll kellelgi sellest sõprusest kasu ei ole. Knulpisse kiinduvad pea kõik naised, kuid Knulp jätab nad puutumata. Knulp tunneb igasuguseid töid, kuid ei tee neist ainsatki.
„Narziss ja Goldmund”- «Narzissi ja Goldmundi» on nimetatud Hesse sündmustikurohkeimaks ja ka Freudi psühhoanalüüsi teooriast enim mõjutatud teoseks. Pealkirja nimede taga on õpetlane, vaimulik ja askeet Narziss ning kunstiandeline boheemlane , rännu- ja naistehimuline Goldmund. Keskaega paigutatud tegevustikus on pilte kloostri-, mõisa-, talu- ja linnaelust, kirjeldatakse Goldmundi ainulist võimet naisi vallutada.
„Võluri sõnad” - Herman Hesse ei unustanud kunagi oma kirglikku lapsepõlvesoovi saada võluriks. Tegelikkus rääkis tihti vastu sellele, mis talle hea tundus, ta pidi leidma salajase muutumisjõu iseendas. Kirjanikuna on Hessest tegelikult saanudki võlur, maisest ja argisest rohkemat ihaldav inimene, keda ei hoia ahelais omandi ja edu igatsus . Temast sai rändur, kes tunneb alguse võlu ega tea tee lõppu. Võluväge ei mõista ta võimu kasutamisena, vaid kutsumusena, mida järgitakse üksipäini ja tühjade kätega.
Hesse oli argiselt võltsi tegelikkuse kriitik, kõigi inimlike igatsuste alalhoidja.