Hesse "Stepihunt" (0)

Hermann Hesse " Stepihunt "
Romaan kujutab endast end Stepihundiks nimetava Harry Halleri kirjapandud mälestusi koos nende fiktiivse leidja ja avaldaja , Halleri kunagise korteriperenaise vennapoja eessõnaga. Harry Haller on umbes 50-aastane erakust intellektuaal, kes ei suuda endas lepitada "inimest" ja " hunti " ehk kõrgemaid ideaale taotlevat vaimset olendit ja kõike maha kiskuvat loomalikku instinkti. Kodanlikku konformismia ja heaolu ta põlgab, samas aga kuulub oma harjumustega sellesse maailma.
Ümberringi valitsevad "tormilised kahekümnendad" labaste šlaagrite, kõrtside ja odava meelelahutusega ning poliitikute revanšistlikud sõjaõhutuskõned häirivad Harryt sedavõrd , et ta on otsustanud oma elule lõpu teha.
Viimaseks piisaks karikasse on külaskäik tuttava professori juurde, kellega Harryl tekib tüli seinal rippuva Goethe portree pärast, mille Harry leiab olevat labase ja võltsi. Kõrtsis kohtub ta tütarlapsega, kes meenutab talle noorpõlvesõpra Hermanni; tütarlapse nimeks osutub Hermine ja ta on kurtisaan. Kõrtsis tunnikeseks uinudes näeb Harry unes Goethet, kes tuletab talle meelde, et igavikus pole tõsiduseks vajadust ning seal on lubatud kõike naljaga võtta. Hermine ennustab Harryle, et too peab ta ükskord tapma , ning teeb talle samas etteheiteid liigse tõsimeelsuse ja sünguse pärast. Harry kuuletub meelsasti Hermine pooltõsisele–poolpilklikule käsutamisele. Hermine survel ostab Harry grammofoni ning tüdruk õpetab teda tantsima. Hermine tutvustab Harryt salapärase saksofonimängija Pablo ning armastuskunstis vilunud Mariaga.
Mariast saab Harry armuke , kes õpetab teda meelelistest naudingutest uuesti rõõmu tundma. Pablo kritiseerib samuti Harry liigselt intellektuaalset tõsimeelsust ja väidab, et lõbusast šlaagrist on maailmale rohkem rõõmu kui surnud klassikute muusikateostest. Saanud tantsusammud selgeks, peab Harry minema ballile "Globusesse", kus ta leiab Hermine meheriietes ning armub temasse. Ta tantsib ja on balli hoost kaasa kistud, kui viimaks Pablo kutsub teda väiksele koosviibimisele maagilisse teatrisse. Pablo pakub Harryle narkootilise toimega jooki ja sigaretti ning Harry liigub teises reaalsuses läbi erinevate kambrite, kus ta näeb nägemusi iseendast paljudes eri versioonides, Stepihundi dresseerimisest, sõjast ning kõigist naistest, keda ta elus on armastanud. Lõpuks leiab Harry Hermine Pablo embusest ja tapab tüdruku. Pablo nendib, et Harry pole osanud maagilises teatris käituda ning on peegeldusest noaga tapnud peegeldusest tüdruku – ta pole osanud aktsepteerida kõige võimalikkust ja enda lahustumist selles.
"Stepihundi" Harry Haller on mitmes suhtes autori enda alter ego. Hesse oli kriitiline 1920. aastate Euroopa suhtes; tema vaimsed kaasaegsed olid Goethe, Novalis, Jean Paul jt autorid, keda mainitakse ka Halleri lemmikutena. Sümpaatiat tundis Hesse ida filosoofiate vastu, siit budismimõjuline Harry "minatus" ja isiksuste paljusus maagilises teatris. Saksa ekspressionismist on pärit kurtisaanide romantiseerimine. Freudi mõjud on märgata Hermann-Hermine dualismis ja Harry igatsuses lapseea kõikehõlmava sootu armastuse järele. Ülesehituselt on romaan mitmekihiline ; Hesse ise võrdles selle ülesehitust sonaadivormiga muusikas (ekspositsioon vastanduvate teemadega, töötlus, repriis, kus teemad lahenevad, ja kooda .
-Autor on oskuslikult paigutanud ühte elusolendisse mitu hinge. Neist domineerivad on hunt ja inimene, kuid hiljem selgub , et määratlus ei saa olla nii kindlajooneline, sest sisemaailmas on peidus rohkem olevusi.
Harry Haller on pealtnäha tavaline keskealine meesterahvas, kuid sisimas on võitlemas kaks poolust, hunt ja inimene. Pidev võimuvahetus hinges ei lase nautida tavaelu ning toob kaasa rahulolematuse ja kriitika ümbritseva suhtes. Harrys peituv inimene on tõsimeelne, haritud ja elus palju näinud, kuid liiga kõrged eluideaalid toovad kaasa pideva masenduse, sest intellektuaalsust on välismaailmas vähe. Ta igatseb aega, mil elasid Mozart ja Goethe, tema suured lemmikud. Kuid isegi nendest on Harryl oma ettekujutus , mis ei kattu teiste omadega. Elus pettunud , üritab peategelane oma mured uputada alkoholiklaasi, kuid ei leia kergendust sellestki. Olemise teeb raskemaks veel ka teine poolus – hunt, kes ei leia oma kohta maailmas, ei suuda kohaneda elu ja selle arenguga. Esile kerkib loomalik instinkt – elada omaette, hävitada kõik suhted, vihata neid, kes suudavad elu nautida. Harry on teadlik hundi–maailma olemasolust, ta peab kõiki halbu omadusi enda juures hundi poolt põhjustatuks. Inimese poolus püüab vältida ja välja tõrjuda teist – loomalikku hinge, kuid see ei õnnestu ja nii peab Harry leppima nende mõlemiga. Ta leiab endale sobiva nimetuse – stepihunt, üksik, oma kohta mitteleidev uitaja, kes pole rahul millegagi. Kuid kummalisel kombel ammutab füüsiliselt ja vaimselt haige mees elujõudu mõttest, et ta võib iga kell minna kergema vastupanu teed – teha enesetapu. Enda lohutuseks on ta kindlaks määranud isegi kuupäeva, oma viiekümnenda juubeli. Tänu sellele tundub elu rohkem elamist väärt, sest on teadmine – varsti ma pääsen siit põrgulikust maailmast.
Oma sisepingete tõttu on hunt – Harry kaotanud sõbrad ja ka naise. Tema elus on vaid üks kallim, Erika , kuid temagagi kohtub harva ja selleks, et koos olla mõni tunnike. Peale viimase sõbra kaotust ( professor ) on Harry otsus kindel – tuleb minna koju ja käiku lasta habemenuga, enam ei saa oodata, sest pole, mida loota homselt päevalt. Kuid samas on meeletu hirm eelseisva stseeni ees ja nii öös ringi uidates satub ta baari , kus tutvub naisega nimega Hermine, kes justkui tunnetaks ta sisemaailma ja pooluste vahelist võitlust. Harry mõistab, et kaaslannal on ettekujutus stepihundi elust ja olemusest, ning see tundub lohutav. Ta täidab naise soovid, üritab sulada ümbritsevasse keskkonda, õpib isegi tantsima, kuigi varem vihkas seda tegevust. Sisimas Harry imestab, mis vägi Herminel tema üle on, sest ta pole paarilisse isegi armunud. Kuid Harry on leidnud inimese, kes tunneb teda ja tema sisemaailma nii hästi ja selle nimel on valmis leppima uuendustega. Tantsides baaris, tutvub ta kena neiuga, Mariaga, kellest saab Harry armuke. Mees on rahul, kuigi teab, et naine magab ka teistega . Oma keha jagab Harry Mariaga, kuid hinge ja sisemaailma Herminega. Ta teab, et peagi saabub päev, mil ta armub hingesugulasse, kuid Harry on kannatlik ootaja. Enda üllatuseks suudab ta nautida elu – tantsimist, suhteid, isegi saksofoni mängijat ja peagi avastab, et hinges elav hunt on võidetud. Kuigi loom naerab ta üle ja kritiseerib käitumist, suudab inimlik poolus seda valitseda. Tasapisi kaob ka eemaloleku tunne ja Harry mõistab, et kunagi võõra käest saadud traktaadis „Stepihundist“ peitub tõde. Tuleb suuta naerda enda ja teiste üle. Pöördepunktiks Harry elus kujuneb kauaoodatud maskiball. See on päev, mil mees armub Herminesse – oma hingesugulasse, peale selle avaneb tal võimalus näha enda sisemaailma ja selle tuhandet osa. Ta saab kutse maagilisse teatrisse, mis on mõeldud ainult hulludele, sest ükski normaalne inimene ei oleks niisuguse vaimsusega, et suudaks maagilise teatri stseene mõista. Harry silme ette asetatakse tema hinge eri osad – mees, kes tahab hävitada masinate maailma; nooruk, kes ihkab naiste tähelepanu; isik, kes tahab muuta oma elu. Samas on Harryl raske vaadata olukorda, kus hunt valitseb ja käsutab inimest, sest selline situatsioon on oma hingest liiga tuttav, on ju temaski mäslev hunt. Harry suudab kõiki stseene jälgides säilitada endas valitsejana inimese pooluse , kuid kui tema ette asetati armastatud naine teise mehega nautimas rammestust peale suguakti, siis ei suuda Harry end talitseda ja võimutsema hakkab kiskjalik loom, kes instinkti ajel tapab Hermine. Oskuslikult teeb Pablo talle selgeks, et Harry tegi suurima vea – lastes valitseda end hundi poolt. Sellest piisab, et mees mõistaks – on vaja areneda veelgi, et ühel päeval suudaks naerda nii enda kui ka hundi üle ja alles siis jõuab ta oma iidolite Mozarti ja Goethe tasemele.
- Harry märkmed: „Ma ei suuda ei teatris ega kinos kuigi kaua vastu pidada, ma olen vaevalt võimeline ajalehte, harva moodsat raamatut lugema, ma ei suuda mõista, mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil täis rongidest ja hotellidest, tungil täis lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest – ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada. Enesetapjale on loomulik, et ta tunnetab oma mina, ükskõik, kas siis õigesti või valesti, looduse eriti riskantse, küsitava ja ohustatud võsuna, et ta tunneb end alati kaitsetuna ja ohusolevana… teisest küljest on kõigile enesetapjatele omane ka võitlus enesetapu kiusatuse vastu. Kusagil hingesopis teab igaüks, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna kui seda oma käega teha.
Harry ei ole mitte kaks olemust, vaid sada, musttuhat. Tema elu (nagu iga teise inimese oma), ei kõigu mitte ainult kahe pooluse, vaid tuhandete, loendamatute poolusepaaride vahel. Inimese mõtlemisvõime piir pole kuigi kõrgel, ja ka kõige vaimsem aj haritum inimene näeb maailma ja iseennast alati läbi väga naiivsete, lihtsustavate ja valelike vormeliprillide – kõige enam just iseennast. Sest paistab, et kõigil inimestel on kaasa sündinud ja lausa loomusunniline vajadus pidada oma mina mingiks ühtsuseks. Kui nüüd mõni inimene sammukese edasi läheb ning oma mina ettekujutatud ühtsuse kahesuseks laiendab , siis on ta juba peaaegu geenius , igal juhul haruldane ja huvitav erand. Tõeliselt pole aga mitte ükski, isegi mitte kõige naiivsem mina mingi tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas , vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos . Kehaliselt on iga inimene tervik, hingeliselt mitte kunagi. NÄITED KIRJANDUSEST: Faust , Harry Haller, mingil määral Raskolnikov . Kui Faust lausub tolle kuulsa, imetletud lause: „Kaks hinge asuvad, ah, rinnas mul!” siis unustab ta Mefisto ja terve hulga teisi hingi, kes on tal samuti rinnas. Ka Stepihunt usub, et tema rinnas peitub kaks hinge ja leiab, et tal on seetõttu rinnas hirmus kitsas. Inimene on sajast koorest koosnev sibul , paljudest lõngadest põimitud kude. Elus ei ole asjad nii lihtsad nagu meie mõtetes. Iga sünd tähendab eraldatust kõiksusest, tähendab piiratust, Jumalast lahutatust, piinarikast uueks saamist.
„ma ei ole õnneliku eluga rahul, ma ei ole selleks loodud, see pole minu osa. Minu osa on vastupidine … Õnnetus, mida mina vajan ja ihaldan, on teistsugune – selline, mis laseb mul kirglikult kannatada ja iharusega surra. Sellist õnnetust või õnne ma ootan .” – Hermine: „sa oled liiga nõudlik ja näljane selle lihtsa, mugava , nii vähesega rahuloleva maailma jaoks, et ta sülgab su välja, tema jaoks on sul üks dimensioon üleliia.”
Mozart: „Kindlasti, elu on alati hirmus. Me ei saa sinna midagi parata ja kanname ometi vastutust. Vaevalt jõutakse sündida, ja juba ollakse süüdi. [ -- ] ja nüüd ei kuule te ju mitte üksnes raadio poolt vägistatud Händelit, mis ka selles jäledaimas kehastusvormis on ikkagi veel jumalik, - te kuulete ja näete samal ajal kogu elu oivalist võrdpilti. Kui te kuulete raadiot, siis kuulete ja näete ürgvõitlust idee ja ilmumi, igaviku ja aja, jumaliku ja inimliku vahel. Just samamoodi nagu raadio maailma suurepäraseimat muusikat kümne minuti kaupa läbisegi kõige võimatumatesse paikadesse pillub, kodanlikesse salongidesse ja katusekambritesse, abonentide keskele , nii nagu ta röövib sellelt muusikalt tema vahetu sensuaalse ilu, rikub, kriibib ja ligastab ära, suutmata ometi tema vaimu täiesti tappa, just niisamuti loobib elu, niinimetatud tegelikkus, enda ümber maailma suurepärast pildimängu, laseb Händelile järgneda ettekande juurdekirjutustehnikat, oma ettevõtlikkust, oma tahumatuid hädavajadusi ja edevust kõikjale idee ja tegelikkuse, orkestri ja kõrva vahele. Kogu elu on selline, meil tuleb ta selliseks jätta, ja kui me just eeslid pole, siis naerame selle üle. Õppige kõigepealt kuulama! Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma ! Te olete oma elust teinud vastiku haigusloo, oma andekusest õnnetuse. ”
Tont, oli selles maailmas alles külm!!!
„Õpeta mind naerma, päästa mu hing!”