Stepihunt - Herman Hesse (13)

Herman Hesse “ Stepihunt ”
Kuidas Harry muutub teose käigus? Miks?
Teose alguses on Harry veendunud, et temas on kaks poolt – inimese ja hundi oma –, mis teineteisega läbi ei saa ja ta proovis hunti endast välja ajada, aga see ei läinud tal korda. Ta tundis, nagu ei sobiks ta maailmasse. Hiljem, kui ta oli Herminega kohtunud, hakkas ta mõistma, et meis kõigis on loendamatul hulgal erinevaid isiksusi ja temas ei olegi ainult kaks. Tähtis on, et need erinevad küljed omavahel läbi saaks, teineteist täiendaksid.
Reaalne ja ebareaalne teoses
Ebareaalne võis teoses olla Maagiline teater. Kõik see, mis seal toimus, ei oleks saanud päriselt juhtuda. Ja ma usun, et Harry oleks tegelikult reaalselt Hermine ära tapnud . Suur osa ülejäänud raamatust võib isegi mingis mõttes reaalne olla.
Arvamus
Huvitav raamat oli. Kaasakiskuv ja mõtlemapanev. Huvitavad tegelased olid ning oli huvitav jälgida Harry muutumist koos teose ja sündmuste arenguga. Teised karakterid olid ka head. Nad olid hästi põhjendatud. Põhirõhku ei olnud pandud küll sündmustele, aga igav ei olnud raamat sellegipoolest.
Teose mõte
Mõte võis olla sellel teosel selles, et näidata, kuidas igaühes meist on nii palju erinevaid külgi ja kuidas olla nii, et need kõik omavahel läbi saaks ja omavahel harmoneerudes muudaks meid täielikuks inimeseks . Tuleb iseendaga läbi saada.
STEPIHUNT
Paljusid kirjanikke on huvitanud inimhing ja selle olemus. Samalaadset probleemi on käsitlenud ka Hermann Hesse oma romaanis “Stepihunt”. Autor on oskuslikult paigutanud ühte elusolendisse mitu hinge. Neist domineerivad on hunt ja inimene, kuid hiljem selgub, et määratlus ei saa olla nii kindlajooneline, sest sisemaailmas on peidus rohkem olevusi.
Harry Haller on pealtnäha tavaline keskealine meesterahvas, kuid sisimas on võitlemas kaks poolust, hunt ja inimene. Pidev võimuvahetus hinges ei lase nautida tavaelu ning toob kaasa rahulolematuse ja kriitika ümbritseva suhtes. Harrys peituv inimene on tõsimeelne, haritud ja elus palju näinud, kuid liiga kõrged eluideaalid toovad kaasa pideva masenduse, sest intellektuaalsust on välismaailmas vähe. Ta igatseb aega, mil elasid Mozart ja Goethe , tema suured lemmikud. Kuid isegi nendest on Harryl oma ettekujutus , mis ei kattu teiste omadega. Elus pettunud , üritab peategelane oma mured uputada alkoholiklaasi, kuid ei leia kergendust sellestki. Olemise teeb raskemaks veel ka teine poolus – hunt, kes ei leia oma kohta maailmas, ei suuda kohaneda elu ja selle arenguga. Esile kerkib loomalik instinkt – elada omaette , hävitada kõik suhted, vihata neid, kes suudavad elu nautida. Harry on teadlik hundi–maailma olemasolust, ta peab kõiki halbu omadusi enda juures hundi poolt põhjustatuks. Inimese poolus püüab vältida ja välja tõrjuda teist – loomalikku hinge, kuid see ei õnnestu ja nii peab Harry leppima nende mõlemiga. Ta leiab endale sobiva nimetuse – stepihunt, üksik, oma kohta mitteleidev uitaja, kes pole rahul millegagi. Kuid kummalisel kombel ammutab füüsiliselt ja vaimselt haige mees elujõudu mõttest, et ta võib iga kell minna kergema vastupanu teed – teha enesetapu. Enda lohutuseks on ta kindlaks määranud isegi kuupäeva, oma viiekümnenda juubeli . Tänu sellele tundub elu rohkem elamist väärt, sest on teadmine – varsti ma pääsen