Herman Hesse “
Stepihunt ”
Kuidas
Harry muutub teose käigus? Miks?
Teose
alguses on Harry veendunud, et temas on kaks poolt – inimese ja
hundi oma –, mis teineteisega läbi ei saa ja ta proovis
hunti endast välja ajada, aga see ei läinud tal korda. Ta tundis, nagu ei
sobiks ta maailmasse. Hiljem, kui ta oli Herminega kohtunud, hakkas
ta mõistma, et meis kõigis on loendamatul hulgal erinevaid isiksusi
ja temas ei olegi ainult kaks. Tähtis on, et need erinevad küljed
omavahel läbi saaks, teineteist täiendaksid.
Reaalne
ja ebareaalne teoses
Ebareaalne
võis teoses olla
Maagiline teater. Kõik see, mis seal toimus, ei
oleks saanud päriselt juhtuda. Ja ma usun, et Harry oleks tegelikult
reaalselt Hermine ära
tapnud . Suur osa ülejäänud raamatust võib
isegi mingis mõttes reaalne olla.
Arvamus
Huvitav
raamat oli. Kaasakiskuv ja mõtlemapanev. Huvitavad tegelased olid
ning oli huvitav jälgida Harry muutumist koos teose ja sündmuste
arenguga. Teised karakterid olid ka head. Nad olid hästi
põhjendatud. Põhirõhku ei olnud pandud küll sündmustele, aga
igav ei olnud raamat sellegipoolest.
Teose
mõte
Mõte
võis olla sellel teosel selles, et näidata, kuidas igaühes meist
on nii palju erinevaid külgi ja kuidas olla nii, et need kõik
omavahel läbi saaks ja omavahel harmoneerudes muudaks meid
täielikuks
inimeseks . Tuleb
iseendaga läbi saada.
STEPIHUNT
Paljusid
kirjanikke on huvitanud
inimhing ja selle olemus. Samalaadset
probleemi on käsitlenud ka
Hermann Hesse oma
romaanis “Stepihunt”.
Autor on oskuslikult paigutanud ühte elusolendisse mitu hinge. Neist
domineerivad on hunt ja inimene, kuid hiljem selgub, et määratlus
ei saa olla nii kindlajooneline, sest sisemaailmas on peidus rohkem
olevusi.
Harry
Haller on pealtnäha tavaline keskealine meesterahvas, kuid sisimas
on võitlemas kaks poolust, hunt ja inimene. Pidev võimuvahetus
hinges ei lase nautida tavaelu ning toob kaasa rahulolematuse ja
kriitika ümbritseva suhtes. Harrys peituv inimene on tõsimeelne,
haritud ja elus palju näinud, kuid liiga kõrged eluideaalid toovad
kaasa pideva masenduse, sest intellektuaalsust on välismaailmas
vähe. Ta igatseb aega, mil elasid Mozart ja
Goethe , tema suured
lemmikud. Kuid isegi
nendest on
Harryl oma
ettekujutus , mis ei kattu
teiste omadega. Elus
pettunud , üritab peategelane oma mured uputada
alkoholiklaasi, kuid ei leia kergendust sellestki. Olemise teeb
raskemaks veel ka teine
poolus – hunt, kes ei leia oma kohta
maailmas, ei suuda kohaneda elu ja selle arenguga. Esile kerkib
loomalik instinkt – elada
omaette , hävitada kõik suhted, vihata
neid, kes suudavad elu nautida. Harry on teadlik hundi–maailma
olemasolust, ta peab kõiki halbu omadusi enda juures hundi poolt
põhjustatuks. Inimese poolus püüab vältida ja välja tõrjuda
teist – loomalikku hinge, kuid see ei õnnestu ja nii peab Harry
leppima nende mõlemiga. Ta leiab endale sobiva nimetuse –
stepihunt, üksik, oma kohta mitteleidev uitaja, kes pole rahul
millegagi. Kuid kummalisel kombel ammutab füüsiliselt ja vaimselt
haige mees elujõudu mõttest, et ta võib iga kell minna kergema
vastupanu teed – teha enesetapu. Enda
lohutuseks on ta kindlaks
määranud isegi kuupäeva, oma viiekümnenda
juubeli . Tänu sellele
tundub elu rohkem elamist väärt, sest on teadmine – varsti ma
pääsen
Kõik kommentaarid