Bioloogilise psühholoogia arengusuunad. (0)

Bioloogilise psühholoogia arengusuunad .
Uni ja ööpäevarütmid.
Bioloogiline rütm on ajas korduv, ühesuguse järjestuse ja intervalliga toimuv bioloogiline sündmus või funktsioon.
Tsirkannuaalsed – tsükli pikkus ligi 1 aasta (loomade paljunemistsüklid, ränne-aastaaegade vaheldumisega seotud).
Infradiaansed – tsükli pikkus üle ööpäeva (nt inimese menstruaaltsükkel).
Tsirkadiaansed – tsükli pikkus ca 1 ööpäev (une-ärkeloleku tsükkel )
Ultradiaansed -tsükli pikkus alla ööpäeva
Ööpäevaste rütmide tunnused :

Säilivad ka konstantsetes tingimustes ligi 24h perioodiga – „vabajooksu “ periood

Temperatuurikompensatsioon – erinevalt paljudest bio protsessidest ei sõltu tsükkel kehatemperatuurist

Teatud keskkonnatingimustes – vb bio fn tsüklilisus muutuda

Ööpäevaseid rütme reguleerivad 24h perioodiga keskkonnatsüklid
Ööpäevarütmid on endogeensed , püsivad ilma keskkondlike vihjeteta. Rütme moduleeritakse väliste ajastusvihjete alusel, mis adapteerib rütmi keskkonnale – peamiseks valgus, aga ka müratase, söögiajad, KK t, kehaline aktiivsus. Kuna ööpäevarütmid on endogeensed, vajavad rütmiandjat e sisemist kella (SCN). Une käitumuslikud kriteemiumid : vähenenud motoorne aktiivsus, vähenenud vastus stimulatsioonile, stereotüüpsed kehaasendid (pikali, silmad kinni), suhteliselt lihtne pööratavus (eraldab koomast, talveunest).
Regulatsioon : Suprakiasmaatiline tuum (SCN), Nn. ajavalke kodeerivad geenid , melatoniini tase.
SUPRAKIASMAATILINE TUUM – mõned tuhanded tihedalt pakitud parvotsellulaarsed neuronid , bilateraalselt; 3. ajuvatsakesest külgmisemal, optilise kiasmi kohal.
SCN kõhtmised neuronid saavad glutamaatergilist sisendit otse reetinast läbi reetinohüpotalaamilise trakti (RHT); neuropeptiid Y (NPY) kasutav sisend lateraalsest põlvkehatuumast (LGN); serotonergiline sisend Raphe tuumadest.
SCN selgmine osa saab sisendit korteksist, basaalsest eesajult ja hüpotaalamuselt.
Peamised väljundid : paraventrikulaarne ja dorsaalne mediaalne hüpotaalamus.
SNC reguleerib une ajastust ning elektriliselt aktiivne päeva ajal, aktsioonipotentsiaale kõige enam päeva keskel (6-10 Hz).
Bio kella geenidest lähtuv regulatsioon.
Per ja Cry geenide transkriptide tasemed on kõrgemaid keskpäeval ja pärastlõunal, PER ja CRY valgu tasemed on kõrgeimad varajases öös. Need valgud moodustavad kompleksid, mis sisenevad rakutuuma ja lülitavad CLOCK-BMAL1 transkriptiooniaktiivsuse mingi ajaperioodi pärast välja (aeg, mis kulub tranksriptsioonile, translatsioonile, dimerisatsioonile ja tuuma sisenemisele). CRY ja PER valgud lagundatakse ning tsükkel algab uuesti.
Melatoniini süntees.
SCN mõjutab käbinäärmes serotoniinist melatoniini sünteesi – päevased inhibitoorsed GABA ja öised stimuleerivad (glutamaat) signaalid PVN-käbinäärme juhteteele. Melatoniini sekretsioon algab paar tundi enne magamaminekut ning selle kestus sõltub otseselt pimeda perioodi pikkusest. Melatoniin tekitab unisust, alandab kehatemperatuuri.
Une mõõtmine
POLÜSOMNOGRAAFIA :

Elektroentsefalograafia (EEG)

Elektromüograafia (EMG)

Elektrookulograafia (EOG)
2 unefaasi, aeglane (NREM-uni, SWS) ja REM-uni (paradoksaalne e kiire. Ühe unetsükli pikkus on keskmiselt 90-110 minutit; 4-6 tsüklit.
Und reguleerivad kaks protsessi:

Homöostaatiline protsess, mis sõltub kuhjunud unevajadusest ( e eelnevast une ja ärkveloleku kestusest) ning mõjutab eelkõige aeglase une kestust.

Ööpäevarütmid, mis mõjutavad REM-une olemasolu ja kestust ning aeglase une/REM-une suhet.
Une jaoks vajalik ärgastuse vähenemine saavutatakse : aju-ja kehatemperatuuri vähendamisega, keskkonnast tuleneva stimulatsiooni vähendamisega, adenosiini akumalatsiooniga ajus. Adenosiin pärsib ärgastust reguleerivate eesajupõhimiku koliinergiliste rakkude aktiivsust.
Öö hakul domineerib aeglane uni (3. staadium). Öö edenedes hakkab sügava une staadiumite kestus vähenema. Hommikupoole ööd domineerib REM uni . Öl edenedes REM une episoodid pikenevad. REM und seostatakse enim unenägude nägemisega, kuigi inimesed näevad und ka aeglase une faasis.
Virgatsained une ja ärgastuse regulatsioonis

• Atsetüülkoliin – ajutüve koliinergilised neuronid on ärkveloleku ja REM une ajal aktiivsed, aeglase une ajal pärsitud
  
• Noradrenaliin ja serotoniin – ärkveloleku ajal monoamiinergilised tuumad aktiivsed, sügava une ajal nende aktiivsus väheneb, REM une ajal puudub.
  
• Histamiin – soodustab ärkvelolekut (antihistamiinsed ravimid põhjustavad unistust); histamiinergiliste neuronite vigastamine posterioorses hüpotaalamuses suurendab magamist;
  
• Adenosiin – soodustab und ( kofeiin on A2- adenosiiniretsepotorite antagonist).
  

Ajutüve koliinergilistest tuumadest alguse saav dorsaalne juhtetee soodustab närviülekannet taalamusest ajukoorde. Teine, ventraalne juhtetee, mis saab alguse ajutüve monoamiinergilistet rakugruppidest, suurendab kortikaalsete neuronite reaktiivsust taalamusest tulevatele stiimulitele. Koos moodustavad need juhteteed üleneva ärgastussüsteemi.
REM UNI
REM uni ajal aktiivsus suureneb ajusillas, limbilises süsteemis, kiiru ja oimusagaras. Aktiivsus väheneb primaarses nägemisalas, prefrontaalkoores ning motoorses alas.
PGO- lained : kindla mustriga kõrge amplituudiga elektilised potentsiaalid , mis detekteeritavad kõigepealt ajusillas (pons), kulgevad edasi hüpotaalamuse lateraalsesse põlvkehasse (corpus geniculatum) ja kuklakoorde (occipital cortex). REM deprivatsioonile järgneva une ajal oluliselt suurem PGO lainete sagedus.
Lihastoonia : ajusillast alanevad signaalid seljaajju, mis pärsivad skeletilihaseid kontrollivaid motoneuroneid.
Kiired silmaliigutused – ajusillas osa necleus reticularis pontis oralis rakkude aktiivsuse tõttu.
NREM – iseloomulikud EEG-spindlid ja aeglased lained, mida põhjustavad sünkroniseeritud sünaptilised potentsiaalid kortikaalsetes neuronites, mis genereeritakse korteksisse projitseeruvate taalamuse releeneuronite rütmilise laenglemise poolt.
GABA-ergilised neuronid taalamuse ümber olevas nucleus reticularies.
Kronotüüp
Hommikuinimestel kõrgemad kortisooli tasemed koheselt pärast ärkamist kui õhtuinimestel. Enamus ööpäevarütmidest on varasemas faasis „lõokestel“ vs „öökullidel“; nt ka melatoniini sekretsioon varasema algusega.
Ühe ajupoolkera uni
Ainult SWS puhul. USWS ilmneb, kui ühes ajupoolkeras registreeritakse ärkveloleku EEG-muster, teises SWS-aktiivsus. Mõnedel veeimetajatel (delfiinidel, vaaladesl, hüljestel ja merelõvidel), mõnedel lindudel (tüvi , kana). USWS neuroanatoomilised struktuurid ja neurofüsioloogilised protsessid on suuresti teadmata.
Une funktsioon
Metaboolse energia konserveerimine- säästa energiat (t on 1-2 kraadi vähem) suboptimaalsetes tingimustes.
Neuraalne küpsemine.
Närvisüsteemi taastumine .
Mälu ja õppimise toetamine ?
REMi fn on unest taastumine??
Unenäod
Sagedamini seotud REM-une faasiga, kuid võivad esineda ka NREM faasides. REM-unenäod emotsionaalselt intensiivsemad, kirkamad, pikemad. Naistel (noorukieas ja täiskasvanutel) esineb hirmuunenägusid sagedamini kui meestel.

• Psühhoanalüütiline seletus – unenäod on salajaste keelatud soovide väljendus.
  
• Aktivatsiooni-süsteesi hüpotees – unenäod on ajurakkude juhusliku stimulatsiooni ja aktivatsiooni kõrvalprodukt, püüd ebatäielikust (ajupiirkondade aktiivsus) infost „pilti kokku panna“; PGO – lainete tähtsus.
  
• Kliniko-anatoomiline hüpotees – unenäod on mõtlemine, mis toimub tavatutes tingimustes; vähene visuaalne sisend ning prefrontaalkoore pidurdus.
  

Insomnia e unetus
Ebaadekvaatne uni-une vilets kvaliteet või kvantiteet. Uinumisraskused; liigvarajane ärkamine ; fragmenteeritud uni; une säilitamisraskused. Põhjused: välisärritajad (müra, t), somaatilised (med), füsioloogilised (ajavööndivahetus), psühholoogilised(stress, elumuutus), psühhiaatrilised (ärevud, depressioon ), medikamendid. Insomnia tüüpilised eelneb teistele psühhiaatrilistele sümptomitele ning vb olla sõltumatu riskifaktor depressiooni tekkele. Unetus seotud hüpotaalamuse-ajuripatsi-neerupealise telje aktiivsuse tõusuga (adrenokortikotroopse hormooni ja kortisooli tõus).
Tsirkadiaanse rütmiga seotud unehäired

Ajavööndivahetus – melatoniini võtmine enne soovitud uneaega

Öötöö-muutuva ajagraafikuga töö

Hilinenud une sündroom (DSPS)- raskused magamajäämisega enne kl 2-4 öösel, puhkepäevadel on eelistatud tõusmisaeg pärast kl 10 hommikul; probleem tööpäevadel, väsimus-kurnatus, kui tuleb vara tõusta

Ebaregulaarne une-ärkveloleku rütm (pidevalt muutuva öise une saabumisega või täielikult desorganiseeritud une-ärkveloleku rütm).
Uneapnoe
Hingamise perioodiline katkemine une ajal (>10 sek) , sagedased ärkamised öö jooksul. Tüüpiline uneapnoe all kannatav patsient on keskealine ülekaaluline mees. Põhjuseks neelu osaline või täielik sulgumine une ajal, mille tõttu gaasivahetus une ajal vähenenud või takistatud. Kui hingamine takistatud, siis hapniku tase organismis langeb, süsinikdioksiidi tase tõuseb. Viimane põhjustab reflektoorse sissehingamise, mis inimese unest äratab. Selline tsükkel 400-600 korda öö jooksul = päevane unisus .
Perioodiline jäsemete liigutamise häire
Uneaegsed tahtmatud jalgade (v käte) liigutused NREM unes. Jalgade pidev liigutamine segab und. Seos ADHD-ga? Dopamiinergilised ravimid on efektiivsed.
Narkolepsia
Üleliigne päevane unisus koos vastupandamatute unehoogudega (ootamatult algavad REM une hood); algus 15-25 a vahel. Katapleksia (lihastoonuse äkiline kadu) nt tugevate emotsioonide puhul. Hüpnagoogsed hallutsinatsioonid. Uneparalüüs ( REMst ärkamisel). Unetsükel algab REMiga.
Kaasuvad : fragmenteeritud ööuni, halvenenud kontsetratsioon ja mälu, hägune nägemine
Levimus: Euroopas 0,02-0,05% populatsioonist, sagedasem meestel, 10% patsientidest kõik sümptomid nelikust. Koosesineb ka teiste unehäiretega.
Geneetilise taustaga neuroloogiline häire: narkolepsia risk patsiendi lähisugulastel 10- 40 korda kõrgem
Keskkonna mõju:  konkordantsusmäär ainult 25%–31% monosügootsete kaksikute puhul Keskkonnast tulenev mõju on teadmata: eelneda võib peatrauma, insult,  muutunud  ööpäevatsükkel;  hiljutised uurimused on näidanud seost streptokokkinfektsiooni, H1N1 vaktsinatsiooni või infektsiooni vahel;  kokkupuude raskemetallide, putuka‐ ja taimemürkidega
Hüpokretiini defitsiit inimesel: oreksiini/hüpokretiini vabastavate neuronite vähenemine dorsolateraalses hüpotaalamuses
Uinakud võivad olla kasulikud võitlemaks pideva unisusega, kuid on harva piisavad kui primaarne ravi
Päevase  unisuse  raviks kasutatakse stimulante ( amfetamiin , metamfetamiin, dextroamfetamiin, metüülfenidaat, modafinil),  mis tõstavad  üldist ärgastatuse taset
Antidepressandid võivad aidata katapleksia, hüpnagoogsete hallutsinatsioonide ja uneparalüüsi puhul.
Parasomniad
Parasomniad on ebatavaliselt episoodid või käitumised, mis ilmnevad magamise vältel ning häirivad patsienti või teisi.

REM KÄITUMISHÄIRE – komplekssed ja jõulised ka vägivaldsed liigutused, unenägusid mäletatalse eredalt. Lihastoonuse tõus REM ajal.

SOMNAMBULISM – NREM3s ringitoimetamine, uneaja esimeses komnandikus

UNEPAANIKA – NREM3st ärkamine – intensiivsed paanilised hirmuhood koos tugevad häälitsemise, rahutuse ja vegetatiivse reaktsiooniga desorienteeritus ärkamisel, ei mäleta.

UNEÄREVUS – ärevust ja hirmu põhjustavad unenäod, mida hiljem väga detailselt mälestatakse, metaanalüüs: esineb enam noortel ja täiskasvanutel naistel vr meestega. Minimeerida võimalikke vallandajaid nagu hirmutavad filmid, kofeiin, alkohol, hiline söömine , magamatus. Akende lukustamine jms turvameetmed.
Uni ja depressioon
Depressiivsetel patsientidel uinumisraskused, vähem aeglast und (NREM3), vähenenud REMi sisemise latents ja suurenenud REM osakaal, palju ärkamisi ja varajane ärkamine – vähenenud uneefektiivsus. REM deprivatsioon võib depressioonosümtomeid ajutiselt leevendada.
Primaarne insomnia : suurenenud risk, et järgneb depression. Insomniat on seotatud ka depressiooni kauasema kestusega, relapsiga. Teisalt, unehäireid loetakse depressiooni põhisümtomeiks, mitte seotud või komorbiidseteks häireteks.
Agomelatiin – ööpäevarütme korrigeeriv antidepressant
MT1 ja MT2 melatoniiniretseptorite agonist - mõju unekvaliteedilne – SWS, REMI ei mõjuta
5-HT2c retseptorite antagonist
Puuduvad mitmesugused serotonergilist süsteemi mõjustavate antidepressantide kõrvaltoimed ( unehäired, kaalutõus).
EMOTSIOONID
Emotsiivsete süsteemide väljakujunemine evolutsioonis Triune theory (MacLean)

• Roomaja aju : agressiivne võistluslikkus, seksuaalsus , vastikus, huvi, viha, hirm.
  
• Imetaja aju: eraldusärevus, mängulisus, rõõm , kaastunne , kurbus , armukadedus
  
• Uusimetaja aju: Teadlikkus enda ja teiste emotsioonidest ,nende sildistamine, emotsionaalne paidlikkus, teadlik reguleerimine ja teesklus.
  

Probleemid, mida emotsioonid lahendavad : ellujäämisega, paljunemisega ja grupisuhetega seotud.

Ellujäämine :
Motiiv - enesekaitse (ohu vältimine ja ohu eemaldamine), käitumised – võitlus/põgnemine, emotsioon – hirm,viha.
Motiiv – haigus, terivs (mirkoobide või parasiitide vältimine, uute toidu hankimine ), käitumised- toidu valik, emotsioon – vastikus,huvi.

Paljunemine :
Motiiv – partneri leidmine, käitumised – seks, flirt, paaritusrituaalid, emotsioon – iha, armastus, kurbus.
Motiiv – partneri hoidmine, käitumised – valvamine, agressivsus rivaalide suhtes, emotsioon – armukadedus, kiindmus.
Motiiv – järeltulijate kaitsmine, käitumised – füüsiline hoolitsemine, õpetamine , emotsioon- kiindumus, kaastunne.

Grupisuhted :
Motiiv – koostöö (vastastikuste kohustuste, õigluse alalhoidmine, võrdsuse ja vastastikuste teenete tasakaalu alalhoidmine, käitumine- grupireeglite täitmine, vastastikku teenete osutamine, emotsioon - süü, kadedus, tänulikkus, moraalne viha.
Emotsionaalne hinnang on reflektiivne protsess, mille vahendajaks on nt negatiivsete emotsioonide korral mandelkeha ja positiivsete korral juttkeha . Teisene hinnang kui kõrgem kognitiivne protsess. Inimesed konstrueerivad oma emotsioone sõltuvalt indiviidi varasematest kogemustest ja kontektist ja selle protsessi korral esineb aktivatsioon paljudes erinevates ajupiirkondades.
Emotsionaalse reaktiivsuse areng- mingi emotsiooniga seotud närviringi tundlikustumine ebatabalise elusündmuse tagajärjel või alatalitlus olulistel arenguetappidel saadud ebapiisava stimulatsiooni tõttu. Imikueas kogetud tugevate emotsioonide kontekst klassifitseeritakse ohtlikuks mandelkeha tasandil ning et narratiivseid mälestusi talletav hipokampus ja ratsionaalse analüüsiga tegelevad ajukoore piirkonnad ei ole selles eas nii hästi välja arenenud, vb nimetatud kontekst hilisemas eas vallandada ebaadekvaatseid emotsionaalseid reaktsioone. Emotsionaalsed elusündmused vallanduvad geeniekspressiooni aktiveerides emotsionaalse tundlikkusega seotud geene.
Mandelkeha on temporaalsagara mediaalses osas, hipokampuse eesmises otsas. Koosneb 13st tuumast, millel alaosad. Tihedad tuumadevahelised ja tuumasisesed seosed. Projektsioonikiud kortikaalsetesse ja subkortikaalsetesse ajuosadesse, mis vastutavad emotsioonide töötluse eest. Lüliti kognitiivsete, tähendust vahendavate süsteemide ja evolutsiooniliselt vanemate süsteemide vahel. Esimesed on liigiti erinevad, viimased suhteliselt universaalsed.

• jälgib kehalisi aistinguid kemoretseptoritest, mille sisend tuleb läbi hüpotaalamuse ja ajutüve
  
• jälgib väliseid ohu märke
  
• kohandab oma aktiivsust vastavalt nimetatud signaalidele ja teadvustamatult nt magades
  
• aktivatsiooni ei toimu väliste stiimulite puudumisel ilmneva hirmu puhul
  
• reaktsioon tekib ka siis, kui hirmunud nägusid esitatakse väga kiiresti
  
• mandelkeha reageerib ka siis, kui näidata hirmunud ilmet nägemispuudega isikule, kes ei teadvuste seda
  
• lapsepõlves ja noorukieas aktiivsem (Joseph LeDoux)
  

Mandelkeha eemaldamine : emotsionaalne lamenemine, Klüver-Bucy sündroom
Krambid v elektiline aktiivsus oimukoorde ja mandelkeha piirkonda nt epilepsia : äkiline kontrollimatu agressiivsus
Kahjustus : võimetus tunda ja kujutleda hirmu, ei erista sõbralikku ja tigedat inimest, võtavad ülemäära suuri riske. Emotsionaalsete näoväljenduste äratundmine on häiritud + kavatsuste mõistmine + hirmu vokaalsed väljendused.
Klüver-Bucy sündroom : reesusmakaakidel oimusagarate eemaldamise tulemusena tekkinud hüperoraalsus, hüperseksuaalsus, hirmu puudumine, ülesöömine, visuaalne agnoosia. Mandelkeha kahepoolne eemaldamine põhjustas samu, aga muutis püsivalt ka sots käitumist, viies langusele rühma hierarhias. Inimestel on temporaalne lobotoomia (50ndad) – hüperoraalsus, ülesöömine, emotsionaalne tuimus. Sama tulems mandelkeha keemilise kahjustuse korral, kuid vähem väljendunult.
Basolateraalne osa (tugevaim seos ajukoorega) – saab sisendi sensoorsete aistingutega tegelevatest ajuosadest, käitumuslikud valikud. ’
Kortikaal-mediaalne osa(juttkeha pikendus) : saab sisendi haistesibulast, mõju emotsioonidele, tähelepanu , reflektoorsed käitumised.
Hirm – eesmine vöökäär, ärevus – tagumine vöökäär.
Võpatusrefleks – tingimatu reaktsiooni ootamatu stiimuli peale. Ajusilla tasandil, mandelkeha reguleerib intensiivsust võimendunud võpatus – nii üldistunud kui hetkelise ärevusseisundi indikaator , koletsüstokiniin süstimisel esineb. Taalamusest lähevad erinevate sensoorsete modaalsuste närviteed otse mandelkehasse ilma ajukoort läbimata. St teatud stiimulid (ere valgus, tugev heli, valu) põhjustavad tingimatut hirmu.
Prefrontaalne koor – frontaalkoore kahjustusega ahvid sots. ebaadekvaatsed, domineerimist ei esine, vähenenud suhtlemine , emotsiooniväljenduste ja zestide vähenemine, häälitsuste harvenemine. Prefronaalkoore kahjustuse korral pseudopsühhopaatia : emotsionaalne ebastabiilsus, pidurdamatus, tähelepanu hajuvus, alanenud otsustus võime, kohatus afektid, reeglite eiramine , käitumine otseselt väliste stiimulite poolt vallandatav, kalduvad kergesti oma eemärkidest kõrvale.
Damasiol oli patsient, kes ei väljendanud emotsioone, tegi ebaadekvaatseid otsuseid, kuigi suutis aru saada tagajärgi. + kaks noorukit, kel vigastus lapseeast – valetasid, varastasid, olid vägivaldsed, tundmata süütunnet, ei olnud sõpru, ei suutnud püsida ühel töökohal.
Prefr. lateraalne osa - reaktsiooni väljakujundamise ja allasurumisega seotud (käitumisvastus, planeerimine , tähelepanu hoidmine).
Prefr. mediaalne osa – sotsiaalsed otsused, teise isiku olemuse ja kavatsuste mõistmine, moraalsed otsused.
Orbitofrontaalkoor – emotsioonide ja motivatsiooniga seotud info omandamine, tihe koostöö mandelkehaga.
Ventromediaalne osa – emotsionaalse tagasiside kasutamine keerukate otsuste puhul.
Damasio patsient Davidil oli kahjustus episoodilises mälus, mis ei lubanud mäletada ühegi inimese nime, nägu ega häält. Kui too pidi osalema kahe erineva eksperimentaatori testides, üks käitus temaga jämedalt, ning testid olid igavad, teine oli sõbralik ja vastutulelik. Kuigi David ei suutnud eksperimentaatoreid ära tunda, valis ta edasiseks tööks teise eksperimentaatori. Emotsioon koosneb erinevatest sõltumatutest osadest, millest kõik ei pruugi teadvuses kajastuda.
Empaatiavõime – toimib tahtmatult, sõltub alateadlikest emotsionaalsetest vihjetest. Esmaseks aluseks on eesmises vöökäärus ja eesmises insulas toimuvad protsessid. Teisese hinnangu ja teise isiku emotsiooni metakognitiivse teadlikkuse vahendajaks on mediaalne prefronaalkoor.
Peegelneuronid – aktiveeruvad enda tegutsemine ja vaatlemise korral. Paiknevad premotoorses koores , eesmises insulas ja eesmise vöökääru keskosas. Oluline roll kavatsuste mõistmisel, vajalik uute oskuste omandamiseks, empaatiavõime aluseks.
Eesmine vöökäär – dor. paiknevad kognitiivse, ventraalselt emotsionaalse info töötlusega seotud vöökääru piirkonnad. Palju alt-üles ja ülalt-alla neuronaalseid ühendusi. Ahvidel ACC suhteliselt väikese ulatusega kahjustuse korral ADHD, kärsitus, elus ja eluta obj segiajamine , tuimus.

• aktivatsiioon teise isiku kogetava valu puhul
  
• teadlik pingutus
  
• teadlikkus iseenda emotsioonidest
  
• empaatia
  
• enese jälgimine, oma tegevuse edukusele hinnangu andmine
  
• enesekohase info töötlus ja eneseregulatsioon.
  

Depressioon ja kortikolimbiline interaktsioon
Depressiivne episood on kognitiivsete fn deaktivatsioon, vähenenud verevool dorsaalses lateraalses prefrontaalses koores, paremas parietaalsagaras, samuti dorsaalses eesmises vöökäärus ning suurenenud verevool mandelkehas.
Depressioonist parenemisel taas suureneb verevool paralimbilises koores ja alumises parietaalkoores.
Tasakaal subkortikaalsete ja kortikaalsete protsesside vahel : Vanj Honki tasakaaluhüpotees

subkortikaalne tasakaal – adekvaatne võitluse või põgenemise impulss sõltuvalt keskkonnastiimulitest

subkortikaalsete ja kortikaalsete piirkondade tasakaalustatud koostöö – võimalus subkortikaalse impulsi regulatsiooniks

kortikaalne tasakaal – võitluse või põgenemise vm otsus sõltuvalt eesmärgist.
Serotoniinisüsteem ja emotsioonid : sotsiaalne isolatsioon vähendab serotoniini närviülekannet ja suurendab agressiivsust. Serotonergilise närviülekande efektiivsus on seotud heaolutundega. Vähemefektiivne serotoniini närviülekanne on seotud häiritud pidurdusfunktsiooniga.
Striatum e juttkeha – ventraalse striatumi tuumad – ootust, lootust, innukust ja iha vahendav ajupiirkond, tegutsemismotivatsiooni alusprotsessid.
Valetamise äratundmises on edukamad vasaku ajupoolkera kahjustusega indiviiidi. Parema ajupoolkera eksperimentaalse väljalülitamise korral indiviidid suutsid kirjeldada endaga juhtunud kurbi, vihastamapanevaid ja rõõmsaid sündmusi deteiselt, kuid ei suutnud meelde tuletada emotsiooni, mis nende sündmustega kaasnes.
UIMASTID JA AJU
Psühhiaatrias kasutatavad neuroleptikumid, antidepressandid, rahustid ja tümostabilisaatorid. Peamiselt väljaspool meditsiini kasutatavad- psühhostimulaatorid, sedatiivsed uimastid, psühhedeelikumid.
UIMASTID JA INIMÕIGUSED : “Ahvatlused, millele inimestel on alati olnud kõige raskem vastu panna, ning mis sellisteks tõenäoliselt alati saavad jääma, on seks, raha ja võim. Uimastid ja toit muidugi ka, kuid ei kuulu kaugeltki mitte pingerea algusesse. Siiski on meie “uimastiprobleemi” kasulik käsitleda kui võitlust ahvatlustega, ning just niimoodi suurem osa üheksateistkümnenda sajandi ameeriklasi asjale vaatas. Mark Twain, kellele kogu see spektaakel palju lõbu pakkus, esines mitmete tarkade ja teraste soovitustega. Üks iseloomulikumaid: “Ahvatluste vastu on palju häid kaitsevahendeid, kuid kõige kindlam on argus.” Tõsisemas meeleolus on järgmine õrritav mõtisklus: “On inimesi, kes keelavad endale karmilt ära kõik söödava, joodava ja suitsetatava, millele on vähimalgi määral laskunud kahtlane kuulsus. Seda hinda maksavad nad tervise eest. Ja tervis on kõik, mis nad sellest saavad. Kui veider see on!” Mark Twain ei elanud küllalt kaua, et näha midagi veelgi veidramat – nimelt Ühendriikide valitsust kasutamas vägivalda sundimaks seda ideed inimestele peale oma kodus ja võõrsil. Mark Twain ei näinud enam, kuidas ameeriklased valivad oma esindajad Kongressi selleks, et need jätaksid valijad ilma võimalusest
rahuldada ihasid, millest nad ju isegi võiksid loobuda , kui tõeliselt tahaksid.” Thomas Szasz
Uimastikäibe maht – 400 miljardit USD aastas – 8% rahvusvahelise kaubanduse mahust, võrreldav nafta ja turismikäibega. Aastatel 1985-1996 oopiumi tootmine kolmekordistus ja kokaiini kahekordistus.
Ravimsõltuvus DSM-IV-s : 3 tunnust aasta jooksul

tolerantsus või sensitisatsioon

võõrutusnähud

kavatsetust suurem või sagedasem tarbimine

püsiv soov, edutud katsed tarbimist vähendada

suur ajakulu uimastiga seoses (hankimine, tarvimine, taastumine)

taandunud ühiselusidemed, töövõime, harrastused

tarvitamine jätkub hoolimata uimastist tingitub kehalistele või vaimsetele probleemidele
Tolerantsus : füsioloogiline, käitumuslik, pöördtolerantsus.
Sõltuvus : füüsiline, psühhiline, käitumuslik, sotsiaalne.
Keemilise ühendi kuritarvitamine DSM-IV-s : vähemdalt 1 nendest aasta jooksul

korduv tarvitamine, millest tuleneb suutmatus tööl või koolis kohustusi täita

korduv tarvitamine füüsilise ohu tingimustes ( nt auto vms juhtimine joobes)

korduvad tarvitamisest tulenevad õiguslikud konfliktid

tarvitamine järkub vaatamata püsivatele või korduvatele sotsiaalsete konfliktide sel pinnal.
Uimastite liigitud : närvilõõgastid, närviergutid, närvihälvitid (manustamise mõjude summa).

Närvilõõgastid : opiaadid (morfiin, heroiin – tänu suuremale lipofiilsusele tungib kiiremini ajju), rahustid, gamma-hüdroksübutüraat (GHB), inhalandid , kanep , etüülakohol.

Närviergutid : amfetamiin, kokaiin , MDMA, khat, nikotiin , kofeiin

Psühhedeelikumid e närvihälvitid : LSD e lüsergiinhappe deitüülamiid, DMT, psilotsübiin, meskaliin, ibogaiin.
• OPIAADID – aju opioidide retseptorite ärgastamine
• RAHUSTID – GABA pidurdava toime tugevdamine
• KANEP – aju kannabinoidide retseptorite ärgastamine
• INHALANDID –rakumembraanide fluiidsus ajus suureneb
• AMFETAMIIN – noradrenaliini ja dopamiini vabastamine
• KOKAIIN – dopamiini ja noradrenaliini toime tugevnemine
• “ECSTASY” – serotoniini ja dopamiini vabastamine
• LSD etc – ajutüve monoamiinineuronite talitluse muutmine
• PCP – erutusvirgatsainete toime moduleerimine
Opiaatide põhilised toimed – valu vaigistamine, eufooria , lõõgastatus, köha pärssimine, pupillide ahendamine, kõhukinnisus, iiveldus, perifeerne veresoonte laiendamine, kehatemperatuuri alandamine, näärmete pärssimine, suguiha vähendamine, immuunsüsteemi pärssimine.
Opiaatide võõrutusnähud – valu, kergestiäärituvus, depressioon, rahutus , hirm, vererõhu suurenemine, pisarate vool, ejakulatsioonid jne.
Inhalantide ohtlikkus – äge mürgistus nagu südamepuudulikkus, kõriturse, krooniline mürgitus – maksa, neerude, luuüdi ja aju kahjustused.
KANEP
Subjektiivsed toimed: lõõgastumine, kerge eufooria, ülemeelikus, suurenenud sensoorne tundlikkus, söögiisu, ajataju aeglustumine, ängistus või paanika
Füsioloogilised toimed: südame löögisagedus kiireneb, kehatemperatuur alaneb, seedekulgla talitlus aeglustub
Elektrofüsioloogiliselt: nii erutus -, kui pidurdusnähte, pikaajalistel tarvitajatel suurenenud teetaaktiivsus, alfa- hüperfrontaalsus, rohkem “aeglast und”, vähem REM-und.
Kanepisaaduste tarbimise mõjud : uimasus ja enekindlus, pikenenud reaktsiooniaeg , mälu nõrgenemine, huvide kitsenemine, meeleoluhäired, hingamisteede kahjustused, kaugtagajärjed tunnetusprotsessidele.
AMFETAMIINI toimed : eufooria, erutatus, isutus , liikumisaktiivsuse suurenemine, väsimuse ja unisuse vähenemine, enesekindluse suurenemine, suutlikkuse suurenemine, agressiivsuse suurenemine, stereotüüpne käitumine, paranoiline psühhoos, vererõhu tõus, hüperteermia.
KOKAIINI OHTLIKKUS : meeleoluhäired ( derp , labiilsus), kokaiinipsühhoos, ajurabadus, südameiskus, kopsude kahjustus, puudulik toitumine, seksuaalhäired ( libiido vähenemine, viljastus , erektsioonipuudulikkus), raseduse ajal tarvitamine kahjustab loodet (enneaegne sünnitus , mahajäämus arengus).
Tingitud kokaiinihimu kokaiinist sõltuvatel patsientidel tekib koos limblisie süsteemi ajuosade aktiveerumisega. Ajukuvamine on muutunud arutelusid uimastitarmisie üle.
ECSTASY mõju : sensuaalne eufooria, suhtlemisvõime tajutud paranemine, kohmakus, koordinatsiooni halvenemine, mälupuudulikkus, ärevus- ja hirmuhood, kehatemperatuuri tõus, püsivad meeleolu ja tunnetushäired. Samuti ulatuslikud närviteede kahjustused, 5-HIAA vähenemine ajuvedelikus, globus pallidus-e kahepoolne kahjustus (MRI) koos anterograadse amneesia ja episoodmälu häirumisega, 5-HT tagasihaarde vähenemine mitmes ajupiirkonnas (PET), fenfluramiinitestis prolaktiini vabanemine püsivalt vähenenud.
LSD-taoliste keemiliste ühendite toime: taju moondumine, sünteesia, ise-taju muutmine, hallutsinatsioonid, meeleolude kiire vaheldumine, mõttekäikude pidetus, koordinatsiooni halvemine, vererõhu tõus, pulsi kiirenemine, bad trips, psühhoos, paaniline hirm, enesekontrolli kadumine, flashback.
PCP toimed : muutunud kehakujutlus, isoleeritud tunne, tunnetusprotsesside häiritus, unisus ja apaatia, eufooria, unenäetaoline seisund.
KOHV : adenosiiniretseptoreid blokeerivad metüülksantiinid tekitavad füüsilise ja psüühilise sõltuvuse, kuid on üsna ohutud.
Mida korduvad uimasti kasutamine, seda väljendumad muutused aju keemias ja inimese käitumises. Uimastid ärgistavad ajus närvirajad, mis kulgevad keskajust eesajju ja kasutavad virgatsainena dopamiini. Need närvirajad tegelevad olulise omistamisega kogetule ilma teadvuse osavõtuta – nii muutuvad uimastid ja nendega seosuv olulisimaks. Uimasti korduval kasutamisel leiab aset assotsiatiivne õppimine- uimastiga seostuv hakkab kontrollima käitumist, paneb uimasteid ihaldama. Kõnealused muutused on püsivad, ja mõnikord on nad pöördumatud.
Olemas ka pärilik eelsoodumus uimastite tarvitamiseks ning psühhofüsioloogiline eritundlikkus uimastite toimetele.