BIOKEEMIA (0)

BIOKEEMIA
Mis on biokeemia?
Biokeemia 2 definitsiooni: 
• Biokeemia on elutegevuse molekulaarseid aluseid  uuriv  teadus 
• Biokeemia on teadus elava keemilisest koostisest, komponentide muundumisest ja nende 
muundumiste seostest elusorganismide struktuuride  spetsiifiliste  funktsioonidega 
Biokeemia on tänapäeval tihedalt integreeritud nii loodusteaduse distsipliinidega kui ka 
meditsiiniga: 
•  Molekulaarbioloogia  
•  Molekulaargeneetika  
•  Geenitehnoloogia  
•  Bioinformaatika  
• Molekulaarmeditsiin
BIOKEEMIA JA  MEDITSIIN
 Biokeemiliste protsesside  uurimine  molekulaarsel tasemel aitab meil mõista 
nii elutegevust laiemalt kui ka aru saada patoloogilistest seisunditest: 
 Biokeemia otsene väljund meditsiini jaoks on: 
•  Haiguste  mehhanismide   tuvastamine  
•  Haiguste  diagnoos  
•  Ravi teadusliku baasi loomine 
•  Uute ravimite väljatöötamine
ELUSAINE KEEMILINE KOOSTIS
  Bioelemendid : 
• Elavast on leitud üle 70 keemilise elemendi: 
• Elussüsteemide talituseks hädavajalik miinimum on 27 bioelementi 
 Liigitus: 
 Põhibioelemendid: H, C, O, N, P, S 
• Esinevad biomolekulides aatomitena 
• Moodustavad 96 - 98% elusorganismide elementaarkoostisest 
 Essentsiaalsed makrobioelemendid: Ca2+, Na+ , K+ , Mg2+, Cl–
• Täidavad biofunktsioone valdavalt ioonsel kujul 
• Vajatakse üle 100 mg ööpäevas 
 Essentsiaalsed mikrobioelemendid: Fe, Cu, Zn, Mn, Co, I, Mo, V, Ni, F, Cr, Se, Si, Sn, B, As
INIMORGANISMI 
PÕHIBIOELEMENDID
 Inimorganismi põhibioelementideks on H, C, O, N, P, S:  
(Nende elementide baasil formeeruvad biomolekulid)
 Põhibioelementide  evolutsiooniline  “eelistatus” biofunktsioonides 
tuleneb: 
•  Annavad kergesti kovalentseid  sidemeid  välimise elektronkihi iseärasuste tõttu 
•  Kaksiksidemete (O, C, N) või kolmiksidemete (C) tekkevõimalus on aluseks 
biomolekulide mitmekesisusele ja reaktsioonivõimele 
•  Nende baasil organismis moodustuvad  vesilahustuvad  anorgaanilised ühendid 
(CO2, NH3) on kergesti kasutatavad ja väljutatavad
SÜSINIK
 Inimorganismis (70 kg) on umbes 15 kg süsinikku: (ca 18% kaaluliselt)
 Keemilised omadused: 
• Süsiniku  aatom  võib anda 4 kovalentset sidet kas süsiniku või teiste 
elementide aatomitega, näit.  etaan :  
• Süsiniku aatom moodustab üksik-, kaksik- ja kolmiksidemeid, näit.: eteen, 
etüün H  H 
–
–
H — C– = C
–  — H 
H — C = C — H 
H – C
–  – C – 
–
H  H 
H  H  H 
            e t a a n                                                           e t e e n                                                   e t ü ü n
HAPNIK
 Inimorganismis (70 kg) on umbes 46 kg hapnikku: (ca 65% kaaluliselt)
• Sissehingatav hapnik kasutatakse suures osas (95 - 98%) biomolekulide 
lõhustumiseks, et  salvestada  nende energiat organismi poolt kasutatavas 
vormis, põhiliselt ATP  
• Väike osa (2-5%) molekulaarsest hapnikust kulutatakse hapniku reaktiivsete 
vormide tekkeks : 
• Superoksiid  anioon : O2 -
• Vesinikperoksiid: H2O2 
• Hüdroksüülradikaal: OH 
VESINIK
 Inimorganismis (70 kg) on umbes 7 kg vesinikku: (ca 10% kaaluliselt)
 Vesinikside on olulise tähtsusega biopolümeeride (näit. valkude ja 
nukleiinhapete) kõrgemate struktuuritasemete moodustumiseks ja 
stabiilsuseks. 
LÄMMASTIK ,  FOSFOR
 Inimorganismis (70 kg) on umbes 2 kg lämmastikku: (ca 3% kaaluliselt)
 Lämmastik esineb põhiliselt aminohapetes, nukleotiidides, nukleiinhapetes ja 
heterotsüklilistes lämmastikuühendites 
 Inimorganismis (70 kg) on umbes 0.7 kg  fosforit : (ca 1% kaaluliselt) 
•  Fosfor osaleb makroergiliste sidemete moodustamises, näit. ATP: 
(ATP – energia salvestaja ja ülekandja rakus. ATP molek
L u
ä lis
m  on
m  
aen
s e
ti rg
kria
ü hm ATP molekulis
salvestatud fosfaatrühmade vahelistesse sidemetesse ja see energia saadakse kätte sideme 
katkemisel)
• Leidub nukleotiidides, nukleiinhapetes, fos
Ffo
o li
s p
f ii
adi
a d
t es, 
rühm ATP molekulis
      süsivesikute fosfoestrites, koensüümides
VÄÄVEL
 Inimorganismis (70 kg) on umbes 0.175 kg väävlit: (ca 0.25% kaaluliselt)
• Väävlit on rohkesti naha, küünte ja juuste valkudes 
 Biomolekulides leidub:
•  aminohapete tsüsteiini ja metioniini kõrvalahelas, 
•  glutatiooni, 
•  koensüüm A ( vitamiin  B5 ehk pantoteenhape), 
•  vitamiinide B1 ( tiamiin ) ja H (biotiin) koostises 
• Tähtsus immuunsüsteemi stimuleerija; vajalik kasvuhormooni sünteesil ja 
luukoe  ehituses, osaleb kehavõõraste ühendite kahjutukstegemisel  maksas  jt.
ESSENTSIAALSED 
MAKROBIOELEMENDID 
(MAKROMINERAALID)
 Ca2+, Na+ , K+ , Mg2+, Cl– 
 Täidavad biofunktsioone ioonsel kujul 
 Vajatakse üle 100 mg ööpäevas 
 Enamuse makromineraalide ioonsed kontsentratsioonid on raku sees ja väljas 
erinevad: 
•  Ioonse  gradiendi  tagavad  spetsiifilised  membraanvalgud
KALTSIUM
 Levinum  mineraalaine  inimorganismis. (70 kg kaaluva inimese organismis on umbes 1 - 1,2 kg 
kaltsiumi. Ööpäevane vajadus 1000-1300mg.). 
 Esineb kahes vormis: 
•  Lahustumatu  kaltsiumfosfaat (99%) –  luudes  ja hammastes 
•  Ioonne  kaltsium (Ca2+) – (Ioonsest kaltsiumist 50% on seotud  vereplasma  albumiiniga. 
Vaba iooniseeritud kaltsium hoitakse vereplasmas suhteliselt konstantsena.) 
 osaleb vere hüübimises, 
Tähtsus: 
1. tasandab südame rütmi, vähendab unetust; 
 lihaskontraktsioonis, 
2. normaliseerib KNS ja lihaste ärrituvust; 
 neurotransmissioonis, 
3. vajalik neerude normaalseks funktsioneerimiseks; 
 mitmete ensüümide aktiveerimises, 
4. madaldab vererõhku ja vere kolesteroolitaset;
 vitamiin D metabolismis, 
5. on aktiveerijaks vere hüübimissüsteemis;
 hormoonide toimemehhanismides, 
6. kindlustab veresoonte seinte normaalse läbilaskvuse ja 
vere  osmootse  rõhu jt. 
 vere osmootse rõhu tagamises
NAATRIUM  JA  KAALIUM
 70 kg kaaluva inimese organismis on umbes naatriumi - 100-110 g ;  kaaliumi  - 130-
170 g. Ööpäevane vajadus K - 1800-5000 mg; Na - 1200-3500 mg. Naatrium ja 
kaalium on omavahel funktsionaalselt seotud
• Naatrium lokaliseerub valdavalt ekstratsellulaarselt (vereplasma, rakkudevaheline vedelik, 
lümf ), kus teda on 8-20 korda rohkem kui rakus. 
Naatrium tagab:
• Kaaliumi on rakus 30-50 korda rohkem kui rakuvälises  vedelikus .
•
keha biovedelike keemilise 
Naatrium ja Kaalium koostöö 
koostise stabiliseerumise; 
Kaalium tagab:
•
normaalse veevahetuse; 
tagab:
• kehavedelike keemilise koostise stabiil•suse; 
•
happe-leelistasakaalu säilimise; 
Na-pumba poolt loodud 
• normaalse veevahetuse; 
•
vererõhu normaliseerimise; 
naatriumi ja kaaliumi erinev 
•
•
süsivesikute aja aminohapete 
vererõhu normaliseerimise;
jaotumine  raku ja tema 
•
väliskeskkonna vahel on rakkude 
imendumise jt. 
lihasmassi suurenemise ja lihaste talitluse; 
normaalse 
• süsivesikute aja aminohapete imendumise; 
membraanipotensiaali 
• happe-leelistasakaalu säilimise; 
tekitamise  kaudu närvikoe ja 
• glükoosist glükogeeni sünteesimise jt.  lihaskoe talitluse aluseks 
•
vere osmolaarse  regulatsioon  
•
happe-leelistasakaalu hoidmine 
•
normaalne veevahetus
•
membraantranspordi (ka 
imendumise) tagamine 
•
mitmete ensüümide aktivatsioon
MAGNEESIUM
 Magneesiumi on 70 kg kaaluvas inimeses 19 – 30 g. Rakus on magneesiumi ca 10 
korda rohkem kui rakuvälises vedelikus. Magneesiumi on rohkesti luudes (ca 65% 
magneesiumist) ja lihastes (ca 20% organismi magneesiumist). Ööpäevane vajadus 
320-450 mg. 
 Vajalik närvitalitluse ja lihaskoe tegevuse normaalseks funktsioneerimiseks, 
reguleerib ka südamelihasetööd. 
Tähtsus: 
• osaleb kaltsiumi ja vitamiin C 
 Esineb kofaktorina enam kui 300 ensüümis  ainevahetuses; 
 Effektiivsem koos B6 (püridoksiin)
• mõjustab süsivesikute ainevahetust; 
• närvide ja lihaste häireteta koostöö 
tagamine; 
• osaleb vere hüübimises; 
• on vajalik südamelihaste tööks ja 
vereringe  reguleerijaks;
• osaleb ensümaatilistes reaktsioonides ja 
organismi kohanemisel külmaga jt.
KLOOR  
 Kloori on 70 kg kaaluvas inimeses 100 – 105 g.
 Kloor on inimorganismi  keskne  anioon, biofunktsioonid haakuvad naatriumi 
ja kaaliumi   omadega: 
•  Osmoregulatsioon 
•   Hape -alustasakaal 
•  Membraantransport 
•  Membraanipotentsiaal 
 Oluline soolhappe sünteesil maos. (HCl)
ESSENTSIAALSED 
MIKROBIOELEMENDID – 
( MIKROMINERAALID )
 Fe, Cu, Zn, Mn, Co, I, Mo, V, Ni, F, Cr, Se, Si, Sn, B, As
 Kindlate funktsioonidega ja eluks hädavajalikud mikrobioelemendid, mis 
kuuluvad enamasti ensüümide, hormoonide, liitvalkude, vitamiinide 
koostisse. 
• Bioaktiivsete ainete ehituses/talitluses osalemise tõttu avalduvadki nende 
mikrobioelementide vaegused tõsiste haigustena. Haigusi põhjustab ka kestev 
liigus, sest nad pärsivad ensüümide, valkude, nukleiinhapete jt biomolekulide 
talitlust seostudes nendega mittespetsiifiliselt. 
• Pikaajaliste varude puudumine ja madal normsisaldus teevad  defitsiidi  ja liigsuse 
kujunemise inimkehas üsna reaalseks ja muudavad nende vajaduse rahuldamise 
otseselt sõltuvaks toitumisest.
RAUD
 Rauda on 70 kg kaaluvas inimese 3 – 4 g (ca 60% rauast esineb  hemoglobiinis ). 
Ööpäevane vajadus N 13-17 mg; M 11-14 mg)
Hemoglobiin – rauda sisaldav valk. Tähtis hapniku  transpordiks  kudedesse 
 Raud on vajalik paljude ensüümide ja valkude ehituses ning 
funktsioneerimises (hemoglobiin, müoglobiin,  hingamisahela   ensüümid  jt.). 
 Esineb inimorganismis ainult seotud vormis, millena ta on lahustuv ja 
mittetoksiline. 
 Vaba raud oksüdeerub kohe toksilisteks  produktideks .
RAUA VAJADUS JA 
IMENDUMINE
Raua imendumise põhikoht on  duodeenum : 
• 1 - 2 mg ööpäevas (ca 10% toidus  olevast  rauast) 
 Inimene kaotab ööpäevas 1 - 2 mg rauda: 
• Raua ööpäevane vajadus on 10 – 20 mg
 Organismi raua ainevahetuse hä
I i
nire
m d:
en  
e omastab toidust 3 – 4 
• liiga palju rauda -  hemokromatoos
korda rohkem rauda kui ta 
seda vajab
• liiga vähe rauda -  aneemia
Inimene ei  omasta  või 
omastab vähe rauda kui ta 
seda vajab
VASK
 70 kg kaaluva inimese organismis on umbes 70-100 mg vaske.
  Inimorganism  vajab vaske:
• on vajalik paljude ensüümide kofaktorina, 
• osaleb  hemoglobiini  sünteesis, 
• kollageeni ja  elastiini  formeerumises, 
• vajalik luukoe normaalseks arenguks, 
• reguleerib hapniku vabade radikaalide taset,
• soodustab raua omastamist erütrotüütide formeerumisel, 
• mõjustab melaniini kujunemist nahas ja juustes jt.
TSINK
70 kg kaaluva inimese organismis on umbes 1,9-2,5 g tsinki. Ööpäevane vajadus N 
11-13 mg; M 14-16 mg. 85 – 90% lokaliseerub luudes ja skeletilihastes
• paljude ensüümide kofaktor, 
• tagab organismi kasvu ja paljunemise, 
• luude normaalse  moodustumise , 
• maitsmisretseptorite arengu, 
• osaleb hapniku vabade radikaalide taseme regulatsioonis, 
• nukleiinhapete sünteesis, alkoholi metabolismis, 
• soodustab B-grupi vitamiinide omastamist, 
• vajalik spermide ja eesnäärme  talitluseks ; 
• tõhusa immuunsuse tagamiseks; 
• küünte, juuste ja naha normaalseks elutegevuseks ja nägemise tervishoiuks (eriti vanemas eas) jt
MANGAAN
 70 kg kaaluva inimese organismis on 40-90 mg  mangaani .
 Leidub põhiliselt luudes, maksas, pankreases , neerudes, hüpofüüsis.
• mitmete ensüümide kofaktor, 
• vajalik  rinnapiima   tekkes , 
• karbamiidi, 
• kilpnäärme hormoonide, 
• kolesterooli sünteesiks, 
• soodustab C-vitamiini aktiivsust, 
• reguleerib hapniku vabade radikaalide taset, 
• soodustab vereloomet, side- ja luukoe moodustamist.
KOOBALT , JOOD
 70 kg kaaluva inimese organismis on 2-10 mg koobaltit. Leidub põrnas, 
neerudes, pankreases, erütrotsüütides.
 On vajalik erütrotsüütide funktsioneerimiseks, vereloomeks, kuulub vitamiin B12 
koostisesse, on mitmete ensüümide kofaktoriks. 
 70 kg kaaluva inimese organismis on 15-20 mg joodi. 70 – 80% joodist esineb 
kilpnäärmes hormoonidena. 
 On vajalik kilpnäärme hormoonide sünteesiks, kilpnäärme funktsioneerimiseks, 
millest sõltub väikelaste normaalne kasv ja vaimne areng, ainevahetuse kiirus; 
juuste, küünte, naha seisund; inimese ainevahetuse normaalne tempo ja püsiva 
kehasoojuse tagamine.
MOLÜBDEEN ,  VANAADIUM ,  NIKKEL , 
FLUOR
 70 kg kaaluva inimese organismis on 3-11 mg molübdeeni. Leidub peamiselt luudes , 
neerudes, maksas 
 On mitmete ensüümide kofaktor, vajalik luukoe tekkes ja arengus, vereloomes, 
maksas olevate   rauavarude kasutamise soodustamiseks. 
70 kg kaaluvas inimeses 0.5 – 1.6 mg vanaadiumit. Leidub peamiselt luudes, kõhredes, 
maksas 
 Vanaadium tagab luude, kõhrede, hammaste arengu, soodustab 
erütrotsüütide teket.
70 kg kaaluva inimese organismis on 0.9-9 mg  niklit . 
 On mitmete ensüümide kofaktor, osaleb vereloomes.
70 kg kaaluva inimese organismis on umbes 2-2,4 g  fluori . Lokaliseerub põhiliselt 
hammastes, leiudb ka luudes 
 On vajalik hammaste arenguks, kaitseb hambaemaili, suurendab organismi kiiritustaluvust, 
oluline vereloomes
KROOM , BOOR
 70 kg kaaluva inimese organismis on 1-5 mg kroomi. Leidub peamiselt 
põrnas ja neerudes 
 Glükoosi tolerantsusfaktori  komponent :
• mõjustab insuliini kaudu süsivesikute, 
• lipiidide ja valkude ainevahetust; 
• vajalik päriliku materjali (DNA) säilitamiseks, 
• sünteesiks ja valikuliseks avaldumiseks jt
 70 kg kaaluvas inimeses 0.03 – 0.9 mg  boori . 
 Seotud süsivesikute ja steroidhormoonide metabolismiga, vereloomega, D-vitamiini 
sünteesiga, närvisüsteemi normaalseks talitluseks.
SELEEN
 70 kg kaaluva inimese organismis on umbes 10-14 mg seleeni. Leidub kõige 
rohkem maksas, neerudes, spermatosoidides, lihastes.
 Inimorganism vajab seleeni ühe keskse rakusisese antioksüdantse ensüümi 
(glutatiooni peroksüdaas) komponendina
• on koos vitamiin E-ga oluline antioksüdant, 
• aitab säilitada kudede  elastsust , 
• vajalik südame normaalse tegevuse tagamiseks; 
• spermatogeneesiks; 
• kehavõõraste ühendite kahjutustamiseks ja raskemetallisoolade imendumise 
blokeerimiseks jt. 
RÄNI, TINA,  ARSEEN
 70 kg kaaluva inimese organismis on umbes 0,75-1,5 g räni. 
 On luude, kõhrede, kõõluste (kollageen+ elastiin   kompleks ) ja 
veresoonteseinte komponent.
 70 kg kaaluvas inimeses 7 – 14 mg tinat ja 0,5-1,4 mg arseeni.
 Tina osaleb lipiidide metabolismis. 
 Arseen vereloomes olles seotud hemoglobiini sünteesiga.
INIMKEHA  KOOSTEMOLEKULID
Anorgaanilised ained 
Mineraalained
 RAKUSISELISED
 RAKUVÄLISES 
◦ K+
KESKKONNAS
◦ Mg2+
 RAKUVÄLISES ja RAKUSISELISES 
o
Na+
◦ HPO 2-
KESKKONNAS
o
Cl- 
4
o
Na+
o
HCO  – 
◦ SO 2-
3
4
o
K+ 
o
Ca 2+ 
 Ioonide kontsentratsioonide gradiente 
loovad transportsüsteemid, näit. Na+ 
-K+ - pump  
 Ioongradientide energia 
( elektrokeemiline  potentsiaal) on 
paljude rakufunktsioonide aluseks
VESI
 Kõikide biosüsteemide  eksisteerimine  vajab 
vett 
 Vesi on biokeemiline toiteaine 
 Paljudes ensüümreaktsioonides on vesi kas 
reagent ,  produkt  või keskkond 
 Kaks vee unikaalset füsiko-keemilist 
omadust teevad vee asendamatuks: 
◦ Vesi on  polaarne   molekul  
◦ Polaarsed veemolekulid seostuvad omavahel
VESI
 Vesi / vedelik jaotub organismis: 
◦ rakusiseseks ( intratsellulaarne  ICV) - 66% kogu keha veest - 2/3 koguhulgast = 28 liitrit 
◦ rakuväliseks (ekstratsellulaarne ECV) - 33% kogu keha veest 1/3 koguhulgast = 14 liitrit
◦ rakkudevahelises  keskkonas  – 10,5 liitrit
◦ vereplasmas – 3,5 liitrit
SISALDUB ORGANISMIS ca 42 LIITRIT
 Palaviku korral on  veekadu  suurenenud: iga 1˚ suurenemisega > 37˚ C lisab 0,5-
1,0 l veekadu.
 Vedeliku kadumisel mao-sooltrakti kaudu (kõhulahtisus,  oksendamine , fistulid, 
aspiratsioonisondid) tuleb eriti jälgida teatud elektrolüütide defitsiidi tekkimist: 
•  maomahla  kadumisel eriti Cl- ja H+ ( metaboolne   alkaloos ), 
•  sapi  ja pankreasesekreedi kadumisel eriti  HCO3 - (metaboolne  atsidoos ) 
• K+ kaotamine
ELEKTROLÜÜDID
 Organismi põhilised elektrolüüdid: 
◦ Katioonid: Na K Ca Mn   (+)
◦  Anioonid :  kloriidid ,  vesinikkarbonaat ,  fosfaadid , sulfaadid (-)
Elektrolüüdid täidavad organismis olulisi funktsioone: 
◦ tagavad kehavedelike osmolaalsuse 
◦ moodustavad bioelektrilisi rakumembraani potentsiaale 
◦ on ainevahetuse katalüsaatoriteks 
◦ määravad kehavedelike pH 
◦ stabiliseerivad teatud  kudesid  (nt luukude) 
◦ moodustavad energia depoosid (fosfaadid-ATP) 
◦ osalevad vere hüübimissüsteemis 
DEHÜDRATATSIOON 
 ISOTONILINE
 HÜPOTOONILINE
 HÜPERTOONILINE
 Organism kaotab isotoonilist   Raku välisruumi 
 Raku välisruumi  osmolaarsus  
vedelikku. ( Soolad  ja vesi on 
osmolaarsus vähenes, 
suurenes, põhjustab see vee 
taasakalus) See võib toimuda 
põhjustab see vee 
väljaandmist rakkust.
ekstratsellulaarvedeliku 
sissevõtmise rakkudesse.
kaotamise tagajärjel (näiteks 
 Vee  soolaga  läheb rakkust ära 
verekaotus) või 
 Organism kaotab 
et taasakalustada 
transtsellulaarsevedeliku 
rohkem soolat
soolasisaldust kus on vaja. 
ülemäära suure kaotuse puhul 
(näiteks kõhulahtisus, kauakestev  Vee läheb rakkudesse, et 
oksendamine jt.).
taasakalustada 
soolasisaldust
HÜPERHÜDRATATSIOON 
 ISOTONILINE
 HÜPOTOONILINE
 HÜPERTOONILINE
 Vee ja soolade suurenenud 
 Selline häire tekib siis, kui   Tekkida võib siis, kui 
retensioon  isotoonilises 
on häititud vee  eritamine   infundeeritakse hüpertoonilist 
vahekorras ei muuda 
neerude kaudu. Areneb nn.  keedusoola - või 
osmootseid suhteid ja 
veeintoksikatsiooni seisund. naatriumvesinikkarbonaadilah
põhjustab seetõttu ainult 
ust.  Ajutiselt  võib selline 
ekstratsellulaarruumi 
seisund tekkida ka siis, kui 
suurenemist  ilma, et 
merehädalised joovad 
intratsellulaarruumi maht 
merevett.
seejuures muutuks.
METABOLISMI  BIOKEEMILISED  
ÜLDASPEKTID
Metabolism  ehk  ainevahetus  on keemiliste muutuste kogum, mis on organismi 
elutegevuse aluseks.
 Metabolism on kahe vastupidi kulgeva protsessi: 
◦ katabolismi ehk lõhustumisprotsesside ja 
◦ anabolismi ehk sünteesiprotsesside  integratsioon  (ühtsus, terviklikkus). 
Metabolismi põhifunktsioonid 
 Metabolism hõlmab: 
inimorganismis on: 
◦ seedimist 
1. energia  omastamine  väliskeskkonnast 
◦
toitainete vormis 2. toitainete omastamine ja 
imendumist 
kasutamine organismispetsiifiliste 
◦ rakus toimuvaid ainevahetuslikke radu 
biomolekulide sünteesiks 
◦ ainevahetuse lõpp-produktide eritumist
3. biomolekulide  lammutamine  
4. lõpp-produktide väljutamine 
5. organismi sattuvate ksenobiootikumide 
detoksikatsioon  ja väljutamine 
Ksenobiootikumid - inimorganismile kehavõõrad looduslikud 
(taimsed ja  loomsed ) ühendid. 
PÕHIMÕISTED
   Homöostaas  – regulatsiooniprotsess organismis, mille abil organism hoiab oma elutegevuseks 
vajalikud tingimused konstantsetena 
  Orgaaniline ühend – keemiline ühend, mis sisaldab süsinikku. 
   Anorgaaniline  ühend – keemiline ühend, mis enamasti ei sisalda süsinikku. Enamik 
anorgaanilisi ühendeid organismis on lihtsa ehitusega. Kõige enam leidub neist organismis vett. 
Anorgaanilised ained on näiteks hapnik ja mineraalained. Ka süsinikdioksiid paigutatakse 
anorgaaniliste ühendite hulka,  ehkki  ta sisaldab süsinikku. 
  Iooniline ühend – ühend, mis sisaldab ioone. Näiteks keedusool – söömisel keedusool lahustub 
ja naatriumi ning kloori ioonide vahelised keemilised sidemed  katkevad .  Kehavedelikud  
sisaldavad palju erinevaid ioone ja nende tase allub täpsele regulatsioonile. 
   Oksüdeerumine  – keemiline  reaktsioon , milles aine ühineb hapnikuga. Organism kasutab 
hapnikku energia saamise protsessis, mida nimetatakse  aeroobne   hingamine . 
  Kofaktor – tegur, mille toimel aine peab koos  toimima  teise  teguriga . 
  Ksenobiootikumid - inimorganismile kehavõõrad looduslikud (taimsed ja loomsed) ühendid; 
võõraine.
  Neurotransmissioon – närvilõpmetest erituva vahendusaine (neuromediaatori) toime sihtrakku 
(nt. neuronisse), impulsi vahendamine keemiliselt ühest rakust teise. 
  Gradiendid - kahe või mitme samaaegselt eri kohtades mõõdetud kontsentratsiooni, 
temperatuuri, rõhu või muu suuruse vahe. 
PÕHIMÕISTED
  Anioon - negatiivselt laetud  ioon , elektrolüüsil liigub anoodile ehk positiivselt laetud elektroodile) 
   Katioon  - positiivselt laetud ioon, elektrolüüsil liigub katoodi ehk negatiivselt laetud elektroodile. 
  Alkaloos – vere pH tõus 
  Atsidoos – vere pH langus
   Difusioon  –(1) aine molekulide liikumine sealt, kus nende kontsentratsioon on suurem, sinna, kus 
nende kontsentratsioon on väiksem. Difusioon on kahesuunaline protsess. Molekulide liikumine 
kestab seni, kuni nad on lõpuks võrdselt jaotunud. Paljud ained (hapnik ja süsihappegaas, liiguvad 
rakkudesse ja sealt välja difusiooni teel; (2) protsess, milles kaks keskkonda segunevad ilma 
mehhaanilise  kaasabita. 
   Osmoos  – lahusti molekulide liikumine läbi poolläbilaskva membraani, et vähendada lahustunud 
aine kontsentratsiooni  teiselpool  membraani ning seega võrdsustada kontsentratsioone mõlemal 
pool membraani. See on ühesuunaline difusioon, mis leiab aset siis, kui lahustunud aine 
molekulid ei pääse läbi membraani
   Osmootne  rõhk – rõhk, mis tekib mingis suletud ruumis (näiteks rakus), kui lahusti siseneb 
sinna osmoosi teel, on üheks vereplasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni näitajaks 
  Hüpotooniline lahus – vereplasmast madalama osmootse rõhuga lahus
  Hüpertooniline lahus – vereplasmast kõrgema osmootse rõhuga lahus
  Isotooniline lahus - lahus, mille osmootne rõhk on sama, mis vereplasmal (näiteks NaCl 0,9% 
lahus). 

Document Outline

• Slide 1
• Mis on biokeemia?
• BIOKEEMIA JA MEDITSIIN
• ELUSAINE KEEMILINE KOOSTIS
• INIMORGANISMI PÕHIBIOELEMENDID
• SÜSINIK
• HAPNIK
• VESINIK
• LÄMMASTIK, FOSFOR
• VÄÄVEL
• ESSENTSIAALSED MAKROBIOELEMENDID (MAKROMINERAALID)
• KALTSIUM
• NAATRIUM JA KAALIUM
• MAGNEESIUM
• KLOOR
• ESSENTSIAALSED MIKROBIOELEMENDID – (MIKROMINERAALID)
• RAUD
• RAUA VAJADUS JA IMENDUMINE
• VASK
• TSINK
• MANGAAN
• KOOBALT, JOOD
• MOLÜBDEEN, VANAADIUM, NIKKEL, FLUOR
• KROOM, BOOR
• SELEEN
• RÄNI, TINA, ARSEEN
• INIMKEHA KOOSTEMOLEKULID Anorgaanilised ained Mineraalained
• VESI
• VESI
• ELEKTROLÜÜDID
• DEHÜDRATATSIOON
• HÜPERHÜDRATATSIOON
• METABOLISMI BIOKEEMILISED ÜLDASPEKTID
• PÕHIMÕISTED
• PÕHIMÕISTED