Billie Holiday (4)

Billie Holiday elulugu

Lapsepõlv

Billie Holiday, sünnijärgselt Eleanora Fagan Gough, kaootiline elu algas Baltimores 7. aprillil , 1915. Laulja isa, Clarence Holiday, oli kuueteist aastane jazz -kitarrist ja bändzo mängija, kes hiljem kuulus Fletcher Hendersoni orkestrisse. Ta ei abiellunud kunagi lapse ema Sadie Faganiga ning jättis ta koos tütrega maha. Holiday ema oli samuti väga noor, kolmeteist aastane. Ema oskamatuse või hoolimatuse tõttu jäeti Billie tihti vanaema või sugulaste hoida. Paraku sugulased suhtusid temasse kui teenijasse. Billie saadeti kümneselt katolikku kooli1, sest tüdruk tunnistas üles, et teda on vägistatud. Kahe aasta pärast sai ta sealt välja tänu perekonna sõbrale. Olles kogenud mentaalseid kriise, kolis Billie koos oma emaga 1942. aastal New Jerseysse ja hiljem Brooklyni.

Karjääri redel

New Yorgis aitas Holiday oma ema majapidamistöödega, hiljem töötas lisa raha teenimiseks bordellis prostituudina. Selle tõttu oli sunnitud ta mõnda aega viibima vanglas . Seistes silmitisi vaesusega ja korterist väljaviskamisega, läks ta kohalikku pubisse ja laulis publiku pisaratesse. Edaspidi teenisgi Billie sel viisil raha, laulis erinevates New Yorgi pubides. Tema lauljakarjääri murdepunkt oli aastal 1933, mil talendiotsija John Hammond märkas teda ühes pubis . Tänu Johnile sai ta lindistada demo plaadikompaniis Columia Studios. Holiday tuli avalikkuse ette 27.novemberil 1933 singliga “Your Mother ’s Son-In-Law”. Billie ei läinud stuudiosse tagasi üle aasta, selle eest ronis ta üles mööda New Yorgi baaride võistlusredelit. 1935.ndaks aastaks oli ta teinud debüüdi Apollo teatris ja esines filmis koos Duke Ellingtoniga. Sama aasta teisel poolel naases ta lõpuks tagasi stuudiosse. Bandiga lindistas ta mitu seeriat pimestavaid ja unustamatuid Tin Pan Alley mittetuntuid laule (svingi ajastul muusika väljaandjad hoidsid parimad laulud rangekäeliselt orkestritele ja populaarsematele valgetele lauljatele). Hoolimata laulude halvale kvaliteedile, Holiday ja ta grupile( kaasa arvatud trompetimängija Roy Eldrige, alt Johnny Hodges ning tenorid Ben Webster ja Chu Berry ) muutsid nad magedad laulud nagu “What a Little Moonlight Can Do”, “ Twenty - Four Hours a Day” ja “If You Were Mine” energiliseks. Ideaalne jazzansambel ja Holiday vokaalsus tegi nad päris populaarseks Columbias, Brunswickis ja Vocalionis. 1936. aastal Holiday tuuritas ringi Jimmie Luncefordi ja ka Flecther Hendersoni grupiga, hiljem pöördus tagasi New Yorki . 1937. aasta jaanuaris lindistas Billie mitu numbrit koos grupiga Count Basie’s Orchestra, kes oli välja välja nopitud Hammondi uutest leidudest. Kolmik - Billie Holiday, Tenor Lester Young, kes põgusalt teadis Billiet juba paar aastat ja trompetimängija Buck Clayton, kes kiindus väga Billiesse- tegi endi parimad palad just nimelt koos. 30ndate lõpus sai Holiday endale Youngilt hüüdnime Lady Day, tänu Billie elegantsusele. 1937. aasta kevadel, ta alustas tuuri koos Basiega, olles naistäiend meeslauljale Jimmy Rushingile. See liit kestis alla aasta ja lõpes Billie vallandamisega. Ametlikuks põhjuseks olevat Billie tujukus ja usaldamatus , kuid räägitakse, et varjulised jõud üleval pressimaailmas käskisid seda teha pärast Billie keeldumist laulmast nagu 20ndate bluusi standardile kohane. Vähemalt ajutiselt tuli see Holidayle kasuks, vähem kui kuu aja pärast ta palgati Artie Shaw populaarsesse bändi. See oli esimene juhtum, kus mustnaine esines koos valgetega. Hoolimata bändi pidevast toetusest, esinemiste korraldajad ja raadio sponsorid olid Billie vastu, kuna tema laulmisstiil oli niivõrd ebaharilik. Pärast mitmeid solvanguid Holiday lahkus bändist jälkusega. Kuid jällegi tema otsus osutus kasulikuks, lisa vabadus lubas tal anda kontsert uhiuues klubis Cat? Society. Seal õppis ta laulu “ Strange Fruit”, mis katapulteeris ta uuele levelile. Laul “Strange fruit”(kirjutatud Lewis Alleni poolt) on igaveseks seotud Billie Holidayga. See räägib meeleheitel kättemaksust intensiivse rassismi eest. Kuigi Holiday algul kahtles sedavõrd kompromissitu laulu panekut oma repertuaari, sai sellest üsna pea tema esinemiste oodatuim pala. John Hammond keeldus seda lindistamast (mitte selle poliitiliste vaadete aga ülemääraselt söövitava kujundlikkuse pärast), kuid siiski lubas ta Billiel seda salvestada plaadifirmas Commodore, mille omanik oli jazz plaadipoe omanik Milt Gabler . Kui laul oli avaldatud, siis paljudel raadiojaamadel keelustati seda esitamast, aga kasvav plaadimasina tööstus tegi laulust suure kuigi vastuolulise hiti. Holiday jätkas koostööd Columbia plaadifirmaga kuni 1942, selle aja jooksul ilmus ta teine suurhitt “God Bless the Child ”. Gabler, kes sa töötas ka A&R-s Decca jaoks, allkirjastas