Duke Ellington Ella Fitzgerald Dizzy Gillespie Benny Goodman Stéphane Grappelli Billie Holiday Theo Jörgensmann Wynton Marsalis Glenn Miller Charlie Parker Oscar Peterson Bud Powell Django Reinhardt Artie Shaw Raivo Tafenau Fats Waller Eberhard Weber Paul Whiteman Kokkuvõtte Jazz muusika tekkis USA,algul jazzmuusikat
bands, including The Beatles and many others. Britain was at the forefront of punk music (see below) in the 1970s with bands such as the Sex Pistols and The Clash, and the subsequent rebirth of heavy metal with bands such as Motorhead and Iron Maiden. Music in Britain from 1920s to the Present Day 1920s - Young people listened to ragtime and jazz. 1930s - Swing became popular. Benny Goodman and his Orchestra were the 'King of the Swing', as were Glenn Miller and Artie Shaw. The music was fast and frantically paced and led to dances being banned from dance halls, as the young women being flung into the air by their partners showed their stocking tops and underwear. Jazz continued to be popular. 1940s - The Second World War brought fast, frantic (and often American) dance music - boogie-woogie or jitterbug. Dances were held in church halls, village halls, clubs, Air Force bases - everywhere! But slower,
Kuigi üritus oli plaanitud maksimum 200,00 osalejale tuli üle 500,00 inimese lõpuks kohale, kellest enamus ei maksnud sissepääsuks raha. Kuna kiirtee oli täielikult ummistatud jätsid inimesed oma autod ja kõndisid kilomeetreid kontredile. See nädalalõpp oli vihmane, asutused ülerahvastatud ja kohalviibijad jagasid toitu, alkoholi ja narkootikume. Kohalikud turisti orientatsiooniga asutused andsid tekke ja toitu kontrerdilkäijatele. Korraldajateks olid Michael Lang, Artie Kornfeld, John Roberts, ja Joel rosenman. Roberts oli finantseerija, toeks Yaleí lõpetanud sõber Rosenman. Nende partnerid olid Kornfeld(Capitol recordsi asepressident) ja Michael Lang. Ebatõenäoline ärimees Lang oli kerge-südamega hipi, kes unistas lindistamisstuudio rajamisest artistidele nagu Bob Dylan ja Janis Joplin. Kui Lang ja Kornfeld oma ideed Rosenmanile ja Robertsile esitlesid koorus idee rock-kontserdist samade artistidega
tänu Billie elegantsusele. 1937. aasta kevadel, ta alustas tuuri koos Basiega, olles naistäiend meeslauljale Jimmy Rushingile. See liit kestis alla aasta ja lõpes Billie vallandamisega. Ametlikuks põhjuseks olevat Billie tujukus ja usaldamatus, kuid räägitakse, et varjulised jõud üleval pressimaailmas käskisid seda teha pärast Billie keeldumist laulmast nagu 20ndate bluusi standardile kohane. Vähemalt ajutiselt tuli see Holidayle kasuks, vähem kui kuu aja pärast ta palgati Artie Shaw populaarsesse bändi. See oli esimene juhtum, kus mustnaine esines koos valgetega. Hoolimata bändi pidevast toetusest, esinemiste korraldajad ja raadio sponsorid olid Billie vastu, kuna tema laulmisstiil oli niivõrd ebaharilik. Pärast mitmeid solvanguid Holiday lahkus bändist jälkusega. Kuid jällegi tema otsus osutus kasulikuks, lisa vabadus lubas tal anda kontsert uhiuues klubis Cat? Society. Seal õppis ta laulu "Strange Fruit", mis katapulteeris ta uuele levelile
hooleks jäi kogu pala läbiv rütmipulss. Loomulikult oli palades ka rohkesti lõike, kus kõlasid kõik puhkpillid koos-tutti (itaalia k. kõik) Tavaliselt juhtisid populaarseid svingorkestreid silmapaistvad instrumentalistid, kelle kanda oli ka suur osa soolosid. Esimesena saavutas 1935 aastal tohutu populaarsuse Benny Goodmani (1909-1986) orkester. Goodman sai hüüdnimeks King of Swing. Kuulsad orkestrijuhid olid veel Artie Shaw, Glenn Miller, mustadest muusikutest Count Basie, Chick Webb. Niisugune suur orkester ei saanud enam peast mängida-seega jäi improvisatsioon üksikutele soolopillidele. Kõik muu oli nootidesse kirja pandud. Tõusis vajadus eriti spetsialistide arranzeerijatejärele. Esialgu tulid need orkestrantidehulgast. Need olid iseõppinud muusikud, kel oli vaid praktilise töö kogemus. Swingimuusika baseerus suures osas populaarsetele lauludele.
vaskpille- vastandas Henderson teineteisele spirituaalidest tuntud eeslauja ja koori vaheldumise põhimõtte, rütmigrupi hooleks jäi kogu pala läbiv rütmipulss. Loomulikult oli palades ka rohkesti lõike, kus kõlasid kõik puhkpillid koos- tutti (itaalia k. kõik). Tavaliselt juhtisid populaarseid svingorkestreid silmapaistvad instrumentalistid, kelle kanda oli ka suur osa soolosid. Esimesiena saavutas tohutu populaarsuse klarnetist Benny Goodman, koos temaga said kuulsateks Artie Shaw, Glenn Miller, mustadest muusikutest Count Basie, Chick Webb. Niisugused suured orkesterid ei saanud enam peast mängida- seega jäi improvisatsioon üksikutele soolopillidele. Kõik muu oli nootidesse kirja pandud. Tõusis vajadus eriti spetsialistide- arranzeerijate järele. Esialgu tulid need orkestrantide hulgast. Need olid iseõppinud muusikud, kel oli vaid praktilise töö kogemus. Swingimuusika baseerus suures osas populaarsetele lauludele
(2 as, 2 ts, 1bs, keegi neist mängib ka klarnetit), 3–5 trompetit, 3–5 trombooni ja rütmisektsioon – trummid, bass, kitarr ja klaver. Seda aega 1920. aastate lõpust ülejärgmise kümnendi alguseni, kui ilmus uus stiil bebop, kutsutakse sageli täiesti põhjendatult ka big- bändide kuldajaks (Golden Era) – aastatel 1937–1943 oli USA-s 43-st üle miljonilise läbimüügiga heliplaadist 29 ehk 67% suurte orkestrite sissemängitud instrumentaalpalad, neist 9 Artie Shaw’, 7 Glenn Milleri, 4 Jimmy Dorsey orkestritelt (Gillett 1971: 367). Kohati karedakoelise traditsionaalse džässi 45 asemele asusid suurte svingorkestrite elegantsed harmooniad, virtuoossed soolod ja lihvitud koosmäng koos uudse rütmika – svingiga. Sellega on seotud ka esmapilgul vastuoluline nähtus – koos bigbändide tähtsuse kasvuga muutusid tähtsamaks ka üksiksolistid. Nii olid 1930. aastad ka suurte solistide ajajärk:
annaabi.ee 
