Billie Holiday (0)

Billie Holiday
Üheks tuntuimaks džässilauljaks on Billie Holiday, sünninimega Eleanora Fagan. Ta sündis 7. aprillil 1915. aastal.
Täpsed andmed tema elu algusaastate kohta puuduvad, kuid on teada, et ta ema, Sarah Julia Harris , visati kodust välja, kui ta 13aastaselt rasedaks jäi ning ta kolis Philadelphiasse. Seal sündis Eleanora Fagan. Ilma vanemate toetuseta võttis Sarah ühendust oma poolõe Eva Milleriga, kes elas Baltimore’s ning kelle ämmast sai järgnevaks kümneks aastaks Eleanora põhihooldaja. Tema ema tegi juhutöid ning reisis nende tõttu ringi, jättes oma tütre Eva Milleri ämma, Martha Milleri hoolde. Juba väga noores eas avastasid Martha Miller ning tema tütar, et Eleanoral on „suhtumisprobleeme,“ mille tekkimises süüdistati ema pidevat äraolekut.
Kaheks aastaks abiellus Sarah „Sadie“ Julia Harris Philip Goughiga ning nad elasid koos Eleanoraga õnnelikku pereelu . Peale koledat lahutusprotsessi jätkas Eleanora ema Sadie juhutööde tegemist ning Eleanora oli jälle jäetud Martha Milleri hoolde.
Eleanora tihe koolist puudumine viis ta noortekohtu ette ning ta veetis karistusena üheksa kuud kristlikus internaatkoolis. Peale seda saadeti ta oma ema juurde tagasi ning 1925. aastal avas Sadie restorani East Side Grill . Nii Sadie kui ka ta tütar Eleanora töötasid seal väga pikki päevi ning selleks ajaks, kui Eleanora oli 11aastane, oli ta koolist välja kukkunud.
1926. aasta lõpus avastas Eleanora ema Sadie, et nende naaber, Wilbur Rich , vägistas Eleanorat. See viis kohtuasjani ning Wilbur Rich pandi arreteeriti. Kohtuotsuse alusel saadeti Eleanora tagasi kristliku kooli hoole alla. Ta vabastati sealt 1927. aastal.
Selle perioodi ajal raskendus ema ja tütre suhtlus veelgi ning madame’ alluvuses töötades kuulis Eleanora esimest korda Louis Armstrongi ning Bessie Smithi lugusid. 1928. aasta lõpuks jättis Sadie Eleanora uuesti Martha Milleri hoole alla ning proovis oma õnne Harlemis.
Viimase emast eraldatuse perioodi ajal hakkas Billie esitama laule, mis ta oli õppinud, kui ta bordellis töötas. 1929. aastal kutsus Sadie Eleanori enda juurde Harlemisse. Seal hakkas Sadie tööle prostituudina, et end ära elatada. Vaid mõni päev peale oma saabumist alustas prostituuditööd ka Eleanor, kes polnud veel isegi 14aastaseks saanud.
2. mail 1929. aastal toimus sellesse bordelli, kus nemad töötasid, politseireid ning Sadie ja Eleanora saadeti vanglasse. Peale mõnda kuud töömajas 1 vabastati Sadie juulis ning Eleanora oktoobris. Peale seda muutis Eleanora Fagan oma nime Billie Holidayks (mõnikord Halliday ). On teada, et see on kokku pandud tema lemmiknäitlejast Billie Dove’st ning Clarence Holiday’st, tema arvatavast isast. Billie Holiday’na liitus ta oma naabri, tenorist saksofonimängija Kenneth Hollan’iga ning aastatel 1929-1931 esinesid nad klubides .
Kui Billie kuulsus kasvas, esines ta rohkemates klubides ning ka kuulsas „The Alhambra Bar and Grill’is“, kus teda kohtas esimest korda Charles Linton. Selle perioodi jooksul võttis Billie ühendust ka oma isaga, kes sel hetkel mängis Flether Hendersoni bändis.
1932. aasta lõpuks asendas Billie Covan’s klubis Monette Moore’. Selles klubis kuulis teda produtsent John Hammond , kes jumaldas Monette’ laulmist ning oli hoopis teda kuulama tulnud. Ta korraldas Billie’le tema debüüdi novembris 1933 koos Benny Goodmaniga, kus Billie laulis kaks laulu: „Your Mother ’s Son-In-Law“ ja „Riffin the Scotch“.
Goodman oli ka käepärast 1935. aastal, kui Billie jätkas oma plaadistuskarjääri Teddy Wilsoni poolt juhitud grupiga. Nende esimene plaat sisaldas laule „What a Little Moonlight Can Do“ ja „ Miss Brown To You“. Need laulud aitasid sisse seada Billie koha suure vokaalina. Omaenda nime all alustas ta lindistamist vaid aasta hiljem ning selle aja jooksul produtseeris ta suurel hulgal silmapaistvaid esinemisi koos swingi ajastu parimate muusikutega.
Peale Teddy Wilsoni allkirjastatud lepingut Brunswick Recordsiga anti neile vabadus improviseerida. Kohe avastati, et Holiday’l oli hämmastavapanev võime improviseerida meloodia emotsioonidega. See oli revolutsiooniline .
Mõndade eranditega on loetud Holiday ja Wilsoni lindistused 30ndatel ja 40ndatel jazzi vokaalkogu paremiku hulka. Holiday kerget, rütmilist maneeri hakkasid imiteerima muusikud üle kogu riigi.
Kõigi teise muusikute hulgas, kes Holiday’d tihedalt saatsid oli ka tenorist saksofonist Lester Younge, kellega oli ta ka juba aastaid varem koos musitseerinud. Young pani Holiday’le hüüdnimeks „ Lady Day“, mis jäi püsima aastateks.
Hilistel 30ndatel oli Billie Holiday esimene mustanahaline naine, kes esines heledanahalise orkestriga. See oli kooslus , mis läks vastuollu ajastu reeglite ning tavadega.
Samal ajal tutvustati talle laulu „ Strange Fruit,“mis põhines Abel Meeropoli luuletusel, mis rääkis omakohtu mõistmisest rassierinevuste tõttu. Esimest korda esitas Holiday seda aastal 1939 ning hiljem on ta intervjuus öelnud, et inimesed ei saanud selle laulu mõttest aru. Ta lindistas seda laulu kokku kolmel eri korral erinevate plaadifirmade juures ning see jäi tema repertuaari kahekümneks aastaks.
Peale koostööd Columbiaga kirjutas Holiday alla lepingule Decca Recordsiga ning tema esimene lindistus Deccale oli „ Lover Man,“ mis saavutas edetabelites 5. koha. Selle laulu kirjutas talle spetsiaalselt Jimmy Davis ning sellest sai üks tema suurimaid hitte. Selle laulu edu saladuseks võib lugeda lauset „Lover man, oh where can you be?“2 mis mõjus sõjaaegsele Ameerikale koheselt.
Temast sai väga populaarne laulja 40ndatel, kui kogu riiki mõjutasid tema aeglased, meloodilised laulud armastusest.
Peale väikest pausi 1945. aastal, kui ta kirjutas ning lindistas vaid neli laulu, sealhulgas ka „Don’t Explain “, mille ta kirjutas isiklikel kogemustel, kui ta tabas oma abikaasa huulepulgajäljega krael, naases ta stuudiosse 1946. aastal ning lindistas oma suurimad hitid: „No Good Man“ ja „Good Morning Headache“. Aasta lõpus lindistas ta „The Blues Are Brewin’“, laulu, mida ta esitas oma esimeses ja viimases suurema osalemisega filmis „New Orleans “, kus ta mängis teenjannat.
Järgmise nelja aasta jooksul lindistas ta mitmeid hitte, sealhulgas „Guilty“, „ There Is No Greater Love“, „ Deep Song “, „Weep No More“, „ Girls Were Made to Take Care of Boys“, „My Man“, „I Loves You Porgy“ , „Ain’t Nobody ’s Business If I Do“, „Keeps on Rainin“, „You’re my Thrill“ ja „Crazy He Calls Me“. Oma viimasel lindistusel 1950. aastal lindistas ta kaks laulu, „This is Heaven to Me“ ning tema enda kirjutatud „God Bless The Child “.
16. mail 1947. aastal arreteeriti Holiday narkootikumide ning retseptiravimite omamise eest. Ta mõisteti süüdi ning saadeti Aldersoni föderaalvangide laagrisse Lääne-Virginias. Ta on öelnud, et ta ei laulnud Aldersonis nootigi, isegi kui inimesed seda soovisid .
Holiday õnneks vabastati ta enne tähtaega ning kui ta tagasi New Yorki saabus ootasid ja tervitasid kõik teda tagasi.
Ed Fishman mõtles välja idee, et korraldada tagasitulekukontsert Carnegie Hallis. Holiday kahtles, kuid nõustus. Ta müüs välja terve kontserdi ning esitas seal oma suurimaid hitte.
Vähem, kui aasta hiljem arreteeriti Holiday uuesti San Franciscos samadel põhjustel. Ta tunnistas üles, et ta alustas kangete narkootikumide kasutamist 40ndate alguses. Teisel korral olid narkootikumid väidetavalt tema poiss-sõbra omad, kuid kohus mõistis ta uuesti süüdi.
Selle tulemusena võeti talt ära New Yorgi klubides esinemise luba ning see hoidis teda tema elu järelejäänud 12 aastat klubides esinemast, välja arvatud üks kord 1948. aastal kui ta esines Ebony klubis eriloaga.
50ndateks oli Holiday narkootikumide kasutamine, joomine ning suhted vägivaldsete meestega hakanud mõjuma tema tervisele. Tema hilisemad lindistused näitasid selle selget mõju tema häälele – see muutus karedaks ning selles polnud eelnevat vibratsiooni. Kuid sellest hoolimata ta säilitas või isegi tugevdas oma emotsionaalset panust esinemisse.
1952. aastal abiellus Holiday Louis McKayga, kes oli osa NY maffiast, kuid sellest hoolimata üritas ta võõrutada Holidayd narkootikumidest . Holiday keeldus ning tema surma hetkeks olid nad lahus.
Tema hilisemad lindistused näitavad, et tema hääl muutus järjest hapramaks, kuid ei kaotanud kunagi seda äratuntavust ning eripära, mis tema algusest peale kuulsaks oli teinud.
10. novembril 1956 müüs Holiday välja kaks kontserti Carnegie Hallis. Selle laiv lindistused avaldati 1961. aastal Inglimaal ning see sisaldas Holiday suurimaid hitte.
Ta tuuritas ka Euroopas, 1954. aastal ning viis aastat hiljem Euroopasse naastes tegi ta oma ainsa teles üleastumise Euroopa televisioonis – Granada’s Chelsea at Nine saates Londonis.
31. mail 1959. aastal viidi ta Metropolitani haiglasse New Yorgis , maksa- ja südamehaiguste tõttu. Politseinikud olid pandud tema ukse juurde valvama ning teda süüdistati kolmandat korda narkootikumide omamises, kui ta lamas oma surivoodil. Tema toa otsisid läbi autoriteedid ning ta jäi haiglasse politsei järelevalve alla kuni 17. juulini 1959. aastal, kui ta suri maksatsirroosi.
Billie Holidayd peetakse siiani üheks parimaks naisdžässilauljaks, kelle äratuntav hääl ning improvisatsiooni meistriklass tegid temast ülemailmse kuulsuse. Tema elu oli ebakorrapärane ning tihtipeale haletsusväärne ning suure talendi hävitas tema enda elukorralduses valitseva segaduse ja tiheda ärakasutamise tõttu alustatud pikaajaline ja pidev kangete narkootikumide kasutamine. See hävitas ka tema kauni hääle ja ilusa välimuse.
Temast on kirjutatud autobiograafia William Dufty poolt, mis kannab nime „Lady Sings the Blues“.

Kasutatud kirjandus

http://en.wikipedia.org/wiki/Billie_Holiday

http://et.wikipedia.org/wiki/Billie_Holiday

http://www.cmgww.com/music/holiday/

http://www.ladyday.net/
1 Töömaja-maja tüüp USAs ning UKs, kus võivad elada ja töötada inimesed, kes ei saa enda toetamise ja elatamisega hakkama.
2 Armastaja mees, oh, kus sa võid küll olla?