Antiikmütoloogia (0)

ANTIIKMÜTOLOOGIAST KERKINUD
SENTENTSID, VÄLJENDID, KÕNEKÄÄNUD JA TERMINID
SKYLLA (lad. Scylla) JA CHARYBDISE [harübdis] VAHEL OLEMA - kahe võrdselt halva asja vahel valima - Skylla oli 12jalgne koletis, kes elas pärimuse järgi Messiina väina (Sitsiiliat Itaalia saapaninast eraldav väin) äärses kaljukoopas Charybdise vastas ning haaras endale igalt mööduvalt laevalt oma kuue pika kaela otsas kõikuva röövloomakolbaga kuus meremeest. Ka Odysseus , kellel Charybdisest õnnestus mööda pääseda, pidi abitult pealt vaatama, kuidas Skylla oma rabelevad ja karjuvad ohvrid kõrgel õhus oma koletute hammaste vahel purustas. Vaid argonaudid, Kreeka kangelased, kes purjetasid laevaga " Argo " Kreekast varastatud kuldvillakut tagasi tooma , pääsesid tänu Hera poolsele jumalikule abile ilma kaotusteta läbi väinast, mis lausa kees ja kus pöörased lained kerkisid taevani. Ovidiuse järgi oli Skylla olnud kunagi kaunis tütarlaps, kellesse armus merejumal Glaukos. Kirke aga, kes jumalat samuti endale tahtis, moondas rivaali kohutavaks monstrumiks, kellest hiljem sai kivistunud kalju. Charybdis oli samuti kohutav, kuid mitte kaljus, vaid vees elav mereelukas, kelle kutsumus oli neelata iga päev kolm korda alla merevood Messiina väinas (imes väina tühjaks) ning süljata need taas välja, kusjuures ta võis alla lõmpsata terve laeva! Juba antiikajal kujunes kõnekäänuks, et igaüks, kes võtab ette topeltriski, on sattunud Skylla ja Charybdise vahele.
"Aga niipea, kui ta oli parunile otsa vaadanud, uskus ta, et on Skylla juurest Charubdise juurde sattunud" George Sand , CONSUELO, II osa, lk 112.
PAANILINE HIRM, PAANIKA - Tuleb jumalast nimega Paan ( rooma Faunus ), kes oli peamine väiksematest maajumalatest. Ta oli Hermese poeg ühe nümfiga ja lärmakas, lõbus kitsekarjuste, lamburite ja väikekariloomade jumal, kuid paljuski ka loom - sokusarvede ja - jalgadega . Arvamused tema kohta on vastandlikud: väike habemega koletis, keda nähes kõik jumalad südamest naerma puhkesid või himur soerd, kes oma leiutatud karjaseflöödil ehk süürinksil mängis viise, mis olid niisama kaunid kui ööbikulaul ning varitses nümfe. Paan oli ürgne viljakusejumal, ning olles kiimaline nagu sokk , hoidus alatasa noorte tüdrukute ja poiste lähedusse. Ühtlasi võis ta aga olla ka lõbus kaaslane metsanümfidele, kui nood tantsu lõid. Ta oli pidevalt armunud ühte või teise nümfi, kuid sai kõigilt korvi, kuna oli nii inetu välimusega. Tema koduks olid kõik metsikud paigad , tihnikud ja mäed, kuid üle kõige meeldis talle sünnipaik Arkaadia. Kui rändurid värisedes läbi metsiku looduse liikusid, pidasid nad kõiki hääli Paani tempudeks. Nime tõlgendus kuulub rahvaetümoloogia valdkonda ning on mõneti ebaõige, nagu ka hilisem kreeka pan (kõik), millest järelduvalt oleks Paan ülivõimas kõiksuse valitseja. Teda kardeti eriti keskpäevakuumuses ja lõunauinakutunnil. Paan põhjustas "paanilist" hirmu, "paanikat" näiteks pärslaste hulgas Maratoni lahingu eel 490a eKr. Paane võis olla väga mitu, samuti võis esineda paanitüdrukuid. Paan ilmutab end veel tänapäevanigi kuradi kujul, kes on talle tänu võlgu oma sarvede ja sokuhabeme eest.
MEGÄÄR - Hirmuäratav, põrgulikult tige naine. Mõiste on tuletatud ühest erinnüsest nimega Megaira (kr. kadestaja; lad Megaera). Erinnüsed on kätemaksujumalad ( rooma fuuriad), kelle Maajumalanna lõi sellest verest, mis voolas Uranosest, kui tema poeg Kronos teda kastreeris. Nad olid sünged ja võimsad kõlbla maailmakorra kaitsjad. Nad karistasid armutult ja väsimatult igasuguse roima , eriti veresüü ja mõrva eest, ajades kurjategijad hulluks ning tuues surma ja hukatust. Megaira oli Heraklese naine, kelle käe sai ta tänulikelt kodanikelt oma vägiteo eest võideles minüaanidega, kes olid pannud teebalastele rõhuva tribuudi. Peale oma mehele kolme poja sünnitamist ajas ta ta hulluks (tegelikult saatis aga hulluse Herklesele peale hoopis Hera), mispeale Herakles tappis oma naise ja lapsed.
EGIIDI ALL - Kaitse all. Tulnud sõnast aigis (kr. kitsenahk; lad. aegis ), mis oli Homerose järgi õudusttekitav kilp, mille Hephaistos sepistas Zeusile ning mida kasutas ka Apollon ja eriti Athena . Hiljem kujutati aigist soomusja loomanahana, millel oli madudest ääris. Athena kinnitas oma aigisele apotroopilise (apotropaion - kr. õnnetust tõrjuv; lad. amuletum) tähisena gorgo Medusa pea. Zeus kandis seda turvisena, Athena enamasti rõivana õlgadel ning rinnal. Sellest on tulnud sõna " egiid " (kaitse, hool ) ja väljend "egiidi all" (kaitse all).
ÖÖKULLI ATEENASSE TOOMA - Kreekas oli öökull (kr. glaux; lad. ulula) öise röövlinnuna pühendatud jumalanna Athenale, kes kandis lisanime Glaukopis (öökullisilmne). Öökulli peeti tema eluviisi tõttu - elutses vaiksetes kohtades ja lendas öösiti ringi - õppimise ja arukuse sümboliks. Ateenas oli öökulle rohkesti. Palju kordi vermiti öökullikujutist müntidele. Rahvasuus nimetati selliseid metallrahasid öökullideks. Väljend "öökulli ateenasse tooma" tähendas millegi tarbetu tegemist. Nimelt olevat Ateenas öökulle ja metallraha juba niigi küllalt!
DANAIIDIDE TÖÖ - Mõttetu töö. Danaiidid olid Egiptuses elanud Danaose 50 tütart, keda tema kaksikvend, Egiptuse kuningas Aigyptos, tahtis vägisi naida oma viiekümnele pojale. Danaos põgenes oma tütardega Argosesse, oma esiema Io kodumaale , mille valitsejaks ta ka hiljem sai. Ta võitles neid jälitanud Aigyptose poegade vastu liidus Argose kuninga Pelasgosega, ent sai lüüa. Ees ootas pulmatseremoonia ja -pidu. Seal andis Danaos oma tütardele salaja pistodad , millega nad pidid oma peigmehed pulmaööl tapma . Kõik täitsid isa käsu, peale ühe, Hypermestra, kellel hakkas noorest tugevast mehest kahju. Ta äratas oma mehe Lynkeuse üles, rääkis talle kõik ära ja aitas tal, hilisemal argoslaste kuningakoja esiisal, põgeneda. Horatius iseloomustas Hypermestrat kui "suurepäraselt reetlikku", kuid selle eest heitis ta isa Danaos ta vangi. Ülejäänud 49 danaiidi kannavad aga allilmas karistust oma meeste tapise eest: nad peavad igavesti kandma sõelaga jõest vett augulise põhjaga tünni.
KASSANDRA HÜÜDED - Ka Alexandra (lad. Cassandra). Trooja kuninga Priamose ja Hekabe tütar. Teda kosis Apollon ja kinkis talle ennustajaande, kuid leidmata talt vastuarmastust, võttis ta tema sõnadelt usutavuse. Kassandra ennustas Trooja hukkumist, kuid tema hoiatused Parise ja Trooja hobuse eest jäid asjatuteks. Kui Trooja vallutati , klammerdus ettekuulutaja Athena kuju külge. Lokristlaste juht Trooja sõjas Aias tõmbas ta selle juurest eemale ja vägistas ta. Agamemnoni orjatarina tuli ta koos mehega Mükeenesse, kus nad tapeti . Väljend "Kassandra hüüded" sümboliseerib aga tänapäevani mingisuguse halva kingituse ettekuulutust.
MIDASE KÕRVAD - Oma lollus . Midas on kujukaks näiteks, kuidas rumalus võib saada niisama saatuslikuks kui patutöö, kuigi ta ei tahtnud kellelegi halba teha. Ta ei osanud lihtsalt mõelda. Midas oli Väike- Aasia Früügia kuningas ning oli kuulus oma rikkuse poolest. Ta valiti vahekohtunikuks Apolloni ja Paani vahelisel pillimänguvõistlusel. Maarahva jumal oskas oma roopillil väga meeldivaid helisid esile tuua, aga kui Apollon hõbelüürat helistama hakkas, polnud see absoluutselt võrreldav mingi teise maise või teavase meloodiaga, kui ehk muusade koor välja arvata. Kuigi teine vahekohtunik, mägede jumal Tmolos, andis võidupalmi Apollonile, pidas Midas, kelle muusikaalane taiplikkus polnud suurem kui kõigil teistel aladel, Paani ausalt paremaks. Muidugi oli see tema poolt kahekordselt rumal tegu. Tavalise inimese arukus oleks pidanud teda hoiatama, et on ohtlik hääletada Apolloni vastu ja kaugelt nõrgema jumala Paani poolt. "Tänutäheks" lasi Apollon Midasele pähe kasvada eesli kõrvad, öeldes, et annab hea meelega vajalikud ja sobivad kõrvad nii töntsile juhmusele. Midas varjas neid eeslikõrvu selleks otstarbeks spetsiaalselt valmistatud früügia mütsiga, kuid teenija , kes ta juukseid lõikas, nägi neid paratamatult. Juukselõikaja andis pühaliku tõotuse, et ta ei räägi sellest kellelegi, kuid saladusepidamine oli mehikesele lõpuks siiski liiga ränk koorem , nii et ta läks ühel ilusal päeval lagedale väljale, kaevas augu ja sosistas sellesse: "Kuningas Midasel on eesli kõrvad." Seejärel tundis mees kohe kergendust ja ajas augu kinni. Kevadel kasvasid selle koha peal aga kõrkjad, mis tuules liikudes kordasid sosinal neidsamu mahamaetud sõnu ja andsid inimestele edasi niihästi selle, mis oli juhtunud vaese rumala kuningaga, kui ka tõe, et võistlevate jumalate puhul võid päästa oma naha üksnes tugevama poole hoides .
PROKRUSTESE SÄNG - Prokrustes (kr. venitaja; lad. Procrustes) ka Damastes ja Prokoptas oli sadistlike kalduvustega võõrustaja, kes kutsus Eleusise lähedal rändajaid oma majja ning pakkus neile ööbimiseks sängi - pikkadele lühikest, lühikestele pikka. Siis sidus ta nad raudse voodi külge kinni ning raius pikkadel maha üle ääre rippuvad kehaliikmed, lühikesi külalisi tagus aga haamriga pikemaks. Seda tegi Prokrustes seni, kuni Theseus ta selle sama meetodiga tappis. Pole küll teada, kumma varianduga täpselt, kuid Prokrustese karjäärile pani see igal juhul punkti. Kui me tänapäeval räägime Prokrustese sängist, siis mõtleme sellega probleemi vägivaldseid, ebasobivaid lahendusi, nii või teisiti sobimatuid võimalusi.
NIOBE - Niobe oli Väike-Aasia kuninga Tantalose tütar, Teeba kuninga Amphioni naine. Täis uhkust oma seitsme poja ja seitsme tütre üle, pilkas Niobe jumalanna Letot, et see oli ilmale toonud vaid kaks last. Need lapsed aga - Apollon ja Artemis - maksid teotuse eest kätte, tappes nooltega kõik Niobe pojad ja tütred, niobiidid. Seepeale tappis Amphion enda. Niobe tardus südamevalust ja moondus kaljuks ning keeristorm kandis ta tema kodumaale Väike- Aasiasse Sipylose mägedesse, kus ongi teada "pisaraist niisutatud " kalju. Isegi kivistununa nutab Niobe taga oma kaotatud lapsi. Niobe sai inimliku suurelisuse ja ühtlasi ülisuure kurvastuse võrdkujuks.
DELFIIN - (kr. delphis; lad. delphinus ) oli antiikajal armastatud . Teda peeti Neptunuse tunnuseks ja sümboliks, Neptunuse kujutistel oli ta jumala käes või jalge all. Delfiini kujutati koos kolmhargiga antiikaja linnamündil. Temast said ainet kujutav kunst ja kirjandus. Kirjanikud jutustasid delfiini kummalisest käitumisest, milles ilmnes tema omakasupuüdmatu armastus inimese vastu. Nii sai delfiinist inimsõbralikkuse võrdkuju - sõbralik nagu delfiin. Sellest hoolimata tegid roomlased pragmaatikuina delfiini lihast vorsti...
ALKYONE PÄEVAD - Alkyone oli Aiolose tütar, Traakia kuninga Kexi abikaasa, kellega ta oli õnnelikus abielus. Nii õnnelikus, et nad mõlemad võrdlesid end Zeusi ja Heraga. Karistuseks selle eest muudeti nad merejäälindudeks. Kex kavatses külastada üht oraaklit Väike-Aasias, Alkyone aga hoiatas teda merereisi eest ning ei tahtnud tal mingil tingimusel minna lubada. Vaatamata sellele võttis kuningas reisi ette, sattus juba teisel päeval tormi kätte, mille eest Alkyone teda oli keelitanud, ning hukkus lainetes, Alkyone nimi huultel. Alkyone ootas ja palus iga päev abielu kaitsjannat Herat, kellel hakkas naisest, kelle palved läksid juba ammu surnud mehe eest, hale . Ta saadab oma käskjala Irise igavesti uinuva unejumala Hypnose juurde, et see saadaks Alkyonele viimaks une, milles teatataks talle Kexi saatusest. Hypnos äratab unest oma poja Morpheuse, kes on meister võõraste kujude võtmise kunstis, ning delegeerib ülesande talle edasi. Morpheus ilmubki Alkyone ette alasti ja veest tilkuva Kexina, kes isiklikult teatab oma abikaasale oma traagilisest surmast. Alkyone avaldab soovi temaga kaasa minemiseks ja kui ta järmisel hommikul mereranda jookseb , leiab ta lainetes rannale kantuna oma armastatud mehe Kexi surnukeha. Ta lausa lendab selle poole ning juba ta ongi muutunud merejäälinnuks. Jumalate kaastunne lubab ka Kexil linnu kujul taas elavaks saada. Lindudena armastavad Alkyone ja Kex teineteist palavalt ning kui nad talvisel ajal pesitsevad, siis hoiab isa Aiolos tuuli vangis , kinkides oma lapselastele "alküoonilisi päevi". Merejäälindude haudeajal talvel valitsebki umbes 14 päeva tuulevaikne ilm. Seda aega nimetavasid kreeklased Alkyone päevadeks (sellest "õnneliku rahu päevad") või Alkyoniks.
TANTALOSE PIINAD - Tantalos (lad. Tantalus ) oli Zeusi poeg, Pelopsi ja Niobe isa, rikas Väike-Aasia Lüüdia kuningas, kes valitses Sipylose mäel Smürna lähedal. Tal oli lubatud istuda jumalatega koos pidulauas, sest jumalad austasid teda rohkem kui teisi Zeusi surelikke lapsi. Nad lubasid tal maitsta nektarit ja ambroosiat, mida ei tohtinud puutuda peale surematute ükski teine olevus . Kuid Tantalos varastas vargsi neid - nektarit ja amroosiat - või reetis lauas kuuldud jumalate saladusi. Jumalad laskusid isegi nii madalale, et einestasid koos surelikuga sureliku enda majas , sest Tantalos kutsus nad nende kõigeteadmises veendumiseks vastukülaskäigule. Kuid seal pakkus ta neile toiduks oma ainukese poja Pelopsi, kelle ta selleks otstarbeks oli tapnud , liha. Miks, seda ei ole ükski poeet veel osanud seletada. Igaljuhul määrati Tantalos sellise teo eest karistuseks igaveseks pattu kahetsema: ta seisab allilmas lõuani vees, kuid peab kannatama siiski janu. Niipea kui ta juua tahab, imendub vesi sedamaid maasse. Samas ripuvad tema pea kohal hõrgutavad puuviljad , aga kui vanamees tahab neid haarata, puhub tuulehoog oksad eemale. Müüdi teisendi kohaselt rippus Tantalose pea kohal kaljupank, mis iga hetk ähvardas talle peale langeda. Ka tema järglaste, tantaliidide ( Atreus , Agamemnon, Iphigeneia , Orestes) kohta maksis jumalate needus. Ainukesena Pelopsit, kelle jumalad ellu tagasi tõid, ei seiranud määratud õnnetused. "Tantalose piinad" tähendab kõnekeeles midagi väljakannatamatut.
OMPHALE - Meeste üle võimutsev naine. Omphale oli müütiline Lüüdia kuninganna, kellele saatis Zeus ise orjaks Heraklese, karistuseks oma hea sõbra Iphitose tapmise eest, põhjusel, et ta isa oli teda solvanud. Omphale lõbustas end sellega, et käskis Heraklesel teha naiste tööd, nagu kududa ja kedrata, nõudis armuelus temalt kuulekust ning käskis tal aeg-ajalt kanda naisterõivaid. See, et Omphale riietas oma prominentse orja naiseriietesse ning viibutas ise tema nuia, on ilmselt komöödiamotiiv, mille võtsid tarvitusele Rooma kirjanikud.
PENELOPE TÖÖ - Penelope oli Odysseuse ilus ja truu abikaasa, Telemachose ema. Peale Trooja sõja lõppu, kui oleks ammu olnud aeg koju naasta, ei olnud Odysseuse laevamasti veel kusagil näha. Odysseuse kodus Ithaka saarel olid kõik peale Penelope ja Telemachose ammu veendunud, et Odysseus on surnud. Rahvas pidas seega Penelopet leseks ning leidis, et tal oleks tulnud uuesti abielluda . Oodates 20 aastat oma mehe kojutulekut, tõrjus ta pidevalt pealetükkivaid kosilasi eemale ettekäändega, et ta tahab enne uuesti abiellumist oma äiale, Odysseuse isale , Laertesele kauni kirjaga ilustatud surilina valmis kududa, ise aga harutas öösel üles selle, mis ta päeval oli kudunud. Selline oli olukord Odysseuse kümnenda rännuaasta lõpul, mil üks teenijanna reetis Penelope ning kosilased üllatasid teda tema öiste pingutuste juures, muutudes veelgi pealetükkivamateks ja talumatuteks. Siis teatas Penelope, et nõustub abielluma sellega, kes jaksab Odysseuse vibu pingule tõmmata. Kuid seda suutis ainult tundmatuks kerjuseks maskeerituna koju saabunud Odysseus ise. Penelope on saanud ka truu ja targa abielunaise sümboliks.
MENTOR - Odysseuse sõber, kelle hoolde usaldas kangelane Troojasse sõites oma kodu ja oma poja Telemachose. Mentori kujul andis Athena noormehele nõu pühenduda isa otsinguile, selle asemel et pidevalt oodata ning kosilaste väljakutsuva käitumise puhul vaikides raevu tagasi hoida. Samuti pidi kasvama inimeste hulgas lugupidamine poja vastu, kes kõikjalt oma isa kohta teateid pärib. Mentori kujul aitas Athena ka Odysseust võitluses Penelope kosilastega. Tänapäeval kasutatakse mõistet "mentor" kogenud nõuandja või õpetaja tähenduses.
KÜLLUSESARV - (lad. coron sopiae) Õieti Amaltheia äramurtud sarv . Amaltheia oli nümf, kes hoolitses ühes Kreeta saare koopas imikuealise Zeusi eest, kelle tema ema oli sinna peitnud ta isa, hirmuäratava Kronose eest. Ta jootis Zeusi kitsepiimaga või oli ise kits , kes last imetas. Nii nümfina kui kitsena oli Amaltheial imepärane küllusesarv, mis jagas kõikvõimalikke häid ande, olles alati tulvil sööke ja jooke . See sarv täitus viljadega ja kuhjus lilledega ning sellest saigi külluse ja viljakuse sümbol. See on kõigi õnnetoovate jumalate (näiteks Fortuuna) tunnusese ehk atribuut. Antiikaja müntidel on seda kujutatud võimulolija õnnistusrikka valitsemise sümbolina.
HÜGIEEN - (kr. hygieinos - terve) Kreeklaste ja roomlaste era- ning avalikus elus oli hügieenil suur tähtsus. Tervisliku eluviisi profülaktilise osana sai ta juba varakult arstiteaduse koostisosaks. Arstid andsid hügieenialast nõu näiteks igapäevase kehahoolde, une kestuse, kehalise koormuse ja lõõgastuse kohta ning rakendasid ühiskondlikke tervisehoolde meetmeid: järelvalvet toiduainete müümise, veevarustuse, kanalisatsioonirajatiste, surnute matmise jms üle. Termin on tulnud kreeka tervisejumalanna, Asklepiose tütre Hygieia nimest, keda austati Ateenas alates 5. sajanidst eKr. Üldse oli ta väga austatud, kuna ta oli tervise personifikatsioon ning talle püstitati ka palju kujusid .
OOKEAN - Tuleb Uranose ja Gaia poja Okeanuse nimest, kes oli ümber maakera, alul, juba Vanade Idamaade rahvaste pärimusis, küll ümber maaketta, voogavate võimsate vetevoogude jumal. Ta oli üle kolme tuhande okeaniidi ning sama paljude poegade, jõejumalate, isa. Okeaniidid olid tema ja ta abikaasa Tethysi tütred, kellest osa olid vetejumalannad nagu Styx, osa aga sugulased nümfidega.
AMATSOON - Amatsoonid olid sõjakate, vallutushimuliste naiste kogukond , keda sküüdid nimetasid "meestetapjateks". Nad elasid eraldi väikerahvana Väike-Aasias. Mehi vajasid nad ainult soo jätkamiseks. Neid peetakse kõige rahuarmastavama nümfi Harmonia tütardeks, kuid nende isa olevat kohutav sõjajumal Ares. Ja tütred järgisid oma tegemistes isa, mitte ema eeskuju. Nad pingutasid vibu, heitsid oda, käisid jahil ega pidanud lugu naiste tööst. Amatsoon peegeldab meestemaailma hirmu naiste ees, keda teatakse kasutavat salapärast relva. Arvamus, et amatsoonid lasid endal parema rinna ära lõigata või ära põletada, et nad saaksid takistamatult vibu pingutada, ulatub rahvaetümoloogiasse, mis mõtestab lahti sõna a-mazones tähenduse: "rinnatud". Amatsoonimüütide ajalooliseks aluseks peetakse kaduva ürgühiskonna matriarhaalsete hõimude enesesäilitusvõitlust.
"Ja sellisena, nende viimaste päevade valgusest ehituna, on ta rahva mälestusse jäänud kui romantiline heroiline kuju, kui uljas amatsoon." Stefan Zweig, MARIA STUART, lk. 234.
HERMAFRODIIT - Hermaphroditos oli imeilus Hermese ja Aphrodite poeg, kellesse armus palavalt Halikarnassose lähedal asuva Salmakise allika nümf. Kui noormees lükkas selles allikas supeldes nümfi lähenemiskatsed tagasi, embas nümf teda siiski palavalt ja palus jumalaid, et ta Hermaphroditosega igaveseks liiduks ühendataks. Nümfi soov täideti: nad sulasid mõlemasooliseks kaksikolendiks - hermafrodiidiks, sookaksiklaseks.
TITAANLIK - Titaanid olid Uranose ja Gaia pojad ja tütred Okeanos , Koios, Kreios, Hyperion, Iapetos, Theia, Rhea , Klymene, Themis , Mnemosyne, Phoibe , Tethys ja Kronos. Nad olid lõpmatult kaugetel aegadel maailma isandad ning seepärast kutsutakse neid ka sageli vanemateks jumalateks. Nad olid trotsilikud ja ohjeldamatud. Isa vihkas neid ja hoidis neid maapões vangis. Nad osalesid nende üle juhina valisema asunud Kronose ülestõusus oma isa Uranose vastu, mille käigus Kronos kohitses Uranose. Osa neist võitles ka Olümpose jumalatega, keda juhtis Zeusi, kui see püüdis kukutada Kronost. Zeus võitis viimaks neid siiski kükloopide ja hekatinheiride abiga ning pagendas oma vaenlased Tartarosse. Üleinimlikku, võimast, hiiglaslikku tähistatakse tänapäevalgi mõistega "titaanlik", samuti jumalate ründamist inimeste poolt ja hulljulgust, mis ei jää karistuseta. Selles mõttes on nimes " Titanic " isegi midagi pahaendelist.
"Temast võib kõike teha. Temast võib teha titaani või mängukanni" Oscar Wilde , DORIAN GRAY PORTREE, lk. 41.
KIMÄÄR(NE) - (kr. chimaira - kits; lad. Chimaera) Suust tuleleeke sülgav suur, kiire, hirmus , tugev ja ohtlik koletis, kes pärines Lüükiast. Kimääri peeti ka allilma koletiseks. Teda kujutati lõvina, kelle seljast ulatub esile kitse pea ja kelle sabaks on madu . Selle koletu eluka tappis Korintose heeros Bellerophontes, lennates tema kohal oma sõbra Pegasose seljas ning pildudes niiviisi ohutult nooli kimääri kehasse. Ülekantud tähenduses kasutatakse sõna "kimäär" või "kimäärne" hirmukujutise või viirastuse, fantastilise nägemuse, fantasmagooria õuduse kirjeldamiseks.
HESPERIIDIDE AED - Hesperiidid (kr. hespera - õhtu) olid Nyxi ja Atlase heledahäälsed tütred Nad valvasid kaugeimal läänes Maailmamere ääres ehk Okeanose taga jumalate aias Hera kuldõuntega puud. Hera oli saanud need Gaialt kingituseks Zeusiga abiellumise puhul. Seejuures aitas neid lohedraakon Ladon. Kuni tuli Herakles, tappis lohe ja võttis õunad ühes. Väljendit "hesperiidide aed" kasutatakse väga kauni aia või keskkonna kohta, paradiisi sünonüüm.
KERBEROS - (lad. Cherberus) Verejanuline metalse häälega koer, kes valvas sissepääsu Hadesesse , Typhoni ja Echidna poeg. Teda kujutati mitme (kolme, viie, saja jne) peaga, draakoni sabaga ning väänlevaist madudest ümbritsetuna. Kerberos laskis kõik allmaailma saabunud surnud sisse, kuid ei lubanud kedagi välja. Üksnes Heraklesel õnnestus ta ühe oma vägiteona korraks maa peale tuua. Kui Orpheus allmaailma oma armastatule järgi läks, helistas ta oma lüürat nii kaunilt, et teiste seas vaigistas ta oma lauluga korraks ka isegi Kerberose . Kõnekeeles kasutatakse sõna "kerberos" aga hoopis naljatlevalt tigeda valvuri kohta, kes tegelikult võib-olla on oma isikuomadustelt, otse vastupidi, absoluutselt tigeda persooni vastand .
IXIONI RATAS - Ixion oli Tessaalia lapiitide kuningas, kes tõukas oma äia Deioneuse hõõguvate sütega auku, kui see nõudis temalt tavalist pruudikinki, olles selle teoga esimene suglasemõrvar kreeka mütoloogias. Kuid sellest mõrvast lunastas Ixioni peagi Zeus ise, kutsus ta Olümposele, andis talle surematuse ning palus oma lauda sööma. Seal hakkas Ixion peagi jälitama Herat, kes kaebas tema peale oma mehele. Zeus tahtis oma kaitsealuse, kellest ta niisugust hulljulgust ei uskunud, proovile panna: ta lõi pilvest Heraga petlikult sarnaneva naise nimega Nephele - ja Ixion vägistas ta! Kui Ixion oma vallutusega hooples, sidus Zeus ta Tartarose igavesti tiirleva tuleratta külge, millel ta keerleb määramata ajani läbi õhu. Pilv aga sünnitas temalt Kentaurose, kelle pojad Tessaalia mägedega on kentaurid. "Ixioni ratas" on järjekordne vaste mingile rängale katsumusele või piinale.
TARTAROS - (lad. Tartarus) Võimas, sünge, rauast müüri ja tulejõega ümbritsetud karistuspaik sügaval maa sees. Tekkis koos Gaia (Maa) ja Erosega (Armastus) kohe pärast Chaost. Tartaros asub samavõrd sügaval maapinna all kui kõrgel on taevas maa kohal. Rauast alasil kulub Tartarose põhja kukkumiseks üheksa päeva ja üheksa ööd. Ka allmaailma sügavaim osa, jumalate vangla , kus Zeus hoidis kurjategijaid ja jumalateotajaid (näiteks titaane, Tityost (Ixioni poeg), Tantalost ja Sisyphost). Neid valvasid sajakäelised hiiglased Briareos, Gyes ja Kottos.
SIBÜLLA, SIBÜLLILINE NAER - Sibüllid (kr. sibylla) on naisprohvetid, selgeltnägijad, kes jumaliku inspiratsiooni ja ekstaasi seisundis kuulutasid spontaanselt ette tulevasi, enamasti hukatuslikke sündmusi. Sibülle peeti Idamaadest pärinevaiks ja ligi 1000 aasta vanusteks. Päritolu ja asukoha järgi eristatakse mitmeid erinevaid sibülle, enamasti kuni kümmet eri kohtades ja eri aegadel tegutsenut. Kuulsaimad olid Erythai ja Vergiliuse " Aenease " Cumae (Kyme) sibüll Napoli lähedal, kes juhtis Aenease läbi allilma Õndsate aasadele tema isa Anchisese juurde. Sibüll elas grotis, mida näidatakse veel tänapäevalgi ning mille sajast avausest kaikusid sajakordselt selgeltnägija sõnad: "On aeg langetada otsuseid! Jumal, ilmuta end, jumal!" Ovidiuse järgi oli sibüll tookord seitsesada aastat vana ning ta teadis veel kolmesadat aega enne teda. Nii pika eluea kinkis naisprohvetile Apollon, kui püüdles tema armastust. Apollon kinkis naisele ka igavese nooruse, kuid ajapikku on ta kuivetunud ning "läheneb väriseval sammul põdurale vanadusele". Ta hajub, kuni temast ei jää järele midagi peale hääle. Olevat nähtud isegi haledalt kokku kuivanud sibülli, kes rippus pudelikeses oma koopa laes . "Sibüll, mis sa tahad ?" küsisid temalt inimesed, ning tema vastas: "Surra tahan ma!" Kuid oma kõrge vanuse ja suure usaldusväärsuse aupaiste varjus seadsid sibüllid endale oma aja sündmustest salapäraselt ja ebamääraselt tulevikuvormis rääkides sageli apologeetilisi või usulisi sihte. Vahetevahel arvustasid nad ka ühiskondlikke olusid ja valitsust (roomlaste ülemvõimu). Sibüllioraaklite vahendusel jõudis Kreekasse ja Rooma rohkesti idamaiste õpetuste sugemeid. Viimasele Rooma kuningale Tarquinius Priscusele olevat üks sibüll pakkunud üheksat ettekuulutustega raamatut tohutult kõrge hinna eest. Kui kuningas tänades keeldus, põletas sibüll kolm raamaturulli ning küsis, kas kuningas tahaks osta ülejäänud sama hinna eest. Küsitu naeris põlastavalt ning pidas vanamoori segaseks. See aga põletas rahulikult järgmised kolm raamatut ning esitas sama küsimuse nagu ennegi. Viimaks oli kuningas nii põnevil, et maksiski nõutud hinna. Need raamatuid olid Roomas salastatud ning neid hoiti riikliku järelvalve all alguses riigi pühamus Jupiteri templis , Augustuse ajast peale aga Apolloni templis. Neid võis kasutada senati otsuse alusel ainult viieteistkümnest eksperdist koosnev spetsiaalne komisjon , näiteks kriisi- ja hädaaegadel. "Sibüllaraamatud" kujutasid endast tegelikkuses aastasadade jooksul tekkinud ettekuulutuste kogu, mida veel 4. sajandini pKr uuriti. Nii mõnigi kultusepaik ja usutavand rajati sibüllaraamatute põhjal. Neid raamatuid kasutati veel isegi keisririigi ajajärgul. Alles 408a lasi vandaal, keiserliku sõjaväe ülem Stilicho, need põletada. 14 olemasolevat ennustusraamatut on koostatud ajavahemikus 2saj eKr - 3saj pKr. Umbes samal ajal tekkisid tuntud "Sibüllioraaklid" ("Oracula Subyllina"), milles antiikne aines oli ühendatud juudikristlike elementidega ning mis asetasid sibüllid Vana Testamendi prohvetite hulka või lausa nende kõrvale. Selle kreekakeelse heksameetris kirja pandud ettekuulutustekstide kogumiku ongi koostanud sibüllide nime all tundmatud kreeka, rooma ja kristlikud juudi autorid. Nüüd proovigemgi enesele ette kujutada "sibüllilist naeru".
""Jajaa," naeratas toimetajanna sibüllilist naeratust." Jaan Kross, VÄLJAKAEVAMISED, lk. 83.
APOLLOONLIK - Valguse, ettekuulutamise ja luulekunsti jumala Apolloni järgi selge, harmooniline ja mõõdukas.
DIONÜÜSILINE - Veini- ja peajumala Dionysose järgi ekstaatiline, joovastuslik, taltsutamatu, ohjeldamatu, lodev jne.
FAUNILINE - Kolmas poolus . Fauni ehk Paani järgi mehe sugutungi, seksuaalsust, kiimalisust jne sümboliseeriv.
KASUTATUD KIRJANDUS:
Antiigileksikon, teine trükk, kirjastusValgus, Tallinn 1985
Gerhard Fink, Kes on kes antiikmütoloogias, kirjastus Avita ja AS BIT 2000
Edith Hamilton , Antiikmütoloogia, kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1975