Absolutism Prantsusmaal. Valgustus (1)

Absolutism Prantsusmaal
Valgustus
Sissejuhatus:
Uusaja raames eristatakse varauusaega, mis hõlmab 16.-18. sajandi. Varauusaja teist poolt iseloomustab kiriku mõju jätkuv vähenemine ühiskonnas ning uue loodusteadustele tugineva maailmapildi süvenemine, millele lisas omapoole panuse 18. sajandil võidutsenud valgustusideloogia. Euroopa poliitilist korraldust 17. ja 18. sajandil iseloomustavad rahvusriikide moodustumise algus ning absolutismi võidulepääs.
Suureks murranguks kogu Euroopa ajaloos sai 1789. aastal alanud Prantsuse revolutsioon , mis lõpetas varauusaja. Sestpeale hakkas üha enam kasvama rahva osalus võimu teostamisel, võidule pääses turusuhetele rajanev majanduskorraldus ning valdavaks sai teaduse arengule tuginev maailmapilt.
Absolutism Prantsusmaal
Absolutismi kujunemine:
Rahvusriikide kujunemine ja reformatsioon lammutasid keskaegse kristliku õhtumaa ühtsuse. Tugevnesid dünastiate- ja rahvastevahelised vastuolud, millele lisandusid pärast reformatsiooni ka usulised vastuolud.
Absolutismi teoreetiliseks põhjendajaks sai Prantsuse jurist Jean Bodin ( 1530 -1596). Kolmest traditsioonilisest riigivormist – demokraatia kui rahva võim, aristokraatia kui nn paremate võim ja monarhia kui üksikisiku võim – eelistas Bodin üksikisiku võimu. Bodini meelest oli demokraatia ja aristokraatia ebakindlad ning võis edukalt toimida õige lühikest aega. Piiramatu kuningavõimuga sai tagada elanike turvalisuse ja heaolu. Bodini meelest pidi see olema eluaegne, võim pidi olema ka absoluutne ja jagamatu. Sõltumatul majesteedil peab olema õigud välja anda seadusi kõigile alamatele, ilma et ta vajaks nende tingimusteta heakskiitu. Kõik seadused pidid lähtuma ainult valitseja tahtest.
Ideaalne monarhia oli Bodini silmis harmooniline, vastavalt varandusele ja võimetele õiglaselt koormisi ja kohustusi jagav. Nii Bodin kui ka teised absolutismi toetajad rõhutasid perekonna ja eraomandi kaitset.
Absolutism varauusaja Euroopas:
17.-18. sajandil hõlmas absolutistlik valitsemisviis suuremat osa Euroopast. Inglismaa valitsemises oli näha absolutistlikke jooni kodusõjaeelsel ( 1603 -1642) ning restauratsiooni ajajärgul (1660-1688). Absolutistlikku valitsemisviisi polnud Euroopa vabariikliku korraga riikides Hollandis ja Šveitsis ning ka Poolas.
Absolutistlikku riigikorda iseloomustab kõige paremini Prantsusmaa kuningale Louis XIV-le omistatav lause “Riik – see olen mina!”. Monarh oli riigivõimu ainuteostaja: ta oli valitsusjuht, sõjaväe ülemjuhataja, ülemkohtunik. Koos võimuga suurenes ka töökoormus: Louis XIV veetis päevas kuni kümme tundi kirjutuslaua taga või nõupidamistel.
Absolutistliku riigikorra tähtsaks toeks sai alaline sõjavägi. Sõjaväe komplekteerimine ning selle ülalpidamine nõudis keerulisemat haldus- ja maksusüsteemi, mistõttu võim bürokratiseerus ning tekkis uus ja mõjukas ühiskonnakiht. Absolutistliku riigivõimu majandus põhines merkantilismil, mis oli õpetus, mille kohaselt riigi heaolu sõltub suurtest kulla- ja hõbedavarudest, kaupade väljaveo soodustamisest ja sisseveo tõkestamiseks kõrgete kaitsetollide abil. Absolutism toetus rangelt kontrollitavale rahvuskirikule.
Seisuslikud esinduskogud jäid püsima kuni varauusaja lõpuni. Absolutismiajastu Prantsusmaal ei kutsutud enam kokku üleriigilisi generaalstaate, vaid tegutsesid seisuslikud esindused provintsides. Monarhid sõltusid seisuste esindustest maksustamisküsimustes.
Kardinal Richelieu :
Absolutismi alguseks Prantsusmaal loetakse aastat 1624, kui kuningas Louis XIII (valitses 1610 - 1643) nimetas oma peaministriks kardinal Richelieu. Richelieu oli prantsuse kiriku- ja riigitegelane . Louis XIII armastas jahilkäike, harrastas laulmist ja joonistamist ning pidas lugu heast söögist, usaldades riigiasjad oma kardinalile, kelle kätte koondus kogu võim.
Richelieu püüdluseks oli kaotada Prantsusmaa usuline lõhestatus. Nantes ’i ediktiga ( 1598 ) oli Prantsusmaa protestantidele ehk hugenottidele antud õigused, mis muutsid nende kogukonna justkui riigiks riigis. 1627. aastal alustasid kuningaväed hugenottide tähtsaima kindluslinna La Rochelli piiramist. Ligi pool linna elanikkonnast suri nälga, enne kui linn alistus. 1629. aastal välja antud armuediktiga säilitasid hugenotid küll usuvabaduse, kuid nende poliitilised eriõigused tühistati. Välispoliitikas, mis oli suunatud eelkõige katoliiklike Habsburgide vastu, toetas Prantsusmaa ka edaspidi protestantlikke võime ning astus Kolmekümneaastasesse sõtta (1618–1648) nende poolel.
Riigi usulise ühtsuse saavutamise kõrval pidas Richelieu hädavajalikuks kõrgaadli võimu piiramist. Aristokraatia vastupanukatsed surus ta otsustavalt maha. Vandenõulaste maavaldused konfiskeeriti, nende kindlustused hävitati. Provintse saadeti valitsema kuningale alluvad ametnikud.
Kardinal:
Ülikud nägid Richelieus enamasti kirikuvürsti ja kuninga ainsat usaldusisikut poliitilistes küsimustes, kuninga esimest ministrit, kes on endasse sulgunud, kuulekas, võimukas ja halastamatu. Tema silmapaistvamad jooned olid kannatlikkus, kavalus , enesevalitsus, terav poliitiline taip, tugev psühholoogiavaist ja väga kindel soov tagada oma kuningale võim ja hiilgus, endale vääriline positsioon ning Prantsusmaale au ja kuulsus.
Päikesekuningas Louis XIV:
Louis XIV valitsusaega (1643– 1715 ) loetakse absolutismi kõrgajaks kogu Euroopas. Ligi kaks aastakümmet valitses kuninga kõrval esimese ministrina Itaaliast pärit Jules Mazarin (1602–1661).
Pärast Mazarini surma teatas 23-aastane kuningas, et hakkab ise valitsema. Louis XIV hakkas piirama ka hugenottide usuvabadust. Hugenottidele kehtestati kõrgemad maksud ning vallandati riigiametitest. Louis XIV tühistas 1685. aastal Nantes’i edikti, sest suurem osa hugenottidest jäid oma usule kindlaks. Protestantide kirikud suleti või koguni lammutati. Pool miljonit hugenotti, enamasti ettevõtjad ja oskustöölised, lahkusid Prantsusmaalt protestantlikesse maadesse, kus neid lahkelt vastu võeti. Kuigi Nantes’i edikti tühistamine tõi kaasa rahvusvahelise skandaali, saavutati seeläbi Prantsusmaa usuline ühtsus.
Versailles ` õukonnaelu:
1682. aastal kolis Louis XIV õukond Pariisist Versailles`sse. Uues residentsis oli üle kahe tuhande ruumi ning sinna tuli mahutada elama üle paarikümne tuhande õukondlase ja nende teenri ning seetõttu oli elu Versailles`s üsna kitsas .
Versailles` õukonnaetikett seadis piinliku täpsusega paika kuninga igapäevaelu.
Selle alla kuulusid riietamine, söötmine, jalutama viimine , voodisse panemine jne. Prantsuse keel asendas ladina keele. Ainult Austria õukonnas üritati 18. sajandi keskpaigani prantsuse keele pealetungile vastu seista.
Euroopas hakati esimest korda valmistama jäätist ning kääritama vahuveini . Euroopas võeti kasutusele kasuliku söögiriistana kahvel. Õukonnaelu soodustas kirjanduse, kunsti ja muusika edendamist ning teaduse arengut. Louis XIV aegsesse Pariisi rajati raamatukogud, tähetorn ja botaanikaaed.
Valgustus
Valgustuse mõiste:
Kõige olulisemaks vaimseks liikumiseks Euroopas pärast reformatsiooni peetakse valgustust. 18. sajand kannab nime valgustussajand. Saksa filosoof Immanuel Kant ( 1724 -1804) defineeris valgustust kui inimese väljumist tema omasüülisest alaealisusest. Valgustus innistas mõtlema iseseisvalt ja kritiseeris kirikule tuginevat mõtteviisi.
Valgustuse põhimõtteks oli usk mõistusesse kui maailma tunnetamise põhilisse allikasse. Valgustusliikumine sai tuge nii Prantsuse ratsionalismist, mis rõhutas kriitilise ja mõistuse mõtlemise tähtsust, kui ka Inglise empirismist, mis vaatles kõikide teadmiste allikana kogemust: eksperimenti, vaatlust, mõõtmist. Traditsiooni, kirikliku ja ilmaliku autoriteedi kummardamise asendas mõistus, kritiseerimisjulgus, vaimne vabadus ja religioosne tolerants. Jumalat vaadeli nüüd kui maailma loojat, kes enam selle edasisse korraldamisse ei sekku.
Valgustusliikumine on alguse saanud Inlismaalt. Prantsuse valgustajatele andis tõuke kokkupuude Inglismaaga, kuhu sõideti tutvuma vabade poliitilise korralduse ja uute ideedega, et kogu Euroopa saaks nendest prantsuse keeles teada.
Uus riigivõimu käsitus:
Inglane Thomas Hobbes (1588-1679) väitis, et kuningavõim pole jumalast, vaid rahvast. Oma põhitöös “ Leviathan ” (1651) kirjeldas Hobbes ühiskonda kui “kõikide sõda kõikide vastu”, mille lõpetamiseks lõid inimesed ühiskondliku lepinguga riigivõimu, ohverdades vabadused piiramatu võimuga valitsejale. Hobbesi käsitus monarhi võimust ei erinenud oluliselt Jean Bodini omast. Ka Hobbes pidas oluliseks, et monarhi kätte oleks koondunud nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Kõrvuti õigusega valitseda lasus valitsejal Hobbesi järgi ka kohustus kindlustada alamate julgeolek.
Ühiskondliku lepingu teooriat arendas edasi John Locke (1632-1704). Locke leidis, et riigieelne ühiskond polnud üldse vaenulik, inimesed olid sündinud vabana ning elasid üksteist aidates. Olukord muutus, kui mindi üle põlluharimisele, sest siis tekkis varanduslik ebavõrdsus, mis pingestas senise rahuühiskonna. Locke`i järgi säilitas rahvas ka pärast lepingu sõlmimist suveräänsuse, mis tagati võimude lahususe printsiibiga. Locke arust oli väga tähtis, et seadusandlik võim ( parlament ) ei rakendaks ise seadusi ellu ning et täidesaatev võim (kuningas) ei looks ise seadusi. Kui taheti hoida kahte võimu tasakaalus, siis ei tohtivat ükski seadus jõustuda ilma kuninga kinnituseta, maksude kehtestamine pidi jääma parlamendi kompetentsi. Valgustajana pidas Locke vajalikuks riigi ja kiriku lahutamist ning kritiseeris usulist tagakiusamist. Locke`i õpetus oli aluseks inimõiguste deklaratsioonile Põhja-Ameerikas (1776) ja Prantsusmaal (1789) ning rajas tee Euroopa liberalismile.
Montesquieu :
Charles-Louis de Secondat Montesquieu (1689- 1755 ) oli valgustusajastu prantsuse poliitiline mõtleja. Ta oli pärit nimekast aadlisuguvõsast ning tema elutööks sai raamat “Seaduste vaimust ” (1748), milles ta eristas kahte liiki seadusi: 1) ühiskonnast sõltumatuid, loomuõigusest tulenevaid seadusi ning 2) kirjutatud seadusi, mis sõltuvad ühiskonnast. Montesquieu ei pidanud vajalikuks kogu inimkonnale ühesuguste seaduste kehtestamist, vaid eelistas selliseid, mis vastaksid võimalikult hästi iga konkreetse ühiskonna loomusele. Montesquieu arvates määrasid selle looduslikud olud ja kliima. Vabaduse vaimu kohtavat Montesquieu meelest pigem mägedes kui tasandikel; soojas kliimas on inimesed pelglikumad, külmemas aga julgemad. Väikese pindalaga riik soib vabariigiks, sest selle esindajatel on võimalik igal ajal kokku tulla; suurem territoorium nõuab aga juba monarhiat . Väga suure territooriumiga riike nagu Venemaa, sai Monterquieu arvates valitseda ainult despootia abil.
Montesquieu pidas despootiat kõigist valitsemisvormidest halvimaks ning Euroopa jaoks täiesti sobimatuks. Teisi valitsemisviise analüüsides pidas Montesquieu esmatähtsaks, et need ei kasvaks üle despootiaks. Seepärast pidi Montesquiei meelest hoidma aristokraatia pigem demokraatia kui monarhia poole, monarhia seevastu aga aristokraatia poole, et vältida türanniaks muutumist. Inglismaad eeskujuks võttes toetas Montesquieu võimude lahususe põhimõtet, kus seadusandlik võim annaks seadusi, aga ei viiks neid ellu; täidesaatev võim täidaks seadusi, omamata samas seadusandlikku õigust. Võimude lahususe käsitlust peetakse tänapäevases riigiteoorias iseenesestmõistetavaks. Kolmanda tasakaalustava võimuna nägi Montesquieu seadusandlikust ja täidesaatvast võimust sõltumatut kohtuvõimu.
Voltaire :
Francois-Marie Arouet Voltaire (1694-1778) oli prantsuse filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest. Ta oli pärit jõuka kodanlase perekonnast ning pidas ideaalseks valitsemisviisiks monarhiat. Kõigi inimeste võrdsust taotlevasse demokraatiasse suhtus Voltaire aasivalt. Voltaire uskus valgustatud monarhiasse, lootes, et valgustusest mõjutatud valitsejad suudavad ühiskonda paremaks reformida. Voltaire külastas Preisimaa kuninga Friedrich II õukonda ning oli kirjavahetuses Venemaa keisrinna Katariina II-ga.
Rousseau :
Jean- Jacques Rousseau ( 1717 -1778) sündis Genfis kellassepa pojana. Ta ema suri sünnitusel. Rousseau elas suurema osa elust Prantsusmaal. Arendades edasi ühiskondliku lepingu teooriat, seletas Rousseau seda kui üksikisikute kokkulepet allutada oma arvamused, otsused ja õigused kogu ühiskonna kui terviku huvidele ja üldisele tahtele. Viimane ei hõlmanud mitte ainult eksisteeriva, vaid ka eelnenud ja järgnevate põlvkondade tahet. Ideaalset riigivormi üldise tahte elluviimiseks ei leidnudki. Ideaalne riik sai Rousseau jaoks olla vaid väga väike nagu näiteks Šveitsi kanton või ajalooline Kreeka polis , kus otsuseid langetas rahvakoosolek. Rousseau jäi lõpuni pessimistiks, sest ta kartis, et samas ka rahvakoosolek võib olla äraostetav.
Kameralistid :
Valgustajate riigiõpetuslikud seisukohad jäid pigem teoreetilisteks arutlusteks. Praktilisemaid valitsemisõpetusi pakkusid saksa kameraristid, otsides vastust küsimusele, kuidas tagada ühiskonna üldist hüveolu. Kameralistid lähtusid arusaamast, et üksikisik saab elada heaolus ja õnnes vaid riigi poolt toetatuna. See seadis riigile ja selle valitsejale kohustuse hoolitseda oma alamate eest terve elu. See tähendas eelkõige kõiki eluvaldkondade võimalikult üksikasjalisemat reglementeerimist seaduste, korralduste ja ettekirjutustega.
Kameralistid pidasid vajalikuks, et valitsejat nõustaks filosoof. Sealt edasi minnes püstitas saksa filosoof Christian Wolff (1679- 1754 ) filosoofi-valitseja ideaali . Andmaks valgustatud valitsejale vabad käed ühiskonnale vajalikeks valgustuslikeks ümberkorraldusteks, toetasid kameralistid absolutistlikku valitsemisviisi, teisalt aga sidusid valitsejale antud õigused kohustusega tagada alamate üldine heaolu ja õnn.
Füsiokraadid:
Füsiokraatidest tuntuim ja mõjukaim oli kuningas Louis XV ihuarst Francois Quesnay (1694- 1774 ). Quesnay järgi kehtisid majanduses püsivate ja muutumatute seaduste kõrval ajastust ja ühiskonnast sõltuvad kirjutatud seadused. Viimaseid iseloomustas Quesnay arvukate reglementide ja korralduste kuhjana, mis viib majanduse loomulikust tasakaalust välja ning tuleb seetõttu kõrvaldada. Riigi sekkumina majandusellu oli füsiokraatide meelest lubamatu, kuna see kahjustab tervet majandust.
Majandusharudest pidasid füsiokraadid tähtsaimaks põllumajandust, mis annab ainsana puhastulu . Kõik teised majandusharud tegelevad vaid töötlemise või vahendamisega. Füsiokraadid pöörasid senisest rohkem tähelepanu talurahva kui suurima makse maksva ühiskonnakihi kaitsele. Quesnay pidas õigeks maksustada maaomand kui puhastulu allikas, mis tähendanuks ka vaimulike ja aadlike maksustamist. Füsiokraadid toetasid vabakaubandust ning riiklike monopolide ja privileegide kaotamist. Nad nägid piiramatu võimuga valgustatud valitsejat.
Saksamaa pärast Kolmekümneaastast sõda:
Kolmekümneaastane sõda ( 1616 -1648) kurnas poliitiliselt ja majanduslikult niigi nõrgenenud Saksamaad äärmusliku piirini. Sõja lõpetanud Vestfaali rahuga kinnistati juriidiliselt maa poliitiline jaotus ligi 300 riigiks. Saksa vürstid said õiguse pidada sõjaväge ja sõlmida välislepinguid. Saksa- Rooma keisri tegelik võim piirdus edaspidi vaid Habsburgide pärusvaldustega. Pärast Vestfaali rahu peeti keisrist rääkides silmas eelkõige Austria valitsejat.
18. sajandi alguses oli välja kujunenud kaks keskset riiki - Preisimaa ning Austria.
Preisimaa tõus:
Preisimaa omariikluse ajalugu algab aastast 1525 , kui reformatsiooni käigus ilmalikuks muutunud Saksa ordu Preisimaa harust kujunes Preisimaa hertsogiriik. Alates 17. sajandi algusest kuulus Preisimaa Brandenburgi kuurvürstide võimu alla, nende valdused koosnesid paljudest üksteisest eraldatud aladest Oderi ja Reini vahel. Bradenburgi nimekaim valitseja oli suureks kuurvürstiks kutsutud Friedrich Wilhelm (valitses 1640-1688), kelle valitsusajal ehitati pealinn Berliin , rajati kanaleid, loodi tugev armee nind Prantsusmaal taga kiusatud ja Saksamaale ümber asustatud hugenottidega edendati tööndust.
Suure kuurvürsti poeg Friedrich III (valitses 1688-1713) kroonis end 1701. aastal Friedrich I nime all kuningaks. Friedrich I võttis keisri võimu alt välja jääva Preisimaa kuninga tiitli .
Friedrich Wilhelm I:
Friedrich Wilhelm I (valitses 1713-1740) oli Preisimaa kuningas. Ajalukku on ta läinud äärmusliku merkantilismi esindajana. Kuningas kärpis õukonna kulutusi: kammerhärrad vallandati, lauahõbe saadeti ümbersulatamisele, muusikutest jäid palgale trompetistid. Õukonda asendas n-ö tubakakolleegium , mis istus koos õllekruusi taga.
Suurema osa riigi sissetulekust kulutas Friedrich Wilhelm I sõjaväele. Palgasõjavägi asendati nekrutitega. Friedrich Wilhelm I valitsusaja lõpuks oli Preisimaa armees 80 000 meest, mis moodustas 4% elanikkonnast. Ta muutis Preisimaa üheks Euroopa sõjaliselt võimsaimaks riigiks.
Kõrvuti armeega arendas Friedrich Wilhelm I välja ka Preisi bürokraatia. Riigiasjade üle otsustas kuningas ainuisikuliselt, oma korraldused saatis ta ministritele täitmiseks. Riigiametnikud allutati kindlale teeninduskorrale.
Friedrich II Suur :
Friedrich Wilhelm I järeltulija Friedrich II (valitses 1740- 1786 ) oli paljuski isa vastandiks . Nooruses oli huvitatud prantsuse valgustuskirjandusest ning oli kirjavahetuses Voltairega.
Kui Friedrich II tuli võimule, siis keelustas ta esimesel nädalal riigis piinamised. Berliini külje alla rajas ta oma Versailles` - Sanssouci lossi, kuhu kuningas kutsus haritlasi kogu Euroopast.
Isa loodud valitsemisaparaati Friedrich II ei muutnud. Berliini jäänud ministritega suhtles kuningas kirja teel. Valgustatud valitsejale kohaselt uuendati Friedrich II ajal kogu õiguskorraldus. Lühendati kohtuasjade menetlusaega, kohtunikelt hakati nõudma õigusalast haridust, mille kontrollimiseks seati sisse riiklikud eksamid . Mitukümmend aastat tehtud seaduste kogu valmis alles pärast kuninga surma.
Friedrich II jätkas Preisimaa armee suurendamist ning kasvatase selle oma valitsusaja lõpuks 200 000 meheni. Jätkus ka merkantilistlik majanduspoliitika: sisseveetava kohvi asemel propageerit kuningas õlle joomist ; rahvaarvu suurendamiseks kuivendati ja koloniseeriti Oderi-äärsed soised alad; näljahädadest ülesaamiseks hoogustas Friedrich II kartulikasvatust, pidamata paljuks talupoegi isiklikult juhendada. Kuninga valdustes kaotas ta pärisorjuse.
Habsburgide valdused varauusajal:
Läbi kogu varauusaja kuulus Saksa keisritroon Habsburgide suguvõsale. Karl V (valitses 1519- 1556 ) jagas oma hiigelvaldused vennaga, millest said alguse Habsburgide dünastia Hispaania ja Austria haru. Keisrikroon jäi pärast Karl V surma Austria Habsburgidele. Mida nõrgemaks muutus keisrivõim Saksamaal, seda tugevamaks muutus Habsburgide võim nende pärusvaldustes: Austrias , Böömi- ja Määrimaal ning Ungaris. 17. sajandi lõpul liideti Austriaga Türgilt võidetud ungarlaste ning lõunaslaavi rahvastega asustatud alad, kuhu suundus ulatuslik saksa kolonisatsioon .
Austria Habsburgide valdusi suurendas veelgi Hispaania pärilussõda (1701-1714): Hispaania troon läks Bourbonidele, Habsburgide dünastia Hispaania haru teised valdused – Belgia nind mõned Itaalia alad – liideti Austriaga. 18. sajandi Austriast moodustus rahvusliku koosseisuga territooriumide ühendus.
Pikka aega valitses Austriat Maria Theresia (1740-1780), kes tegi mitu reformi riigi eri piirkondade ühendamiseks ning valitsemise moderniseerimiseks. Sõjaväekohustuse suunas kehtestati Austrias liisu teel nekrutivõtmine. Maria Theresia rajas oma Versailles` - Schönbrunni lossi Viinis . Raskeks tagasilöögiks Austriale oli riigi ühe arenenuma piirkonna Sileesia kaotamine Preisimaale.
Keiser Joseph II:
Pärast Maria Theresia surma sai Austria valitsejaks tema poeg Joseph II (valitses 1780-1790), kes juba 1765. aastast ka Saksa keisri tiitlit kandis . Joseph II valgustatud absolutismi vaimus jätkatud reforme peetakse kõige ulatuslikumaks kogu tollases Euroopas. Kui ta tuli võimule, jättis ta seisuslikud privileegid kinnitamata ning deklaleeris kõigi inimeste vabadust ja võrdsust. 1781. aastal välja antud tolerantsuspatent kehtestas Austrias usu- ja südametunnistusevabaduse. Inkvisitsioon kaotati, ketserlus ja nõidumine arvati kriminaalkuritegude hulgast välja. Protestandid said riigis elamisõiguse, lõpetati juutide topeltmaksustamine ning neil lubati abielluda ka kristlastega. Kolmandik kloostritest riigistati. Vähendati kirikupühade arvu. Kiriku mõju piiramine ei pälvinud rahva poolehoidu.
Kohtureformiga keelas Joseph II Austrias piinamised ning kaotas surmanuhtluse . Nagu Preisimaal , alustati ka Austrias uue seaduskogu koostamist.
Suurt tähelepanu pööras Joseph II hariduse edendamisele. Kehtestati seitsmeaastane koolikohustus, mille tagamiseks rajati rahvakoole üle terve maa. Koolides kehtestati riiklikud õppekavad.
Joseph II majanduspoliitika lähtus füsiokraatlikelt alustelt. Maaomandile kehtestatud maks laienes ka aadlile ja vaimulikkonnale. 1785. aastaks kaotati riigis pärisorjus ning teorendilt mindi üle raharendile.
Valgustatud valitsejana lähtus Joseph II ühtsusriigi põhimõtetest. Ajaloolisi piire eirates jagati Austria kümmekonnaks ringkonnaks. Senini riigikeelena püsinud ladina keel asendati kogu riigis saksa keelega. Kõige suuremat vastuseisu kohtasid Joseph II reformid Ungaris ja Belgias. Ungarlasi ärritas rahvussümboli - kaitsepühaku
kuningas Stepheni krooni – üleviimine Viini. Mässulised belglased kuulutasid end Austriast lahkulöönuks. Joseph II vähene tähelepani keisririigi asjadele süvendas lõhet Habsburgide pärusvalduste ja keisririigi teiste osade vahel.
18. sajandi lõpul hakkas senine suhtumine valgustatud absolutismi muutuma . Saavutatud vaimse vabaduse kõrval hakati üha enam nõudma ka poliitilist vabadust. Kameralistid olid olnud veel seisukohal, et rahva enamik ei tule oma elu korraldamisega ise toime ning vajavad valgustatud valitseja tuge. Valgustuse edenemisega kasvas rahva vaimne ja sotsiaalne enesevastutus ning jõudu koguv liberalism nägi valgustatud valitseja asemel võimu juures juba valgustatud rahvast.
Kokkuvõte:
17.-18. sajandil pääses enamikus Euroopa riikides maksvusele absoluutne monarhia. See oli riigikord , kus kogu võimutäius kuulud ühele isikule. Absolutistliku riigikorra oluliseks toeks sai alaline sõjavägi ja ametnikkond .
Absolutistlik riigikord saavutas oma täiuse kuningas Louis XIV ajal Prantsusmaal. Kogu Euroopale sai eeskujuks Versailles` hiilgav õukonnaelu.
17. sajandi lõpu kirjamehed hakkasid kahtlema varasemates tõekspidamistes ning oma teostega püüdsid nad laiemat rahvahulka harida ehk valgustada. Seepärast nimetataksegi 18. sajandit Euroopas valgustussajandiks.
Koos valgustusega kujunes ka uus riigivõimukäsitus. 18. sajandi teisel poolel tekkis valitsemisviis, mida nimetatakse valgustatud absolutismiks. Valgustatud valitsejad pidasid oma peamiseks ülesandeks rahva teenimist ja üldise hüveolu suurendamist. Seadused muudeti selgemaks ja täpsemaks, parandati talurahva olukorda, pöörati rohkem tähelepani rahvaharidusele. Selle valitsemisviisi tuntumad esindajad olid Preisi kuningas Friedrich II ja Austria keiser Joseph II.
Kasutatud kirjandus:
10. klassi õpik Inimene. Ühiskond. Kultuur, lk 7, 10-33, 58, III osa
http://et.wikipedia.org/wiki/Kardinal_Richelieu
http://et.wikipedia.org/wiki/Charles_de_Montesquieu
http://et.wikipedia.org/wiki/Jean-Jacques_Rousseau
http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Wilhelm_I