Valgustus Venemaal (0)

Tartu Kivilinna Gümnaasium
VALGUSTUS
Venemaa
Koostaja : Ander Troost
Juhendaja : Piia Jullinen
Tartu 2010
SISUKORD
Valgustus 3
Absolutism Prantsusmaal, Saksamaal ja parlamentarism Inglismaal 4
Prantsusmaa 4
Saksamaa 4
Inglismaa 5
Montesquieu 6
Voltaire 7
Rousseau 8
Kameralistid 8
Füsiokraadid 9
Absolutism Venemaal 10
Ivan Julm 11
Katariina II 11

Valgustus

Valgustuseks peetakse kõige olulisemaks vaimseks liikumiseks Euroopas pärast reformatsiooni. 18.sajandit nimetatakse valgustussajandiks. Saksa filosoof Immanuel Kant defineeris valgustust ku inimese väljumist tema omasüülisest alaealisusest. Valgustus kritiseeris autoriteetidel, sealhulgas kirikule, tuginevat mõtteviisi ning innustas mõtlema iseseisvalt. Valgustajad väljendasid optismi, et inimmõistuse piiramatud võimalused tagavad inimkonnale järjekindla progressi . Valgustamine leidis tuge nii Prantsuse ratsionalismist, mis rõhutas mõistuse ja kriitilise mõtlemise tähtsust, kui ka Inglise empirismist, mis vaatles kõigi teadmiste allikana kogemust: vaatlust, mõõtmist, eksperimenti. Mõistus, kritiseerimisjulgus, vaimne vabadus ja religioosne tolerants asendas traditsiooni, krikliku ja ilmaliku autoriteedi kummardamise.
Kuigi valgustust on enamasti seostatud prantslastega, on valgustusliikumise tegelik kodumaa siiski Inglismaa. Prantsuse valgustajatele andis tõuke vahetu kokkupuude Inglismaaga, kuhu sõideti tutvuma vabama poliitilise korralduse ja uute ideedega, et need prantsuse keeles kogu Euroopale tuttavaks teha. Jean Baptiste d’ Alembert ja Denis Diderot avaldasid 35-köitelise „ Entsükloppedia ehk teadusi, kunste ja ametioskusi seletava sõnaraamatu“, esitades uut, senisest erinevat maailmanägemust.
Ephraim Chamber „ Cyclopedia“

Absolutism Prantsusmaal, Saksamaal ja parlamentarism Inglismaal

Prantsusmaa

Alates Henri IV ja eriti Nantes 'i ediktist, mis lõpetas usuvaenused Prantsusmaal, hakkas riik kiiresti tugevnema ning kuningas ja tema õukond kujundasid suhteliselt kiiresti tõhusa keskvõimuaparaadi. Siiski piirasid kuningavõimu olulised tegurid: hugenotid olid Nantes'i edikti järgi saanud nii suuri privileege, justkui riigi riigis, suurfeodaalid olid kohati oma valdustes ikka veel iseteadvad ja mõjukad ning Pariisi parlament ja generaalstaadid omasid olulisi õigusi, näiteks maksude kehtestamise õigust. Henri nende probleemidega kuigivõrd tegeleda ei jõudnud, kuna üks fanaatiline katoliiklane tappis Henri. Tema alaealise poja Louis XIII valitsusaja esimestel aastatel hakkas keskvõim hoopis nõrgenema.
Asjaolud muutusid kui riigi tegelikuks juhiks sai kardinal Armand Jean du Plessis de Richelieu , kes asus keskaparaadile allutama kõiki kohalikke võimukeskusi. Richelieu oli edukas: hugenottidelt võeti enamik privileegidest ja kuigi see põhjustas kodusõja, suudeti kodusõda suuremate probleemideta võita ning hugenottidele jäi vaid usuvabadus koos väga piiratud omavalitsusega. Suurfeodaalid pidid oma kindlused lammutama ja kaotasid nii oma sõltumatuse tagatise. Samuti kaotati kõik sisetollid, nii et riigist sai üks majandusruum. Irooniline on aga see, et kuningas, kes ametlikult oleks justkui pidanud olema piiramatu võimuga valitseja, sekkus riigiasjadesse ilmselt sama palju kui tänapäeva konstitutsioonilise monarhiaga riikide valitsejad .
Analoogne valitsuspoliitika jätkus pärast Richelieu ja Louis XIII surma, kui järgmiseks tegelikuks riigijuhiks sai kardinal Jules Mazarin , kes valitses noore Louis XIV eest kuni oma surmani 1661. aastal. Richelieu ja Mazarin suutsid oluliselt tõsta Prantsusmaa välispoliitilist prestiiži, sekkudes protestantide poolel Kolmekümneaastasesse sõtta, mille tulemusel sai riik valdusi isegi ida pool Reini. Nii panid kardinalid aluse hilisemale Prantsusmaa domineerimisele Euroopas. Nende ajal kujunes merkantilistlik majanduspoliitika ja range klassitsistlik kultuur, mis avaldus nii kunstis, kirjanduses kui ka muusikas, kus nõuti täpsust, napisõnalisust ja selgust. Domineerima pääses ratsionalism , mille olulisim edendaja oli ilmselt René Descartes .

Saksamaa

Friedrich II peetakse meheks, kes tegi Preisimaast suurriigi. Seni oli see olnud küll üks Saksamaa suurimaid ja mõjukamaid riike, kuid võrreldes Habsburgide Austriaga nõrk, samuti jäi ta tähtsuselt alla mitmele teisele Saksa riigile, kuna Saksimaa hertsog oli ühtlasi Poola kuningas ja Baieri hertsog valitses tunduvalt rikkamat maad. Muutused olid alanud 17. sajandil, mil Brandenbugi kuurvürst Friedrich Wilhelm tugevdas oma sõjaväge ja liitis Preisi hertsogkonna Brandenburgiga. Tema poeg Friedrich III kuulutas end 1701 Friedrich I nime all Preisimaa kuningaks, tolle poeg Friedrich Wilhelm I aga kehtestas riigis absolutismi. Friedrich Wilhelm I, Friedrich II isa, oli lausa patoloogiliselt kitsi ja seetõttu äärmuslik merkantilist, ta ei hoolinud kaunitest kunstidest ega filosoofiastki, mistõttu valgustuse vaim läks tast kaugelt mööda. Friedrich Wilhelm hoolis vaid sõjaväest ja protestantlikust usust, samuti ka monarhi võimalikult suurest võimutäiusest, kuna ütles oma alamate kohta: "Inimese hing kuulub Jumalale , kõik muu peab kuuluma aga mulle!" Friedrich Wilhelm I ajal kasvas Preisimaa sõjavägi enam kui kaks korda, muutudes tolleaegse Euroopa tugevaimaks.
Vaatamata idealistlikele ja kultuurisõbralikele ümberkorraldustele, ei jätnud Friedrich II unarusse armeed , jätkates selle suurendamist ja distsiplineerimist. Samuti avaldus juba Friedrichi esimestel valitsusaastatel tema armeejuhi- ja diplomaaditalent, kui ta suutis Austria pärilussõjas vallutada Sileesia. Õige pea tuli tal seda kaitsta pea kõigi Mandri-Euroopa riikide vastu, kui Seitsmeaastases sõjas sõlmiti Preisimaa-vastane pretsedenditu Prantsuse-Austria liit ja peagi liitus sellega Venemaa. Friedrich näitas taas hiilgavat väejuhiannet, kuid ülekaalukad vastasjõud oleks teda kahtlemata võitnud, kui Venemaal poleks võimule tulnud Friedrichit austav Peeter III, kes sõjast lahkus, ja Prantsusmaa poleks pidanud koloniaalvõitluse tagajärjel Inglismaale alistuma. Hiljem keskendus Friedrich riigi tugevdamisel sõdimise asemel diplomaatiale. Tema ja Katariina II algatusel toimus 1772 Esimene Poola jagamine, millega Preisimaa sai maismaaühenduse Ida- ja Lääne-Preisimaa vahel. Tema järgnevate plaanide hulgas olid ka järgmised Poola jagamised, millega (nagu ka tegelikkuses juhtus) see riik jagati täielikult Venemaa, Austria ja Preisimaa vahel ära.

Inglismaa

Elisabeth I surm lõpetas Tudorite dünastia Inglise troonil. Kuninganna tahtel sai troonipärijaks Mary Stuarti poeg, Šotimaa kuningas James VI, kes astus Inglise troonile James I-na. Inglise kuningriik – mis alates 1535.aastast hõlmas ka Walesi – Šoti kuningriik ühendati nüüd personaaluniooni kaudu.
Kuningas James I ema oli katoliiklane, šotlased aga valdavalt puritaanid, jätkas kuningas anglikaani kiriku toetamist, tegemata mingeid järelandmisi katoliiklastele kui ka puritaanidele. 1605. aastal paljastuas Londonis püssirohuvandenõu. Katoliiklik fanaatik Guy Fawkes paigutas parlamendihoone keldrisse püssirohutünni, et parlament koos kuningaga õhku lasta.
Jätkati ka puritaanide jälitamist. Osa neist lahkus Inglismaalt Hollandisse ja sealt edasi Ameerika kolooniatesse.
Kuningavõimu tugevdamise püüded ajasid James I tülli parlamendiga, mille kuningas jätnuks meeledi vaid nõuandva rolli. Kuninga ja parlamendi peamiseks tüliõunaks sai maksude kehtestamine. Kuna kuninga sissetuleks oli kindlaks määratud keskaegsete tavade alusel, ei võimaldanud need enam katta üha suurenevaid kulutusi.
Märtsis 1642 läks Charles Yorki , kus sai hästi sidet pidada ka talle lojaalsete šotlastega. Sinna kogunes üha enam ka talle ustavaid inimesi, peamiselt kõrgaadlikke. Peagi oli kuningal juba arvestatav armee , ent relvakonflikti püüti siiski veel vältida. Juunis saatis parlament kuningale kirja, "19 ettepanekut", millega nõuti kuningalt täielikku alistumist parlamendile. Kuningas rõhutas oma vastuses, et parlament peaks arvestama ikkagi ka valitsejaga, sest Inglismaa valitsus põhinevat monarhi, Ülem- ja Alamkoja üksmeelel. Enamik Ülemkojast oligi juba kuninga poole üle tulnud, kuid Alamkoda oli üldiselt tema vastu, ehkki ka seal leidus suur hulk kuningameelseid ehk rojaliste. Parlament häälestus leppimatult ning kuningas otsustas tegutseda esimesena.
Kodusõja esimestel aastatel olid edukamad kuningameelsed, kuid nad ei suutnud vallutada ei Londonit ega saavutada muul moel strateegilist võitu, mis oleks parlamendi alistuma või järele andma sundinud. Charles ise muutus üha ebalevamaks, sest ta pidi muretsema oma Inglismaale naasnud raseda naise tervise pärast ning ei suutnud riigiasjadele kuigivõrd mõelda. 1644. aastal lahkus Henriette -Maria aga taas Inglismaalt ning kuningas ei näinud teda enam kunagi. Samal ajal said rojalistid üha rängemaid tagasilööke, sest parlamendi väejuht Oliver Cromwell , osav strateeg ning nutikas sõjaväereformaator, oli loonud parlamendi eliitüksused, raudpead, ning reformis aegamööda ka muid väeosi. Samal ajal vähenes rojalistide hulk pidevalt, kuningal polnud ka piisavalt raha, et uusi vägesid soetada. Samal ajal laastasid parlamendi väed rojalistidele lojaalseid piirkondi üha enam ning šotlased hoidusid otsustavalt sekkumast
1645. aastal said kuningaväed Nasby lahingus ränga kaotuse osaliseks , parlamentääride kätte langes ka kuninga kirjavahetus , kus vähegi kompromiteerivat materjali kohe monarhi vastu kasutama hakati. Rojalistide väed olid laiali löödud ning üksteise järel langesid nende vastupanukeskused parlamendi vägede kätte. 1646 . aastal langes ka Oxford. Kuningas püüdis kokkuleppele jõuda šotlastega, ent keeldus endiselt neile täielikult presbüterlikku kirikukorraldust andmast. See maksis talle valusalt kätte, kuna parlament ja šotlased leppisid omavahel kokku ning esitasid kuningale omapoolsed nõudmised. Sama aasta lõpus anti kuningas parlamendi esindajatele üle ning šotlased lahkusid Inglismaa pinnalt. Charlesist oli saanud vahialune.
Louis XVI ( 1754 - 1793) James I (1566- 1625) Friedrich II ( 1712 - 1786)

Montesquieu

Nimekast aadlisuguvõsast pärit Charles-Louis de Secondat Montesquieu elutööks sai raamat „ Seaduste vaimust “, mille ta eristas kahte liiki seadusi: 1) ühiskonnast sõltumatuid, loomuõigusest tulenevaid seadusi ning 2) kirjutatud seadusi, mis sõltuvad ühiskonnast. Montesquieu ei pidanud vajalikuks kogu inimkonnale ühesuguste seaduste kehtestamist, vaid eelistas selliseid, mis vastaksid võimalikult hästi iga konkreetse ühiskonna loomusele. Vabaduse vaimu kohtavat Montesquieu meelest pigem mägedes kui tasandikel. Väikese pindalaga riik sobib vabariigiks, sest selle esindajatel on võimalik igal ajal kokku tulla; suurema territoorium nõuab aga juba monarhiat . Parim viis Montesquieu arvates riigil rikastuda on kaubandus. Naaberriikide vallutamine võib küll ajutiselt tagada rahavoo, aga kuna pikapeale sõjaväe ülalpidamiskulutused on väga suured, siis pole see väga otstarbekas. Väärismetallide kaevandamine koloniaalmaades toob varem või hiljem kaasa üldise inflatsiooni, mille tagajärjel suurenevad kaevandamise kulud ning see omakorda vähendab saaduste väärtust. Väga suure territooriumiga riike, nagu Venemaa, sai Montesquieu arvates valitseda despootia abil.
Despootiat pidas Montesquieu kõigist valitsemisvormidest halvimaks ning Euroopa jaoks täiesti sobimatuks. Ideaalseks riigikorraks pidas Montesquieu konstitutsioonilist monarhiat, vabariik sobivat aga ainult väikese territooriumi puhul. Inglismaad eeskujuks võttes toetas Montesquieu võimude lahususe põhimõtet, kus seadusandlik võim annaks seadusi, ei viiks aga neid ellu. Täitesaatev võim võiks tema arvates täita seadusi, omamata samas seadusandlikku õigust. Kolmanda tasakaalustava võimuna nägi Montesquieu seadusandlikust ja täidesaatvast võimust sõltumatut kohtuvõimu.
Charles-Louis de Secondat Montesquieu (1689-1755)

Voltaire

Jõuka kodanlase perekonnast pärit Francois -Marie Aroute Voltaire pidas ideaalseks valitsemisviisiks samuti monarhiat. Kõigi inimeste võrdsust taotlevasse demokraatiasse suhtus Voltaire aasivalt: „Meie õnnetus maailmas on inimesed jagatud kahte klassi: rikkad käskijad ja vaesed teeniad“. Enam kui keegi teine nimekatest valgustajatest uskus Voltaire valgustatud monarhiasse, lootes, et valgustusest mõjutatud valitsejad suudavad ühiskonda paremaks reformida. 1745 määras Louis XV ta kuninglikuks ajalookirjutajaks, edasisele teenistusele aitas kaasa madam Pompadouri soosing. Voltaire külastas Preisimaa kuningat Friedrich II õukonda ning oli kirjavahetuses Venemaa keisrinna Katariina II-ga. Elades Preisi kuninga Friedrich II kutsel Potsdamis Sanssouci lossis, pettus ta Friedrich II valgustuses. Peale seda ostis Voltaire endale lossi Šveitsi piiri lähedale. Nüüd elas ta oma mõttetera järgi: „kui ollakse noor, tuleb armastada nagu pöörane, vanana tuleb aga töötada nagu kurat.“
Francois-Marie Aroute Voltaire (1694-1778)

Rousseau

Genfis kellassepa pojana sündinud Jean- Jacques Rousseau elas suurema osa elust Prantsusmaal. Rousseau ema suri sünnitusel ning isa jättis ta maha. Arendades edasi ühiskonliku leping teooriat, seletas Rousseau seda kui üksikisikute kokkulepete allutada oma arvamused, otsustused ja õigused kogu ühiskonna kui terviku huvidele ja üldisele tahtele. Viimane ei hõlmanud mitte ainult hetkel eksisteeriva, vaid ka eelnenud ja järgnevate põlvkondade tahet. Ideaalset riigivormi üldise tahte elluviimiseks Rousseau ei leidnudki. Ta kahtes ka parlamentaarse demoktaatia täiuslikkuses, kartes, et mis tahes esinduskogu hakkab seadusi vastu võtma ikkagi vaid oma huvisid arvestades: „Inglise rahvas vaid kujutleb end vaba olevat“. Kartes samas, er ka rahvakoosolek võib olla äraostetav, jäi Rousseau lõpuni pessimistiks. Rousseau sai Inglismaal hästi läbi David Hume ’iga, kuid elu lõpuks kannatas Rousseau vaimuhaiguse käes ning kahtlustas, et Hume on korraldanud temavastase vandenõu. Rousseau suri Pariisi lähistel 1778.
Jean-Jacques Rousseau (1712-1778)

Kameralistid

Valgustajate riigiõpetuslikud seisukohad jäid pigem teoreetilisteks aruteludeks. Märksa praktilisemaid valitsemisõpetusi pakkusid saksa kameralistid, otsides vastust küsimusele, kuidas tagada ühiskonna üldist hüveolu. Kameralistid lähtusid arusaamast, et üksikisik saab elada heaolus ja õnnes vaid riigi poolt toetuna. See seadis riigile ja selle valitsejale kohustuse hoolitseda oma alamate eest hällist hauani.
Tagamaks, et valitseja antud korraldused vastaksid ühiskonna vajadustele, pidasid kameralistid vajalikuks, et valitsejat nõustaks filosoof. Siit edasi minnes püstitas saksa filosoof Christian Wolff filosoogia-valitseja ideaali . Andmaks valgustatud valitsejale vabad käed ühiskonnale vajalikeks valgustuslikeks ümberkorraldusteks, toetasid kameralistid absolutistlikku valitsemiseviisi, teisalt aga sidusid valitsejale antud õigused kohustustega tagada alamate üldine heaolu.
Christian Wolff (1679-1754)

Füsiokraadid

Füsiokraadid olid rühm valgustusajastu Prantsuse mõtlejaid, kes uskusid majandusteooriat, mille kohaselt rahvuste rikkus tuleneb üksnes põllumajandusest. Kõige populaarsemad olid nad 18. sajandi teisel poolel. Tegemist oli esimese väljaarendatud majandusteooriaga. Kõige tuntuim ja mõjukaim prantsuse füsiokraat oli Louis XV ihuarst Francois Quesnay . Quesnay järgi kehtis majanduses püsivate ja muutumatute seadust kõrval ajastust ja ühiskonnast sõltuvad kirjutatud seadused. Viimaseid iseloomustas Quesnay arvukate reglementide ja korralduste kuhjana, mis viib majanduse loomulikust tasakaalust välja ning tuleb seetõttu kõrvaldada. Riigi sekkumine majandusellu oli füsiokraatide meelest lubamatu, kuna see kahjustab mitte ainult iga üksikisiku majanduslikke õigusi, vaid majandust tervikuna.
Majandusharudest pidasid füsiokraadid tähtsaimaks põllumajandust, mis annab ainsana puhastulu . Füsiokraatide meelest määrab rahvuse tõelise rikkuse põllumajandustoodangu ülejääk pärast põllumajanduse kindlustamist. Teiste majandustegevuse liikide vaatlemisel võeti see põllumajandustoodangu ülejääk ning muundati ta uuteks toodeteks, kasutades põllumajandustoodangu ülejääki nende lisatoodete tootjate toitmiseks. Neid töönduses ja teistes mittepõllumajanduslikes tootmisharudes töötavaid töölisi pidasid füsiokraadid küll kasulikeks, ent "viljatuteks", sest nende sissetulek ei tulene lõppkokkuvõttes mitte nende endi tööst, vaid põllumajandustoodangu ülejäägist. Kuningas toetas füsiokraate mõningal määral ning võttis neid sageli Versailles 'is vastu.
Erinevalt merkantilistidest, toetasid füsiokraadid takistuste ja kitsenduste kaotamist põllumajanduslikule ekspordile ning tööstustoodangu impordile. Võrreldes Prantsusmaa vähearenenud põllumajandust tolleaegse Inglismaa progressiivsusega samas sektoris, leidsid füsiokraadid, et kaubavahetuse piirangute kaotamine tooks endaga kaasa ühelt poolt põllumajandustoodete hindade tõusu ja teiselt poolt suurendaks põllumajanduslikku põhivarasse investeerimise atraktiivsust. Viimane oli aga nende arvates produktiivsuse ja kasumi – riikliku rikkuse - allikaks.
Francois Quesnay (1694- 1774 )

Absolutism Venemaal

Venemaal oli võim valitseja ümber koondunud juba ammustest aegadest , kuid et riigiaparaat polnud kuigi tõhus, ei õnnestunud esimestel tsaaridel kõiki oma ambitsioone ellu viia ega võimutäiust saavutada. Esimesed katsed euroopalikku monarhisimi matkida oli teinud Ivan III, kes pidas end Saksa- Rooma keisriga võrdseks. Võimu äärmise tsentraliseerimise katsetega paistis esimesena silma Ivan Julm, kuid tema reformid päädisid vaid mõtlematu julmusega oma rahva kallal ja olid üheks põhjuseks, miks peagi pärast tema valitsusaega ootas Venemaad segaduste aeg. Tunduvalt edukamalt asus absolutistlikke ja muid reforme ellu viima Peeter I, kes võitis Rootsit Põhjasõjas, tagades sellega oma riigile suurriigi staatuse, ning püüdis Venemaad euroopastada. Peeter polnud valgustatud, küll aga ilmselt euroopalikus mõttes absoluutne monarh , eriti seetõttu, et enamikule tema reformidest oli eeskujuks Rootsi. Tema surma järel algasid riigis taas sisesegadused, nõndanimetatud paleepöörete ajajärk, kus valitsejad vahetusid suhteliselt kiiresti ja enamasti mängis sealjuures pearolli Kaardivägi. Olud stabiliseerusid alles Peetri tütre Jelizaveta Petrovna ajal, kuid temagi sõltus Kaardiväest ega omanud absoluutset võimu.

Ivan Julm

1547 .aastal krooniti esimeseks Moskva tsaariks Ivan Julm. Uus valitseja toetus senisesse võimuladvikusse kuuluvate bojaaride asemel oma isiklikele lähikondlaste ning teenisaadlile, kelle elatis sõltus tsaari annetatud maavaldustest. 1558.aastal alanud Liivi sõjaga tahtis tsaar Balti riigid vallutada, kuid see ei õnnestunud. Kibestunud tsaar pagendas senised lähikondlased ning alustas avalikku terrorit. 1565.aastal jagati riik kaheks: ühes osas valitses vormiliselt bojaarid ja teine, mida nimetati opritšninaks. Teenisaadlikest moodustas tsaar talle ustava opritšnikute maleva, mis hoidis hirmul kogu riiki. 1560 .aasta talvel sõjakäigul Novgorodis röövisid nad linna paljaks ja tapsid üle 40000 inimese. Moskvas heideti samal aastal sajad reetmises süüdistatud keeva vee katlasse. Vägivallaõhustik valitses Venemaal Ivan Julma surmani. Teiste hulgas tappis tsaar tüli käigus oma poja.
Ivan IV (1533-1584)

Katariina II

1762 tõusis Venemaa troonile keiser Peeter III, kes oli tegelikult sakslane Holstein -Gottorpi dünastiast ja Venemaa valitsusringkondades ebapopulaarne. Iseäranis oli neile vastumeelne tsaari ülemäärane Friedrich Suure lembus, mis lõpetas keisririigi jaoks täiesti kasutult Seitsmeaastase sõja. Nii toimus taas paleepööre ja võimule tõsteti Peetri abikaasa, kes oli samuti sakslane, Katariina II nime all.
Katariina oli progressiivne ja haritud naine, kellel olid isiklikud suhted mitme tuntud valgustajaga. Ta asus Venemaad intensiivselt moderniseerima, viies riigis kehtivad auastmed vastavusse Lääne-Euroopa omadega, püüdes luua uut, valgustusel põhinevat põhiseadust ning tõstes riigi prestiiži ja majanduslikku võimsust nii vallutuste kui ka edukate reformide abil. Katariinat võib pidada üheks kõige sihikindlamaks kameralismi järgijaks, kuna ta lasi luua tohutu hulga seadusi, edikte ja ettekirjutusi, millest paljusid ei olnud ilmselt võimalik ellu rakendada, kuid mis oma iseloomult olid idealistlikud ja pidid üldist hüveolu kasvatama. Katariina polnud aga siiski naiivne unistaja , vaid pragmaatiline valitseja, kes suutis Türgilt vallutada kogu Musta mere põhjakalda ja tegi nii Venemaast olulise konkurendi Osmanite pärandi jagamisel. Lisaks jõudis Venemaa Poola jagamiste tagajärjel Kesk-Euroopasse.
Kui Katariina suri, sai Venemaal troonile ta poeg Paul I, kes põlgas oma kerglaste elukommetega ema ja süüdistas teda ka oma isa tapmises. Ta püüdis valitseda Katariinast tunduvalt erinevalt, Friedrich Suurt matkides, ja tekitas sellega taas rahulolematust , põhjustades viimase eduka paleepöörde. Selle käigus tsaar tapeti ja uueks keisriks sai tema poeg Aleksander I, kes oma valitsusaja alguses viis läbi valgustuslikke reforme, vabastades näiteks Balti kubermangude talupojad pärisorjusest, kuid hiljem rõhus vaid absolutismile.
Katariina II (1762-1796)