1929. aasta majanduskriis ehk Suur depressioon (2)

33
PÄRNU SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUM
Oliver Stimmer
SUUR DEPRESSIOON
Aastatöö
Tertia aste
Juhendaja Peep Eenraid
Pärnu 2009
Sisukord
Sissejuhatus 4
1. Majandusolud enne Suurt Depressiooni 5
1.1 Globaalne kapitalism 5
1.2 Majanduslik olukord, mis oli tekkinud I maailmasõjas 6
1.3 Maailmamajandus peale esimest maailmasõda 7
1.3.1 USA majandus kahe maailmasõja vahel 7
1.3.2 Eesti majandus kahe maailmasõja vahel 9
1.3.3 Suurbritannia , Prantsusmaa, Saksamaa ja Jaapani majandus kahe maailmasõja vahel 10
1.3.3.1 Suurbritannia 10
1.3.3.2 Prantsusmaa 11
1.3.3.3 Saksamaa 11
1.3.3.4 Jaapan 12
2. Suur Depressioon 14
2.1 USA Suure Depressiooni ajal 15
2.1.1 1929. aasta börsikrahh USAs 15
2.1.2 Majanduslangus USA-s 1929-1933 16
2.1.2.1 Uus kurss 17
2.2 Eesti majandus Suure Depressiooni ajal 18
2.3 Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Jaapan Suure Depressiooni ajal 19
2.3.1 Saksamaa Suure Depressiooni ajal 19
2.3.2 Prantsusmaa Suure Depressiooni ajal 20
2.3.3 Suurbritannia Suure Depressiooni ajal 21
2.3.4 Jaapan Suure Depressiooni ajal 21
3. Suure Depressiooni arvatavad põhjused ja tagajärjed 22
3.1 Suure Depressiooni põhjused 22
3.2 Kriisi pikaajalisuse põhjused 23
3.3 Kriisi põhjused USA-s 23
3.4 Suure Depressiooni tagajärjed 24
Kokkuvõte 26
Kasutatud kirjandus 28
Summary 30
Lisad 32
Lisa 1 Dow Jonesi tööstuse keskmine 33

Sissejuhatus

1929. aastal alguse saanud majanduskriis ehk Suur Depression on saanud aktuaalseks just praegustel aastatel, sest maailmamajandust on tabanud ka laiaulatuslik majanduskriis. Öeldakse, et praegune majanduskriis on kõige suurem pärast 1929. aasta kriisi. Sellest tekkiski huvi 1929. aasta majanduskriisi vastu, et kui halvaks olukord siis muutus. Eesmärgiks on teada saada, mis eelnes Suure Depressioonile, mis selle põhjustas ja mille see endaga kaasa tõi.
Töö on jaotatud kolme peatükki. Esimene peatükk käsitleb Suurele Depressioonile eelnevat aega, kus on räägitud ka kapitalismist, kuid rohkem on keskendutud maailmamajandusele selle aja suuremate kapitalistlike riikide (USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Jaapani) ja Eesti näol. USAle pööran erilist tähelepanu, sest sealt sai kriis alguse. Teine peatükk keskendub Suure Depressiooni olemusele samade riikide näidete põhjal. Kolmas peatükk on nii öelda tagant järele tarkused ehk kolmandas peatükis analüüsitakse Suure Depressiooni põhjuseid ja tagajärgi.
Allikatena on kasutatud peamiselt eestikeelseid materjale, näiteks majandusteadlase Valner Krinali raamatuid, kuid on ka välis­maiseid materjale, näiteks Smitha omasid. Teemat on käsitletud eestikeelsetes raamatutes osadena, aga eesti keeles ei ole kirjutatud raamatut ainult Suurest Depressioonist. Kuna töös on sees nii majanduslangusele eelnev aeg kui ka kriisi analüüs, siis annab see ülevaate 1929. aasta majanduskriisist.

Majandusolud enne Suurt Depressiooni

1929. aastal alanud majanduskriisist ehk Suurest Depresioonist paremini arusaamiseks, tuleb teada, mis toimus maailmamajanduses enne 1929.aastat. Esimene peatükk räägibki sellest, mis toimus majanduses enne 1929. aastat.

Globaalne kapitalism

Kapitalism on ühiskondlik-majanduslik süsteem, mis põhineb tootmisvahendite eraomandusel. Kapitalismis on rikkuste loomisel ja majanduse arengus olulisim osa vabal turumajandusel (majandussüsteem, mida iseloomustab hinna kujunemine nõudmise-pakkumise suhte tulemusena) ja konkurentsil, riigi osa majanduse reguleerimisel on piiratud. Oluline tegur kapitalismi arengus on globaliseerumine, mis annab võimaluse kaupade turustamiseks paljudes riikides, samuti tootmise organiseerimiseks riikides, kus tööjõu hind on madalam. Täiesti puhast kapitalismi praegusel ajal maailmas ei eksiteeri, tavaliselt on tegemist segasüsteemidega, kus ka riigil on osa majandusest ja varadest. (Kapitalism 2007)
Globaalse kapitalistliku süsteemi ajalugu ulatub tagasi Hansa Liidu ja Itaalia linnriikideni, kus erinevaid poliitilise üksusi ühendasid kaubandus- ja rahalised sidemed. Kapitalism muutus domineerivaks üheksateistkümnendal sajandil ja püsis suhteliselt muutumatuna kuni I maailmasõjani. Globaalset kapitalismi võib iseloomustada mittetäieliku režiimina, sest see hõlmab ainult majanduslikku funktsiooni. Globaalne kapitalistlik süsteem koosneb väga paljudest suveräänsetest riikidest. Globaalse kapitalistliku süsteemi kõige iseloomulikumaks jooneks on kapitali vaba liikumine. Rahvusvahelisest kauplemisest kaupade ja teenustega üksi ei piisa globaalse majanduse tekkeks, vahetatavad peavad olema ka tootmistegurid ( kapital ). Globaalses kapitalistlikus süsteemis on väga tähtsal kohal finantskapital, sest see on kõikidest kapitali liikidest kõige liikuvam. Finantskapitali osa on maailmas pidevalt kasvanud ja praegu on see valitsev osa kapitalist . ( Soros 1999: 162-163) Finantskapital liigub sinna, kuhu on tal kõige kasulikum liikuda . ( Ibid :157) Riigid hakkavad kapitali pärast konkureerima , sest kapital toob kaasa palju hüvesid, näiteks tootmisvõimsuse suurenemise, tootmistehnoloogia uuendusi ja rikkuse kasvu. (Ibid:158) Globaalsed finantsturud mõjutavad majandustingimusi väga suurel määral. (Ibid: 162-163)
Kapitalistlik süsteem ei ole kaugeltki täiuslik. Selles süsteemis tõrjub rahateenimise eesmärk kõik teised sotsiaalsed kaalutlused kõrvale, sest riigid peavad kapitali ligitõmbamist tähtsamaks, kui sotsiaalseid eesmärke. Globaalse majanduse arenguga ei ole kaasnenud globaalse ühiskonna arengut. Kui globaalne majandus peaks vankuma lööma, võivad poliitilised pinged selle tükkideks rebida. (Soros: 1999: 158) Kapitalismiga käib kaasas ka laenamine. Laenamine ise ei ole küll probleem, aga laenamisega minnakse tihti liiale, mis on probleem. Peale majandus­krahhe pangad ei anna enam nii kergkäeliselt laenu, kuid kui panga likviidsus ( maksevalmidus ) saavutab oma endise taseme, on vaja pankadel oma raha uuesti teenima panna, mis tekitab nõnda­­­nimetatud nõiaringi. Ülelaenamine on aga majanduskriiside üheks põhjustest. (Ibid:175)

Majanduslik olukord, mis oli tekkinud I maailmasõjas

Esimene maailmasõda tõi maailma poliitikasse ja majandusellu palju uusi probleeme ning muutusi. Märgatavalt tugevdas oma positsioone maailma majanduses USA. Euroopa riigid olid 1921. aastaks muutunud USA-st majanduslikult sõltuvaks ja olid USA-le kokku võlgu 21 miljardit dollarit. USA käekäigust hakkas sõltuma terve maailmamajanduse heaolu ja muutus omamoodi kogu maailma majanduse doonoriks (Adamson et al 2003: 59). Esimese maailmasõja kaotanud riikidele pandi ulatuslike majanduslike kohustusi. Näiteks Saksamaale määrati reparatsioonideks 132 miljardit kuldmarka ( Reimer ). Sellest 52% sai endale Prantsusmaa, Briti impeerium 22%, Itaalia 10 % , Belgia 8 % ja ülejäänud jagunes teiste rahulepingule alla kirjutanud riikide vahel. Väga oluliseks Esimese maailmasõja tulemuseks oli ka, et suur Nõukogude Liidu impeerium ütles lahti kapitalistlikust süsteemist, mis tähendas rahvusvahelise turu kahanemist. (Krinal 1995: 22-25) Kagu-Idas ja Kagu- Aasias haaras Jaapan endale suuri turge. Jaapani väliskaubandus kasvas sõjaeelse perioodiga võrreldes kolm korda ja tööstus­toodangu väärtus üle viie korra. Sõda oli Jaapani ettevõtjatele tõeliseks kullavihmaks. (Krinal 1995: 159)

Maailmamajandus peale esimest maailmasõda

1920-ndate alguses tahtsid enamik inimesi pärast raskeid sõja aastaid elu nautida, see soodustas tarbmise ja tootmise kasvu. Kuid mitte kõikides riikides ei olnud see nii. Osad riigid, kes olid veel ilmasõjast toibumata, näiteks Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbitannia, kogesid suurt majanduslikku kitsikust. (Adamson et al 2003: 59) Nii mõnelegi riigile oli Esimene maailmasõda tõukeks majanduse arendamisele.

USA majandus kahe maailmasõja vahel

Kuna USA-l oli maailmamajnduses väga suur roll 1920-ndatel, siis eraldi peatükina käsitletakse USA majandust. Esimese maailmasõja aastatega muutus USA, kes ennem oli Euroopa riikidele võlgu olnud, ise võlaandjaks. Ühendriikide majandus muutus üheks tähtsamaks maailma­majanduses ja Ameerika majandusest sõltus ka teiste riikide heaolu. Peale sõda hakkasid Ameerika ettevõtjad kiiresti tööle oma maa õitsengu nimel. Peale 1919. aasta buumi tuli küll väike langus majanduses, mis kestis 1922. aastani. Sellele järgnes taas seitsme­aastane tõusu­periood. (Ibid: 59) 1921. aastast alates (kuni1933. aastani) valitsesid USA-s vabariiklastest presidendid, kes lähtusid põhimõttest, et riik ei tohi juhtida majandust. 1920-ndatel oli suur majanduslik tõus ja see toetas seda põhimõtet. Arvati koguni, et USA on leidnud erilise arengutee , mis tagab riigile püsiva majandusliku õitsengu. (Adamson et al 2003: 71) 1922. aastast sai alguse auto-, elektrimasina - ja elekritarvetetööstuse tormiline areng. Linnadesse hakkasid kerkima pilvelõhkujad ning see on üks põhjustest, miks suurenesid järsult ehitusmahud. Tööhõive tase oli väga kõrge, tööpuudus jäi alla 4%. (Adamson et al 2003: 59)
Muutusid ka inimeste tavad ja elulaad . Iga ameeriklane unistas oma elamispinnast, külmkapist ning autost. 1920.-ndate lõpuks oli ameeriklaste käsutuses juba üle 26 miljoni auto. Suur autode arv avardas ameeriklaste liikumisvabadust, mille tõttu hakkas vabameelne elulaad levima ka linnadest maale. Ameerika filmitööstus saavutas maailmas liidrikoha. Filmid koos kirjandusega tekitasid ameeriklastes unistuse - saada ajalehepoisist miljonäriks. Kõige selle tõttu tekkis ameeriklastel tunne, et nad võivad tarbida nii palju kui tahavad ja et majanduslik õitseng on lõputu. Inimesi õhutati aktsiatesse investeerima ja tarbekaupu järelmaksuga ostma. Kõik see aitas kaasa Ameerika majanduse äärmiselt kiirele arengule. Raha laenati väga kergelt (näitkes tarbekaupade ostmiseks ) ja valitsus soodustas laenamist hoides laenuintressid kunstlikult madalal (Adamson et al 2000:58-59)
1929. aasta märtsis valitud president Herbert Hoover kuulutas, et vabariiklased kaotavad USA-st lõplikult vaesuse ja ta arvas , et USA-le on kindlustatud mitu aastat majanduslikku õitsengut, kui mitte igavene õitseng. (Adamson et al 2000:58-59) USA tööstustoodang oli 67% võrra suurenenud võrreldes Esimese maailmasõja eelsest tasemest. (Krinal 1995:91)
Aktsiaid ostsid sellel ajal väga paljud inimesed, nende hulgas ka lihttöölised näiteks aknapesijad (Ilves 1999:346). Börsil kauplemisest oli saanud rahvuslik hasartmäng - karusell võttis pidevalt tuure üles ning keegi ei tahtnud sõidust ilma jääda ( Vallikivi : 2007). Sellel ajal sai osta aktsiaid võlgu. See tähendas, et ostja maksis maaklerile ainult väikese osa aktsiate hinnast ning ülejäänud kaeti pangalaenuga (Ilves 1999:346). Tagatisnõuded olid väga väikesed, näiteks 100 dollarilise aktsia võis osta 5 dollarilise tagatisega. (Vallikivi: 2007) Ostjad pidid küll maksma laenuosa eest intresse, kuid aktsiate väärtuse kasvust piisas nende katteks. Kuna aktsiate hinnad jätkasid tõusu ei esitanud ka maaklerid ega pangad pretentsioone. Aktsiaid osteti spekulatiivselt (odavalt ostmise ja kallilt müümise printsiibil kasumi teenime), mis suurendas nende väärtust, aga inimesed ei mõelnud enam, miks aktsiahind tegelikult tõusis. 1927. aastal tõusis 25 tööstusaktsia keskmine väärtus 181-lt 245-le ja aasta pärast koguni 331-le punktile. Ehk siis 2 aastaga üle 44%. 1929. aasta märtsis hakkas aktsiate kurss langema ning kahandas tagatistega finantseeritavaid tagatissummasid, mis tähendas, et võlgu ostjatelt hakati nõudma suuremat tagatist. Inimeste, kes ei suutunud maksta rohkem tagatist, aktsiad müüdi maha. See kujunes paljudele isiklikuks katastroofiks, kuid aktsiaturule oli see puhttehniline küsimus. 1929. aasta suvel tõusid aktsiahinnad kõrgusele, millest keegi polnud julgenud isegi unistada. Mai lõpust augusti lõpuni tõusis aktsiate väärtus veel saja punkti võrra. 3. septembril 1929 saavutasid aktsiahinnad haripunkti . (Ilves 1999:346-348) Haripunktiks oli 381.17 punkti (vt lisa 1). Peale seda langes kuu aja jooksul Dow Jones (indeks, mis näitab kuidas läheb Ameerika aktsiaturul) 17% võrra. Ühe nädalaga pool 17% langusest taastus. ( Wall Street ...) 1929. aasta 21. oktoobril (esmaspäeval) müüdi juba üle kuue miljoni aktsia ja tekkisid häirivad „lühised“. 22. oktoobril müük vähenes, kuid 23. oktoobril jälle suurenes. (Ilves 1999: 349) 24. oktoober on aga tuntud nime all Must Neljapäev, kuid sellest lähemalt teises peatükis.

Eesti majandus kahe maailmasõja vahel

1918. aasta novembris hakkas Eestis kehtima Eesti mark. Lühikese ajaga suudeti rajada kindel pangandus , mis aitas kaasa Eesti majanduse intergreerumisele Euroopaga. Eestis kehtisid algselt väliskaubanduses piirangud, sest tuli takistada siseturu jaoks vajalike kaupade väljavedu. Kaubanduse ja tööstuse arendamiseks anti erakapitalile täielik tegevusvabadus. Edu saavutati põlevkivitööstuses, mis pani aluse täiesti uule tööstusharule ja meelitas ligi väliskapitali. Kõikidest tootmisaladest kõige tähtsam oli põllumajandus, mis 1928. aastaks moodustas Eesti kogutoodangust 74%. Põllumajandustoodang saavutas kõrgseisu 1927/28 aastal. Põllu­majanduses oli pearõhk karjamajandusel. 1927 aastal saadi ainuüksi looma­pidamisest 135,9 miljonit tulu. ( Tomson 1999: 45-47)
1919. aasta maareformi seaduse alusel likvideeriti Eestis 1100 mõisa, mis asendati 51 tuhande taluga ( Leetsar 1999:27) Maareformi tulemusena tõusis produktsioon . (Tomson 1999: 47) Ühistute asutamine kujunes massiliseks, neid asutati igas külas ja nad kujunesid omavahel tõelisteks konkurentideks, mis kokkuvõttes kahjustas maaelu. (Leetsar 1999:28)
Aastatel 1922-1929 ületasid riigi tulud kogu aeg kulusid . Nende aastatega jäi riigil 19,4 miljardit krooni üle ehk siis Eesti riigil olid kogutud korralikud reservid . (Tomson 1999:53) 1919. aastal loodud Eesti Pank töötas algselt hoiu-, laenu-, emissiooni­pangana (raha ja väärtpaberite ringlusse laskmise pangana), ilma kullaklauslita ( valuuta väärtus ei olnud tagatud kullas), mis tähendas, et vajadusel oli võimalik raha juurde trükkida. 1924. aastaks oli Eesti Pank välja laenanud üle oma tegelike võimaluste (üle 6 miljardi marga) ja krediitide tagasisaamine osutus raskeks. Et aga vältida pankrotilainet oli Eesti Pank sunnitud andma veel laene selleks raha juurde trükkides, see omakorda aga viis Eesti marga kursi alla. 1928. aastal viidi läbi rahareform . Uue rahaühikuna hakkas kehtima kroon (1 kroon= 100 marka ). (Ibid:54)

Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Jaapani majandus kahe maailmasõja vahel

Et saada pilti maailmamajanduses toimunust kahe maailmasõja vahel, räägitakse lühidalt suure­matest riikidest, mis mõjutasid ja panustasid maailmamajandusse kõige rohkem. Nendeks riikideks olid Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Jaapan. ( Kennedy 1989:426. )

Suurbritannia

1920-ndatel oli Suurbritannias töötusega probleeme. Suurbritannias ei langenud töötute arv kordagi alla 10% töövõimelisest elanikkonnast (Adamson et al 2003: 69) Võrreldes teiste suurriikidega jäi Suurbritannia edasiminek aeglasemaks. 1929. aastaks ei olnud suutnud Suurbritannia tööstustoodang saavutada isegi mitte Esimese maailmasõja eelset taset (2% jäi sellest puudu), aga teised suurriigid, näiteks Prantsusmaa ületas 39% ja Saksmaa 13% võrra. Samal perioodil vähenes Suurbritannias kivisöetootmine 18%, laevaehitus 26% ja villase riide kudumine üle 35%. Kuigi 1928. aastaks oli Suurbritannias vähenenud kivisöetoodang jäi see siiski suurimaks Euroopas. Langus ei toimunud kõikides tööstusharudes. Uued tööstusharud nagu elektrotehnika , keemia-, auto- ja lennukitööstus arenesid küllalt kiiresti. Näiteks autode valmistamine kasvas üle kuue korra. Uued tootmisharud aga moodustasid tööstustoodangu üldmahus väikese osa. Suurbritannia osa maailma ekspordis vähenes 1913-1929 3% võrra (14% 11%-ni). (Krinal 1995: 91-92)

Prantsusmaa

Prantsusmaal muutus 1920-ndatel põllumajandussaaduste osatähtsus Prantsusmaa kogutoodangust väiksemaks kui tööstustoodang (Ibid:112). Prantsusmaal oli väga palju väiketalusid kahe maailmasõja vahelisel perioodil. Väiketalude süsteemis on uuema tehnika kasutuselevõtt, mistõttu juurdusid agrotehnilised võtted. Kuna Prantsusmaa põllumajanduses oli tehniline tase madalam, siis ei olnud Prantsusmaa põllumajandustooted välisturgudel eriti konkurentsivõimelised. Siseturul olid aga põllumajandussaaduste hinnad madalad ja see tõi kaasa väiketalude massilisi laostumisi. (Ibid: 117)
Juba 1924-ndaks aastaks ületati 1913. aasta tööstuse tase 9% võrra (näiteks Suurbritannia suutis Esimese maailmasõja eelse toodangu mahu ületada alles 1930-ndatel). Tööstustoodangu maht kasvas 1920-1929 77% (USA-s oli samal ajal kasv 37%). Terasesulatus kasvas 1929. aastaks kaks korda võrreldes 1913. aastaga, aga autode tootmismaht üle viie korra. Tööstuse kiire tõusu üheks põhjuseks olid Saksamaalt saadud reparatsioond. Prantsusmaal oli suur osatähtsus noortel tööstusharudel. Need arenesid vanadest tööstusharudest kõvasti kiiremini. Vaatamata tööstuse kiirele arengule jäi Prantsusmaa tööstustoodang üldmahult siiski maha peamistest tööstusriikidest USA-st, Saksamaast ja Inglismaast. Prantsusmaal oli ka ennenägematult suur riigivõlg, nimelt 1928. aastaks oli see juba 267 miljardit franki. (Ibid: 112-114)

Saksamaa

Saksamaa majandusolu vahetult pärast Esimest maailmasõda oli katastroofiline. Sõjatööstuse koondamine ja armee demobilseerimine põhjustas massilise tööpuuduse. Töötute arv kasvas 5 miljonini. Hinnad tõusid sõjaeelsega võrreldes kümnekordseks. Olukord halvenes veel seoses Ruhri tööstuspiirkonna okupeerimisega. 1923. aastal tabas Saksamaad hüperinflatsioon (rahaväärtuse ülikiire langemine ). (Krinal 1995:1939)
Peale 1923. aastat väljus Saksamaa sõjajärgsest majanduslikust ja poliitilisest kriisist ning nende majandus hakkas arenema kasutades Ameerika ja Suurbritannia krediite. 1929. aastaks said monopolid ja trustid Saksa majanduses väga tähtsaks. Monopolid hakkasid kiiresti arenema. Näiteks I. G. Farbenindustrie loomisel 1925. aastal oli selle monopoli kapital 625 miljonit marka, aga mõne aasta pärst juba üle miljardi. Välismaine krediit võimaldas Saksa töösturitel tunduvalt suurendada ettevõtete tootmisvõimsusi. 1929. aastal oli Saksa tööstustoodangu üldmaht 13% suurem Esimese maailmasõja eelsest tasemest. Selleks ajaks oli Saksamaa tööstustoodete väljalase suurem kui Suurbritannial ja Prantsusmaal. Saksa põllumajandusega aga nii head lood ei olnud, nimelt Saksamaa põllumajandus ei olnud jõudnud veel sõjaeelselegi tasemele . (Ibid:1940)
Saksamaale veeti palju kapitali, aga ta hakkas ise ka kapitali välja vedama. Näiteks 1930. aastal olid tema piiritagused kapitalimahutused ligi 10 miljardit marka. 1920-ndatel laienesid tunduvalt Saksa ettevõtete rahvusvahelised sidemed. Saksamaa arendas ka laialdast kaubavahetust Nõukogude Liiduga. Näiteks 1926. aastal moodustati Saksamaa initsiatiivil ja aktiivsel osavõtul Euroopa terasekartell, mis kontrollis 2/3 Euroopa terasetoodangust. 1928. aastaks tõusis Saksamaa masinate ja sisseseadete väljaveoga teisele kohale maailmas (USA oli esimene). See tööstuslik tõus toimus väga kõikuval alusel. Nimelt massiline tööpuudus ei olnud 1929. aastaks siiski likvideeritud ja Saksa elanike ostuvõime oli väga madal. (Ibid:140-141)

Jaapan

Jaapanis oli sõja-aastail tööstustoodangu väärtus suurenenud üle viie korra ja ta oli haaranud endale turge Kaug-Idas ja Kagu-Aasias. Sõja lõpuks oli näiteks pool Hiina väliskaubandusest Jaapani firmade käes. Eriti kiiresti arenesid keemiatööstus ja laevaehitus. Sõda oli Jaapani ettevõtjatele tõeliseks kullavihmaks. Aktsionäride dividendid olid hiiglaslikud (ulatusid 50-80%-ni). Samal ajal aga tööliste reaalpalk vähenes ühe kolmandiku võrra. (Ibid: 159)
Kui lõppes Esimene maailmasõda, siis lõppes ka Jaapani majanduse sõjaaja suur buum, sest Euroopa riigid suurendasid oma kaupade väljavedu Aasiasse ning Jaapani ettevõtjad kaotasid oma monopoolse seisundi. 1920.-ndate alguses tabas Jaapani majandust mõõn, sest sõjaajal loodud tootmisaparaat ületas rahuaja vajaduse. Seda võib pidada kohanemiseks sõjaaja majandusest rahuajamajanduseks. Jaapanlaste jaoks tekkis uus nähtus - tööpuudus. Mõõna perioodile järgnes majanduselus elavnemine . Suurettevõtete arv kasvas üle kolme korra, võrreldes Esimese maailmasõja eelsega. Samal perioodil kasvas aktsiakapital kuus, terasesulatamine kaks ja puuvillatööstus peaaegu kolm korda. Rasketööstuse osatähtsus küll tõusis, aga juhtivaks tööstusharuks jäi siiski tekstiilitööstus (peaaegu pool kogu Jaapani tööstustoodangust). Suur osatähtsus oli ka keemia ja sõjatööstusel. (Krinal 1995: 158-160)
Jaapanis valitsesid külasid mõisnikud, kellelt pidid talupojad tihtipeale maad rentima ning loovutama rendina 55-60% saagist. Peale selle olid talupoegadel veel kanda mitmesugused riigimaksud. Suurte maksude tõttu suurenes pidevalt talupoegade võlasumma. Talupoegade võlasumma suurenes 1920. aastate lõpuks üle 6 korra võrreldes 1911. aastaga. Jaapani majanduse struktuur oli väga mitmekesine : oli nii väikseid kui suuri ettevõtteid, era-, riigi- kui ka segaettevõtteid. Jaapanlased töötasid väga palju, eriti naised, kelle tööpäeva pikkus ulatus 11 tunnini. 1920-ndate aastate lõpuks kujunes tööliste arvuks 4,7 miljonit inimest. (Ibid: 158-160)

Suur Depressioon

Seda suurt majanduskriisi, mis sai alguse 1929. aastast, nimetatakse Suureks Depressiooniks. Majandusteadlased ja ajaloolased ei ole tänini päris kokku leppinud, mis aastat pidada Suure Depressiooni lõppaastaks. Seda ilmselt sellepärast, et pole kindlat definitsiooni majanduskriisile. Enamjaolt peetakse majanduskriisiks seda, kui riigi sisemajanduse koguprodukt väheneb. Selle järgi peetakse Suure Depressiooni lõppaastaks enamustes riikides 1933. aastat. Riigiti oli aga kriisikestvus erinev. Suure Depressiooni lõpuaastaks on peetud ka 1939. aastat, millal algas Teine maailmasõda, nimelt 1933. aastal saadi enamikus riikides langusest jagu, kuid eriti kiiret tõusu ei järgnenud. Erinevates riikides kujunes kriis muidugi erinevalt. Suure Depressiooni alguseks peetakse 1929. aasta börsikrahhi USA-s. Suure Depressiooni põhjustes ei olda üksmeelel. Kindel on see, et tegemist oli majanduskriisiga , mis oma ulatuse ja tagajärgede poolest ületas kõik ajaloos varem aset leidnud madalseisud.
Suur Depressioon haaras peaaegu kõiki maailma riike. Arenenud tööstusriikides jäi kokku töötuks umbes 30 miljonit inimest. (Adamson et al 2003: 65) 1929-1933. aasta majanduskriisi ajal vähenes tootmine kapitalistlikus maailmas 44% võrra. Kogu maailma tööstus langes 1908-1909. aasta tasemele. Maailmakaubanduse käive vähenes ühe kolmandiku võrra. Maade finantsolukord oli väga halb. Lõpetati välismaiste laenude ja liitlaste vaheliste võlgade tasumine. (Krinal 1995:24) Paljude riikide valitsused ei suutnud leida pikka aega tõhusaid meetmeid, mis oleksid toonud murrangu paremuse poole. (Adamson et al 2003: 65)

USA Suure Depressiooni ajal

Kuna USA-st sai börsikrahh alguse, siis eraldi peatükina käsitlen USA-d Suures Depressioonis. Ameeriklaste jaoks oli majanduskriis eriti valus , sest nende majandus oli sellel ajal eriti kõrgel tasemel (kukkumine oli seda suurem). Ameeriklastele oli tekitatud illusioon, et nende majanduse õitseng on igavene, mistõttu sellist majanduskriisi ei kujutanud keskmine ameeriklane ka kõige õudsamas unenäos ette. Hiljutise õitsengu asemele tulid vaesus, viletsus ja nälg.

1929. aasta börsikrahh USAs

Suure börsikrahhi alguseks (ühtlasi ka Suure Depresiooni alguseks) peetakse 24. oktoobrit 1929. aastal, mis on tuntud ka Musta Neljapäeva nime all. 24. oktoobril müüdi vahetult pärast börsi avamist suured aktsiapaketid, mille tulemusel langes kurss järsult. Veel ei olnud tegemist paanikas müüjatega, vaid õnnetute investeerijatega, kes olid oma krediidi ammendanud. Nemad suutsid veel piiri pidadada. Sellest kursilangusest sattusid aga ärihaid paanikasse ja püüdsid oma aktsiatest lahti saada. Aktsiate kursid langesid üha kiiremini. Kõrge kursiga aktsiate püramiid varises kokku. (Ilves 2009: 349) 12.9 millionit aktsiat müüdi sellel päeval . (Wall Street Crash of 1929) Umbes kella 11 paiku kihasid börsihallid äritsejatest, kes tahtsid oma aktsiaid müüa ja tänavalt kostis tungleva rahvamassi karjumist. See ei olnud veel aktsiaturu lõplik kokku kukkumine. (Ibid: 349) Reedel kohtusid Morgan Panga, Chase National Panga ja National City Panga ( Wall Streeti juhtivate pankade) juhid, et leida lahendus paanikale, mis oli tekkinud kauplemises. Nad valisid börsi asepresidendi Richard Whitney nende nimel tegutsema. Withney ostis pankade finantsiliste ressurssidega kokku 20 valitud firma palju aktsiaid üle turuhinna. Reedel suutis ta peatada aktsiaturu allakäigu, kuid allakäigu lõpp ei olnud veel käes. (Wall Street Crash of 1929) Whitney tegevus tõi küll ajutiselt börsi langusele lõpu, kuid tema tegevus ei olnud kõige õigem. Nimelt hiljem mõisteti Whitney süüdi raha kõrvaldamise pärast. (Ilves 2009: 349) Inimesed üle kogu USA said teada ajalehtede vahendusel börsikrahist, mille tõttu otsustasid esmaspäeval (pühapäeviti on aktsiaturg kinni) paljud investorid börsilt väljuda, mis tõi kaasa Dow Jonesi indeksi langemise esmaspäeval 13% võrra. Seda päeva kutsutakse ka esimeseks Mustaks Esmaspäevaks. (Wall Street Crash of 1929). 29 oktoobrit kutsutakse Mustaks Teisipäevaks. See kujunes Ameerika börsi kohutavaimaks päevaks. Börsi avamisel algas aktsiate massiline müümine. Hiiglaslikud aktsiapaketid paisati turule lausa võileivahinna eest. Inimestest, kes nädal tagasi olid olnud miljonärid, võisid saada kerjused. Inimesed kaotasid hiigelvarandusi kui ka väikehoiuseid. Kõik tahtsid aktsiatest iga hinna eest lahti saada. (Ilves 2009: 349-350) Finantshiiglased küll ostsid kokku suuri hulki aktsiaid (eesotsas Rockefeller perega ), et näidata avalikusele oma usaldust aktsiaturgude vastu, kuid need pingutused ei lõpetanud aktsiate hindade langust. Don Jones langes sellel päeval 12% ehk 14 miljardit dollarit, mis oli 10 korda suurem kui föderaal valitsuse aasta eelarve. (Wall Street Crash of 1929) Päeva lõpuks oli müüdud üle 16 miljoni aktsia ehk kolm korda rohkem kui tavalisel päeval. Järelikult aktsiaturg oli kokku varisenud. (Ilves 2009: 349-350) Nii palju aktsiad ühel päeval ei müüdud enam üle 40 aasta. Aktsiate hind langes edasi ka pärast Musta Teisipäeva. Mustast Teisipäevast kuni 13. novenbrini langes see veel 13,7 %. Dow Jones sulgus 13. novembril 198,6 punki juures. Aktsiaturu hind tõusis sellest alates mitmeid kuid kuni 1930. aasta aprillini (Dow Jones tõusis 294 punktile). Sellest ajast hakkasid aktsiate hinnad uuesti alla käima. 1932. aasta 8. juuliks oli Dow Jones langenud 41,2 punktile ehk see oli kahanenud 89% kõrgpunktist. Dow Jonesi indeks polnud nii madal olnud alates 19. sajandist. (Wall Street Crash of 1929)

Majanduslangus USA-s 1929-1933

Selle nelja-aastase majanduslanguse ajal kaotas töö ligi 13 miljonit inimest USA-s ehk ligi veerand tööjõust ja keskmine palk vähenes ligi 43% võrra. (Bronshtein: 2007) Lisaks oli veel 4 miljonit pooltöötut. Koos pooltöötute ja töötute perekonnaliikmetga ulatus see arv ligi 40 miljonini. Pankrotistus ligi 130 tuhat firmat. Tööstustoodangu maht vähenes kriisiperioodil 46,2% võrra. Vasesulatamine 80%, terasetootmine 75%, ehitiste maht 85%. Eksport üldiselt vähenes 75% ja import 70%. USA peamised tööstusharud olid ligi kümmekond aastat tagasi läinud. (Krinal 1988:13-14) USA rahvuslik kogutoodang langes nelja aastaga 103 miljardilt dollarilt 56 miljardi dollarini (Admson et al 2000: 60).
Tööstuskriis põimus läbi põllumajanduskriisiga, mis viis massid vaesumisele ja farmerite laostumisele. Farmerite tulud vähenesid poole võrra ja farmerite arv 20% võrra. Valitsus püüdis takistada põllumajandus­toodete hindade langust ning hakkas kriisi ajal loodud Farmerite Föderaalbüroo kaudu põllumajandus­toodete hindu mõjutama. Farmerite Föderaalbüroo hakkas ostma põllumajandus­produkte ja neid hävitama, et toiduhindu tõsta. Riigis kannatasid paljud nälga, kuid USA-s hävitati näiteks 1933. aastal üle kuue miljoni sea (heideti jõkke) ja miljoneid veiseid. Sajad miljonid liitrid piima valati solgiaukudesse. 25% puuvilla külvipinnast jäeti sööti. (Krinal 1988:13-14)
Probleemid tekkisid ka panganduses. Hoiustajad hakkasid pankadest oma hoiuseid välja võtma ja nõudlus kulla järele suurenes, mis tõttu vähenesid Föderaalpanga kullavarud. 1929-1933. aastail laostus kokku 9096 panka deposiitide üldsummaga 6,8 miljardit dollarit. 6. märtsil oli sunnitud president kõik pangad sulgema ja võtma kulla ringlusest. 30. jaanuaril 1934. aastal vähendati dollari kullasisaldust 41% võrra ehk dollar devalveeriti. Dollari devalveerimine oli löögiks töölistele, rantjeedele ja väikehoiustajatele, sest dollari ostujõud ja hoiuste väärtus langesid 41%. Suured monopolid aga võitsid, sest nad vabanesid 41 %osas oma võlast riigile ja ekspordiartiklid muutusid konkurentsivõimelisemaks. (Ibid:13-14)

Uus kurss

Franklin Delano Roosvelti presidendiks saamisega 1932 töötati USA-s välja seadusepakett Uus Kurss, mille aluseks oli seadus tööstuse taastamise kohta. See võeti vastu 1933. aasta mais. Selle elluviimiseks loodi Tööstuse Taastamise Rahvuslik Administratsioon . See organisatsioon teostas riiklikku kontrolli tootmise ja kaubanduse üle, samuti reguleeris tööliste ja ettevõtjate vahelisi suhteid. Selle organisatsiooni eesotsas seisisid majandusteadlased ja suurte monopolide esindajad. Ettevõtjaid hakati sunniviisil kartellidesse koondama, mille eesmärgiks oli luua tootmisharude liite, mis pidid töötama nõndanimetatud ausa konkurentsi koodeksite alusel. Koodeksid kehtestasid kindlad hinnad, tootmismäärad, krediiditingimused, tooraineturud, palgamiinimumi, tööpäeva pikkuse ja nii edasi. 1934. aasta juuniks oli 453 ausa konkurentsi koodeksit ja nende tegevus haaras 95% tööstusharudest. Kuigi riigivõim edaspidi sundkartellimist ei teostanud, jäi suurem osa loodud tööstusühendustest püsima. (Krinal 1988:15)
Roosvelti valitsus üritas ka pehmendada töötute olukorda. Sellel eesmärgil loodi Erakordse Abi Föderaalne Administratsioon. See asutus sai 3,3 miljardit dollarit ühiskondlike tööde korraldamiseks. Samal ajal anti välja ka seadus sotsiaalkindlustusest, mis leevendas töötute olukorda veelgi. Kahjuks haaras abistamine ainult väikese osa tööpuuduse all kannatajatest. Põllumajandustoodangu realiseerimiseks loodi Põllumajanduse Reguleerimise Administratsioon. Selle peamiseks ülesandeks oli preemiate maksmine talupidajatele, kes vähendasid oma põllupinda ja karja arvu. Selle eesmärgiks oli vähendada põllumajandustoodangut. Põllumajandusalased reguleerimised ei andnud resultaate, sest põllupinna vähenemisega kaasnes töö intensiivsuse tõus. (Ibid: 15-16)
Panganduse alal kindlustati hoiused ning pankadele anti riiklikku krediiti (3 miljardit dollarit).
Kokkuvõttes tugevdas Roosevelt riigi osatähtsust majanduselus. Seda tehti suures osas monopolistide huvides, kuid mõningad abinõud riivasid ka monopolide huve. Selle tõttu tekkis monopolistide vastuseis riigi vahelesegamisele majandusellu, eriti pärast kriisi möödumist. Lõpuks tunnistas USA Ülemkohus Tööstuse Taastamise Rahvusliku Administratsiooni tegevuse ebaseaduslikuks ja Roosvelti poliitika selles osas konstitusioonivastaseks. (Ibid: 16)
USA tööstustootmine langes Ühendriikides kõige madalamle tasemele 1933. aasta märtsis. Kuid kohe ei alanud tööstuse kiire tõus, vaid depressioon kestis kuni 1936. aastani, mil algas lühiajaline elavnemine ja tõus. Alles selle tõusu ajal ületas tööstustootmise tase kriisieelse taseme. (Ibid: 16)

Eesti majandus Suure Depressiooni ajal

Piiramata vabaduse ja liberaalse turumajanduse (üksikisiku vabadusi ning kodaniku- ja poliitilisi vabadusi rõhutav) tingimustes muutusid ühistud üksteisega ja mitmete vahendusfirmadega konkureerides nõrgaks. Nõrgad ühistud aga muutusid koormaks niigi raskes seisundis olevatele taludele. Paljud Eesti talud sattusid väga suurtesse võlgadesse ja üpris suur osa neist pankrotistus. Riik oli sunnitud vastu võtma rea talude ja ühistute majanduslikku arengut soodustavaid seadusi. Resoluutselt piirati eraettevõtete tegevust, põhiliste põllumajanduskaupade eksport koondus keskühistute kätte. (Leetsar 1999:28) Majanduskriisini oli pearõhk karjamajandusel, kriisiaastatel hakati üha rohkem rõhku panema viljakasvatusele. 1932. aastaks kattis teraviljasaak juba Eesti aastase teraviljavajaduse, kuid loomapidamisest saadud tulud vähenesid 1932/33. aastal võrreldes 1927. aastaga peaaegu poole võrra (66,8 miljoni kroonini). (Tomson 1999: 47)

Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Jaapan Suure Depressiooni ajal

Kõiki kapitlaistlikke riike mõjutas Suur Depressioon suurel määral, keda rohkem, keda vähem. Selles peatükis tuuakse välja kapitalistlike riikide, kes kõige rohkem panustasid maailma­majandusse, olukord.

Saksamaa Suure Depressiooni ajal

Saksama läks kriisifaasi järk järgult ja suhteliselt varakult. Nimelt 1927. aastal vähenes Saksamaal tarbeesemete tootmine ja järgmisel aastal ka tootmisvahendite valmistamine. (Krinal 1995: 142) Kui USA oli 1929. aastal Saksamaalt oma rahad välja tõmmanud, sattus Saksamaa majandus katastroofi äärele. Saksa valitsus otsustas rahvusliku valuuta ostuvõimet iga hinna eest hoida, sõltumata tööpuuduse tasemest. Valitsus nägi väljapääsu deflatsioonis (ringluses oleva paberraha hulga vähendamises). Sellega loodeti tõsta raha väärtust, mis omakorda pidi vähendama palku ja tekitama uusi töökohti, kuid tegelikult andis see otse vastupidise tulemuse: palgatase jäi samaks ja vähenenud rahahulk mõjus pärssivalt kogu majandusele, mis sundis tööstureid töökohti vähendama. 1931 . aastal Austriast alguse saanud pankade pankrotilaine haaras peagi ka Saksamaad, mille tulemusena nii mõnigi Saksa suurpank läks pankrotti, mis tõi kaasa hoiustajatele rahakaotuse. 1932. aastal aastal õnnestus Saksamaal küll vabaks saada reparatsioonidest, kuid Saksamaa tööpuuduse tase ulatus siiski 30%-ni. (Adamson et al 2003:63-64) 1932. aastal, kui oli kriisi kõige sügavam punkt, siis oli ligi seitse miljonit inimest tööta, aga kui arvestada leibkondadena, siis oli tuluallikata 15-20 miljonit inimest. Selleks ajaks oli tööstustootmise maht langenud 1929. aasta tasemega võrreldes 40,2% võrra. Eriti valusasti kannatasid rasketööstusharud (metallurgia, mäekaevandus ja masinaehitus). Näiteks terasetoodang langes kolme aastaga (1929. aastast 1932. aastani) ligi kolm korda. Kogu rahvuslik tulu vähenes 40% võrra. Saksamaa tööstusesse investeeriti kriisi aastatel üle poole vähem, kui 1924-1928. Langes ka marga väärtus, mis tõi kaasa kapitali väljaveo piiri taha. (Krinal 1995: 142) Saksa valitsus oli sunnitud tagasi astuma ja 1932. aasta sügisel toimunud valmistel sai parlamendis ülekaalu natsionaalsotsialistlik partei. (Ibid 2003: 63) Adolf Hitleri juhitud natsionaalsotsialistlik partei muutis Saksamaa totalitaarseks riigiks.

Prantsusmaa Suure Depressiooni ajal

Prantsusmaal ei andnud 1929. aastal USA-s alanud majanduskriis algselt eriti tunda. Alles 1931. aasta sügisest hakkas Prantsusmaa majandus allamäge minema. Majanduskriis kestis see-eest 1935. aastani. Tihti vahetuvad valitsused üritasid lahendada olukorda kulude vähendamisega avalikus sektoris ja muude läbiproovitud vahenditega, kuid need ei andnud erilisi tulemusi. (Adamson et al 2003:65) Tööstustoodangu indeks oli 1935. aastaks langenud 32,6 protsendi võrra 1929. aasta tasemest. Tööstuskriis põimus väga tihedalt pikaajalise põllumajanduskriisiga. Mindi tagasi frangi devalvatsioon poliitikale, kuid ka see ei avaldunud olulist mõju majandusolukorra parandamisele. (Krinal 1995: 117) Kui algselt hoidis Prantsusmaa oma valuutat ülehinnatuna (teised riigid devalveerisid, aga Prantsusmaa ei devalveerinud), siis kahjustas see Prantsusmaa eksporti. Paljud viisid oma raha Prantsusmaalt välja, kartuses , et lõpuks frank siiski devlaveeritakse ja nad kaotavad raha. (Smitha: 1998) Järelikult Prantsus­maa finants­poliitika pigem süvendas kriisi Prantsusmaal, kui leevendas seda.

Suurbritannia Suure Depressiooni ajal

Suurbritanniat mõjutas kriis vähem, kui USA-d või Saksamaad, sest inglastel olid toeks asumaad. Tänu asumaadest sisseveetava tooraine hindade langusele muutusid odavamaks ka Inglismaal toodetud kaubad , mis tõstsid nende konkuretnsivõimet. Kuid ka seda suurriiki vaevas üha kasvav töötus. 1931. aasta suveks oli töötuid juba 2,8 miljonit (28% töö­võimelisest elanikonnast). (Adamson et al 2003: 69) Alates kriisi algusest (1929) kuni languse lõpuni (1933. aastani) vähenes riigis tööstustootmine 18%. Osad tööstusharud, näiteks malmitootmine, olid väga suures languses (malmitoodang langes 53% võrra) ja laevaehituses vähenes tööde maht 12 korda. Põllumajanduses oli olukord samuti raske. Nimelt põlumajandussaaduste hinnad langesid keskmiselt 34%. Hindade langus põhjustas paljude farmerite laostumise. (Krinal 1995: 94) Oma majanduse päästmiseks loobus Suurbritannia naelsterlingi kullastandardist ( naela väärtuse tagamisest kullaga) ning kehtestas seinisest rangemad tollibarjäärid Briti impeeriumi ja muu maailma vahele. (Adamson et al 2003: 69)

Jaapan Suure Depressiooni ajal

Juba 1927. aastal hakkasid Jaapanis tunda andma ületootmiskriisi tunnused: algasid pangakrahhid, vähenes puuvilja. Seoses põllumajanduskriisiga hakkasid langema põllu­majandus­saaduste hinnad. Tegelik majanduskriis algas aga ikkagi 1929. aastal.
Tööstustoodangu väärtus langes ligi 30% alates 1929. aastast kuni 1931. aastani. Kriis oli äärmiselt raske ka talupoegadele, põllumajandussaaduste väärtus langes 47% võrra. Tunduvalt vähenes ka väliskaubanduse käive. Tööstustegevuse vähenemisega kaasnes tööpuuduse suurenemine. 1931. aastal oli riigis peaaegu 3 miljonit töötut. (Krinal 1995: 160-161)

Suure Depressiooni arvatavad põhjused ja tagajärjed

Teadlased pole tänaseni täpselt suutnud kokku leppida, mis otseselt põhjustas Suure Depressioni ja mis otseselt Suure Depressiooni tagajärel juhtuma hakkas.

Suure Depressiooni põhjused

Turumajandus areneb tsükliliselt, mistõttu on majanduskriis lihtsalt vältimatu viis, kuidas korrastada kiire kasvu faasis tekkinud tasakaalustamatust. Kui majandus ei ole väga tasakaalust väljas, võib õnnestuda ka nõndanimetatud pehme maandumine, kuid suure tasa­kaalustamatuse tingimustes võib tekkida pikemaajalisem depressioon. (Bronshtein: 2007) Kuna majandus oli siis väga tasakaalust väljas, tekkiski pikemaajalisem depressioon.
Kuigi konkreetsemalt pole majandusteadlased ja ajaloolased tänini üksmeelele jõudnud, mis just täpselt põhjustas Suure Depressiooni. Üheks suuremaks põhjuseks peetakse ületootmis­kriisi. Nimelt kapitalistlik majandus toodab kasumi saamise eesmärgil võimalikult rohkem kaupa, et need tarbijaile maha müüa. Tarbijate ostuvõime on aga piiratud, mistõttu täitub turg ühel hetkel ja oma toodangut ei suudeta enam turustada. See põhjustab tootmismahtude vähendamist (kui ei osteta, ei ole mõtekas ka toota) ning töötajate vallandamist ja tööpuuduse järsku kasvu. Tööpuuduse kasv tähendab aga rahva ostuvõime kahanemist, mis omakorda tähendab, et tootmismahte tuleb veel vähendada, kuna toodangule ei ole piisavalt ostjaid. Mõnede majandusteadlaste arust oleks saanud kriisi vältida, kui uutesse tööstusharudesse oleks vähem raha investeeritud, sest uute toodete (autod, masinad ja elektrotehnika) jaoks polnud piisavalt ostjaskonda, kuna tööviljakus kasvas palkadest kiiremini. Valeks peetakse ka 1920-ndate aastate majanduspraktikat, mis kohati andis ruttu kasumit, kuid pikemas perspektiivis viis majanduse kaosesse. Selle puhul mõeldakse kõige enam investorite sõltuvust laenudest. (Adamason 2000:60-61)

Kriisi pikaajalisuse põhjused

Kriis haaras oma võimusesse eranditult kõik kapitalistlikud riigid, mistõttu oli võimatu riikide manööverdamine teiste arvelt. Tööstuskriis oli läbi põimunud põllumajanduskriisiga, mis süvendas tööstuskriisi. Põllumajanduskriis hõlmas kõiki põllumajandusharusid, mistõttu oli olukord põllumajanduses äärmiselt halb. Riigi majanduse kui terviku huve ei tajunud tihti tööstuses valitsevad suurettevõtted ning viimased püüdsid säilitada oma kaupade kõrgeid hindu, mis riigi majandusele mõjus halvasti. Oma mõju avaldas ka tunduvalt kitsenenud rahvusvaheline turg Nõukogude Liidu väljalangemise tõttu. (Krinal: 1995:25)

Kriisi põhjused USA-s

Kuna kriis sai alguse USA-st ja levis üle kogu maailma, siis eraldi peatükina käsitletakse põhjuseid, mida tegi USA valesti.
USA-s puudus peaaegu täielikult majanduse riiklik regulatsioon , mis tõi kaasa sissetulekute ebaühtlase jaotumise. USA-s kuulus 1%-le rikastele 63% elanikkonna sissetulekust, samas kui 93%-le vaesematele langes vaid 4% elanikkonna sissetulekutest. 1920-ndatel vähenes sündivus ja sisserände piirangud olid rassistliku värvinguga (näiteks immigratsioon oli Ida-Aasiast USA-sse täielikult ära keelatud), mis kokkuvõttes põhjustas tarbijaskonna vähenemist. (Adamson et al 2000: 61) Spekulatiivset mulli kartes reageeris Föderaalreserv agressiivselt ja tõstis 1928. aasta juulis intressimäära viie protsendini, mis oli sellel ajal väga kõrge näitaja. Lisaks tõmbas Föderaalreserv pangandussüsteemist oma rahad välja. Selle eesmärgiks oli aktsiturul spekulatiivse mulli ära hoidmine, kuid aktsiturule see eriti mõju ei avaldanud, sest olid väga väikesed tagatistingimused laenudele , küll aga oli sellel selgelt negatiivne mõju majanduse aktiivsusele üldiselt. (Vallikivi 2007)

Suure Depressiooni tagajärjed

Paljude riikide valitsused ei suutnud leida pikka aega tõhusaid meetmeid, mis oleksid toonud murrangu paremuse poole. Seoses sellega tekkis eeldus diktatuuride tekkeks, sest majanduskriis tekitas pettumust demokraatias ja selle võimalustes tagada rahvale head elu. Paljud arvasid, et olukorda võis päästa kõvakäeline võim. Sellele arvamusele andis hoogu juurde, et NSV Liit oli ainuke riik, mis pääses majanduskriisist. Majandusraskuste tõttu oli kerge võita rahvamasside poolehoidu demagoogiaga, mistõttu enamik riike ei suutnudki sälitada demokraatiat. 1930-ndail aastal muutusid enamus Euroopa riike autoritaarseteks. Majanduse madalseis tõi kaasa nördimuse demokraatia vastu. Vaid Prantsusmaa, Suurbritannia, Iirimaa , Tšehhoslovakkia ja Põhjamaad suutsid jääda demokraatlikeks. Enamus riike muutus 1930-ndatel autoritaarseteks, aga Itaalia ja Saksamaa muutusid totalitaarseteks. (Adamson et al 2003: 68) Tinglikult võib väita, et Teine maailmasõda algas just Suure Depressiooni tõttu, sest ilmselt ei oleks Hitler saanud võimule, kui poleks olnud suurt majanduskriisi ja Hitler oli see, kes päästis valla Teise maailmasõja.
Majanduslikult tõi Suur Depressioon kaasa ka muutusi. Riigiaparaat hakkas rohkem sekkuma majandusse pärast Suurt Depressiooni (Krinal 1995:25). 1933. aastast saadi langusest jagu, kuid kiiret tõusu ei järgnenud. Põllumajanduskriis kestis veel edasi, mistõtttu olid tööstus­tootmise kasvu­võimalused veel piiratud. (Krinal 1995:25)
1937. aastaks oli tööstustoodangu üldindeks tõusnud vaid 22% võrra 1913. aastast (Krinal 1995: 94). 1937. aasta teisel poolel algas uus majanduslik allakäik, mis küll ei hõlmanud neid riike, kes olid oma majanduse viinud sõjarööbastele (Saksamaa, Itaalia, Nõukogude Liit ja Jaapan), kuid paljusid teisi tabas uus majanduslik langus. (Krinal 1995: 26)
Täielikult ei suudetud kriisist üle saada kuni Teise maailmasõja alguseni. Näiteks 1936. aastal valmistati Prantsusmaal ainult 79,3% 1929. aasta toodangust. (Krinal 1995: 117) Majandus ei taastunud enamikes riikides 1929. eelsele tasemele enne Teise maailmasõja algust.

Kokkuvõte

Globaalne kapitalism on ühiskondlik-majanduslik süsteem, mis on meil praegu ja oli ka 1929. aastal. See pole aga kaugeltki täiuslik süsteem. Kuna süsteem ei ole täiuslik, on võimalus kriisidel tekkida. Esimene maailmasõda tõi kaasa suured muutused maailmamajanduses, näiteks Nõukogude Liit astus kapitalistlikust süsteemist välja, mis tähendas, et turg kapitalistlike riikide jaoks vähenes olulisel määral. Erinevates suuremates riikides oli majanduslik olukord peale Esimest maailmasõda väga erinev. Näiteks USA ja Jaapani majandusele mõjus Esimene maailma­sõda väga hästi, aga Saksamaa majandusele katastroofiliselt.
Suur Depressioon haaras peaaegu kõiki maailma riike, eranditult kõiki kapitalistlikke riike, mõningaid suuremal , teisi vähemal määral. Suur Depressioon mõjutas suurtest riikidest kõige enam USAd ja Saksamaad. Arenenud tööstusriikides jäi tööta kokku ligi 30 miljonit inimest ja tootmine kapitalistlikus maailmas vähenes 44% võrra. Majanduskriisist välja tulemiseks hakati majandust riiklikult reguleerima. Enamikus riikides saadi küll sisemajanduse koguprodukti langemisest 1933. aastal jagu, aga kriisieelsele tasemele ei suutnud majandus tõusta Teise maailmasõjani.
Suur Depressioon tekitas eelduse kõvakäelise võimu tekkeks, sest inimesed olid pettunud demokraatias majandusraskuste tõttu ehk majanduskriis põhjustas ka demokraatia kriisi. Tegelikult pole konkreetsetes põhjustes, mis põhjustasid Suure Depressiooni ja mida omakorda põhjustas Suur Depressioon, teadlased tänini üksmeelele jõudnud, kuid ühes ollakse üksmeelel, see on kõige suurem majanduskriis, mis iial olnud.
Töö koostamine on pakkunud mulle palju uusi ning huvitavaid teadmisi, millest ma loodan, et saavad osa ka kõik lugejad. Autori arvates on suhteliselt aktuaalne ja sellepärast on seda huvitav lugeda. Kuna isegi teadlased ei ole ühese seisukoha Suure Depressiooniga seotud küsimustes, siis on autori arvates võimalik seda teemat edaspidistes töödes põhjalikumalt uurida.

Kasutatud kirjandus

Adamson et al = Adamson, A.; Ant, A.; Mihkelson M.; Valdmaa S;. Vära E. 2003. Lähiajalugu: Õpik XII klassile. Tallinn: Kirjastus Argo
Bronshtein, M. 2007. Eesti majandus: «pehme» maandumine või depressioon. Postimees . http://www.postimees.ee/291007/esileht/ak/291859.php
Ilves, K. 1999. Sündmused, mis vapustasid maailma. 2. trükk. Tallinn: Maalehe raamat
Krinal, V. 1988. Kapitalistlike riikide majanduajalugu kapitalismi üldkriisi esimesel etapil. 2.türkk(parandatud ja täiendatud). Tartu: Tartu Riiklik Ülikool
Krinal, V. 1995. Maailma majanduse arengust II. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Leetsar. J. 1999. Ühistegevuse areng ja perioodid Eestis: Konspektiivne ülevaade II vihik. Tallinn: Eesti ühistegeline Liit
Reimer, P. Rahvusvahelised suhted kahe maailmasõja vahel http://www.yle.edu.ee/oppematerjalid/~Peep_Reimer/Rahvusvahelised%20suhted%20parast%20I%20maailmasoda.doc (22.12.2008).
Smitha, F E. 1998. The Great Depression, to 1935. http://www.fsmitha.com/h2/ch15wd.html (Smitha: 1998)
Soros, G. 1999. Globaalse kapitalismi kriis : avatud. ühiskonda ähvardavad ohud. Tallinn: VB
Tomson, E. 1999. Eesti majandusajalugu 20. sajandil. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Vallkivi, A. 2007. 1929. aasta bösikrahhi peadüüdlane oli keskpank . Äripäev. http://www.aripaev.ee/3503/rt_komm_350304.html (22. 02. 2009)
Kapitalism = Vikipeedia. Kapitalism - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia. http://et.wikipedia.org/wiki/Kapitalis m (28.12.2008)
Wall Street ... = Wikipeedia. Wall Street Crash of 1929 - Wikipedia, the free encyclopedia http://en.wikipedia.org/wiki/Wall_Street_Crash_of_1929 (01.01.2009)

Summary

Global capitalism is a social- economic system, which we have today , and which we also had 1929. This system is far from a perfect system. Because the system is not perfect, it is possible that crises arise . The First World War brought major changes in the global economy , such as the Soviet Union stepped out from the capitalistic system, which meant to the capitalistic countries, international market decreased. In different countries in economic situation was very different after the first World War. For example, the impact of the First World War were to the U.S. and Japanese economy very good , but the impact to the German economy was terrible. 
The Great Depression affected almost every country in the world, at least every capitalist country, some more, some less way. Great Depression most heavily affected the U.S. and Germany . In the developed industrialized countries nearly 30 million people became out of work and capitalist countries’ production decreased 44%. To come out of the economic criseis govermnets began to regulate the economy. Although the most countries could stop the falling of domestic product in 1933, they wasn't able to rise the domestic production above the crisis level before of the Second World War.
The Great Depression filled a major prerequisite for the emergence of the hard power, because of people were disappointed in democracy . So the economic crisis was caused by the crisis in democracy. In fact scientists haven ’t come to the consensus which caused the Great Depression and what is in turn caused by the Great Depression, but they have reached the consensus, that this is the biggest economic crisis, which has ever been.
Preparation of the work has offered me much new and interesting knowledge, and I hope that will be becoming a part of all readers. I think that the work is relatively current , and therefore it is interesting to read. Although different scientists haven’t been able to agree upon entirely with every matter what is relating to the Great Depression, I think that my work is adequate and scientific enough.

Lisad

Lisa 1 Dow Jonesi tööstuse keskmine

http://www.aripaev.ee/3503/rt_komm_350304.html (26.03.2009)