Ülemaailmne majanduskriis ehk Suur Depressioon (0)

                                     Majanduskriis 
        ​Ülemaailmne majanduskriis ehk Suur Depressioon    Ülemaailmne majanduskriis ehk Suur Depressioon oli  ​Teisele maailmasõjale​ eelnenud  aastakümnel maailma haaranud  ​majandussurutis​, mis enamikus riikides sai alguse 1929.  aastal, pärast 29. oktoobri börsikrahhi  ​Ameerika Ühendriikides​. Suur depressioon oli pikim  majandussurutis 20. sajandil.  1929 ​. aastast kuni ​1933​. aastani suurenes tööpuudus Ameerika Ühendriikides 3 protsendilt  25-ni. Paljud kaotasid oma töö- ja elukoha.  1929. aasta 29. oktoober sai tuntuks  ​musta teisipäevana​. Tol päeval kukkus ​New Yorgi  aktsiabörs ​ 11,7%. Majandusajaloolased on otsinud suure depressiooni põhjusi, kuid ühest  vastust ei ole leitud. Palju olulisem on küsimus: mis võimendas majandusliku languse 
katastroofini. Kõik rahaga tegelevad institutsioonid tõotasid ometi majanduslikku kasvu pikas 
perspektiivis.  Ühest vastust, miks suur depressioon puhkes, pole leitud. Kriisi põhjuseks on toodud näiteks 
USA keskpanga poliitika suurendada intressimäärasid või USA keskvalitsuse poliitika 
kulusid võimalikult väiksena hoida. Põhjuseks tuuakse ka asjaolu, et pärast Esimest 
maailmasõda kasutusele võetud sõjaeelne rahapoliitika polnud enam sobilik.  Suur Depressioon oli suuresti ületootmiskriis- toodeti rohkem, kui nõudlust oli, sõjajärgne 
majanduskasv tõi kaasa usu, et kasv kestab igavesti, laene anti kergekäeliselt ning ettevõtted 
investeerisid suuri summasid moodsatesse tööstusharudesse, mille toodangule ei jätkunud 
tarbijaid. Kriisi süvendas tekkinud ahelreaktsioon- kui kaup jäi seisma, ei saanud tootja oma 
raha tagasi ja oli sunnitud töötajaid koondama, elanike ostujõu langus tõi kaasa kriisi 
süvenemise.  Suure depressiooni ajal langesid väheneva nõudluse tõttu järsult kaupade hinnad. See tingis 
ekspordi vähenemise ja tootmise kokkutõmbumise, mis omakorda põhjustas tööpuuduse, 
vähenenud ostuvõime ja alanenud elatustaseme. USA sisemajanduse kogutoodang (SKT) 
langes suure depressiooni ajal ligi poole võrra, töötus kasvas 3%-lt 25%-le. 
 
USAst alanud kriisi mõju avaldus peagi üle maailma. Soovides suurendada nõudlust 
kodumaise kauba järele, kehtestas USA 1930. a suvel Smooti-Hawley tariifid, mille eesmärk 
oli sisseveetavale kaubale kehtestada kõrgemad tollimaksud. See samm viis ülemaailmse 
kaubavahetuse langusesse, sest USA kaubanduspartnerid vastasid samaga. 
 
Eestisse jõudis kriis 1930. a. Langema hakkasid Eesti ekspordist olulist osa moodustavate 
karjasaaduste hinnad, pangandussektoris algasid pankrotid. Negatiivselt mõjus Eesti 
majandusele Suurbritannia, Skandinaavia riikide ja Soome valuuta devalveerimine 1931. a, 


sest suur osa Eesti ekspordist läks nüüd riikidesse, mis olid oma valuuta 25–35% ulatuses 
devalveerinud. Eesti ekspordi konkurentsivõime vähenes, mis tõi kaasa suurema languse 
kogu majanduses. Põllumajanduse kogutoodangu väärtus langes 1929/30. a tasemega 
võrreldes 1932/33. aastaks 45%. Tööstusele avaldas kriis vähem mõju, kuid siiski vähenes 
aastatel 1929–1932 tööliste arv 19%, töötasu 30% ja tööstussaaduste eksport koguni 64%. 
Põhi saabuski 1932. a, kui Eesti SKT oli konstantsetes hindades üle 9% väiksem kui 1930. a. 
 
Pankade pankrotilaine tõi suuri probleeme ka ettevõtetele ja suurendas lõpuks tööpuuduse 25 
protsendini. Kuna töötuskindlustust sel ajal ei olnud, andis iga uus töötu tarbimisele täiendava 
hoobi. Üha vähenev nõudlus viis hinnataseme ja palkade kiire languseni: kolme aasta jooksul 
langesid tarbijahinnad 30 protsenti, palgad isegi rohkem. See halvendas veelgi inimeste ja 
ettevõtete olukorda, sest nende võlakohustused jäid samaks, kuid tulud vähenesid. 1932. 
aastal presidendiks valitud Franklin D. Roosevelti new deal pani lõpuks aluse majanduse 
taastumisele ja optimism naasis ka aktsiaturule.  
Dow tõusis aastail 1933–1937 üle 60 protsendi ja suur majanduskriis oligi ajalugu. Hoolimata 
möödunud aastakümnetest on mitmed selle kriisi õppetunnid endiselt aktuaalsed. Tänapäeval 
mõistetakse, et deflatsioonispiraal on ummiktee, millest majandus iseseisvalt välja ei rabele. 
Lisaks saadakse aru, et pangad, mis on rahandussüsteemi toimimise seisukohalt olulised, 
tuleb päästa.