Sündmused 20.sajandil (2)

Aravete Keskkool
ÕPIMAPP
Ajalugu
Koostaja : Keit Kallas
Klass: 12
Juhendaja : Kettrud Väisanen
Aravete 2009

Esimese maailmasõja lätted

Erinevalt paljudest konfliktidest, millel on kindlalt määratavad põhjused, ei ole võimalik Esimese maailmasõja puhul nimetada ühte ja peamist või isegi peamisi põhjusi. Üldiselt kujunes see süsteem, mis lõi alused Esimese maailmasõja tekkeks, välja seoses 1789. aastast möllanud revolutsioonilistele sündmustele järgnenud Viini kongressi (1814-1815) restaureeritud vana korraga ning tollase tasakaaluprintsiibi nihetega 19. sajandil, mis olid peamiselt tingitud Bismarcki-aegse Preisimaa jõulisest ekspansionismist, mille tulemus oli kõigi Saksa alade (välja arvatud Austria) inkorporeerimine Preisimaa koosseisu (Saksa keisririigi loomine). Vaatamata oma keerukusele on küsimus Esimese maailmasõja põhjustest – ja sellest tulenevalt ka sõjasüü küsimus – andnud ainest arvukateks debattideks nii 1920ndatel aastatel kui ka Teise maailmasõja järgses Euroopas. Selle küsimuse aktuaalsus on tingitud asjaolust, et Esimeses maailmasõjas peituvad ka Teise maailmasõja puhkemise juured.
Ajaloolaste seas valitseb konsensus selles osas, et alliansside süsteem ja kaks vaenulikku suurriikide blokki mängisid Esimese maailmasõja põhjustamises tähtsat rolli. Eespool kirjeldatud liitlaslepingud tekitasid konkurentsi, mis erinevate vastuolude ja pingete kasvamise tõttu viisid need kaks blokki sõtta. Samuti oli kahel vastandleeril põhineva korralduse probleemiks see, et nõnda mässiti ka ainult teatud kahe riigi omavahelistesse probleemidesse sellisedki riigid, kes nende kahe vaenuliku riigiga liidus olid, ent ise otseselt asjasse segatud ei olnud: seega sattusid konflikti niisugused maad, kellel muidu ei oleks olnud mingit põhjust omavaheliseks sõjaks. Nii näiteks ei olnud Venemaa ja Saksamaa elulised huvid tegelikult vastuolus , samuti nagu polnud Austria ja Prantsusmaa suhetel erilisi pingeid. Ent Saksa-Austria ja Prantsuse-Vene liitlaslepingute tõttu mässiti näiteks Austria-Ungari ja Venemaa vahelistesse Balkani probleemidesse ka nendes küsimustes täiesti neutraalsed Prantsusmaa ja Saksamaa. Seega peitub vastus küsimusele, miks puhkes selline üle-euroopaline sõda, milles kõik suurriigid olid osalised, just kahes üksteisega konkureerinud riikide blokis.
Esimese maailmasõja puhkemist soodustasid Saksa-Prantsuse vastuolude suurenemine Maroko pärast, Venemaa ja Austria-Ungari vastuolude suurenemine seoses sellega, et viimane annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina (1908), ja põhjuseks olid ka Balkani sõjad. Saksamaa eesmärk oli kaotada Suurbritannia ülekaal merel, võtta endale Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi asumaad ning vallutada Baltimaad, Poola ja Ukraina. Austria-Ungari tahtis endale Serbiat ja Tsernogooriat. Türgi tahtis endale Tagakaukaasiat. Suurbritannia tahtis lüüa Saksamaad ja vallutada Türgilt Mesopotaamia . Prantsusmaa tahtis tagasi Alsace-Lorraine'i ja vallutada Saarimaa. Venemaa tahtis Galiitsiat, Konstantinoopolit ja Musta mere väinu ning oma võimu Balkanil , kust ta soovis minema ajada Austria-Ungarit. Jaapanil oli plaan vallutada mõned Saksa asumaad ja osa Hiina alasid.
28. VI 1914. a. toimus Bosnia pealinnas Sarajevos atentaat Austria-Ungari troonipärijale ertshertsog Franz Ferdinandile. Troonipärija ja ta abikaasa said surma Serbia üliõpilase Gavrilo Principi revolvrikuulidest, kellele oli vastav korraldus antud Serbia terroriorganisatsioonilt “Mlada Bosna”. See ja veel teine organisatsioon „Must käsi”(Serbia ohvitseride asutatud) olid eesmärgiks seadnud Austria-Ungari slaavlaste vabastamise, kasutades selleks terrori taktikat. Juba oli organiseeritud 6 atentaati Austria-Ungari ametnikele. Serbia taotles suure slaavi riigi loomist Balkanil, mistõttu oli Franz Ferdinand äärmiselt vaenulikult meelestatud Serbia suhtes. Ta kavatses impeeriumi reorganiseerida Austria ja Ungari kõrval kolmikmonarhiaks, kus selle kolmandaks osaks pidi saama Horvaatia ( Kroaatia ). Sellega oleks võetud pind Suur-Serbia loomise plaanidelt. Sarajevos toimuvates manöövrites nähti ka sõjalist demonstratsiooni ja nii mõisteti Franz Ferdinand Serbia terroriorganisatsioonide poolt tagaselja surma.

Kasutatud allikad

Vikipeedia, Vaba entsüklopeedia,
http://et.wikipedia.org/wiki/Esimese_maailmas%C3%B5ja_l%C3%A4tted , 05.11.2009
Helle-Mai Luts , Lähiajalugu I osa,
http://www.hot.ee/hellemailuts/Ajalugu1.ht m, 05.11.2009
Priimäe, H. (1998). Maailma ajalugu 1600-1918 2. Osa. Tallinn: „Valgus“

1905. aasta revolutsioon ja selle tagajärjed

Eestis nagu kogu impeeriumiski puudusid peamised kodanikuõigused: sõna-, trüki-, usu-, ühinemisvabadus jne. Linnades teravnesid sotsiaalsed erinevused jõukama kodanluse ja vabrikutööliste vahel. Viimaste madal palk ja pikk tööpäev võimaldasid vaevalt inimväärset äraelamist. Puudus võimalus midagi muuta, sest nii ametiühingud kui streigid olid keelatud. Kogu ühiskond vajas hädasti põhjalikke reforme. Kuna keskvalitsus selles suunas samme ei astunud , siis võis karta revolutsiooni. Seda kiirendas veelgi Venemaa jaoks läbikukkumisega lõppenud sõda Jaapaniga, milles osales mobiliseerituna ka tuhandeid eestlasi.
Eestis haarasid rahutused kõigepealt Tallinna töölisi. Korraldati streike, peeti miitinguid, esitati nõudmisi nii majandusliku kui poliitilise olukorra tervendamiseks, leidsid aset kokkupõrked politseiga. Tallinnas levis töölisliikumine teistesse linnadesse, eriti Narva. Revolutsiooniga läks kaasa Tartu üliõpilaskond. Vabrikutööliste eeskujul alustasid streike mõisamoonakad, keeldudes tööleminekust enne, kui parandatakse nende elutingimusi.
Revolutsioonilise liikumise üheks enamlevinud vormiks said palvekirjade esitamine võimudele.
„Postimehe“ ringkonnad taotlesid üldist valimisõigust ja eesti keele kasutusala laiendamist, samuti mõõdukat maareformi, mis jätaks puutumata eraomandi.
„Teataja“ ümber koondunud haritlased nõudsid konstitutsiooniline monarhia kehtestamist Venemaal ja kodanikuõigusi, samuti omavalitsuse-, kooli-, kiriku- ja kohtureforme, mis annaksid eestlastele senisest avaramad tegutsemisvõimalused.
Oktoobris alanud ülevenemaalise raudteelaste streigiga ühinesid ka Tallinna töölised. Seiskusid vabrikud, suleti ärid ja töökojad, koolides katkestati õppetöö, mitmed ametiasutused lõpetasid tegevuse. Linna tänavaid täitsid vabrikutööliste hulgad, lauldi revolutsioonilisi laule, peeti koosolekuid.
Eestimaa kubernerilt nõuti poliitvangide vabastamist ja sõjaväe eemaldamist linnatänavailt. Nõudmiste toetuseks leidis 16. oktoobril Uuel turul aset suur rahvakoosolek. Kuigi kuberner polnud miitingut keelanud, avas kohaleilmunud sõjaväeüksus hoiatuseta rahva pihta tule.
Revolutsiooniliikumise survel kirjutas Nikolai II 17.oktoobril alla manifestile, millega lubati kutsuda kokku ülevenemaaline rahvaesindus Riigiduuma ning kindlustada rahvale kodanikuvabadused, muuhulgas ka õigus luua poliitilisi organisatsioone.
Seda ära kasutades rajas Tõnisson novembris esimese legaalse poliitilise partei Eestis – Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE). Tegemist oli liberaal -demokraatliku reformiparteiga, mis üldriiklikes küsimustes lähenes vene kadettidele, pidades kohaseimaks riigivormiks põhiseadusega piiratud parlamentaarset monarhiat.
17. oktoobri manifesti tulemuseks olid ka Tallinnas ja Tartus loodud esimesed tööliste ametiühinguorganisatsioonid.
Plahvatusohtlike meeleolude rahustamiseks ja kindlate seisukohtade väljatöötamiseks kutsuti Tõnissoni algatusel novembri lõpus Tartus kokku ülemaailmne rahvaasemikkude (esindajate) koosolek.
Vallad , linnad ja mitmesugused seltsid läkitasid Tartusse umbes 800 saadikut. Koosolekul selgus, et juhatajaks ei soovita mitte Tõnissoni, vaid Tallinna radikaalide üht liidrit Jaan Teemantit. Selle järgselt lahkusid Tõnissoni pooldajad koosolekult. Seega peeti kaks koosolekut: mõõdukamad Tõnissoni juhtimisel ning radikaalid Teemanti eesistumisel.
Rahvaasemike koosoleku otsused süvendasid revolutsioonilisi meeleolusid. Mitmel pool hakati kohalikke omavalitsusi üle võtma. Kui detsembri alguses puhkes Tallinnas järjekordne üldstreik, vastasid võimud karmimate abinõudega: keelati koosolekud , vahistati sotsialistide juhid ja töölisliikumise tegelased ning Tallinnas ja kogu Harjumaal kehtestati sõjaseisukord.
12.detsembril suundus sadakond relvastatud töölist Tallinnast mitme salgana mõisaid rüüstama, kutsudes enesega kõikjal kaasa ka kohalikke maatamehi.
Korratuste lõpetamiseks saatis keskvalitsus Balti kubermangudesse täiendavat sõjaväge, kodu maal kehtestati sõjaseisukord, ametisse määrati Baltimaade kindralkuberner. Kohalik võim, ka kohtuvõim, läks sõjaväelaste kätte. Lisaks karistussalkade poolt kohapeal tapetutele mõistsid sõjakohtud surma veel üle 500 isiku. Sadu inimesi saadeti sunnitööle, vanglaisse ja asumisele, paljusid karistati avaliku ihunuhtlusega.
Võimude eesmärgiks oli tagasipöördumine revolutsioonieelse olukorra juurde. Tühistati varasemaid järelandmisi, suleti loodud erakondi, seltse ja töölisorganisatsioone, keelati mitmete ajalehtede ilmumine .
Revolutsiooni haripunkt oli mõisate põletamisega möödas, ent järgnevadki aastad olid rahutud. Alles 1908. aastal söandasid võimud kaotada Baltimaades sõjaseisukorra, asendades selle veidi leebema “kõvendatud valvekorraga“. Keelatud olid streigid, opositsioonilised meeleavaldused ja poliitilised koosolekud. Hoolikalt tsenseeriti ajakirjandust. Keelatuiks jäid revolutsioonipäevil tekkinud ametiühingud ja enamik poliitilisi organisatsioone.
Ainsa legaalse eesti erakonnana tegutses Eesti rahvameelne Eduerakond Tõnissoni juhtimisel, kuid sellegi tegevusele olid seatud kindlad raamid.

Kasutatud allikad

Vikipedia , Vaba entsüklopeedia,
http://et.wikipedia.org/wiki/1905._aasta_revolutsioon , 05.11.2009
Tallinna Heleni kool, Ajalugu on huvitav,
http://oppematerjalid.blogspot.com/2009/04/1905a-revolutsioon-eestis.html , 05.11.2009

Versailles ´ rahuleping

Versailles' rahu sõlmiti 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Pariisis Versailles' lossi Peeglisaalis.
Rahuleping allkirjastati päeval, mil möödus viis aastat I maailmasõja ajendiks olnud ertshertsog Franz Ferdinandi atendaadist.
10. jaanuaril 1920. aastal jõustunud rahuleping lõpetas ametlikult I maailmasõja.
Rahulepingu tingimused valmistati ette Pariisi rahukonverentsil (18. jaanuar 1919 – 21. jaanuar 1920), mille kutsusid kokku sõja võitnud Antandi riigid. Rahukonverentsist võttis osa 27 riiki. Nõukogude Venemaad rahukonverentsile ei kutsutud. Saksamaa ja tema liitlased lubati rahuläbirääkimistele alles pärast lepinguprojektide valmimist. Tähtsamad küsimused otsustati Pransusmaa , Suurbritannia ja USA delegatsiooni juhtide salajastel läbirääkimistel.
Pariisi rahukonverentsi käigus valmistati ette 5 rahulepingut Saksamaa ja tema liitlastega .
Tingimused

• Vastavalt rahulepingule loovutas Saksamaa piirialad ning riigi territoorium vähenes seetõttu kaheksandiku võrra. Okupeeriti Reini jõe vasak kallas ja 50 km laiune vöönd paremast kaldast, kuhu moodustati demilitariseeritud tsoon. Saksamaa piirialad jagunesid järgmiselt: Pransusmaa sai Alsace'i ja Lorraine'i, Belgia Eupeni ja Malmedy, Tšehhoslovakkia osa Sileesiat, Poola Poznańi, osa Lääne-Preisimaad ja Pomorzetist nn Poola koridori. Gdańsk (Danzig) kuulutati vabalinnaks. Klaipeda (Memel) läks võitjariikide valdusse ja liideti 1923. Leeduga. Schleswigi, Ülem- Sileesia ja Ida-Preisimaa lõunaosa riiklik kuuluvus määrati rahvahääletusega. Saarimaa läks viieteiskümmneks aastaks Rahvasteliidu haldusesse. Saarimaa söekaevandused läksid Prantsusmaa kasutusse.
  
• Saksamaa pidi tunnistama Austria, Tšehhoslovakkia ja Poola iseseisvust.
  
• Saksamaa loovutas kõik asumaad, mis hiljem Rahvasteliidu mandaatidega jagati suurriikide vahel. Suurbritannia sai Tanganjika , koos Pransusmaaga jagati veel Togot ja Kameruni. Belgia sai Ruanda-Urundi, Portugal sai Quionga kolmnurga Kagu-Aafrikas. Lõuna-Aafrika liit sai Edela-Aafrika, Austraalia sai Uus- Guinea ja Uus- Meremaa Samoa saared, Jaapan sai Saksamaale kuulunud Vaikse ookeani põhjapoolkera saared ja Saksamaa õigused Hiina Mandžuurias.
  
• Saksamaal kaotati sõjaväekohustus ja tal ei tohtinud olla suuri sõjalaevu, allveelaevu, lahingulennukeid, tanke ega raskeid kahureid. Saksamaa armee tohtis olla kuni 100 000 meest, vabatahtlikke kuni 15 000 meest.
  
• Saksamaa kuulutati sõjasüüdlaseks ja pidi teistele riikidele maksma sõjakahjude eest reparatsioonimakse.
  

Rahulepingu jõustumine

• Rahulepingule kirjutasid alla 26. riigi ja sõja kaotanud Saksamaa esindajad. Hiina keeldus alla kirjutamast.
  
• USA, Ecuador ja Hidžaz ei ratifitserinud 28. juuni 1919 allakirjutatud Versailles'i rahulepingut.
  

Rahulepingu rikkumised

• USA sõlmis 25. augustil 1921. Saksamaaga separaatrahulepingu, hiljem sõlmiti sarnased lepingud ka Saksamaa liitlastega I maailmasõjas.
  
• 1924. aastal koostatud Dawesi plaani alusel määrati reparatsioonide summaks 21 miljardit kuldmarka (2 miljardit aastas). Koostatud plaan võimaldas Saksamaal saada majanduse arendamiseks 800 miljonit kuldmarka laenu, 1929. aastal täiendati maksmise korda Youngi plaaniga. Saksamaa venitas reparatsiooni maksetega, kuni 1931 . aastal loobus üldse nende maksmisest Herbert Hooveri moratooriumi alusel.
  
• Saksamaa alustas relvajõudude taastamist juba mõne aasta pärast peale rahulepingu sõlmimist.
  
• 1935. kehtestas üldise sõjaväekohustuse.
  
• 1936. aastal viis väed Reini jõe demilitariseeritud tsooni.
  
• 1. septembril 1939. ründas Saksamaa Poolat, muutes sellega Versailles' rahulepingu kehtetuks ning alustas II maailmasõja.
  

Kasutatud allikad

Vikipeedia, Vaba entsüklopeedia,
http://et.wikipedia.org/wiki/Versailles%27_rahu , 05.11.2009
http://www.kool.ee/?5862 05.11.2009

Franklin Delano Roosevelt

Franklin Delano Roosevelt (30. jaanuar 1882 – 12. aprill 1945) oli Ameerika Ühendriikide 32. president (4. märts 1933 – 12. aprill 1945).
Franklinile meeldis ajalugu. Ta luges palju ning ema õpetas talle keeli. Ema õpetas teda kuni tema 14. eluaastani, siis saadeti ta Grotoni põhikooli Massachusettsis. Sellel oli riigi parima erakooli maine. Roosevelt oli eeskujulik õpilane, olles populaarne nii kaaslaste kui ka õppejõudude seas. Ta jätkas õppimist 1899 Harvardi Ülikoolis, kus ta oli üle keskmise õpilane. Seal hakkas teda huvitama poliitika ja sellepärast võttis ta eliitprofessoritelt eratunde. Sajandivahetusel astus ta Vabariiklikku Parteisse. Pärast Harvardi Ülikoolis bakalaureuseks saamist liikus ta edasi Kolumbia Õigusteaduskonda. 1906. aastal pälvis Nobeli rahupreemia.
Olles vaimustuses enda sugulase Theodore Rooseveldi edust presidendina, otsustas ta ka ise poliitikasse astuda, kuid siiski demokraadina. Esimene samm oli selleks New Yorgi senaatori koht aastal 1910 . Pärast seda valis president Wilson ta mereväe asesekretäriks. 1920. aastal esitati ta kandidatuur asepresidenti kohale.
1911. aastal sai Roosevelt vabamüürlaseks. Ta viibis ka oma poegade vabamüürlaseks saamise rituaalidel 1933. ja 1935. aastal.
1921. aasta suvel juhtus aga õnnetus, mis muutis teda elu lõpuni. Ta sai 39-aastaselt lastehalvatuse. Siiski ei lasknud ta end sellest häirida ega andnud haigusele alla. Ta jätkas jalgade kasutamist, põhiliselt ujudes. Ta sai 1928. aastal New Yorgi osariigi kuberneriks .
1929. aastal toimus Wall Streetil börsikrahh. Kuna tema vastased keeldusid majandusse sekkumast, oli poolehoid temale suur ja 1932. aastal valiti ta esimest korda USA presidendiks. Ta hakkas kiiresti tegutsema, kutsudes kokku kongresse ja istungeid. Kiire tegutsemise tõttu seati juba 1933. aastal sisse uued õigusaktid koondnimega „New Deal“ (Uus Kurss ). Tänu sellele taastus pangandus. Järgmine probleem oli suur töötus. Selle vastu alustas ta üleriiklikke töötalguid. See toetas ülivaeseid peresid ja andis lootust helgemale tulevikule. Järgmine samm oli riiklike laenude andmine olulistele firmadele (raudteed, majandusasutused, avalikud asutused). 1993. Aastal sõlmis Roosevelt diplomaatilised suhted NSV Liiduga.(Aro. R. 2001 Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, lk1387)
1936. aastal olnud valimised võitis Roosevelt ülekaalukalt, peaaegu kõikides osariikides. Uue Korra reformidele hakkas tekkima vastupanu keskklassi seas. Demokraatlik Partei hakkas järjest enam tunduma töölisparteina, mis tahtis oluliselt riigi majandusse sekkuda. Vastupanu süvendas ka Rooseveldi ametiühingutevastane hoiak. Selle eredaim näide on see, et Tööstuskomitee hoidis töölisi tehastes streikide ajal kinni. 1937. aastal hakkas majandus langema . See upitati küll poole aastaga jälle püsti. 1938. aastal lõpetati Uue Korra reformid.
1940. aasta presidendivalimistel Rooseveldi edu kahanes. Paljudes tööstusosariikides valiti tema asemel vabariiklane Wendell Willkie. Vabariiklased said kongressis rohkem kohti.
Kuigi USA ei kuulunud Rahvasteliitu, polnud Roosevelt välispoliitikas passiivne. Ta oli vastu Jaapani Ida- Aasia vallutustele. Ta toetas „hea naabri poliitikat“, mis tähendas otsese sekkumise lõpetamise Ladina-Ameerika ellu. Sellepärast toodi 1934 Kuubalt väed välja.
USA siiski isoleerus Euroopast ja sealsetest probleemidest. Ta andis Neutraalsuse Akti 1937. aastal, mis keelas anda laene ja sõjavarustust sõjaohus riikidele, k.a. Prantsusmaale ja Suurbritanniale.
Kui puhkes Teine Maailmasõda, hakkas ta siiski tegutsema ning sõlmis 1940 liidu Suurbritanniaga. Toimus kaks liitlaste konverentsi, Teheranis ja Jaltas. Jaltas lubas ta Nõukogude Liidul sõjaliselt kontrollida Ida-Euroopat ja Saksamaa poolitada.
Pingutustest hoolimata ei jõudnud Roosevelt näha maailmasõja lõppu. Sel ajal ta ei olnud palju avalikkuse ees, isegi mitte neljanda presidendikampaania ajal. Siiski suutis ta need napilt võita. Järgmise aasta 12. aprillil suri ta Warm Springsis ajuverejooksu.
Saavutused

• Tõi Ameerika majanduskriisist välja
  
• Oli suureks abiks Teise maailmasõja lõpetamisel
  
• Alustas uue, vaba Euroopa ülesehitamist
  
• Pani aluse USA uuele välispoliitikale
  
• On praeguseni ainuke, kes on valitud neli korda (järjest) USA presidendiks
  

Kasutatud allikad

Vikipeedia, Vaba entsüklopeedia,
http://et.wikipedia.org/wiki/Franklin_Delano_Roosevelt , 05.11.2009
Aro. R. Väike Entsüklopeedia (2001) Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, lk1387
Eesti Entsüklopeedia nr. 8 (1995). Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus

Suur depressioon

29. oktoobril 1929. aastal toimunud börsikrahhi järel tuleb 1930. aastal pankade sulgemise laine. Tööpuudus jõuab 1932. aastaks peaaegu 24%-ni ning tootmisvõimsust kasutati 40% ulatuses võrreldes börsikrahi eelse ajaga . Rahvuslik sissetulek (SKP) vähenes ligemale poole võrra. Hakkasid levima kommunistlikud meeleolud. Korraldati tööliste demonstratsioonmarsse. Sagenesid verised kokkupõrked politseijõudude ja väljaastujate vahel. Kriisiolukorda süvendasid regionaalsed konfliktid ja ümberkorraldused tööstuses. Nii kaevanduse kui ka tekstillitöösturid olid sageli sajandi alguses oma tootmise viinud ametiühingutesse organiseerunud põhjast madalamapalgalisse lõunasse, mille tulemusena langes põhja toodangu maht ja kasvas tööpuudus. Nimetatud kriis on siiani olnud ainus ülemaailmne kriis. Kriis aastatel 1848-1849 langes kokku revolutsiooniga. Maailmamajandus polnud tolleks ajaks veel niivõrd globaliseerunud. Suure Depressiooni neli olulisemat tagajärge olid järgmised:
1.ülemaailmse rahasüsteemi kokkuvarisemine;
2. maailmakaubanduse katkemine;
3.tööpuuduse plahvatuslik kasv, paljudes arenenud riikides ulatus tööpuudus üle 25 %;
4.tollisõda ja protektsionism.
24. oktoobrit 1929 kutsutakse Mustaks Neljapäevaks. Seda päeva peetakse ülemaailmse majanduskriisi avalöögiks. New Yorgi börsil puhkes müügipaanika. Paanika alandas aktsiate hindu mõneteist protsendi võrra. 29. oktoober 1929 kannab nimetust Must Teisipäev. "Mustal teisipäeval" kukkus New Yorki Aktsiabörs 11.7%. Kujutas endast järgmist paanikalainet. Kriisi puhkemise skeem oli järgmine:
1.ettevõtete aktsiate hinnad hakkasid järjekindlalt langema,
2. alanes ettevõtete turuväärtus,
3.alanes raha tegelik ostujõud,
4.nõudlus vähenes,
5.vähenes tootmine.
Enne kriisi oli olukord niisugune. 1929. aasta esimesel veerandil oli USA RKP 100 %. Suurriik oli oma ajaloo tipus . Tipphetkele oli eelnenud pikk tõusuperiood, mis oli pimestanud rahvast ja poliitikuid . Samal ajal, kui USA majandus sammus ülesmäge, polnud asjad Euroopas sugugi nii head. Euroopa aktsiaturgudelt hakati raha kantima USA majandusse. Selline trend sai alguse juba 1928. aasta suvel ja jätkus kolmekümnendate aastate jooksul. Samuti ei investeeritud raha Euroopa majandusse enam tavapärasel viisil. See oli põhjus, miks New Yorgi börs nii tohutult tõusis. 1928. aasta suvest algas majanduse tasakaalust väljaviimine (Kaks peamist majanduskeskust olid Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika). Kriisi ilminguid veel polnud, sooviti lihtsalt teenida suuremaid kasumeid. Kriisi avalöögiks peetakse Musta Neljapäeva. New Yorgi börsipaanika polnud lõplik löök maailmamajandusele. Protsess kestis neli aastat. 1930. aastal kehtestas USA valitsus Smooth-Howley tolliseaduse, millega tõsteti tollimäärasid. See samm tõi kaasa üldise protestilaine. Investorite hulgas süvenes usalduskriis. Kapital hakkas ära voolama riskigruppi kuuluvatest maadest sinna, kus olukord oli stabiilsem. Viis majanduskasvu aeglustumisele, sest suurema riskiga maadest pärines suurem kasum. Majanduslikus mõttes turusaari ei eksisteeri. Nii tabas kriis kogu maailma majandust. Selle arusaamani jõuti hiljem. 1931. aasta kevadel ei tajutud, et midagi olulist on teoksil. Usuti , et kõik pöördub paremuse poole. Pangakrahhidest Kesk-Euroopas sai alguse paanika, mis tekitas üleüldise ahelreaktsiooni. 1931. aasta mais muutus maksejõuetuks Austria suurim ja vanim krediidipank Kreditanstalt, mis oli ka Kesk-Euroopa võimsaim pank. Põhjused olid alljärgnevad.
1.Panga enda aktsiate langus.
2.Välismaiste lühiajaliste deposiitide väljatõmbamine.
Austria valitsus tõttas panka päästma ja sai selleks ka rahvusvahelist laenu, kuid sellest jäi väheseks ning välja kuulutati moratoorium. 5. juunil 1931 kuulutas Saksamaa oma memorandumis välja, et riik on maksejõuetu ega suuda tasuda reparatsioone. See oli signaaliks välisinvestoritele, kes lõpetasid obligatsioonide ostmise ja asusid deposiite välja tõmbama. Riik-riigilt liikus ahelreaktsioon Suurbritanniasse ja USAsse. USA dollar devalveeriti 20. aprillil 1933. 1932. aastaks oli RKP USAs madalseisus, moodustades vaid 29 % 1929. aasta RKPst. Ajavahemikul 1931. aasta septembrist kuni 1932. aasta aprillini loobus kullastandardist 24 maailmamajanduses domineerivat riiki. Kogu majanduse allakäik põhjustas usalduskriisi USA panganduse vastu. Devalveerimine sattus vastuollu monetaristide põhiideega tugevast rahast. Suure Depressiooni võib jagada järgmistesse faasidesse:
I faas – New Yorgi börsi krahh;
II faas – 1931. aastal alanud pangakrahhide ahelreaktsioon;
III faas –võistlev devalveerimine, riigid loobusid üksteise järel kullastandardist.
Kuni 1936. aasta juunini kestis džunglikord. Siis toimus Tripartite konverents . Suurriigid leppisid kokku, et oma valuutakurssi tohib muuta ainult rahvusvahelise kokkuleppega. 1935. aastaks saavutati kriisieelne tootmine, maailmakaubanduse kriisieelset taset enne II maailmasõda taastada ei suudetud. 24. oktoober 1929 oli New Yorgi börsil “must neljapäev”: aktsiakursid langesid järsult. Loodeti, et selle mõju ei ulatu kaugele, kuid 1930. aasta lõpuks oli kriis levinud kõikidesse maadesse (v.a. NSVL Liit). Kriisi raskuspunkt oli 1932. aasta suvel, kui maailmas oli 26 miljonit töötut. Maailmas langes tööstuslik tootmine: kui 1920=100%, siis 1932=63,8%. USAs sama näitaja 1932=53,8%.
See oli ülemaailmne majanduskriis ehk Suur Depressioon. See oli ületootmiskriis. Kriisi selgeimad ilmingud olidki tööpuuduse kasv ja elatustaseme langus. Põhiliselt ilmnes kriis tööstuses, aga teatud määral ka põllumajanduses.

Kasutatud allikad

http://www.aeg.puidutarve.ee/index.php/Suur_Depressioon , 05.11.2009
Vikipeedia, Vaba entsüklopeedia
http://et.wikipedia.org/wiki/Suur_depressioon , 05.11.1009