VEINITURISM (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu Kolledz
Turismiosakond
Katriin Mats
Annaliisa Orro
Grete Jakobson
VEINITURISM
Referaat
Pärnu 2010
SISSEJUHATUS
Veiniturism on maailmas üks kiiremini arenevaid turismiliike. Turismireise, mis on seotud veinide degusteerimise ja veinimõisate ning veiniistanduste külastamisega, tehakse eelkõige riikidesse, kus veinitoodang on suurim. Ajalooliselt on tuntud veiniriigid Prantsusmaa ja Hispaania , kuid ka väikeriigid nagu Eesti suurendavad järk-järgult oma tootmist.
Antud töö eesmärk on analüüsida veiniturismi ja selle tähtsust maailmas. Töö eesmärgi saavutamiseks on seotud järgnevad ülesanded:

• selgitada veiniturismi mõistet ja veinituristide olemust
  
• kirjeldada veini ajalugu
  
• tuua välja erinevad veinitrendid
  
• kajastada hetkeolukorda Eestis
  
• kirjeldada olulisemaid veinipiirkondi Prantsusmaa ja Hispaania näol
  

Autorid tuginesid töö kirjutamisel turismimajanduse alused aine õppematerjalidele, veiniturismi käsitlevatele raamatutele ja teadusartiklitele.
Töö on jagatud neljaks peatükis. Esimeses peatükis selgitatakse veiniturismi ja veinituristide olemust, veini ajalugu ning veinitrende. Teises peatükis kirjeldatakse veinitehaseid ning veiniturismi Eestis. Kolmandas peatükis käsitletakse veiniturismi Prantsusmaal ning neljandas peatükis veiniturismi ja veinipiirkondi Hispaanias.

1. VEINITURISM

Veiniturism on turismiliik, mille komponentideks on veini degusteerimine , tarbimine ja ostmine ning seda sageli veini valmistamise asukohas . Veiniturism võib koosneda külastustest veinimõisatesse, veiniistandustesse ja restoranidesse, mis pakuvad ekskursioone, veinifestivale või teisi erilisi üritusi.
Paljud veinipiirkonnad üle maailma leiavad, et sellise turismiliigi edendamine on rahaliselt väga tulus . Nad on aastaid kulutanud märkimisväärseid summasid veiniturismi arendamiseks . See ei kehti mitte ainult Vana Maailma veinitootjate, nagu Hispaania, Portugal , Prantsusmaa või Itaalia kohta, vaid ka Uues Maailmas arendavad veiniturismi riigid nagu Austraalia , Argentiina , Tšiili, Ameerika Ühendriigid ja Lõuna- Aafrika. Argentiinas on Mendoza provintsist kujunemas üks turistide peamisi sihtkohti riigis, kuna Argentiina veini tunnustatakse kogu maailmas. Sarnaselt Argentiinale on popullaarsed sihtkohad ka Põhja-Kalifornia ja Kesk-Austraalia. (Wikipedia 2010)
Uurimuse kohaselt on turistidel kümme peamist põhjust reisimaks veiniregioonidesse. See on sõltuvalt vanusest erinev, kuid peamised põhjused on siiski olenemata vanusest samad: soov maitsta veini, saada teadmisi veini kohta, kogeda veini valmistamise protsessi, olla maalähedases veiniistanduses, õppida toitu ning veini sobitama, nautida veinikultuuri romantilises võtmes, saada uusi teadmisi ökoturismist, nautida veini tervislikkust ning vaadelda arhitektuuri. ( Wine Business 2010)

1.1 Ajalugu

Veini peetakse maailma vanimaks kultuurjoogiks. Tema sünnidaatum paigutatakse erinevate allikate järgi 3500 - 12 000 aasta tagusesse perioodi. Seega on vein vanem kui meie ajaarvamine. Läbi ajaloo on vaadeldud veini kui tervistavat jooki . Arvatakse, et see on puhtam kui vesi ja kasulikum kui piiritusjook. Aastasadu tagasi müüdi veini kui arstimit ka apteekides.
Veini algkodu jääb oletatavasti Kesk- Aasiasse , tänapäeva Iraagi aladele, mida läbis iidne Vahemere äärest Hiinasse kulgev Siiditee. Vääriliselt hindasid veini ka araablased , egiptlased , kreeklased ja roomlased . Seda tõendavad arheoloogilised leiud Egiptuses, kus vaaraodele pandi hauda kaasa vähemalt viit erinevat sorti veini (Meeder 1998: 13)
Algselt kääritati veini metsikult kasvava viinapuu vitis silvestris marjadest , mis ongi tänapäevase vitis vinifera ja teiste kultuurviinapuuliikide eelkäijaks. Vein kääris ilma kontrollita ja suur probleem oli veini säilitamine. Suletavaid nõusid või anumaid polnud sel ajal olemas. Seetõttu rikkus veini valmimisprotsessi sageli kokkupuude õhuga, mille tõttu hakkas viimane kiiresti oksüdeeruma muutudes seeläbi veiniäädikaks. Mahla kättesaamiseks viinamarjadest trampisid inimesed jalgadega suurtes savist nõudes. Vaatamata sellele, et veini segati sel ajal vee, mee või mõningate maitseainetega, oli juba vaaraode-eelsel ajal olemas valitud ringkond , kes lubas endale paremaid veine kui teised. Veinide alkoholisisaldus oli sel ajal palju madalam kui tänapäeval, kuid küllalt kõrge selleks, et teha veini kultuuriline väärtus mõistetavaks. Lõikuspidudel ja mitmetel religioossetel rituaalidel oli vein peamine pidustusjook.
Umbes 400 aastat e.m.a. arenesid välja suured joomapeod veinijumala Dionysose auks, mis leidsid aset Akropolise idanõlvadel. Lauldi, tantsiti, mängiti ja joodi ürtidega segatud veini, mida toodi kaasa amforates ja kitsenahast paunades. Amforatest valati vein suurde graali, kus see segati veega. Lahjendamata veini joomine oli sel ajal brutaalne ja tsilviliseerimatu. Lauale toodi vein jalaga, lameda kuju ja kahe kõrvaga nõus, mida nimetati kyliksiks. Neil pidustustel arutati ka inimeste käitumist Dionysose auks veini joomisel . Sokrates on öelnud: “Vein puhatab ja kergendab meelt ning hällitab kurbuse rahule. Ta äratab uuesti rõõmu ja on kui õli hääbuvas elutules.”.
Veini kasutatakse sageli ravimina, seda soovitas juba arstiteaduse isa Hippokrates , kes sündis umbes 460. aastal e.m.a. Kosi saarel. Ta ütles, et vein on muu hulgas ka palavikku alandava ja desinfitseeriva toimega.
Roomlased olid tõelised veinitundjad. Kui nad koloniseerisid umbes sajandi jooksul Kristuse sündimise aegu alad, mida praegu tuntakse Kesk-Euroopa all, olid neil alati kaasas viinamarjaväädid ja nad õpetasid sealseid elanikke veini valmistama. Sel ajal kujunesid välja mõned kuulsad veiniregioonid, nagu Burgundia , Bordeaaux, Champagne ja Mosel .
Viinamarjakasvatuse rajasid Itaalias kreeklased. 170 aastate paiku e.m.a võtsid roomlased Lõuna-Itaalias viinamarjakasvatuse kreeklastelt üle. Veinikaubandus lõi õitsele - seda oli vaja selleks, et hoida roomlaste malevat lõbusas meeleolus nende sõjaretkedel Euroopas. Umbes sellest ajast on pärit ka esimene Itaalia tippvein, aastakäiguga 121 e.m.a. Falernumist. Seda veini valmistatakse ka tänapäeval.
Veinitööstus rajati keiser Augustuse valitsusajal (27 e.m.a. - 14 m.a.j.). Selle aja veinid olid enamasti valged veinid, magusa karamellitooniga ja põletatud madeirastiiliga. Rooma oli veinikaubanduse keskuseks ja Pompeji oli teiseks suuremaks kauplemiskohaks. Pompeji varemetest on leitud ligikaudu 200. hästivarustatud veinibaari säilmed, millest ühe seinal oli alles isegi hinnakiri .
Rooma riigi langemisega vähenesid ka veini pikemaajalise säilitamise oskused. Keskajal ei kasutatud enam korki nõu sulgemisel ja amforad asendati puust vaatidega. Vaate ei täidetud aga korralikult, see muutus sageli veiniäädikaks ja seda oldi sunnitud kiiresti ära tarbima. Veinivalmistamise kunsti arendasid keskajal kloostrimungad, kes vajasid veini armulaua jaoks. Nad tegid märkmeid, kirjutasid üles ja süstematiseerisid veinisorte, veinivalmistamise viise ja maapinna omadusi. Nüüdses Burgundias panid nad kirja nn “asukoha klassifikatsiooni”, mis on siiani osaliselt kasutatav. Tänu munkade kirjaoskusele laienes veinivalmistamise kunst kloostrite kaudu kogu Euroopasse.
Kirikute suhtumine veini oli lõhestunud - ühelt poolt ei oldud rahul veini mõjuga inimesele, teisalt vajati seda aga armulaua jaoks. Kirikule oli vein püha: Noa rajas viinamarjaistanduse kohe kui ta oli ankru kinnitanud. Jeesuse üks esimestest imetegudest oli vee muutmine veiniks. Paulus soovis veini kasutada kõhuvalu vastu. Piiblis on refereeritud veini ja viinamarjavääti kokku 441. korral. (Möldstadt, 2001: 21)
Keskaegsete avastusretkede ja koloniseerimise käigus rändas veinivalmistamise kunst Uude Maailma, sealt edasi Austraaliasse ning Uus- Meremaale . Skandinaaviasse saabus vein kogu muu Euroopaga võrreldes alles hiljuti  – kõigest mõnesaja aasta eest. Ülikallis ning õrnadesse klaaspudelitesse villitud joogikraam, mida tehti väga kaugel, käis isegi saksarahvale ülejõu, lihtsurelikest rääkimata. (Meeder 1998: 15)
1.2. Veinituristid
Kahtlemata pole olemas stereotüüpset „veinituristi“. Veinitööstus jagab oma külastajad kategooriatesse. Ühed on niiöelda tavalised turistid, kes soovivad maitseelamust. Nemad moodustavad 5%-30% kõikidest külastajatest. Teise kategooriasse kuuluvad niiöelda haritud joojad, kes lisaks maitseelamusele soovivad informatsiooni kõige kohta, mis puudutab veine. Kolmanda kategooria turistid jäävad esimese ja teise kategooria vahele. Neil pole erilisi teadmisi veinide kohta, kuid nad on nõus kogema nii palju kui võimalik ning joovad veini regulaarselt, et teha planeeritud külastusi veinitehastesse. Öeldakse, et Euroopas on kahte sorti veinituriste: on “ametlik veiniturist“, kellel on tunnustatud huvi veinidesse ning „üldine veiniturist“, kelle teadmised on üldised. Veiniteadmistega turist külastab suurema tõenäosusega rohkem veinitehaseid kui tavaline veiniturist, kellel puuduvad teadmised veinidest.(5)
Kuna vein on alkohoolne jook ning seda võivad tarbida vaid täiskasvanud, on veinituristid tavaliselt üle 25. aasta vanad. Veiniturismist võtavad enamasti osa küll suurte veiniteadmistega turistid, kuid järjest rohkem on ka turiste, kes veinidest väga palju ei tea. Nende soov on avardada oma teadmisi veinidest ja veiniajaloost ning tõenäoliselt on ka nende eesmärgiks ka õppida veine sobitama toitudega. Turiste meelitavad ekskursioonid viinamarjaistandustesse, kus on võimalik näha veinivalmistamise protsessi alates vilja koristamisest lõpetades veini degusteerimisega tõelises veinikeldris. Neid ekskursioone viivad läbi omaala professionaalid, kellele turistid saavad oma küsimusi esitada.(6)
Veinipiirkondade külastajaid motiveerib peamiselt veinide tundma õppimine ja uute teadmiste omandamine. Rohkem on neid turiste, kelle eesmärk on teada saada viinamarjakasvatustest ja põllumajandusest, on neidki, kes huvituvad veini tervislikust küljest. Suur osa eurooplasi külastavad veinipiirkondi pigem veiniturismiga kaasas käiva melu, restroranide, festivalide ning arhitektuuri pärast. Sealhulgas on inimesi, kellele meeldib kogeda veiniturismiga seonduvat romatikat.
1.3 Veinitrendid
Tänapäeva kiirelt arenevas maailmas leidub palju erinevaid veinisorte ning seega on raske kindlaid trende määrata. Inimestel on erinevad maitsed: osadele meeldivad kuivad, teistele poolkuivad ning mõndadele magusad veinid. Samuti on maitseeelistused erinevad värvide hulgas. Värvuse järgi jaotuvad veinid punasteks, roosadeks ja valgeteks. Kõige levinumad on punased ning valged veinid. Veini puhul on kõige olulisem liigitamine marjasordi järgi, suhksusisalduse või kasvukoha pinnase kvaliteedi alusel. Peale tavaliste veinide, leidub veel vahuveine, kuhu on kunstlikult gaasid sisse lisatud ning šampanjasid, kuhu on mullid looduslikult sissetekkinud.
Kindlat veinitrendi on tänapäeva ühiskonnas raske määrata. Seda sellepärast, et inimeste maitsed on erinevad, teisalt aga seepärast, et erinevad veinid kuuluvad erinevatesse hinnaklassi.
Sagel tuleb ette, et kui ühe veinipiirkonna hinnad tõusevad, siis hakkavad veinigurmaanid endale uusi lemmikveine otsima ning seega kaotab varasem piirkond tähtsuse.
Veinituristidele on kindlasti oluline veini kvaliteet, piirkonna atraktiivsus ning rahalised väljaminekud. Kindlasti on iga piirkonna jaoks oluline meelitada võimalikult palju uusi kliente ning võõrustada korduvkülastajaid. Seepärast on oluline igat veinireisi võimalikult atraktiivselt reklaamida ning kliente kuninglikult kohelda. Kui inimene saab reisilt hea kogemuse, võib see olla uue trendi alguseks. Trendid vahelduvad, sest inimeste nõudlus on alati suurem, kui neile pakutav. Tahetakse kogeda uusi maitseid, aroome ning seetõttu otsitakse lemmikveinile uusi alternatiive.
Viinamarjad on tumeda- või heledakestalised. Tume pole mitte viljaliha , vaid kest, mistõttu saab tumedakestalistest marjadest valget veini. Valge, roosa ja punase veini vahe seisneb selles, et neid lihtsalt valmistatakse erimoodi.
Valge veini valmistamisel kasutatakse enamasti valgeid, harva ka punaseid marju. Need purustatakse, mahl pressitakse välja ning eraldatakse kestadest . Seejärel juhitakse vein roostevabast terasest või puidust vaatidesse, kus see kultuurpärmiga kääritatakse. Tasakaalustatud maitse saamiseks segatakse sageli eri viinamarjadest tehtud veine. Käärimisel lastakse kogu mahlas oleval suhkrul alkoholiks muutuda ning saaduseks on kuiv vein. Magusa veini saamiseks katkestatakse käärimine kunstlikult. Pärast käärimist läheb vein kas järelküpsemisele tammevaatidesse või villitakse see kohe pudelisse.
Punaveini valmistamisel korjatakse punasekestalisi marju ning seejärel need purustatakse. Kääritamine toimub vaatides koos kestaga, et mahl saaks punase värvuse ning omandaks tanniine. Peale käärimise lõppu eraldatakse mahl kestadest. Sellel järgneb järelkääritamine, mille käigus väheneb veini happesus ning see saab pehmema maitse. Sageli segatakse ka eriviinamarjasortidest tehtud veinid. Lõpptulemuseks villitakse vein pudelisse või pannakse tammevaatidesse laagerduma. Punaveinide järelküpsemine tammevaatides on palju sagedasem kui valgete veinide puhul.
Kvaliteetne roosa vein pole muidugi valge ning punase veini segu nagu sageli arvatakse. Selle valmistamine algab samamoodi nagu punase veini valmistamine, kuid roosa veini puhul on käärisimisperiood lühem. Seejärel eraldatakse mahl kestadest ning veini kääritatakse vaatides edasi nagu valget veini.
2. EESTI VEINITEHASED
Sajand tagasi jõid Eestis veini enamasti võõramaalased. Oma veinitööstus sai õige hoo sisse alles koos riigi iseseisvumisega. Ehkki alkoholitootmise piiramine kaheksakümnendate aastate keskel andis löögi ka Eesti veinitööstusele, valmistatakse veini veel tänagi Põltsamaal, Valtus ja Võhus. 1975. aastal korraldati Eestis veinimängud, seal degusteeriti ka toodangut. Sellistele ettevõtmistele tegi lõpu kuiva seaduse kehtestamine (Lään 1993: 52).
Põltsamaa
Põltsamaal pandi esimesed seitse vaati õunaveini käärima 1921. aasta hilissügisel. Proovipartii endises Vana-Põltsamaa mõisas õnnestus ja järgmisest aastast algas pidev tootmine, kusjuures tehtut mõõdeti pangedes. Õlleköök ehitati ümber veinitehaseks. Veinid pandi käärima ja laagerdama 3000-liitristes tammevaatides.
Saksamaalt saabusid moodsad veiniseadmed 1923. aastal. Õppimas käidi Inglismaal. Veini laagerdati 3-5 aastat, mis aga nõudis mahukaid keldreid, nii et pidevalt tuli ruume juurde ehitada. Eesti aja lõpul müüdi aastas 100 000 liitrit väga head veini.
Põltsamaa veine tehti oma aiandi õuntest, kuid osteti ka erakätest metsamarju ja sordiõunu. Veinidel olid kõlavad nimed Moussec, Kirikuvein, Black Currant, Põltsamaa lauavein, Madeira , portveinidel veel oma numbrid . 1934. aastast villiti vahuveini . Neid kõiki on võimalik näha Põltsamaa veinikeldris.
1941. aasta suvel maitsesid neid jooke saksa sõdurid, kuid suur osa veinist lasti voolata lossi tiiki ja Põltsamaa jõkke, kui lahkuvad punased tahtsid maha jätta tühja toa ja laastatud maa. Uuesti algas veinitootmine 1945. aastal. Suhkrut jäi aga aastast aastasse vähemaks ja pealinna ülemused andsid käsu veine piiritusega kõvendada. Veinitegemine kiirenes, kuid maitse ja maine käisid alla ning rahvas ristis saaduse “peedikaks”.
Kuuekümnendatel aastatel hakati veine uuesti tegema ilma piirituseta ja nõudmine Põltsamaa veinide järele kasvas kohe. 1969. aastal oli müügil 28 veinisorti, vaatides ootas ostjat 560 000 liitrit. 1978. aastal ehitati uus veinitehas ja kuigi järgmisel aastakümnel tabas Eestitki karskusekampaania, suudeti kriis üle elada. Endiselt on kõrges hinnas Põltsamaa Tõmmu, Põltsamaa punane, Põltsamaa Kuldne , Põltsamaa Lossivein ja Põltsamaa Vaarikamusi (Lään 1993: 53-54).
Põltsamaa veinikelder on kujunenud linna turismimagnetiks. Võimalus veine kohapeal proovida ja osta, meelitab sinna üha rohkem külastajaid. Veinikeldris on võimalik erineva tasu eest maitsta kõiki Põltsamaa veine. Pakutakse nii 3. kui ka 5. veini degusteerimise pakette (AS Põltsamaa Felix 2010).
Võhu
Võhu asub Lääne-Virumaal, paarikümne kilomeetri kaugusel Rakverest. Võhus hakkas E. Vilde nimeline majand veini tegema 1967. aastal. Rekordtoodang küündis peaaegu kahe miljoni liitrini aastas.
Veerandsaja jooksul on tehtud kümmet erinevat veini. Neist kõige kauem laagerdub pihlakavein, alles kolme aasta pärast villitakse ta pudelisse. Sõsta-ja õunaveinidel kulub kaks aastat, kõige rutem valmib aga jõhvikavein, talle piisab ühest laagerdusaastast.
Niihästi Võhu kui ka teiste majandite veinides pole tilkagi piiritust . Riik lubab piiritust väikesele veinitehasele vaid vähesel määral, aga tänu sellele on maaveinid ka tervislikumad. Pudelipuudus sundis Võhu veinitegijaid 1991. aastal alustama lahtise veini müüki majandi keskuses Pajustis, suviti ei valmistanud isegi 2000-4000 liitri veini läbimüük päevas mingit raskust.
Toormaterjali nappus tingis 1990. aastal selle, et hakati sisse vedama viinamarjaveini Moldovast, Usbekistanist , Aserbaidžaanist nii raudteel kui autoveokitega. Näiteks moldovlaste kuivvein Aligote puhkas Võhus vähemalt 10 päeva, seejärel ta filtreeriti ja alles siis villiti pudelitesse. Nende veinide sildid olid originaalsed, vaid kork reetis sidemeid Eestiga . (Lään 1993: 55)
Tänapäeval toodetakse Võhu veinitehases Võhu Juubeliveini, Hõõgveini, Mustsõstraveini, Jõhvikaveini, aga ka kangestatud puuviljaveine. Võhus asub ka veinimuuseum, mis on avatud külastajatele.
Valtu
Viinaköök oli Rapla külje all Valtu külas juba mõisa ajal, aga veinitegemist alustati naaberkülas Kaereperes kolhoosikorra päevil. Tolleaegse Valtu kolhoosi abitootmises alustati naturaalsete puuvilja-marjaveinide tootmist 1972.a. ja jõuti kõrgpunkti vahetult enne nõukogudeaegset kuiva seadust, mil toodeti 800 tonni veini aastas. Kuiva seaduse ajajärk elati üle samas tehases õlut villides, et pärast kolhooside kokkuvarisemist jätkata veini tootmisega eraaktsiaseltsis Valtu Vein, mis moodustati 1993.a. Põhiliselt turundusprobleemide tõttu langes tehase toodang aastaks 1997 kriitilise piirini - 110 tonni veini aastas. Toodeti kuut veini: Kõuts, Merevaik, Nova Stella , Punane, Rubiin ja Valtu. 
1998. aasta sügisel sai Valtu veinitehase omanikuks AS Tallinna Karastusjoogid . Lahenesid turustusprobleemid ja algas tehase rekonstrueerimine .
Otsingute ja uute retseptide katsetamise tulemusena on tunduvalt laienenud veinide sortiment . Senistele magusatele veinidele on lisandunud poolkuivad puuvilja-marjaveinid. Aastaringselt jätkub ostjaid hõõgveinile
1999. aastal alustati tehases lisaks puuvilja-marjaveinidele ka viina tootmisega. Kõik kaubamärgid, millega tehases tooteid tähistatakse, kuuluvad emafirma AS Tallinna Karastusjoogid intellektuaalse omandi hulka (AS Tallinna Karastusjoogid 2007).
3. VEINITURISM PRANTSUSMAAL
Paljud veinikirjanikud kirjutavad kõhklusteta, et Prantsusmaal tehakse maailma parimat veini ja et Prantsusmaa on olulisim veinimaa . Headuse üle võib vaielda , aga kõige kallimmat veini tehakse seal ilmtingimata. Bordeaux ´ tippmõisad ja Burgundia tippaiad on kogu maailma veinisõprade kultusobjektiks. Prantuse veinid on eeskujuks kogu veinimaailmale. Prantsusmaal asuvad maailmakuulsad veinimõisad, tuntud aastakäigud ja gastronoomiline kultuur, mis ühendab veini ja toitu kõige kõrgemal moel. Tuntuimad veinipiirkonnad on Bordeaux, Burgundia, Champagne, Alsace, Rhone ja Loire.
Sealset veiniajalugu loetakse 6. sajandist e.Kr. ning traditsioone ja teadmisi on kogunenud piisavalt. Alates 1935. aastast toimib kindel Appellation d’Origine Contrôllée süsteem ning veinid klassifitseeritakse nelja kategooriasse. Veinitoodangu poolest jagab Prantsusmaa esikohta Itaaliaga – mõlemad valmistavad keskmiselt 55. miljonit hektoliitrit veini aastas. Kuigi prantslaste veinitarbimine on kahanenud viimastel aastatel 90. liitrilt 60. liitrile, on kõrgkvaliteedilisi veine tarbitud rohkem kui kunagi varem. Selleks, et tuua veiniturismi, tooteid ja selle võimalusi inimestele lähemale, on veinitegijad hakanud müüma veine otse tarbijale ja järk-järgult on avanud ka oma veinikeldrid külastajatele. Järelikult on huvi Prantsusmaa veinitööstuse vastu kasvanud, mis on abistanud arengut turismi väärtusesse. Näiteks Burgundias 37 % veinitehast külastab aastas umbes 1000 inimest ja 40% veinitehast külastab 1000-3000 inimest aastas. Väiksemate veinitehaste külastamine on tavaliselt tasuta, kuid mõned tootjad on maksustanud veini maitsmise, kui külastajatel ei ole kavatsust veini osta. Paljud Prantsumaa suuremate veinipiirkondade tootjad on teinud veiniturismist oma peamise sissetuleku allika, arendades oma veinitehaseid professionaalseks, kaubanduslikuks ja populaarseks turistide tõmbenumbriks. Suuremad veinitehased tavaliselt võimaldavad ekskursioone giidiga nii prantsuse kui ka teistes võõrkeeltes. Näiteks Bordeaux´i piirkond on populaarsust kogunud sellega, et nende veinimõis on avatud aasta läbi ning võtab vastu umbes 70 000 külastajat aastas. Suuremad Bordeaux´i veinipiirkonna tootjad võimaldavad degusteerimise ruume ja personaalset veiniõpet, et meelitada veel rohkem turiste oma mõisatesse. Kõigist Prantsusmaa veinipiirkondadest on Bordeaux oma ülemaailma tuntud mõisaga üheks populaarsemaks sihtkohaks veinituristide seas hea veini maine ja ligidal oleva Atlandi ookeani liivaranna tõttu. (3)
Prantsuse veiniturismi iseloomustab külastajate küllaltki lühike kohalviibimise pikkus. Näiteks Alsace piirkonda jäävad turistid üldjuhul maksimum neljaks ööks, Burgundias ööbitakse keskmiselt 1,3 ööd. Huvitav fakt on see, et veiniturismi turg ei järgi tingimata traditsionaalseid turismi hooaja trende. Burgundia statistika näitab, et talvekuudel külastatakse neid rohkem kui suvel. (3)
Samas on Prantsusmaa veiniturismil ka tagasilööke. Prantslased joovad aastas 53 liitrit veini, kuigi nad ise selles probleemi ei näe, sest vein on nende kultuuri üks osa ning see kuulub paratamatult prantslaste lauale. Valitsus aga nii ei arva ning veinidele tahetakse panna hoiatussildid stiilis „joomine võib kahjustada tervist“, mis ei ole veinidele hea reklaam . Esineb keskonnaprobleeme, sest kliima soojenemisega muutub ka veinitööstus. Hoolimata nendest hädaohtudest ja tagasilöökidest, on prantslased kindlad, et suudavad prantuse veiniturismi tagasi tuua sellisena, nagu see oli varem.(4)
4. HISPAANIA - MAAILMAKUULUS VEINITURISMI SIHTKOHT
20.sajandi algul oli vein Hispaanias kui põllumajandussaadus, mida toodeti igapäevaselt nagu kartuleid , tomateid ja piprakauni. Sellel ajal ei peetud veini alkohoolseks joogiks , vaid üheks arvukatest maitselisanditest toidu juurde. Tuntud veinipiirkondi oli vaid paar tükki: Jerez ja Rioja. Suurem osa elanikkonnast ostis nädalajagu veini igal pühapäeval peale kirikuskäiku külakõrtsidest kaasa, kus seda valmistati. Siiani eksisteerivad veel ühistukõrtsid, mis müüvad massiveini, samuti maapiirkonnad, kus toit ja vein käsikäes käivad. Nüüdseks on taasavatud ka Hispaania veinikasvatused ning Hispaania on oma veinituruga muutunud maailmakuulsaks.
Hispaania veinide menu põhineb kohalikel viinamarjasortidel. Nende viinamarjade hulgas on hiilgav Tempranillo ja Veredejo Ruedas, virsikumaitseline Albrarino ja vürtsikas Godello Galicias, peaaegu unustatud Graciano Riojas ning varem vähetähtsaks peetud Monastrell Levantis. Hispaania mägisel maastikul on erinevad mikrokliimad ja maalappide omadused, mis kõik koos aitavad luua isikupäraste omaduste ja huvitava saamislooga veine.
Alkoholi destilleerimist õpetasid hispaanlastele Põhja-Aafrikast tulnud maurid ja nende lahkumise ajaks peeti Edela-Hispaania veine maailma parimaks. 19. sajandil valmistati Hispaanias maailmaklassi Cavat ja Riojat. Kahjuks kaotas maailm 20. sajandi algul huvi Hispaania veinide vastu, sest suuremat osa neist peeti odavaks. Ent 1970. aastail algas Hispaania veinitootmises tänu oma heale hinna ja kvaliteedi suhtele uus laine, peamiselt Kataloonias ja Galicias, kus veinitootmine veel tänapäevalgi aset leiab (Veinientsüklopeedia 2004 : 191-192).
Hispaanias on suurimad viinamarjaistandused kogu maailmas. Lugematud istandused ning veinitehased teevad Hispaania kui maailmakuulsa veiniturismi sihtkoha paljudele turistidele väga atraktiivseks.
Igal veinireligioonil on palju pakkuda: veinitehaste arhitektuur ja disain , veiniistanduste muster ning aroomid , samuti erinevad muldade toitainetesidaldused ning kohalik toit teevad Hispaania turistidele põnevaks reisisihtkohaks.
Hispaanias toodetakse veini paljudes piirkondades, sealhulgas Galicias, Riojas, Navarras, Kataloonias ning teistes veinipiirkondades. Veinitootjad pakuvad erinevaid ekskursioone istandustesse. Pakutavad reisid on erinevad. Võimalikud on privaat-ja grupireisid. Ka reiside kestvused on erinevaid: on vaid paari päevaseid ja ka nädalapikkusi. Reisikorraldajad peavad oluliseks Hispaania kohaliku söögi ning veinikultuuri sidumist (Wine Tourism in Spain 2010).
KOKKUVÕTE
Veiniturism on turismiliik, mille osadeks on veini degusteerimine, tarbimine ja ostmine. Veiniturism hõlmab külastusi veinimõisatesse- ja istandustesse ning restoranidesse.
Töö eesmärk oli analüüsida veiniturismi ja selle tähtsust maailmas. Selle täitmiseks seatud ülesanded täideti. Kirjeldati veiniajalugu, millest selgus, et esimesed allikad, mis viitasid veinile, pärinevad sajandite tagusest ajast ning vein on aastatuhande vältel olnud erinevate rahvuste seas üks peamisi jooke.
Veinitööstused jagavad turistid kolme sektorisse: veinigurmaanid, väheteadlikud turistid ning turistid, kes jäävad kahe eelneva katergooria vahele. Keskmine veiniturist on 25. aastane ja enim huvitab teda veinivalmistamise protsess.
Kindlat veinitrendi on raske välja tuua, sest inimeste maitsed on erinevad ning ajas muutuvad. Maitse-eelistuste järgi jaotatakse veinid magusateks, poolkuivadeks ja kuivadeks. Veine on võimalik liigitada ka värvuse järgi, milleks on punane, valge ja roosa.
Hetkel on Eestis kolm peamist veinitootmispiirkonda: Põltsamaa, Võhu ja Valtu. Kuigi nende veinitehaste toodang ei ole märkimisväärselt suur, on veinide kvaliteet väga heal tasemel.
Olulised veinipiirkonnad Euroopas on Prantsusmaa ja Hispaania. Mõlemad riigid juhivad veinitoodangu poolest veiniturismi. Samuti pakuvad nad külastajatele veiniekskursioone, kus on võimalik külastada nii mõisaid kui degusteerida esmaklassi veine.
VIIDATUD ALLIKAD
Lään, V. 1993. Joogiraamat. Tallinn: Koolibri.
Meeder, B. 1998. Vein - aegumatu armastus. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Möldstad, M. 2001. Minu esimene veiniraamat. Tallinn: Varrak .
Eensalu, J. 2009. Viinamarjakasvatusest Eestis, I osa, 20.09.2009. [ http://www.vine.ee/?mid=79&id=402 ]
Veenre , T.. 2009. Ainult veinist - Eesti Päevaleht, 23.05.2009, lk 14.
Põltsamaa Felixi veinikelder. [ http://www.felix.ee/?op=body&id=4 ] 01.11.2010
AS Tallinna Karastusjoogid. [ http://www.karastusjoogid.ee/ee/buratino.aspx?id=4 ] 01.11.2010
1. Keskküla K. Kalev keskküla veinijuht. lk 35 28.10.2010
2. Mölstad M. „Minu esimene veiniraamat“ lk 51 28.10.2010
3.Wine tourism around the world.
[ http://books.google.ee/books?id=K1kVF0xhZIgC&pg=PA67&lpg=PA67&dq=wine+tourism+in+france&source=bl&ots=T_TseZPD8q&sig=PaQ51GOcYPW8GOS9_9YU7GEDYdA&hl=et&ei=edvBTLHfKJGbOvOb8PoL&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=6&ved=0CC0Q6AEwBTgK#v=onepage&q=wine%20tourism%20in%20france&f=false ]01.11.2010
4. French to promote floundering wine tourism. [ http://www.tourism-review.com/wine-destinations-promotion-france-news1472 ] 01.11.2010
5. Who is the wine tourist [ http://www.sciencedirect.com/science?_ob=ArticleURL&_udi=B6V9R-44B2BV8-1&_user=9056232&_coverDate=06/30/2002&_rdoc=1&_fmt=high&_orig=search&_origin=search&_sort=d&_docanchor=&view=c&_searchStrId=1522074516&_rerunOrigin=google&_acct=C000043701&_version=1&_urlVersion=0&_userid=9056232&md5=1df65e784d9a0b6b7259c1dc4b8b0a70&searchtype=a ] 01.11.2010

Wine Tourism Development Information [ http://corporate.tourism.nsw.gov.au/Sites/SiteID6/objLib13/understanding_your_market.pdf ] 02.11.2010
( http://www.winetourismspain.com/wine-routes-in-spain.php )
( lk 191 veini entsüklopeedia gordon cheers, margaret olds on kaaskirjastaja)'
http://www.toidutare.ee/aabits.php?id=6418