VANAAJA MUUSIKA (0)

VANAAJA MUUSIKA
Muusika on inimese loomulik eneseväljenduse vahend. Nii kaua, kui on Maal elanud mõtlev ja kõnelev inimene, on ta end väljendanud ka muusikas – lauldes ja tantsides
Muusika vanadel kultuurrahvastel.
Missugune oli kaugete aegade muusika, seda võime vaid oletada. Vihjeid annavad vanad kaljujoonistused, arheoloogilistel kaevamistel leitud pillid , üksikud tekstikatked vanades kroonikates.
Muusikakultuur saavutas võrdlemisi kõrge arengutaseme juba muistsetes kõrgkultuurides - Egiptuses, Lähis-Idas (Mesopotaamias - Babüloonias, Assüürias), Hiinas, Indias ja mujal. On teada, et Assüürias toimusid 3000 aastat tagasi isegi avalikud kontserdid, kus õuemuusikud esinesid linnarahva ees.
Muusika koht ühiskonnas. Vanaajal omistati muusikale imepärast võlujõudu, mis suudab loodusjõude juhtida. Muusika näis jumalate keelena, sest ka jumalaid peeti muusikuiks või vähemalt muusikast mõjutatavaiks. Nende hääli võrreldi pillihäältega ja pille, eriti neid, millel arvati jumalaid mängivat, peeti pühadeks. Muusikust arvati, et kui ta “puudutab pillikeeli, siis toetab teda jumala käsi”. Selle tõttu ümbritsesid valitsejad muusikuid erilise austusega. Egiptuse vaaraod kuulutasid end muusikute sugulasteks. Assüürias aga kehtis koguni komme jätta alistatud rahvastest ellu vaid muusikud , kes võeti teenistusse võitja õukonda.
Muusika ja teised kunstid. Mõiste “muusik” oli vanaajal veidi teistsuguse tähendusega kui tänapäeval. Muusik oli siis tavaliselt korraga nii laulja, pillimees, helilooja ja dirigent kui ka luuletaja või isegi tantsija . Vanaajal ei olnud kunstiliigid veel üksteisest eraldunud. Kunstiliigid olid omavahel tihedalt seotud, muusika kuulus kõikjal luule ja tantsu juurde.
Pillid. Kiviajal kasutati palju igasuguseid löökpille, hilisemal ajal ka flöödi- ja sarvetaolisi instrumente. Vanas Egiptuses olid tuntud otseflööt ja harf. Mitmel pool mängiti lüüra, harfi ja lauto tüüpi keelpille ( Mesopotaamia aladel). Piiblis on mainitud lüüra-taolist pilli kinnor (ilmselt Palestiina päritolu).
Erinevused. Iga vana-aja rahva muusikakultuur oli omapärane. Näiteks Egiptuse templites armastati suursugust ja pidulikku rõhutatult väärika rütmiga laulu, hiljem Aasia mõjudel oli see meelelisem ja elavam. Seetõttu toimus templimuusika reform , mis tõrjus pillid välja. Muusikat pole säilinud, küll aga on palju musitseerimise kujutamist piltidel. Varaseimad pillid olid harf ja otseflööt. Muusikale omistati kasvatuses tähtis koht ning muusikateooria oli preestriseisuse salateadus. Süürias eelistati lärmakat ja meelast muusikat, millele erilise varjundi andsid teravakõlalised kahe toruga šalmeid ja löökpillid. Muistsetele kreeklastele näis selline muusika aga kakofooniana (sobimatu ebakõla).
Muusika kõla. Selline luule- ja tantsurütmidega seotud muusika oli tavaliselt ühehäälne ja rajanes viie heli real - pentatoonikal. Pentatoonika on viiel helil põhinev helirida (tänapäeval kasutame enamasti 7-st helist koosnevat helirida). Pentatoonika annab muusikale erilise karge ja pingeta kõla.
Vana-Kreeka muusika ehk antiikaja muusika.
Vana-Kreeka kultuuris eristatakse nelja ajajärku:

arhailine ajajärk: 8.-6.sajand eKr;

klassikaline ajajärk: linnriikide õitseaeg 5.saj-st kuni Makedoonia vallutusteni 330.a-tel eKr;

hellenismi ajajärk: 330. aastatest kuni Rooma vallutusteni 146.aastal eKr;

Rooma võimu ajajärk: 146.a.eKr – 395.a. pKr.
Seos jumalatega. Kreeklaste jaoks oli muusika jumalikku päritolu. Esimesteks muusikuteks peeti Zeusi poegi: Apollonit (valguse- ja tõejumal, kutsutakse ka kunstide jumalaks, kujutatakse koos lüüraga) ja Amphitoni. Palju pidustusi peeti looduse ürgjõu ja veinijumala Dionysose (kujutati koos aulosega) auks.
Arhailisel ja klassikalisel perioodil polnud muusikal iseseisvat tähendust, muusika oli kultuslike kombetalituste, pidustuste, protsessioonide ja olümpiamängude lahutamatu osa. Koos olümpiamängudega toimusid ka muusikute võistlused.
Laulikud ja laululiigid . Rändlaulikud rapsoodid ja kutselised laulikud aoidid kandsid ette eepilisi lugulaule . Ka Homerose eeposed kuulusid laululise poeesiana nende repertuaari. Pillisaatega muusikas eristati kahte alaliiki : auloodia – meelelise karakteriga soololaul aulose saatel ja kitaroodia – hingestatud soololaul kitara saatel.
Täiuslikul kujul esines antiikmuusika klassikalisel ajajärgul V-IV sajandil eKr. Kreekas. Seal oli muusika igakülgselt arenenud, harmoonilise inimese kasvatamise vahendeid. Seepärast pidid kõik vabad kodanikud muusikat õppima, mõnes linnriigis koguni kolmekümnenda eluaastani. Muusika, poeesia ja tants olid seal väga olulised (musike – kreeka keeles: muusade kunst) ja omavahel lahutamatult seotud. Muusika all mõisteti lauldes ettekantud luulet, ainus valdkond , milles kunst kreeklaste jaoks tõusis tõeliselt jumalike kõrgusteni. Vana-Kreeka muusikat mõjutasid Mesopotaamia ja Egiptuse kultuur.
Pillid. Eelistatud pillideks olid Vana-Kreekas näpitavad keelpillid . Vanim neist on 4- keeleline forminks , millest hiljem arenes kreeklaste lemmikinstrument kitara (5-7 keelega). Mõlemad on suuremõõdulised lüüra tüüpi pillid, mida mängisid peamiselt mehed. Lüüra – kergem ja väiksem pill - olla toodud Kreekasse kas Egiptusest või Assüüriast. Kilpkonna kilbi mõlemale äärele on kinnitatud antiloobi sarv, mis on ülevalt ühendatud pulgakesega, kuhu kinnitusid 7 keelt. Hiljem hakati kasutama ka harfi (valdavalt naiste pill). Õrnalt kõlavate keelpillide lüüra ja kitaraga saadeti ülevaid lugulaule ja armastusluulet.
Puhkpillidest oli levinuim läbilõikava kõlaga aulos (šalmei ja oboe sugulane), mida mängiti sageli kahekaupa ( topeltaulos - kaht aulost puhuti korraga). Kriiskavalt terava, oboelaadse kõlaga aulos oli lahutamatult seotud veinijumal Dionysose kärarikaste pidustustega ja tragöödiaetendustega. Puhkpillidest oli kasutusel veel paanivile ehk süürinks, mis koosnes mitmetest kokkuseotud viledest.
Laululiigid. Levinumad laululiigid olid: lüüriline ood, joogilaul skolion ja Dionysose auks esitatav ditüramb.
Tragöödia. Muusikaajalugu on tihedalt seotud teatriajalooga. Tragöödia (kurbmäng) eelkäijaks olid dionüüsiad (pidustused veinijumal Dionysose auks), mille keskseks osaks olid rongkäigud ja koorilaulud . Lauljad riietusid kitsenahkadesse, panid pähe sikusarved ja kujutasid endast saatüreid ( loodusvaim ). Kui rongkäik peatus, eraldus lauljate seast eeslaulja ehk korüfee, kes jutustas lugusid Dionysosest. Talle vastas koor kiidulaulude ehk ditürambidega veinijumala auks. Neist pidustustest ongi tulenenud sõna tragöödia, mis tähendab sikulaulu.
Muusikal oli eriti suur osa tragöödiates, mis jutustasid tavaliselt inimeste ränkraskest ja lootusetust võitlusest oma saatusega. Tragöödiarajajad Aischylos (“Aheldatud Prometheus”), Sophokles (“Kuningas Oidipus ”) ja Euripides („Orestes“) lisasid pidustustel esinevale koorile näitlejad ja dramaatilise tegevuse. Soololaul ja lauldavad dialoogid vaheldusid kooridega, mis väljendasid rahva suhtumist tegelastesse ja sündmustikusse. Kõiki esinemisi saatsid instrumendid : koori aulosed, monolooge ja dialooge kitara. Vahetevahel mängisid instrumendid vahemänge. Koorile (12-15 lauljat) ja pillimeestele kuulus kreeka teatris omaette poolringikujuline ruum lava ees ( orkestra ). Kooriosad olid enamasti seotud ka tantsu ja pantomiimiga. Kreeka muusikast on säilinud 11 suuremat pala.
Vana Rooma. Vanaaja muusika arenemise viimane tõusulaine oli Vana-Roomas. Siin sai muusikast esmajoones rikkust ja võimu omavate inimeste lõbustusvahend, elustiili kaunistav osa. Aristokraatlikus keskkonnas kujunes uuelaadne, peen ja õpetatud musitseerimine , kus peamine oli juba puhtmuusikaline väljendus. Kunagi varem ei olnud igapäevane muusikaharrastus olnud nii laiaulatuslik. Balletitaolise etenduse pantomiimi ajal ei laulnud koor nüüd enam ühe pilli - aulose - saatel, vaid teda saatis terve eri pillidest koosnev orkester , mida juhatati kõmavate jalalöökidega. Kindlasti oli siin ka juba mitmehäälsuse elemente. Orkester esines ka iseseisvalt. Hakati korraldama ka kontserte, kus laulu ja pillimuusikat esitati ilma tantsu ja näitlemiseta. Muusikute hulgas hakkasid järjest enam tooni andma sissetoodud orjad (peamiselt hellenistlikelt aladelt).
Muusikateooria käsitleb helide seoseid arvudega . Helisüsteemi matemaatilised suhted fikseeris esmakordselt Pythagoras, kelle arvates alluvad muusikahelid ja kosmos samadele arvsuhetele ning muusika peegeldab seeläbi kogu maailmakorraldust.