Vanaaja muusika (0)

VANAAJA MUUSIKA .
Vanaaeg : 3000 a eKr – 5. saj pKr
Muusika on inimese loomulik eneseväljendamise vahend ja selle tekkimise aega on raske määratleda. Tõenäoliselt sündis ja arenes muusika koos inimesega. Loodusrahvad matkisid lindude ja looduse hääli, kasutades erinevaid kõlavärve (tämbreid), muutuvaid helikõrgusi ja rütme ning muusikalise väljenduse juurde kuulus pea alati ka tants.
Muusika oli suhtlusvahendiks juba enne, kui kujunes välja verbaalne keel. Selle abil pöörduti mitte ainult kaaslaste vaid eelkõige kõrgemate jõudude poole. Loodusjõudude, esivanemate vaimude ja jumalatega püüdis inimene kontakti astuda läbi laulude ja tantsude , luues aja jooksul erinevad rituaale. (Näiteks ka hilisem kristlik jumalateenistus.)
Muusika on läbi aegade väljendanud ka inimese isiklikke tundeid. Laulu, tantsu ja pillimänguga väljendati rõõmu ja kurbust, sümpaatiat ja armastust, kuid õhutati ka vaprust ja ületati hirme .
Vanaaja muusika kohta saame teha vaid oletusi, sest meil puudub muusika ise. Säilinud on pille, kalju- ja muid jooniseid, mis kujutavad laulu ja tantsuga seotud rituaale, arheoloogilisi leide ja ajaloo kirjalikke allikaid muusika tegemisest. Nende põhjal võib umbkaudu ette kujutada, mida muusika inimestele tähendas, milliseid pille mängiti ja millest lauldi.
Muusikakultuur saavutas võrdlemisi kõrge taseme juba vanades orjanduslikes riikides ( Egiptus , Babüloonis, Palestiina , Süüria, Hiina India jt). Kasutuses oli suur valik erinevaid muusikainstrumente ja kujunes välja kutseliste muusikute seisus. Muusika oli väga tähtsal kohal, täitis põhiliselt kultuslikku funktsiooni, aga kõlas ka pidustuste, võistluste ja sööma- aegade saateks.
Iga rahva muusikakultuur oli omapärane ja erinev. Näiteks Egiptuse templites kõlasid suursugused ja rõhutatult väärikad laulud, mida saatis flöötide ja harfi karge kõla, aga Süürias eelistati lärmakat muusikat, millele erilise varjundi andsid teravakõlalised kahe toruga oboed ja löökpillid .
Vanaaja muusikas võime näha mitmeid sarnaseid üldisi jooni:
Väga iseloomulik oli, et muusikat peeti jumalate keeleks. Muusika ja paljud pillid , eelkõige need, millel arvati jumalaid mängivat, peeti pühaks. Seetõttu koheldi ka muusikuid suure austusega. Sageli jäeti alistatud rahva hulgast ellu just muusikud , kes võeti oma õukonda teenima .
Muusika oli tihedalt seotud luulekunstiga, tähtis oli, millest ja millal lauldi. Kunstiliigid ei olnud veel iseseisvunud Muusika juurde kuulusid peale luulekunsti ka tants. Seetõttu kasvasid meloodiad välja luule- ja tantsurütmidest.
Vanaaja muusika oli ühehäälne rajanedes peamiselt 5 heli real (pentatoonika). Keerulisi ja ulatuslikke meloodiaid ilmselt ei loodud, kuid muusika ei olnud kindlasti mitte primitiivne . Paljudel rahvastel oli kujunenud ka muusikateooria, mis nägi helide seost universumi korralduse vahel (helide suhted aastaaegade ja planeetide liikumisega).
Muusika levis suulisel teel, noodikirja ei tuntud ja seega ei saa me rääkida ka heliloojatest. Vanaaja muusik oli samaaegselt nii helilooja , luuletaja, laulja, pillimees, dirigent või ka tantsija .
Vanakreeka muusika
Vanaaja muusika saavutas kõige täiuslikuma kuju antiikses kreeka kultuuris.
(Vanakreeka kultuuri tuntakse põhjalikumalt alates 8. sajandist eKr, kõrgajaks peetakse klassikalist ja hellenismi aega 5. sajandist kuni Rooma vallutusteni 146. aastal eKr ja sellele järgnes Rooma impeeriumi aeg kuni 395 pKr.)
Muusikal , poeesial ja tantsul oli vanakreeka kultuuris väga tähtis koht. 5. sajandiks eKr kujunes välja mõiste musiké - muusade kunst ehk muusika. See mõiste on täna laiema tähendusega, kuid kreeklased pidasid muusikaks ainult lauldes ettekantud luulet, poeesia ja muusika olid lahutamatud. Muusikud ja poeedid olid kreeklaste meelest jumaliku andega prohvetid. Ainult muusikat peeti tõeliseks kunstiks, kus ühinesid kõrgeimad esteetilised ja eetilised väärtused. Kujutav kunst oli pigem käsitöö staatuses .
Muusika oli kreeklaste jaoks jumaliku päritoluga. Muusade juhiks ja kaitsjaks peeti valguse- ja tõejumal Apollonit, keda kujutati sageli lüüraga käes. Seepärast oli ka lüüra eelistatud ja väga levinud pill. Veini- ja viljakusejumal Dionysos oli samuti seotud kreeka kultusmuusikaga ja tema pill aulos – teravakõlaline puhkpill vastandus mahedahäälsele lüürale.
Muusika kuulus inimese oskuste juurde, mida pidi valdama iga haritud inimene. Seetõttu õppisid kõik vabad kodanikud muusikat, mõnes linnriigis koguni kolmekümnenda eluaastani. Kreekas oli muusika omaette teadus, mis oli tihedalt seotud universumi ja kogu maailmas valitsevate arvsuhetega. Arvude ja helide seost tutvustas esmakordselt Pythagoras . Kreeklaste muusikaõpetus helidesüsteemist oli üsna keerukas, kasutati erineva karakteriga heliridu ( laade ) ja võrdlemisi täpset noodikirja. Siiski ei ole muusikat kirjapanduna eriti säilinud, noodikirja kasutati peamiselt muusikaõpetuses. Pillidest eelistasid kreeklased keelpille: väga levinud oli juba mainitud lüüra, samuti kitaara , barbiton ja harf . Puhkpillidest paanivile , flööt ja muidugi teravakõlaline aulos. Väga palju kasutati ka topeltaulost – kaht kokkuseotud aulost puhuti korraga. Löökpillidest olid tähtsamad tamburiin, taldrikud ja kastanjetitaoline krotala. Õrnalt kõlavate lüüra ja kitaara saatel esitati ülevaid lugulaule ehk eeposeid ja armastusluulet, aulos kõlas aga kärarikastel pidustustel.
Igal aastal korraldati Vana-Kreeka linnriikides pidustusi jumalate auks. Eriti suurejoonelised olid igakevadised Dionysose pidustused, mille käigus toimusid etendused. kontserdid, tegelaste rongkäigud ja muusikute võistlused. Dionüüsiate tähtsamaks osaks kujunesid tragöödiaetendused, mis jutustasid jumalatest ja inimeste raskest ja lootusestust võitlusest oma saatusega. Tragöödia on kreeka keeles otseses tõlkes sokulaul. Nimetus tuli Dionysose kultusest . Dionysose kaaslased saatürid olid sokupeadega olendid ja saatüriteks olid maskeeritud ka koorilauljad tragöödiaetenduses. Tragöödia oli muusadekunsti tippteos, kus ühinesid laulmine , poeesia, pillimäng ja näitlemine . Muusikal oli seal suur osa, enamus teksti esitati lauldes. Kesksel kohal oli koor, mis laulis vaheldumisi tegelastega. Tavaliselt esitati mitu tragöödiat ja publik valis nende hulgast parima. Kuulsamad tragöödia autorid olid Aischylos , Euripides ja Sophokles , näiteks Sophokles „Kuningas Oidipus “.
Lisaks tragöödiatele kujunes välja ka komöödia – lõbusasisuline etendus.
Pärast Rooma vallutusi jätkus vanakreeka kunsti areng. Kuid Roomas sai muusikast esmajoones meelelahutusvahend ja väga levinud harrastus . Hakati korraldama kontserte, kus esitati laulu ja pillimängu ilma tantsu ja näitlemiseta. Pille oli palju ja pidustuste ja etenduste jaoks pandi kokku hiiglaslikke orkestreid. Roomlased korraldasid samuti muusikute võistlusi ja nendest võttis osa ka näiteks keiser Nero . Suureks auks oli muusikavõistlustelt võita loorberipärg. Kuna võitja selgitas publiku aplaus , tekkis ka uus elukutse – kutseline plaksutaja ehk klaköör.