Sören Kierkegaard (0)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Sören Kierkegaard
Susanna Peek
12D
Tallinn 2013
Sisukord
Sissejuhatus....................................................................................................................3
1. Elulugu.......................................................................................................................4
2. Looming.....................................................................................................................5
3. Isiklik filosoofia.........................................................................................................7
4. Eksistents ....................................................................................................................9
4.1 Eksistentsi staadiumid...........................................................................................11
5. Usk...........................................................................................................................11
6. Paradoks ...................................................................................................................13
7. Subjektiivne tõde......................................................................................................14
Kokkuvõte....................................................................................................................16
Kasutatud kirjandus......................................................................................................17
Sissejuhatus
Referaadi teemaks on kuulsa Taani filosoofi Sören Kierkegaardi elulugu, looming, usk ja isiklik filosoofia. Hüpoteesiks on teada saada palju uut ja huvitavat tema ja tema vaadete kohta. Hüpoteesini jõuan läbi töötledes erinevat materjali nii internetis kui ka raamatutes. Töö on üles ehitatud 7 osas, mis kaasab endaga kõike tähtsamat Kierkegaardi kohta.
Kierkegaard on meie sajandi mõtlemist ennustanud ilmselt mitmekülgsemalt kui keegi teine 19.sajandi filosoof . Tema visandatud radadel käivad Heidegger ja Sartre, kogu eksistentsialistlik mõttesuund. Ta on elufilosoof, kes ründab kõikidest akadeemiatest mööda minnes ühiskonda ja kogu kultuuri, seda filosoofi-kirjanikku ei ahista mitte ükski institutsioon . Tema innustatud on osa kõige paremast usufilosoofiast ja filosoofilise kallakuga teoloogiast; tema mõju loomingulisele, filosoofiast sisu ja algeid otsivale meelele ei saa ignoreerida. Ludwig Wittgenstein nimetab seda erakut ja ekstsentrikut, seda pidurdamatu mõttelennuga meest eelmise sajandi kõige sügavamaks mõtlejaks. ( Meos 2000)
1. Elulugu
Sören Kierkegaard(1813-1855) sündis ja elas peaaegu kogu elu Kopenhaagenis. Ta oli seitsmes laps jõuka ärimehe perekonnas ning kasvas üles rangelt vanamoelises ja religioosses õhkonnas. Söreni isa Michael Pedersen Kierkegaard kaldus raskemeelsusse, tema hinge koormas süütunne. Nimelt oli ta poisikesena lambakarjas olles neednud jumalat, kes ei tulnud külmetavale ja näljasele lapsele appi. Vanemaks saanud, hakkas Michael kaupmeheks ning saavutas edu. Kogunud Kopenhaagenis suure varanduse, hakkas ta elama kapitali protsentidest. Söreni isa uskus nüüd, et Jumal ikkagi aitas teda – inimest, kes oli Jumalat neednud. Sellest siis raskemeelsus , mida ta küll varjata püüdis.(Meos 2000)
Söreni isa oli pärast esimese naise surma abiellunud endise teenijatüdrukuga ning tulevane filosoof sündis varem, kui sündsus seda lubas: isa oli teenijatüdrukuga kokku kolinud juba enne esimese naise surma. Sören kirjutas oma päevikus: ,,Ma sündisin kuriteo tagajärjel, ma tulin ilmale vastu Jumala tahtmist...’’(Bõhhovski, Kierkegaard, lk 27.)(Meos 2000)
Soren oli väga vastuoluline ja tasakaalutu psüühikaga inimene: religioosne kahtlus võis asenduda fanaatilise usuga, sünged mõtted ülevoolava lõbususega. Temas on leitud mitmesuguseid vaimseid hälbeid: skisofreeniat, masohhismi, nartsissismi, maniakaal-depressiivset psühhoosi(viimane on tunnustatuim diagnoos ).(4)
Aastail 1830 – 38 õppis Sören Kopenhaageni ülikoolis teoloogiat. Valitud erialale vaatamata oli tema eluviis väga vabameelne: ta käis kõiksugustes patuurgastes, raiskas raha, elas võlgu. See võis olla ka võltselumehelikkus, mille tagant kumas tegelikult ikkagi raskemeelsus.(Meos 2000)
Ta kirjutas oma päevikusse:,, Inimesed mõistavad mind nii vähe, et nad ei mõista isegi seda, et nad mind ei mõista.’’(Beyer, Eessõna, lk 15.). Kuid Sörenile see tõenäoliselt meeldis, et inimestele jäi tema tõeline mina mõistatuseks.( Saarinen 1985)
Hiljem kaldus Sören hoopis teise äärmusse – eetilisse rigorismi. Varsti muutus ta aga väga religioosseks inimeseks , kelle eesmärgiks sai olla tõeline kristlane . Kierkegaard tahtis saada kirikuõpetajaks, kuid mõistis õige pea, et luteri pastori elu ei sobi talle. (Meos 2000)
1840.aastal kihlus Sören 17aastase Regine Olseniga, kõrgema ametniku tütrega. Tütarlapse omadustest võlusid teda kõige enam vaikimine ja südamlikkus. Kohe hakkasid Sorenit vaevama kahtlused, kas ta ikka suudab Reginet õnnelikuks teha. Isa raskemeelne iseloom oli omane pojalegi. Sören kartis , et sellel on ehk füüsilised põhjused; meenus 1837.aasta kahenädalane joomaperiood, mil ta käis võib-olla ka bordellis. Soren oli kindel, et kihlus tuleb katkestada, kuid algatus selleks pidi tulema Reginelt. Selle saavutamiseks käitus ta eemaletõukavalt. Algul see ei mõjunud, kuid aasta pärast saavutas ta eesmärgi. Regine katkestas kihluse ning abiellus kuue aasta pärast oma kunagise õpetaja ja austajaga. Regine suri 82aastaselt, olles enne seda Soreni kohta kirjutanud: ,,Ta ohverdas mind Jumalale .’’(Meos 2000)
Aastail 1832 -34 oli surm laastanud nende perekonda(surid ema, kaks venda ja mõlemad õed), 1838.aastal pihtis isa talle oma poisipõlvepattu(Jumala needmist) ning Sorenis tekitas see tunde, et nende perekonnal lasub mingi needus. Ta arvas ehk, et lahkuminek Reginest on Jumalale meelepärane ohver. Mõelda võinuks ka vastupidi – et Jumal tahab Sorenit proovile panna, kas ta suudab seda andi(Reginet) hoida.(4)
Lahkuminekuga kaasnev emotsionaalne šokk tuli Kierkegaardile kasuks. Nimelt vallandus nüüd tema kirjanikuanne, ideed aina tekkisid ning nõudsid väljundit. Kierkegaard oli grafomaan . Igas tema korteri toas olid laudadel paberivirnad, sageli valis ta mõne neist, istus laua taha ja hakkas kirjutama, vahel terve öö järjest. Niimoodi jõudis ta täis kirjutada ligi kümme tuhat lehekülge. Ta ei suhtunud kirjutatusse kriitiliselt ega teinud kunagi parandusi. Oma teosed kirjutas ta isikliku rahaga (isa oli talle pärandanud üle 30 000 riigitaalri väärtoaberites).(4)
Kierkegaard leidis, et kui ta abiellunuks Reginega, poleks ta kunagi saanud iseendaks. Oma eluajal Kierkegaard kuulsaks ei saanud; tema mõtted olid ajastu jaoks võõrad. Kuulsus tuli alles 20.sajandi 20.aastatel.(4)
2. Looming
Taanlane Sören Kierkegaard on vastuoluline, hämmastav, klassifitseerimatu mõtlejatüüp. Tema kirglik meel on religioosne, fanaatiline, isegi haiglane, see on järsk, halastamatu ja karm – nagu Augustinus, nii annab ka Kierkegaard aru oma Jumala kohtu ees.(Saarinen 1985)
Kuid samal ajal on Kierkegaard mänglev, veetlev ja lõbus – tema sulest sünnivad ühtemoodi kergelt nii ,, Ahvatleja päevik’’ kui ka ,,Ahistus’’ või ,,Surmatõbi’’. Ta on paatoslik religioosne mõtleja, ta on satiirik ja veidrik, ta on sõnaakrobaat: ta on kõike seda ühteaegu.(Saarinen 1985)
Kierkegaard on raskesti mõistetav mees, keeruline filosoof filosoofidele. Tema raskestimõistetavus on tahtlikult tekitatud. Me ei leia tema raamatutest süsteemsust ega ka mingit üksikisikuste esitatud ja määratletud süsteemi. Kierkegaard ei argumenteeri, ei esita fakte – ta isegi ei ürita seda teha. Ta ei püsi ei filosoofilise ega ka mingi muu proosa raamides; ta liigub mitme stiili vahel ega hooli mõistelistest määratlustest. Ta avaldab ühe raamatu teise järel pseudonüümide ja mitmekordsete pseudonüümide all, ta opereerib tegelaskujudega. Ta kasutab kirjanduslikke väljendusvahendeid kogu nende mitmekesisuses – isegi liiga mitmekesiselt selleks, et süsteemne, tõdeotsiv mõistus suudaks seda tulva vastu võtta, organiseerida või heaks kiita.(3)
Kierkegaardi mõte töötas teistmoodi kui võib-olla ühelgi teisel väljapaistval mõtlejal enne teda. Ta ei ole ühegi süsteemi teenistuse, ta kuulutab oma sooviks ,,tekitada kõikjal raskusi’’. Ta on täiesti mitteakadeemiline mõtleja, mees, kes ei õpi kunagi.(4)
Kuigi Kierkegaard on ebasüstemaatiline ja ettearvamatu, on tema mõtlemisel kirgas sisemine selgus. Eri mõttelõngade põimumine on vaid sügavamal peidus kui enamikul teistel: ta on filosoof, kelle visiooni ei paljasta ükski teos eraldi võetuna, kelle ainulaadne maailmatunnetus saab mõistetavaks alles selle koondpildi kaudu, mille kirjanik ise kindlaks määrab. Kierkegaardi käsitlemisel peame vaatluse alla võtma kogu tema loomingu ja tegema seda tema esitatud tingimustel.(Meos 2000)
Kierkegaardi suurepärane ,,Emb- kumb ’’, mis ilmub 1843 kahes 400-leheküljelises osas, päästab lahti tohutu raamatute voolu. Samal aastal ilmuvad ,,Kordamine’’ ning ,,Kartus ja värin’’ – mõlemad väga tähtsad – ja järgmisel aastal samavõrd olulised ,,Filosoofilised fragmendid’’; ,,Ahistus’’ ja mitmed väikeraamatud. Aastal 1845 järgneb mahukas köide ,,Staadiumid eluteel’’. Filosoofiline peateos ,,Lõpetav ebateaduslik järelsõna’’ – peaaegu 600-leheküljeline mürakas, mis ilmus 1846.aastal – lõpetab selle erakordse kolmeaastase loominguperioodi.(Meos 2000)
Kõik nimetatud teosed avaldas Kierkegaard eri pseudonüümide all, kuigi mõnes neist on S.Kierkegaardi nimetatud kui ,,avaldatu eest vastutavat’’. Näiteks ,,Filosoofilistes frafmentides’’ on autoriks märgitud Johannes Climacus – ühe kuuendal sajandil elanud munga nimi, mida Kierkegaard kasutas oma imelike eesmärkide jaoks. Üldse olid Kierkegaardi pseudonüümid vanamoodsad ja erinesid tema ajastu nimedest .(3)
Kierkegaardi teine loominguperiood on esimesest religioossem. Aastatel 1847 – 1850 sünnitas tema tulvana vabanev temperament teosed ,,Armastuse teod’’ – ulatuslik, märkimisväärne teos -, ,,Surmatõbi’’ ja ,,Kristluse praktika’’. Pärast tema surma ilmunud ,,Minu kirjanikutöö seisukoht’’ on samuti oluline.(Meos 2000)
Oma elu lõpupoolel pidas Kierkegaard teravat poleemikat ametliku kristlusega. Vormiliselt kristlikku võltsreligiooni kehastas Taani luterlik kirik , mis Kierkegaardile näis veel hullem jumalasalgamne kui paganlus . Kierkegaardile oli kodanlik institutsionaliseerunud kirik silmakirjalikkuse kehastus, usu tõelise olemuse teotamine. Lootusetud võitlus murdis filosoofi 42-aastaselt; ta suri üksiku ja häbistatuna, ,,märtrina äritsejate linnas’’, nagu ta ise ütleb ,,Minu kirjanikutöö seisukohas’’.(Meos 2000)
Kierkegaardi otsene kirjanikutöö ei leidnud mingit vastukaja. Ta avaldas oma peenelt väljapeetud mitmetasandilised radikaalsed teosed väikeses kodanlikus Taanis taani keeles taanlastele. Mitte ükski teine filosoofia ajaloo titaanidest ei enne ega ka pärast Kierkegaardi ole olnud juba algusest peale niivõrd lõplikult määratud üksildusele ja igaviku valguses oma raja kulgemisele kui Kopenhaageni fanaatiline erak .(Meos 2000)
Tänapäeval on Kierkegaardi teosed vaieldamatult Euroopa mõttearengu klassikalised näited. Mitmed neist on nüüd filosoofia ajalood ühed kõige ostetavamad teosed. Omal ajal jäid aga eksistentsiaalse filosoofia rajaja tekstid täiesti märkamatuks. Nende tegelikku tähendust tunnetati alles meie sajandi alguses.(Saarinen 1985)
3. Isiklik filosoofia
,,Mida ma tõesti vajan,’’ kirjutab noor Kierkegaard oma päevikus, ,,on jõuda endas selgusele, mida ma pean tegema, miite mida ma pean teadma – välja arvatud selles mõttes, et igale teole peab eelnema teadmine. Tähtis on mõista, mida saatus on mulle määranud, näha, mida Jumal soovib mind tegevat; oluline on leida tõde, mis on tõde minu jaoks, leida see idee, mille nimel ma elaksin ja oleksin valmis surema’’.(Saarinen 1985)
Filosoofia ei ole Kierkegaardile mitte teooria, vaid praktika; see tungib meie elu põhialusteni. Ning üldine, abstraktne , organiseeritud, objektiivne tõde ei ole piisav. ,,Mis rõõmu peaks mul olema niinimetatud objektiivse tõe leidmisest, kõikide filosoofiasüsteemide läbitöötamisest ja valdamisest, võimest neid esitada ja osutada nende sisemistele vasturääkivustele; mis rõõmu mulle peaks valmistama see, kui ma suudaksin luua riigiteooria ja suudaksin ühendada kõik üksikosad üheks tervikuks, ehitades seega maailma, milles ma ei ela, vaid mis on püstitatud teistele vaatamiseks?’’. Filosoofia peab olema esimese isiku, minavormis filosoofia; kolmanda isiku laused kõlbavad vaid siis, kuid nad muudavad minu enda elu.(Saarinen 1985)
Siin me puutume kokku millegi uuega. Keegi teine enne Kierkegaardi ei ole esitanud nii jõuliselt nõuet seostada filosoofia isiksusega. Filosoofia peab olema tõene temale, see peab raputama tema enese elu – see peab olema elu filosoofia.(Saarinen 1985)
Tal on oma paatos . Ta on muudatusi nõudev, kuulutav filosoof – ta on mõtlejana see, kelleks endine teoloogiatudeng tahtis elus saada: jutlustaja. Kuid ta ei esita mingit valmis jutlust.(Saarinen 1985)
Kierkegaard on äärmuslik subjektivist. Ta on subjektivist kuni irratsionaalsuse piirini ja – kiiva, kergesti teravustesse kalduva meelega – teinekord ka ületab need piirid. Keegi teine ei ole inimese irratsionaalseid jõudusid nii võimukalt kaitsnud kui see subjektikeskne üksiklane, kes väljastas oma tohutu mõistusejõu ja hämmastava kirjandusliku ande näitamaks tunnete, kirgede ja usu muserdavat võimu ja iga teoreetilise tõe paratamatut tühjust.(Meos 2000)
Ratsionaalne, kõikehõlmav maailmaseletus Kierkegaardile ei kõlba. Kõige olulisem ja erilisem inimeses – ükskõik millises, ka Kierkegaardis endas – on nii subjektiivne ja peidetud, et ta põgeneb kõigi mõistusepäraste üldstruktuuride eest. See veendumus on Kierkegaardile esimene tõde, mida ei tohi hetkekski unustada. Ta on antiabstraktsionist; abstraktsiooni teel saavutatud tõde ei saa olla kogetud, läbi elatud , tunnetatud tõde.(Meos 2000)
Kierkegaard välistab tõelise inimeseteaduse võimalikkuse. Teaduse vaatenurk on juba oma olemuselt väljaspoolse vaatleja vaatenurk, selle tulemustel ei ole sügavamat sisu. Teaduse abstraktsioonid ja üldistused meelitavad vaid kõrvalistele, ebaolulistele radadele. ,, Objektiivses mõttes on tõesti kõikjal näha tulemusi, neid on külluses, kuid mitte mingeid otsustavaid tulemusi.’’(Meos 2000)
Inimene on isiksus, subjekt , mitte mingi uuritav tükk loodust.(Meos 2000)
Ka loodusteaduste tõeline tähendus määratakse niisiis subjekti isiklike kogemuste kaudu; teadus kõige autentsemas vormis on uudishimu. Isegi loodusteadus lähtub sellest; ta omandab tähenduse vaid subjekti enese kaudu.(Saarinen 1985)
Mitte mingi terviklik, abstraktne, üldine, teoreetiliselt kõike ühte mõõtkavasse asetav vaatepunkt ei ole võimalik, kui uurimise all on lõpliku tõe jaoks kõige tähtsam – mina ise, subjekt, isiksus. Isiksus ei mahu mitte mingisse süsteemi. Kuid süsteemidesse eitavalt suhtuv filosoof ei või ju ise arendada süsteemi. Sellest ei tagane Kierkegaard kordagi , sellest tuleneb tema käsitluse paratamatu piiratus .(Saarinen 1985)
Kierkegaard ei soovi luua mõisteliselt määratletud maailmapilti. Ta ei taha muuta subjekti ja üksikisikut mõisteliselt määratletuks. Subjekt ei allu ühelegi mõistele. Kuid kuidas võib Kierkegaard seda väljendada, kui ta lähtub oma seisukohtadest sõna-sõnalt?Ta peab paratamatult tuginema mõistetele, kui ta tahab sõnades väljendada seda ettekujutust inimesest, mille abstraktne keel on kõrvale tõrjunud.(Saarinen 1985)
Kierkegaard teeb seda meisterlikult ; ta loob osavalt mulje, nagu ei kasutaks ta ühtegi mõistet ega üldistust, on vaid üksainus mina-olemine – mina – ja valik, isiklik vastutus, kogetud elu ja teod.(Saarinen 1985)
4. Eksistents
Eksistents ei ole iseenesestmõistetavus. Suurem osa ajast, mil inimene elab, inimene tegelikult ei ela. Seda teemat, mis on aluseks meie sajandi eksistentsi-filosoofiale ja eksistentsialismile, käsitleb esimesena Kierkegaard.(Meos 2000)
Subjekti eksistentsil – minul – on filosoofiline eriseisund. Kierkegaard lõhub armutult need piirid, mis Descartes ’i tunnetuslik positsioon on üksikisiku ümber püstitanud. Need müürid on seisnud puutumatuna kakssada aastat; nüüd lööb Kierkegaard nendesse lõhe, mille kaudu eksistentsialism saab läbi tungida .(Meos 2000)
Lähtepunktiks on siin mõte, et mittetunnetatud ja tahtevaba olemine ei vääri eksistentsi nime. Kuivõrd kerge on inimesel saada mingi grupi osaks, ühineda teiste eesmärkide, rollide, kommete ja ajalooliste vormidega – lasta neil enda eest otsustada. Kuivõrd raske on seda vältida: Kierkegaardi käsitluse dramaatiline, argimõtlemise ja kogu tavapärase mõtlemise tulejoonele asetav tees on, et eksistentsi ähvardab kõikjal selle kadumine. Enese kaotamine on reegel, autentne olemine erand . See seisukoht kordub Kierkegaardil üha uuesti ja uuesti; see on põhiteema, millel on hämmastavalt trivaalne sisu. Eksistents – minu oma eksistents – on filosoofiline põhitõde.(Saarinen 1985)
Inimese ülim taotlus on olla subjekt, mina – inimese ülim taotlus on eksisteerida. Selle on inimesed unustanud, nad on ,,unustanud, mida tähendab eksisteerida ja mida tähendab sisemine kirg.’’(Saarinen 1985)
Kierkegaard tahab öelda, et me peame lahti saama abstraktsioonidest, süsteemsusest, kõikehõlmavast teooriast. Abstraktne, spekulatiivne mõtlemine liigub juba algmeetritel vales suunas. ,,Abstraktne mõtlemine aitab mind surematusesse, tappes minus kõigepealt üksikisiku..., ta aitab mind samamoodi nagu arst, kes surmab oma rohtudega patsiendi – ja teeb sellega ka palaviku lõpu.’’(Saarinen 1985)
Kierkegaardi igasugune kõikehõlmav mõttesüsteem lähtub lõpptulemusest, tema finaliteet välistab eksistentsile olulise avatuse. Süsteem võib hõlmata vaid juba läbielatud ja kogetud, valmis fikseeritud eksistentsi, see võib käsitleda vaid möödunut. Kuid mineviku eksisteerivat üksikisikut ei ole – ta kohtab oleviku siin ja just nüüd; tulevik sööstab kogu aeg tema suunas ja eksistents koosnebki sellest.(Saarinen 1985)
Kierkegaardi eksistentsifilosoofia põhiküsimused:

• Mil määral on inimene subjekt?
  
• Mil määral on inimene muutumise, kellekski saamise olukorras?
  
• Mil määral on inimene üksikisik, mil määral ta on tema ise?
  
• Mil määral on inimene olemas?
  

Ta ei küsi, mis on olemas – ta ei loo traditsioonilist ontoloogiat. Ta ei küsi, kust me teame, mis on olemas – ta ei loo traditsioonilist tunnetusteooriat. Kierkegaardi küsimus on ,,kuidas’’, kuidas inimene eksisteerib. See küsimus on revolutsiooniline.(Saarinen 1985)
4.1 Eksistentsi staadiumid
Inimese olemises(eksistentsis) võib Kierkegaardi arvates eristada kolme tasandit või staadiumi: esteetilist, eetilist ja religioosset.

Esteetiline staadium – Esteetilisel tasandil on inimese tähelepanu koondunud naudingutele, mid maailm võib pakkuda – vahetult meelelistest kuni intellektuaalseteni. Muusika , teater, kunst , naised – kõik see pakub huvi. Selle staadiumi märksõna on nauding . Armusuhetest näidet tuues võib öelda, et esteet hoidub tõsiselt armumast, otsides kogu aeg uusi elamusi. Esteet ei salli harjumuslikku ega korduvat . Kuid selline kordumatuse jahtmine ise muutub rutiinseks ning seesugune sisemine vastuolu tekitab esteedis rahulolematust .

Eetiline staadium – Selle staadiumi märksõnaks on kõlbeline kohus. Vastupidi esteedile ülistab eetik reeglipärasust. Armusuhete valdkonnast illusteerib seda abielu ja vastastikune truudus. Eetik allutab end üldistele kõlbusnormidele ning temast võib saada isegi kangelane.

Religioosne staadium – kolmas eksistentsi tasand on Kierkegaardi arvates religioone, kus inimene seisab palgest palgesse Jumalaga ning jääb seetõttu absoluutselt üksi inimeste seas. Sellise staadiumi sümbol on Aabraham, kelle kohta võime lugeda Piiblist. (Saarinen 1985)
5. Usk
Kierkegaardile on autentne eksistents olemine usus. Oletame, et ma olen ristitud. Ma olen veendunud ristiusu õigsuses. Mida see tähendab? Kas seda, et mul on tugevalt alust uskud, ma peaaegu et tean, et ristiusu keskne sisu on tõene? Kui see nii on, siis see ei ole ristiusk , usk Kierkegaardi järgi.(Meos 2000)
Usk ei ole kognitiivne , teadmisel põhinev suhe mingisse olukorda. Usk on fundamentaalne olukord, mis iseloomustab inimese suhet eksistentsi; olukord, mil eksistents esineb kõige puhtamal kujul. (Meos 2000)
Kierkegaard täpsustab oma subjektivismi, purustades lõplikult kõik usku väljastpoolt koos hoidvad sidemed. Usk peab liituma objektiivss ebakindlusega: Kierkegaard pilkab ,,tõemeelset meest’’, kes kinnitab, et kui talle näidataks piisavalt märke igavesest elust sealpoolses maailmas, siis ta oleks küll valmis selle nimel riskima kõigega, mis tal on. See teadmine ei aitaks: vastupidi, see takistaks teda tulemast usu objektiivse ebakindluse juurde. See hävitaks võimaluse pöörduda usku. (Meos 2000)
Usu juurde kuulub moment, mida Kierkegaard kutsub hüppeks; ta võtab selle mõiste saksa kirjanik- filosoofilit G.E.Lessingilt(1729-17819, kes üldse on sügavalt mõjutanud Kierkegaardi subjektivismi.(4)
Tõsiasjad on usust loogiliselt eraldatud. Selle loogilise katke või lõhe võib ületada vaid subjekti enda valikuga. Ta peab hüppama. Kui ta ei hüppa, siis ta ka ei usu. Kui ta ei julge või ei taha hüpata, kui ta veendub hüppe mõttetuses – ta ,,teab’’ -, siis ta ka ei usu. Kuid Kierkegaardi armutu tees on, et kõige sügavamalt ilmneb inimlikkus just selle lõhe ees seistes; hüpe määratleb meie olemasolu.(Meos 2000)
Et autentselt olemas olla, peab inimene hüppama. Et olla autentne subjekt, peab inimene uskuma; ta peab uskuma objektiivse, kõigil tingimustel püsimajääva ebakindluse ees. Inimlikkust ja autentset eksistentsi ei ole ilma ühetagi neist – ilma usuta, ilma riskita, ilma ebakindluseta; ilma hüppeta, mille mina sooritan.(Meos 2000)
Objektiivne ebakindlus ühineb Kierkegaardil isikliku valiku nõudega. Usk eeldab subjekti oma sisemistm isiklikku tegu; see eeldab temalt otsustust – ja sellel otsusel ei saa olla mingit tuge väljaspool teda ennast. Kierkegaard on öelnud, et objektiivne subjekt ei tunne mitte kuskil mingit ääretut tarvet otsustada. See on falsum, mis iseloomustab kogu objektiivsust.(Saarinen 1985)
Otsustuse kaudu avaldub Kierkegaardi järsk, peaaegu ebainimlik subjektivism ning äärmuseni paljaks kistud eksistents. Inimene on otsuste ees üksi – hirmuäratavalt, kohutavalt üksi. Ja üksi ta sinna ka jäetakse.(Saarinen 1985)
Kierkegaard võrdleb usku mõtlemise, armastuse ja vaimustumisega. Armunu on meeleheitlikult kinni on armastatus, hoolimata sellest, kas ta saab ta endale või mitte. Ta viskub armastatu poole, kes iga hetk võib kaduda. Ja see on tema, kes armastab – just tema peab armastama oma armastust.(Saarinen 1985)
Igaüks peab ise oma mõtteid mõtlema, oma rõõmusid rõõmustama. Aktiivne, isiklik, kõrvaletõrjumatu kohalolek on Kierkegaardile inimsuse kandvaks sisuks . Selline on eksistents isikus ja isiku jaoks, selline on eksistents, mis on nabanööri pidi minuga seotud. (Saarinen 1985)
Suund on seest välja. Üksikisik peab valima usu hoolimata objektiivsest ebakindlusest. Usk on valik, ja ei saa olla miski muu kui valik. Kierkegaard tahab siduda inimese tema valiku ja usuga, kirgastada nende positsiooni, nende eksistentsi temale endale paratamatuna. Valik peab olema teadlik, see peab välja kasvama inimesest endast, see peab olema kirest küllastatud. Sellest peab kõik sõltuma. Ja valik peab korduma. (Saarinen 1985)
Ma peab olema teadlik oma usu objektiivsest ebakindlusest; rahulolu tekitav tunne, et valik on juba tehtud, on illusioon ilma sügavama sisuta. Ma ei või uskuda argumentidele toetudes, ma ei või uskuda mingitele välistele kinnitustele toetudes – ma võin uskuda vaid siis, kui ma valin usu. (Saarinen 1985)
6. Paradoks
Usk peab põhinema valikul ; valik peab korduma. Kuid alles siis, kui valik tuleb teha absoluutse paradoksi kasuks, alles siis on usk meie ees puhtaimal kujul. See hämmastav väide viib meid Kierkegaardi religioonifilosoofia tuuma juurde.(4)
Jeesus on Jumal ajas; ristiusu põhisisu koondub sellesse paradoksi, mille kohaselt igavene on muutunud ajalooliseks. Inkarnatsiooni teoloogilised ja filosoofilised ulatuvused on Kierkegaardi mõtlemise baasiks. (Saarinen 1985)
Igavese ja ajaliku kategooriad on leppimatus vastuolus . Jeesuse inimeseks saamine on maailmaajaloo eksistentsidraama nullhetk, mille kiirgus ulatub kõikjale. Hetk, mil jumalus tungis aega, on otsustav lähtepunkt.(Saarinen 1985)
Ristiusu sisu: ajas olev üksikisik – mina – liidab end igavikuga ajas. Ta ei seo end usu kaudu igavikuga; siin vahel on ületamatu barjäär, millest absolutistlik Kierkegaard ei tagane kuni lõpuni. Inimene on ajas, Jumal on väljaspool aega ja ajalugu, igavene.(Saarinen 1985)
Absoluutse, äärmusliku subjektivistina tahab Kierkegaard tagada usu tingimusteta põhjusetuse, lõplikult ja möödapääsmatult; usk on hüpe, mida sooritades riskitakse kõigega. Nii on Kierkegaard meile öelnud ja nüüd näitab ta meile, et sõna ,,kõik’’ tuleb mõista ilma mingite – absoluutselt mingite – reservatsioonideta.(Saarinen 1985)
Kierkegaard ei esita kunagi filosoofiliselt rahuldavat seletust, ta ei näita, miks see sügavaim subjektiivne usk peab olema ristiusk, miks hüpe peab tehtama ristiusu Jumala suunas.(Saarinen 1985)
Kuidas saada subjektiivseks ja kuidas saada kristlaseks – need kaks küsimust, üks filosoofiline ja teine reiligioosne, liidab Kierkegaard üheks. Subjekti ülesanne on saada kristlaseks ja kristlase ülesanne on saada subjektiks. Selline oli Kierkegaardi probleem, mille käsitlemise võttis ta enda peale.(Saarinen 1985)
7. Subjektiivne tõde
,,Tähtis on mõista, mida saatus on mulle määranud, näha, mida Jumal soovib mind tegevat, oluline on leida tõde, mis on tõde minu jaoks, leida see idee, mille nimel ma elaksin ja oleksin valmis surema.’’(Meos 2000)
Kierkegaard ei eita objektiivse tõe olemasolu; see on olemas, aga ta on tähtsusetu. Ülipersonaalne, intersubjektiivne tõde on, nagu ta on – kõigutamatu. Ma ei saa midagi parata nende tõsiasjade suhtes, mis kehtivad paratamatult. Ennekõike, ma ei saa otsustada. Ja kuna objektiivsed tõed ei ole riskialtid, ei ulatu nad ka selle tasemeni, mida Kierkegaard aina sügavamalt tahab hõlmata - ,,immanentsuseni, mis saavutab äärmusliku taseme, kui ta süleleb objektiivset ebakindlust kogu ääretu kirega.’’(Meos 2000)
Vaid risikialdis, objektiivselt ebakindel aste omab eksistentsiaalset tähendust: see on Kierkegaardi tõekäsitluse põhisisu. ,,Ilma riskimata ei ole usku.’’ Ilma usuta ei ole individuaalset, minu isikuga tihedalt seotud subjektiivset eksistentsi.(Meos 2000)
Miks objektiivne, süstematiseeritud tõde ei võiks olla eksistentsiaalse loomisprotsessi töövahend? Kierkegaard eitab järsult hegellikku suurstlevat viisi esitada kogu tõde objektiivsena, pakitud valmistootena, mille võib üle filosoofialeti täiesti impersonaalselt ja kergel käel ostjale ulatada. Miks ma siis ei võiks kogeda objektiivset tõde oma tõena? Miks ma ei võiks valida objektiivset tõde sama intensiivselt ja kirglikult nagu objektiivset ebakindlust? (Meos 2000)
Osa Kierkegaardi kõige keerulisematest ja raskesti mõistetavatest arutlustest käsitleb just nende kahe mõiste suhet – usu olemuse suhet sellesse, mil viisil ma usun. Üks asi on ilmne: kuidas usu olemus ka piiritletud ei oleks, ikkagi ei oleks mingit tagatist, et usk oleks kvaliteedilt õige, et see oleks isiklikult kogetud usk, usk pärast hüppe sooritamist. (Saarinen 1985)
Kierkegaard asetab rõhu sellele, kuidas me usume, teeb tühjaks usu sisu. Ta käsitleb uskumise viisi ja sisu vastuolu nii üheselt ja järsult, et kogu visiooni ähvardab kokkuvarisemine küsimuse liigse teravdamise tulemusena. Midagi sisuliselt piiratut peab ristiusult igal juhul eeldama. Kuidas saab mingi subjektiivne intensiivsus, mingi ääretu immanentsus tagada, et hüpe toimub kristliku Jumala poole, mitte millegi muu suunas? Kierkegaard hiilib sellest küsimusest kõrvale.(Saarinen 1985)
Alles jääb halastamatu subjektiivne tõde; valik, hüpe ja mina ise.(Saarinen 1985)
Kokkuvõte
Referaadist saab teada palju uut huvitavat Sören Kierkegaardi kohta. Lähemalt saab lugeda tema eluloo , loomingu, isikliku filosoofia, eksistentsi, usu, paradoksi ja subjektiivse tõe kohta.
Võib tõdeda, et seda referaadi koostades oli väga raske mõista Kierkegaardi mõttekäiku, kuna see erines kõigest eelnevast , mida mina kuulnud olen. Mõistan neid, kes on öelnud, et temast on raske aru saada ja, et tema mõttelend on pidurdamatu. Kuid just kõige sellepärast peetaksegi teda üheks 19.sajandi sügavamaks mõtlejaks, kellest on ammutanud inspiratsiooni paljud järgmise põlvkonna filosoofid .
Kasutatud kirjandus

Meos, Indrek 2000. Uusaja filosoofia. Tallinn: Kirjastus Koolibri.

Saarinen, Esa 1985. Filosoofia ajalugu:tipult tipule Sokratesest Marxini . Tallinn: Avita .

www.hot.ee. Sören Kierkegaard.
http://www.hot.ee/indrme/soren.ht m

(Ingl. k) wikipedia.org. Sören Kierkegaard.
http://en.wikipedia.org/wiki/Søren_Kierkegaard