Eksistentsialism (2)

SISSEJUHATUS
Eksistentsialism on filosoofiline ja kirjanduslik vool, mis tekkis ja sai populaarseks Teise maailmasõja eelõhtul.
Eksistentsialism lähtub inimese mõistmisel tema eksistentsist. Eksistentsialismis on filosoofia ja kirjandus tihedalt omavahel põimitud. Lisaks rõhutab eksistentsialism ka vajadust rakendada mõtlemist isiklikus ja ühiskondlikus elus, sh poliitikas.
Oma eel-eksistentsialistlike eksistentsi-määratlustega on olnud eksistentsialismi eelkäijateks Sören Kierkegaard , Henri Bergson ja Martin Heidegger .
Selleks, et eksistentsialismi õieti mõista peamegi ajas tükk maad tagasi minema, nimelt Sören
Kierkegaard’i juurde. Teda peetakse eksistentsialismi isaks. Kierkegaard kritiseeris teravalt oma aja hegeliaanlust ning Taani kiriku sisutühja "kristlikkust". Paljud tema teosed käsitlevad religioosseid teemasid , nagu usk Jumalasse, kirik kui institutsioon , kristlik eetika ja teoloogia jne.
Eksistentsialismi mõjutajateks loetakse enamasti järgmisi autoreid: Friedrich Nietzsche, Fjodor Dostojevski, Franz Kafka, Blaise Pascal, Miguel de Unamuno.
Eksistentsialitid kritiseerivad produktiivselt näiteks Georg Wilhelm Friedrich Hegeli filosoofiat , René Descartesi, aga ka Arthur Schopenhauerit.
PÕHIEELDUSED
Eksistentsialismi tähtsaimaks autoriks peetakse Jean-Paul Sartre 'it. Tema käsitlusest lähtuvalt võib eksistentsialismi peamiseks eelduseks pidada sellele iseloomulikku inimese-käsitlust. Sartre'i käsitlus, mis on kokku võetud tema peateoses "Olemine ja eimiski", on mõjutatud Martin Heideggeri teosest "Olemine ja aeg".
Kui varasemas filosoofias räägiti palju inimese loomusest või tema mõistuslikust olemusest, siis eksistentsialistid vastanduvad sellele arusaamale väites, et inimene on eriline olev, kelle puhul ei eelne tema eksistentsile ehk olemasolule mingit etteantud olemust ega ideed, vaid inimene alles loob selle endale. Asjade, eriti arefaktide puhul eelneb nendele idee, kavand või projekt (prantsuse keeles le projet), mille järgi need valmistatakse. Inimene aga pole selline asi, eksistents pole kunagi valmis, kuna puudub mõõdupuu valmisoleku mõõtmiseks, ja on alati ebatäielik, mistõttu pole ka inimene enda jaoks kunagi täielikult haaratav. Sestap ütlevad eksistentsialistid, et inimene on maailma heidetud, ta pole maailmas kunagi päriselt kodus.
Arusaamaga eksistentsist kui inimese olemise viisist vastandutakse varasemale arusaamale inimesest, kui jumala loodud olendist, kellele on sellesama jumala poolt ette antud elu eesmärk ja väärtused, mida taotleda. Kui inimene pole loodud jumala näo järgi ega oma eelnevalt teda määravat olemust, siis on inimene vaba või isegi vabaks neetud ja peab enda olemuse üle otsustamise võtma enese kanda.
Ennast loov otsustamine väljendub valikutes, mida inimene teeb. Inimene saab teha valikuid ainult oma eksistentsi piires, st inimene on vaba valima sellel ajal, mis on tema sünni ja surma vahel, ning need valikud on eksistentsi piires lõplikud, neid saab teha ainult üks kord, iga valik on iseseisev valik inimese olemasolu mingis faasis. Vastavalt arusaamale eksistentsi ainukordsusest ning pinguldatusest sünni ja surma vahele kirjeldavad eksistentsialistid tõelist valikut endaküllasena, mis on ainult inimese enda teha, mis kuulub inimese eksistentsi kindlasse faasi, milles inimene ise otsustab ja vastutab selle valiku eest enda eksistentsi nimel, mida ta on sunnitud looma. Inimene ise visandab või projekteerib enda ja on seega enda-jaoks-olev mitte iseendas -olev.
VABADUS
Vabadus on seega eksistentsialistide arvates raske koorem , kuna sellega kaasneb vastutus, eksistentsi vabaduse puhul vastutus oma ainukordse olemasolu ja selle endast lähtuva loomise eest. Selle koorma kandmise mõju väljendavad eksistentsialistid selliste mõistetega nagu äng, iiveldus, hirm jne.
Selliseid inimese eksistentsi määravaid komplekse, aga nende hulka kuuluvad ka vabadus, armastus jms, nimetavad eksistetnsialistid Martin Heideggeri eeskujul ka eksistentsiaalideks, mida eksistentsialistid, eriti Jean-Paul Sartre on püüdnud fenomenoloogiliselt kirjeldada, st lähtuvalt inimese faktilisest maailmas-olemisest mitte mõnest teaduslikult positiivsest või ratsionalistlikust teooriast.
Inimlik eksisteerimine toetub vabadusele. Vabadus on inimesele seesmiselt omane, ta on vaba tänu enda eksisteerimisele. Tegelikult püüdleb aga inimene orjusele. Kierkegaardi sõnade järgi tähendab orjus oma vabadusest loobumist, ja nimelt vabatahtlikku loobumist. Põhjus seisneb selles, et vabadus on ärevuse ja teiste negatiivsete emotsioonidega seotud. Vabadus nõuab sügavalt individuaalset ellusuhtumist , orjus on võimalik karjainstinktide ja kollektiivse käitumise tingimustes.
ÜHISKOND
Sartre'i järgi teeb end eksistentsiaalselt mõistev inimene eetilisi valikuid lähtuvalt heast usust, st ta ei tee oma valikutes kunagi oma eksistentsi suhtes mööndusi. Need, kes põhjendavad oma halbu valikud sellega, et need ei mõjuta midagi, või sellega, et teised teevad ju ka nii — need lähtuvad valikute tegemisel halvast usust ega ole tõelised eksistentsialistid. Viimased teavad, et oma iga oma valikuga valivad nad ühtlasi inimese, st see, missuguseks ma tahan end luua, see saab eeskujuks inimkonnale ning see tahe , mille ma oma isiklikku valikusse panen , teenib ka seda eesmärki, et luua inimest kui sellist. Selles mõttes pole minu valik kunagi ainult mind puudutav, lokaalne , vaid on globaalne. Sartre'i eetiline printsiip sarnaneb Immanuel Kanti kategoorilisele imperatiivile.
Eksistentsialistid panid suurt rõhku sellele, et mõtlemine peab olema seoses tegelikkusega, maailmaga , ühiskonnaga. Eksistentsialistlik mõtleja on sestap angažeeritud (prantsuse keeles engager) mõtleja, st selline mõtleja, kes rakendab oma mõttetegevust ja viib seda ellu nii seoses oma lähedastega, ühiskonnaga, globaalselt jne.
Paljud eksistentsialistid on tundnud poolehoidu kommunistliku ühiskonnakorralduse suhtes.
ALBERT CAMUS
Albert Camus käsitleb end eksistentsiaalselt mõistva inimese suhet ühiskonda, kultuuri.
Inimese käsitlemisel tuleb lähtuda tema täiesti isikupärasest olemisest ehk eksistentsist; inimene seisab pidevalt silmitsi eluliste valikute ning oma olemasolu piiridega (surmaga); elu, mida elatakse oma individuaalsust teadvustamata, on võõrandunud ja absurdne; absurdsust on võimalik leevendada ükskõiksust hüljates, luues ennast ja oma ühiskonda ning kaitstes inimesi elu julmuse eest; absoluutselt vaba on inimene, kes võtab endale täieliku vastutuse: julgeb ise valida ja otsustada.
KRIITIKAT
Eksistentsialiste on kritiseeritud, kuna nad jutlustavad individualismi ja relativiseerivad üldkehtivaid väärtusi. On leitud, et eksistentsialistid on moraalitud tegelased, kes salgavad jumalat, muudavad elu kunstiks ega oma mingeid kõlbelisi väärtusi.
Sellistele süüdistustele vastavad eksistentsialistid osutades asjaolule, et inimese vabadusega kaasneb ka vastutus. Kuigi inimene ennast täiesti endaküllaselt ja subjektiivselt loob, siiski on ta sunnitud end looma võimalikult hästi ja ilusti, kuna ta ei saa enda eksistentsi piiratust kogenuna oma loomejõudu raisata — eksistents on ainukordne ja lõppeb surmaga.
Filosoofid on eksistentsialismi kritiseerinud selle poolest, et see lõhestab inimese ja maailma suhet ning polariseerib subjekt -objekt suhte liialt ühe poole, st subjekti kasuks. Seetõttu ei pea end eksistentsialistideks nt Maurice Merleau -Ponty ja Martin Heidegger, kuigi mõlemad on oma mõtlemises tegelenud sarnaste teemadega. Eksistentsialismist mõjutatuna on selle ühekülgset polarisatsiooni püüdnud ületada nt Paul Ricœur.
Mõnikord eristatakse nendel alustel eksistentsialismi ja eksistentsifilosoofiat. Viimane on erinevalt eksistentsi ja subjekti absolutiseerivast "ismist" neutraalselt määratletud filosoofia, mis eksistentsi mõistet teatud otsustaval määral kasutab, kuid pole selles suhtes normatiivne või populistlik (angažeeritud).
TÄNAPÄEV
Eksistentsialism pole tänapäeval enam selline filosoofiline moevool nagu ta oli Teise Maailmasõja ajal ja järel. Eksistentsialistideks on end pidanud paljud kunstnikud , kirjanikud, luuletajad , muusikud 20. sajandi teisel poolel.
Tänapäeva filosoofiliste moevoolude vaatenurgast, eriti postmodernistlikust perspektiivist on eksistentsialism liiga eesmärgipärane ja positiivne ega vasta globaliseerunud hüperkultuuri eklektilisele elutunnetusele. Seega heidetakse eksistentsialismi inimesekäsitlusele ette sedasama, mida too heitis omal ajal ette varasematele inimese-käsitlustele.
Võib pakkuda, et eksistentsialismiga sarnase rolli on tänapäeva kunstnike-kirjanike seas üle võtnud veelgi radikaalsem inimkäsitlus, mis mõistab inimest lõhestununa ja valikute suhtes huvituna, kuna tal pole mitte mingit eesmärki, mille eest ta peaks vastutama — isegi mitte subjektiivset. Nt Gilles Deleuze 'i mõtlemisest lähtuvalt käsitletakse inimest populaarselt kui masinlikku lineaarsetel katkestustel põhinevat olendit, kellel puudub range mina-pilt ning kelle toimimise rutiini sihiks on ühendada ja kombineerida kõike end ümbritsevat selle nimel, et luua midagi uut. Sellist inimest võib iseloomustada skisoidsena.
EKSISTENTSIALISTLIK KIRJANDUS
Eksistentsialistlik kirjandus käsitleb inimese maailmas olemise põhiküsimusi: väärtushinnangud, vabadus, vastutus, suhe Jumalaga, armastus, surm jms.
 “Võõras”, Albert Camus
“ Stepihunt ”, Hermann Hesse
“Iiveldus”,  Jean-Paul Sartre
„Eksistentsialism on humanism ”, Jean-Paul Sartre
„Ängi mõiste”, Sören Kierkegaard