Sören Kierkegaard
pilkab ,,tõemeelset meest'', kes kinnitab, et kui talle näidataks piisavalt märke
igavesest elust sealpoolses maailmas, siis ta oleks küll valmis selle nimel riskima
kõigega, mis tal on. See teadmine ei aitaks: vastupidi, see takistaks teda tulemast usu
objektiivse ebakindluse juurde. See hävitaks võimaluse pöörduda usku. (Meos 2000)
Usu juurde kuulub moment, mida Kierkegaard kutsub hüppeks; ta võtab selle mõiste
saksa kirjanik-filosoofilit G.E.Lessingilt(1729-17819, kes üldse on sügavalt
mõjutanud Kierkegaardi subjektivismi.(4)
Tõsiasjad on usust loogiliselt eraldatud. Selle loogilise katke või lõhe võib ületada
vaid subjekti enda valikuga. Ta peab hüppama. Kui ta ei hüppa, siis ta ka ei usu. Kui
ta ei julge või ei taha hüpata, kui ta veendub hüppe mõttetuses ta ,,teab'' -, siis ta ka
10
ei usu. Kuid Kierkegaardi armutu tees on, et kõige sügavamalt ilmneb inimlikkus just