Soren Kierkegaard -referaat (0)

TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL
Gerda Parkja
Søren Kierkegaard
Õppeaines: TEADUSFILOSOOFIA
Rõiva- ja tekstiiliteaduskond
Õpperühm: TD-22A
Juhendaja : lektor Endel Mesimaa
Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord 2
1. Peatükk - Elulugu 3
1.1. Varajased aastad ( 1813 -1836) 3
1.2. Kooli lõpetamine ja Regine Olsen ( 1837 - 1841 ) 3
1.3. Kirjanikuamet ja Corsairi afäär 4
1.4. Teine kirjanikupõlv (1846- 1853 ) 5
1.5. Kiriku ründamine (1854-1855) 5
1.6. Kierkegaard inimesena 5
2. Peatükk. Kierkegaardi filosoofia. 6
2.1. Kierkegaardi eksistentsialism . 6
2.2. Kierkegaard usu ja kristluse kohta 7
2.3. Kierkegaard tõe kohta 8
2.4. Aabrahami ja Iisaki lugu 8
2.5. Kierkegaardi mõtted teiste filosoofide kohta. 9
2.5.1. Georg Wilchelm Hegel 9
2.5.2. Friedrich Wilhelm Joseph von Schelling 10
2.5.3. Arthur Schopenhauer 10
2.6. Kierkegaardi filosoofia taasavastamine ja selle väärtus tänapäeval 10
3. Peatükk. Mõned Kierkegaardi teosed. 11
3.1. Emb- kumb . 11
3.2. Ängi mõiste 11
4. Peatükk. Minu isiklik arvamus. 12
5.Kasutatud materjalid: 13
5.1. Raamatud: 13
5.2. Teaduslikud artiklid: 13
5.3. Internetileheküljed: 13

1. Peatükk - Elulugu

1.1. Varajased aastad (1813-1836)

Søren Aabye Kierkegaard, Taani kõige tuntum filosoof sündis 5. mail 1813 Taani pealinnas Kopenhaagenis. Tema isa oli tekstiilikaupmees ja tema ema toatüdruk. Nende pere oli rikas. Kierkegaard oli perre sündinud seitsmest lapsest noorim, kellest viis varakult surid.
Isa rangelt kristlik kasvatus ja raskemeelsus muutsid tema lapsepõlve raskeks, tema vähenõudlik ema aga mõjutas mitmeid tema hilisemaid kirjutisi.
Isa soovil läks Kierkegaard 1830. aastal Kopenhaageni ülikooli teoloogiat õppima. Seal olles tegeles ta aga aina rohkem filosoofia ja kirjandusega, mis teda teoloogiast rohkem paelusid.
Ülikoolis õppimise ajal kohtus ta ka mitmete tähtsate Taani vaimuelu esindajatega.
1934. aastal suri tema ema, mistõttu Kierkegaardi tabas ränk kriis mida ta ise nimetas „suureks maavärinaks“. Ta langes suurde depressiooni.

1.2. Kooli lõpetamine ja Regine Olsen (1837-1841)

1837 läks ta oma isaga tülli. Nad jõudsid ära leppida enne seda kui isa järgmisel aastal suri, jättes maha varanduse millest Kierkegaard sai elada oma elu lõpuni. Enne oma surma palus isa tal lõpetada oma teoloogiaõpingud, mida ta ka tegi.
1840. aastal sooritas ta oma esimese teoloogiaeksami ja õpetas oma õpingud ülikoolis.
Samal aastal kihlus ta 17-aastase Regine Olseniga, kellega ta oli kohtunud 1937ndal aastal.
Üsna peatselt hakkas Kierkegaard aga kahtlema oma võimetes olla hea abikaasa. Kogu järgneva aasta jooksul uputas ta end töösse. Regine tundis et tema täis ajakava on vaid viis tema vältimiseks. Selle aja jooksul õnnestus neil siiski säilitada mahukas kirjavahetus .
11. augustil 1841 kui oli möödunud 13 kuud nende kihlumisest, otsustas Kierkegaar kihluse tühistada. Kierkegaard tühistas kihluse, mis võis olla sellepärast ei tundud ennast neiu väärilisena ning pidas abielu temaga liiga piiravaks. Olgugi et mees teda armastas , võis ta arvata et ei leia oma kirjanikutöö ja kristliku usu kõrval aega abielu jaoks. Samuti soovis Kierkegaard ennast eraldada ülejäänud ühiskonnast eraldada, ja abiellumine Reginega oleks teda veel rohkem ühiskonnaga sidunud. Olgugi Samas ei ole täiesti kindlalt teada miks ta otsustas nii käituda. Kas abielluda temaga või mitte oli kõige tähtsam valik mehe elus, ning tema suhe selle neiuga täitis tema meeli ja mõtteid terve eluaja. Regine Olsenit peetakse ka tema tööde kõige suuremaks mõjutajaks, seda eriti Kierkegaardi tuntuima teose „Emb-Kumb“ puhul, mis väljendab mehe mõtisklusi selle üle, kas ta ikka tegi kihlust katkestades õige otsuse.
Pärast kihluse katkestamist oli Regine väga murtud , ja kuigi ta palus mehel ennast mitte maha jätta, jäi too endale kindlaks, olgugi, et lahkuminek põhjustas valu neile mõlemale. Sellest valust ei saanudki Kierkegaard kunagi üle.

1.3. Kirjanikuamet ja Corsairi afäär

Samal aastal kaitses ta oma magistri väitekirja ning sõitis pärast seda pooleks aastaks Berliini et kuulata Friedrich Wilhelm Joseph Schellingi loenguid. Kierkegaard oli kogu oma elu elanud Kopenhaagenis, ning ta käis oma elu jooksul välismaal vaid viis korda. Esialgne vaimustus Schellingi filosoofiast asendus aga peagi pettumusega. Tagasi kodulinnas, elas ta tagasitõmbunult ja hakkas kirjutama.
Alates aastast 1842 hakkasid üksteise järel valmima tema filosoofilised teosed mida ta avaldas erinevate varjunimede all. Tema esimene teos kandis nimetust „Emb-kumb“, mis tegi ta koheselt tuntuks .
Samal aastal ilmusid ka teosed „Kordamine“ ning „Kartus ja värin“. Aastal 1844 järgnesid „Ängi mõiste“ ja „Filosoofilised pudemed “, 1845. aastal „Staadiumid eluteel“ ja 1846. aastal „Kokkuvõtlik mitteteaduslik järelsõna“. Lisaks avaldas ta sarja nimega „Meeliülendavaid ja kristlikke kõnesid“.
22sel detsembril aastal 1845 avaldas Peter Ludvig Møller, Kierkegaardi põlvkonna autor kes õppis Kopenhaageni ülikoolis temaga samal ajal, artikli mis kaudselt kritiseeris Kierkegaardi teost „Staadiumid eluteel“. See artikkel kiitis Kierkegaardi tema vaimukuse ja intelligentsuse eest kuid pani kahtluse alla selle kas ta suudab kunagi valitseda oma annet ning kirjutada sidusaid, terviklikke töid. Møller oli samuti ajakirja Corsair toimetaja. Corsair oli Taani satiiriline ajakiri mis pilkas kõiki märkimisväärseid isikuid. Kiekegaard vastas Mølleri artiklile mitme kirjutisega, neist ühes paludes nimetatud ajakirjal ennast häbistada, mida ka kuulda võeti. Võitlus selle ajakirjaga tõi tema elus teatava pöörde eraklikku ellu.
Temast avaldati mitu karikatuuri ja teda rünnati, kritiseerides tema välimust, häält ja kombeid. Temast sai kogu linna pilkealune, teda rünnati mitu kuud järjest Kopenhaageni tänavatel.
Kierkegaard tajus seda väljakutsena, mis ajendas teda teravalt kritiseerima kopenhaagenlasi ja kodalikku ühiskonda, eriti aga Taani riigikirikut. Oma seni ilmunud kirjutistega oli ta rahul ja kavatses jätkata oma teekonda preestriks saamiseks.

1.4. Teine kirjanikupõlv (1846-1853)

Sellest hoolimata hakkas Kierkegaard taas kirjutama. Et tema esimese kirjanikupõlve teosed keskendusid Georg Wilhelm Friedrich Hegeli filosoofiale, siis selle perioodi teosed kõnelesid kiriku silmakirjalikkusest.
1847. aastal abiellus Regine tema noorpõlvesõbra Fritz Schlegeliga. Sellest teadasaamine mõjutas Kierkegaardi suurel määral, olgugi, et ta aastaid tagasi oli loobunud Reginest et ta võiks abielluda teise mehega.
Sellel perioodil kirjutas ta ka oma viimased teosed mis kandsid nime „Haigus surmaks“ ja „Sissejuhatus kristlusse“.

1.5. Kiriku ründamine (1854-1855)

Kierkegaard viimaseid eluaastaid iseloomustas püsiv rünnak Taani riikliku kiriku vastu mitmetes ajalehtedes. Oma elu lõpul jäi ta üha üksildasemaks sest igasuguse dogmaatilise kindluse eitamine oli katkestanud tema sidemed kirikuga ning samuti oli ta lahku viidud vabameelsetest ringkondadest.
Ta ei elanud vanaks. Oktoobris 1855 varises ta tänaval kokku ning viidi haiglasse. Pärast seda kui ta oli olnud seal üle kuu aja suri ta 11.novembril. Ta suri täiesti iseenda hooleks jäetud inimesena kellena oligi end kujutlenud.

1.6. Kierkegaard inimesena

Kierkegaardi elu ei olnud õnnelik, ja selle tulemusena kujunes temast pingeline inimene, kes oli nii füüsilises kui vaimses mõttes halvatud . Teda ei sümpatiseerinud teda ümbritsevad inimesed ega Taani intellektuaalne ja kultuurne õhkkond. Ta ei soovinud olla teistele inimestele meele järele ning tahtis ennast eraldada ülejäänud ühiskonnast.
Ta taunis naudingut ja teiste inimestega sõbrustamist ning seda tavapärast elu mida paljudele elada meeldis. Tema arvates see talle ei sobinud.
Kierkegaard oli väga tark inimene ning suurepärane vaidleja. Ta oli otsekohene , ja kui talle midagi ei meeldinud ütles ta selle välja, tehes seda enamasti teravalt ja ründavalt.
Kierkegaard oli väga mitmekülgne inimene. Teda on raske mingisse kategooriasse paigutada: mõningate lugejate jaoks on ta peamiselt filosoof, teiste jaoks kristlik mõtleja või teoloog . Lisaks oli ta ka läbinägelik psühholoog ja terav kultuurikriitik. Kuid eelkõige oli ta kirjanik.

2. Peatükk. Kierkegaardi filosoofia.

Kierkegaardi filosoofia ei kujuta endast mingit viimistletud ja igakülgselt arendatud süsteemi. Tema filosoofia on mitmekülgne ja raskesti mõistetav. Oma vormilt on see pigem kirjanduslik kui teaduslik.
Ta võitleb kõigi filosoofiliste süsteemide vastu, ja ka tema enda filosoofiat on raske liigitada.
Tema käsitluse põhilaad on alati teravalt poleemiline, sarkastiliselt irooniline ja seejuures ka soe, peaaegu pisarateni tundeline . Pole ka liialdus öelda et ta on ainult niivõrd filosoof kuivõrd ta polemiseerib teiste filosoofidega.
Kierkegaardi filosoofia on väga suurel määral mõjutanud 20nda sajandi filosoofia arengut, eriti aga eksistentsialismi ja postmodernismi. Tema filosoofia mõjutas ka eksistentsialistliku filosoofia arengut, teda nimetatakse ka „eksistentsialismi isaks“.

2.1. Kierkegaardi eksistentsialism.

Lisaks Kierkegaardile kuulub esimeste eksistentsialistide hulka ka Friedrich Nietzsche . Samas kui Nietzsche läheneb esistentsi probleemile inimlikust vaatepunktist, siis Kierkegaard vaatleb seda teemat kristlikust vaatepunktist.
Kierkegaardi jaoks on iga inimese kõige pakilisem küsimus on iga inimese eksistentsi mõte. Termi all „ eksisteerima “ mõtles ta inimese eksisteerimist. Kierkegaardi jaoks on inimestele iseloomulik see et me paistame silma vastutatavate indiviididena kes peavad tegema vabu valikuid.
Iga inimene peab sooritama „usuhüppe“ hoolimata sellest et me ei tea mis tagajärjed meie tegudega kaasnevad, olgugi et me nende eest vastutame.
Üksikisik ei ole Kierkegaardil paratamatusega kulgeva ajaloolise arengu koostisosa. Ta on täiesti vaba, tema valikud ei ole mitte millegi poolt tingitud. Vastupidi, ainult nende valikutega allutabki ta end looduse ja ühiskonna seadustele ja ainult nende valikute alusel ta „eksisteeribki ajas“.
Vastutamine omaenda eksistentsi eest teeb aga tõsisele inimesele igast tema valikust tohutu koorma ja nii ta siis otsib tuge temast väljapoole jäävalt absoluutselt algelt – Jumalalt.
Kierkegaardi jaoks ilmneb inimese tõeline olemine hirmus ja meeleheites mida ei ole võimalik teistega jagada, kohustuses pidevalt valida ja tehtud valiku eest eetiliselt vastutada.
Enda tõeliselt tundma õppimine on Kierkegaardi arvates elu tegelik eesmärk – see on eetiline eesmärk, kuid samas ka ettevalmiselt tõeliseks religioosseks mõistmiseks. Indiviid võib eksisteerida tasemel kus ta ei tunne iseennast . Me saame näiteks elada oma naudingute tingimustes, kuid sellisel viisil me liugleme läbi elu ilma mingi eesmärgi või põhjuseta. Et meil oleks olemas suun , meil peab olema eesmärk mis määratleb meie elu eesmärgi.
Kierkegaardi arvates on inimesed unustanud mida eksisteerimine tegelikult tähendab. Samas ei mõtle ta selle all seda et me oleksime unustanud vastuse eksisteerimise küsimusele, vaid seda, et me oleme selle küsimuse üldse ära unustanud. Tema arvates põhjustab unustamise meie pidevalt kasvav teadmiste hulk. Ta ei ütle et teadmised oleksid midagi halva, vaid pöörab tähelepanu sellele et teadmiste taotlemine, ükskõik kui väärtuslikud nad ei oleks, võib tõmbab meie tähelepanu kõrvale eksistentsiaalsetest probleemidest. Ja isegi kui me peatume et mõelda teadmiste eesmärkidele ning järeldame et inimelu parandamiseks tuleks neid taotleda, jõuame ikkagi tagasi küsimuse juurde mida elu tähendab ja miks see oluline on.

2.2. Kierkegaard usu ja kristluse kohta

Üks peamisi mõisteid, mida Kierkegaard kasutab rääkides kristlusest ja usust, on „usuhüpe“ või teisisõnu „hüpe usku“. Teisisõnu, Kierkegaard rõhutab mõtet et usk Jumalasse ei ole ja ei peakski olema mõistuspärane seles mõttes et ei ole võimalik kuidagi veenvalt tõestada et Jumal on olemas või et kristlus on õige. Kierkegaard ründas selleaegses protestantlikus ühiskonnas levinud uskumist et kristlaseks saamiseks tuleb vastu võtta teatud hulk ratsionaalseid tõendeid kristluse paikapidamise kohta. Kierkegaardi jaoks oli see silmakirjalikkus .
Samuti ei ole ta nõus väitega justkuid oleks Kristuse sõnad ainult kogum seosetuid mõistujutte ebaselgete tähendustega ja mis ei sobi ühtsesse süsteemi. Isegi imed nagu vee veiniks muutmine või surnust ülestõusmine ei tõesta lõplikult midagi ära, vaid on lihtsalt vahendid selleks et tõmmata üksikisiku tähelepanu otsuse tegemise vajalikkusele, ja seda „usuhüppe“ alusel, ehk siis kas uskuda või mitte. „Usuhüpe“ on vajalik kuna Jumal, kes on transtsendentne ja teistsugune, on tunnetamatu ja igasugune ilmutus inimkonnale saab ainult kaudse suhtlemise vormis olla.
Kierkegaardi jaoks oli tema usk, kristlus, midagi sellist millele tuleb pühenduda ja mida tuleb võtta tõsiselt. Ta nägi enda ümber palju inimesi kes olid kristlased sellepärast et nende vanemad seda olid ja kuna nad olid kristlikus ühiskonnas üles kasvanud. Samas kui ta küsida neilt nende usu kohta ei oska nad midagi vastata. Sellist käitumist nimetas Kierkegaard silmakirjalikkuseks, sest sellised inimesed ei olnud tegelikult kristlased, kuigi nad ise vastupidist väitsid.

2.3. Kierkegaard tõe kohta

Üks Kierkegaardi kõige mõjukamaid ideid oli tõe kohta. Tema vaatenurga kohaselt oli olemas kahte liiki tõde. Mõnikord kirjeldab ta neid kui „objektiivne“ ja „subjektiivne“ tõde; mõnikord ütleb ta et on olemas tõde mida teatakse ja tõde mida elatakse. Vastavalt Kierkegaardile on elatud subjektiivne tõde sellist liiki tõde mis on kõige tähtsam igale eksisteerivale inimolendile.
Sellise väide on traditsionaalse filosoofia kritiseerimine enamus filosoofide jaoks – vaatamata erimeelsustele selle üle kuidas määratleda tõde, kuidas tõde teada saada ja kuidas kõige paremini seda saavutada.
Kierkegaardi ei huvita eriti filosoofilised arutelud selle kohta kas me tõesti teame et asjad mida me tajume on olemas või kas me tegelikult teame et täna on esmaspäev. Kierkegaardi arvates on oluline see kuidas inimene seostab ennast asjadega millesse ta sub. Mis on tähtis on see kuidas sa elad välja seda, mida sa usud , päevast päeva ja hetkest hetkesse. Kierkegaard keskendub küsimusele mida tähendab olla tõsi või olla olemas tõepäraselt.

2.4. Aabrahami ja Iisaki lugu

Oma raamatus „Kartus ja värin“ räägib Kierkegaard Aabrahami ja Iisaki loost . Selles raamatus vaadeldakse Aabrahami kui „Usu Rüütlit“. Kierkegaardi Aabraham ei tõesta mitte ainult religioosse usu paradigmat vaid ta on imetlusväärne tegelane hoolimata tema mõrvarlikest kavatsustest, sest ta astub julgelt vastu ühe oma kõige kallima inimese kaotamisele. Vastavalt Kierkegaardile on Aabraham kangelane mitte sellepärast et ta kuuletus Jumala käsule vaid kuna ta säilitab oma suhte Iisakiga pärast temast loobumist.
Kui Aabraham tõstab noa et Iisak tappa, sümboliseerib see seda et igat inimestevahelist suhet kummitab surma väljavaade. Armastus lõpeb alati kaotusega, vähemalt selles elus.
Üks vatus sellele on eksisteerimise asjaolu: vältida küsimust suremise kohta nii palju kui võimalik. Teine vastus sellele probleemidele on seista vastamisi vältimatule kaotusvalule ja nautida õnnelikke suhteid teiste inimestega seni kuni elu kestab. Kierkegaardi meelest on see valik palju õilsam kui on esimene, kuid see on ikkagi kaugel Aabrahami julgusest kes jätkab Iisaki armastamist hoolimata sellest et ta teab millise kannatuse see kaasa toob.

2.5. Kierkegaardi mõtted teiste filosoofide kohta.

2.5.1. Georg Wilchelm Hegel

Kui Kierkegaard 1830.aastatel Kopenhaagenis teoloogiat õppis, oli seal valitsevaks Georg Wilchelm Friedrich Hegeli õpetus ehk hegelianism. Kodanikuühiskond ja riik olevat senise ajaloo tipp ning teoloogia mõistvat üksmeeles filosoofiaga seda ajaloo kõrgpunkti absoluudi ilminguna – Jumala nähtavaks saamisena. See hegelianism on Kierkegaardile juba algusest peale vastumeelne nii oma absoluutsusepretensiooni kui ka elukauguse tõttu. Kierkegaard märgib et kui Hegel oleks kirjutanud, et tema süsteem on üksnes „mõtteeksperiment, milles ta on isegi paljudes kohtades millestki kõrvale põigelnud, siis oleks ta kindlasti suurim mõtleja, kes eales elanud. Praegu on ta koomiline.“ Sest reaalsete isiklike valikute juures, mis puudutavad tema individuaalset elu, tema eksistentsi, ei saa Hegeli filosoofia teda aidata.
Kierkegaardile ei meeldinud Hegeli viis süstematiseerida kogu olevat ja asetada kõik vägivaldselt mingisse loogilisse mõttekonstruktsiooni. Kierkegaard ise on kategoriseerimise vastu, juba seetõttu on ka tema enda filosoofiat raske mingisse kindlasse kategooriasse paigutada.
Paljud filosoofid arvavad et üks Kierkegaardi suurimaid panuseid filosoofiasse on tema kriitika Hegeli vastu. Tõepoolest, paljud tema teosed on kirjutatud vastusena või kriitikana Hegelile. Kuigi Kierkegaard kritiseeris tervalt mõningaid aspekte tema filosoofias, näitab tema töö samuti seda et ta ka austas Hegelit ning too oli teda ka positiivselt mõjutanud.

2.5.2. Friedrich Wilhelm Joseph von Schelling

Kui Kierkegaard sai teada et Hegeli suur konkurent Schelling hakkab 1841. aastal Berliinis pidama loenguid oma „ilmutusfilosoofiast“, mille keskmes Kierkegaardi lootuse järgi pidi olema konkreetsem tegelikkuse mõiste, sõitis ta otsekohe Preisimaa pealinna.
Kuid tema Schellingi-vaimustus andis peagi maad sügavale pettumusele, sest Schelling kirjeldas tegelikkust komplitseeritud protsessi tulemusena. Kierkegaard otsustas seda laadi teaduslikule filosoofiale vastu seada omaenda filosoofia.

2.5.3.Arthur Schopenhauer

Kierkegaard tutvus Schopenhaueri töödega alles oma elu hilisel perioodil. Ta pidi Schopenhauerit tähtsaks kirjutajaks, ent ei nõustunud peaaegu ühegi tema seisukohaga.
Kierkegaard usub et Schopenhaueri eetiline seisukoht on et isiklikud õnnestumised

2.6. Kierkegaardi filosoofia taasavastamine ja selle väärtus tänapäeval

Kierkegaardi nimi hakkas laiemale publikule tuttavaks saama alles 1879 . aastal ilmunud Taani kriitiku Georg Brandese avaldatud esseega ja pärast seda jätkas ta tutvustamist Taani filosoof Harald Høffding.
20.sajandil avastati Kierkegaardi eksistentsialism uuesti. Heidegger rääkis sellest, et inimene on „heidetud“ olemasollu – eksistentsi – ning peab iseenda hooleks jäänuna sellele eksistentsile mõtte andma, Sartre mängis läbi „valikusituatsioonid“, kus inimene peab ainult iseendale selle kohta aru andma, mis on õige teguviis , ning teoloogid, näiteks Karl Barth ( 1886 -1968) rõhutasid nagu Kierkegaardki et usk tähendab indiviidi valikut Jumala kasuks, mis ei ole põhjendatav.
Olgugi et Søren Kierkegaard elas kaua aega tagasi, on ta taanlaste jaoks endiselt tähtis isik. On palju taanlasi, kes ei ole kuigi hästi tuttavad tema loominguga, kuid samas tuntakse tema vastu väga suurt huvi akadeemilistes ringkondades. Kierkegaardist kirjutatakse palju ja teda, nagu ka tema kaasaegset Hans Christian Anderseni, nimetatakse ajakirjanduses peaaegu iga päev. Ikka leitakse uus tahk , otsitakse tema marginaalsemaid teoseid või kirjutatakse tema suhtumisest erinevatesse elu aspektidesse.

3. Peatükk. Mõned Kierkegaardi teosed.

3.1. Emb-kumb.

„Emb-kumb“ on Kierkegaardi kõige tuntum teos mis sündis pärast seda kui ta oli käinud Berliinis kuulamas Schellingi loenguid. Teos sarnaneb romaaline sama palju kui filosoofilisele traktaadile.
„Emb- kumb“ on teos mis mõtiskleb selle üle kas Kierkegaard tegi Regine Olsenist lahku minnes ikka õige otsuse.
„Emb-kumb“ jõuab välja religioosse vaatekohani. Ent tegemist ei ole süstemaatiliselt garanteeritud filosoofilise tõega: üksikisik ei ole Kierkegaardil paratamatusega kulgeva ajaloolise arengu koostisosa. Ta on täiesti vaba, temavalikud ei ole mitte millegi poolt tingitud.Vastupidi, ainult nende valikutega allutabki ta end looduse ja ühiskonna seadustele ja ainult nende alusel ta „eksisteeribki ajas“. Vastutamine omaenda eksistentsi eest teeb aga igast tema valikust tohutu koorma ja nõnda ta siis otsib tuge temast väljaspoole jäävalt absoluutselt algelt – Jumalalt.
Raamatus „Emb-kumb“ otsib Kierkegaard ka suunanäitamist religioossest ilmutusest. Ent Kristuse õpetus ei saa tema jaoks kunagi muutuda kindlaks teadmiseks sest siis ta ei oleks vaba. Religioon ei saa ega tohi olla dogma , vaid peab jääma millekski mille kasuks peab otsustama. Religioon on midagi paradoksaalselt.

3.2. Ängi mõiste

Teoses „Ängi mõiste“ näitab Kierkegaard mida see tähendab, kui ollakse kaotanud kõik kindlad filosoofilised, teoloogilised ja poliitilised veendumused. Filistrid, kes on oma asjas alati kindlad, ei tea mis on äng. „ Mida vähem vaimu, seda vähem ängi“. Aga see, kes peab silmas oma vabadust, peab elama ängis. Võttes enda kanda oma ängi, täielikust kindlusetusest tuleneva kannatuse ja loobudes igasugusest trööstist, tunneb ta ennast sellistest tingimustes Kristuse sarnasena, Jumala sarnasena. „Inimene kõlbab Jumala kõrvale alles siis kui ta ei ole enam mitte keegi“.

4. Peatükk. Minu isiklik arvamus.

Kierkegaard huvitas mind juba enne selle referaadi tegemist sest olin temast kuulnud , aga ei teadnud temast midagi, mis oligi see põhjus miks ma valisin ta oma referaadi teemaks. Tundsin tema vastu huvi ka sellepärast et olen tuttav Taani kultuuriga kuna olen seal 9 kuud elanud.
Mulle meeldib see, et Kierkegaardi filosoofia erineb nii kardinaalselt teiste filosoofide omast, et ta ei karda erineda ja välja öelda seda mida ta arvab . Samas ei meeldi mulle see et ta oma arvamust tihti nii tervalt väljendas, sest minu üks põhimõtteid on: „Kui sulle midagi meeldib, siis ütle selle kohta midagi head, aga kui ei meeldi, siis ära ütle midagi.“
Olgugi et olen lugenud mitmeid põhjuseid selle kohta miks Kierkegaard oma kihluse Regine Olseniga tühistas ei mõista ma ikkagi seda, miks ta nii käitus. Kui sa kedagi armastad, siis sa ei käitu temaga selliselt .
Olen nõus Kierkegaardiga mitmetes teoloogilistes ja usulistes küsimustes. Minul on tema filosoofiast märksa kergem aru saada kuna ma olen kristlane . Olen nõus tema väitega selle kohta et on palju inimesi kes väidavad, et on kristlased, kuid seda tegelikult ei ole. Selliseid inimesi leidub palju ka tänapäeval, ma usun, et isegi rohkem kui neid leidus tema ajal. See paneb mind mõtlema selle üle kuidas tema, Kierkegaard, sellisele olukorrale reageeriks.
Ma ei ole nõus tema seisukohaga et Aabraham oli kangelane ainult sellepärast et ta otsustas vastu astuda oma poja kaotamisele, vaid kindlasti ka sellepärast et ta otsustas täita Jumala tahet kuigi see talle nii palju valju põhjustas.
Mulle meeldib väga Kierkegaardi tsitaat: „Inimene sobib alles siis Jumala kõrvale kui ta on mitte keegi“. Usun et see on tõsi, ja seda sellepärast et alles sellistes olukordades inimene alles taipabki et tal on Jumalat vaja ja ta ei ole enam isekas.
Olen nõus ka Kierkegaardi seisukohaga et iga inimene peab usuni Jumalasse ise jõudma. Seda ei tohi kellelegi peale sundida . Pean huvitavaks ka fakti et kuigi Taanis on kristlus hetkel ebapopulaarne, on nende kõige tuntum filosoof kristlane ja temast räägitakse ajakirjanduses tihti.
Kokkuvõttes pean Kierkegaardi huvitavaks isiksuseks kelle töödega tasuks kindlasti tutvuda. Tema töid ei tasuks lugeda mitte ainult kristlastel, vaid iga valdkonna inimestel, sest seal on kirjas palju huvitavaid ja häid mõtteid.

5.Kasutatud materjalid:

5.1. Raamatud:

Edmund Jacoby : „50 klassikut filosoofid“ – lk 220-223
Søren Kierkegaard :„Fear and trembleing“

5.2. Teaduslikud artiklid:

Annika Koppel , intervjuu tõlkija Arvo Alasega "Kierkegaard ärgitab inimest massist eralduma" (PM 13.2. 1999)
Elmar Salumaa, Sören Kierkegaard kristliku aatlejana. – Akadeemia nr. 3/1939

5.3. Internetileheküljed:

Wikipedia : http://en.wikipedia.org/wiki/Kierkegaard
Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/Philosophy_of_Søren_Kierkegaard
Stanford Encyclopedia of Philosophy : http://plato.stanford.edu/entries/kierkegaard/
Guardian - http://www.guardian.co.uk/commentisfree/belief/2010/mar/15/kierkegaard-philosophy-existentialis m