Soren Kierkegaard (0)

LÄÄNE- VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
R11-KÕ2
Margit Kiviväli
SOREN KIERKEGAARD
Referaat
Õppejõud: Raine Linnas
Mõdriku
2013
Sisukord:

1. Lapsepõlv ja kooliiga 3
1.2 Kihlus ja loominguline kõrgaeg 5
1.3 Maailmatunnetus ja –valu 6
1.4 Eluväsimus 7
Kokkuvõte 8
Kasutatud materjalid: 8

1. Lapsepõlv ja kooliiga

Soren Kierkegaard sündis 5.05. 1813 aastal vanade vanemate lapsena, nii kasvas ta üles varaküpsena, hakates varakult iseenda üle mõtisklema, täiskasvanuna tundus talle, et ta pole kunagi ei päris laps ega ka nooruk olnud, s.t. mitte kunagi teadmatu või muretu , mitte kunagi see kes jätab teadvustamata.
See õnnetu eakalt sündinud polnud mitte ainult vigane , vaid ka haige, väga haige. Kolmekümne kolme aastaselt nimetab ta, et tema seisukord oli juba kõige varasemast lapsepõlvest peale rikutud „meeletuseni piinava kannatuse“ poolt, kannatuse, mis pidi põhinema keha ja hinge vahelisel vastuolul. Kannatus, mis tekitas juurdleva raskemeelsuse, mis täitis kogu ta kasvuperioodi olles samas väga irooniline ja teravmeelne.
Ta teadmiste pagas oli seda liiki, mida leidub sageli palju ahtamas vormis- küürakatel, õuenarridel või teistel alamal positsioonil olevatel ja alatiseks vigastel natuuridel, kes kannatavad parandamatu melanhoolia all; ainult et see vaimukus teenib tal alati ideid, taltsutatult, läbipaistvalt, geniaalselt, isegi kui see väljendus ainult pilkamises. Kui ta oli alles poisike siis ilmnes ta vaimukus kui vallatlevus.
See oli isa kellelt Soren Kierkegaard päris nii oma raskemeelsuse, vaimukuse kui ka mõistuse. Ema, kelle Soren kaotas kahekümne kahe aastaselt, ei maini ta imelikul kombel sõnagi. Mõlemad vanemad olid päritolult jüüti talupojad, Soren Kierkegaardi teostest lööbki meile vastu Jüüti liivikute üksindust, kahvatust ja raskemeelsust. Kodus oli isa omajagu türann ning isa lai selg seadis end kauaks Soreni ja maailma vahele.
Nõnda sai Sorenile kodust ühtviisi nii ängistav kui ka kõhedusttekitavalt ligitõmbav koht. Ei mingisugust ajaviidet ega meelelahutust. Aga kui Soren palus luba õue minna, millega isa tavaliselt ei soostunud, võttis isa poisil käest ning pakkus talle õueskäigu asemel jalutuskäiku toas, kuid see-eest „kuhu iganes“.
Selle suurmehe kasvatamise eesmärk paisab olevat olnud tappa temas laps.
Kodus õppis Soren eelkõige sõna kuulama , fantaseerima ning disputeerima. Siis koolis õppis Soren alistumist, sõnakuulelikust, paratamatut enesekaitset ja pealesunnitud teesklust. Soreni relvad olid niisugused nagu kehaliselt nõrkadel ikka: purevad naljad, pinevad pilked, verine iroonia, mis tõi kaasa naeru ta vastase pea kohale – need relvad jäid talle kogu eluajaks. Soren oli terve kooliea kahestunud isik, ta ei julgenud näidata oma tõelist olemust, just siit tuleb otsida algust meeldumusele, mis viis ta müstifitseerimiseni, isiksuse kahestumiseni, salapärase varjatuseni, mida võib näha kogu tema kirjandustegevuse vältel.
Kopenhaageni ülikoolis õppis Soren teoloogiat s.t. et noor taim istutati taas ühest ebasoodsast pinnasest teise. Kierkegaardi andel oli kõigest respektikalduvusest hoolimata suur eelis olla sügavalt poleemiline, oli ainult aja küsimus, millal see eelis endale tee vabastab ning hakkab vastu nii Kierkegaardi haridusele kui ka õpetajatele.
Tema isa viimastel eluaastatel oli tal isaga tihti erimeelsusi, kuna aeg läks ja Soren polnud ikka veel ülikooli lõpetanud. Soren oli oma elus nii vähe pidanud tegema kohustuslikke töid, et too lõpueksam paistis talle kõikidest maailma asjadest kõige hirmsam. Peale isa surma, sai isa soov pojale pühaks, kuna surnuga ei saanud ju enam vaielda .
Lõpueksami sooritas ta kahekümne seitsme aastaselt ja juba aasta hiljem esitas ta ülikoolile magistrikraadi pälvimiseks väitekirja „Iroonia mõistest, pidades pidevalt silmas Sokratest “, milles oli juba kergelt märgata „Emma-kumma“ kontuure ning seega esimesi viiteid Kierkegaardi hilisemale loomele. Ta tunnetas ilu ja kasulikkust Sokratese kaunis maieutilises meetodis , mis pani inimesed iseendale mõtlema ja lõpetas kõik loba, ja ta tundis tõmmet Sokratest, endasarnast, oma tegevuses kasutada. Lõpuks meeldis tallegi käia mööda tänavaid nagu Sokrates, ning laskuda vestlusse igaühega, ja ta soovis nagu too suur kreeka filosoofki argiste ja rahvalike eesmärkide lähtekohaks võtmist, et sedakaudu jõuda kõrgeimate probleemideni.
See oli üks ilusam ja argisem joon tema karakteris ja ta näitas ennast avalikkusele ainult niipalju, et sõdida pärast vastu sellele muljele, mille ta endast oli jätnud, tehes endast argise kuju. Kuid siinkohal on kindlasti tegu enesepettusega, ta tegi kõike ainult selleks, et olla vahepeal inimene ja mitte igavene kanseleinõunik.
Kirkegaardil olid peale noorukiiga väljakujunenud isikuomadused , mis koondusid kahes põhilises suunas: peaaegu idamaise olemusega pieteedisõltuvus ja sügav tung ning reibas valmisolek tuua välja vasuolusid.
Kierkegaardi esimene teos ilmus 1838 aastal, oma loometee alguses võib märgata üht iseloomuomadust, mis on tähtis kogu ta loominguprotsessi jaoks. Ta ei olnud nimelt kõigest kristlikust armastuseideaalist hoolimata humaane natuur. Ta nägi kerge vaevaga oma terava mõistuse tõttu kõrvalekaldeid ideaalist ning materdas need naeru ja pilkamisega maha, ilma et oleks tõsisemalt proovinud näha asja vastaspoole mätta otsast.
Kierkegaard püstitas ülesande, mida kogu tema kuulsaim teos „ Emba - kumba “ püüab lahendad; see ülesanne on kahetine: 1) Hävitada mineviku kahetähenduslikkus, lüües just seda kohta, kus see kahetähenduslikkus arvab olevat oma tugevuse. 2) Kindlustada ja väärtustada religioosset elu viisil, mis viib inimese meeldivalt „poeetilisuses“ ihaldatud ikka, ülistades seda kui poeetilisust, mitte kui moraalsust.

1.2 Kihlus ja loominguline kõrgaeg

Soren Kierkegaard kihlus 1840. aastal, Kierkegaardi kihluselugu oli - toppeltkannatus. Suhe oli praktiliselt võimatu, Kierkegaard elas liiga sissepoolepööratult, liiga vaimselt, meeltega tajutav lähedus tüdrukuga oleks olnud talle liiast. Ta kahtles endas ja enda sobivuses abikaasana. Suhe lõppes enne, kui ta jõudis sellest midagi kogeda. Tüdruk oli vaid ärgituseks, suhe tüdrukusse hakkas tegema temast luuletajat s.t., et suhe kontsentreeris produktiivsed jõud tema hinges , pani käima ebamäärased tendentsid tema fantaasiates, andis neile suuna ja keskpunkti. Kihluse katkestamine tõi kaasa ühiskonna hukkamõistu ja sisemas oli Kierkegaard sügavalt vapustaud. Seda näitab kõige paremini sündmustele järgnenud suur produktiivsus.
Kierkegaardi loomingu kõrgeaega loetakse aastast 1842, sellest ajast alates seisab ta oma kirjanikuloomes iseseisvalt, sõltumata võõrastest meistritest, ning kasutab keelt nagu omatehtud instrumenti.
„Emba-kumba“ ilmus kahe osalisena veebruaris 1843, sellega lõi Kierkegaard epohhi Taani kultuuris, need kaks osa moodustavad justkui oodi või palinoodia, just nagu kolossaalne repliiikide vahetus kahe isiku vahel lõpmatus draamas . Esimene isik neist oli geenius ja teine karakter . Terve raamat oli nagu kaksikmägi, kahe niisama pööraselt kõrge tipuga. Samuti pälvis imetlust, et on olemas selline tundmatu taani kirjanik kes on suutnud finantseerida 54-poognalise teose omast taskust.
„Emba-kumba“-le järgnesid peadpööritava kiirusega „Kartus ja värin “, „Kordus“, „Filosoofilised pudemed“, „ Ängi mõiste“, „ Eessõnad “ ja „18 meeliülendavat kõnet“.
Kierkegaardi produktiivsust ületab ehk ainult Balzac või George Sand .

1.3 Maailmatunnetus ja –valu

Kierkegaardi mõistmatus ajaloo arengu suhtes arenes lõpuks mõistmatuseks oma aja suhtes. Moodsast kirjandusest tundis ta ainult saksa kirjandust ja eriti selle romantilist poolt, Inglismaa ja Prantsusmaa olid Kierkegaardile kaks suurt suletud raamatut. Ta ei tundnud nende maade teadust ega kirjandust, seepärast ei märganud ta ka uue aja psühholoogiat ja eetikat esile kerkimas.
Niisuguses maailmasidemete puuduses sai tema maailmaks Taani ehk täpsemine Kopenhaagen. Ta jagas tolleaegsete taanlaste tavalist ebausku kõige taaniliku suhtes. Kierkegaard arvas, et Taanil oli Mynsteri näol tegemist aegade suurima jutlustajaga, Heibergi näol suurima eksisteeriva esteediga, Madvigi näol esimese filoloogiga, ja mis ta kõik ei öelnud , aga mõnikord ütles ta ka: tema ise on Taani suurim prosaist , mis oli küll vähem ülepingutatud oletus kui eelnevad. On kindel, et ta oli Taanile liiga suur.
Kierkegaardile sai lõpuks selgeks, et nii väikese rahva seas võis enam-vähem inimväärset elu elada võimalikult vähe välja paistes, kui sinust on lõpuks saanud „Keegi“ aga Taanis elatakse õnnelikult ainult juhul, kui ollakse „Eikeegi“. Talle jõudis kohale see, et väikeses ühiskonnas toimib salaliit iseseisvate inimeste vastu – inimeste, kel on oma arvamus ja pealekauba tahavad ühiskonnale veel midagi õpetada.
Selle ebaõigluse vastu ei olnud võimalik võidelda, seda polnud võimalik võita. Ta ise uskus oma võimetesse teistest hoolimata, ta ei kahelnud kunagi, nagu ta ise ütleb, teha midagi hulljulgemat – ja see pidi õnnestuma; ta oli nelja aastaga sooritanud kirjanikutöö, millele taani kirjanikul kuluks tavaliselt kakskümmend aastat, ta oli sulepeaga võitnud oma kehva tervise, raskemeelsuse, pannud filosoofid ja teoloogid vaikima.
Kierkegaard kirjutas: „Ajakirjanduse türannia on kõige väiklasem kõikide türanniate hulgast“.
Kierkegaard ründab ähvardavalt oma kirjutistega rahvakirikut, pastoreid ja piiskopi, seades kahtluse alla nende poolt kuulutatud tõed. Kierkegaard oli elanud liialt kirikumehelikkuse lähedal, ta ei suutnud säilitada respekti, autoriteetsuse ustav rüütel muutus lõpuks selle mõrvajaks.
Esiteks tugevev veendumus , et ristiinimene pole veel kristlane , et kristlus ei ole üldse veel maailma tulnud; kristlane oli ainult eeskuju ise ja veel paar apostlit . Siin kõlab Kierkegaard kokku kõigega, mida moodne teadus on selgitanud valgustavalt seoses arusaamatustega, mis on põhjaks sellistele väljenditele nagu kristlik riik, kristlik kunst ja kristlik ühiskond.
Kõikjal, kus vähegi mõeldakse, on jõutud ühisele seisukohale, et niisugused jõud nagu riik, kohus, ühiskond ja kunst on puhtinimliku loomu ja vundamendiga ega rajane mingil konnfessioonil.
Teine punkt, läbi kogu ta kirjanikutee, et ta ise polegi päris kristlane, pole selleks ikka veel saanud ja et ta on ainult või peaaegu ainult luuletaja, kes teab, mis kristlus on. Tema seisukoht selles konfliktis , teeb ta suureks – tõearmastus, mitte sekti ega konfessiooni kuulumine .

1.4 Eluväsimus

Ta igatses Kopenhaagenist ära. Seal mitte üksnes ei kadestatud ja vihatud teda, vaid peeti Jumala ja kõige püha suhtes lausa kohustuslikuks tema kui rahvakiriku ja pastorluse vaenlase põlgamist.
Ta tahtis ära oma õnnetust ja piinavast kehast, mis oli kurnatud unetusest ja tugevatest haigushoogudest. Ta ei suutnud teiste juuresolekul kehalist valu taluda, ta ütles:“Ära teistele ütle, mis inimestel sellest kasu, kui nad teavad, mida mul tuleb kanda.“
Ta kiirustas ise oma surma tagant – agitatsiooniga, piire ja taktitunnet rikkuva ehmatava agitatsiooniga. Varandusest, mille ta isalt oli pärinud, polnud enam midagi järel. Väheke pärast isa surma oli ta andnud oma kapitali õemehe hoolde. Kierkegaard oli üleskasvatatud vanatestamentlikus vaimus ja selle järgi ei olnud pattude jms. peale protsendimaksmine õige; nii palus ta õemehelt hoiustatud rahalt protsenti mitte võtta, kui selle eest pidi õemees maksma Kierkegaardile igal aastal välja teatud summa. Kierkegaard ei elanud just kokkuhoidlikult ja nõnda juhtuski, et pärast tema surma oli arvel vaid kakssada viiskümmend riigitaalrit.
1855.a. oktoobris võeti Kierkegaard Frederiki hospidali, kus ta 11.11.1855 aastal suri.
Noor meditsiinipraktikant kirjutas: “Ta peab oma haigust surmavaks; samuti peab ta oma surma möödapääsmatuks asja puhul, mille lahendamiseks on ta kulutanud kogu oma vaimujõu, ainult selle asjaga on ta tegelenud ja nii mõtlebki ta, et see oli tema ülesanne; seepärast nii intensiivne mõtlemine ja nii nõrk keha. Kui ta elaks edasi, tuleks tal jätkata religioonset võitlust, aga see väsitaks, ent kui ta sureks, säilitaks võitlus oma jõu ja ta peaks seda oma võiduks .“

Kokkuvõte

Soren Kierkegaardi oli taani filosoof ja kirjanik keda võib lugeda eksistentsialismi rajajaks. Eksistentsialism on filosoofiline ja kirjanduslik vool, mis tekkis ja sai populaarseks Teise maailmasõja eelõhtul, lähtudes inimese mõistmisel tema eksistentsist. Arusaamaga eksistentsist kui inimese olemise viisist vastandutakse varasemale arusaamale inimesest, kui jumala loodud olendist, kellele on sellesama jumala poolt ette antud elu eesmärk ja väärtused, mida taotleda. Kui inimene pole loodud jumala näo järgi ega oma eelnevalt teda määravat olemust, siis on inimene vaba või isegi vabaks neetud ja peab enda olemuse üle otsustamise võtma enese kanda.
Eksistentsialismis on filosoofia ja kirjandus tihedalt omavahel põimitud . Lisaks rõhutab eksistentsialism ka vajadust rakendada mõtlemist isiklikus ja ühiskondlikus elus, sh poliitikas.
Kierkegaard kritiseeris teravalt oma aja hegeliaanlust, ta süüdistas Hegelit selles, et viimase filosoofia oli essentsialistlik st. abstraktne. Selline filosoofia jätab tähelepanuta üksiku , individuaalse, mis on kordumatu ning ei suuda seega mõista inimese eksistentsi, mida just nimelt iseloomustabki individuaalsus, kordumatus . Samuti kritiseeris Kierkegaard Taani kiriku sisutühja "kristlikkust", paljud tema teosed käsitlevad religioosseid teemasid , nagu usk Jumalasse, kirik kui institutsioon , kristlik eetika ja teoloogia jne. Siit ka tema suur vastuolu riigikirikuga ja sisemised kannatused.
Juba varasest noorusest alates oli tema ja vaimse vabaduse vahel igasugu takistusi. Kasvatuse, pieteedi, teiste inimsaatustega oli ta suletud olemasolnud kirikusse nagu vang nelja seina vahele. Ometi võitis ta need takistused ja jõudis päevavalguseni, ta tekitas protsessi mis hõlmas kogu rahvast ja lõi kõikuma vanad togmad, sest olemasolev religioone oli muutunud väärtusetuks.
Kierkegaardi olemust ja loomingut lahates võib öelda, et pole õiget mõõdupuud, millega mõõta ta vaimset sügavust, kire kuumust ja vaimu lennu kõrgust.

Kasutatud materjalid:

Brandes,G. (2009). Soren Kierkegaard.Tallinn. Ilmamaa.
[WWW] URL http://et.wikipedia.org/wiki/Eksistentsialis m (10.11.2013).
[WWW] URL http://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%B8ren_Kierkegaard (25.11.2013).
[WWW] URL http://www.hot.ee/i/indrme/soren.ht m (25.11.2013).