Sören Kierkegaardi (1)

Sören Kierkegaardi (1813-1855) elu ja isik
Päritolumaa: Taani (elas peaaegu kogu oma elu Kopenhaagenis)
Lapsepõlv: Oli seitsmes laps jõuka ärimehe perekonnas. Kasvas üles väga vanamoelises ning religioosses õhkkonnas.
Inimesena : Vastuoluline ning tasakaalutu psüühikaga. Temas on leitud mitmeid vaimseid hälbeid, skisofreeniat, masohhismi, nartsissismi, maniakaal-depressiivset psühhoosi. Sünged mõtted võisid kiiresti asenduda ülevoolava lõbususega. Kunagi kirjutas ta oma päevikusse: “Inimesed mõistavad mind nii vähe, et nad ei mõista isegi seda, et nad mind ei mõista.” Arvatavasti Sörenile meeldiski, et inimestele jäi tema tõeline mina mõistatuseks.
Filosoofiline suund: Eksistentsialism
Haridus : Teoloogia , 1830-1838 Kopenhaageni ülikool
Perekonnaseis: 1840.a. kihlus 17aastase Regine Olseniga, kõrge ametniku tütrega. Tüptarlapse omadustest meeldisid Sörenile kõige enam vaikimine ja südamlikkus. Sörenit vaevasid pidevad kahtlused, et kas ta ikka suudab tütarlast õnnelikuks teha. Mõne aja pärast oli ta kindel, et kihlus tuleb katkestada. Ta arvas , et algatus peab tulema tütarlapselt, mistõttu hakkas käituma eemaletõukavalt. Aasta peale kihlumist läksidki nad Regine ettepanekul lahku. Emotsionaalne shokk tuli Kierkegaardile kasuks, kuna temas vallandus kirjanikuanne, ideed aina tekkisid ning nõudsid väljundit. Sören oli grafomaan . Vahel kirjutas terve öö järjest. Sören arvas, et ilma Regineta poleks ta kunagi saanud iseendaks.
Mõtlejana: Mitteakadeemiline, kirglik, järsk, ettearvamatu , tulihingeline, kaasahaarav.
Mõned teosed: Ahistus, Surmatõbi, Minu kirjanikutöö seisukoht
Vaated: Tunneb suurt huvi eksistentsiaalsete probleemide vastu – iga inimene puutub kokku eksistentsiaalsete probleemidega, st probleemidega, mis on niivõrd individuaalsed, et mingeid lahendusmalle ei saagi olemas olla. Leiab et iga inimene on ainulaadne.
Elu lõpp: Elu lõpupoolel pidas teravat poleemikat ametliku kristlusega. Leidis, et kirik on silmakirjalikkuse kehastuse ning usu tõelise olemuse teotaja. Lootusetu võitlus murdis filosoofi 42-aastaselt. Ta suri üksiku ja häbistatuna.
Essentsialism ja eksistentsialism
Isiklik filosoofia
Kierkegaard esitab filosoofiale järgmised nõuded:

• filosoofia peab puudutama mind isiklikult;
  
• sellega tegelemine peab puudutama minu elu;
  
• filosoofia peab mulle midagi tähendama ning mulle korda minema, sest pole olemas muud tõde kui see, mida just MINA kogen.
  

Tema filosoofiale on iseloomulik:

• subjektivism
  
• irratsionaalsus
  
• inimesekesksus
  
• vastandumine Hegelile
  
• kõige nägemine läbi üksikinimese vaatevinkli (indiviid ei ole allutatud tervikule!)
  
• Kierkegaardi käsitlusele vastavalt on inimene:
  
• kordumatu isiksus
  
• subjekt , mitte mingi huvitav tükk loodust
  
• see, kes ei mahu mitte mingisse süsteemi
  

Eksistents
Filosoof leiab, et suurim oht, mis inimese eksistentsi ähvardab on selle kaotamine, see on enesekaotamine, elu mõtte puudumine; oht mitte mõista seda, mida ma tähendan iseenda jaoks.
Kierkegaardi eksistentsialismi põhitõeks on minu oma eksistents (see oli ka Descartes ’i filosoofia põhitõeks!).
Filosoof on veendunud, et inimese ülim taotlus peaks olema mõtestatult eksisteerimine .
Eksisteerimist saab võrrelda kahe erineva kutsari näite varal :
1. Purjus kutsar – see on mõtestamatu eksisteerimine, hobune juhib kutsarit mitte kutsar hobust, kutsaril pole mingisugust kontrolli toimuva üle.
2. Virge kutsar – mõtestatud eksisteerimine, kutsar juhib hobust mitte hobune kutsarit, kutsaril ENDAL on siht, mille suunas ta hobust juhib.
Üksikindiviidi elu mõtestatusele mõtlev filosoof heidab ette akadeemilisele filosoofiale:

• eksistentsi mõtte tagaplaanile jätmist
  
• liigset süsteemust
  
• liigset spekulatiivsust
  
• liigset üldsõnalisust erinevates teooriates, kus on unustatud üksikisik
  
• Kokkuvõtvalt öelduna mõistab Kierkegaard mõiste “eksistents” all eelkõige inimese eneseks saamise protsessi, järjest iseenda mõtte ja olemuse uute tahkude avastamist.
  

Usk ja paradoks
Mis teeb usu usuks ? See on eksimise võimalus ja ebakindlustunne!
Usu hävitab loogilisus, ratsionaalsus , teadmine ja kindlustunne.
Rääkides usust, võtab filosoof kasutusele sellise mõiste nagu “hüpe”.
Hüpe on moment, mis kuulub usu juurde, see on justkui hüpe üle suure kuristiku .
Kõige sügavamalt ilmneb inimlikkus (inimese tõeline olemus) kuristikulõhe ees seistes.
Hüpe määratleb meie olemasolu.
Hüppe sooritaja ei tea, mis teda ees ootab, kuid ta usub, et ta hüppab üle.
Hüpe on inimese isiklik valik, et liikuda edasi.
Valik ja usk on käsikäes ning korduvad pidevalt.
Hüpe tuleb inimesel ENDAL sooritada !
Inimesest endast peab tulema kirg, et sooritada valik.
Usk on HÜPE, mida sooritades riskitakse kõigega!
Usu sügavaim olemus ilmneb paradoksis.
Kui kogeme enne hüpet vastuolu (mõnikord väga ängistavat vasuolu), siis alles peale seda jääb järele kõige puhtam usk ning siis tuleb hüpe…
Mis on usu objektiks ? Selleks on absurd , usk võimatusse (usun, et võimatu on võimalik).
Kuna usu objektiks on absurd, siis pole usu valdkond mõistetav ega mõistuslikult seletatav.
Mõistus lõppeb seal, kus algab usk.
Subjektiivne tõde
Subjektiivne tõde on selle mõistmine, mida saatus on määranud just minu jaoks. See on idee, mille nimel ma elaksin ja oleksin valmis surema.
Kierkegaard peab objektiivset (meist sõltumatu) tõde tähtsusetuks, sest:
inimene ei saa objektiivsete tõsiasjade suhtes ise kaasa rääkida;
inimesel puudub paratamatute nähtuste suhtes võimalus otsustada.
Olemise tasandid
Filosoof jagab olemise kolmeks tasandiks:
1. ESTEETILINE OLEMINE – see on olemine, kus inimest suunavad tema aistingud, impulsid , tunded, meeleolud ja erinevad naudingud . Inimesele on kõige olulisemad tema enese soovid ja veidrused.
Selle tasandi inimene elab ainult iseendale ning teda ei puuduta ei moraal ega ka religioon .
Näide: Don Juan
2. EETILINE OLEMINE – ellusuhtumine siin tasandil on tõsine, intelligentne ja kohusetundlik . Tähtsal kohal on moraalist kinnipidamine ning oma rolli sisseelamine.
Näide: Sokrates
3. RELIGIOOSNE OLEMINE – iseloomulikuks on siin usk ebakindluse ees. Siin paljastub inimese sügavaim sisemine subjektiivsus. Inimene on üksinda ning valmis sooritama hüpet, eirates isegi moraali.
Näide: Aabraham