Sissejuh. AH tekstide lühikokkuvõtted (0)

1. Loeng: riik, avalik haldus, halduspoliitika , haldusjuhtimine

Wolfgang Drechsler , 1997, 'Avalik haldus kui riigiteadus ', raamatus Wolfgang Drechsler, toim., Avaliku halduse alused: valimik Euroopa esseid, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1997, 11-2
- mida tähendab Drechsleri (1997) tekstis (lugeda esimeseks loenguks) ‘avalik haldus kui riigiteadus’?
- kas Drechsleri (1997) tekstis (lugeda esimeseks loenguks) väljatoodud Eesti avaliku halduse väljakutsed on endiselt väljakutseteks ka aastal 2013 või on need tänaseks lahendatud/lahendunud?
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Eesti tähtsaimaks ülesandeks taastada riigikonteptsioon, sest Eesti suurimad probleemid on seotud riigi olemusega. Halvim lahendus oleks mõne Lääne riigi avaliku halduse korralduse üks-ühele kopeerimine. Selle asemel tuleks kõikidel praegustel ja tulevastel avaliku halduse teenistujatel ning teadlastel jõuda arusaamisele, mida ja tuleb antud probleemi lahendamiseks ette võtta ja kuidas toimida.
Eelkõige on riigi ülesandeks tagada riigi kaitse ja heaolu, kuid raske on leida selleks kompetentseid ametnikke. Aristotlese järgi peab neil olema kolm omadust: lojaalsus konstitutsioonile, oma valdkonnaalaseid võimed ning isiklik voorust ja õiglus. Kuna Eestis on „kokku lepitud“, et tagamaks tervele elanikkonnale rikkust pole meil piisavalt vahendeid, siis selle asemel saame neile võimaldada turvalisust, au, stabiilsust, eneseteostust, mida tehes kasvab üleüldine usaldus riigi suhtes, st riik ja avalik haldus on omavahel tihedalt seotud.
Artikli autor leiab, et hea avaliku halduse väljatöötamiseks tuleks taaselustada avaliku halduse, kui riigiteaduse traditsioon, sest avaliku halduse ülesanne on riigi olemuse üle mõtisklemine, mis oma olemuselt ongi riigiteadus. Selle riigikunsti õpetamisel tuleb eelkõige tähelepanu pöörata antud eriala alustele ning lisada praktilist poolt, et püüda koolitadaintelligentset iseseisvalt mõtlevat lõpetajat, kes orienteerub oma erialas.
Bürokraatia, negatiivses tähenduses, võib aga viia halva avaliku halduseni. Eesti puhul on selle näiteks avalikud teenistujad, kes teevad oma tööd „nõukogude stiilis“ ning võõrandavadselle läbi rahva riigist.
Lahendamaks kõiki neid esiletoodud probleeme pakub autor välja lahenduse, nimelt reformida avaliku haldust, kasutades selleks kontrollmehhanismi.
2. Loeng: avaliku ja erasektori erinevused & ideoloogilised lähtepunktid
G.T. Allison, 1992 (1980), 'Public and private management: are they fundamentally alike in all unimportant respects?', in J. Shafritz and A.C. Hyde, Classics of Public Administration, Belmont, CA: Wadsworth, pp. 457–475 http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/ALLISON.pdf
Avalik ja erahaldus on vundamentaalselt sarnased kõigis mitteolulistes aspektides . Antud artikkel keskendub viiele teemale: 1. Mis on avalik haldus; 2. Mis on avaliku ja erahalduse põhilised sarnasused; 3. Avaliku ja erahalduse erinevused; 4. Võrreldakse kahe ametniku ülesandeid avaliku ja erahalduse ettevõttes; 5. Pakutakse välja lootustandvaid teemasid ja juhtnööre uurimustööde tegemiseks ning tõstab esile ühe strateegia avaliku halduse alaste teadmiste ja instruktsioonide parandamiseks.
Avaliku halduse ülesandeks on tulla vastu avalikele vajadustele kaaludes kõiki lahendusvõimalusi, luua administratiivüksuste baasstruktuurid ning välja töötada tegevusplaan kõikides valdkondades( haridus , õiguskaitse jne).
Avaliku ja erahalduse suurim sarnasus seisneb tema ülesannetes: plaanimine , organiseerimine , töötajaskonna haldamine , juhtimine, kordineerimine, raporteerimine, eelarve koostamine. Avaliku ja erahalduse suurim eesmärk on integreerida neid elemente tulemusteni jõudmise nimel.
Suurimad erinevused: Avaliku halduse ametnikke võimuperiood on lühem tingituna poliitilisest kalendrist, samuti puudub AH ametipostidel edukuse mõõtmise viis. Erafirmades asetatakse rohkem rõhku efektiivsusele ja edukusele, kui avalikus halduses. Valitsusasutuste eelis on aga suurem läbipaistvus, mis hõlmab ka meediaga tihedamat suhtlemist. AH juhtide otsused võivad olla tingitud ühiskonna survest , kui juht teeb vea, võib see juhtida valitusorganisisese mässuni. Kõige tähtsam, valitsuse juhtidel puudub kindel eesmärk, samas kui erahalduses on kindlaks eesmärgiks kasum.
On arusaadav, et valitsuse efektiivsus jääb alla erahalduse omale, kuid on vale arvata, et neid oskusi saab ühest korraldusest teise üle kanda nii, et kvaliteet paraneks. Seda saab saavutada tunnustades AH ametnikke hea töö eest, lisaks sellele tuleb erinevate ametite ametite peale määrata selleks sobivaimad isikud.
3. Loeng: suur vs väike riik ja avalik haldus
Gosta Esping- Andersen , 1990, The Three Worlds of Welfare Capitalism,  Polity Press, ptk 1, 9-34:  http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/Esping-Andersen_1990.pdf
Heaoluriik on olnud lemmik uurimisteema mitmeid aastaid. Sõdade põhjuslik mõju, mis oluline.
Väikeriigi definitsioon sõltub uurimisobjektist. Väiksed riigid – geograafiline lähenemine; ühiskonnaline lähenemine(ajalooline, kultuuriline, keeleline kontekst ja sotsiaalsed suhted). Väike riik ei saa endale lubada suurt riigiastutuste süsteemi. Väikse ja suure riigi vahel puudub oluline seos riigi suuruse ja ametnike arvu;-valutsusarutuste arvu;- valitsemiskulude vahel. Väikeriigis on võimalik füüsiliselt kogu riiki hõlmata, ressursside vähesuse tõttu on pidev surve riigi funktsioonide tsentraliseerimiseks (vähe teenuse tarbijaid , vähe ametnike kompetentsi ) Avalikud teenused on kättesaadavad, toimub õiglus ja võrdsus. Väikeriikide kodanikuühendustel puudub sageli kriitiline mass oma huvide kuuldavaks tegemiseks. Ajakirjandusel on piiratud võimalused. Vajalik oleks MTÜde teadlik kaasamine. Demokraatlik väikeriik on kallis. Väikeriigis on spetsialiseerumine vajalik kuid hariduse poole pealt on see ebavajalik kuna loodud on multifunktsionaalsed töökohad. Väikeriikides on koordineerimise ja kontrolli probleemid, vajalik formaalsust rohkem.
Eesti haldussüsteemil on 4 selget arengut: 90-96 suured muutused, poliitikakujundamine, spetsialiseerumine, 96-04 EL ühinemine, üldise struktuuri ümberkorraldamine, 04-12 efektiivsuse otsingud, majanduskriis, ühtse valitsuse esilekerkimine, 12-..
Suurriik tähistab riike, kelle majandus, territoriaalne suurus ja sõjaline võimsus sunnib teisi maid paratamatult arvestama nende riikide huvide, ambitsioonide ja poliitikaga.
Milliseid ülesandeid täidab ideaaltüübiline euroopalik ja skandinaavialik heaoluriik?
Milliseid nendest ülesannetest täidab ideaaltüübiline neoliberaalne minimaalne riik?
4. Loeng: ideoloogiad, Eesti erakondade nägemus avalikust haldusest
Tutvu Riigikogus esindatud erakondade programmidega (vt erakondade veebilehed ) ning analüüsi millised on erakondade vaadete sarnasused ja erinevused avaliku halduse põhiküsimustes (nt riigi rolli lahtimõtestamine era ja kolmanda sektori kõrval, riigi ülesannete ulatus, riigi roll ühiskonnaelu reguleerimisel/suunamisel jne.)
5. Loeng:  bürokraatia
Max Weber , ' Legaalne domineerimine koos bürokraatliku administratiivpersonaliga', raamatus Wolfgang Drechsler (toim.), Avaliku halduse alused: valimik Euroopa esseid, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 103-112: http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/AHA_Weber.pdf
Legaalne domineerimine põhineb kokkulepetel, reeglite süsteemidel, seadustel. Alludes ülemusele tuleb tegelikult alluda süsteemile, mille järelvalvet teostab ülemus ise. Seega on kuuletumine kohustuslik, kuid vaid teatud kompetentsi piirides, mis on ratsionaalselt teostatud. Domineerimise põhikategooriad on pidev reeglitega seotud asjaajamine, mis toimub kompetentsi piires, see omakorda tähendab tööjaotuse kaudu piiratud kohustusi, selle juurde kuuluvat allumiskohustust ülemusele, võimalike aksepteeritavate sunnivahendite defineerimist. Valitseb ametihierarhia põhimõte, reguleeritakse organisatsiooni tegevust tehniliste reeglite ja/või normidega, mis eeldab erialast koolitust. Juhtimise protsessiga kaasneb dokumeneteerimise kohustus..
Legaalse domineerimise kõige puhtam tüüp on domineerimine bürokraatliku administratsiooni abil. Administratsioon koosneb oma puhtaimal kujul üksikutest ametnikest, keda iseloomustavad isiklik vabadus, kindel hierarhia ning kompetentstöölepingu olemasolu, on tööle võetud vastavalt kvalifikatsioonile, tasustatud kindla rahapalgaga, antud ametit peavad nad ainsa ja põhilise elukutsena, neil on karjäärivõimalus ning alluvad rangele distsipliinile ja järelvalvele nende ametikohal.
Bürokraatia on sõltuv kapitalismist, sest see on ratsionaalseim, finantsi pakkuv majanduslik alus, millel bürokraatia saab baseeruda. Bürokraatiale on olulise tähtsusega ka sidetehnilised- ja kommunikatsiooni võimalused.
Bürokraatlik haldus tähendab domineerimist teadmiste alusel, Mida suuremad teadmised seda suurem võim.
Bürokraatlikul domineerimisel on tendents nivelleeruda ja plutokratiseeruda, Ideaalne ametnik peaks täitma oma tööülesandeid ilma eraiskut arvestamata – on erapooletu .
Formalism ja suund materiaalsele ratsionaalsusele on ratsionaalsele bürokraatiale iseloomulik.
David Beetham , 'Bürokraatia mudelid', raamatus Wolfgang Drechsler (toim.), Avaliku halduse alused: valimik Euroopa esseid, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus,1997, 113-148:  http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/AHA_Beetham.pdf
Bürokraatia mudelid on vajalikud, et defineerida alus, kehtestada normatiivne standard ja arendada seletav raamistik . Tuleb mõista bürokraatia efektiivsust tõstvad ja takistavad tegurid.
Esiteks, organisastioonisotsioloogia. Weber eristas 10 tunnust, mida saab taandada 4 peale. Administreerimine tähendab poliitika koordineerimist ja täideviimist. Administratiivsel personalil ja teda palganud ühendusel on vahe sees. Bürokraati iseloomustab oma võimu teostamine ametiasutuse piires, st: eraettevõttes juht, valitsusagentuuris võib asi taanduda kuni alama personalini välja. Bürokraatia suurimaks tunnusjooneks on täpne tööjaotus, mida saab tsentraalselt juhtida. Samas võib bürokraatlike normide järgimine võib efektiivsust kärpida. Mittetõhusad tegurid tuleb protsessist kõrvaldada. Efektiivsus saavutakse töö ratsionaliseerimisega. Ettevõtte/organisatsiooni rutiinne tegevus võib selle põhja viia, sest ei suudeta olla keskkonnamuutuste suhtes vastuvõtlikud.
Poliitiline ökonoomia uurib bürokraatiat majanduslikust vaatepunktist Vaid hierarhiad, mis töötavad väljaspool pakkumise-nõudluse vormi, on tegelikult bürokraatlikud. PÖ subjekt on inimene, kelle huvid ja hüvede tarbimine on ettearvestatav. Selle kaudu saab ebaefektiivsust ette ennustada, kuid turud pole kunagi nii täiuslikud, kui teooriad.
Avalik haldus on valdkond , mis puudutab kõiki kodanikke ning ühiskonna korraldust igas aspektis. Avaliku halduse teenustele on iseloomulik nende poliitilisus, kuid administreerimine ning poliitika pole ühesele eraldatavad. AH on üigusteaduse ja juhtimiskunsti omavaheline kombinatsioon. Riigiteenistuja peab olema eetiline.
Ühesõnaga, Organisatsioonisotsioloogia tegeleb struktuuriga, Pol ökonoomia huvitub finantseerimisest ning avalik haldus rõhutab organisatsiooni kultuurilist ja vastutuslikku poolt. Kõiki kolme analüüsimoodust tuleks omavahel kombineerida ning luua üldisem bürokraatiateooria.
6. Loeng: bürokraatia kriitika, NPM, NWS, valitsemine
Wolfgang Drechsler, 2005, 'The Rise and Demise of New Public Managemet', post-autistic economic review:  http://www.paecon.net/PAEReview/issue33/Drechsler33.ht m
On asjatundmatu arvata, et erinevate halduüksuste liitmine tooks automaatselt kaasa olukorra paranemise . Abstraktselt ei ole ideaalset haldusüksuse suurust olemas. Mida suurem haldusüksus, seda raskemini koordineeritavad ja hallatavad need on. Personali eelarves ei kajastu mitte kokkuhoid , tihtipeale on vaja töötajaid hoopis juurde palgata.
Ettevõtte optimaalne suurus on klassikaliseks ettevõttemajandusteaduse küsimuseks. Keskvalitsuse poolne ülesannete delegeerimine ilma rahastamiseta on mitte ainult lubamatu, vaid ka võimatu.
Väidetakse, et haldusüksuste liitmisel tekib mastaabisäästu efekt. Tähtis on efektiivsuse mõiste, mida see tähendab. Arvamus, et haldusüksuse efektiivsus väljendub tehnilis -bürokraatlikes kriteeriumites, on vananenud arusaam. Efektiivus peaks tähendama sobivust. Efektiivsuse sisu määrab eesmärk. Kui eraettevõtte eesmärk on maksmieerida kasumit, siis riigi eesmärk on teistsugune. Eraettevõttel on eesmärgiks „odavus“, riigil aga „soodsus“.
Institutsioonid peavad olema korraldatud nii, et inimene pole ainult valitsetav objekt, vaid et talle jäetaks ka omavastutusvoli ning vaba otsustusruumi, et säiliks enesele suunatud poliitikaga kooslus (polis).
Haldusüksuse suurendamine toob kaasa hierarhilise, horisontaalse struktuuri probleemid, kaasneb vähem vastutavam ja vähem kodanikukesksem haldus. Kõige suurem probleem võib olla aga demokraatia kadu. Välja võib areneda tugev keskvõim. Selle tekkimise takistamiseks on parimaks meetmeks traditsionaalsetele väiksematel haldusüksustel põhinev regionaalne ja kohalik identiteet ning vastutus.
Eesti puhul ei saa väita, et haldusüksuste liitmine toob automaatselt kaasa negatiivseid tulemusi. Väga oluline on teha kindlaks konkreetsed asjaolud ja analüüsida kõiki aspekte , mis on liitmisotsuse tegemiseks vajalikud. Kahjuks tundub, et omavalitsusliitude esindajad ei mõista ka ise, mida nad kaitsma või millega nad võitlema peavad.
Dreschler väidab, et Eestis on hetkel puudu omavalitsuste ja keskvalitsuse vahelisest seotusest, puudub vastukaal keskvalitsusele, sest parlamendi saadikud ei ole erinevate haldusüksustega otseselt seotud ja ei vastuta nende eest isiklikult.
Kodune harjutus: mõelge Beethami ja Drechsleri tekstide baasil kuidas käsitleb bürokraatiat 'avaliku halduse' lähenemine (ehk mis märksõnadega täita lõpuni tabelit, mis eelmise klassi märkmetes)
7. Loeng:  Eesti avaliku halduse struktuuri kujunemine ja areng (Külli Sarapuu)
Külli Sarapuu, 2012, ‘Avalik haldus’, raamatus: Raivo Vetik (toim.),
Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 247-277:  http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/ev-20.pdf
Kahekümne taasiseseisvumisest möödunud aastaga on Eesti avaliku halduse institutsionaalses ülesehituses toimunud väga suured muutused. 1991. Ja 2011. Aasta haldusstruktuurid erinevad üksteisest nii asutuste arvu, nimetuste, funktsioonide kui ka toimimisprotseduuride poolest. Institutsionaalse ülesehituse reformid on tegelenud nii optimaalse ministeeriumide arvu küsimusega (peamiselt 1990ndate esimeses pooles) kui ka ministeeriumide ja neile alluvate asutuste omavahelise funktsioonide jaotuse ja allasutuste mõistliku koosseisu teemaga (kõik 20 aastat). Kui proovida kogu perioodile leida ühendavat märksõna, siis oleks selleks tõenäoliselt kokkutõmbamine või konsolideerimine – kuigi erinevat tüüpi asutusi on selle aja jooksul nii loodud, kaotatud kui ka liidetud, on üldsuunaks olnud haldusorganisatsiionide koondamine ja nende arvu vähendamine. Kesk ja Isa-euroopa postkommunistlike riikide sead on eesti silma paistnud kõige radikaalsema avaliku sektiri vähendajana. Põhjusi selleks võib leida nii esimeste üleminekuaastate rahvusvahelisest keskkonnast, kus domineerisid neoliberaalsed arusaamad valitsemisprobleemidest ja neile sobilikest lahendustest, kui ka Eesti seest, kus need arusaamad leidsid juurdumiseks viljaka pinnase. Isamaaliidu ja Reformierakonna pikk staaž valitsuses, kombineerituna väikese üleminekuriigi ressursipiirangute ja ülemaailmse majanduskriisiga , on avaliku sektori reformide ideaaliks andnud „õhukese riigi” mudeli, mis kulutab võimalikult vähe ühiskondlikku ressurssi. Seda on toetanud ka üsna lihtsakoeline avalik diskussioon , kus usk riigi kokkutõmbamise võimalustesse, ilma et see tooks kaasa avalike teenuste kvaliteediprobleeme, näib kohati olevat piiramatu.
 8. Loeng: maksud ja riigi tulud (Ringa Raudla)
Karsten Staehr, 2005, ‘Maksustamine Eestis – vajab see reformimist?’, raamatus Rene Tammist ja Hannes Rumm (toim) Eesti poliitika eile, täna, homme . Reforme seitsmest valdkonnast, Johannes Mihkelson Centre , 43-65:  http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/staehr-2005.pdf
9. Loeng: riigi roll majanduses ja Eesti majanduspoliitika ( Rainer Kattel)
Rainer Kattel, 2012, ‘Majanduspoliitika’, , raamatus: Raivo Vetik (toim.),
Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 389-410:  http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/ev-20.pdf   
Eesti taasiseseisvumisjärgne majanduspoliitika on viimase 20 aasta jooksul olnud silmatorkavalt stabiilne. Samuti on püsinud stabiilsena eesmärgid: kuidas riigi vähese sekkumise kaudu majanduspoliitikat sellisel moel teostada ja juhtida, et tekivad sturktuurimuutused ja areng vastaks majanduspoliitika eesmärkidele. Eesti majanduspoliitiline mudel – madal riigivõlg, stabiilne valuuta ja riigieelarve tasakaal. Eesti majanduspoliitika on oma olemusliku mittesekkumise paradoksi küüsis, mille pahuküljeks on, et majanduspoliitilised debatid on ideologiseeritud ja opositsiooni ning sots partnerite maj-poliitilise võimekuse areng on seetõttu peaaegu olematu.
1. 80ndatel kaks peamist probleemi – rahvuslik-demograafiline, majanduslik-tehnoloogiline mahajäämus. Struktuuripuudus. Majanduspoliitika tuli esitada läbi rahvusliku säilimise ja taastootmise ning samas tagama strutuuri muudatusi- 90ndatel peamiseks iseloomujooneks oli vältimine, prioriteetide puudumine ja eristamine. 90ndatel alustati majandust nullist, mis tähendab, et soov oli eemalduda nõukogude võimu plaanimajandusest. Arengulist rolli mängis Põhjamaade 80ndate kogemus, kus majandus arenes läbi suurte mõõnade ja tõusude. Suur osakaal välisinvestorid.
Peamised muutused – Eesti seadusandluse harmoniseerumine EL juriidilise raamistikuga; innovatsiooni-, teadus-, ja arendustegevust ning regionaalarengut käsitleva poliitika teke ja rahastamine läbi EL struktuurivahendite; sihtasutused, mis aitab struktuuripoliitikat. EL juriidiliselt kombineerimine tugevdas Eesti maj-poliitilist maastikku. Tänased probleemid – rajasõltuvus.
 10. Loeng: avalikud teenused ja avaliku-erasektori koostöö ( Veiko Lember)
John Alford ja Janine O’Flynn, 2012, Rethinking Public Service Delivery : Managing with External Providers, Palgrave, ptk 1, 5-26: http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/alford-o%5c'lynn-2012.pdf
Veiko Lember, Nele Parrest, Evelyn Tohvri, 2011, Vabaühendused ja avalikud teenused: partnerlus avaliku sektoriga, EMSL Vabaühenduste Liit: http://issuu.com/emsl/docs/avalikudteenused. 
Avalik teenuseid iseloomustab kogukonnast lähtuv tunnetatud vajadus tagada võrdne juurdepääs neile teenustele ja nende kättesaadavus ning see sisaldab nii seadusega määratud kohustuslikke kui ka vabatahtlikke riigi ja omavalitsuste ülesandeid. Avalike teenuseid osutatakse eri moel – avalik võim palkab teenistujas, asutab äriühinguid, teeb koostööd teiste omavalitsustega jne. Keskseim partnerluse vorm on lepinguline delegeerimine kuid praktikas toimub avaliku võimu ja vabaühenduste koostöö ka nn strateegilisse partnerlusena, kus avalike teenuste ostutamiseks eraldatakse vanaühendustele sihtotstarbelisi toetusi või antakse kasutada muid avalike ressursse (ruumid, maa). Peamised avalikud teenused mida osutatakse Eestis, partnerluses vabaühendustega ning ei ole viimastel aastatel muutunud: sotsiaalteenused (lapsed, kodutud, töötud, vanurid , eri, ohver, abivajaja); kultuuriteenused (üritused, seltsimajad, laululavad, muuseumid jt); spordiga seotud tegevused (trennid, rahvaspordiüritused); Noorsootöö. Peamiseks probleemiks on lepingute puudumine, vabaühenduste huvi riigiga kostööd teha, suured finantsriskid.
11. Loeng: avalik teenistus ja selle areng Eestis (Tiina Randma -Liiv)
Tiina Randma-Liiv ja Külli Sarapuu, 2012, ‘Avalik teenistus’,  raamatus: Raivo Vetik (toim.), Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 356-388: http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/ev-20.pdf
Avalik teenistus on üks olulisemaid omariikluse institutsioone, millest on vähe räägitud. Tänapäeva üha keerulisemas maailmas vajavad poliitikud üha enam spetsialiseerunud oskusteavet ametnikelt. Üleminekuühiskond seisab ees keeruliste , suuremahuliste, üheaegsete ja ka kiireloomuliste ülesannetega, samal ajal ebasobiva (vanast reziimist) pärineva riigiaparaadiga. Avaliku teenistuse olulisus eraldiseisva institustsioonina tuli välja Euroopa Liiduga liitumise protsessis, kus mitmes post-sotsialistlikud riigid said Euroopa Komisjonilt suunised arendada välja oma avalik teenistus, mis neil varasemalt puudus (Tsehhi, Slovakkia ). 1. Inimeste juhtimise süsteem – peamiseks eesmärgiks on tuua riigi ja KOV teenistusse parimaid inimesi ning kindlustada prof järjepidevus. Koordineerimise ja koostöö arendamine ametiasutuste vahel ning ühtsete juhtimispõhimõtete tagamine valitsussektoris.
2. Kontrollimehhanism – tagab võimu ja ressursside väärkasutuse ärahoidmine. Aitab eristada poliitilist ja administratiivset tegevusvälja.
3. Sümbolite ja väärtuste süsteem – Demokraatlikes riikides on tava, et avaliku teenistuse süsteemi loomine algab väärtuste kokkuleppimisest ja sageli seaduse tasemel nende määratlemine. Loob aluse ametnike identiteedile ning professionaalsuse.
Avalik teenistus on oluliseks komponendiks hea valitsemise ning riigi usaldusväärse ja professionaalse toimimise juures. Seega on AT ka majandusarengu eeliseks . Majanduskasv põhineb suurtematel reformidel ja muutustel. (Est 90ndate algul) Majandusareng põhineb AT teenistuse kvaliteedil. Avalik teenistus suunab süsteemi elementide ja nende omaveheliste suhete arengut. (Eesti on siin)
Eesti puhul on rahvusvaheliste organisatsioonide ning teiste riikide mõju AT-le pigem kaudne. Põhilised jooned mis ühendavad demokraatilike riikide avalikke teenistusi: professionaalsus, väärtuspõhisus, neutraalsus , stabiilsus, usaldusväärsus (ühised väärtused). NPM-i haldusjuhtimise reformid, mis rõhutavad avaliku ja erasektori töötingimuste ja hüvede üksteisele lähendamist, detsentraliseerimist, dereguleerimist, klassikalise karjäärisüsteemi asendamist avatud süsteemiga ning tulemuspõhilist juhtimist. NPM pole olnud alati edukas, mistõttu on ilmsenud rohkesti probleeme ning on toimumas vastupidine areng: optimaalse tsentraliseerimise ja detsentraliseerimise vahekorra otsimine, eraldiseisva AT identideedi arendamine, rõhuasetamine ametiasutuste vahelise koostöö ja koordinatsiooni parandamisele, tasakaalu leidmine stabiilsuse ja paindlikkuse vahel.
Eesti AT alguseks loetakse 95aastat kui võeti vastu avaliku teenistuse seadus. Kuid tegelikult on olulised muudatused toimunud juba 90ndate algusest (iseseisvuse kindlustamine). Süsteemne töötajaskonna väljavahetamine, tööjõuvoolavus oli suur. Atsi väljatöötamist iseliimustasid nõukogude süsteemi pärand, muudatuste tempo ja vähene oskusteave. Nüüdisaegse AT tunnusteks on läbipaistvus, usaldus, personalivalik, edutamine ja tasustamine prof tulenevalt. Võrreldes euroopa liiduga, siis puuduvad meil avaliku teenistuse sisseastumiseksamid ja palgakorraldus . Euroopa Liiduga liitumine tähendas Eesti jaoks AT avamist teiste liikmesriikide kodanikele . Kõik töökohad on EL vaba liikumisega AT-s v.a. riigikaitse ja õiguslikes asutustes. AT väljaarendamiseks pole olemas kindlat mudelit vaid tuleb leida tasakaalupunt ja lähtuda riigist individuaalselt.
Keskne teema on demokratiseerumine ning eesti poliitika ja valitsemise demokratiseerumisprotsessi raamistik. Transitsioon (siire) – formaalsed demokraatia mõjufaktorid. Üldisem tähendus, et minnakse ühest poliitikast üle teise. Nt autoritaalsest demokraatiasse. Transformatsioon (teisenemine)– demokraatlik poliitiline kultuur, kodanikuühiskonna aktiivsus ja arengu sisemised mõjufaktorid. Tähendab poliitilise süsteemi teisenemist ehk ühiskonna poliitilise kultuuri sisemised muutused. Need kaks mõistet on omavahel konseptuaalselt seotud, koondudes ühte tüüpi nähtuse ümber. Eesti poliitika ja valitsemise senise arengu mõtestamisel saab neid kahte mõistet kasutada tööriistana.
I periood – 90ndate alguses „eemale Venemaast“ „lähemale Euroopale “
II periood – vanadest harjumustest lahti saamine, reformimine , riigi loomine
III periood – euroopa liit
Hetkel on oluliseks demokraatia kvaliteedi, kodanikuühiskonna toimimine ja riigi vahekorra ning ülemaailmastumise mõjudega kohanemisega küsimused. Eestit mõjutab väikeriigi roll kuna välisfaktorite mõju on suur.
12. Loeng: eetika ja korruptsioon ja Eesti ( Leno Saarniit)
Pevkur , A. (2006) „Professioonieetikad eetikateooriate valguses.“ Studia Philosophica, V (41), 85-94: http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/Pevkur_2006.pdf
Kaasaegsete professioonieetikatega tegelemisel kerkib sagedasti üles järgmine küsimus: kas inimene, kes on hea spetsialist, hea professionaal , peab seejuures olema ka hea inimene? Süstemaatiliselt hakati professiooni-ehk kutse-eetikaid käsitlema ning seniseid norme kriitiliselt üle vaatama 1970ndatel aastatel (ülemaailmne tunnustamine). Siis ei vaadeldud seda sellise pilguga kui tänapäeval, siis arvati, et ametid ei ole suutelised eetilisteks üldistusteks. Hiljem saadi aru, et midagi on selles mõistmises puudu ja hakati arendama professioonieetikat. Vaadeldi eetikat kantiaanluse ja utilitarismi järgi. AT eetikast hakasti rääkima 20 saj keskpaigas, kuid esilekerkimine toimus 90ndatel. Tekkepõhjused- tegeleda teatud praktilise valdkonna eetiliste küsimustega. Avalikkuse huvi avaliku teenistuse eetika kohta on selgelt määratlemata. Avalikkuse huvi on mehhanism , mis sunnib riiki toimima selgelt ja läbipaistvalt.
Avalikus haldused ei ole päris selge kas kõneletakse pigem avaliku teenistuja kui professiooni või avaliku teenistuse kui rakendusvaldkonna eetikast. Küsitakse pigem üksikute väärtuste kohta nagu usaldus, vastutus, aruandekohustus järele. Eestis on eetikakoodeks , ning sellest kõnelemisel nähakse praktiliselt kasulikke tagajärgi ühiskonnale. „Peamised eeldused avaliku teenistuse eetikapõhimõtete edendamiseks ning korruptsiooni vähendamiseks ja tõkestamiseks on korrupsiooniohtluke olukordade teadvustamine , neist arusaamine ning nende vältimise oskus „ (Ahi, Saarniit). Hea avalik haldus (rahvusvaheliselt) peaks sisaldama: seaduslikkust, erapooletust, läbipaistvust, efektiivsust jne) Eetika mõiste kasutamine praktiliste, professioonidega seotud valdkondade moraaliprobleemide käsitlemisel o tekitanud olukorra, kus eerikapiirid on hästustunud. Eetikavaldkonnad on liiga palju teoreetilisi arutelusid ja disskusioone mis tulevikus pole meile kasulik, seega eetika kontrollimise, analüüsimise ja hindamise kvalittet pole veel tasemel.
Utilitarism  on eetikas positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus selline, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele
Kantiaanlusega, mis on nime saanud saksa filosoof   Immanuel Kanti  järgi, viidatakse esimest tüüpi eetikateooriatele; konsekventsialismiga, mis on nime saanud ingliskeelsest sõnast consequence (tagajärg), Kant leidis, et teo olemuse alusel hinnangu andmiseks peaksime vaatlema kavatsusi (mida tegija taotleb) ja tegutsemisaluseid (miks ta seda taotleb) ehk teo maksiimi ning küsima: kas see maksiim võiks kehtida üleüldise seadusena
Transparency International, Korruptsioonivaba Eesti 2012. "Korruptsioonivastase võimekuse uuring: Eesti" Lugeda: lk. 9-18, 235-239:  http://transparency.ee/cm/files/eesti_korruptsioonivastase_voimekuse_uuring_2012_0.pdf
(9-18) Analüüsi metoodika kattub suures osas TI sekretariaadi välja töötatud NIS standardmeetoodikaga, kuid siiski on mõned erinevused, mis tulenevad Eesti eripärast. Eesti korruptsioonivastase võimekuse süsteemis on nii tugevaid kui nõrku külgi. Kolm tugevat: õiguskantsler, Riigikontroll ning valimiskomisjonid. Kahe esimese puhul on tegemist sõltumatute asututega kuid vajaka jääb eelarveläbirääkimised Rahandusministeeriumiga (tõstatab mõjutavuse küsimuse). Valmimiskomisjonid – valimisi peetakse Eestis ausaks ning usaldus komisjoni tegevuse vastu on kõrge, asutused on läbipaistvad ja sõltumatud. Nõrkuseks on veel, et korruptsioonivastane tegevus on suunatud avalikule teenistusele aga mitte poliitikutele. Puudulikud institustioonid on: avalik teenistus, seadusandlik võim ja erakonnad . AT peamiseks probleemiks on regulatsioonide ja reaalse praktika vahelised erinevused ning ressursside ja sõltumatuse küsimus. Seadusandliku võimu on vähene huvi Riigikogu liikmetega seotud korruptsiooni ennetamise vastu. Erakonnad ei soovi tegeleda poliitikuid puudutavate regulatsioonidega ega algatada korrupstioonivastaseid reforme. Vajaka jääb läbipaistvusest erakondade ja valimiskampaaniate rahastamisel.
Avaliku sektori väliselt on tugevaim – meedia. Meedia kajastab suurelt korruptsioonitemaatikat ja informeerib kodanike antud teemaga.
Positiivsest küljest on läbipaistvus riigis suur tänu avaliku teabe seadusega ( palgad , eelarved , dok. registrid jne) Eesti korruptsioonivastase võimekuse nõrgimaks lüliks on erinevate institustsioonide korruptsioonile suunatud meetmed. Ühelt poolt on regulatsioonideks seadused,( millest on küll räägitud aga pole algatatud) ja teiselt poolt puuduvad eeskirjad muude korruptsiooni ennetusele suunatud meetmete kohta (külalislahkus – kohtunik , õiguskantler, teistes puudub). Soovitused- õppekavades esindatud teema; poliitilise kultuuri parandamine; erasektori ja kodanikuühiskonna tugevam koostöö; tuleks luua eetikakoodeks; riigikogu peaks haarama initsatiivi reformide algatamisel; õigusloome loomine valdkonnas; haldusreform ; riigihangete regulatsiooni täpsus; erakondade rahastamise järelvalve; keelatud annetuste võtmine kriminaliseerida;
(235-239)12 institutsiooni omavahelisi seoste analüüs. Probleem – Eesti kui väike riik ja ühiskond. Ühelt poolt loob väike ühiskond illusiooni, et kõik tunnevad kõiki, mis näib läbipaistvam ja seetõttu vähem korrupeerunud ühiskond. Teiselt poolt loob väike ühiskond mitmele tõsisele probleemile soodsa keskkonna: lähedased suhted ja ametikohtade personaliseerimine tekitavad probleeme kontrolliga ja ametikohtade kuritarvitamises. Väikesed asutused ei paku piisavalt karjäärivõimalusi. Liiga palju osapooltevahelisi kokkuleppeid. (nt kui inimene varastab töökohast, siis lõpetatakse leping ja nõutakse vara hüvitamist, selle asemel, et politseisse teatada )
Ivar Tallo, 1999, Kommentaar avaliku teenistuse eetikakoodeksile,  Juridica :  http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/tallo_koodeks.pdf
Ühiskond on läinud keerukamaks, lagundades iseennast . Eetikakoodeks võeti vastu, sest ajaloost järeldub, et formuleeritud põhimõtete järgi on kergem juhinduda. Nõnda väheneb ebaeetiline käitumine ning aitab hoiduda ametnike karistamisest.
Eesti eetikakoodeksis(EK) asub rõhk avaliku võimu kasutamisel , sest Nõukogude võimu järgsed mõjutused on veel alles. EK koosneb „üldosast“, „avaliku võimu teostamisest“, „ametinõuetest“ ja „isikuomadustest“.
Ametnik on eelkõige kodanik rahva teenistuses, kehtib tööandja-töötaja suhe. Muidugi peab ametnik austama ka Eesti põhiseadust. Teine üldine nõue ametnikule on ametivande järgimine.
Ametnik tohib oma võimu kasutada ainult ühiskonna üldistes huvides ning ainult seaduse alusel. Võimu teostamisel ei tohi ta oma tegevuse kaudu väljendada oma poliitilisi eelistusi, kuid ta peab kaitsma kodaniku ja inimesena põhiseadust ja üldinimlikke norme. Kõige selle juures peab tema tegevus olema läbipaistev.
Võib ka ette tulla, et ametnik peab olema valmis ebapopulaarsete otsuste vastuvõtmiseks. Samuti tuleks tal otsustusprotsessi otseselt kaasata küsimusest huvitatuid isikuid. Ühiskondlikud huvid peavad üles kaaluma ametkondlikud.
EK järgmised 10 punkti on konkreetsemad: Ametnik peab jääma neutraalseks ning objektiivseks ning vältima muljet, et see nii ei ole. Lisaks sellele peab ta riigivaraga heaperemehelikult ümber käima. Eriti oluline on riigisaladuste hoidmise kohustus.
Tulevane ametnik peab olema erinevate sotsiaalsete isikuomadustega, nt asjatundlik , hea suhtleja, aus, muidugi peab ametnik olema arenemisvõimeline. Ametniku ülesandeks on levitada eetilist mõtteviisi eeskuju loomise kaudu. Enda tehtud vigade eest vastutab ametnik ise.
Ametnik saab EK-d kasutada teejuhina oma tegudes. Paljud rikkumised ei tulene mitte konkreetsetest juhtumitest vaid üldisest arusaamatusest eetika suhtes.
Eesti järgmine ülesanne on EK populariseerimine ja aksepteerimine ühiskonnas. EK-d tuleks kasutada ametnike perioodilistel hindamistel.
Avaliku teenistuse seadus on mahukas kuid reguleerib vähe. Eetikakoodeksi eesmärgiks on anda juhtnööre eetiliseks käitumiseks, mis iseenesest peaks vähendama ebaeetilist käitumist ning vajadust ametnikke nende tegevusele mittevastava käitumise pärast karistada. Avaliku halduse ja teenistuse süsteemid ei ole tevikuna Euroopa riikides sarnased. Eesti eetikakoodeksi põhjal juhivad ametniku käitumist kaks üldist mõtet: ametnik on kodanik rahva teenistuses ning ametnikud järgivad oma tegevused valijatelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahet. Austus põhiseaduse vastu! Ametivande järgimine! Ametnik peab olema valmis ebapopulaarsete otsuste soovitamiseks ja täideviimiseks. Neurtaalsus! Objektiivsus ! Jne. Ollakse kindlad, et eetikakoodeks aitab kaasa usalduse tõusule. Koodeks annab korrektse käitumise kompassi, mida ametnik saab kasutada iseseisvalt. Suuresti tulenevad praegused kodanike ja ametnike probleemid sellest, et puudub selged demokraatliku riigijuhtimise põhitõed.
Avaliku teenistuse eetikakoodeks:  http://www.avalikteenistus.ee/index.php?id=10513
13. Loeng: kohalik omavalitsus roll Eesti avalikus halduses ja kohaliku omavalitsuse reformid (Sulev Mäeltsemees)
Estonica entsüklopeedia, Kohalik omavalitsus: mõiste, koht avalikus halduses ja ajalooline areng: http://www.estonica.org/et/Riik/Kohalik_omavalitsus:_m%C3%B5iste,_koht_avalikus_halduses_ja_ajalooline_areng/ Sulev Mäeltsemees, 2012, Haldusterritoriaalne poliitika, raamatus: Raivo Vetik (toim.), Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 325-355: http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/ev-20.pdf  
Kohalik omavalitsus on eestlastele olnud ajalooliselt omane kogukondliku elu korraldamise vorm. Terminil „kohalik omavalitsus” ei tohiks mingil juhul rõhk olla sõnal „valitsus”. Kohaliku omavalitsuse puhul tuleks õigupoolest rõhutada sõna „oma”. See on elanike OMAvalitsus.
Kohaliku omavalitsuse korraldus ja koht riigi avalikus halduses sõltub paljuski sellest, millistes piirides on tal õigus iseseisvalt lahendada kohaliku elu küsimusi. Ajalooliselt ja eri riikides tuntakse sellega seonduvalt kahte põhimõtteliselt erinevat kohaliku omavalitsuse teooriat:
1. Riigistatud (riiklik) kohalik omavalitsus
2. Kogukondlik kohalik omavalitsus
Kohaliku omavalitsuse olemuse ja tähtsuse mõistmiseks Eesti ühiskonnas on väga oluline märkida veel põhiseaduse paragrahvi 14, mille alusel kõrvuti seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimuga on ka kohaliku omavalitsuse kohustus (isikute) õiguste ja vabaduste tagamine. Kohaliku omavalitsuse üks põhiseaduslikke garantiisid tuleneb põhiseaduse paragrahvist 65, mille kohaselt Riigikogu lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohaliku omavalitsuse otsustada. 
1980. aastate lõpus algas kohaliku omavalitsuse taasloomine. Ülemnõukogu võttis 1989. aasta 8. augustil vastu otsuse haldusreformi läbiviimisest. Lähtudes seadusest „Eesti NSV isemajandamise alused” ja vajadusest tagada üleminek kehtivalt haldussüsteemilt omavalitsuslikule haldussüsteemile, nähti selle otsusega ette viia vabariigis aastatel 1990–1994 läbi haldusreform, mis pidi hõlmama:
1) rahvavõimu vabariigisisese detsentraliseerimise omavalitsuslikele juhtimistasanditele ning riikliku ja omavalitsusliku juhtimise kindlapiirilise eristamise;
2) territoriaalse haldusstruktuuri reorganiseerimise.
Kohaliku omavalitsuse aspektist tuleb tõdeda hämmastavat sarnasust Eesti Vabariigi loomise ja 70 aastat hiljem alanud taasiseseisvumisevahel. Üksnes ühe sarnase joonena võib märkida, et esimesel juhul tuli likvideerida mõisad, teisel juhul kolhoosikord . Ühesuguse tulemuseni viinud kahe ajajärgu erinevus seisnes peaasjalikult selles, et 1918. aastal sai tugineda juba eelnevalt välja kujunenud kohalikule omavalitsusele ja turumajandusele. Taasiseseisvumisel tuli aga alustada nullist. 
1. Kuidas seostub avalik eetika bürokraatia mudelitega?
2. Mis on NPM'i tunnused ning kõige kritiseeritumad punktid?
3. Millisele avaliku halduse süsteemile ( weberiaanlik , NPM, NWS) Eesti majandus- ja innovatsioonipoliitika kõige rohkem sarnaneb?
4. AH struktuur?
5. Avaliku- ja erasektori koostöö? (-8)
Maksupoliitika hindamise/analüüsimise kriteeriumid: 1. Majanduslik efektiivsus 2. 2. Administratiivne lihtsus 3. 3. Paindlikkus 4. 4. Poliitiline vastutus 5. 5. Õiglus