AMETNIK HALDUSMENETLUSES

Q: Miks on regionaalne valitsemine tähtis?

Vastus leiad õppematerjalist: AMETNIK HALDUSMENETLUSES

Q: Millises suunas kohalik valitsemine areneb?

Vastus leiad õppematerjalist: AMETNIK HALDUSMENETLUSES

Kaiekene, Kaie

AMETNIK HALDUSMENETLUSES (0)

Tallinna Ülikool - Õigus - Haldusmenetlus

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Miks on regionaalne valitsemine tähtis?
Millises suunas kohalik valitsemine areneb?

TALLINNA ÜLIKOOL
Haldus- ja ärikorraldus
AMETNIK HALDUSMENETLUSES SEMINARITÖÖ
Avaliku halduse areng Eestis
Õppejõud: Sulev Lääne
2014
SISUKORD
Sissejuhatus ………………………………………………………………………… 3

Avaliku halduse tunnused ……………………………………………… 4
1.1 Halduse ülesanded ja eesmärgid ........................................................... 4
1.2 Avaliku halduse funktsioonid …………………………………………. 5
1.3 Haldusorgan ………………………………………………………………. 6
1.4 Hea halduse mõiste ................................................................................. 6

Erakondade kujunemine ja organisatsiooniline areng .............................. 8

Täidesaatev võim tänapäeva valitsemissüsteemis ...................................... 11
3.1 Miks on regionaalne valitsemine tähtis? ...................................................... 12
3.2 Millises suunas kohalik valitsemine areneb? ................................................ 12

Eesti riigipead läbi aegade……………………………………….15
Kasutatud kirjandus .................................................................................... 16
Sissejuhatus
Avalik haldus on seotud avaliku võimu teostamisega, moodustades organisatoorselt, funktsionaalselt ja õiguslikult suletud üksuse, mis on selgesti eristatav haldusest muudest valdkondadest. Haldus organisatsioonilises mõttes on haldusorganisatsioon, mis koosneb halduse kandjatest, haldusorganitest ja muudest haldusasutustest. Avaliku halduse kandjaks võib olla riik või mõni muu avaliku võimu kandja, nt kohalik omavalitsus . Haldus materiaalses mõttes on haldustegevus, st riigi tegevus, mille esemeks on haldusele pandud ülesannete täitmine. See on täidesaatev tegevus. Haldus formaalses mõttes on kogu haldusasutuste poolt läbiviidav tegevus, olenemata sellest, kas see materiaalõiguslikus mõttes on haldustegevus või ei ole. Avaliku halduse määratlemine organisatsioonilises ja materiaalses mõttes on seotud võimude lahususe põhiseadusliku printsiibiga, mille põhieesmärgiks on tagada üksikisiku õiguste ja vabaduste kaitse ning sellise riigiorganisatsiooni loomine, mis tagaks asjaliku ja efektiivse riiklike ülesannete täitmise ning ratsionaalse ja avaliku riiklike toimingute sooritamise.
1. Avaliku halduse tunnused.
Avalik haldus on sotsiaalselt kujundav tegevus. Halduse objektiks on sotsiaalne kooselu- haldus peab tegelema ühiskonna ja sellesse kuuluvate inimeste asjadega. Samuti peab haldus olema orienteeritud avalikele huvidele. Ka individuaalsete huvide järgimine võib kuuluda isegi avalike ülesannete hulka. Halduse sisuks on konkreetsete abinõude rakendamine üksikjuhtumite reguleerimiseks ning kindlaksmääratud plaanide teostamiseks. Aktiivne, tulevikku suunatud tegevus..
1.1 Halduse ülesanded ja eesmärgid
1. Korraldav haldus tagab avaliku korra ja julgeoleku kaitse neid ähvardavate ohtude eest. Nt liikluse korraldamine, järelevalve majandustegevuse üle, võitlus epideemiatega.
2. Soodustav haldus – kodanike elutingimuste edendamine ja parandamine ühelt poolt üksikisiku sihipärase toetamisega (sotsiaalabi, õppetoetus) ja teiselt poolt avalike asutuste rajamisega (lasteaiad, koolid, haiglad ).
3. Suunav haldus – sotsiaalsfääri, majanduse ja kultuuri arengu laialdasem toetamine ja juhtimine. Iseloomulikuks vahendiks on plaan, sellele lisaks rahaline toetus (subsiidium), mis pakub soodustusi ning on seetõttu ergutusvahendiks.
4. Maksuhaldus – riigile vajalike rahaliste vahendite hankimine kodanikelt saadavate maksude kaudu.
5. Varustav haldus peab hoolt kandma selle eest, et oleks olemas personal ja muud vahendid, mis on vajalikud haldusülesannete täitmiseks.
1.2 Avaliku halduse funktsioonid
1. prognoosimine ja planeerimine . Prognoosimine kujutab endast informatsiooni ja teaduslike meetodite alusel teatud sündmuste ja protsesside ettenägemist. Planeerimine on otsustusprotsess , mille lõpptulemuseks on vastav plaan. Plaan on teatud otsus, otsuste summa, mis on optimeeritud vastavale eesmärgile. Igasugune plaan ei eelda veel selle konkreetset elluviimist, täitmist, tal võib olla ka teatud suunitluslik funktsioon.
2. täitmine. Siia kuulub kogu organisatsiooniline tegevus, mis on suunatud teatud ülesande elluviimisele. See eeldab vastava organisatsioonilise struktuuri formeerimist, töötajate kohalemääramist, nende omavaheliste funktsioonide määratlemist, juhtimist ning reguleerimist.
3. halduse kontroll -avaliku administratsiooni üle teostatav järelevalve. Kontroll on funktsioon, mille sisuks on haldustegevuse ja selle tulemuste kvaliteedi kindlakstegemine .
· Internne-kontroll, mida teostavad halduse enda ametiasutused ja ametnikud.
See kontroll jaguneb teenistuslikuks(teostavad kõrgemalseisvad ametiasutused) ja riiklikuks järelevalveks(selle sisuks on kontroll haldustoimingute õiguspärasuse üle), ja n.n. enesekontrolliks (kujutab endast iseseisva õigussubjekti, haldusekandja sees ja tema enda ametnike või organite korraldatud kontrolli; on iseloomulik avalik-õiguslikele asutustele ja fondidele(sihtasutustele))
· Eksternne-kontroll, mida teostavad väljaspool haldusorganisatsiooni asuvad ametiasutused, ametnikud ja teised subjektid .
Alaliigid:
· Poliitiline kontroll - (alaliikmed: parlamendi kontroll, mille vahenditeks on interpellatsiooniõigus-õigus pärida aru valitsuselt, resolutsiooniõigus-õ esitada valitsusele või selle liikmele üleskutse sooritada teatud toiming või hoiduda sellest, ankeetõigus, umbusaldusavaldus; ühiskondlik kontroll)
· arvestuskontroll - (riigikontroll-juhib riigikontrolör, kelle nimetab ametisse ja vabastab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul, 5 aastat, majanduslik kontroll
Õiguskantsler - oma tegevuses sõltumatu, RVP ettepanekul, 7 aastat, järelevalve seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide PS ja seadustele vastavuse üle)
· Kohtulik kontroll - (ei kontrolli enda initsiatiivil. Halduskohtu organisatsioon on kolmeastmeline: eraldiseisvad halduskohtud , ringkonnakohus , kassatsioonikohus= Riigikohtu halduskohtukolleegium. Õiguspärasuse kontrollimine. Uurimisprintsiip).
1.3 Haldusorgan
Haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Haldusorgani pädevus määratakse kindlaks õigusaktides, näiteks seaduses, määruses või halduslepingus.
Lisaks välispädevusele, mis väljendub haldusorgani täidetavate ülesannete kogumina, võib asutuste puhul rääkida ka sisepädevusest. Selle kohaselt määratakse halduse siseselt haldusmenetluses tegutsevad isikud, kellele ühtlasi antakse õigus teha otsuseid haldusorgani nimel. Pädevuse võib jaotada ka ruumiliselt või esemeliselt. Pädevuse ruumilise jaotamise korral määratakse haldusorgani pädevus territoriaalsuse põhimõtet järgides.
1.4 Hea halduse mõiste
,,Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid , organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt .”
Hea halduse põhimõtet on peetud moodsaks või nüüdisaja inimõiguseks, mille vajadus on
tingitud avaliku võimu tegevuse laienemisest ning üha keerukamaks muutumisest. Lihtsad isikhaldusorgan haldusmenetlused on asendumas ja asendunud menetlustega, kus tuleb arvestada enam kui ühe isiku õiguste ja kohustustega ning avaliku huviga, rakendada õigusnormides üha enam kasutust leidnud kaalutlusõigust ja määratlemata õigusmõisteid ning eeltoodut arvesse võttes leida konkreetsel juhul kõige õiglasem ja tasakaalustatum lahendus. Kusjuures kogu menetlus peab olema seaduslik ja erapooletu .
Teoreetilistest käsitlustest võib leida mitmeid haldusmenetluse ülesannete ja eesmärkide
loendeid, kuid kahe peamise (vastandliku) eesmärgina võib välja tuua esiteks menetluse tulemuse õigsuse ja/või ratsionaalsuse tagamise (menetluse regulatiivne ehk konflikti lahendav roll) ning teiseks menetluses osaleva isiku inimväärikuse austamise (menetluse sümboolne ehk väärtusi loov funktsioon). Esimest menetlusreeglite tähenduse käsitlust võib tähistada sõnaga ,,instrumentalism", kus menetlusnõuded on üksnes vahendid eesmärgi - ratsionaalse ja/või õige menetlustulemuse - saavutamiseks. Teist käsitlust võib nimetada menetlust tähtsustavaks, kus protseduurilist õiglust, mis peab kaitsma isikutja tema inimväärikust, peetakse omaette eesmärgiks (Parrest 2006).
Hea halduse mõiste sisaldub paljude riikide seadustes , kuid selle piirid on enamasti ebamäärased, mida peetakse üldiselt positiivseks, sest see võimaldab arvestada konkreetset olukorda. Samamoodi on täpsemalt määratlemata hea halduse juurde kuuluv nõuandmiskohustus. Riikides, kus on nii ombudsman kui ka seaduses fikseeritud ametnike nõuandmiskohustus, on ombudsmanid ametnikelt hea halduse huvides nõudnud kodanike ulatuslikumat nõustamist kui seaduses sätestatud, et paremini arvestada kodanike vajadusi (Kuusikko 2001).
Euroopa Liidus peetakse väljendi ,,hea haldus" all silmas head haldusmenetlust, mitte
haldustegevuse aluseks oleva materiaalõiguse õiget kohaldamist. Seejuures defineeritakse hea halduse mõistet negatiivselt, s.t väärhalduse või haldusomavoli kaudu, mis võeti kasutusele Maastrichti lepinguga Euroopa ombudsman'i institutsiooni loomisel ja mille sisustas esimene Euroopa ombudsman J. Söderman oma 1997. aasta aruandes: ,,Väärhaldusega on tegu juhul, kui haldusorgan ei käitu talle kohustusliku reegli või printsiibi kohaselt." (Parrest 2006)
2. Erakondade kujunemine ja organisatsiooniline areng
Siirdeühiskondade parteisüsteemi genees erineb mitmel moel Lääne-Euroopa parteimaastiku kujunemisloost. Viimasel juhul olid peamiseks mõjuriks olemuslikud sotsiaalsed lõhed (linna ja maa eristumine, religioossed erinevused, klassierinevused, rahvusriikide sünd), mille põhjal kujunesid välja erinevad ideoloogiad. Postkommunistlikes maades kulges areng pigem vastupidi — ühinemise aluseks said ideoloogilised ja maailmavaatelised põhimõtted, majanduslik ja sotsiaalne staatus hakkas parteide liikmeskonda mõjutama alles aastaid hiljem. ( Toots 2006)
Teiseks oluliseks erinevuseks Lääne-Euroopa ja postkommunistliku Ida-Euroopa vahel on parteisüsteemi kujunemise kiirus: Läänes vältas see protsess umbkaudu pool sajandit, Eestis — nagu ka teistes postkommunistlikes maades — napilt kümmekond aastat — 1980. aastate lõpust kuni 1990. aastate lõpuni. (Toots 2006)
Totalitaarse režiimi kokkuvarisemise järel tekkis Eestis arvukalt erakondi. 1990. aasta kevadeks oli Eestis registreeritud 31 parteid. Selle põhjuseks oli laulva revolutsiooni perioodil tekkinud ja poliitilises mobiliseerimises pearolli mänginud sotsiaalsete liikumiste hääbumine. Massiline poliitiline aktiivsus vähenes ning liikumiste aktivistid hakkasid moodustama erakondi. 1980. aastate lõpu rahvaliikumistest on saanud alguse praktiliselt kõik Eesti tänased tugevamad parteid. 1995. a Rahvusliku Koonderakonna Isamaa (asutatud 1992) ja Eesti Riikliku Sõltumatuse Partei (asutatud 1988. a esimese sõltumatu erakonnana kogu NSV Liidu territooriumil) ühinemisel tekkinud Isamaaliidu (tegutses aastatel 1995–2006) juured on Eesti Muinsuskaitse Seltsis ja Eesti Kongressis, Keskerakond (asutatud 1991) ja Sotsiaaldemokraatlik erakond (asutatud 1990) koondasid endasse Rahvarinde aktiivsemad liikmed. Peale nende kahe olid tekkinud erakonnad ja poliitilised rühmitused väikesearvulise liikmeskonna ja tagasihoidliku mõjuga ning tuginesid pigem liikmete isiklikele suhetele kui selgelt formuleeritud maailmavaatelistele programmidele. (Toots 2006)
1990. aastate keskel algas erakondade suurem ühinemine — sai selgeks, et väikesed erakonnad ei suuda valimistel kaasa rääkida ning see soodustas lähedalseisvate erakondade grupeerumist. 1995. a Riigikogu valimiste eel või järel kujunesid ühinemiste teel näiteks tänased parlamendierakonnad, Reformierakond ning Isamaaliit (tegutses 1995–2006, praegu Isamaa ja Res Publica Liit). (Toots 2006)
Venekeelset elanikkonda esindavad parteid pole tänaseks veel ühinenud. Samas ei saa nad enam apelleerida kogu venekeelse valijaskonna huvide esindamisele, sest valijate käitumise ajendiks ei ole kunagi ainuüksi rahvustunne olnud. Poliitilisele areenile astusid nad mõnevõrra hiljem, kuna vastavalt põhiseadusele võivad erakonda kuuluda ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Seega kulus aega, enne kui tekkis piisavalt suur naturaliseerunud venekeelne kodanikkond. Kuigi katseid ühendada vene vähemuse huve esindavad parteisid on tehtud mitmeid, pole ükski neist õnnestunud. Sagedased organisatsioonilised ümberkorraldused, ebakindlad omavahelised valimisliidud ning põhimõttelage koalitsioonistrateegia on toonud kaasa vene erakondade toetajaskonna killustumise. 2005. a oli registrisse kantud neli vene parteid, millest igaüks kogus avalikkuse toetust vaid alla 1%. Suure tõenäosusega hääbuvad mõned neist lähiaastatel, teised jäävad alles, ent ei suuda poliitikas kaasa rääkida. Mitmed vene poliitikud on läinud üle tugevamatesse Eesti erakondadesse. Kui algul astusid nad peamiselt Reformierakonda ja Keskerakonda, siis täna leiab mitte-eestlasi kõigi erakondade liikmeskonnast. (Toots 2006)
Võrreldes 1990. aastate keskpaigaga on erakonnad organisatsiooniliselt oluliselt tugevnenud. Seaduse järgi peab erakonna registreerimiseks olema vähemalt 1000 liiget. Suuremate erakondade liikmeskond ületab seda piiri 4–6 korda. Parlamendiparteid tegutsevad ülemaaliselt; erakonna struktuur, juhtimismehhanism ning kohalike organisatsioonide pädevus on põhikirjades selgelt sõnastatud. Samas domineerib endiselt ülevalt alla toimimine . Mitmed kohalikud ja piirkondlikud organisatsioonid ei tegutse aktiivselt ega osale partei poliitilise joone kujundamisel. Aktiivsuse ebaühtlase jaotuse üheks põhjuseks on ilmselt vähene demokraatliku kodanikukultuuri kogemus. Parteidest said mõne aastaga peamised võimuvõitluse ja valitsemise agentuurid , mille sotsiaalsed funktsioonid — ühiskondliku debati arendamine, kodanikkonna kaasamine jms — on paraku jäänud unarusse . (Toots 2006)
Omamoodi märgiks erakondade organisatsioonilisest tugevnemisest on ka nende suurenenud eelarved ja kasvavad kulutused valimiskampaaniatele. 2002. aasta Riigikogu valimiskampaania läks erakondadele kokku maksma 80 miljonit krooni (u 5,1 miljonit eurot), 2005. aasta munitsipaalvalimiste kampaania aga ligi 50 miljonit krooni (u 3,2 miljonit eurot). Tõsi, ka siin on juhtivate parteide ja väikeste erakondade vahel väga suured erinevused. Kui Keskerakond ja Reformierakond kulutasid kampaaniale üle 15 miljoni krooni (ehk u 960 tuhat eurot), siis parlamendivälised erakonnad alla miljoni krooni (kuni u 64 000 eurot). (Toots 2006)
21. sajandi alguseks oli Eesti parteimaastik enam-vähem juba välja kujunenud ning tõsiseid ümberkorraldusi pole viimastel aastatel toimunud. Selles protsessis oli vaid üks erand — 2001. aasta lõpus otsustas kümmekond aastat tegutsenud parempoolne poliitiline ühendus Res Publica end reorganiseerida parteiks. Sama nimetusega paremtsentristlik rahvapartei kogus kiiresti populaarsust, saavutades 2003. aasta riigikogu valimistel võidu (28 kohta 101-kohalises parlamendis ja peaministri tool). Kaks aastat hiljem oli erakond mitmete erakonna liidreid puudutanud skandaalide ja ebaõnnestunud avalike suhete tõttu oma populaarsust oluliselt kaotanud, 2005. aasta kohalikel valimistel said nad 8,5% häältest. (Toots 2006)
Tabel 1. 2005. aasta lõpus Äriregistrisse kantud tegutsevad erakonda. (Toots 2006)
Parlamendis esindatud erakonnad
Liikmeid
Isamaaliit
2941
Sotsiaaldemokraatlik erakond
3000
Eesti Keskerakond
7717
Eesti Reformierakond
4363
Eestimaa Rahvaliit
9013
Erakond Res Publica
5555
Parlamendis esindamata erakonnad
Liikmeid
Eesti Iseseisvuspartei
1039
Eesti Kristlik Rahvapartei
2167
Demokraadid - Eesti Demokraatlik Partei
1003
Eesti Pensionäride Erakond
1366
Eesti Vasakpartei
1078
Vabariiklik Partei
1080
Vene Balti Erakond Eestis
9
Eestimaa Ühendatud Rahvapartei
1602
Vene Erakond Eestis
1214
Vene Ühtsuspartei
1314
3. Täidesaatev võim tänapäeva valitsemissüsteemis
Taastatud Eesti Vabariik on eksisteerinud praeguseks laias laastus sama kaua kui selle sõjaeelne eelkäija. See on tõsiasi, millega tuleb alles hakata harjuma. 20. augustil 2011 möödus iseseisvuse ennistamisest kakskümmend aastat ja seda võib pidada sobivaks ettekäändeks, et teha esimesi kokkuvõtteid. Praegusajaks on ilmunud juba mitmeid, nii memuaristliku mündiga koguteoseid, ingliskeelsele lugejaskonnale mõeldud teaduskogumikke kui ka võrdlevalt Balti riikide viimase kahe kümnendi arenguid lahkav Eesti inimarengu 2011. aasta aruanne. Nende teoste seas on kõige ambitsioonikam ja mahukam Raivo Vetiku koostatud koguteos „Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011”, mis võtab pea pooletuhandel leheküljel lahata iseseisvunud Eesti arenguid põhiliselt politoloogi pilguga. Samas pole politoloogiline perspektiiv teoses ainuvalitsev, seda täiendavad sobivalt ajalooline, sotsioloogiline ja majanduslik vaatenurk. (Tamm 2012)
Autori enda sõnul on antud kogumiku järeldus, et demokraatiat ei tuleks mõista mitte lõppseisundina, vaid tsüklilise protsessina, mis sisaldab ka mittedemokraatiat. ( Vetik 2012)
Eesti tänast poliitilist maastikku ja kodanikukultuuri on mõjutanud nii esimese iseseisvusperioodi demokraatliku kultuuri lühiajalisus kui ka hilistotalitarismist pärandiks saadud korporatiivsus , vähene pealehakkamine ja suletus. (Toots 2009)
Tänapäeva valitsemissüsteemis on valitsuse roll parlamendi omast tugevam ning peaminister on kujunenud tipp-poliitikuks. Valitsuse tõhusus sõltub valitsusparteide omavahelisest läbisaamisest ka minister on poliitiline figuur , kes peab kaitsma oma erakonna seisukohti.
Eesti Vabariigi esimesel perioodil tegutses mitmeid poliitilisi erakondi, kuid aeg parteipoliitiliste traditsioonide kujunemiseks jäi liiga napiks. 1934. aasta riigipöörde järel erakonnad keelustati ning algas „vaikiv ajastu”. Kodanike poliitiline aktiivsus ja valitsuse avalik kritiseerimine polnud soositud. Kodanikualgatus suunati mittepoliitilisse tegevusse, nagu see oli olnud 19. sajandi teisel poolel rahvusliku ärkamise ajal. (Toots 2009)
Hoopis teistsugune poliitilise kultuuri keskkond kujunes nõukogude režiimi ajal. Kuulumine monopoolsesse võimuparteisse oli paljudel ametikohtadel kohustuslik, poliitilist üliaktiivsust nõuti ka ühiskonna lihtliikmeilt. Osalemine poliitilistel koosolekutel ja demonstratsioonidel oli siiski vaid fassaad , mille varjus eksisteeris ühiskonnakriitiline dissidentlik kultuur. Alates 1980. aastatest arenes hoogsalt poliitiline „salongikultuur” — vabal ajal kogunevates sõpruskondades pilati režiimi ja selle liidreid, ilma et oleks tegeletud tõsiste ühiskonnamuutuste kavandamisega. (Toots 2009)
Nõukogude totalitaarse režiimi kokkuvarisemise järel ja siirdeperioodi algusaastatel (1980-ndate lõpp kuni 1990-ndate algus) muutus rahvas poliitiliselt aktiivseks. Rahumeelsetes protestiaktsioonides (nn fosforiidisõda, öölaulupeod, Balti kett) osalesid kümned kuni sajad tuhanded inimesed. Rahvaalgatusliku kodanike komiteede liikumise kaudu astuti reaalseid samme Eesti Vabariigi kodanikkonna taastamiseks. (Toots 2009)
Paraku, nagu enamikus siirdeühiskondades, hääbus massiline poliitiline aktiivsus mõne aastaga. Entusiastlikumad inimesed leidsid oma koha erakondades, teised võtsid passiivse pealtvaataja või lihtsalt kritiseerija rolli. Sajandivahetuse Eestis on poliitiline aktiivsus iseloomulik vaid vähestele (tihti sõpruskondadele), samas kui enamik kodanikkonnast suhtub jahedalt nii valimistesse kui ka kodanikuühiskonnas tegutsemisse. Viimastel aastatel on kodanikuühendused muutunud aktiivsemaks ja tugevamaks. Oma rolli mängib selles ka 2002. aasta lõpus Riigikogus vastu võetud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon , mis loob püsiva normatiivse aluse riigi ja kodanikuühiskonna dialoogile. (Toots 2009)
3.1 Miks on regionaalne valitsemine tähtis?
Regionaalne ühtekuuluvustunne mängib olulist rolli riigi tugevdamisel ning selle abil
saab tasakaalustada majanduslikku arengut (peab vähendama seda ebavõrdsust, mis tuleneb loomulikust majandusarengust). Varasemate saj. võrreldes on riigi
välis- ja kaitsepoliitiliste funktsioonide tähtsus kahanenud. Nüüdisriigi iseloom ja ülesanded on muutunud. Üha enam tähelepanu pälvivad heaolu ja avalik haldus. Kuid samas on tõhusa tasakaalu ning koostöö saavutamine keskvõimu, regionaaltasandi ja kohaliku omavalitsuse vahel ka nüüdisaegse avaliku halduse põhiprobleem.
3.2. Millises suunas kohalik valitsemine areneb?
Tranditsioonilised järelvalvesuhted on asendumas koostöösuhetega, mille üheks vormiks
on mitmesuguste komiteede ja nõukodade loomine, selleks et arutada ministeeriumide ja
regioonide koostööd. Regionaalarengu tähtsustamine eurointegratsiooni kontekstis.
Maastrichti lepinguga loodi Regioonide Komitee, mille moodustavad 344 omavalitsuste ja regioonide esindajat kõigist Euroopa Liidu liikmesmaadest. Euroopa sätestab omavalitsuse harta, millega ka Eesti on ühinenud. Sarnast ideed rõhutab ka Euroopa Liidu lähimuspõhimõte, mis nõuab, et poliitilised probleemid lahendataks inimesele võimalikult lähedal.
Valitsemisvõimekus hõlmab riigiaparaadi olemasolu, korraldust, mehitatust ja rahastatust, õiguskorda ja jõumonopoli. Tegu on väga mitmetahulise valdkonnaga, mida jõuab siinses alapeatükis vaid üldiselt markeerida. Alusandmed on enamjaolt olemas, ent äärmiselt killustatud kujul ja vajavad edasist mahukat uurimist . (Vetik 2012)
Alates Euroopa Liidu liikmeks saamisest 1. mail 2004 on hüppeliselt kasvanud riigi käsutuses oleva raha hulk. Näiteks suunati aastail 2004–2006 Eesti käsutusse Euroopa Liidu vahendeid 802 421 634 € ulatuses, 2007–2013 on toetuste kogumaht 3 403 459 881 eurot. Tänu teiste liikmesriikide abile on Eesti avalikul sektoril kasutada oluliselt rohkem raha, vaatamata madalale maksukoormusele. Hoolimata jätkuvast majandusarengu retoorikast on riigiaparaadi ressursside kasvu tegelik mootor olnud välistoetused, mitte maksutulu. See on oluliselt tugevdanud täitevvõimu, kelle ülesandeks on Euroopa
vahendite kasutamist korraldada. Ehkki viimastel on sageli juures üldine kasutusotstarve, otsustatakse täpsed tegevused ja täitjad tavaliselt kohapeal, mistõttu valitsuse mõjujõud on oluliselt kasvanud. (Vetik 2012)
Tabel 2. Riigiaparaadi peamised arengujärgud
Väljumine Moskva kontrolli alt
Oma institutsioonide
ülesehitamine
Euroopastumise
mõju
Valitsemiskorraldus
Valdavalt kohaliku ( ENSV ) kontrolli
all. Suveräänsusdeklaratsioon
1988 käivitas sisulise eristumise
Moskvast. Sõltumatu kohaliku
omavalitsuse loomine 1989,
valitsusreform 1989–1990
Uus valitsusreform 1992,
kohaliku omavalitsuse korralduse
seadus 1993,
Vabariigi Valitsuse seadus 1995,
avaliku teenistuse seadus 1996
EL-i poliitikate koordineerimise
mehhanismide loomine (algul
läbirääkimisteks, hiljem
liikmelisuseks). Riigikantselei
strateegiabüroo loomine
Riigirahandus
Esimesed seadused alates 1989
( riigieelarve , isemajandamine),
NSVL -i keskpanga ja riigikassa
tegevus kuni 1992
Oma raha kasutuselevõtt 1992,
vabakaubandusleping Euroopa
Liiduga 1995
Eelarveplaneerimise algus
1997 (alates 2000 riigieelarve
strateegia). Ühisraha euro
kasutuselevõtt 2011
Julgeolekustruktuurid
Siseministeeriumi kohalik alluvus
1990, politsei loomine 1991
Eesti sõjaväe loomine 1991–1992.
Vene sõjaväe väljaviimine 1994.
Ühinemine partnerlusega rahu
nimel 1994
Ühinemine NATO -ga 2004
Allikas: TAASISESEISVUNUD EESTI VABARIIK 20: POLIITIKA JA VALITSEMISE TRANSFORMATSIOON. ( Vetik 2012)
4. Eesti riigipead läbi aegade
1918-1934 Riigipea ametit polnud ette nähtud, kõrgemateks ametiisikuteks peaminister
(hiljem riigivanem ) ja parlamendi esimees
1934-1937 Riigipeaks pidi olema 5 aastaks valitav Riigivanem. Valimisi ei toimunud, Päts täitis Riigivanema ülesandeid
1938-1940 Vabariigi President Konstantin Päts
1944 Viimane seaduslik peaminister Uluots kuulutati presidendi kohusetäitjaks, kuid ta pidi põgenema. Paguluses tegutsenud eksiilvalitsus lõpetas tegevuse 1992. aastal, kuna Eestis olid valimised
1991-1992 Riigipeana toimis Ülemnõukogu Presiidium (esimees A. Rüütel), Eesti Komitee (T. Kelam )
1992-2001 Vabariigi President Lennart Meri
2001-2006 Vabariigi President Arnold Rüütel
2006-... Vabariigi President Toomas-Hendrik Ilves
Konstantin Päts
Kasutatud kirjandus:
1. Laur, M., Pajur, A., Tannberg T. (1997) Eesti ajalugu 2. 2., parandatud trükk . Tallinn: Avita
2. Raud, M. (1991) Kaks suurt: Jaan Tõnisson , Konstantin Päts ja nende ajastu. Tallinn: Olion
3. Vetik, R . (2013) Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011.
4. Sarapuu, K. Avalik haldus. Lk 247-277
5. Kuusikko, K. Ametnike kohustus anda kodanikele nõu kui hea haldustava.
European Public Law. Vol. 7 (2001) no. 3
6. Parrest, N. Hea halduse põhimõte Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Juridica 2006
7. www. estonica .org/et/%C3%9Chiskond/Eesti_kodanike%C3%BChiskonna_areng/
Eesti_kodaniku%C3%BChiskonna_arengusuunad_viimasel_k%C3%BCmnendil_I/

8. https://www.siseministeerium.ee/30410 Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon.
9. www.estonica.org/et/%C3%9Chiskond/Poliitiline_maastik_iseseisvumisest_
aastani_2006 Poliitiline maastik iseseisvumisest aastani 2006
10. http://www.horisont.ee/node/1958 Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012
11. http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/ev-20.pdf TLÜ Kirjastus Tallinn 2012
16

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 19 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-09-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

19 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kaie Kaiekene Õppematerjali autor

Avaliku halduse areng Eestis

AMETNIK HALDUSMENETLUSES Avaliku halduse areng Eestis Avaliku haldus HALDUSMENETLUS

Kasutatud allikad

https://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/ev-20.pdf

Sarnased õppematerjalid

ppt

Avaliku halduse areng

AMETNIK HALDUSMENETLUSES SEMINARITÖÖ Avaliku halduse areng Eestis 2014 Avalik haldus - seotud avaliku võimu teostamisega, moodustades organisatoorselt, funktsionaalselt ja õiguslikult suletud üksuse, mis on selgesti eristatav haldusest muudest valdkondadest. Haldus organisatsioonilises mõttes on haldusorganisatsioon, mis koosneb halduse kandjatest, haldusorganitest ja muudest haldusasutustest. Haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Haldusorgani pädevus määratakse kindlaks õigusaktides, näiteks seaduses, määruses või halduslepingus. • Korraldav haldus • Soodustav haldus • Suunav haldus • Maksuhaldus • Varustav haldus Avaliku halduse funktsioonid • prognoosimine ja planeerimine • täitmine • halduse kontroll (internne-kontroll, eksternne-kontroll (poliitiline kontroll, arvestuskont

Halduskorraldus

docx

Sissejuh. AH tekstide lühikokkuvõtted

Bürokraatia on sõltuv kapitalismist, sest see on ratsionaalseim, finantsi pakkuv majanduslik alus, millel bürokraatia saab baseeruda. Bürokraatiale on olulise tähtsusega ka sidetehnilised- ja kommunikatsiooni võimalused. Bürokraatlik haldus tähendab domineerimist teadmiste alusel, Mida suuremad teadmised seda suurem võim. Bürokraatlikul domineerimisel on tendents nivelleeruda ja plutokratiseeruda, Ideaalne ametnik peaks täitma oma tööülesandeid ilma eraiskut arvestamata on erapooletu. Formalism ja suund materiaalsele ratsionaalsusele on ratsionaalsele bürokraatiale iseloomulik. David Beetham, 'Bürokraatia mudelid', raamatus Wolfgang Drechsler (toim.), Avaliku halduse alused: valimik Euroopa esseid, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus,1997, 113-148: http://hum.ttu.ee/failid/oppematerjalid/AHintro/AHA_Beetham.pdf

Sissejuhatus erialaõppesse

doc

Hea halduse mõiste

Lihtsad isik- haldusorgan haldusmenetlused on asendumas ja asendunud menetlustega, kus tuleb arvestada enam kui ühe isiku õiguste ja kohustustega ning avaliku huviga, rakendada õigusnormides üha enam kasutust leidnud kaalutlusõigust ja määratlemata õigusmõisteid ning eeltoodut arvesse võttes leida konkreetsel juhul kõige õiglasem ja tasakaalustatum lahendus. Kusjuures kogu menetlus peab olema seaduslik ja erapooletu. Teoreetilistest käsitlustest võib leida mitmeid haldusmenetluse ülesannete ja eesmärkide loendeid, kuid kahe peamise (vastandliku) eesmärgina võib välja tuua esiteks menetluse tulemuse õigsuse ja/või ratsionaalsuse tagamise (menetluse regulatiivne ehk konflikti lahendav roll) ning teiseks menetluses osaleva isiku inimväärikuse austamise (menetluse sümboolne ehk väärtusi loov funktsioon). Esimest menetlusreeglite tähenduse käsitlust võib tähistada sõnaga

Õigus

pdf

HALDUSÕIGUSE EKSAMIKS

Amet on ühele füüsilisele isikule asutuses pandud ülesannete kogum. Ameti kandjaks on sellele kohale teenistusse või tööle võetud füüsiline isik. Tegemist on kõige väiksema organisatsioonilise ühikuga asutuses. Halduskoostöö Halduskoostöökslaiemasmõttesvõib lugeda kõiki haldusesiseseid suhteid, ja tegevusi, mis aitavad tagada halduse ühtsust: vastastikune järelevalve, haldusotsuste kooskõlastamine haldusmenetluses, asutuste vahelised hoiatused ja teated, kompleksmenetlused, asutuste vahelised komisjonid ja ühisüksused, kontaktisikute võrgustikud, infosüsteemide ühiskasutus, ühtsed teeninduspunktid isikute. Halduskoostöökskitsamasmõttesvõib lugeda HKTS-is reguleeritavaid halduskoostöö vorme: riigi ja kohaliku omavalitsuse haldusülesannete täitmiseks volitamist ja ametiabi. Ametiabi saamiseks esitab üks haldusorgan teisele kirjaliku kindlas vormis taotluse,

Haldusõigus

doc

Avaliku halduse konspekt

Avaliku teenistuse liigid: · Riigiteenistus · Kohaliku omavalitsuse teenistus 23. Avaliku teenistuja õigused ja kohustused Avaliku teenistuja õigused: (2) 1) Õigus saada lisatasu a. Teenistusstaazi eest b. Akadeemilise kraadi eest c. Võõrkeelte valdamise eest 2) Õigus sõidukulude hüvitamisele Avaliku teenistuja kohustused: (3) 1) Järgida õigusakte 2) Ettevõtlusega võib tegeleda vaid ametiasutuse loal 3) Ametnik on kohustatud esitama majanduslike huvide deklaratsiooni Teema 4. Avalik- õiguslikud haldustoimingud ja riigivastutus 24. Haldustoimingute olemus ja liigid. Õigustoimingud ja reaaltoimingud Haldustoimingud e. haldusmenetlus haldusorgani (valitsusasutuse, volikogu või isiku...) tegevus: · Määruse või haldusakti andmine · Halduslepingu sõlmimine · Toimingu sooritamine Haldusmenetluse põhimõtted: (4) 13

Avalik haldus

rtf

Valitsemine ja avalik haldus

Urmas Paet - välisminister 10. Bürokraatia - Ametnike võim, rangete reeglite ja hierarhia alusel toimiv juhtimiskorraldus. Tegeleb riigivõimu otsuste igapäevase täideviimisega e. avaliku haldusega. Funktsioonid: · Poliitika elluviimine · Süsteemi stabiliseerija ja vahekohtuniku funktsioonid · Iseenda taastootmine, arendamine ja inimressursi juhtimine. 11) Kuidas toimib kontroll ametnike üle Eesti riigis? 1. Sisekontroll- juriidiline(kas ametnik on käitunud nii nagu peab) ja juriidiline(järelvalve ametnikukultuuri üle) 2. Poliitiline kontroll- kätkeb endas nii varalist järelvalvet kui kontrolli kõrgete ametikohtade täitmise protseduuri üle. 3. Õiguslik kontroll- tagab haldussuutlikuse ning peab vältima korruptsiooni. Poliitiline järelvalve- parlamendisaadikute kontroll ministrite üle. Erakondade kontroll oma parteist pärit ministrite üle. Juriidiline jär.- Halduskohus. Sõltumatute lepitaja.

Ühiskonnaõpetus

docx

Haldusõiguse eksami vastused

Haldusõigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise alused. 4. HALDUSORGANISATSIOON. Avaliku halduse kandja mõiste. Riik avaliku halduse kandjana. Eraõiguslikud isikud kui avaliku halduse kandjad. Vahetu ja kaudse riigihalduse mõiste. Haldusorgan: mõiste ja tunnused. Haldusorgani pädevus. Ametniku erapooletuse põhimõte ja selle tähtsus. 5. HALDUSTOIMINGUD JA NENDE VORMID. Haldustoimingu mõiste ja nende liigitus: õigustoimingud ja reaaltoimingud. 6. HALDUSMENETLUS. Haldusmenetluse mõiste ja sisu. Haldusorgani väline ja sisene pädevus. Haldusmenetluse põhimõtted. Menetlusosalised haldusmenetluses. Asjaajamisnõuded haldusmenetluses. Menetlustähtajad. Menetluse algus, selle käik ja menetluse lõpp. Avatud menetlus. 7. HALDUSAKT: mõiste, tunnused ja funktsioonid. Haldusakti liigid. Osahaldusakt ja eelhaldusakt. Haldusakti kõrvaltingimus. Haldusakti õiguspärasus. Haldusakti kehtivus. Tühine haldusakt. Kaalutlusõiguse sisu. Vaidemenetlus

Eesti õiguskord

doc

Haldusõiguse konspekt

kohustuste panemises. Füüsiliste isikute suhtes kohaldatavad halduskaristused: rahatrahv, eriõiguse äravõtmine ja haldusarest. Jur.isikud: rahatrahv, tegevuse peatamine, tegevuse lõpetamine). Haldusmenetlus Praeguseks on Eestis vastu võetud ning jõustunud HMS, kuid see ei tähenda, et seadus sisaldab Eesti haldusmenetlusõiguse kõiki norme. HMS on üldseadus, mis sätestab haldusvaldkondade ühised menetlusnõuded; suur osa haldusmenetluse üksikasjadest tulenevad muudest seadustest või nende alusel antud rakendusmäärustest. Seaduses kirjeldatakse haldusmenetlust halduses tehtavate õigustoimingute kaudu haldusmenetlus on haldusorgani tegevus haldusakti või määruse andmisel, toimingu tegemisel või halduslepingu sõlmimisel. Haldusmenetlust kui mõistet tuleb eristada halduskohtumenetlusest ja haldusõiguserikkumise menetlusest. Erinevalt kohtumenetlusest korraldab haldusmenetlust täitevvõim

Õigus

Rohkem sarnaseid

Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk