määravad ära nende juurde kuuluvate normide mõtte ja sisu. Printsiibid väljendavad kogu põhiseaduse kontsepsiooni ja ideed, nad on määrava tähendusega riikliku kooselu korralduse jaoks. Printsiipe kui väärtusmastaape ei saa panna hierarhilisse süsteemi ning öelda, et üks on tähtsam kui teine. Põhiseaduse sätetes sisalduvatel printsiipidel ja normidel on eriline tähtsus, neil on teiste põhiseaduse sätete suhtes kõrgem õigusjõud. Seadusandjal on õigus ja sageli ka kohustus konkretiseerida antavates normides põhiseaduse printsiipide üht või mitut elementi, ta ei tohi anda aga norme, mis on põhiseaduse printsiipidega vastuolus. Otsuste põhjendamisel ei piisa peaaegu kunagi ainult printsiibile viitamisest, igal printsiibil on oma kindel sisu. Kui lähtuda väärtuste ja printsiipide neist määratlustest, mis võimaldavad väärtusi ja printsiipe
seadusega 4) akt on kooskõlas tegelike asjaoludega ja proportsionaalne 5)akt on täidetav Formaalselt - Kas aktiandja on viidanud eesmärgile, vastuvõtmisel jälgiti menetlusnõudeid4)aktis on põhjendused ja kaalutlused välja toodud. Kaalutlused peavad olema kontrollitavad.Resolutsioon on selge ja üheseltmõsitetav . Akt peab olema teatavaks tehtud. Seaduse reservatsioonist räägitakse haldusakti puhul. Haldamiseks on vaja seadusandja luba. Eeldame et õige pädevus on seadusandjal. Esimene liigitus kui paljudele adressaatidele üks akt mõjub 1) üksikakt - õigust rakendav, konkreetse suunitlusega(olemas eesmärk, käitumise viis, nt ehitusloa väljaandmine 2) üldakt õigustloov kehtesteab uue käitusmisreegli, abstraktse suunitlusega Teine liigitus - kuidas mõjuvad 1) soodustav haldusakt annab midagi adressaadile juurde (lihtsad, konstakteeruvad) 2) topeltmõjuga akt - kui akseptmine mingit kitsendust , 3) koormavad aktid- riigi sunnijõuga täidetavad
Samasuguste olukordade ebavõrdne käsitlemine on diskrimineerimine. Seda peetakse väga modernseks sätteks, sest säte sisaldab mh nt "varalise ja sotsiaalse seisundi" alusel diskrimineerimist, soo alust, mida harilikult diskrimineerimiskataloogides ei sisaldu. Diskrimineerimisaluste kataloog on avatud: "muude asjaolude tõttu" võimaldab välistada ebavõrdset kohtlemist ka mistahes muul alusel. Riigikohtu praktika kinnitab korduvalt, et PS § 12 lg 1 hõlmab ka õigusloome võrdsust. Seadusandjal on avar otsustusulatus: kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. Peale põhiseaduse reguleerivad õigustamatu erineva kohtlemise keeldu Eesti Vabariigis veel mitmed seadused. Nii on näiteks EV töölepingu seaduses2 sätestatud töötajate ebavõrdse kohtlemise keeld, milles keelatakse tööandjal töölesoovijaid ebavõrdselt kohelda soo, rassi,
Normi mõtet aitavad selgitada ka ühiskonna eliiti kuuluvate isikute ja gruppide arvamused. Nt erakonnad, juhtivad poliitikud, majandusjuhid-nende arvamus õiguse kohta. Ajaloolisel tõlgendamisel peab ka arvestama tolleaegsete arusaamadega keelest ja õiglasest õigusest. Teleoloogiline on ajalooline norm sellepärast, et ta on seotud reguleerimise eesmärkide ja põhiideede teadasaamisega. Eesmärgid, mis olid ajaloolisel seadusandjal, ei pruugi objektiviseeruda õigusnormis. Tõlgendaja lähtub eesmärkidest ja põhiideedest tervikuna ja nii saab tõlgendaja aru ajaloolise normi mõistlikusest. Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine See on tahtetõlgendamine nagu ajalooline tõlgendaminegi. Siin ei oma tähtsust ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid kehtiv õigus ja väärtussüsteem. Eesmärgid, mida seadusandja normi loomisega tahab saavutada, on valdavalt õiguse objektiivsed eesmärgid. Nt
9 3.1 Kaalutlusõigus ja selle rakendamine Kvaliteetse ja õiglase otsuse tegemiseks peab ametnik järgima seadust. Seadusest tulenevad volitus, tööülesanne ja piirid, mille ulatuses ametnik haldusülesandeid täidab. Kolmikjaotusest nähtub, et seaduste täitmise korraldus võib oludest ning õiguste piiramise võimalikkusest sõltuvalt olla väga erisugune. Erisused väljenduvad õigusliku regulatsiooni täpsuses.Mõnikord on seadusandjal võimalik anda haldusele teatavas olukorras tegutsemiseks kindlad juhised ja siis ei ole haldusorganil võimalik käitumisvõimaluste vahel valida. Sellisel juhul on tegemist jäikade normidega, mida järgides peab asutus andma haldusakti või tegema haldustoimingu. Jäigad normid võivad olla sõnastatud kohustavalt, näiteks peab ja on kohustatud vms, või kirjeldavalt, nagu tehakse ettekirjutus või antakse luba.
tagajärg. Faktiline koosseis on elulised asjaolud kui eeldus, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud või kästud. Õiguslik tagajärg on lubamine, käsk või keeld ise. 4.2. Õigusnormide-ettekirjutuste struktuur. Sanktsioon- mõjutusvahendid, mida võidakse rakendada inimeste suhtes, kes ei käitu õigusnormi nõuetele vastavalt. Dispositsioon- milline peab olema inimese käitumine, kui nad on sattunud hüpoteesis kirjeldatud olukorda. Hüpotees – mil viisil on võimalik seadusandjal hüpotees kirja panna? 1) lihtne – seadusandja valib tegelikkusest välja ühe elulise asjaolu, sellele järgneb õiguslik tagajärg 2) keeruline – seadusandja valib 2 või enam elulist asjaolu, õiguslik tagajärg järgneb nende koosmõjus 3) alternatiivne – seadusandja valib 2 või enam elulist asjaolu, õiguslikud tagajärjed järgnevad juba ühe asjaolu ilmnemisel Dispositsioon 1) lihtne – fikseeritud on üks võimaliku, vajaliku või keelatud käitumise liik
2.3. Kaalutlusõigus ja selle rakendamine Kvaliteetse ja õiglase otsuse tegemiseks peab ametnik järgima seadust. Seadusest tulenevad volitus, tööülesanne ja piirid, mille ulatuses ametnik haldusülesandeid täidab. Kolmikjaotusest nähtub, et seaduste täitmise korraldus võib oludest ning õiguste piiramise võimalikkusest sõltuvalt olla väga erisugune. Erisused väljenduvad õigusliku regulatsiooni täpsuses.Mõnikord 8 on seadusandjal võimalik anda haldusele teatavas olukorras tegutsemiseks kindlad juhised ja siis ei ole haldusorganil võimalik käitumisvõimaluste vahel valida. Sellisel juhul on tegemist jäikade normidega, mida järgides peab asutus andma haldusakti või tegema haldustoimingu. Jäigad normid võivad olla sõnastatud kohustavalt, näiteks peab ja on kohustatud vms, või kirjeldavalt, nagu tehakse ettekirjutus või antakse luba. Näide
nt viidatakse teisele paragraafile, hoiduvad kordamisest. Kui õigusnormi tekst sisaldab osunduse sama õigusakti mõnele teisele §-le, siis on tegemist viitelise õigusnormiga, kui õigusnorm osundab mõnes muus õigusaktis sisalduvale õigusnormile, siis on tegemist blanketse õigusnormiga. Kitsendavad õigusnormid sisaldavad mittekehtivuse, mis on aga mõistetav ainult seoses positiivse kehtimisega. Kõikide piiravate tunnuste nimetamine positiivses õiguses on raskendatud. Seadusandjal on kitsendavate õigusnormide loomisel vaba otsustus, kas ta nimetab negatiivsed faktilised koosseisu tunnused või lisab ta need täiendavalt negatiivse kehtimiskorra kujul. Aarnio liigitab õigusnormid: Menetlusnormid Regulatiivsed Kompetentsinormid Õigusnormid
ebamäärasus Lahtisus ja nõrkus · Arutamisvõimalus: kvalitatiivne ja kvantitatiivne. · Lünk(mida teha): 1. ehtsad vajab ületamist; otsuse vastuvõtmist olukorras, kui normi pole. Tuleb kasutada kas seaduse analoogiat(leiame õiguskorrast sarnase abstraktse faktilise koostisega normi) või õiguse analoogiat(kasutatakse õiguse printsiipe). 2. näiline seadusandjal polegi olnud mõttes seda olukorda seadusega korrigeerida, ei vaja ületamist. 3. väärtuse seadusandja on püüdnud õigusega korrastada, kuid pole õnnestunud, kuna ta on koostanud liiga üldised reeglid. Vaja kasutada õiguse tõlgendamisevõtteid. · Vastuolud · Üks ja sama abstraktne faktiline koosseis seob endaga erinevaid õiguslikke tagajärgi. · Rakendamisele läheb õiguse hierarhias kõrgemal olev norm.
süüdimõistetu väärtushinnanguid muutma või neid korrigeerima. Üksnes karistuse määramine õiges koguses ja määras tagab eripreventsiooni põhimõtete rakendatavuse. Karistus saab aga olla õiglane üksnes mõlema poole, nii seadusandja kui ka kohtuniku koostöös ja tööjaotuses. Seadusandja poolt antavad karistusliigid ja raamid annavad väga üldise pildi ja ettekujutuse õigest ning õiglasest karistusest, samuti puudub seadusandjal võimalus seadusloome tulemusel ette näha kõikvõimalikke olukordi vastava kuriteo toimepanemisel. Seega jääb õiglase karistuse määramise kohustus üksnes kohtunikule.30 Karistuse määramine ei saa kunagi olla täpne subsumtsiooniprotsess nagu teo paigutamine eri- või üldosa vastava sätte alla. ,,Õiglane karistus on loomingulise sotsiaalse akti tulemus." (E.Dreher) Karistuse mõistmine ei tohi olla kontrollimatu kohtulik väärtushinnang, oluline on
süüdimõistetu suhtes sisuliselt tähtajatult. Seega võib süüdimõistetul kuritegeliku kalduvuse tuvastamine viia temalt vabaduse võtmiseni määramatuks tähtajaks. Sellest aspektist on karistusjärgne kinnipidamine oma võrdlevalt raskuselt karistusseadustiku sanktsioonisüsteemi raskemaid mõjutusvahendeid. Pikamäe leiab, et sedavõrd intentsiivse sanktsiooni kehtestamisel tuleb seadusandjal kooskõla PS § 23 lõikes 1 sätestatuga eriti hoolikalt järgida, et selle alused oleksid võimalikult ühemõtteliselt määratletud. Karistusõigus ei saa sisaldada ja ei tohi sisaldada kohaldamisalustega ebamääraselt defineeritud sanktsioone, mille puhul pole võimalik aru saada, millal ja kelle suhtes need rakendamisele tulevad. RIIGIKOHTUNIK IVO PILVINGU ARVAMUS8 Ivo Pilving nõustub, et karistusjärgse kinnipidamise eeldused on piisavalt määratlemata, kuna
püstitamisel, kuid nõrk või ebasobiv argument. 40. Mille poolest erinevad tõenäosus ja tõepärasus? Tõenäosus – tõsiasjade kohta, kuivõrd meil on alust oodata ühtede või teiste faktideilmnemist või avastamist. Tõepärasus –väite, seletuse, kirjelduse, argumendi kohta. Tõepärasust saab kirjeldada ainult objektidel, millel on tõeväärtus olemas. 41. Mille poolest erinevad eesmärk ja otstarve? Eesmärk on tegijatel, otstarve on vahenditel. Eesmärgid on nii seadusandjal kui ka seaduse rakendajal – võivad erineda. Õigus on paljuotstarbeline: normi otstarve erineb seaduse otstarbest, õiguse sisemised otstarbed erinevad sotsiaalset väljundit tootvatest otstarvetest, jne. Seaduse mõte on seaduse otstarve. Seaduse eesmärk on see, mida seadusandjad tahtsid nende poolt tehtud normidele omistada. Seaduste loomisel on alati enne eesmärk tehakse seadus seadus saab otstarbe seadust kohaldatakse tulevikus tulenevalt selle otstarbest. 42
haldusakt on adressaadi kasuks, kuid kolmanda isiku kahjuks. Tüüpilise näitena toob autor siinjuures ehitusloaga seonduva. Kuna haldusakt on adressaadile teatavaks tehtud, siis see kehtib ning kuigi kolmandale isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, ei väära see haldusakti kehtivust ning Vene leiabki, et probleemid tekivad kolmanda isiku poolt haldusakti vaidlustamistähtajaga seoses. Vene pakub sellises olukorras välja võimaluse, et seadusandjal tuleks sätestada konkreetne tähtaeg, mille jooksul võib isik, kellele haldusakti teatavaks ei tehtud, halduskohtusse pöörduda nii, et tema kaebust peetakse alati tähtaegseks. Vene rõhutab, et isik saaks haldusakti edukalt vaidlustada, peab tal olema teada, milline on akti vaidlustamiseks ettenähtud kord. Ettenähtud korra väljaselgitamine võib tavainimese jaoks olla väga keeruline ülesanne. Seetõttu peab Vene ülimalt oluliseks, et haldusaktis
on ka mittetäielikud õigusnormid. Õigusnorm on üldise iseloomuga üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumiseeskiri, mis luuakse riigi poolt ja lõppastmes garanteeritakse riigi poolt ja, mis on eesmärgiga luua kindla kvaliteediga kord ajas ja ruumis. Hüpotees - õigusnormi loogilise struktuuri osa, kus on kirjas juriidilised faktid; õigusnormi hüpotees on se õigusnormi osa, mis seab enesega õiguslike tagajärgede tekkimise. Kolm võimalust on seadusandjal fikseerida abstrakstet faktilist kosseisu (lihtne; keeruline; abstraktne) LIHTNE hüpotees - seadusandja on tegelikkusest välja valinud ühe eluise asjaolu ja selle kirja pannud; ühest elulisest asjaolust piisab et järgneks õiguslik tagajärg KEERULINE - seadusandja valib seadusest 2 või enam elulist asjaolu; kõik need peavad esinema et jrgneks õiguslik tagajärg ALTERNATIIVNE - seadusandja valib 2 või enam; õigusliku tagajärje saabumiseks piisab ühe esinemisest
Tartu, 1991, lk 14 viide 19. Seadu- sed põhiseaduse § 104 lõike 2 mõttes kujutavad endast selle vaheteo põhjal konstitutsionaalseid seadusi. 111 RKPJKo, 29. september 1999, 3-4-1-3-99, lõik nr 16. RT III 1999, 24, 230. 112 Riigikohus ei saa kohaldada ka otse põhiseaduse §-i 142, sest madalama õiguse kohaldamise prioriteedi kohaselt peab ta kohaldama olemasolevat kohtumenetluse seadust. Vrd Eesti Vabariigi põhiseadus (viide 3), § 3 komm. 2.3.2.2. Peale selle on seadusandjal õigustus vabastada õiguskantsler põhiseaduse §-s 142 sätestatud protsessuaalsest tingimusest, sest see on seadusandja jaoks dispositiivne õigus (vt eespool). 113 RKPJKo, 5. veebruar 1998, 3-4-1-1-98, IV osa. RT I 1998, 14, 230. Riigikohus kasutab terminit konstitutsiooniline akt konstitut- sionaalse akti tähenduses Kliimani ja Talviku mõttes. Vt ka eespool joonealune märkus 112. 114 Vrd R. Alexy (viide 46).
2. Süstemaatilised (süstemaatilis-loogiline) tõlgendamine, mis põhineb arusaamal õiguskorrast kui süsteemist. Normi koha leidmine õiguse süsteemis, õiguse valdkonnas või õiguse harus. Kui oleme selle normi leidnud, tuleb tuvastada selle normide edasised loogilised, funktsionaalsed seosed selles õiguskorras. 3. Teleoloogilised (objektiiv-teleoloogiline) tänepäeva seadusandja tahte tõlgendamine. Millised väärtused on olnud aluseks seadusandjal normi kirjapanekul. Milline on olnud seadusandja eesmärk ühte või teist regulatsiooni kirja pannes. Tänepäeva seadusandjale mõtte ja eesmärgi läbi normi teadasaamine. Normilooja kavatsus mängib siin väga suurt rolli. 4. Ajaloolised (subjektiiv-teleoloogiline) ajaloolise seadusandja kavatsuste, tahte teadasaamine. Orienteeritud ajalukku. 5. Kohtupraktika õiguse tõlgendamise jaoks vajalik argument. Eriti õigusdogmaatika kontekstis. Viitab
Sotsiaalriigi printsiibiga kaasnevad nn sotsiaalsed põhiõigused. Riik on kohustatud tegelema selliste probleemidega nagu vaesus, tööpuudus, tervishoid ja keskkonnakaitse. Sotsiaalriigi põhimõttest tulenevalt on riik kohustatud reguleerima töösuhteid ja töötingimusi. Riigi maksusüsteem võib olla ümberjaotava toimega, tagamaks sotsiaalset õiglust ning vältimaks ühiskonna kihistumist. Sotsiaalriiklike põhimõtete konkretiseerimisel on seadusandjal suur otsustusõigus. Nt pensionite suurus, tervishoiule ettenähtud vahendite ulatus. Sotsiaalpoliitilised programmid on eelkõige poliitilised programmid. Haldusriik ülemäära suure ametnikkonna ja haldusinstitutsioonide mõjujõuga riik. Politseiriik riigivalitsemisvorm, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi, pole tagatisi politsei ega muude ametkondade omavoli vastu, riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on üksikasjalikult reglementeeritud
Erinevad võimuharud piiravad ja kontrollivad üksteist, mille tulemusena ei saa ükski neist ületada oma võimupiire ja isikute põhivabadused on tagatud. Seadusandlik võim näiteks teostab kontrolli täidesaatva võimu üle, osaledes võimutäitjate nimetamisel, lisaks on riigikogu liikmetel õigus esitada valitsusele arupärimisi ja riigikogul on õigus valitsust umbusaldada ning tagandada. Kontrolli teostatakse ka riigieelarve kaudu, määrates vahendeid kindlatesse valdkondadesse. Seadusandjal on õigus moodustada uurimiskomisjone (ankeetõigus) ning õigus esitada valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist toimingust (resolutsiooniõigus). Täidesaatva võimu mehhanismid seadusandliku võimu mõjutamiseks on järgmised: Valitsusel on seaduseelnõude algatamise õigus. Riigikogu peab arvestama sellega, et kui ta valitsusele umbusaldust avaldab, võib vabariigi president parlamendi laiali saata ning kutsuda esile erakorralised valimised. Valitsus võib
- Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2012. § 26 komm-d 3, 4. 33 positiivsele tegevusele. Põhimõtteliselt on kõik, mida PS § 26 tõrjeõigusena kaitseb riigi eest, kaitstav ka kolmandate isikute rünnete eest. Kaitse ei pruugi aga olla sama tugev, sest ühe isiku kaitse on sageli teise isiku õiguste riive. Kaitseõiguse riive seisneb kaitse tagamata jätmises. Samas on kaitseõiguse teostamisel seadusandjal avar mänguruum, kuna mingi hüve kaitsmiseks on enamasti rohkem kui üks võimalus.107 Perekonna- ja eraelu puutumatuse kaitseala hõlmab kõik eraelu valdkonnad, mis ei ole hõlmatud spetsiaalsete eraelu kaitsvate õiguste poolt. Iseäranis kuuluvad siia intiimsfääri puutumatus, õigus seksuaalsele enesemääramisele, õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma pildile ning sõnale. Intiimsfäär hõlmab näiteks märkmeid
äraelamine. Sotsiaalriigi printsiibiga kaasnevad nn. sotsiaalsed põhiõigused. Riik on kohustatud tegelema selliste probleemidega nagu vaesus, tööpuudus, tervishoid ja keskkonnakaitse. Sotsiaalriigi põhimõttest tulenevalt on riik kohustatud reguleerima töösuhteid ja töötingimusi. Riigi maksusüsteem võib olla ümberjaotava toimega, tagamaks sotsiaalset õiglust ning vältimaks ühiskonna kihistumist. Sotsiaalriiklike põhimõtete konkretiseerimisel on seadusandjal suur otsustusõigus. Nt. pensionite suurus, tervishoiule ettenähtud vahendite ulatus. Sotsiaalpoliitilised programmid on eelkõige poliitilised programmid. Haldusriik ülemäära suure ametnikkonna ja haldusinstitutsioonide mõjujõuga riik. Politseiriik on riigi valitsemisvorm, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi, pole tagatisi politsei ega muude ametkondade omavoli vastu, riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning
oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Kuna HKMS § 254 lg 2 sätestab esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamisel AR eraõiguslike sätete kohaldamise, siis ei saa VÕS § 1028 lg 2 p 3 tõlgendada viisil, et see säte võtab võimaluse nõuda tagasi esialgse õiguskaitse korras saadut (p 25). 4. PS § 28 tõlgendamisel kaasustes Toom vs Haigekassa ja Sotsiaalhoolekande seadus on Riigikohus rõhutanud, et sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on (p 32). 5. HKMS § 235 lg 1 kohaselt on poolel ja III-l isikul õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui see õigus on sätestatud käesolevas seadustikus
lause 2, mis seab posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladuse piirangu muude eelduste kõrval sõltuvusse kohtu loast. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonid sisalduvad põhiseaduse §-des 20 lg 2; 21 lg 1 l. 3; 24 lg 3 lause 2; 26 lause 2; 29 lg 2; 33 lause 2; 34 lause 2; 35 lause 2; 43 lause 2; 44 lg 3 lause 2; 45 lg 1 lause 2 ja 3; 47 lause 2 ja 48 lg 2. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioon sisaldub ka põhiseaduse §-s 58, mis lubab seadusandjal piirata nende kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooni eesmärgiks on seada põhiõiguse piirang sõltuvusse teatud kitsendavatest lisaeeldustest. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonide suur arv põhiõiguste kataloogis annab tunnistust põhiseaduse teksti autorite püüdest, tagada vastavates vabaduse valdkondades üksikisikutele võimalikult kaugeleulatuv kaitse
Juhul, kui nüüd peab paratamatult rääkima üldise seisukohalt, aga see pole kõige juures kehtiv, lähtub seadus enamuse aluselt, mitte unustades eksimise võimalust -- ja pole sugugi vähem õige. Eksimus pole ju seaduses ega seadusandjas, vaid asja loomuses, sest tegutsemisaines on otseselt selline. Kui siis seadus räägib üldise seisukohalt, üksikjuhtum aga ei lähe üldisega kokku, siis on õige parandada see puudujääk, mis on seadusandjal üldise käsitluse tõttu jäänud puudulikuks ja ekslikuks -- mida ka seadusandja ise oleks kohal viibides öelnud ja seadusesse pannud, kui oleks teadnud. Seetõttu on korralikkus, olles küll õiglus, parem teatud liiki õiglusest -- mitte küll üldiselt, vaid seal, kus üldine põhjustab eksituse. Selline ongi korralikkuse olemus: seaduse parandamine seal, kus see on üldistuse tõttu puudulik
teisel juhul mitme organi kätte. Esimeste hulka kuuluvad parlamentaarse või presidentaarse demokraatiaga riigid. Kõrgem esindusorgan valitakset tavaliselt hääleõiguslike kodanike poolt. Igal riigil on riigipea. Riigipea on riigivõimu kandjaks ning ühtlasi riigi kõrgeimaks esindajaks tema suhetes välisriikidega. 8. Õigusriik. 8.1. Õigusriigi kujunemise ajaloost. Non rex est lex, sed lex est rex. Igas konstitutsioonis on 3 osa, mida seadusandjal on kasulik kontrollida. Kui nende osadega on kõik korras, siis on konstitutsiooniga kõik korras. Sellest kolmikus on üks avalike huvide üle otsustav instants, tene riigametnikud ja kolmas, õigusmõistmine. J.Locki arusaam õiguse valitsemisest kujutab endast riiki, kus ehtib seaduse ülimuslikkus ja kus tunnustatakse inimese loomuõigusi ja vabadusi.Igavene kogemus õpetab, et iga inimene, kellel on võim ja kes sellega ka tegeleb, ka kuritarvitab võimu.
üleüldist õigust kui sellist pole olemas. Rahvuslike õiguse süsteemide erinevus tuleneb - kahe suure õigussüsteemi (kontinentaalsüsteemi ja common law) põhimõttelistest erinevustest - eri süsteemide kujunemise erinevustest - -rahvuslikest traditsioonidest, mis jätsid jälje õigusloomele. Common law süsteemi eredaimaks näiteks on Inglismaa, kust see süsteem ka pärit on. Kontinentaalsüsteem seevastu on ka Eestis. Eestis on seaduse andmise õigus ainult kõrgemal seadusandjal parlamendil. Inglise õigus tuleneb kahest põhilisest allikast:seadused, mille on vastu võtnud Inglise parlament, ka common lawm, mis põhineb varasematel kohtulahenditel. Samalaadse probleemi lahendamisel on varasem otsus asja arutavale kohtule kohustuslik just nagu Eesti Vabariigi I ja II astme kohtutele kohustuslik Riigikohtu seisukoht mõne asja 27 lahendamisel. Kahe süsteemi vahel on ülisuured erinevused ka kohtukorralduse osas
politseile muuta abipolitseinikuks kandideerimise protsess ning lõpliku valiku tegemine ja isiku abipolitseiniku kandidaadiks kinnitamine põhjalikumaks. Uurimistöö autor on seisukohal, et põhjalikum valikuprotsess ja koolitusperiood võimaldaks tulevasi abipolitseinike muuta professionaalsemaks, oluliselt parendada politseinike ja abipolitseinike omavahelist koostööd, tõsta usaldust nii poolte enda vahel kui ka ühiskonnas laiemalt ning võimaldaks seadusandjal neile anda suurema pädevuse politsei töös osalemisel. 26 Summary The aim of this study was to clarify the nature of the voluntary role of internal security and exactly how is organized the assistant policemen preparation and participation in the police actions and are there any other countries in our region, who as the same model of voluntary policeman and what can we learn from their experience. The purpose was also to carry out a
Küsimus on selles, et millal tegevusetus muutub relevantseks, millal tuleb kohustus ja millal muutub see võimalikuks? Sellised kohustused on sätestatud PS-s. Nt. §32. kaugele tohib PSJV kohus minna ja mida võib ta seadusandjale üleüldse ette kirjutada? 3. Kontrolli intensiivsus/seadusandja mänguruum- sõltub asjaolude tähtsusest, vaadeldava valdkonna eripärast ja sellest kui kindlad on empiirilised faktid. Intensiivsus jaguneb: range kontroll (seadusandjal pole mänguruumi, nt. seadusandja on PS riivanud); mõistlikkuse kontroll (võrdsuse õiguse, mõõdukuse puhul, kas seadusandja tegevus on mõistlik); meelevaldsuse kontroll (seadusandja tegevus meelevaldne: karistusmäärad). 4. PSJV ja EL õigus- RKÜKo 3-4-1-5-08 p33-37; kui direktiiv jätab riigile diskretsiooni ja riik seda teostab, siis seda saab riigikohus kontrollida (lisaks 3 punkti veel). 8 ptk. §48 VP valimine I Sätestus PS §79 + VP valimise seadus
Teinud kindlaks, et vaidlustatud on haldusülesandeid täitva isiku tegevust, tuleb teiseks kontrollida, ega poolte vaheline suhe ei ole reguleeritud eraõiguse normidega. Üldjuhul tuleb eeldada, et riigi ja teiste avalik-õiguslike isikute tegevus allub avalikule õigusele. Paraku on nad õigusvõimelised ka eraõiguslikes suhetes (TsÜS § 25 ja § 26 lg 1), mistõttu avalik-õiguslikud isikud võivad astuda teiste isikutega eraõiguslikesse suhetesse. Teatud piirides on nii seadusandjal kui asutustel endil võimalik valida, kas avaliku ülesande täitmine peaks toimuma avalik-õiguslike või eraõiguslike abinõudega. Lisaks avalike ülesannete täitmisele võivad avalik-õiguslikud isikud ka puhtalt kasu teenimise eesmärgil tegutseda ettevõtjana.7 Tüüpiliselt loetakse Eestis ja teistes Euroopa riikides eraõiguslikeks: riigi vara haldamist, kasutusse andmist ja piiratud asjaõigustega koormamist;
Riigi eesmärgiks kaitsta elu, teenivad peale seadusandja kehtestatud sanktsioonide ka mitmesugused riiklikud abinõud avaliku korra ja julgeoleku valdkondades. 54 Viimase alla kuulub ka karistusjärgne kinnipidamine kui mittekaristuslik sunnivahend. Eesmärk, mida seadusandjad karistusjärgse kinnipidamise vastuvõtmisel silmas pidasid peab olema legitiimne. Selleks tuleb vaadata, kas ja millised volitused on seadusandjal piirata karistusjärgse kinnipidamisega sellest tulevikus puudutatud isikute põhiõigusi. Siinkohal on oluline teha vahet lihtsal ja kvalifitseeritud seadusereservatsioonil. Lihtne seadusereservatsioon on lihtvolitus seadusandjale põhiõiguse piiramiseks: piiramisvolitusega ei ole seotud lisanõudeid. Kvalifitseeritud seadusereservatsioonid sisaldavad seevastu lisanõudeid, millele riive peab vastama.55
Enamik lisaeeldusi on materiaalse iseloomuga. Materiaalsed lisanõuded moodustavad põhjuste kataloogi, millest peab seadusandja lähtuma vastava põhiõiguse piiramisel. Kvalifitseeritud piiriklauslid sisalduvad § 20 lg-s 2, § 21 lg 1 kolmandas lauses, § 24 lg 3 teises lauses, § 29 lg-s 2, § 34 teises lauses, § 35 teises lauses, § 43 teises lauses, § 44 lg 3 teises lauses, § 45 lg 1 kolmandas lauses ja § 48 lg-s 2. Kvalifitseeritud piiriklausel sisaldub ka §-s 58, mis lubab seadusandjal piirata nende kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Paragrahvi 26 teises lauses, § 33 teises lauses, § 40 lg-s 3, § 45 lg 1 teises lauses ja § 47 teises lauses sisalduvate piiriklauslite iseloom sõltub termini „avalik kord” tõlgendamisest. Kui tõlgendada seda kitsalt, on tegu kvalifitseeritud piiriklausliga. Kui aga mõista avaliku korra all
Normi mõtet aitavad selgitada ka ühiskonna eliiti kuuluvate isikute ja gruppide arvamused. Nt erakonnad, juhtivad poliitikud, majandusjuhid-nende arvamus õiguse kohta. Ajaloolisel tõlgendamisel peab ka arvestama tolleaegsete arusaamadega keelest ja õiglasest õigusest. Teleoloogiline on ajalooline norm sellepärast, et ta on seotud reguleerimise eesmärkide ja põhiideede teadasaamisega. Eesmärgid, mis olid ajaloolisel seadusandjal, ei pruugi objektiviseeruda õigusnormis. Tõlgendaja lähtub eesmärkidest ja põhiideedest tervikuna ja nii saab tõlgendaja aru ajaloolise normi mõistlikusest. 10.4Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine See on tahtetõlgendamine nagu ajalooline tõlgendaminegi. Siin ei oma tähtsust ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid kehtiv õigus ja väärtussüsteem. Eesmärgid, mida seadusandja normi loomisega tahab saavutada, on valdavalt õiguse objektiivsed eesmärgid. Nt
Just maareformi kaudu sooviti heastada ülekohus, mille Nõukogude võim oli tekitanud maa natsionaliseerimisega ning 1990ndate alguses oli see seaduste kirjutamisel ka peamine eesmärk. Maareformiga sooviti taastada sarnane õiguslik olukord, mis oli 1940. a seisuga. Kuna 50 aasta jooksul oli nii mõndagi muutunud, siis üks- ühele endise olukorra taastamine ei olnud enam võimalik. Kuigi sooviti taastada endiste maaomanike või nende pärijate omandiõigus äravõetud maale, tuli seadusandjal arvestada ka isikutega, kellele oli taluseaduse alusel antud maa põliseks kasutamiseks. Hoolimata sellest, et taluseaduse alusel oli talu taastamisel eesõigus endisel omanikul seisuga 23. juuli 1940. a või tema seadusjärgsel pärijal, oli põlistalu rajajate hulgas ka neid, kes polnud endised maaomanikud. Seoses Nõukogude perioodil toimunud linnastumisega oli ka tiheasustuses püstitatud ehitisi õigusjärglaste maale. Seega ei
telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladuse piirangu muude eelduste kõrval sõltuvusse kohtu loast. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonid sisalduvad põhiseaduse §-des 20 lg 2; 21 lg 1 l. 3; 24 lg 3 lause 2; 26 lause 2; 29 lg 2; 33 lause 2; 34 lause 2; 35 lause 2; 43 lause 2; 44 lg 3 lause 2; 45 lg 1 lause 2 ja 3; 47 lause 2 ja 48 lg 2. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioon sisaldub ka põhiseaduse §-s 58, mis lubab seadusandjal piirata nende kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooni eesmärgiks on seada põhiõiguse piirang sõltuvusse teatud kitsendavatest lisaeeldustest. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonide suur arv põhiõiguste kataloogis annab tunnistust põhiseaduse teksti autorite püüdest, tagada vastavates vabaduse valdkondades üksikisikutele võimalikult kaugeleulatuv kaitse
Neid ühte liiki suhteid reguleeritaksegi siis üheliigiliste õigusnormidega. Objekti kõrval teiseks määravaks momendiks on reguleerimise meetod. Reguleerimise meetodi määravad tavaliselt reguleerimise objekti omadused, ei saa ju olla ühesugune riigi valitsemise ja perekonnasuhete õiguslik regulatsioon. Meetodi küsimus on ka see, et teatud suhteid me ei saa reguleerida imperatiivsete normidega, ja teatud suhteid ei saa reguleerida dispositiivsete normidega. Seega tuleb seadusandjal lähtuda kõigepealt reguleerimise objektist ja valida ka vastav meetod reguleerimiseks. Õigusharu enda sees võib omakorda reguleerimise objekti erisusest lähtudes tekkida teatud normirühmad. Need erinevad teistest selle õigusharu normidest. Neid eraldi rühmi õiguharu sees nim. õigusinstituutideks. Sellisteks on nt valimisõigus riigiõiguse sees või pärimisõigus tsiviilõiguse sees. 3.2Õigusharu üldiseloomustus EXAMIS
välismõju tagajärge, nt reostust, või toodangut, millega kaasneb välismõju, või toorainet, millest tuleneb välismõju. Regulatsioonide kehtestamisega seotud probleemid seisnevad regulatsioonidest kinnipidamise seirekulude suuruses, selles, et seadusandja peab olema kursis reguleeritava välismõju tasemega, seadusandlik regulatsioon ei ole suunatud tootmise efektiivse mahu kujundamisele, seadusandjal puudub adekvaatne info välismõjude vähendamise tehnoloogiate tõhususe kohta, regulatsioonist tulenev kasu ei laiene kõigile indiviididele, efektiivsuse ja õigluse samaaegne arvestamine on keeruline ning seadusandlikud regulatsioonid on ka poliitiliselt manipuleeritavad. 174. Millised probleemid on seotud välismõjusid käsitlevate kohtuprotsessidega? Kohtuprotsessidega seotud probleemid on nt suured tehingukulud, mis ei võimalda
o Osaledes võimu täitjate nimetamisel o Riigikogu liikmetel on õigus esitada arupärimisi valitsusele või selle liikmetele (interappelatsiooniõigus) o Parlamendil on õigus valitsuse liiget umbusaldada ehk valitsuse tagandamise õigus. o Kontrolli teostatakse ka riigieelarve kaudu, öeldes kuhu vahendeid suunata. o Ankeetõigus seadusandjal on võimalik moodustada uurimiskomisjone (N: eesti praktikast moodustati komisjon eesti raudtee erastamise uurimiseks). o Resolutsiooni õigus riigikogul on õigus esitada valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist toimingust (Eestis põhiseaduse järgi on riigikogul õigus teha valitsusele ettepanek mingi seaduse välja töötamiseks, on ka kasutatud, kuid mitte väga
Legitiimne on ainult piirata see, mis tuleneb põhiseadusest endast põhiõiguse või mõni muu põhiseaduslikku järku kuuluv õigus. Proportsionaalsuse põhimõte § 11 lause 2 (siin vajalikkus laiemas tähedus ehk vajalikkus demokraatlikus ühiskonnas) vt. Riigikohtulahend 3-4-1-6-09 p 21 !! 1) Sobivus – kui soodustab eesmärgi saavutamist, kaitseala mõttetud riived; ebasobiv on abinõu, kui ta ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist Eesmärk vältida seadusandjal mõttetu seaduseelnõu koostamist vms 2) Vajalikkus kitsamas tähenduses – abinõu on vajalik kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga. Arvestada tuleb ka seda kuivõrd koormavad abinõud kolmandaid isikuid samuti erinevusi riigi kulutustes. Pareto-optimaalsus - õnnesumma suureneb, aga kellegi olukord ei halvene selle arvel Mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. 3) Mõõdukus(proportsionaalsus KT)
(mõõnaperioodide) ajal. Väljendub: · Kõrge kuritegevuse tase · Õigusvälised normid on inimkäitumise regulatsioonis tahaplaanile; keskendutakse pigem õigusnormile · Õigusnormid ei suuda alati täita neid funktsioone, millistel eesmärkidel nad loodi · Mõningad õiguslikku regulatsiooni vajavad ühiskondlikud suhted on õiguslikult reguleerimata lünk, mis tuleks seadusandjal täita · Enesetappude kõrge tase Anoomia tekkimisel on 2 eeltingimust, mis on vajalikud selleks, et see nähtus võiks päevakorda tekkida: · Ühiskonna liikmete vajadused (nii üksikisikud kui ka grupid) · Vajaduste rahuldamise sotsiaalsed võimalused; ühiskond loob teatud raamid ja kui võimalusi pole, siis toimub kokkupõrge vajaduste ja sotsiaalsete võimaluste vahel. Antud ühiskond ei lase tal ennast realiseerida
loodusvarade osatähtsus jätkuvalt tõusnud, ressursside kadu on hinnatav ka rahaliselt sellest aspektist, kui palju see tulevastele põlvedele maksma läheb. KKprobleemide omapära 1) pöördumatud 2) ulatus on suur nii ajas kui territoriaalselt 3) nende hindamine trad mõõdupuudega võimatu 4) ebakindel olek. KKrisk neg kkmuutuse (kkkahju) võimalikkus. Potentsiaalsete, ebakindlate ja latentsete riskide puhul on seadusandjal & täitevvõimul kolm tegevusstrateegiat: kahju hüvitamine ex post (ei ole alati realiseeritav); kahju ennetamine ex ante (ettevaatusprintsiip), mõlema kombineerimine. Kkriske saab jagada kolme gruppi: kindlakstehtud ohud (teaduslik kindlus piisavalt suur, seos tegevuse ja kkmõju vahel on tõest, räägime vältimisest, mitte evpst);
Seepärast vajavad printsiibid konkretiseerimist. Nad tekitavad õiguslikke tagajärgi koos õigusnormidega. Printsiipide ja normide seotus lähtub sellest, et printsiibid toetuvad vastavatele PS normidele. Samas on printsiibid aluseks normide põhjendamiseks ja tõlgendamiseks. PS printsiibid on olulised nii seadusandjale kui õiguse rakendajale. Seadusandja jaoks on nad mõõdupuuks seaduste sisu kindlaksmääramisel ja normide õiguspärasuse saavutamiseks. Seadusandjal on õigus ja kohustus konkretiseerida PS printsiipi vastavates normides. Õiguse rakendaja jaoks on printsiibid alusmaterjaliks normide tõlgendamisel. Nad aitavad sisustada normi mõtet ja anda tõlgendamissuunad. Printsiibid aitavad ka täita lünki (nt alus analoogia rakendamises). PS printsiipidel on erinevad abstraktsuse astmed ja sellest tulenevalt ka erinev konkretiseerimise mastaap. Väga kõrge abstraktsuseastmega on nt demokraatiaprintsiip.
Seepärast vajavad printsiibid konkretiseerimist. Nad tekitavad õiguslikke tagajärgi koos õigusnormidega. Printsiipide ja normide seotus lähtub sellest, et printsiibid toetuvad vastavatele PS normidele. Samas on printsiibid aluseks normide põhjendamiseks ja tõlgendamiseks. PS printsiibid on olulised nii seadusandjale kui õiguse rakendajale. Seadusandja jaoks on nad mõõdupuuks seaduste sisu kindlaksmääramisel ja normide õiguspärasuse saavutamiseks. Seadusandjal on õigus ja kohustus konkretiseerida PS printsiipi vastavates normides. Õiguse rakendaja jaoks on printsiibid alusmaterjaliks normide tõlgendamisel. Nad aitavad sisustada normi mõtet ja anda tõlgendamissuunad. Printsiibid aitavad ka täita lünki (nt alus analoogia rakendamises). PS printsiipidel on erinevad abstraktsuse astmed ja sellest tulenevalt ka erinev konkretiseerimise mastaap. Väga kõrge abstraktsuseastmega on nt demokraatiaprintsiip.
Erinevad võimuharud piiravad ja kontrollivad üksteist, mille tulemusena ei saa ükski neist ületada oma võimupiire ja isikute põhivabadused on tagatud. Seadusandlik võim näiteks teostab kontrolli täidesaatva võimu üle, osaledes võimutäitjate nimetamisel, lisaks on riigikogu liikmetel õigus esitada valitsusele arupärimisi ja riigikogul on õigus valitsust umbusaldada ning tagandada. Kontrolli teostatakse ka riigieelarve kaudu, määrates vahendeid kindlatesse valdkondadesse. Seadusandjal on õigus moodustada uurimiskomisjone (ankeetõigus) ning õigus esitada valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist toimingust (resolutsiooniõigus). Täidesaatva võimu mehhanismid seadusandliku võimu mõjutamiseks on järgmised: Valitsusel on seaduseelnõude algatamise õigus. Riigikogu peab arvestama sellega, et kui ta valitsusele umbusaldust avaldab, võib vabariigi president parlamendi laiali saata ning kutsuda esile erakorralised valimised. Valitsus võib
Seepärast vajavad printsiibid konkretiseerimist. Nad tekitavad õiguslikke tagajärgi koos õigusnormidega. Printsiipide ja normide seotus lähtub sellest, et printsiibid toetuvad vastavatele PS normidele. Samas on printsiibid aluseks normide põhjendamiseks ja tõlgendamiseks. PS printsiibid on olulised nii seadusandjale kui õiguse rakendajale. Seadusandja jaoks on nad mõõdupuuks seaduste sisu kindlaksmääramisel ja normide õiguspärasuse saavutamiseks. Seadusandjal on õigus ja kohustus konkretiseerida PS printsiipi vastavates normides. Õiguse rakendaja jaoks on printsiibid alusmaterjaliks normide tõlgendamisel. Nad aitavad sisustada normi mõtet ja anda tõlgendamissuunad. Printsiibid aitavad ka täita lünki (nt alus analoogia rakendamises). PS printsiipidel on erinevad abstraktsuse astmed ja sellest tulenevalt ka erinev konkretiseerimise mastaap. Väga kõrge abstraktsuseastmega on nt demokraatiaprintsiip.
Erinevad võimuharud piiravad ja kontrollivad üksteist, mille tulemusena ei saa ükski neist ületada oma võimupiire ja isikute põhivabadused on tagatud. Seadusandlik võim näiteks teostab kontrolli täidesaatva võimu üle, osaledes võimutäitjate nimetamisel, lisaks on riigikogu liikmetel õigus esitada valitsusele arupärimisi ja riigikogul on õigus valitsust umbusaldada ning tagandada. Kontrolli teostatakse ka riigieelarve kaudu, määrates vahendeid kindlatesse valdkondadesse. Seadusandjal on õigus moodustada uurimiskomisjone (ankeetõigus) ning õigus esitada valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist toimingust (resolutsiooniõigus). Täidesaatva võimu mehhanismid seadusandliku võimu mõjutamiseks on järgmised: Valitsusel on seaduseelnõude algatamise õigus. Riigikogu peab arvestama sellega, et kui ta valitsusele umbusaldust avaldab, võib vabariigi president parlamendi laiali saata ning kutsuda esile erakorralised valimised. Valitsus võib
Erinevad võimuharud piiravad ja kontrollivad üksteist, mille tulemusena ei saa ükski neist ületada oma võimupiire ja isikute põhivabadused on tagatud. Seadusandlik võim näiteks teostab kontrolli täidesaatva võimu üle, osaledes võimutäitjate nimetamisel, lisaks on riigikogu liikmetel õigus esitada valitsusele arupärimisi ja riigikogul on õigus valitsust umbusaldada ning tagandada. Kontrolli teostatakse ka riigieelarve kaudu, määrates vahendeid kindlatesse valdkondadesse. Seadusandjal on õigus moodustada uurimiskomisjone (ankeetõigus) ning õigus esitada valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist toimingust (resolutsiooniõigus). Täidesaatva võimu mehhanismid seadusandliku võimu mõjutamiseks on järgmised: Valitsusel on seaduseelnõude algatamise õigus. Riigikogu peab arvestama sellega, et kui ta valitsusele umbusaldust avaldab, võib vabariigi president parlamendi laiali saata ning kutsuda esile erakorralised valimised. Valitsus võib siduda
Näited sellest kuidas see süsteem toimib: Seadusandlik võim teostab kontrolli täidesaatva võimu üle: Osaledes võimu täitjate nimetamisel Riigikogu liikmetel on õigus esitada arupärimisi valitsusele või selle liikmetele (interapellatsiooniõigus) Parlamendil on õigus valitsuse liiget umbusaldada ehk valitsuse tagandamise õigus. Kontrolli teostatakse ka riigieelarve kaudu, öeldes kuhu vahendeid suunata. Ankeetõigus seadusandjal on võimalik moodustada uurimiskomisjone (N: Eestis moodustati komisjon eesti raudtee erastamise uurimiseks). Resolutsiooni õigus riigikogul on õigus esitada valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist toimingust (Eestis põhiseaduse järgi on riigikogul õigus teha valitsusele ettepanek mingi seaduse välja töötamiseks. Seda on ka kasutatud, kuid mitte väga sageli). Täidesaatva võimu mehhanismid seadusandliku võimu mõjutamiseks:
tagajärge või mitte. Vastavalt selle situatsioon järgmine: TEOKOOSSEIS X Õigus antud valida, mida rakendab A B C Õ i g u s l i k t a g a j ä r g TEOKOOSSEIS Y Seadusandjal vabadus otsustada, kas rakendab teotagajärge või mitte Õ i g u s l i k t a g a j ä r g 58 §2. Diskretsiooni teostamine A. DISKRETSIOONI VOLITUSTE ANDMINE: 1. Seadus räägib ise diskretsioonist nt HMS: kaalutlusõiguse definitsioon 2
Kaebaja vaidlustas Tallinna Ringkonnakohtus Riigiprokuratuuri määrused, millega jäeti 10 kriminaalmenetlus alustamata. Tallinna Ringkonnakohtu lahend, millega jäeti Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud H-V. Seedri kaebus rahuldamata, on jõustunud." Kolleegium märgib, et karistusõiguse kujundamisel on seadusandjal lai otsustusruum. Järjepideva kohtupraktika kohaselt ei ole kannatanul subjektiivset õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-96-15, p 10). Eelnev tähendab aga sedagi, et isik ei saa riigilt üldjuhul nõuda mõne konkreetse sanktsiooninormi loomist
Sõnasarjad – oskuskeeles püütakse luua mõisterühmade alusel terminisarju – tava, tavaline, tavand, tavandlik, tavavaimus, tavaõigus. Teksti ebaselgus või semantiline ebamäärasus on probleemid. Viimane on võimalik kahel juhul – on teada vaid mingi tähendusulatus, aga me ei ole kindlad, et teame kõiki tähendusi. Meil on aga vaja teada siduvat tähendust. Tähendus võib olla ka nõrk. Ei tehtud vajalikul määral tööd. Seadusandjal oli kiire ja ta ei mõelnudki midagi. Üritati niisiis praegu U.Mereste initsiatiivil leida lahendus arusaadava keele seaduse 1)Keeleteooria kohaväärtus – struktureeriv 2)Grammatilise tõlgendamise võimalused 3) Eesti õigussõnavara KOKKUVÕTE artiklist: Kõnekeel, erialakeel, õiguskeel. Els Oksaar. Ele Liiv I. Loomulikust keelest Keelest üldiselt tegemist komplekssete väljendamisja mõistmissüsteemidega, mille
volikogu, kes valitakse vabadel valimistel 3 aastaks. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Seega PS § 156 lg 1 näeb KOV-le ette esindusdemokraatliku sisestruktuuri. Siit tuleneb KOV-i jaoks rida põhimõttelise tähtsusega tagajärgi: 7. Volikogu liikmete legitimatsioon demokraatlike valimiste kaudu 1. Volikogu kui institutsiooni olemasolu on kohustuslik. Täitevorgani(te) moodustamine on KOV korralduse küsimus (PS § 160). Seadusandjal on selles suhtes antud otsustusruum: ta võib täitevorgani(d) ette näha või mitte, samuti kehtestada selle (nende) moodustamise ühtse korra. 2. Volikogul on õigus seaduse piires ja kohalike elanike huvides otsustada iga KOV pädevusse kuuluvat küsimust, kui see pole seaduse alusel antud KOV täitevorgani pädevusse. 3. Menetlusõigused volikogus peavad olema tervikuna sisustatud selliselt, et tagada seal vähemus(t)e ja opositsiooni kaitse.
annaabi.ee 
