Ühiskonnaõpetuse ja ajaloo koolieksami piletid 2016 kevad (0)

1.
1) Ühiskonna mõiste. Nüüdisühiskonna kujunemine.
Ühiskond tähendab kollektiivsel identiteedil põhinevat suhtlemist. Kollektiivne identiteet tähendab ühtekuuluvustunnet, mida jagavad ühesuguste rahvuslike, kultuuriliste, religioossete, ajalooliste, majanduslike ja/või poliitiliste väärtuhinnangutega inimesed.
Nüüdisühiskonda ehk moodsat ühiskonda iseloomustavad tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonna valitsemises, vabameelsus inimsuhetes ning vaimuelus.
AGRAARÜHISKOND-> TÖÖSTUSÜHISKOND ->POSTINDUSTRAALNEÜHISKOND->INFO-JA TEADUSÜHISKOND
2) ''Manifest kõigile Eestimaa rahvastele''
Eesti Vabariik kuulutati 23. veebruaril 1918. aastal kell kaheksa õhtul esmakordselt välja Pärnus , kui advokaat Hugo Kuusner luges Endla teatri rõdult rahvale ette “Eesti iseseisvuse manifesti”. Pärnus toimus ka äsja väljakuulutatud riigi kaitseväe esimene paraad . Paraad toimus 24. veebruaril. Samal hommikul luges “Eesti iseseisvuse manifesti” teist korda Pärnu Eliisabeti kiriku kantslist ette koguduse õpetaja Hasselblatt . Veel enne manifesti ettelugemist otsustasid selle korraldanud Pärnu Postimehe toimetaja Jaan Järve koos üliõpilase , hilisema kauaaegse Pärnu linnapea Oskar Kase jt kaasvõitlejatega korraldada iseseisvuse proklameerimise auks sõjaväeparaad, et iseseisvuse väljakuulutamist veelgi rohkem esile tõsta ja tugevamalt  rõhutada.

• Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.
  
• Vabariigi piires elavatele rahvusliste vähemusele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.
  
• Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki -, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streigivabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peava Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus peab välja töötama.
  
• Ajutisele valitsusele tehakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanike julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tuleb otsekohe vabastada.
  
• Linna-, maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jätkama.
  
• Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alahoidmiseks elustada, niisama ka kodanike enesekaitse organisatsioonid linnades ja maal.
  
• Ajutisele valitsusele tehakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialistel demokraatilistel alustel.
  
• Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa , Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga , Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Lääne mere saartega - Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega , kus Eesti rahvas suures enamuses põliselt asumas.
  

2.
1) Demokraatia põhiprintsiibid ja väärtused. Seadused ja õigusnormid .
Demokraatia põhiprintsiibid ja väärtused
Demokraatia on valitsemiskord , mille puhul on täidetud kolm põhinõuet : konkurents , hääleõigus ja kodanikuõigused . Miinimumnõue – vabad, konkureerivate kandidaatidega valimised. Täieliku, liberaalse demokraatia tunnused:
- kodanikuvabadused
- õigusriik ja võrdsus seaduste ees
- võimude lahusus ja tasakaalustatus
- kohtu sõltumatus
- pluralistlik kodanikuühiskond ja vaba ajakirjandus
- vähemuste õigustega arvestamine
- tsiviilkontroll relvajõudude üle
Seadused ja õigusnormid
Õigus on mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogum. Seadus on kirjapandud õigusnorm .
Õiguskorrast kinnipidamise tagamine on riigivõimu üks tähtsamaid ülesandeid. Selleks on riigi poolt loodud vastavad institutsioonid : politsei, kohus ja muud justiitsorganid.
Õigusriigiks nimetatakse sellist riiki, kus valitsemist toimetatakse üldtunnustatud reeglite ehk seaduste kohaselt, mida järgivad nii valitsetavad kui valitsejad . Võimuriik ja õigusriik: õigusriik ja võimuriik tagavad mõlemad ühiskondliku ehk avaliku korra. Erinevus seisneb selles, mida peetakse korra tagamisel kõige tähtsamaks. Õigusriigis on korra aluseks seadused, mis kindlustavad indiviidi vabaduse. Õigusriigis on tagatud kõigi inimeste võrdsus seaduse ees ja õigus korrakohaseks õigusmõistmiseks. Võimuriigis on korra aluseks distsipliin , mis kaitseb riiki inimeste eest.
Peamised õigussüsteemid:
° mandri-euroopa õigussüsteem – põhineb kodifitseeritud rooma õigusel
° angloameerika õigussüsteem - pretsedendiõigus
° šariaadiseadus
Peamised õigusharud :
° eraõigus –reguleerib inimeste vahelisis suhteid ( tsiviilõigus , tööõigus, kaubandusõigus)
° avalik õigus – reguleerib inimese ja riigi vahelisi suhteid ( karistusõigus , haldusõigus, riigiõigus jmt)
Õigusaktide hierarhia - Rahvusvahelised õigusaktid ( konventsioonid , lepingud ) → põhiseadus → seadused → seadlused, määrused, otsused, korraldused , käskkirjad , juhendid, eeskirjad.
Karistusõigus – sätestatud karistusseadustikus, käsitleb süütegusid. Süüteod jagunevad:
- väärteod
- kuriteod
Süüpõhimõte ja süüvõime
Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu.
Isik on süüvõimeline kui ta on teo toimepaneku ajal süüdiv ja enne kuriteo toimepanekut saanud 14 aastat vanaks . Väärteo eest võib võtta vastutusele ka alla 14-aastast. Võib rakendada mõjutusvahendeid. Ka raskete kuritegude eest vastutus 13-15- aastaselt. 14-18- aastane alaealine on piiratud süüvõimega. Süüd välistavad asjaolud – vaimuhaigus, hädakaitse, hädaseisund.
2) Eesti iseseisvuse kaotamine 1940. (Tabel 12)
Algas 1939. aastal MRP-ga.
23. Augustil 1939 kirjutasid NL välisasjade rahvakomissar V. Molotov ja Saksamaa välisminister J. Molotov von Ribbentrop Moskvas alla mittekallaletungi lepingule, mis sai tuntuks kui Molotovi-Ribbentropi pakt. MRP salajase lisaprotokolliga jagati omavahel Ida-Euroopa: Venemaale jäid Ida-Poola, Soome, Eesti, Läti, Bessaraabia ning Saksamaale ülejäänud Poola alad ja Leedu.
II maailmasõda algas 1.septembril 1939 Saksamaa kallaletungiga Poolale. Balti riigid kuulutasid end sõjas neutraalseks. Nõukogude Liit hakkas tegelema vastavalt MRP’le: 17. septembril tungiti kallale Poolale ning siis alustati Balti riikidele surve avaldamist.
NL alustas tegevust oma huvide realiseerimiseks vastavalt MRP-le. Kasutades ettekäändena Orzeli juhtumit esitati Eestile ultimaatum lubada Eestisse rajada nõukogude sõjaväebaasid ning 28. septembril sõlmiti Eesti ja NL vahel vastastikuse abistamise pakt. Selle pakti alusel tuli Eestisse umbes 25000 vene sõdurit . Sarnased lepingud sõlmiti ka Läti ja Leeduga, kuid Soome sellele ultimaatumile ei alistunud ning selle tõttu algas Talvesõda. 26.septembril andis Nõukogude Liidu kaitserahvakomissar Kliment Voršilov käskkirja, milles nõuti „võimsa ja otsustava löögi“ andmist Eestile. Agressiooni alguspäevaks määrati 29. September ning selleks ajaks tuli idapiirile üle 130000 sõduri, 1535 suurtükki, 1474 suumukit ja 600 sõjalennukit kui samal ajal oli Eestil vastu panna vaid 12500 meest, 233 suurtükki, 31 soomukit ja 10 lennukit.
Baaside ajastul elasid Venemaa sõjaväelased eraldi sõjaväebaasides, mis asusid Paldiskis, Saaremaal ja Hiiumaal, kust ülejäänud elanikkonnal tuli lahkuda. Kompromissina sai Venemaa õiguse rajada täiendavad baasid Rohukülla, Kloogale ja Laulasmaale ning varulennuväljad Kehtnasse ning Kuusikule. Eesti inimesed üritasid hoiduda igasugustest kokkupuutest vene sõjaväelastega. Balti riikide sisepoliitikasse ei sekkutud . Eesti sattus sõltuvusse NL’st välispoliitiliselt - ei julgetud avalikult toetada soomlaseid Talvesõjas.
Juuni keskel 1940. aastal esitati Eesti valitsusele ultimaatum - kuna riik rikub baaside lepingut, siis nõuti uue valitsuse moodustamist ja täiendavate nõukogude vägede lubamist Eestisse. Vastamiseks anti aega 8 tundi ja Eesti valitsus täitis nõudmised. 17.juunil 1940 okupeeriti Eesti 80 000 Vene sõduri poolt. Laidoner andis käskkirjaga kontrolli riigis nõukogude sõjaväele, Kaitseliidult korjati ära relvad. 21.juunil teostas NLi esindaja Andrei Ždanov riigipöörde - LUKUVALITSUS. Moodustati uus valitsus, kuhu kuulusid peamiselt sotsialistlike vaadetega haritlased, valitsusjuhiks sai Johannes Vares- Barbarus . Uus parlament , 21. juulil nimetas Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja 6.augustil liituti NLiga ning sellega oli Venemaa Eesti annekteerinud. See uus parlament valiti ebademokraatlikult. Juhtivaks ja suunavaks jõuks kujunes Eestimaa Kommunistlik Partei. Eestis kehtestati NL-i seadused ja kohtusüsteem ning natsionaliseeriti rahva varad. Toimus maareform , moodustusid kolhoosid ja sovhoosid . Nõukogude kultuuri suruti Eesti rahvale peale, näiteks tulid kooli sellised õppeained nagu marksism- leninism ja NL-i konstitutsioon. Endisi riigitegelasi vangistati, küüditati ja hukati. Massiküüditamine toimus 14. juuni 1941. Tekkis metsavendlus ja loodi kodanike ülemaaline organisatsioon Omakaitse.
3.
1) Riigi mõiste. Riigivõimu tunnused.
Riik on institutsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke.
Riigil on kolm põhitunnust : 1) maa-ala, 2) rahvas ja elanikkond, 3) suveräänne (iseseisev) riigivõim .
Riigivõimu tunnused:
1) ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist,
2) ainuõigus koguda makse ja määrata nende kasutamist,
3) ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks,
4) otsused on kohustuslikud kõigile territoorimil asuvatele isikutele,
5) õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu,
6) riigivõimul on üks keskpunkt.
Tänapäeva riigikorralduse vormid: unitaarriik , föderatsioon ehk liitriik , konföderatsioon ehk riikide liit.
2) Eesti kogukonnad väljaspool Eestit 20.sajandil.
Kogu eestlaskond jagunes maailmas sõja järel kolmeks: kodueestlasteks (Eestis), väliseestlasteks (läänes) ja Venemaa eestlasteks (idas).
Eestlaste rändamine läände sai alguse 19.-20. sajandi vahetusel, mil juba varem Venemaale siirdunud kaasmaalastest osa asus ümber eelkõige Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse.
Arvukas väliseesti kogukond tekkis teise maailmasõja ajal ja seda eelkõige poliitilistel põhjustel: tuhanded inimesed pagesid kodumaalt Nõukogude okupatsiooni eest. Enamik pagulastest oli koondanud Rootsi ja teistesse Lääne-Euroopa riikidesse, kus nad paigutati ümberasujate laagritesse. Käidi ümberasujate laagrites pagulasi veenmas kodumaale vabatahtlikult tagasi pöörduma.
1972.aastal toimusid esimesed ülemaailmsed eestlaste päevad (ESTO) Torontos.
1944 - paadipõgenikud - põgeneti: Rootsi, Saksamaale, USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse.
4.
1) Avalik ja erasektor . Kodanikuühiskond.
1) AVALIK SEKTOR (poliitika, riik) - esimene sektor, mille moodustavad võimu- ja valitsemisasutused ning ametkonnad. Avaliku sektori põhiülesanne on rahusliku julgeoleku ning sotsiaalse heaolu kindlustamine.
2) ERASEKTOR EHK TULUNDUSSEKTOR (majandus) - sektor, mille moodustavad eraettevõtted ja turumajanduslikud suhted. Erasektori põhiülesanne ühiskonnas on kasumi tootmine.
3) KOLMAS SEKTOR EHK MITTETULUNDUSSEKTOR (kodanikuühiskond) - sektor, mis hõlmab kodanikuühiskonna kasumit mittetaotlevaid organisatsioone ja institutsioone. (Kolmanda sektori tegevus toetab demokraatliku ühiskonna pluralismi, sidusust ja kodanike kaasatust avalikku ellu).
Kodanikuühiskond - sotsiaalse elu valdkond , mis on vabatahtlik, isekorraldav ja autonoomne riigi suhtes. Aktiivne kodanikuühiskond mõjutab poliitikas tehtavaid otsuseid ja kontrollib riiki. (sinna kuuluvad haridusasutused, usuorganisatsioonid, seltsid, korteriühistud jne)
2) 1941.aasta ja 1949.aasta küüditamised. Sarnasused ja erinevused.
1941.aasta küüditamine - u 10000 asumisele 25.aastaks, eesmärk genotsiid (rahvas hävitada), täisealised mehed saadeti vangilaagreisse, naised, lapsed ja vanurid saadeti aga asumisele Siberi kolhoosiküladesse. Ametnikud, sõjaväelased, intelligents. Enamik 1940/41 aastal arreteeritutest ja küüditatutest tapeti või hukkus Venemaal. Tegemist oli poliitilise repressiooniga vallutatud alade elanike vastu eesmärgiga kõrvaldada ''vaenulikud'' inimkategooriad ja lülitada need territooriumid kiiresti tasa ülejäänud NSV Liidu osadega.
1949. aasta küüditamine - 20722 inimest asumisele, suurem osa olid naised ja lapsed, märtsiküüditamise teravik oli suunatud maaelanikkonna vastu, et saavutada hirmutamisega nende ''vabatahtlik'' ühinemine ning ühtlasi võtta toetuspind metsavendluselt, rahvusluse murdmine, eesmärk oli ka nõrgestada relvastatud vastupanuliikumist, mis oli saanud toiduainete näol toetust talumajapidamistest. http://www.estonica.org/et/1949_a_m%C3%A4rtsik%C3%BC%C3%BCditamine/
Sarnasused: genotsiid, küüditatute hulgas naised, lapsed, vanurid, perekonnad lahutati jaamas
Erinevused: 41. aastal viidi ühiskonnaeliit (sõjaväelased, õpetajad, kirikuõpetajad jne), 49. aastal viidi põhimõtteliselt maainimesed, 49.aastal viidi kogu pere, neid ei lahutatud jaamas.
5.
1) Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus.
Jätkusuutlik areng on areng, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Hõlmab peamiselt järgmised valdkonnad:
- rahvastiku jätkusuutlik areng, nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõistes. Hõlmab rahvastiku juurdekasvu , tähelepanu pööramist rahvastiku tervisele, haridusele ja heaolule. – kulutused sotsiaalpoliitikale pole mitte kulu, vaid investeering .
- Majanduse jätkusuutlik areng
- Keskkonna jätkusuutlikkus
Jätkusuutlik majandamine eeldab (loodus)ressursside kasutamist nende isetaastumisvõime piirides. Taastuvate ressursside kasutamise piirid on määratud süsiniku, vee ja teiste ainete looduslike ringete isetaastumisvõimetega. Jätkusuutlik ressursikasutus ei tohi ühegi ressursi puhul ületada ressursside taastootmise kiirust ja puhverdusvõimet.
Jätkusuutlik valitsemine – võim peab olema legitiimne ja efektiivne, läbipaistev ja kodanikke kaasav . Ühtki eelmainitud probleemidest ei tohi lahendada teiste arvelt.
Jätkusuutlikkuse tagamisel lähtutakse maailmas Rio de Janeiros vastuvõetud ülemaailmsest keskkonnastrateegiast Agenda 21.
Eesti omakorda lähtub programmist Säästev Eesti 21, mis on arenguprogramm aastani 2030. Säästev Eesti 21 määratleb Eesti riigi ja ühiskonna arendamise eesmärgid aastani 2030 ning seostab majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna arengud kooskõlas ülemaailmsete (Agenda 21) ja Euroopa Liidu pikaajalist arengut määratlevate dokumentidega. Strateegia eesmärgiks on arengus ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusenõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. Üldise arengusuunana määratletakse riigi liikumine teadmuspõhise ühiskonna suunas.
Säästev Eesti 21 määratleb Eesti pikaajaliste arengueesmärkidena aastani 2030:

• Eesti kultuuriruumi elujõulisus
  
• Inimese heaolu kasv
  
• Sotsiaalselt sidus ühiskond
  
• Ökoloogiline tasakaal
  

2) Vabadussõda 1918-1920(ei pea põhjalikult teadma, õpetaja ütles nii ning lahingute käiku ei pea teadma). Tartu rahu.
Tartu rahu (tänapäevane tähtsus ka!)
Tartu rahuleping sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.
2. veebruar 1920 kirjutati alla rahulepingus
1. määrati kindlaks Eestile sobilik riigipiir
2. Venemaa eestlased said õiguse kodumaale tulla
3. Eesti vabanes kohustusest Vene välisvõlgade tasumisel
4. Eesti sai Venemaalt 15 miljonit kuldrubla
5. Venemaa tunnistas Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust.
Venemaa oli esimene riik, kes Eesti iseseisvust tunnustas ning seega oli nüüd Eesti riik ka de jure ehk juriidiliselt.
2. veebruaril 1920. aastal Tartus sõlmitud lepingul on Eesti ajaloos suur tähtsus – see on Eesti Vabariigi sünnitunnistus.
Järgnevalt tunnustasid Eesti Vabariiki de jure ridamisi paljud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid. Tartu rahuleping on jäänud tänapäevani üheks Eesti riigiõiguslikuks alusdokumendiks, eriti mis puudutab suhteid Venemaaga. Tartu rahuleping avas mõlemale riigile tee rahvusvahelisse poliitikasse.
Vabadussõda 1918-1920
Venemaa unistas kommunistlikust maailmarevulutsioonist, kuid iseseisvad Eesti, Läti, Leedu ja Poola jäid venelaste plaanile jalgu. Eesti idapiirile koondati üle 20 000 punaväelase, kes said käsu vallutada Narva ja Valga ning seejärel tungida edasi Tallinna ja Riia suunas.
Vabadussõda puhkes 28. nov 1918 Punaarmee rünnakuga Narvale. Seejärel Saksa väed lahkusid Narvast ja väikesearvulised Eesti üksused olid sunnitud neile järgnema. 29.nov marssisid punaväelased Narva sisse. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Narva, Jõhvi, Rakvere, Võru, Valga ja Tartu. Sõjalise ebaedu põhjuseks oli rahva negatiivne meeleolu ning valitsusel ei olnud esialgu kedagi Punaarmeele vastu saata- vastalustanud kaitseliit oli veel nõrk, sõjaväe loomist takistas relvade, laskemoona ja varustuse nappus. Rahval puudus usk sõjapidamise võimalikkusesse. Eesti rinde tagalas peeti olukorda lootusetuks ning jõukas rahvas üritas Eestist põgeneda või võttis kõrtsides elult viimast. Niipea kui inimesed said aru, et keegi neid päästma ei tule algas vabatahtlike üksuste loomine(nt. Skautpataljon, Kalevlaste Malev..), muutus ka seniste kõhklejate meeleolu. Positiivselt mõjutas sõja käiku ka välisabi - Eestisse saabusid Briti laevastikueskaader ja Soome vabatahtlikud. 1919 a. Esimese nädala lahingutega pandi Punaarmee pealetung seisma, pärast seda algas Eesti Rahvaväe vastupealetung, soomusrongidega vabastati Tartu, meredessant tõrjus enamlased Narvast. 1. veebruar pärast Paju lahingut vabastati Valga, samal päeval ka Võru, Eesti oli võõrvägedest puhastatud. Punaarmee alustas veebruari keskel uusi katseid Eesti vallutamiseks. Lahingud kestsid ligi kolm kuud kuid olukorra peremeheks jäi siiski Rahvavägi . Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner otsustas lahingutegevuse viia Läti ja Vene territooriumile.
SÕDA TOIMUS PUNASTE JA EESTI RAHVA VAHEL!
Landeswehr´i sõda- Saksa vägede juhi kindral Golzi vaikival heakskiidul korraldasid baltisakslased Lätis riigipöörde ja kukutasid valitsuse. 1919 a. juuni lahingutes saatis edu sakslasi, kes vallutasid Võnnu linna, seejärel kehtestati ajutine vaherahu ning mõlemad pooled kasutasid vaheaega uuteks lahinguteks valmistumiseks. Võnnu lahing algas sakslaste pealetungiga, eestlaste varuüksuste saabudes jõudis kindral Golz järeldusele, et operatsioon on läbi kukkunud. 23. juunil marssisid Rahvaväe üksused lahinguteta Võnnu linna sisse. Võnnu vallutamispäeva tähistame võidupühana. Varsti murti sakslaste võitlusvaim Riia all, Riia linn võeti merelt kahuritule alla. Seejärel kirjutati alla vaherahule, juhtima läks taas riigipöörde eelne valitsus.
Vene tagalas tugevnes sõjatüdimus ja süvenesid majandusraskused, seetõttu otsustav Vene valitsus alustada rahuläbirääkimisi. Detsembris 1919 algasid ägedad heitlused Narva pärast, kuid vastase ülekaalule vaatamata jäi eestlaste kaitse püsima. Samal ajal toimus Tartu rahukonverents, Eesti delegatsiooni juhtis Jaan Poska . Viimasel pingutusel Narva vallutamiseks Punaarmee ebaõnnestus ja nad lõpetasid pealetungi. 31. dets kirjutati vaherahulepingule alla ja sellega oli Vabadussõda lõppenud.
SÕDA TOIMUS EESTLASTE JA SAKSLASTE VAHEL!
6.
1) Demokraatlik valitsemiskord. Valitsemise põhivormid .
Demokraatlik valitsemiskord (põhiseaduslik valitsemiskord)
Valitsemiskord, milles põhiseadusele kuulub tähtsaim roll.
Iseloomulikud jooned:
1. tugineb põhiseadusele
2. võimude lahusus (peab takistama võimu koondumist kitsa isikute grupi kätte)
3. kodanikuvabaduste ja õiguste tagamine
4. regulaarsed vabad valimised
Põhiseadus: riigi tähtsaim õigusakt , võib olla ühe dokumendina (Eesti) või
dokumentide kogum ( Suurbritannia ).
Demokraatliku valitsemise põhivormid
Presidentalism
President on nii valitsuse juht kui riigipea , kuid tegevus on piiratud põhiseadusega.
President on tihedamalt seotud valitsusega, erinevad võimuharud on suhteliselt
iseseisvad.
Parlamentarism
Tähtsaim võimuinstitutsioon on parlament. Riigipea kujutab endast erapooletut
vahevõimu, ta tasakaalustab parlamendi ja valitsuse suhteid, täidab esindusülesandeid, nimetab tähtsaid ametnikke.
2) Eesti Vabariigi kultuurielu põhijooni 1934-1940.
Loodi kaasaegne kultuur ja teadus. Korraldati ringi haridussüsteem. Õppekeeleks oli eesti keel. Algkool oli kohustuslik, kus õpetati vähemalt 2 võõrkeelt (peamiselt saksa ja inglise). Hakati rõhku panema kutseharidusele, sest spetsialistide puudus tekkis. Koolisüsteemis võeti eeskuju Lääne-Euroopast. 1919 avati TÜ esmakordselt eesti ülikoolina. Väga oluline oli eesti keele teaduskeele loomine, mistõttu muutus eesti keel kultuurkeeleks. Hüppeliselt täienes trükiste arv, mis olid tõlgitud väliskeelest eesti keelde ja ilmusid eesti keeles, lisaks ajakirjad ja ajalehed. Kogu maa oli kaetud seltside, rahvamajade, raamatukogudega. Tihedalt külastati kino ja teatrit. Eesti levis Lääne-Euroopa mood ja teised mõjud. Iga 5 aasta tagant peeti üldlaulupidu. Soome tasemel raadiod (mis mõttes Soome tasemel?).
7.
1) Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad . Poliitilised ideoloogiad.
Erakonnad ühendavad endasse ühesuguse ideoloogiaga inimesi ning erakondade
eesmärgiks on soov tulla võimule ja selle nimel, et võimule pääseda, püüavad nad rahvahulki tõmmata oma ideoloogiaga kaasa.
Erakondi võib klassifitseerida mitmel viisil. Üheks võimaluseks on lähtumine nende organisatsioonilisest ülesehitusest:
Väikepartei - nõrga organisatsioonilise struktuuriga, vähe dokumentatsiooni, liikmed on lihtsalt mõttekaaslased ja nad peavad kinni suusõnalistest kokkulepetest.
Bürokraatlik partei - liikmeskond on arvukas ning oma tegevuses lähtub partei põhikirjast. Parteil on oma keskus ja allorganisatsioonid. Partei liikmed ei pea olema ustavad partei ideoloogiale, lubatud on teisitimõtlemine.
Diktatuuriline partei - rangelt allutatud kesksele juhtimisele. Peab olema ustav partei ideoloogiale, liikmemaksud ja põhikiri .
Parteisid võib jagada ka tegevushaarade järgi:
Massiparteid - 20.saj keskpaigaks oli valimisõigus laienenud, sest paljudes riikides oli sisse viidud üldine valimisõigus. Eesmärgiks oli uusi liikmeid juurde meelitada oletusega, et valimiste ajal parteid liikmed valivad antud kandidaati.
Laiahaardeparteid - teke 1970. aasta. Kutsuti inimesi hääletama mingi kindla partei poolt. Tulemuseks on olukord, kus kõik parteid püüavad enda poole hääletajaid meelitada. See tähendab, et rahvale tuleb anda lubadusi ja nii hakkavad parteide programmid sarnanema. Liikmeskond ei ole eriti arvukas, kuid need parteid on aktiivsed rahvahulkade mõjutajad.
Survegrupid - inimeste ühendused , ei ürita võimule tulla, vaid avaldavad survet võimulolevatele parteidele, eriti võimu eliidile.
Poliitilised ideoloogiad
Ideoloogia: terviklikud korrastatud ideesüsteemid, mis propageerivad teatud kindlaid väärtusi, peab oma süsteemi ainuõigeks, propageerib seda, teisi taunib.
Ideoloogia funktsioonid:
1. annab hinnangu eksisteerivale olukorrale
2. loob pildi ideaalsest ühiskonnast, pakub teed selle saavutamiseks
Liberalism : Kujunes välja 17. ja 19. sajandil.
1) ülim väärtus: indiviidi vabadus, indiviid on olulisem kui kollektiiv või riik
2) inimõigused , humanism , sallivus
3) mõistus ja teadmised peavad viima julgete reformideni
Konservatism : Kujunes Euroopas ajavahemikus 17-19 saj.
1) ühiskonda hoiavad koos traditsioonid, kristlik moraal , rahvuslikud väärtused, mitte mõistuse jõud
2) stabiilne areng, ettevaatlikud reformid
3) rahvus on tähtsam kui üksikisik , kuid see ei tähenda võrdsuse kuulutamist
4) pooldatakse sotsiaalsete vahede alalhoidmist
Sotsialism: Kujunes 19. saj keskpaiku koos töölisklassi väljakujunemisega.
1) ülim väärtus on võrdsus, tänapäeval peetakse silmas eelkõige võrdseid võimalusi:
2) ühiskond peab tagama igale oma liikmele:

• inimõigused
  
• võimaluse saada haridust
  
• võimaluse omandada elukutse
  
• võimaluse leida tööd.
  

Kommunism: Sotsialismi äärmuslik vorm. See ideoloogia väitis, et kogu omand peab kuuluma riigile, kes hakkab majandust juhtima ühest keskusest ühtse plaani järgi.
Arvestati, et kui omand on riiklik, siis kaob ka igasugune varanduslik ebavõrdsus.
Lisaks sellele väitis kommunistlik ideoloogia, et niisugune suur muudatus tuleb
teostada revolutsiooni tulemusel, sest ainult revolutsiooni käigus on võimalik
ühiskonda järsult muuta. Kommunistlik ideoloogia viidi ellu Nõukogude Liidus ja II
ms järel Ida-Euroopa sotsialistlikes riikides. Praegu toimub kommunistlik ideoloogia
Kuubal, Põhja-Koreas ja Hiina Rahvariigis.
Poliitilised ideoloogias ja parteid jagatakse parem- ja vasakpoolseteks ning nende
vahele jäävateks tsentristlikeks ideoloogiateks.
Parempoolsed ideoloogiad ja parteid on need, mis ei poolda riigi sekkumist
ettevõtjate majandustegevusse, nendel on esikohal suur tööhõive , kõrged palgad ,
väiksemad maksud ning üksikisik on tähtsam kui kollektiiv.
Vasakpoolne ideoloogia pooldab riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse,
pooldatakse astmelist tulumaksu, maksud on kõrged ja riiklik toetus väga laialdastele elanikkonna kihtidele.
2) Eesti Vabariigi majandus 1918-1940.
Vene tooraine kadus , turg tuli ümber orienteeruda - arendati põlevkivitööstust, põllumajandust. Eesti varustas Vene kloostreid kalaga. Liiguti teadusmahuka ühiskonna poole.
8.
1) Valimised: funktsioonid, erinevad valimissüsteemid , valimiskäitumine , valimiste tulemused.
Demokraatlik valitsusvorm teostub eelkõige kodanikkonna - kõrgeima võimu kandja - kollektiivse otsustamise kaudu valimistel ja referendumil(rahvahääletusel). Igal kodanikul on hääletamisel võrdne sõnaõigus selle kohta, kuidas peaks ühiskond toimima.
Valimiste funktsioonid
1) Määravad valitseva võimu koosseisu (need inimesed, kes hakkavad seadusi vastu võtma)
2) Valimiste kaudu saavad kodanikud avaldada võimule oma nõudmisi
3) Valimistega tehakse kindlaks rahva toetus kehtivale võimule
4) Valimised harivad osalejaid poliitiliselt (sunnivad kas rohkem või vähem mõtlema riigielu küsimustele ja võtma seisukohta)
Erinevad valimissüsteemid
Valimissüsteem määrab, kuidas jagunevad hääletustulemusest lähtudes mandaadid ehk kohad esindusorganis. Üldjuhul võib valimissüsteemid jagada kaheks: enamusvalimised (majoritaarne süsteem) ja võrdelised valimised (proportsionaalne süsteem). On ka riikide, kus kasutatakse erinevate esinduskogude valimistel enamus- ja võrdelisi valimisi ühendavaid sega- ehk hübriidvalimissüsteeme.
1) Majoritaarne süsteem
lihthäälteenamuse süsteem (Suurbritannia)- Riik jaotatakse nii mitmeks valimisringkonnaks kui palju on parlamendis kohti. Ühes ringkonnas kandideerib mitu inimest, kes esindavad erinevaid parteisid. Parlamenti pääseb see (võitja), kes kogub kõige rohkem hääli.
+ süsteem on arusaadav
- suurtel parteidel on paremad võimalused, suur osa valijahäältest läheb kaotsi.
absoluutse häälteenamuse süsteem (Prantsusmaa) - Valimisvõidu ringkonnas saab see, kes saab 50%+1 hääle
+ parlamenti pääsenul on oluline toetajate enamus
- sageli ei saa esimeses voorus keegi vajalike häälte hulka ja tuleb korraldada valimiste teine voor
2) Proportsionaalne süsteem
Kasutatakse rohkem kui majoritaarseid, peetakse õiglasemaks, kuid on keerukad .
1. süsteem jagab saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt (võrdeliselt) neile antu häältega.
2. kandidaadid seatakse üles erakonna või valimisliidu nimekirjas, st eelistatakse valimistel pigem ideoloogiat kui isikut.
1) avatud nimekirjad, nimekirja koostab erakond. Rohkem hääli saanud kandidaadid pääsevad parlamenti.
2) suletud nimekirjad, uut pingerida pärast valimisi ei koostata. Parlamenti pääsevad esmase nimekirja esimesed, sõltumata valijatelt saadud häälte arvust.
3. mitmemandaadilised valimisringkonnad, st ühest valimisringkonnast pääseb parlamenti mitu kandidaati.
3) Hübriidsed valimissüsteemid
Kasutatakse üheaegselt majoritaarset ja proportsionaalset süsteemi. Pooled parlamendikohad jaotatakse ühe ja pooled teise süsteemi alusel. Igal valijal on 2 häält. Ühe annab majoritaarsel põhimõttel kellelegi, kes on seatud üles tema valimisringkonnas, teise proportsionaalsuse põhimõttel üleriigilise nimekirja kandidaadile. Süsteemi kasutatakse Venemaal, Leedus, Saksamaal, Ungaris.
Võrreldes enamusvalimistega ei saavuta proportsionaalse süsteemi puhul tavaliselt ükski erakond parlamendis absoluutset enamust. Esinduskogu koosseisu liigset killustatust aitab osaliselt vähendada valimiskünnise kehtestamine. Selle kohaselt tuleb esinduskogusse pääsemiseks koguda teatav protsent hääli häälte üldarvust. Eestis kehtib proportsionaalne valimissüsteem ning parlamendivalimistel on valimiskünniseks 5% üle riigi antud häältest.
Valimiskäitumine

• Ettevalmistav periood - Selle perioodi täpsustab valitsus, lähtudes valimisseadusest. Valitsus määrab kindlaks valimisõiguslike kodanike arv ja kohalikud valimiskomisjonid korrastavad valimisnimekirja.
  
• Valimiskampaania periood - algab kui valimised on välja kuulutatud. Kampaania eesmärk - koguda valijaid, tugevdada oma parteid või valimisliitu. Parteid koostavad valimisprogrammi, otsivad vajadusel liitlasi, et moodustada valimisliit ja alustavad valimispropagandat. Selle hulka kuulub logode valmistamine, sotsioloogilised küsimused ja nende tulemuste avaldamine ajakirjanduses. Riigi ametiasutuste ülesanne on jälgida, et kõik parteid peavad kinni valimisseadusest.
  
• Hääletamine - kestab umbes ühe nädala, sinna mahub hääletuse päev kui ka eelhääletus. Hääletustulemused näitavad, milline on uus parlamendi koosseis.
  
• Häälte lugemine - kui hääletamiseks ettenähtud aeg on lõppenud, avatakse valimiskastid sõltumatute vaatlejate juuresolekul.
  

Esimesed valimistulemused selguvad 4-5 tunni möödumisel, lõplikud tulemused nädala jooksul. Valimisseadusega kehtestatud valimissüsteem määrab kindlaks selle, kuidas teisendatakse hääled saadikukohtadeks ehk mandaatideks. Kui valimised on möödas, tuleb kaotajatel valijate otsusega leppida. Kaotajad, kes satuvad opositsiooni, osalevad samuti avalikus elus. Nad ei pea olema lojaalsed valitsuse poliitikale, küll aga riigi aluste seaduslikkuse ja demokraatia enda suhtes.
2) Omariikluse taastamine ( jaanuarikriis , iseseisvusreferendum, augustiputš , omandireform).
1991. aasta jaanuarikriis
1990.-1991. aastavahetusel muutus olukord Baltikumis pinevaks. Selle põhjuseks oli Moskva tugevnev surve ja kohalike impeeriumimeelsete jõudude aktiviseerumine. Balti liiduvabariikides tegutsesid streigikomiteed, loodi tööliste võitlussalku. Eriti aktiivselt aga asusid tegutsema sõjaväe- ja julgeolekuüksused. 1991. aasta jaanuari esimestel päevadel võtsid eriüksuslased enda valdusesse Leedumaa Kommunistliku Partei hoone Vilniuses ja Läti ajakirjandusmaja Riias. Tallinna saadeti dessantväelaste polk. Hoolimata Lääne protestidest (eriti USA), jätkas Moskva Baltikumi vabadusliikumise lämmatamist.
Moskva tagurlike ringkondade kava nägi ette alustada Baltikumi rahustamist Leedust ja lõpetada Eestiga . Sõjaväe- ja julgeolekujuhid olid veendunud, et olukorra “normaliseerimiseks” tuleb sõjaväel hõivata mitmed strateegiliselt tähtsad objektid liiduvabariikide keskustes. Seda tehtigi. 13. jaanuari, pühapäeva varahommikul vallutasid dessantväelased ja KGB erigrupp Alfa Vilniuse teletorni ning raadio- ja televisioonihoone. Moskva- meelne päästekomitee teatas komandanditunni kehtestamisest ning nõudis nõukogude võimu taastamist, uue valitsuse moodustamist ja isegi sõjaseisukorra kehtestamist. Leedulased eirasid neid nõudeid.
18. jaanuaril üritasid interrindlased korraldada streiki Eestis ja nõudsid presidendivõimu sisseseadmist. Toompea kaitseks hakati kokku vedama kivimürakaid. Eestis siiski sündmused verevalamiseni ei arenenud.
Jaanuarikriisis etendas olulist rolli Vene NFSV toetus Balti riikidele. 13. jaanuari õhtul saabus lennukiga Moskvast Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin. Tallinnas kirjutati alla Balti riikide ja Vene NFSV ühisavaldusele, millega tunnustati teineteise riiklikku suveräänsust ja seaduslikult valitud riigivõimuorganeid ning tauniti igasuguse jõu kasutamist siseprobleemide lahendamisel. Jeltsin pöördus eraldi ka Baltikumis viibivate Vene sõjaväelaste – sõdurite ja ohvitseride – poole ning teatas, et relvade kasutamine oma demokraatlikke vabadusi kaitsva tsiviilelanikkonna vastu on ebaseaduslik.
Iseseisvusreferendum
Pärast Riia sündmusi hakkas olukord Baltikumis tasapisi rahunema. Kremlis lubati Balti liiduvabariikide juhtidele, et erimeelsused lahendatakse poliitilisel teel. Kuid Nõukogude Liidu keskvõim polnud ka pärast jaanuarikriisi kaotanud lootust, et Eesti, Läti ja Leedu kirjutavad liidulepingule alla. Moskva toetas jätkuvalt ka impeeriumimeelseid jõude.
Gorbatšov lootis oma püüdluste elluviimisel rahvahääletusele, kus tuli vastata küsimusele “Kas pooldate Nõukogude Liidu säilitamist?”. Kremlis arvati, et enamikus liiduvabariikides on vastus esitatud küsimusele jaatav, mis seoks ka mässumeelsed liiduvabariigid Nõukogude Liiduga. Eesti ja teised Balti riigid välistasid taolise referendumi läbiviimise ja korraldasid ennetava rahvaküsitluse iseseisvuse küsimuses. 1991. aasta veebruaris -märtsis toimunud referendumitel toetasid Balti riikide elanikud kindlalt iseseisvust: Leedus oli iseseisvuse poolt 90,5%, Lätis 73,7% ja Eestis 77,8% hääletanutest. Referendumil esitatud küsimusele “Kas te tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?”, vastas eitavalt 203 199 inimest (21,4%). Kõige vastalisemad piirkonnad olid Eestis Kirde-Eesti suured tööstuskeskused, kus iseseisvuse pooldajaid oli vähe (Kohtla-Järvel 46,1% ja Narvas 25,5%).
Iseseisvusreferendumi korraldamine ja selle tulemused näitasid maailmale, et Eesti ja teiste Balti riikide elanikkonna enamik soovib iseseisvust. Rahvaküsitluse tulemused välistasid nüüdsest igasugused läbirääkimised keskvõimuga liidulepingu üle mistahes kujul. Läbirääkimiste eesmärk sai olla vaid iseseisvuse taastamine. Senisest jõulisemalt üritasid Balti riigid leida iseseisvumispüüdlustele rahvusvahelist toetust.
Augustiputš
Mitmes liiduvabariigis suhtuti riigipöördesse äraootavalt või koguni poolehoiuga. Balti liiduvabariikides aga asusid kohalikud võimud otsustavalt tegutsema. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsus kuulutasid RESK-i (RESK - Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee) korraldused ebaseaduslikuks.
Riigipöörde esimese päeva hommikul, 19. augustil, teatas Balti Sõjaväeringkonna ülem RESK-i nimel, et nüüdsest teostab tema võimu kolmes Balti liiduvabariigis. Ta nõudis kõigi Nõukogude Liidu põhiseadusega vastuolus olevate seaduste tühistamist, täitevvõimu tegutsemise kooskõlastamist isiklikult temaga ning rahvakogunemiste ja miitingute keelustamist. Eestis paiknevad sõjaväeosad viidi lahinguvalmidusse. Mitmete kohalike garnisonide (Võru, Viljandi, Pärnu) ülemad nõudsid võimu üleandmist. Täiendava sõjajõuna saadeti Eestisse Pihkva õhudessantdiviisi üksused. Tallinna sadamasse saabusid ka mõned sõjalaevad . Moskva pööret toetasid Moskva-meelne EKP, Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu, üleliidulised tehased.
Eesti juhid riigipöörajate käskudele ja korraldustele ei allunud. Elanikkonda kutsuti üles riigipöörajatele vastu töötama. Samas pöörduti maailma parlamentide ja valitsuste poole. 19. augusti õhtul jõudis Eestisse Stockholmist tagasi valitsusjuht Edgar Savisaar . Välisminister Lennart Meri jäi välismaale, Helsingisse, et vajaduse korral jätkata valitsuse tegevust eksiilis.
Moskva riigipöörajate toetajad Eestis võimu haarata ei suutnud. Oma osa oli selles kindlasti ka rahva vastuseisul. Tallinnas asusid tuhanded inimesed tähtsate asutuste ( teletorn , Toopea jm.) kaitsele.
Omandireform
Maareform omandireformi osana on väga suurt mõju avaldanud Eesti elanikele ja ühiskonnale tervikuna , kuna maa riigistamise tõttu Nõukogude võimu poolt kadus ühiskonnast füüsilisest isikust maaomanik, asendudes maakasutajaga. Just maareformi kaudu sooviti heastada ülekohus, mille Nõukogude võim oli tekitanud maa natsionaliseerimisega ning 1990ndate alguses oli see seaduste kirjutamisel ka peamine eesmärk.
Maareformiga sooviti taastada sarnane õiguslik olukord, mis oli 1940. a seisuga. Kuna 50 aasta jooksul oli nii mõndagi muutunud, siis üks-ühele endise olukorra taastamine ei olnud enam võimalik. Kuigi sooviti taastada endiste maaomanike või nende pärijate omandiõigus äravõetud maale, tuli seadusandjal arvestada ka isikutega, kellele oli taluseaduse alusel antud maa põliseks kasutamiseks.
Hoolimata sellest, et taluseaduse alusel oli talu taastamisel eesõigus endisel omanikul seisuga 23. juuli 1940. a või tema seadusjärgsel pärijal, oli põlistalu rajajate hulgas ka neid, kes polnud endised maaomanikud. Seoses Nõukogude perioodil toimunud linnastumisega oli ka tiheasustuses püstitatud ehitisi õigusjärglaste maale. Seega ei olnud kompromissi leidmine kerge, kuna vastandusid õigusjärgsete omanike ja seniste maakasutajate huvid. Siiski võeti kurss endiste maaomanike õiguste taastamisele.
Reformiseadused suudeti küll kiiresti vastu võtta, kuid nende kohene rakendamine ei sujunud algusaastatel peamiselt seetõttu, et kõiki probleeme ei suudetud ette näha. Maareformi seaduse esialgsed redaktsioonid olid väga üldised ning põhiosa moodustasid deklaratiivse iseloomuga normid, mistõttu neid ei osatud argielus rakendada. Lisaks võttis nii maa tagastamise ja erastamise avalduste esitamine, samuti nende läbivaatamine palju aega, kuna enamasti tuli omandiõiguse ja sugulussidemete tõendamiseks taotleda andmeid erinevatest arhiividest.
Maareformi käigus tekkisid probleemid, mille lahendamiseks vajati uusi regulatsioone ja paraku kõik uued menetluskorrad ei osutunud sobilikeks. Näiteks asendusmaade võimalus jäi tahaplaanile ja maakorralduskavad ei osutunud keerukuse tõttu populaarseks. Ulatusliku omandireformi läbiviimisel ei saanud rakendada ka teiste riikide praktikat, kuna Eesti olukord oli ainulaadne.
Lisaks reformiseadustele tuli kiiresti lahendada ka maaomanike suhted pärast maa tagastamist, mistõttu oli vajadus esimesena tsiviilseadustest välja töötada asjaõigusseadus, mis jõustus 1993. aasta lõpus.
Omariikluse taastamine
Võimuvaakum Moskvas võimaldas iseseisvuse välja kuulutada. Mitme poliitilise jõu kokkuleppe alusel võttis ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti riiklik iseseisvus oli taastatud. Selleks ajaks oli riigipöördekatse Moskvas läbi kukkunud ning võimuvahekorrad olid otsustavalt muutunud. Balti riikide taasiseseisvumine leidis lühikese ajaga rahvusvahelise tunnustuse . 6. septembril 1991. aastal tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust ja Nõukogude Liidu Riiginõukogu . Septembri keskel võeti Eesti Vabariik koos teiste Balti riikidega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ( ÜRO ). Balti riikide jaoks algas uus etapp – edasine integreerumine Euroopa majanduslike, poliitiliste ja sõjaliste struktuuridega.
9.
1) Seadusandlik võim. Riigikogu töökorraldus.
Parlament on demokraatliku riigi kõrgeim seadusandlik organ.
Parlamendid jagunevad: ühekojalisteks (Balti- ja Skandinaavia riigid)
kahekojalisteks (Suurbritannia, Saksamaa jt)
Kahekojalised: ülem- ja alamkoda . Formaalselt on kojad võrdsed, pigem alamkoda tähtsamgi. Kojad erinevad komplekteerimise viisilt ja töövaldkondade jaotuselt.
Kodade moodustamine:
1. alamkoda moodustatakse kõikjal otseste üldiste valimiste teel.
2. ülemkoda: *seisulik koda, sinna kuuluvad tiitlikandjad (Suurbritannia). Kuna korraga ei saa kahes kojas olla, kandideerivad lordid, kes tegelikult tahavad poliitikaga tegeleda, alamkotta.
*piirkondade esindus (Venemaa, USA)
Riigikogu ülesanded:

• võtab vastu seadusi ja otsuseid
  
• otsustab rahvahääletuse korralduse
  
• valib Vabariigi Presidendi
  
• ratifitseerib ja denonsserib välislepinguid
  
• annab peaministri kandidaadile volitused Valitsuse moodustamiseks
  
• nimetab Presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimene, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja
  
• nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed
  
• nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed
  
• otsustab valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise
  
• võtab vastu riigieelarve ja kinnitab selle täitmise aruande
  
• esineb avalduste, deklaratsioonide ja pöördumistega eesti rahva, teiste riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide poole
  
• kehtestab riiklikud autasud , auastmed
  
• otsustab umbusalduse avaldamise valitsusele, peaministrile või ministrile
  
• kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra
  
• presidendi ettepanekul kuulutab välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ning demobilisatsiooni.
  

Riigikogu peamine ülesanne on töö seadustega, mis jaguneb kolme järku: 1) algatamine (algatamise õigus on riigikogu fraktsioonil, liikmel või komisjonidel ja vabariigi valitsusel), 2) arutamine ja vastuvõtmine, 3) väljakuulutamine
2) Taasiseseisvuse ettevalmistamine (IME, Kodanike komiteed, keeleseadus , Eesti Kongress , Balti kett, Rahvarinne ).
Taasiseseivumisele pani aluse laulev revolutsioon (1988). Meeleavaldustel toodi taas välja rangelt keelatud olnud Eesti sinimustvalge lipp . Sajad tuhanded inimesed kogunesid Tallinna lauluväljakule, kus ühiselt lauldi ning nõuti Eestile vabadust. 20. augustil 1991 kuulutas Eesti oma iseseisvuse taastatuks.
IME ehk Isemajandav Eesti oli Eesti taasiseseisvumise eel (1987) välja töötatud ja suurt vastukaja tekitanud majandusprogramm , mille kohaselt tulnuks Eesti NSV majandus sisuliselt lahutada üleliidulisest. IME majandusprogrammi töötas 1987. a septembris välja rühm Eesti majandusteadlasi. Programm näitas Eesti NSV võimalusi iseseisvaks majandamiseks. Programm avaldati 26. septembri 1987. a Tartu ajalehes Edasi. Idee oli välja pakutud Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma poolt. Muutused NSV Liidus toimusid nii kiiresti, et tegelikkuses ei jõutud IME-t rakendada, kuid see andis iseseisvumisprotsessile hoogu juurde.
Eesti Kodanike Komiteed (EKK) loodi kodanikualgatuse korras, et asuda registreerima 1940. aastal okupeeritud ja juriidiliselt edasi kestva Eesti Vabariigi kodanikke ning ette valmistama nende esinduskogu Eesti Kongressi kokkukutsumist.
1989. aasta jaanuaris võeti vastu keeleseadus – selle seadusega sai eesti keel riigikeele staatuse. (Mõne aja möödudes kuulutati 24.veebruar iseseisvuspäevaks). Keeleseaduse ülem mõte on aidata riigil tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Eesti Kongress oli Eesti taasiseseisvumise käigus 1990. a kokku tulnud rahvaesindus, mis seadis eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel. Algkoosseisu kuulus 499 hääleõiguslikku liiget ja 43 Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate seast valitud sõnaõiguslikku liiget. Eesti Kongress moodustas täidesaatva organi, Eesti Komitee. Selle esimeheks sai Tunne Kelam.
Balti kett oli ainulaadne rahumeelne meeleavaldus , mis toimus 23. augustil 1989. Ligi 2 miljonit inimest seisid käsikäes 600-kilomeetrises inimketis, mis läbis kolme Balti riiki ning sümboliseeris Eesti, Läti ja Leedu püüdlusi vabadusele.
Aprillis 1988 loodi Eestis erinevaid opositsioonirühmitusi koondav Rahvarinne. Rahvarinne ei olnud vormiliselt partei, vaid laiapõhjaline rahvuslik massiliikumine. Liikumisele anti 1988. a kevadel ametlikult ka tegutsemisluba. Võimud lootsid liikumise legaliseerimisega ühiskonnas valitsevat poliitlist rahulolematust suunata. Rahvarinne omakorda taotles ühiskonna demokratiseerimist ja muutusi liiduvabariigi juhtimises.
10.
1) Täidesaatev võim. Valitsuse moodustamise põhimõtted.
Demokraatlikus riigis teostab valitsus kõrgemat täidesaatvat riigivõimu, viies ellu sise- ja välispoliitikat. Valitsust juhib peaminister ja sinna kuuluvad täitevvõimu erinevaid valdkondi (majandus, haridus , kultuur, riigikaitse jne) valitsevad ministrid.
Valitsuse moodustamine erineb riigiti.

• Presidentaalne riik, kaks peamist parteid, nt Ameerika Ühendriigid - valitsuse nimetab president, mis kinnitatakse (parlamentaarse) ülemkogu ehk Senati poolt. Valitsuse liikmed vastutavad presidendi ees, kes on täidesaatva võimu pea. President võib ainuisikuliselt valitsuse liikmeid tagandada.
  
• Parlamentaarne riik, palju parteisid, nt Eesti - parlament moodustab valitsuse vastavalt sellele, millise positsiooni üks või teine erakond on pärast valimisi parlamendis saavutanud. Tava järgi teeb president valitsuse moodustamiseks ettepaneku parlamendivalimised võitnud erakonna liidrile. Riigikogult valitsuse moodustamiseks volitused saanud peaministrikandidaat esitab valitsuse koosseisu presidendile ametisse nimetamiseks.
  

Valitsuse moodustamise üldine põhimõte on, et valitsuse loomisel osalevatel parteidel oleks seadusandliku esinduskogu ehk parlamendi enamuse saadikute toetus ja usaldus.
2) 1917.aasta. Eesti iseseisvuse eeldused.
1917.a. Eestis
Veebruarisündmuste keskpunktiks oli Tallinn, kus aktiivsust näitasid üles venelastest vabrikutöölised ja sõjaväelased. Nagu mujal Venemaal, kujunes ka Eestis välja kaksikvõim . Üheltpoolt teostasid seda Ajutise Valitsuse poolt ametisse määratud kubermangukomissarid, teiselt poolt Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud.
Eestlaste üheks esmaseks eesmärgiks sai autonoomia saavutamine Vene riigi koosseisus . Märtsi lõpus loodi autonoomne Eestimaa kubermang Venemaa koosseisus, mida juhtis Ajutise Valitsuse komissar (J.Poska) ning valimiste teel tuli moodustada Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev . Senised vene ametnikud asendati eestlastega, asjaajamiskeeleks sai eesti keel. Asuti rahvusväeosade moodustamisele (1. Eesti Polk).
1917.a. suvel kujunesid välja Eesti erakonnad: Eesti Demokraatlik Erakond (juht J. Tõnisson ), Eesti Maarahva Liit, Eesti Tööerakond;
Maapäev tuli kokku juulis. Ametisse nimetati Maavalitsus ja sellega olid esialgsed eesmärgid saavutatud. Suvel toimunud Eesti Rahvuskongress püstitas uue eesmärgi -osariik Venemaa koosseisus.
Septembris 1917 tungisid Saksa väed Eesti saartele ning sellega kaasnes sõjavastaste loosungitega esinevate enamlaste populaarsuse tõus. Enamlased asusid ette valmistama relvastatud võimuhaaramist. Segases olukorras kerkis esile Eesti täieliku iseseisvumise idee. Esimesena esines taolise ettepanekuga J. Tõnisson
Oktoobris 1917 haarasid võimu enamlased ja võim läks nende moodustatud Sõja-Revolutsioonikomitee kätte. Täidesaatva võimu juhiks sai enamlane J.Anvelt. Koheselt hakati piirama kodanikuõigusi, alustati eraomandi riigistamisega, katkestati Eesti Asutava Kogu valimised. Enamlaste toetajaskond hakkas vähenema.
Samal ajal jätkas tegevust ka Maapäev (põranda all ehk salaja ).
Novembri keskel peetud Maapäeva koosolekul kuulutati end kõrgemaks võimuks Eestis. Enamlased ajasid Maapäeva jõuga laiali.
Iseseisvumise eeldused
Eesti iseseisvumine on otseselt seotud I maailmasõjaga, mille käigus lagunesid Euroopa impeeriumid Venemaa ja Austria-Ungari. Maailmasõja järel tekkisid Euroopa kaardile sellised uued riigid nagu Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia. Mõlemale, juba enne maailmasõda nõrgenenud riigile, sai maailmasõda saatuslikuks. Venemaa ebaõnn sõjas tõi kaasa protestiliikumise kasvu, mille kulminatsiooniks oli tsaarivõimu kukutamine 1917.a. veebruarirevolutsiooniga. Sellele järgnes segadus , enamlaste võimuhaaramine ja kodusõda lõid soodsa pinnase Eesti eraldumiseks Vene riigist.
Eesti iseseisvumise eeldused kujunesid tegelikult välja juba varem. Loetleda võiks rahvusliku haritlaskonna teket, eestlaste majandusliku jõukuse kasvu, rahvuslike liidrite(K.Päts, J.Tõnisson) esiletõusu ning ka osalemist omavalitsuste juhtimises.
11.
1) Kohtuvõim. Eesti kohtusüsteem.
Õigusriigis mõistab õigust ainult kohus. Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Kohus saab määrata karistusi üksnes seaduse piirides, ükski teine võim karistuse määramist või selle ulatust mõjutada ei saa. Siiski kuulub Eesti presidendile õigus anda karistuse kandjale armu .

• I aste. Maa- ja halduskohus - Maakohtud (Harju, Viru, Tartu, Pärnu) arutavad kõiki tsiviil- ja kriminaalasju. Halduskohtud (Tallinn, Tartu) arutavad kaebusi ametiasutuste ja isikute vastu, samuti haldusõigusrikkumisi (nt heakorraeeskirja rikkumised)
  
• II aste. Ringkonnakohus - Esimese astme kohtu otsuse saab apellatsiooni (edasikaebus) korras edasi kaevata ringkonnakohtusse (Tallinn, Tartu). Esimese astme kohtu otsus kas tühistatakse, muudetakse või jäetakse samaks.
  
• III aste. Riigikohus - Teise astme kohtu otsuse peale saab kassatsiooni (kassatsioon - jõustumata kohtuotsuse edasikaebamine ja selle otsuse uus läbivaatamine kõrgema astme kohtus) korras edasi kaevata Riigikohtusse (Tartu). Riigikohus vaatab üle ringkonnakohtu tegevuse karistuse määramisel. Riigikohus võib jätta teise astme kohtu otsuse muutmata, seda muuta või selle tühistada ning saata tagasi uuesti arutamiseks. Riigikohtu otsus on lõplik.
  

Riigikohtu ülesanne on jälgida, et täidetakse põhiseadust. Riigikohus arutab järgmisi juhtusid:

• kui alama astme kohus on jõudnud kohtuasja arutamisel järeldusele, et seadus või mõni muu õigusakt on põhiseadusega vastuolus;
  
• kui õiguskantsler on vaidlustanud mingi õigusakti põhiseadusele vastavuse ning akti vastuvõtja pole seda õiguskantsleri ettepanekule vaatamata muutnud;
  
• president on jätnud teist korda välja kuulutamata Riigikogus vastuvõetud seaduse ja pöördunud Riigikohtusse, kontrollimaks , kas see on vastavuses põhiseadusega.
  

Prokuratuur - juhib kohtueelset kriminaalmenetlust ja esitab kohtus riikliku süüdistuse. Prokuratuur osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises. Kriminaalmenetluse juht ehk prokurör teeb koostööd uurimisasutusega tõendite kogumisel ja otsustab neist lähtuvalt isikule süüdistuse esitamise. Menetluse käigus on võimalik vältida kriminaalasja kohtusse jõudmist prokuröri ja süüdistatava (ning tema advokaadi) kokkuleppel, mille käigus süüdistatav tunnistab oma rikkumist ja saab seetõttu leebema karistuse. Samasugustel alustel võib prokuratuur otsustada kriminaalasja lahendamise lühi- ja kiirmenetluse käigus.
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) - on inimõiguste kaitse organ, mis lähtuv Euroopa inimõiguste konventsioonist. Loodud 1959.aastal ja töötab Strasbourgis (Prantsusmaal). Kohtu pädevusse kuuluvad riigid, kes on kinnitanud Euroopa inimõiguste konventsiooni. Riik võib esitada kaebuse EIK-le teise riigi vastu. Kohtu koosseisu kuulub igast liikmesriigist üks kohtunik. Kõiki kohtule esitatud avaldusi arutab esmalt kolmeliikmeline kohtukolleegium, kes otsustab, kas kaebus arutlusele võtta või mitte.
Ombudsman - ehk õigusvahemees on sõltumatu ametimees, kes kaitseb inimeste või inimeste gruppide õigusi suhetes riigiasutuste, kohaliku omavalitsuse asutuste ja teiste avalikke ülesandeid täitvate inimeste ja asutustega. Eesti ombudsman on nt õiguskantsler.
Õiguskantsler - on oma tegevuses sõltumatu ametiisik , kes teostab õigusjärelvalvet õigusaktide üle. Õiguskantsleri ametiaeg on 7 aastat. Teda saab tagandada vaid kohtu otsusega.
2) Uus ärkamisaeg ( fosforiidikampaania , Hirvepargi poliitiline meeleavaldus, ERSP, Rahvarinne, Interliikumine, suveräänsusdeklaratsioon).
1987.aastal kavatses Moskva rajada Eestisse ulatuslikud fosforiidikaevandused.
Fosforiidikampaania äratas Eestimaa – protest Moskva kava vastu rajada Virumaale uusi kaevandusi. Uus ärkamisaeg sai alguse fosforiidikampaania vastaste väljaastumisega.
23.augustil 1987 toimus Tallinnas Hirvepargis poliitiline meeleavaldus, kus nõuti MRP salaprotokollide avalikustamist ja selle tagajärgede likvideerimist.
1988.aasta augustis oli loodud esimene Eesti poliitiline erakond - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mille juhiks sai teisitimõtleja Lagle Parek. ERSP sihiks(eesmärgiks) oli omariikluse taastamine(Eesti Vabariigi taastamine).
Rahvarinne ehk Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks (ERR) - (Edgar Savisaar esitas üleskutse moodustada) Ettepaneku ellurakendamiseks loodi ERR-i algatuskeskus ja hakati moodustama tugirühmi üle kogu Eesti. Ka tollased võimud aktsepteerisid Rahvarinde loomise. Uus algatus leidis kohe rahva toetuse ning kujunes lühikese ajaga Eesti kõige massilisemaks rahvaliikumiseks.
Interliikumine oli Eesti iseseisvumisvastane peamiselt venelastest koosnev organisatsioon . 1990.a ründasid interrinde meeleavaldajad Toompea lossi. Tollane Eesti Vabariigi peaminister E. Savisaar kutsus raadioringhäälingu kaudu Toompeale valitsushoone kaitsele Eesti elanikke kuulsaks saanud sõnadega: “Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!”. Interliikumise liikmed evakueeriti läbi eestlaste. Toompea kaitsmine lõppes vägivallata.
Suveräänsusdeklaratsioon võeti vastu novembris 1988.aastal. Eestis ei tunnustata Eesti suveräänsusega vastuolus olevaid üleliidulisi seadusi. Eesti NSV seadused on ülimuslikud NSV Liidu omadest. Eesti NSV Ülemnõukogu kuulutati kõrgeimaks organiks Eesti NSV territooriumil ja kinnitati Eesti NSV suveräänsust NSV Liidu koosseisus.
12.
1) Ühiskonna majandusressursid.
Iga ühiskonna suurim majandusprobleem seisneb selles, et inimeste tahtmised ja
soovid on piiramatud , ressursid nende rahuldamiseks aga piiratud. Ressursside piiratuse all mõistetakse seda, et neid pole piisavalt, et rahuldada inimeste kõiki soove. Ressursside piiratus paneb inimesed valiku ette - tuleb otsustada, milliseid soove ja missuguses järjekorras rahuldada, sest kõike nagunii ei saa. Ülejäänud tahtmiste elluviimisest tuleb lihtsalt loobuda .
Ühiskonna majandusressursid ehk tootmistegurid on vahendid, mis on ühiskonna käsutuses kõigi majanduslike soovide rahuldamiseks. Kõik otsused tehakse piiratud ressursside tingimustes:
û loodusressursid : (maa, maavarad , mets, hapnik jmt)
û inimressursid: (tööjõud)
û kapitaliressursid : ( tööriistad , hooned, rahalised vahendid)
û ettevõtlikkus: oskus kolme esimest tegurit kasumlikult kombineerida
Maa kui ressurss on üldmõiste, mis ühendab kõiki loodusressursse: maad, vett, metsa, mineraale , hapnikku, ka loomi. Töö tähistab inimeste vaimsete ja kehaliste võimete kogusummat. Kapital hõlmab varasema tootmisprotsessi käigus loodud tööprodukte, mida kasutatakse kaupade tootmiseks ja teenuste osutamiseks. Kapital luuakse töö- ja maakulutuste tulemusena. Ta kujutab endast erilist liiki tootmistegurit, kuna erinevalt maast ja tööst on ta üheaegselt nii tootmistegur kui ka töö tulemus. Kapitalist rääkides peame silmas füüsilist kapitali, so reaalseid esemeid ( masinad , seadmed , aparaadid , hooned, teed, lennuväljad jne), mis on inimeste poolt loodud ja edasiseks kasutamiseks mõeldud. Võib eristada ka inimkapitali . Inimkapital sisaldab neid inimeste teadmisi ja oskusi, mis on nende töös vajalikud. Lisaks eelnimetatud kapitali liikidele eksisteerib ka finantskapital, mis esindab teatud kogust füüsilist kapitali (näiteks firma aktsiad). Ta on vajalik selleks, et muretseda füüsilist kapitali.
Ettevõtlikkus on erilist liiki ressurss, so teadmised ja oskused, mis on vajalikud selleks, et mõista vajadust mingi uue toote valmistamise järele või osata toota paremat, täiuslikumat kaupa.
Ressursse võib tootmisprotsessis hüviste (kaupade ja teenuste) valmistamiseks mitmeti kombineerida. Kuna ressursid kaupade tootmiseks ja teenuste osutamiseks on piiratud, on piiratud ka hüvised ise. Hüvis on piiratud, kui tema hulk, mida inimesed soovivad, on suurem kui see hulk, mis on vabalt saadaval. Kuna inimesed ei saa kõiki hüviseid, mida nad soovivad, siis on nad sunnitud pidevalt valima . Valikut tehes tuleb paratamatult millestki loobuda.
On mõned hüvised, mida võib pidada tasuta hüvisteks, kuna nende vabalt kättesaadav hulk on suurem kui see hulk, mida inimesed soovivad. Näiteks õhk ja merevesi . Samas muutuvad ka nemad aja jooksul piiratud hüvisteks (näiteks puhas
õhk ja puhas vesi). Tasuta hüviste alla kuuluvad need asjad, mis pole majandustegevuse tulemused.
Aga hüvised pole tasuta ka sel juhul, kui meie nende eest maksma ei pea. Keegi kuskil katab need kulutused ikkagi (tasuta haridus, parkimine ).
2) Eesti Vabariigi kultuurielu 1918-1934.
- kadus oht saksastuda või venestuda
- kultuurile hakati riiklikult tähelepanu pöörama
- alguses rahastati kultuuri arengut riigieelarvest
- 1925. a Eesti Kultuurkapital - hakkas stipendiume jms maksma
- valitsus finantseeris andekamaid teadlasi
- loovisikutele jagati preemiaid ja auhindu
- 1920. a. riik ei piiranud loomevabadust
- 1930ndate teises pooles autoritaarse valitsemise tingimustes toimus mõningane loomevabaduse piiramine
- loomise ja mitteloomise otsus vabatahtlik
- suurenes elukutseliste loovinimeste arv
- soodustas eesti keele kaasajastamine ja selle kasutusvaldkonna laiendamine
- haritlaste kutseliidud (Eesti Kirjanikkude Liit, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Õpetajate Liit)
- Eesti kultuur vabanes seni domineerinud saksa ja vene mõjudest
- 1920ndatel valitses luule (mõjutas kõige enam Siuru rühm, 1920ndate keskel tõusis esikohale proosa, ennekõike realistlik romaan, kõrgeima taseme saavutas A.H. Tammsaare )
- Teatrid - Tallinnas, Viljandis , Pärnus, Tartus, Narvas
- silmapaistvam roll Estonial - muutus rahvusteatriks
- kunstnikud : Konrad Mägi, Nikolai Triik, Kristjan Raud
- graafik Eduard Viiralt, skulptorid: Jaan Koort, Anton Starkopf
- üleminek emakeelsele õppele, uued õppekavad , õpikud, koolimajad , 6 klassiline koolikohustus
- 1930ndatel probleem - liiga palju gümnaasiumilõpetajaid, kellel pole erialaoskusi, et hakkama saada tööjõuturul
- 1934. haridusreform
- vähenes gümnaasiumide ja suurenes kutsekoolide arv, kutsehariduse populaarsus tõusis
- 1919. läks Tartu Ülikool eestikeelseks ning samuti haridus läks eestikeelseks
- algharidus 6 klassiline
- laulupidude traditsioon jätkus
- anti välja Eesti Ensüklopeedia
13.
1) Tööturg . Tööhõive. Tööpuudus .
Tööturg - on turg, kus inimene müüb oma tööd ja tööandja ostab tööd, makstes selle eest tasu(palka).
Tööhõive - Ühiskond jaguneb tööjõuks ja ülalpeetavateks ehk majanduslikult aktiivseteks ja mitteaktiivseteks inimesteks.
Tööpuudus - Olukord, kus tööjõu pakkumine on suurem kui tööjõu nõudlus .
Tööjõupuudus - Olukord, kus tööjõu nõudlus on suurem kui tööjõu pakkumine.
2) Eesti Vabariigi sise- ja välispoliitika 1934-1940.
Vältimaks vabadussõdalaste võitu ja koondamaks võimu enda kätte, teostasid riigivanem Konstantin Päts ja endine sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 12. märtsil 1934. aastal sõjaväelise riigipöörde. Riigis kuulutati välja kaitsesisukord, suleti kõik vabadussõjalaste organisatsioonid, vangistati mitusada juhtivat vabadussõjalast, lükati edasi valimised, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Riigikogu saadeti laiali ja saadikutel ei lubatud uuesti koguneda, erakondade tegevus lõpetati ja nende asemele loodi riiklik ainupartei (Isamaaliit), ajakirjandus allutati järelvalvele ja mitu ajalehte suleti, kõige olulisemate asutuste, nagu ametiühingute, noorsoo-organisatsioonide, omavalitsuste, ülikoolide, kiriku jt. üle kehtestati range kontroll, olulisi seadusi hakati välja andma riigivanema dekreetidena. Demokraati asendus autoritaarse riigikorraga, mis on tagantjärele saanud nimeks vaikiv ajastu.
Kuna uued riigijuhid rikkusid oma võimu teostades korduvalt põhiseadust, lasksid nad koostada uue põhiseaduse, mis vastas nende soovidele. 1937. aasta põhiseadusega loodi presidendi ametikoht . Presidendil oli õigus takistada parlamendis vastu võetud seaduste jõustumist ning saata parlament laiali. Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks sai Konstantin Päts. Moodustatud uus Riigikogu oli presidendile ja valitsusele kuulekas.
Autoritaarne valitsemiskord tekitas rahulolematust paljudes poliitikutes ja haritlastes. Opositsiooni tähtsamaiks keskuseks kujunes Tartu ning nn. Tartu vaimust sai autoritaarse korra vastase võitluse sümbol. Kuid demokraatiat polnud kaitseseisukorra tingimustes võimalik taastada.
1939 sõlmiti Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel Molotovi-Ribbentropi pakt. Selle pakti avalik osa sisaldas mittekallaletungilepingut tähtajaga kümme aastat. Pakt sisaldas ka salajasi lisaprotokolle, millega Ida-Euroopa jagati rahvusvahelist õigust eirates huvisfäärideks.
24. septembril nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Kutsuti kokku Riigivolikogu- ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühine koosolek. Kuna Eestil polnud lootust välisabile, otsustatati NSV Liidu nõudmised vastu võtta. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.
Baaside lepingu alusel loodi Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele Eesti kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.
Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakti viienda artikli järgi ei tohtinud pakti elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.
16. juuni 1940 väitis NSVL, et Eesti ei pea kinni vastastikustest lepingutest ja sõlmis uued muudatused baaside lepingus, millega seoses alustati Eestisse lisaväeosade toomist. Uute kokkulepitud tingimuste kohaselt esitas vabariigi valitsus kohe lahkumispalve, mille vabariigi president Konstantin Päts vastu võttis, ühtlasi viivitamata astudes samme uue valitsuse kujundamiseks.
21. juunil 1940. aastal toimusid Tallinnas ja teistes linnades meeleavaldused, mida organiseeriti Venemaa toel. Nõuti valitsuse tagasi astumist ja süüdistati neid NSV Liidu ja Eesti vastastikuse abistamise pakti rikkumises. Vabastati poliitilised vangid. Nõuti Kaitseliidu laiali saatmist. Pika Hermanni torni heisati punane lipp.
Välispoliitika
Eesti Vabariigi esmaseks oluliseks välispoliitiliseks ülesandeks oli rahvusvahelise tunnustuse saavutamine. Eesti Vabariik püüdis arendada sidemeid nii lõunanaabri Läti kui põhjanaabri Soomega. Oluliseks partnerriigiks peeti Suurbritanniat, kuid suhted jäid pigem ühepoolseks.
1934. aastal uuendasid Eesti ja Läti 1923. aastal sõlmitud sõjalist liitu. Reaalselt aga liidul erilist kaalu ei olnud, sest korraldati vaid ühed ühised manöövrid.
1938. aasta detsembris kuulutas president välja erapooletuse korraldamise seaduse – neutraliteediseaduse. Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjonis tekitas küsimusi majandusliku neutraliteedi küsimus – kas Eesti jätkab sõja korral kaubavahetust sõdivate pooltega. Leedu Seim ja Läti kiitsid neutraliteediseaduse heaks. Moskva ja Berliin aga olid seisukohal, et Nõukogude Liidu ja Saksamaale jäävate riikide sõja korral neutraalseks jäämine on võimatu.
14.
1) Riiklikud ja kohalikud maksud. Otsesed ja kaudsed maksud.
Kohalikud maksud - müügimaks , paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks , lõbustusmaks, parkimistasu.
Riiklikud maksud - tulumaks, sotsiaalmaks , maamaks, hasartmängumaks, käibemaks , tollimaks , aktsiisid, raskeveokimaks .
Otsesed maksud - tulumaks, sotsiaalmaks
Kaudsed maksud - aktsiis, käibemaks
Maksudest laekub riigieelarve.
2) Eesti Vabariigi sise- ja välispoliitika 1918-1934.
Põhiline oli see, et Riik tuli üles ehitada! Põhiseaduse koostamine ja vastu võtmine 23.aprill 1919 (Asutav Kogu).
Sisepoliitika - vaikiv ajastu hakkas 1934. aastal. Kõigil oli õigus saada valituks, erakondi oli palju, ei suudetud luua püsivaid koalitsioone, riigi institutsioonid ehitati siiski ülesse. 1. kojaline parlament - Riigikogu. Täidesaatev võim - Vabariigi Valitsus, Valitsuse tegevust juhtis riigivanem, kes lisaks peaministri kohustele täitis ka esindusülesandeid.
Välispoliitika - Eesti tunnustamine de jure. 1918. lõpus lõppes teine maailmasõda, Eesti astus Rahvaste Liidu liikmeks. 1919. sõlmiti Versaille'i rahuleping - Eesti delegatsioon oli seal kohal. Peamine ülesanne oli riigi julgeoleku kindlustamine - kaks võimalikku ohuallikat: Saksamaa ja Venemaa. Üritati julgeolekuriskide maandamiseks normaliseerida suhteid võimalike vastastega. Otsiti sõpru demokraatlike suurriikide seast - eelkõige loodeti Suurbritanniale - nad ei huvitunud Eestist ega soovinud sõlmida siduvaid kokkuleppeid. 1920. aastate algul pandi suuri lootusi Balti liidule - Vene ja Saksa rünnaku tõrjumiseks.
15.
1) Ühiskonna sotsiaalne kihistumine .
Tänapäeva ühiskond on oma iseloomult mitmepalgeline ja pluralistlik. Ühiskonna liikmed erinevad üksteisest: bioloogiliste ehk kaasasündinud erinevuste alusel – sugu, vanus, füüsilised ja vaimsed võimed, rassiline kuuluvus, seksuaalne orientatsioon.
Sotsiaalsete ehk omandatud erinevuste alustel – haridustase, majanduslik jõukus , elukoht, maailmavaade ja väärtushinnangud , kodakondsus, suhtumine religiooni, ühiskondlik aktiivsus, perekondlik staatus jne.
Teatud sotsiaalsed kihistused (nt majanduslik jõukus, ühiskondlik positsioon) muutuvad üldjuhul aeglaselt. Suuremad muutused on võimalikud revolutsioonide tagajärjel või siirdeühiskondades (nt Ida-Euroopas 1990.aastatel). Tugevate traditsioonidega ühiskondades (nt India) on liikumine ühest ühiskonnakihist teise oluliselt väiksem.
Nüüdisaegsetes demokraatlikes ühiskondades koos üldise arengutempo kasvuga kaasneb ka suurem liikumine erinevate ühiskonnakihtide vahel.
Ühiskonnaliikmete liikumist ühest ühiskonnakihist teise nimetatakse sotsiaalseks mobiilsuseks, mis võib olla: horisontaalne – ühest maapiirkonnast teise, ühest majandusharust teise jne. Vertikaalne – keskklassist kõrgklassi, lihttöölisest spetsialistiks jne.
2) Kultuurisaavutused Eesti NSV-s 1960-1991. (14.tabel) (vali teater, film , kirjandus ja räägi sellest)
Kirjandus - Kassetipõlvkond , 1960 a alguseks saadi sõjajärgseid traditsioone jätkata, 1970 - Tammsaare ekraliseeriti või maitea mis sõna see oli. Olümpiamängud - purjeregatt, hakati ehitama kultuuriobjekte, projekteeriti Eesti Rahva Raamatukogu.
Kassetipõlvkond - nimetatakse 1960. aastatel debüteerinud Eesti luuletajaid, kelle teosed ilmusid sarjas "Noored autorid" nn luulekassettidena - mitme autori õhukesed luulevihikud ühes pappkarbis koos. Põlvkonnaks võib kassettides esindatud autoreid nimetada üksnes tinglikult, kuna nende sünniaastad jäid vahemikku 1927 (Aleksander Suuman) kuni 1947 ( Leelo Tungal), samuti puudus neil läbiv ühine ideoloogia. Kassetipõlvkonna vaimseks eelkäijaks peetakse Artur Alliksaart ning tema piirelõhkuvaid mänge keeleliste võimalustega luules. 1960ndad olidki Eesti luules suure vormiuuenduse ajastuks. Ühiskondliku taustana kaasnes sellega inimeste suur huvi luule vastu ning kirjandusele avaldatava ideoloogilise surve mõningane lõdvenemine seoses Hruštšovi "sulaga".
16.
1) Sotsiaalne turvalisus: sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi .
Sotsiaalkindlustuse ülesanne on tagada aineline toimetulek neile inimestele, kes vanaduse, tööõnnetuse, kutsehaiguse, invaliidsuse, emaduse, tööpuuduse vms töttu on oma sissetuleku kaotanud.
Sotsiaalkindlustus jaguneb:
1) Riiklik pension (pensioni esimene sammas) - igakuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis vanaduse töövõimetuse või toitja kaotuse korral, mida makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest (liigid: vanadus-, töövõimetus -, toitjakaotus- ja rahvapension).
2) Kohustuslik kogumispension (pensioni teine sammas) - rakendus aastal 2000 ja on kohustuslik 18 aastaseks saamisele järgneva aasta 1. jaanuarist .
3) Vabatahtlik pensionikindlustus (pensioni kolmas sammas) - vabatahtlik leping.
Sotsiaalabi - riiklike meetmete süsteem, mille eesmärgiks on parandada inimese toimetulekut igapäevaeluga. Sotsiaalabi saamiseks peab inimese majanduslik olukord vastama kindlatele kriteeriumitele. Sotsiaalabi subjektid on vähese toimetulekuga inimesed. Vähene sissetulek on tingitud suutmatusest ühiskonnas osaleda - kas siis tervisehäire tõttu või mingil muul põhjusel .
2) Eesti NSV poliitika ja majandus 1945-1960.
POLIITIKA - piiritsoonid, poliitika allus Moskvale , Eesti NSV Ülemkogu on sisuliselt parlament, võõrsõjaväe kohalolek , Viljandi Haigla - tuumakatastroofi ajaks sõduritele mõeldud.
MAJANDUS - jätkus põlevkivi kaevandus , plaanimajandus - käsumajandus , Moskva kontrollile allutatud, kolhooside rajamine, Nõukogude Eestis algas industraliseerimine - rasketööstus (metallitööstus jne)
Plaanimajandus - riik dikteerib tootmist,
- peamine omandivorm on ühiskondlik ehk riigiomand ,
- tootja töötab etteantud plaani järgi,
- riik määrab kaupade ja teenuste hinnad,
- töö tasustamine on normatiivne,
- tööpuudust ei ole.
Plaanimajanduse peamised puudused:
- konkurentsi puudumine,
- planeerimisvead,
- tootja ei ole huvitatud uue tehnoloogia kasutuselevõtust, kvaliteedi parandamisest, algatuse näitamisest, sest kõike dikteerib riik ja konkurents puudub,
- inimesed ei ole huvitatud oma töö tulemustest.
Käsumajandus on majandus, milles:
riik asendab eraomanikku ja kontrollib kõiki tootmisressursse
riik on ettevõte, mis toodab enamiku kaupadest
riik määrab ära kaupade hinna
riiklik plaan määrab ära hüviste jaotuse
riik kontrollib kogu majandussüsteemi
Käsumajanduse eelised:
majandust on lihtsam mobiliseerida konkreetsete ülesannete täitmiseks
ressursse ei kulutata ettevõtetele, mida valitsuse arvates pole vaja
Käsumajanduse puudused:
suure kontrollimis- ja juhtimisaparaadi vajalikkus
vähene vastuvõtlikkus uutele ideedele
17.
1) Inimõigused. Kodanikuõigused ja kohustused.
Inimõiguste mõiste tekkis Euroopas peale kodanlikke revolutsioone 17-18 sajandil hakati rääkima vabadusest, kõik on võrdsed seaduse ees (inimese õigus osaleda riiklikes küsimustes (valimised)).
19. sajandi Euroopas tekkisid: õigus sõnavabadusele, õigus trükivabadusele, ühinemisvabadus (õigus asutada organisatsiooni).
Euroopa inimõiguste konventsiooni järgi on märgitud õigused:
õigus elule,
õigus inimväärsele kohtlemisele,
õigus perekonnale,
õigus eraelule,
õigus olla vaba,
õigus saada kohtulikku kaitset,
orjuse keelamine ,
õigus isikuvabadusele,
õigus mõtte, südametunnistuse- ja usuvabadusele.
Kodanikuõigused ja kohustused.
Olla kodanik - s.o. iseseisva ühiskonna õiguslik liikmeksoleks:
võrdseid õigusi vastavalt ühiskonnas kehtivatele seadustele ;
ka teatud õigusi ja privileege;
vabadust, sõltumatust ja poliitilist kontrolli võimu üle;
lojaalsust, osalemist, teenistust ühiskonna heaolu nimel.
Kodanikuõigused:
personaalsed (südametunnistuse vabadus, isikupuutumatus , sõnavabadus, liikumisvabadus , õigus seaduse kaitsele jne),
poliitilised (sõna-, trüki-, koosolekute korraldamise õigus, õigus hääletada ja olla valitud),
majanduslikud õigused (koguda, kasutada, paigutada varandust; valida töökoht, vahetada ameteid, kuuluda a/ü-sse, tegeleda äriga, osta ja müüa vabal turul, sõlmida õiguslikke lepinguid).
Kodanikukohustused:
1) personaalsed (hoolitseda üksteise eest ühiskonnas, toetada oma peret, hoolitseda laste hariduse eest, täita moraalinorme, austada teiste õigusi)
2) tsiviilkohustused (täita seadusi, maksta makse, olla kursis ühiskonnaeluga)
2) '' Sulaaeg ''. Eesti NSV 1960-1970. aastate keskpaigani ja stagnatsioon .
Stalini surmale järgnes NSV Liidus nn sulaaeg, mis tõi kaasa ühiskonna liberaliseerumise peaaegu kõikides valdkondades. Sai alguse just 60ndatel , hakati küüditatuid tagasi lubama , Hruštšov tahtis näidata Nõukogude Liidu vägevust, üleüldse oli rohkem lubatud, hakkasid tööle põlisrahva keeles raadiohääled.
Stagnatsioon ehk seisak (plakat 13-14 vist ?) - saabus Brežneri valitsusega, venestamine , Tšehhoslovakkia ülestõus, mille Nõukogude Liit maha surus ( stagnatsiooni näide)
18.
1) Globaliseerumine kui protsess.
Globaliseerumine ehk üleilmastumine on protsess, mida iseloomustavad kasvav rahvusvaheline kaubandus ja tihenev kultuurivahetus , mis muudavad maailma majandust ja ühiskonda. Globaliseerumisele on püütud anda erinevaid definitsioone. Majanduse kontekstis seostatakse seda mõistet eelkõige vabakaubandusest tulenevate nähtustega. Globaliseerumise tõukejõuks on muutused tehnoloogias , eelkõige transpordi ja kommunikatsiooni areng ning energia odavnemine, mille tulemusena on väidetavalt tekkimas globaalne küla.
Globaliseerimist peetakse pigem tänapäeva nähtuseks, kuid osad autorid on pakkunud selle algusajaks 4-7. sajandit, kui algas "usundite globaliseerumine" ehk kristluse ja islami levik.
2) Poliitilised rühmitused 20.sajandi algul Eestis. 1905.aasta revolutsioon.
Poliitilised rühmitused 20.sajandi algul Eestis
Tartu liberaalid - häälekandja - Postimees , eestvedaja oli Jaan Tõnisson, toetajaskonda kuulusid rahvusmeelsed haritlased ja tudengid ,
Tallinna radikaalid - häälekandja - päevaleht Teataja, eestvedajaks oli Konstantin Päts, toetajaskonda kuulusid põllumehed ja majandusinimesed
Rahvuslikud Sotsiaaldemokraadid - häälekandjaks - ajaleht Uudised, eestvedajaks oli Peeter Speek, Mihkel Martna , toetajaskonda kuulusid tudengid ja gümnaasiumiõpilased.
1905.aasta revolutsioon
Revolutsiooni põhjused:
Eestis oli revolutsioon suunatud isevalitsuse ja baltisaksa ülemkihtide vastu. Poliitilise vabaduse puudumine, balti aadli seisuslikud privileegid , maapuudus ning rahvuslik rõhumine olid demokraatliku revolutsiooni peamised esilekutsujad Eestis.
Osavõtjad:
1. Tartu liberaalid (Jaan Tõnisson)
2. Tallinna radikaalid (Konstantin Päts)
3. Sotsiaaldemokraadid (Peeter Speek, Mihkel Martna, kirjanik Eduard Vilde), nende juht hiljem muutus.
1905. aasta revolutsioonis osalesid eesti rahva kõik kihid, kuigi põhijõuks olid sotsiaaldemokraatide juhitud suurtööstustöölised, haritlased ning üliõpilased.
Revolutsioonisündmused Eestis arenesid sünkroonselt Venemaa keskustes toimuvaga: vastukajana „Verisele pühapäevale“ Peterburis algas 12. jaanuaril Tallinna tööliste üldstreik, kus esitati peamiselt majanduslikke nõudmisi: 8- tunnist tööpäeva, miinimumpalga kehtestamist, trahvide kaotamist ja sotsiaalkindlustuse parandamist.
Streikidega kaasnesid poliitilised meeleavaldused ja koosolekud. Veebruaris ühinesid Tartu üliõpilased ülevenemaalise üliõpilaste poliitilise streigiga ning ülikool suleti.
Maal algas talurahva võitlus mõisnike vastu. Läänemaal rüüstati ja põletati maha mitmed mõisamajad.
Nii liberaalid kui sotsialistid taotlesid riigikorra uuendamist, poliitilisi õigusi ja vabadusi ning kohaliku elu põhjalikku ümberkorraldamist demokraatlikel alustel.
Politseirepressioonide tugevnemisel hakkasid mõisnikud üha tungivamalt sõjaväge appi nõudma. Nad moodustasid enesekaitseks relvastatud salku ning linnades loodi omakaitse.
1905. aasta sügisel saavutas revolutsioon oma haripunkti - Tallinna töölised ühinesid ülevenemaalise poliitilise üldstreigiga. 16. oktoobril tulistas sõjavägi Tallinna kesklinnas tööliste poliitilist manifestatsiooni, tappes 94 inimest ja haavates üle 200.
Revolutsiooni käik:
1. Anti välja 17. oktoobri manifest, milles lubati rahvale kodanikuõigusi ja –vabadusi. Algasid 8 nädalat kestnud „vabadusepäevad“. Esmakordselt Venemaa ajaloos võideti kätte sõna- ja trükivabadus, ühingute ja koosolekute vabadus.
1905. aasta lõpul loodi Eestis esimesed legaalsed erakonnad: Eesti Rahvameelne Eduerakond ning Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus. Loodi ka esimesed ametiühingud .
2. Kutsuti kokku rahvaasemike koosolek Tartus (nov. 1905), kuna see seltskond läks kohe kaheks, tunneme seda koosolekut Aulakoosoleku ja Bürgermusse koosoleku nime all. Aulakoosolek nõudis tsaari kukutamist, Bürgermusse leppis, kui seatakse sisse konstitutsiooniline monarhia .
Aulakoosoleku otsused olid suunatud nii tsaari kui mõisnike vastu. Sellest mõisate põletamine jne.
Aasta lõpuks jõudis kätte ka soodus hetk avalikuks mässuks. Valitsuse autoriteet oli madalamal kui kunagi varem, kohalik valitsusvõim oli nõrk, sest sõjaväge Eestis oli vähe.
Eestis purustati, põletati, rüüstati täielikult või osaliselt baltisakslastele kuuluvaid rüütlimõisasid.
Revolutsiooni tagajärjed:
Kehtestati piiramatu sõjalis-politseiline terror. Terveid valdu ähvardati küüditamisega põhjakubermangudesse.
Revolutsiooni mahasurumiseks kasutas valitsus sõjaväge. Viljandis korraldati massimõrv – tapeti süütuid inimesi sh ka alaealisi. Mõisnikud kasutasid soodsat võimalust, et vabaneda sõnakuulmatutest talupoegadest. Osa kahtlusaluseid põgenes välismaale, osa vangistati. (rahvuslikud liidrid , haritlased)
Karistussalgad lasid ilma kohtu ja juurdluseta 1905-1906. aastatel Eestis maha u 400 inimest. Sõjakohtud mõistsid surma veel ligi 200 inimest. Sadu pandi vangi, said kuni 500 hoopi ihunuhtlust, saadeti asumisele ja sunnitöödele Siberisse.
Eriti said kannatada maaharitlased, kellele pandi süüks eesti keeles õpetamist.
Revolutsiooni tulemus: piiramatu isevalitsus asendus konstitutsioonilise duumamonarhiaga; 1906. aastal hakkas kehtima Vene impeeriumi põhiseadus; valiti seadusandlik rahvaesindus; tehti mitmeid järeleandmisi töölistele ja talupoegadele; paranesid töötingimused ja sotsiaalolud; Baltimaades lubati avada emakeelse õpetusega erakoole.
19.
1) Rahvusvaheliste suhtlemise põhimõtted ja viisid. Tähtsamad ülemaailmsed ja regionaalsed organisatsioonid (ÜRO, NATO , WTO, Euroopa Nõukogu, OSCE , Euroopa Liit).
Rahvusvahelise suhtlemise vahendid:

• Diplomaatilised suhted
  
• Majanduslik koostöö
  
• Välisabi arenguabi või humanitaarabi vormis
  
• Rahvusvahelised lepingud
  
• Avalik arvamus
  

Rahvusvahelised lepingud
Algul võib leping olla sõlmitud vaid kahe riigi vahel, hiljem võivad sellega liituda ka teised, nii sünnib rahvusvaheline kokkulepe. Lepingud ja tavad moodustavad kokku normid, mille abil toimub rahvusvaheline suhtlemine . Neid norme nimetatakse rahvusvaheliseks õiguseks.
Riigi ametlikud esindajad, kes võivad kõigis küsimustes ilma eriliste volitusteta läbirääkimisi pidada ja lepinguid sõlmida, on riigipea; valitsusjuht; välisminister.
Lepingu sõlmimiseks peetavatele läbirääkimistele saadetakse tavaliselt madalama astme ametiisikud, kel on valitsuse antud volikirjad nende otsustamisõiguse ulatuse kohta. Kui lepingu tekst on valmis, siis parafeerivad poolte esindajad selle oma allkirjaga (märkimaks, et läbirääkijad on jõudnud üksmeelele). Lõplik kinnitamine toimub tavaliselt lepingu ratifitseerimisega. Enamikes riikides (ka Eestis) kuulub ratifitseerimisõigus parlamendile.
Vähemtähtsate kokkulepete puhul piisab valitsuse- või riigipeapoolsest kinnitusest. Jõustunud lepingud registreeritakse ÜROs ja avaldatakse siseriiklikult (Eestis Riigi Teataja II osas). Igal suveräänsel riigil on teatavatel juhtudel õigus ka lepinguid tühistada ehk denonsseerida. Eesti põhiseaduse järgi kehtivad siseriikliku seaduse ja riigikogus ratifitseeritud lepingu vastuolu korral välislepingu sätted.
Tähtsamad ülemaailmsed ja regionaalsed organisatsioonid (ÜRO, NATO, WTO, Euroopa Nõukogu, OSCE, Euroopa Liit).
ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) - 1945. aastal loodud rahvusvaheline ühendus, mille eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine ja majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine.
NATO (Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon) - Lepingu loomise põhjuseks oli NSV Liidu ohu tõrjumine Euroopas pärast teist maailmasõda. Organisatsioon asutati 1949. aastal Washingtonis. NATO peaeesmärgiks on tagada liikmesriikide julgeolek ning kollektiivkaitse. Kõrgeim võimuorgan on Põhja-Atlandi Nõukogu. NATO on sõjalis- poliitiline riikide ühendus. Peakorter asub Brüsselis.
WTO (Maailma kaubandusorganisatsioon) - on rahvusvaheline organisatsioon, mis reguleerib riikide omavahelist kaubandust.
Euroopa Nõukogu - asutati 5.mail 1949 Londonis. Eesmärk on saavutada liikmesriikide vahel suuremat üksteisemõistmist ideoloogilistes, poliitilistes, majanduslikes ja sotsiaalsetes küsimustes. Euroopa Nõukogu üks olulisemaid saavutusi on Euroopa inimõiguste konventsiooni koostamine 1950. aastal, mille raames asutati 1959. aastal Euroopa Inimõiguste Kohus. Alaline asukoht Strasbourgis.
OSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon) - Oma tegevuses paneb OSCE suurt rõhku relvastuskontrollile, inimõigustele, autoritaarsete riikide demokratiseerimisele, valimiste jälgimisele ja keskkonnakaitsele. Asutati 1975. aastal Helsingis .
Euroopa Liit - on põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 28 liikmesriiki. Euroopa Liidul on nii valitsustevahelise kui ka rahvusülese organisatsiooni elemente. Eesti liitus 2004. aastal.
2) Kultuurielu põhijooni 1945-1960.
Miks olid keelatud A.Kivikase teos ''Nimed marmortahvlil '', Theodor Lutsu film ''Noored kotkad '' jt autorid.
tabel 13 - 1950.märtsi keskel toimus tähtsate objektide lammutamine, 1955. a alustas tööd Eesti Televisioon . Kirjandus muutus realistlikuks, kirjanikud jt ei saanud oma loomingut avaldada ega tööd teha.
Nõukogude kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud vaimupärandi valikuline hävitamine. Sõjajärgsetel aastatel puhastati raamatukogud n-ö kodanliku ühiskonna pärandist, hävitati suur osa iseseisvusaegsest peroodikast ja ilukirjandusest. Alles jäeti vaid üksikud aastakäigud ajalehti ja ajakirju ning mõni eksemplar kõikidest raamatutest. Mittesoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda ametivõimudelt kirjalik luba.
Paguluses loodud vaimupärand on kohati väga rikkalik (eelkõige kirjanduses) ja kuulub orgaaniliselt meie kultuurilukku. Kodumaale jäänud vana kooli haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks: nende loometegevust piirati või sunniti sellest loobuma. Nõukogude kultuuri vaenlasteks oli oht muutuda eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teadlastel, kirjanikel jt loovharitlastel. Võimud nõudsid neilt oma varasema loomingu ümberhindamist(mahasalgamist), kriitikat ja enesekriitikat ning edasises tegevuses järjekindlat kinnipidamist üksnes sotsialistlikust realismist.
1950. aastate keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevendus. See andis võimaluse vanema põlvkonna haritlastel taas loometöö juurde tagasi tulla. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine, millest järjest olulisemat rolli hakkas etendama uus põlvkond haritlasi.
Miks olid keelatud A. Kivikase teos ''Nimed marmortahvlil'', T. Lutsu film ''Noored kotkad'' jt autorid.
''Nimed marmortahvlil'' - kuna see rääkis vabadussõjast?
''Noored kotkad'' - Eesti esimene sõjafilm kujutab noori mehi, kes linnast ja maalt läksid võitlema äsja loodud Eesti Vabariigi eest.
20.
1) Julgeolekuriskid ja -poliitika. Eesti kodanikud rahvusvahelistes missioonides. ( https://www.riigiteataja.ee/akt/72805 , http://www.mil.ee/et/operatsioonid/operatsioonid-alates-1995 )
Julgeolekuriskid ja -poliitika
Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on kindlustada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus , põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus. Kuivõrd rahvusvaheline julgeolek on jagamatu , on Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika juhtpõhimõtteks olla ise aktiivne julgeoleku tagaja ja osaleda erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide (NATO, EL, ÜRO, OSCE) poliitilistes otsustusprotsessides ning juhitud kriisiohje- ja rahuoperatsioonides.
Peamiseks riskiks Eesti julgeolekule on võimalik ebastabiilsus ja poliitiliselt kontrollimatud arengud rahvusvahelises keskkonnas ning rahvusvahelised kriisid. Seni, kuni pole lõplikult välja kujunenud külma sõja järgne uus Euro-Atlandi julgeolekusüsteem, on võimalik Eesti olukorra pingestumine rahvusvahelise lahenduse viibimise tõttu. Rahvusvahelise süsteemi ebakindlus võib jätta Eesti julgeolekupoliitilisse tühimikku.

• Sõjalised riskid - Sõjalise ohu jätkuv vähenemine sõltub rahvusvaheliste suhete arengust, seal hulgas euro-atlandilise integratsiooni jätkumisest, ning Eesti kaitsevõime arengust. Piirkondlikult on oluline regiooni riikide majanduslik ja poliitiline areng ning heanaaberlike suhete tihenemine. Piirkonna ainus tuumariik Vene Föderatsioon on vastu võtnud uue julgeolekupoliitilise kontseptsiooni ja sõjalise doktriini ning vähendanud Eesti vahetus naabruses Loode-Venemaal oma vägede arvukust. Ka kõik teised Eesti naaberriigid reformivad praegu oma relvajõude vastavalt muutunud julgeolekukeskkonnale. Eesti jälgib tähelepanelikult edasisi arenguid, säilitades valmisoleku võimalikeks muutusteks tulevikus ja võime muutustele reageerida.
  
• Välise poliitilise surve risk - Nagu puudub otsene sõjaline oht, nii ei ole praegu ka otsest ohtu, et Eesti alluks välisele poliitilisele survele, mis oleks suunatud Eesti sise- või välispoliitika muutmisele. Kõige tõhusam tagatis, et Eesti suudab niisugust survet vältida ja vajadusel sellele efektiivselt vastu seista, on Eesti edukas poliitiline ja majanduslik areng, integreeritus rahvusvahelisse majandus- ja julgeolekusüsteemi ning ühiskonna konsolideerumine demokraatlike väärtuste alusel.
  
• Uued julgeolekuriskid - Sõjaliste riskide vähenemise taustal on kiired muutused rahvusvahelistes suhetes, majanduses ja tehnoloogias tõstnud esile nn uusi, mittesõjalisi riske. Rahvusvahelises ulatuses on nendeks keskkonnariskid, etniliste konfliktide puhkemise võimalus, rahvusvaheline kuritegevus, massihävitusrelvade levik, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide teravnemise võimalus. Kõik need nn uued riskid võivad otsesel või kaudsel viisil mõjutada Eestit.
  
• Majanduslikud riskid - Süvenev globaliseerumisprotsess sisaldab endas uusi majandusriske. Eesti majandus on tugevalt integreeritud maailmamajandusse ning seetõttu on Eesti mõjutatav võimalikest globaalsetest tagasilangustest või Eesti jaoks oluliste välisturgude kõikumistest. Üheks riskifaktoriks on ka sõltuvus gaasi ja vedelkütuste impordist ning gaasi puhul ühestainsast tarnijast, samuti Eesti elektrisüsteemi ühendatus Venemaa elektrisüsteemiga. Vajalik on soetada piisav vedelkütuste strateegiline varu ja laiendada ligipääsu teistele gaasitarnijatele.
  

Eesti kodanikud rahvusvahelistes missioonides
Eesti on osalenud rahuoperatsioonides Balkanil , Afganistanis, Iraagis , Malil, Kesk-Aafrika Vabariigis, Iisraelis, Liibanonis, Kosovos, Süürias ..
2) Stagnatsioon Eesti NSV-s (käsumajandus, militariseerimine , venestamine).
Käsumajandus - Sõjajärgsetel aastatel pääses Eestis maksvusele majanduspoliitika , mis ei arvestanud kohalike tooraine- ega tööjõuressursse, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavasid ega vajadusi. Eesti NSV majanduselu allutati plaanimajandusele. Jäik plaanimajandus välistas turumajandusliku ühiskonnakorralduse ja tähendas üleminekut käsumajandusele. See tõi kaasa kaugeleulatuvaid demograafilisi ja sotsiaalseid tagajärgi, mis mõjutavad Eestit tänapäevalgi. Kõige olulisem käsumajandusega kaasnenud demograafiline tagajärg oli pärast sõda alanud massiline võõrtööliste sissevool. Elanikkond kasvas muulaste arvel. Muulased tõid kaasa oma traditsioone, harjumusi, tavasid jne..
Massiline muulaste sisseränne kahandas eestlaste osatähtsust. Ulatuslik migratsioon tõstatas keeleprobleemi. See ahitas eelkõige eestlasi, kuna paljudes kohtades ei saanud enam igapäevaelus eesti keelega hakkama.
Militariseerimine - Nõukogude ühiskonda iseloomustas suur militariseeritus. Sõjaline ettevalmistus algas üldhariduskoolis: kutsealuste arvestusse kuulunud noored pidid koolis läbima mahuka sõjalise õppe kursuse. Nõukogude armees ajateenistuse läbinud reservväelaste üle peeti ranget arvestus, kutsuti neid täiendusõppe korras sageli kordusõppustele. Tsiviilelanikkond pidi kohustuslikus korras valmistama kaitsevahendeid, ettevõtetes ja koolides peeti tsiviilkaitseloenguid, pidevalt korraldati tsiviilkaitseõppusi, mis seisnesid inimeste organiseeritud suundumises varjenditesse, samuti õpetati kaitsevahendite kasutamist, esmaabi jms. Tapa militaarlinn - osa stagnatsioonist.
Venestamine - 1978. aasta suvel toimunud võimuvahetus sillutas teed ulatusliku venestamiskampaania käivitamiseks. Algas aktiivne vene keele kasulikkuse propaganda, mille kandvaks loosungiks kujunes kakskeelsus . Ajakirjanduse veergudel hakati sihipäraselt propageerima kakskeelsete lasteaedada ja segakoolide rajamist ning kõrgkoolide õppetöö osalist üleviimist vene keelele. Juba 1976. aastast oli kehtestatud üleliiduline kord, et teaduslikud väitekirjad tuleb kirjutada vene keeles. Vene keele pidid omandama eestlased, kuid samasugust kohustust eesti keele suhtes Eestimaa muulastel ei olnud. Vene keele ülistamine saavutas haripunkti 1980.aastatel, mil vene keelt hakati õpetama juba lasteaedades ja üldhariduskooli esimeses klassis ning oluliselt suurendati ka kõrgkoolides vastuvõttu nendele erialadele, milles õppetöö toimus vene keeles.