PÕHISEADUSE PÕHIPRINTSIIBID (0)

PÕHISEADUSE PÕHIPRINTSIIBID
SOTSIAALRIIKLUS-VÕRDSETE VÕIMALUSTE TAGAMINE
Õiguse mõiste põhiseaduse kontekstis: õigust saab olla ühiskonnas niipalju, kui palju õiguse subjektid seda oma käitumise kaudu lõppastmes välja näitavad.
Põhiseadusest arusaamine peab tuginema õigusmõtlemisel. Õigusmõtlemise vundamendiks on kujunenud väärtused. Meist igaühel on väärtuskogemusi, mida saab kas heaks kiita või hukka mõista. Põhiseaduses sisalduvad väärtused ei moodusta sellist väärtuskonda, mis oleks täiuslik ehk vaba lünkadest. Väärtused ise, nende kvaliteet on pidevas muutumises. Nii pole väärtused identsed põhisedusega, mille kaudu ja abil me neist teavet saame. Nii võib eristada kõlbelisi, sotsiaalseid, õiguslikke jm väärtusi. Kui aga küsida, kas me võime leida põhiseadusest mingi ülima väärtuse, mis on aluseks õigusriiklikult organiseeritud Eesti riigile, siis võib sellele vastata põhimõtteliselt jaatavalt. Jutt on inimese ja riigi omavahelisetest suhetest. Eesti omariikluses pole inimene loodud riigi jaoks, vaid riik on loodud inimese jaoks. Riik reguleerib inimese käitumist sel määral, et see ei riivaks põhjendamatult tema vabadust ja kindlustaks avaliku huvi realiseerumise. Riigivõim peab tegutsema selle nimel, et tagada inimesele kuuluvad õigused ja vabadused . Inimese ja tema õiguste ja vabaduse tunnistamine kõrgemaks väärtuseks tähendab seda, et riigil pole ilma seadusliku aluseta võimalik sekkuda inimese tegevusvabadusse. Taoline põhimõte realiseerub keerulise võimumehhanismi abil, milles osalevad kõik riigiorganid ja kasutatakse kogu õigussüsteemi; selle põhimõtted leiame põhiseadusest.
Juba antiik maailmas väideti, et ius est ars boni et aequi - õigus on headuse ja õigluse kunst. Tung õigluse poole on omane kõigile. Kui räägitakse, et miski on kombekas, sobiv, korrapärane, vääriline, kohane või midagi sellesarnast, siis seostatakse see alati ka õiglusega. Erinevate, vahel koguni vastandlike õigusearusaamade piirides hoidmiseks on vajalik alati otsustaja – õiguse looja, õiguse rakendaja – mõttetegevus, mis aitab jõuda selgusele õigusele vastavuses (õigluses) ühes või teises situatsioonis.
Põhiseaduse põhiprintsiibid esindavad põhiseaduse vastuvõtmisel langetatud olulisemaid väärtusotsusi, väljendades Eesti riigi aluseks olevaid põhiväärtusi. Need väärtused on küll üldised, kuid sellele vaatamata ei ole need üleüldised „hea“ või „mõistliku“ sünonüümid. Printsiibid toetuvad vastavatele põhiseaduse normidele ja on aluseks normide põhjendamisele ja tõlgendamisele. Põhiseaduse printsiibid kui väärtusmastaabid kujundavad, selgitavad ja määravad ära nende juurde kuuluvate normide mõtte ja sisu. Printsiibid väljendavad kogu põhiseaduse kontsepsiooni ja ideed, nad on määrava tähendusega riikliku kooselu korralduse jaoks. Printsiipe kui väärtusmastaape ei saa panna hierarhilisse süsteemi ning öelda, et üks on tähtsam kui teine. Põhiseaduse sätetes sisalduvatel printsiipidel ja normidel on eriline tähtsus, neil on teiste põhiseaduse sätete suhtes kõrgem õigusjõud. Seadusandjal on õigus ja sageli ka kohustus konkretiseerida antavates normides põhiseaduse printsiipide üht või mitut elementi, ta ei tohi anda aga norme, mis on põhiseaduse printsiipidega vastuolus . Otsuste põhjendamisel ei piisa peaaegu kunagi ainult printsiibile viitamisest, igal printsiibil on oma kindel sisu.
Kui lähtuda väärtuste ja printsiipide neist määratlustest, mis võimaldavad väärtusi ja printsiipe õiguse reguleerimisega siduda, siis tuleb üldkehtivaid väärtusi käsitleda objektiivses ja subjektiivses tähenduses. Printsiip on teaduslik-loogilises mõttes süsteemi keskne mõiste, alus, mis kujutab endast mingi seisukoha üldistust ja laiendamist kõigi selle valdkonna nähtustele, millest tähendatud printsiip on abstraheeritud
Põhiseaduse I peatükk sätestab Eesti riikluse ja riigi õigusliku ülesehituse põhiprintsiibid ning normid. Põhiseaduse I peatükis sisalduvad printsiibid määravad ära riigivõimu organisatsiooni põhialused. Samas ei sisalda I peatükk kõiki põhiseaduse olulisi printsiipe. Nii näiteks on sotsiaalriigi ja demokraatliku õigusriigi põhimõte sätestatud põhiseaduse II peatükis (§ 10)
Põhiseaduse paragrahv 10 sätestab: „Käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.“ Demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi põhimõtete kehtivus tähendab, et Eestis kehtivad need õiguse üldpõhimõtted, mida tunnustatakse Euroopa õigusruumis.
Paragrahv 10 on põhiõiguste arenguklausel. Selle peamine funktsioon on näidata, et põhiõigused ei ole midagi tardunut ja suletut, vaid arenevad ja avatud. Paragrahvil on kahesugune funktsioon. Esiteks sisaldab § 10 argumenti isikute põhiõigusliku kaitse laiendamise kasuks – põhiõiguste arenguklauslit. Teiseks sisaldab § 10 küll mitte täielikku, kuid siiski mitut olulist printsiipi loetlevat aluspõhimõtete kataloogi. Aluspõhimõtete loetelusid on õiguskirjanduses üritatud anda mitmeid. Robert Alexy pakutud seitse põhiprintsiipi: inimväärikus (§ 10), vabadus (§ 19 lg 1), võrdsus (§ 12, lg 1), õigusriik (§10), demokraatia (§1 lg 1 ja § 10), sotsiaalriik (§ 10) ja rahvusriik (§1 lg 2). Kõik ülejäänud printsiibid tulenevad neist. Loetletud seitsmest aluspõhimõttest mainib § 10 nelja: inimväärikuse, sotsiaalriigi, demokraatia ja õigusriigi printsiipi.
Sotsiaalriigi printsiibist tulenevad kaks põhimõttelise tähendusega järeldust. Esiteks annab sotsiaalriigi põhimõte igaühele õiguse ning paneb riigile vastava kohustuse tagada vähemalt minimaalselt inimväärikas äraelamine. Teiseks tuleb sotsiaalriigi printsiibist riigi objektiivsemat laadi kohustus. Riik ei tohi olla „pime“ riigis eksisteerivate sotsiaalsete probleemide suhtes. Riik on kohustatud tegelema selliste probleemidega nagu vaesus , tööpuudus, tervishoid ja keskkonnakaitse. Riigi kohustus on hoolitseda igaühe võrdsete võimaluste eest ühiskonnas – isegi kui võrdsusõigused iseenesest tagavad õigusliku võrdsuse, nõuab sotsiaalriigi printsiip, et riik arvestaks võrdsuse tagamisel tegelikkuses eksisteeriva ebavõrdsusega. Samas riigi abi ulatus, liigid ja abi saamise tingimused on vähemalt teatud osas seadusandja määrata. Küllaltki madalad sotsiaaltoetused ja kindlustushüvitised võivad olla Eesti kontekstis õigustatud. Oma roll on määrata perekonnal (Põhiseadus § 27 lg 5: „Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest“).
Sotsiaalriigi põhimõttest tuleneb muu hulgas riigi õigus ja kohustus põhiõiguste piiramisel arvestada sotsiaalsete küsimustega. Sotsiaalpoliitiliste eesmärkide saavutamine on seega täisväärtuslik õigustus põhiõiguste piiramisele. Näiteks võib maksusüsteem olla ümberjaotava toimega, tagamaks sotsiaalset õiglust ning vältimaks ühiskonna kihistumist. Samuti on sotsiaalriigi põhimõttest tulenevalt võimalik tulude ümberjaotamine muudel alustel. Näiteks võib riik osutada teenuseid, mida igaüks kasutada ei soovi. Kas või seetõttu on lubatud näiteks pensionikindlustuse olemasolu.
Sotsiaalriiklike põhimõtete konkretiseerimisel on seadusandjal suur otsustusõigus. Põhiseadus ei kirjuta ette näiteks pensionide suurust, tervishoiule ettenähtud vahendite ulatust või ühiskonna kihistumise kriitilist astet, mis riigile aktiivse tegutsemise kohustuse paneks. Sotsiaalpoliitilised programmid on eelkõige poliitilised programmid.
Sotsiaalriigi aluspõhimõtte oluline sisu on lühidalt, et riik ei tohi oma kodanikku hätta jätta. Riik peab hoolitsema nende kodanike eest, kes ei suuda endale ise elatist teenida ja tagama ka neile äraelamise. Sotsiaalriigi aluspõhimõtte puhul tuleb eristada objektiivset ja subjektiivset dimensiooni.
Sotsiaalsed põhiõigused on sellised õigused, mille alusel üksikisikul on õigus midagi riigilt nõuda. Sotsiaalsed õigused sunnivad riiki aktiivselt tegutsema ning üksikisikule hüvesid andma. Sotsiaalsete õiguste kaitse põhineb ideel abist ja hoolest neile, kes ei ole suuteliselt isesesvalt end piisavas ulatuses kindlustama.
Põhiseadus ei määra kindlaks sotsiaalabi suurust ning saamise tingimusi, vaid jätab selle seadusandja otsustada. Sotsiaalsete õiguste, eriti sotsiaalkindlustuse puhul tuleb mängu ka õiguspärase ootuse põhimõte. Põhimõtteliselt on igaühel õigus eeldada, et juba makstud kindlustusmaksete eest on võimalik saada vähemalt sama tasemega hüvesid kui varem.
Sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal eriti ulatuslik otsustusõigus hüvede jagamise ulatuse üle. Seadusandja suur vabadus sotsiaalsete hüvede jagamisel tuleneb asjaolust, et nimetatud hüvedel on suur mõju majandus-ja sotsiaalpoliitikale ning eelarve kujundamisele. Kuna seadusandjal on sotsiaalsete õiguste tagamisel suur otsustusõigus, saab ta arvestada ka riigi käsutuses olevate ressurssidega. Riik saab hüvesid pakkuda vaid selles ulatuses, milleks tal vahendeid jätkub.
Esimesed rahvusvahelised konvensioonid lähtusid sarnasest põhimõttest, näiteks majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti kohaselt on õiguste tagamine seatud sõltuvusse piisavate vahendite olemasolust (art 2 lg 1). Vahendite olemasolu või puudumist ei rõhuta enam Euroopa Sotsiaalharta, nähes ette, et riik peab õigused üldjuhul tagama kohe, sõltumata majanduslikest võimalustest. Vaid teatud õiguste puhul aksepteerib Euroopa Sotsiaalsete Õiguste Komitee nende dünaamilist iseloomu, mis paneb riigile kohustuse tegutseda täieliku õiguste realiseerimise suunas. Vaid dünaamililiste õiguste puhul ei pruugi riik olla veel saavutanud nõutavat sotsiaalse heaolu taset, kuid kui riik astub samme , mis viitavad tegevusplaani olemasolule selle heaolu saavutamiseks, ei saa riiki süüdistada õiguste rikkumises.
Eesti Vabariigi sotsiaalpoliitika ajalugu on lühike. Üheks murettekitavamaks sotsiaalseks probleemiks peetakse tänapäeval vaesust, mis oma olemuselt on heaolu vastandolukord. Tavaliselt mõeldakse vaesuse all situatsiooni, kus inimesel puuduvad materiaalsed ressursid normaalseks elutegevuseks. Vaesus on oma olemuselt kumulatiivne, mis väljendub vaesuse kuhjumises ehk kogunemises.
Sotsiaalpoliitika ülesandeks on suunata ühiskonna sotsiaalset arengut. 21. sajandi märksõnaks on säästev sotsiaalne areng ning vastav sotsiaalpoliitika peaks olema:

inimressurssi säästvalt suhtuv

igati tööhõivet toetav

suunatud vaesuse leevendamisele

majanduslikke võimalusi arvestades majandusarengut toetav
Sotsiaalse arengu eesmärgiks on niisugune ühiskond, kus püütakse integreerida erinevad riskirühmad, mitte neid eemale tõugata. Praegust Eesti sotsiaalkindlustuse süsteemi loetakse küllaltki universaalselt katvaks, muutmine võiks kaasa tuua uute riskirühmade tekke. Ilmselt saab riiklikus pensionisüsteemis iga inimese individuaalse panuse arvestamist läbi viia järk-järgult, arvestades elutaseme üldist hinnatõusu. Pean silmas pensioni teise samba, kohustusliku kogumispensioni käivitumist.
Vaesuse leevendamisel ei saa sotsiaalne kaitse seisneda ainult rahalistes toetustes, kindlasti peab täiustuma ja muutuma mitmesuguste sotsiaalteenuste olemus. Ühiskonda on tulnud niisugused probleemrühmad nagu kerjused, tänavalapsed, kodutud ja narkomaanid. Nende inimrühmade ühiskonda kaasahaaramiseks on peale raha olemasolu vaja muuta valitsevat suhtumist .
Soovides säästvat sotsiaalset arengut, ei saa sotsiaalse heaolu nimel paisutada igasugust majanduskasvu. Tulevast pensioni-ja ravikindlustust ei ole võimalik rajada eeldusele, et sotsiaalmaks hakkab tulevikus märgatavalt suurenema, ei prognoosita ju töötuse määra olulist vähenemist.
Majanduse areng ja sotsiaalne areng on riigi arengu kaks poolt, mis on omavahelises sõltuvuses ja täiendavad teieneteist. Sotsiaalpoliitika poolne kompromiss peaks seisnema selles, et ei nõuaks pidevat kasvu, vaid tuleks kohaneda majanduslike võimaluste muutustega . Majanduspoliitika peaks toetama majandusprotsesse, kõige rohkem saab seda rakendada tööhõive probleemide lahendamisel. Majanduse arengu seisukohalt lähtudes tuleb tunnustada sotsiaalpoliitika rolli üldises riigi arengus, lugedes kulutusi sotsiaalpoliitilistele programmidele mitte koormuseks vaid investeeringuteks tulevikku.
Lõpetan oma töö tuntud poliitikute tsitaatidega ja jään uskuma nende sõnu:
Indrek Teder , (29.09.2011, Tuuli Koch aastaintervjuu ajalehele „ Postimees “)
“ Keerulisel ajal peab Riigikogu julgema otsustada, sotsiaalvaldkonda läheb riigieelarvest väga suur summa. Rahahulk on alati piiratud. Isegi siis, kui majandusel läheb väga hästi, tuleb raha suunata sinna, kuhu eriti tarvis ehk süsteem tuleb muuta palju efektiivsemaks. Haridusvallas on minister Jaak Aaviksoo väga hea alguse teinud. See on jätnud sümpaatse mulje, et mingid asjad otsustatakse lihtsalt ära. Võime lõputult vaielda, aga ühel hetkel peab otsustama, sest ühiskonnas on konsensus lõppeesmärgi suhtes – jah, me tahame Eestisse haritud inimesi“
Hanno Pevkur „Eest Statistika, Vaesus Eestis“ kogumik (Statistikaamet, 2010)
„Majandus on hakanud tasapisi taastuma, ent see on alles pika protsessi algus. Läheb veel üksjagu aega enne seda, kui tekib piisavalt uusi töökohti. See nõuab nii riigilt, ettevõtjatelt kui ka kõigilt riigi elanikelt pingutusi, et ühiskond saaks taastuda . Töötud saavad küll toetusi,osaleda koolitustel ja õppida uut ametit, ent vajame ka ettevõtlikke inimesi, kes on valmis oma ideid ellu viima ja uusi töökohti looma. Nii kosub meie majandus kiiremini ja saame üha rohkem toetada neid, kes hakkamasaamiseks abikätt vajavad“
Toomas Hendrik Ilves (kõnes riigikogu avaistungil 29.08.2011)
„Inimeste igapäevase toimetuleku tasandil on pilt kirju. Olen mures nii nende pärast, kes on olnud kaua tööta, kui ka nende perede pärast, kelle reaalsissetulek on palgakärbete ja hinnatõusu tõttu oluliselt kahanenud. Me vajame põhjalikke arutelusid riigikogu saalis ja komisjonides. Selliseid arutelusid, kus kõlavad Eesti inimeste mured ja huvid. Siin saalis peaks oma esindajate suu läbi omavahel kõnelema kogu rahvas“
KASUTATUD ALLIKAD

Eesti Vabariigi Põhiseadus kommenteeritud väljaanne 2008

T. Annus „Riigiõigus“ Juura 2008

Eesti Vabariigi Majanduspoliitika tulemuslikkus ja Euroopa Liit, Tallinn 2000