Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Ühiskonna riigieksami kokkuvõte (25)

Keskkool - Ühiskond - Ühiskonnaõpetus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mida ja kui palju toota?
  • Kuidas toota kellele toota?

NÜÜDISÜHISKOND.
On selline ühiskonna arengutase, mida iseloomustavad tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonna valitsemises, vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus. Nüüdisühiskonna kujunemine kestis 19. saj. – 20. saj. viimane veerand (ca. 200 a.).
Ühiskond
Inimeste omavaheliste suhete kogum (laiemas tähenduses inimkonna tekkest nüüdisajani, kitsamas tähenduses mingil kindlal ajajärgul, näiteks sotsialistlik ühiskond). Teadusliku õpetuse ühiskonnast lõid K. Marx ja F. Engels. Selle õpetuse järgi moodustavad kõigi inimsuhete aluse ehk baasi inimeste suhted tootmises - tootmissuhted. Tootmissuhete laad sõltub tootlike jõudude tasemest ja määrab oluliselt, millised on näit. perekonnasuhted , moraal , õigus, kirjandus ja kunst .

Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes


Majandus on eelkõige areen , kus toimub pidev võitlus suurema võimu saavutamise nimel. See seisukoht on peamine alus võimukesksetele lähenemistele. Lähtutakse eeldusest, et huvid turul ei ole reeglina harmoonilised vaid põrkuvad ja konfliktsed ning iga turuüksuse eesmärgiks on ennast kehtestada, et saavutada oma eesmärkide võimalikult täpsem täitmine. See omakorda toob kaasa paratamatu vastasseisu turuosaliste vahel.
Riik teostab oma võimu läbi riigiorganite . Riigiorganid on riigi organisatsioonilise struktuuri koostisosad, isikud või ametiasutused, kes täidavad kindlaksmääratud ülesandeid ja moodustavad riigivõimu toimemehhanismi. Modernset riiki iseloomustab riigiorganite paljusus . Neid võib liigitada mitmeti: funktsioonide järgi võib eristada seadusandlikke, täidesaatvaid ja kohtuorganeid; asendi järgi riigiorganisatsioonilises ülesehituses kesk- ja kohalikke ning kõrgema ja madalama astme organeid; tegutsemisviisi järgi ainuisikulisi ja kollegiaalseid; tähtsuse järgi esmaseid ja sekundaarseid ning iseseisvaid ja sõltuvaid organeid; püsivuse järgi normaalseid ja erakorralisi jt.

Võimu tunnused ja teostamise meetodid


Võim on mõistetud kui võimelisus saavutada oma eesmärke sõltumatult teistest tegijatest või oma tahtmist neile peale sundides, mis rõhutab võistlevaid seisukohti. Keskkond on vaenulik ja anarhiline. Võimu nähakse eksisteerivat kolmel viisil: teiste üle, koos teistega ja eesmärkide suhtes olukorra/looduse üle. Võimu rakendamise meetoditeks on sund või teiste ajendite muutmine, samuti nähakse koostöö vajadust institutsioonide tasandil või probleemi sees.
Normid:
Ühiskonna- ja riigielu oluliste regulaatorite hulka kuulub õigus. (sotsiaalne kord)
Individuaalne reguleerimine kujutab endast inimkäitumise korrastamist ühekordsete aktsioonide teel.
Normatiivne reguleerimine on inimkäitumise korrastamine üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil ja hõlmab kõiki üht liiki juhtusid. Üldine reegel ongi norm. Inimkäitumises korra loomise vahendina rakendatavad õigusnormid kui tüüpilised sotsiaalsed normid avavad õigusele perspektiivi osalemaks ka teistes sotsiaalsetes süsteemides, nagu majandus või valitsemine. Õigusnormid kirjutavad meile midagi ette, tagavad midagi või jätavad koguni millestki ilma. Õigusnorm on õiguslausena formuleeritud käitumiseeskiri. Selle ülesandeks on anda piisavalt üldised, kättesaadavad ja mõistetavad reeglid, mille alusel kohtunikud ja kodanikud saavad määrata probleemi lahendamise viisi. Õigusnormid liigitatakse avaliku ja eraõiguse normideks ning nende üksikharude normideks. Õigusnormide sotsiaalse sisu järgi saab neid liigitada regulatiivseteks ja õigust kaitsvateks. Regulatiivsed normid kehtestavad õiguselus osalejatele juriidilised õigused ja kohustused.
Põhiseadus:
Põhiseadus on vaid normatiivne tuum, mida ümbritsevad asjakohased lisadokumendid ja kokkulepitud poliitilised normid. Põhiseaduslik on valitsemine, mille puhul võimu teostatakse ja piiratakse seadusega määratud viisil. Põhiseaduslik võim on piiratud. (sisulised piirangud ja protseduurilised piirangud)
Põhiseaduslikkust iseloomustab võimude lahusus ja tasakaalustus. Võimude lahusus ja vastastikune piiramine takistab võimu monopoliseerimist riigipea või väikese ringi tipp- poliitikute kätte. Peaaegu kõiki põhiseaduslikke režiime iseloomustab otsustamisprotsessi aeglus , vastutuse hajumine , paigaltammumine poliitikas.
Õigused:
Õiguseks nimetatakse mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogumit. Eraõigusega korraldatakse inimeste vahelisi suhteid. Eraõiguses on subjektid oma õigustes võrdsed. Eraõigus jaguneb: 1) Tsiviilõigus 2) Kaubandusõigus
3) Majandusõigus 4) Tööõigus.
Avalik õigus: rahvusvaheline õigus, riigiõigus, konstitutsioonõigus, kirikuõigus, haldusõigus, kriminaalõigus, protsessiõigus, finantsõigus. Eelkõige käib avaliku õiguse alla riigiõigus. Põhiliseks riigiõiguseks on konstitutsioon .
Kriminaalõigus sätestab millised on kuriteod, kuidas karistada .
Finantsõigus sätestab eeskirjad, mille järgi riik ja organid kasutavad raha ja kuidas ning milliseid makse koguda.
Haldusõigus – administratiiv- ehk valitsemisõigus. Reguleerib ametivõimude moodustamise korda, pidevust ja vastutust haldusõiguste rikkumise eest. Kui riik ei suuda kontrollida haldusõiguste rikkumisi siis räägitakse haldussuutmatusest.
Protsessiõigus – määrab kindlaks kohtupidamise korra.
Avalik ja erasektor :
Avalik sektor – esimene sektor, mille moodustavad võimu- ja valitsemisasutused ning ametkonnad. Avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ning sotsiaalse heaolu kindlustamine.
Erasektor ehk teine sektor - sektor, mille moodustavad eraettevõtted ja turumajanduslikud suhted. Erasektori põhiülesanne ühiskonnas on kasumi tootmine.
Mittetulundussektor e. kolmas sektor - sektor, mis hõlmab kodanikuühiskonna kasumit mittetaotlevaid organisatsioone ja institutsioone. Kolmanda sektori tegevus toetab demokraatliku ühiskonna pluralismi, sidusust ja kodanike kaasatust avalikku ellu.
Riigi mõiste.
Riigil on kolm põhitunnust : 1) maa-ala; 2) rahvas ja elanikkond; 3) suveräänne (iseseisev) riigivõim.
  • Maa-ala – Riik iseseisvalt teostab oma võimu. Riik koosneb maismaast (maapõu), õhuruum, territoriaalvesi. Laevad, lennukid kuuluvad ka tinglikult (selle lipu all sõitvad sõidukid) riigi alla.
  • Elanikkonna moodustab see ühiskond, kes elab Riigi alal ja allub selle seadustele.
  • Suveräänne riigivõim – see tähendab sisemist ja välimist iseseisvust. See kehtestab talle alluval maa-alal kogu õiguskorra alates põhiseadusest ja suhted ka teiste riikidega kui võrdne võrdsega.
    Riigi organisatsiooniline määratlus:
    riik on eraldiseisev institutsioon või institutsioonide kogum;
    riik on suverään, st. kõrgema võimu kandja oma territooriumil;
    riigi suveräänsus laieneb tema territooriumil kõikidele indiviididele ja seda rakendatakse võrdselt isegi nende suhtes, kes on formaalselt ametis valitsuses ja annavad välja seadusi ;
    riigiaparaadi liikmed värvatakse ja koolitatakse riigi bürokraatlikuks juhtimiseks;
    riigil on õigus koguda temale alluvalt elanikkonnalt makse oma tegevuse finantseerimiseks.
    funktsionaalselt määratakse riiki kui eri funktsioonide kogumit.
    Peamised funktsioonid, mida riik peaks etendama:
    huvide väljendamine, täpsustamine, mida inimesed, kodanikud ja sotsiaalsed grupid ootavad riigilt;
    inimeste huvide koondamine (agregatsioon), mis tähendab poliitiliste huvide kristalliseerumist mingiks kindlaks poliitikaks;
    poliitiline sotsialiseerija, st riiklikus keskkonnas kujunevad välja inimeste väärtused ja orientatsioonid , riik juhib poliitilise informatsiooni edastamist;
    seaduste tegija ja poliitiliste otsuste tegija ja elluviija, nende seaduste täitmise kontrollija;
    teravate sotsiaalsete konfliktide, eriarvamuste õiguslik, kohtulik reguleerija.
    Tänapäeva riigi peamised struktuurivariandid: konföderatsioon, föderatsioon ja unitaarriik . Riigivalitsemise peamisteks vormideks on monarhia ja vabariik.
    Vabariikidevahelised liidud jagunevad konföderatsioonideks ja föderatsioonideks. Konföderatsioon on vabariikide liit, mis sõlmitakse rahvusvahelise lepinguga teatud eesmärkide saavutamiseks. Harilikult on selleks välispoliitika koordineerimine iseseisvuse kaitseks ja omavahelise majanduskoostöö tihendamine. Konföderatsioonil ei ole ühist riigipead. Ühisküsimused otsustab osariikide esindajaist konvent, millest riigid võtavad osa oma diplomaatiliste esindajatega. Konvendi otsuseid viivad ellu liidust osavõtvate riikide riigiorganid. Konföderatsioon ise ei ole rahvusvahelise õiguse subjekt , vaid seda subjektsiust kannavad konföderatsiooni moodustavad riigid. 
    Föderatsioon on liitriik , mis tekib riigiõigusliku akti, konstitutsiooni vastuvõtmise tulemusel. Föderatsioonil on oma riigipea ja keskorganid föderatsiooni kompetentsi kuuluvate küsimuste lahendamiseks. 
    Unitaar- ehk ühtsesse riiki iseseisvaid riike ei kuulu. Unitaarriigil on tsentraliseeritud riigivõimu- ja valitsemisorganid ning ühtne seadusandlus, territoorium on jagatud haldusüksusteks, milledel ei ole iseseisvust, vaid on keskse riigivõimu kohalikud esindused. Tänapäeval on enamik riike unitaarriigid. Vt LISAD
    Eesti on riiklikult korralduselt ühtne ehk unitaarriik. Riik sätestab territoriaalse halduskorra (maakond, vald).
    Tsiviilühiskond ehk kodanikuühiskond.
    Esimestena rääkisid tsiviilühiskonnast T. Hobbes , J.Locke ja G.W Hegel , nad eristasid organiseeritud ühiskonda, mille suhtes riik valitseb. See on analüütiline kontseptsioon , kuna tsiviilühiskond ei eksisteeri ilma poliitilise võimuta, ilma riigita. Kodaniku- ehk tsiviilühiskonna peamine tunnus on inimeste vaba koondumine mitmesugusteks ühendusteks. Vaba selles mõttes, et nad on tekkinud kodanike vaba initsiatiivi tulemusena. Kuna taolised ühendused püüavad ka ühiskonda mitmel moel mõjutada, nimetakse neid ka huvi- või tugirühmadeks. Me tunneme mitmesuguseid töötajate-, teenistujate-, ameti- ja kutseühinguid, ettevõtjate ühendusi, firmasid, põllumeeste liite, pensionäride, seksuaalvähemuste, invaliidide, üliõpilaste ja naiste ühendusi jne. Asutustel ja ülikoolidel, kirikul jne. on omad erihuvid, sealjuures pole need ühendused, kooslused , asutused seesmiselt ühtsed, nende sees leidub hulgaliselt väiksemaid huvi- ja mõjurühmi. Sotsiaalteaduslikus kirjanduses seda nimetakse sageli ka organiseeritud pluralismiks, st need institutsioonid eksisteerivad vabalt ilma riigivõimu sekkumiseta. Kodanikuühiskonna vastandiks on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud ja takistatud.
    Kodanikuühiskond - sotsiaalse elu valdkond , mis on vabatahtlik, isekorraldav ja autonoomne riigi suhtes. Aktiivne kodanikuühiskond mõjutab poliitikas tehtavaid otsuseid ja kontrollib riiki.
    Kodanikuühiskonda kuuluvad:
    *eramajanduslikud assotsiatsioonid ja ühendused
    *usuorganisatsioonid (kirikukogudused)
    * haridusasutused
    *isetegevuslikud kultuuri- ja harrastusühendused (seltsid)
    *mittetulunduslikud organisatsioonid (korteriühistud)
    *kodanikualgatusele pühendunud organisatsioonid.
    Nende organisatsioonide ühised tunnused:
    *tegutsevad legaalselt, jälgides ühiskonnas kehtivaid reegleid ja seadusi
    *tegelevad avalike, ühiskondlikku huvi pakkuvate asjadega
    *püüavad mõjutada riigivõimu, saavutamaks soodustusi, poliitika muutmist , rahalist toetust vms.
    *esindavad eri huve ja sotsiaalseid rühmi ning tagavad sellega ühiskonnas mitmekesisuse.
    Kodanikuühiskonnast saame rääkida ainult seal, kus on tegu piiratud valitsemisega , s.t niisuguse riigivõimuga, mis ei sekku inimeste eraellu ega omaalgatusse. Majanduse suhtes teostab piiratud valitsemisega riik vaid üldist kontrolli ja juhtimist.
    Eestis algas kodanikuühiskonna struktuuride ja suhete kujunemine 19 sajandi viimasel veerandil (laulu- ja mänguseltsid ). Täishoo saavutas kodanikuühiskonna ülesehitamine pärast Eesti taasiseseisvumist 1991 a.
    Tsiviilühiskonna vajalikkus?
    kodanikuühiskonnas leiavad väljundi erinevad huvid ja sotsiaalsed grupid. Samas võimaldab arenenud kodanikualgatus neid huve ka realiseerida, erimeelsusi ja lõhesid tasandada , luua koalitsioone. See hoiab ära võimu monopoliseerimise ning stabiliseerib ühiskonda.
    Kodanikuühiskond piirab riigivõimu, s.t kaitseb majandust, kultuuri ja eraelu riigi liigse sekkumise eest.
    Poliitikat saab tänu kodanikuorganisatsioonide mõjutada teistegi vahenditega peale valimiste. Avavad poliitilisi võimalusi ka traditsiooniliselt tõrjutud vähemustele.
    Kodanikuühiskond arendab demokraatiale vajalikke väärtusi, nagu sallivus, algatuslikkus, koostöövõime (kogemused aitavad kaasa hilisemale poliitilisele karjäärile)
    kodanikuühiskond levitab informatsiooni (vaba ajakirjandus , teabepoliitika)
    riik, mis kaitseb seadustega kodanike iseseisvust ja algatust, pälvib rahva lugupidamise ja lojaalsuse.
    Majandussfäär.
    Ühiskonnal on piiramatud soovid ja piiratud ressursid . Seetõttu peab iga ühiskond vastama küsimustele: mida (ja kui palju) toota?, kuidas toota?, kellele toota?. Viisi järgi, kuidas ühiskond nendele küsimustele vastab, võib eristada tava-, käsu-, turu- ja segamajandussüsteemi. Vastavalt sellele, millist ühiskonnasfääri majandustegevus haarab, eristatakse avalikku ja eramajandust.
    Majanduse põhisektorid (valdkonnad) - primaarsektor ehk hankiv tööstus (põllumajandus, jahindus, metsamajandus , kalandus , mäetööstus) – selles majandussektorid töötab tänapäeval kõige rohkem inimesi madala arengutasemega riikides; sekundaarsektor ehk töötlev tööstus ( energeetika , gaasi- ja veevarustus , ehitus) – tänapäeval on tööhõive töötlevas sektorid kõige kõrgem keskmise arengutasemega riikides; tertsiaarsektor ehk teenindus – teenindussektor on kõige enam arenenud tänapäeval kõrge arengutasemega riikides.
    Ühiskond tunneb ajalooliselt erinevaid majandustüüpe: tavamajandus , turumajandus , plaanimajandus , segamajandus .
    Tavamajandus: Tavamajandussüsteeme leidub maakera kõige vaesemates ja tööstuslikult vähemarenenud piirkondades. Nendes süsteemides toodetakse selliseid kaupu ja teenuseid, mida on toodetud juba palju aastaid või isegi terveid põlvkondi vastavalt ammu väljakujunenud tavadele. Tüüpiliselt elavad tavamajandusega maade inimesed maapiirkondades ja tegelevad põhiliselt põllumajanduse, kalanduse ja jahindusega. Sageli jaotatakse toodang kõigi pere või hõimuliikmete vahel võrdselt. Tavamajandus on ajalooliselt kõige vanem majandussüsteem. Erilist majanduslikku arengut ei toimu, sest ollakse harjunud tegutsema nii nagu esiisad. Sellist majandussüsteemi viljeldakse paljudes piirkondades Aafrikas, Aasias ja mõnel pool Lõuna-Ameerikas, aga ka Ida-Siberi mõnede põlisrahvaste seas.
    Vaba turu konkurents e turumajandus: Siin toimuvad neoklassikute poolt rõhutatud protsessid – inimeste vabatahtlik astumine mitmesugustesse lepingulistesse sidemetesse, protsesse määrab turg ja peamiseks kriteeriumiks on efektiivsus. See dimensioon on horisontaalne, sest kõigil on võrdsed võimalused enese teostamiseks ja astumiseks seesugustesse suhetesse kapitalismi tingimustes. Neoklassikute väitel on see ainuke dimensioon, mis määrab kogu majandussfääri olemuse. Sellele võib vastuseks väita järgnevat: Peamine vastulause kõigi õigusele erinevateks asjadeks nagu võrdsed võimalused jne. on see, et need “õigused” nõuavad asjade ja tegevuste substruktuuri, mille üle teistel inimestel võivad olla õigused ja voli . Kellelgi pole õigust millelegi, mis nõuab teatud tegevuste või asjade kasutamist, kui nende üle on voli teistel inimestel.
    Käsumajandus e plaanimajandus: Käsumajanduses töötavad kõrgelseisvad majandusplaneerijad välja strateegia, mille järgi juhitakse kogu majandustegevust. Need planeerijad otsustavad, milliseid kaupu toota, kuidas neid toota ja kellele need lähevad. Kogu majanduslik võim on koondunud riigi kätte. Käsumajanduses pole üksikisikul peaaegu mingeid võimalusi majandustegevusse aktiivselt sekkuda. Sageli nimetatakse käsumajandust ka plaanimajanduseks, sest kogu majandus on mitme aasta peale ette planeeritud ja plaanid on jäigad (üldjuhul neid vahepealsel ajal ei muudeta). Tüüpiliseks näiteks oli Nõukogude Liit, kuhu kuulus ka Eesti. Valikut vaba turu konkurentsi ja käsumajanduse vahel on tihti raske vahet teha. Enamikus on need kombineeritud, kuid võimu abil saab muuta valikud automaatseteks. Ka reklaami käsitletakse võimuna. Võim pole vaid oma tahte peale surumine , vaid ka lisaks info valdamine ja eelistuste mõjutamine/muutmine.
    Segamajandus: Majandussüsteem, kus kõrvuti turumajanduse elementidega toimib ka tugev valitsuse sektor ja kus riik sekkub rohkem või vähem majandusellu. Tänapäeva arenenud riikides ongi tegemist segamajandusega. Segamajanduses otsustab turg majanduse põhiküsimused ainult osaliselt. Alati on kaupu ja teenuseid, mille tootmise eest peab hoolitsema valitsus.
    Kõige olulisem on riiklik sekkumine plaani- ja käsumajanduse puhul.
    Ühiskonna sotsiaalne struktuur.
    Ühiskond maailmas jaotatakse laias laastus kolme gruppi:
    Madala arengutasemega riigid – suur hulk inimesi töötab hankivas tööstuses - primaarne sektor
    Keskmise tasemega riigid – enamus inimesi on seotud töötleva sektoriga – sekundaarne sektor
    Kõrgelt arenenud riigid – ülekaalus teenindussektor – tertsiaalne sektor
    Erinevate sotsioloogide poolt on välja töötatud erinevaid stratifikatsiooniteooriaid. Tuntumad on:
    Karl Marxi teooria – siin on aluseks võetud omandisuhted. Sellest lähtuvalt elanikkond on jaotatud 2 vastandlikku põhiklassi, kusjuures võimul olevale klassile kuuluvad tootmisvahendid . Kapitalistlikus ühiskonnas on võimul kodanlus ning temale kuuluvad tähtsamad tootmisvahendid, milleks on tehased, kaevandused , kaubandus ettevõtted. Teoseks on tootmisvahenditest ilma jäetud klass, kelleks kapitalistlikus ühiskonnas on palgatöölised. Marxi teooria nõrkus seisneb selles, et rääkides 2 vastandlikkusest klassist unustab ära ta vahepealsed kihid : käsitöölised, kaupmehed , vabad talupojad. Marx töötab oma õpetuse välja 19. sajandi keskpaiku ja ta õpetus leidis arvukalt toetajaid.
    Max Webberi teooria – lähtus oma stratifikatsiooni tegemisel põhimõttest, et ühiskonna jaotus on märksa kirjum, kui seda nägi Marx. Webber tõi välja ühiskonna kihistumise 3 mõõdet: 1) majanduslike ressursside järgi kihistub elanikkond kõrg-, kesk- ja alamklassiks 2) kihistumine toimub ka elulaadi, väärtushinnangute ning päritolu järgi 3) poliitiline kihistumine – milline on kellegi juurdepääs võimule ja poliitikale. Webberi õpetus töötati välja 20. sajandi alguses.
    Talcot Parsons – Inglise päritoluga USA teadlane ja teda peetakse 20. sajandi tippsotsioloogiks. Ta lähtub ühiskonna stratifitseerimisel 3 kriteeriumist : 1) kvaliteet – selle all mõtleb ta inimese teatud omadusi, oskusi, kvalifikatsiooni 2) täitmine – selle all mõtles ta seda, kuidas inimene täidab endale võetud rolli, kas oskuslikult, kuidagiviisi või halvasti 3) valdamine – mõtles seda, kas ja kui palju on inimesel materiaalseid või vaimseid ressursse.
    Mitte ainult riikide, vaid ka inimeste stratifikatsioon on tänapäeva sotsioloogide üheks oluliseks probleemiks, sest enamust inimestest huvitab majandusliku võrdsuse probleem ja tänapäeva teadlased on veendunud, et niisugust majanduslikku võrdsust ei saa kunagi olema. Jätkub endiselt inimeste jagamine kihtidesse, kusjuures kihistumiseks võetakse peamiseks aluseks inimeste sissetulek ning selle alusel jagatakse inimesed alam-, kesk- ja kõrgklassi. Kusjuures on välja kujunenud nii, et igale kihile on omased omad käitumisreeglid ja väärtushinnangud. Omapärase kihistumise näitajaks on ka haridus . Üldiselt on nii, et madala haridusega inimesed kuuluvad ka alamklassi ja kõrgharidusega inimesed kuuluvad kõrgklassi, kusjuures keskklassi kuulub mõlemaid. Selline hariduse järgi jaotamine ei pea olema aga absoluutne N: väga hea haridusega inimene töötab madalapalgalisel töökohal, sest tal puudub läbilöögivõime.
    Pluralismi olemus ja tähtsus.
    Pluralism on veendumus , et on või peaks eksisteerima ideede paljusus. Sellega kaitstakse arvamuste, institutsioonide ja ühiskondade mitmekesisust ning väideldakse vastu monismile - veendumusele, et on või peaks olema ainult üks asi. Pluralism sai alguse kui filosoofia, milles püüti veenda, et reaalsust ei saa seletada ainult ühe substantsi või printsiibi abil. Samamoodi tunnistab ja väärtustab poliitiline pluralism erisust sotsiaalses, institutsionaalses ja ideoloogilises praktikas.
    Pluralistliku poliitikateaduse intellektuaalsel algupäral on viis olulist tunnust.
    • Pluralism sai alguse kui rünnakuna riiklikule monismile, mis filosoofiliselt oli väljendatud suveräänsuse doktriinis või mis praktiliselt kehastus tsentraliseeritud, absolutistlikes riikides.
    • Pluralistid hindavad grupi- ja organisatsioonilist autonoomiat, tegutsemist ja mitmekesisust.
    • Nõustuvad nad sellega, et teravate grupikonfliktidega peab arvestama iga keeruline ühiskond.
    • Nad arutasid institutsionaalse ja sotsiaalse kontrolli ning tasakaalu kui riigi monismi ärahoidva mehhanismi suhtelise kasulikkuse üle. Samuti olid nad jaotunud vastavalt sellele, kas institutsionaalse ja sotsiaalse pluralismi mõte on ennekõike kaitsmine või arendamine.
    • Kuigi nad kaitsesid poliitilise pluralismi väärtusi, olid pluralistid teadlikud sellise ühiskonna ohtudest, kus domineerivaks motiiviks oli isiklik huvi ja puudusid traditsioonilised sotsiaalsed sidemed.

    Pluralism keskendub poliitikas ja riigivalitsemises huvigrupile kui peamisele poliitilisele tegutsejale. Eitades lihtsa valitseva eliidi või klassi eksisteerimist, vaatleb pluralism võimustruktuuri kui muutlikku või polümorfset. Ükski huvigrupp või huvigruppide koalitsioon ei saavuta alati kõike ja ei ole alati kaotaja osas. Pluralismi pooldajad arvavad, et suhteliselt nõrgad huvigrupid võivad asuda teiste gruppidega liitudesse ning seeläbi võita. Poliitiline võim pluralistlikes ühiskondades ei ole kontsentreeritud. Pluralistidele meeldib kasutada sõnu nagu vahekohtunik, arbiter, tasakaalustaja, et kirjeldada valitsuse peamist rolli.
    Sotsiaalsed probleemid.
    Ühiskond ei ole kunagi stabiilne, sest ühiskonnas valitsevad alati lõhed (vastuolud). Need on varanduslikud, piirkondlikud, etnilised, ideoloogilised ja usulised. Tänapäevaks on enamus ühiskonna teadlasi veendunud, et sotsiaalseid lõhesid pole võimalik likvideerida . Oluline on aga lõhede arvukus ja suurus. Ajalugu on näidanud, et kui lõhesid on ühiskonnas palju ja ükski nendest ei pääse domineerima, siis on ühiskond stabiilne. Juhul kui üks lõhe tüüp muutub domineerivaks, võib kogu elanikkond jaguneda kahte leeri ja sellisel juhul võib viia kodusõjani. N: Venemaa kodusõda, kus ühed kuulusid punaste, teised valgete hulka. Valitsuse ülesanne on jälgida, et ükski olemasolevatest lõhedest ei muutuks domineerivaks.
    Heaoluriik .
    Heaoluriik - riik, mis tungib majandusliku tootmise ning jaotamise protsessidesse, selleks, et pehmendada sotsiaalsete teenuste ja väljamaksete abil turuhindade mõju inimeste toimetulekule.
    Heaoluriigi peamiseks tunnuseks on sotsiaalpoliitika suur osa riigi valitsemissüsteemis. Heaoluriigis läheb 40-50% riigi kuludest sotsiaalsfääri vajaduste rahuldamiseks. Algselt oli heaoluriik mõeldud nendele inimestele, kes ise ei jaksanud ennast ülal pidada – vanurid , invaliidid . Et taolisi inimesi ülal pidada vajas riik raha ja sellepärast hakkas riik ettevõtjatelt ja töötajatelt nõudma sotsiaalmaksu. 20. saj lõpuks selgus, et heaoluriik on mõeldud ka arvukale keskklassile, sest keskklassi kuuluvad inimesed võisid samuti kannatada tööpuuduse, haiguste ja invaliidistumise all ning sellisel juhul nõudis keskklass samuti riigilt abi ja ka nende abi tuli sotsiaalmaksudest laekunud summades. Heaoluriik ei tähenda külluse riiki, kus kõikidel inimestel on hea elada. Igas riigis tuleb arvestada oma rahalisi ressursse, et neid kõige otstarbekamalt jagada.
    Heaoluriigi põhimudelid:
    Sotsiaaldemokraatia – pakutakse sotsiaalseid hüvesid kõikidele kodanikele hoolimata nende sissetulekutest, nende ühiskondlikust seisusest või sellest, kas nad on tööl käinud. Selle mudeli järgi antakse sotsiaaltoetusi, pensioneid ja abirahasid kõigile, kes seda vajavad ja kõigil on õigus tasuta arstiabile ning haridusele. Riik on peamine heaolu pakkuja ja et riik sellega hakkama saaks on riigis kehtestatud kõrged maksud – Rootsi, Norra, Taani.
    Konservatism – riiklik toetus on mõeldud palgatöölistele, mitte ülalpeetavatele. Kõrgema palgalised töötajad saavad sotsiaalfondist suuremaid väljamakseid. Selle mudeli järgi ei taheta näha naist tööturul ning sellepärast ei tee riik erilisi kulutusi lasteaedade rajamisele – Saksamaa, Belgia.
    Liberalism – riigi esmaseks ülesandeks ei ole heaolu teenuste jagamine kõigile, vaid kõrge tööhõive tagamine inimestele. Maksud on suhteliselt madalad, palgad suhteliselt kõrged, iga inimene peab ise otsustama, kuhu ta oma raha paigutab – lastele hariduse andmiseks , tervishoiu jaoks või koguma vanaduspäevadeks. Sellele mudelile on iseloomulik karjäär ja läbilöögivõime ning raha kogumine – USA, Jaapan.
    Infoühiskond.
    Alates 1970. aastatest algas Läänes teadus- ja tehnikarevolutsiooni ja majanduse süveneva tööjaotuse raames üleminek infoühiskonda. Seda kiirendas oluliselt ka esimene suurim pärastsõjajärgne energia- ja majanduskriis 1973 aastal. Üha selgemalt teadvustus samuti ökoloogilise katastroofi – globaalse saastumise ja taastumatute loodusressursside ammendumise oht. Info- ja sidetehnoloogiate arengu tulemusena on kapitali paigutamine muutunud paindlikuks. Väga kiiresti on võimalik reageerida majanduse kõikvõimalikele muudatustele. Kui enne 1970. aastat muutusid valuutakursid kord aasta või kahe jooksul ja börsidel hinnati aktsiaid ümber kord kvartalis , siis nüüd on valuuta - ja aktsiakursid tänu ülemaailmsele infosüsteemile pidevas muutumises. Infoühiskonna olulisimaks tulemuseks on maailma majanduse globaliseerumine. Informatsiooni liikumise ulatus, kiirus ja kvaliteet lubavad tänapäeval kiiresti leida kapitali parimaid investeerimisvõimalusi. Töökohti luuakse seetõttu eelkõige neis maades, kus on soodne investeerimiskliima, head kommunikatsioonid, odav energia ning kohusetundlikud oskustöölised.
    Agraarühiskonnas on inimene kogu oma elu jooksul suhteliselt paikne. Kogu elutegevus toimub piiratud alal, informatsioon mujal toimuva kohta on kättesaadav peamiselt raamatute vahendusel. Tööstusühiskonnas on iseloomulik inimeste liikumine sinna, kuhu luuakse juurde uusi töökohti. Majandustegevus ja informatsiooni levik ei ulatu tavaliselt kaugemale oma riigi piiridest.
    Infoühiskonnas on inimesed märksa liikuvamad, nende tegevus ületab üha sagedamini riikide piire ja nad kasutavad informatsiooni kogu maailmas toimunu kohta. Infoühiskonna riikides töötab üle 2/3 inimestest teenindussektoris, millest omakorda poole haarab infosektor . Viimane sisaldab endas eelkõige infotöötlust ja infovoogude juhtimist ning teadusuuringud. Inimeste töö infosektoris ei ole sageli seotud kindla tööandjaga: väga paljud töökohad moodustatakse üksikute projektide teostamiseks, mis annab nii tööde kiirusele kui ka inimeste liikumisele suure paindlikkuse. Loov- ja teadustöötajatele annab uus tehnoloogia võimaluse töötada kodus, olla arvuti ja telefonikaabli abil ühendatud infovõrku ja teha kaugtööd.
    ÜHISKONNA VALITSEMINE.
    Demokraatia

    Põhimõtted


    Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas.
    Rahvas teostab oma võimu kaudselt oma esindajate valimise teel.
    Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele.
    Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid nad tegutsevad oma ametialal iseseisvalt.
    Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust.
    Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda.
    Erinevate jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks peavad kõi­gile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (informatsiooni-, ajakirjandus-, koosole­kute-, ühingute-, ettevõtlusvabadus jne).
    Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olemas olema sõltumatu kohtuvõim.

    Eeltingimused


    Üldine kirjaoskus .
    Ajakirjanduse (jt massiteabevahendite) laialdane levik.
    Kodanikuühiskonna kujunemine, s.o laiade inimhulkade koondumine mitmesugustesse ühendus­tesse (ka erakondadesse) ja nende mõju altpoolt üles. Kodanikuühiskonna ehk tsiviilühiskonna (lad cives – kodanik) vastandiks on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud ja takistatud. Lubatud on ainupartei ja poolkohustuslikud massiorganisatsioonid.
    Tänapäevaste omavalitsuste kujunemine.
    Laiad inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi. Et riigivõim oleks erinevate huvide ja arvamuste suhtes erapooletu, selleks peavad olema täidetud järgmised tingimused:
    Vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte.
    Võitlus monopolidega ka mis tahes majandusharus.
    Ühingute ja ühenduste avalikustamine ning nende kohta alalise kontrolli sisseseadmine (näit era­konna seadus).
    Lobitöö kontroll.
    Ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus.

    Püsimine


    Riigis tegutsevad poliitilised jõud ei tohi olla lepitamatus vastuolus ja risti vastupidiste eesmärki­dega.
    Enesekaitsevõime.
    Fair play (ingl aus mäng).
    Riigi üldise välispoliitilise kursi suhtes peab parlamendi enamus saavutama parlamendis teiste poliiti­liste jõududega teatud kompromissi .
    Demokraatia tugisambad on järgmised:
    rahva suveräänsus;
    valitsemine valitsetavate nõusolekul;
    enamuse võim;
    vähemuse õigused;
    põhiliste inimõiguste tagamine;
    vabad ja ausad valimised;
    võrdsus seaduste ees;
    korrakohane õigusemõistmine;
    põhiseadusega piiratud riigivõim;
    sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline pluralism;
    sallivuse , pragmaatilisuse, koostöö ja kompromissivalmiduse väärtustamine.
    Osalus- ja elitaardemokraatia .
    Osalusdemokraatia teooria rõhutab kõigi kodanike täieulatusliku poliitikas osalemise moraalset väärtust, ründab elitaardemokraatia kalduvust näha mõndagi head poliitilises apaatias.
    Eliiditeooria järgi otsustab esindava valitsuse korral tähtsamad poliitilised küsimused väike inimeste grupp – eliit , kuigi valijatele tundub, et nemad omavad kontrolli valitsuse üle. Elitaardemokraatia asendab klassikalise demokraatia teooria (rõhuasetus enamusvalitsusele ja masside osavõtule) poliitiliste eliitide otsustava tähtsusega.
    Presidentalism , parlamentarism ja poolpresidentalism .
    Parlamentarism kujunes Suurbritannias ja nii peetakse Inglise parlamentarismi klassikaliseks, millest võtavad eeskuju tänapäeva parlamentaarsed riigid. Parlamentarismi iseloomustab järgmine:
  • Parlament valitakse rahva poolt, kusjuures presidendil mingit erilist võimu ei ole. Ta on riigi esindaja suhetes välisriikidega. Konstitutsioonilise monarhiaga riikides (Suurbritannias, Rootsis, Norras, Belgias ja Taanis) presidenti ei valita, sest riigi esindaja ülesandeid täidab monarh .
  • Parlament on seadusandlik võim. Ta kinnitab valitsuse poolt antud seaduseelnõu seaduseks. Parlament kinnitab valitsuse poolt välja töötatud riigi eelarve seaduseks. Parlament paneb ametisse valitsuse, mille moodustavad need erakonnad , kes on saanud parlamendi valimistel enamuse. Parlament toetab valitsust, kuid võib läbi viia valitsuse suhtes umbusaldushääletust.
  • Täidesaatev võim e valitsus e ministrite kabinet esitab parlamendile seaduseelnõu, viib ellu parlamendid vastu võetud seadused – praktiliselt juhib riigi elu. Parlament ja valitsus peavad teineteist toetama . Kui nende vahel juhtub tõsine konflikt, võib see endaga kaasa tuua valitsuse vahetuse või isegi uued parlamendi valimised.
  • Riigipea on parlamentaarses riigid president ja konstitutsioonilise monarhia puhul monarh. Riigipea esindab riiki suhetes välisriikidega, tasakaalustab parlamendi ja valitsuse suhteid ning nimetab ametisse need kõrgametnikud, kes peavad oma ametis olema poliitiliselt erapooletud: diplomaadid, kõrgemad sõjaväelased ning õiguskantslerid.
    Presidentalism e presidentaalne valitsemiskorraldus. Selle valitsemisviisi mudeliks võetakse valimiskord USA-s. Presidentalismi puhul on president nii valitsuse juht, kui riigipea, kuid tal ei ole ainuvõimu, sest ta peab oma võimu jagama parlamendiga.
    President kui täidesaatva võimu esindaja tähendab seda. Et president on valitsusjuht e peaminister ning ta moodustab valitsuse – tal on õigus ministreid ametisse panna või ametist tagandada. Ta sõlmib rahvusvahelisi lepinguid ning on vägede ülemjuhataja. President kui seadusandlik võim tähendab seda, et ta esitab kongressile läkituse, mida kongress võtab arvesse seaduste koostamisel(USA parlamenti nimetatakse kongressiks). Presidendil on vetoõigus – ta võib tagasi lükata parlamendis vastu võetud seadusi.
    Presidendil ei ole ainuvõimu, sest tema kõrval on kongress, mis koosneb kahest kojast – alamkoda e esindajate koda ning ülemkoda e senat . President ja kongress kontrollivad teineteist ning presidendi ja kongressi vahelise konflikti korral võib senat presidendi tagandada. USA president valitakse iga 4 aasta tagant.
    Poolpresidentalism e poolpresidentaalne valitsemisviis. Peamiseks erinevuseks presidentalismiga on see, et president peab parlamendiga rohkem arvestama ja lisaks presidendile on ka peaministri ametikoht . Selline valitsemiskord on Prantsusmaal, Portugalis, Islandil, Austrias , Soomes, Venemaal. Seda valitsemisviisi iseloomustab järgmine:
  • President valitakse rahva poolt 7-ks aastaks.
  • President on kui täidesaatev võim ning see väljendub järgmises: ta nimetab ametisse peaministri ning jagab ära ülesanded, millega tegeleb president ja millega peaminister. Presidendile allub välis-, kaitse- ja teabepoliitika. Peaministrile alluvad majandus- ja sotsiaalküsimused.
  • Presidendi seos seadusandliku võimuga. Suhetes parlamendiga domineerib president. Presidendil on parlamendis vastu võetud seaduste suhtes vetoõigus, presidendi läkitusi parlamendile ei tohi parlament kritiseerida, vaid peab neid täitma. President võib keelata parlamendil valitsuse tagandamise. Parlamendi võim presidendi üle on kaudne – presidendi poolt ametisse pandud peaministri võib parlament tagandada, kuid presidenti parlament tagandada ei tohi. Sellest järeldub, et poolpresidentaalses riigis on presidendi võim suurem kui presidentaalses riigis.
    Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad.
    Erakonnad ühendavad endasse ühesuguse ideoloogiaga inimesi ning erakondade eesmärgiks on soov tulla võimule ja selle nimel, et võimule pääseda, püüavad nad rahvahulki tõmmata oma ideoloogiaga kaasa.
    Erakondi võib klassifitseerida mitmel viisil. Üheks võimaluseks on lähtumine nende organisatsioonilisest ülesehitusest:
    Väikepartei – nõrga organisatsioonilise struktuuriga, neil on vähe dokumentatsiooni, liikmed on lihtsalt mõttekaaslased ja nad peavad kinni suusõnalistest kokkulepetest.
    Bürokraatlik partei – selle liikmeskond on arvukas ning oma tegevuses lähtub partei põhikirjast. Parteil on oma keskus ja oma allorganisatsioonid. Liikmed maksavad liikmemaksu ja käivad koosolekutel , on kursis partei poliitikaga. Kuid partei liikmed ei pea olema ustavad partei ideoloogiale, on lubatud teisitimõtlemine. Tänapäeva demokraatlikes riikides ongi enamus bürokraatlikud parteid.
    Diktatuuriline partei – rangelt allutatud kesksele juhtimisele. Peab olema ustav partei ideoloogiale, teisitimõtlemine on keelatud. Ka selles parteis on allorganisatsioonid, liikmemaksud ja põhikiri. Diktaatorlikud parteid on iseloomulikud totalitaarsetele riikidele.
    Parteisid võib jagada ka tegevushaarde järgi:
    Massiparteid – 20. sajandi keskpaigaks oli valimisõigus laienenud , sest paljudes riikides oli sisse viidud üldine valimisõigus. Niisuguses olukorras oli parteidel eesmärgiks endale võimalikult palju uusi liikmeid juurde meelitada oletusega, et valimiste ajal kõik partei liikmed valivad antud kandidaadi poolt.
    Laiahaardeparteid – nende teke jääb 1970. aastasse. Sellel perioodil said parteid endale võistleja kodanike organisatsioonide näol. See tähendas seda, et massiparteidesse rohkem inimesi polnud võimalik enam haarata. Nüüd pöördus parteide tähelepanu teistele eesmärkidele: enam ei kutsuta inimesi oma parteisse astuma , vaid kutsutakse inimesi hääletama mingi kindla partei poolt. Tulemuseks on olukord, kus kõik parteid püüavad enda poolele meelitada hääletajaid. See aga tähendab, et rahvale tuleb anda palju lubadusi ja nii hakkavad erinevate parteide programmid sarnanema. Laiahaardepartei liikmeskond ei ole eriti arvukad, kuid need parteid on aktiivsed rahvahulkade mõjutajad ning enamus demokraatlike riikide parteisid on laiahaardeparteid.
    Survegrupid on inimeste ühendused, mis tekivad samaaegselt parteidega, kuid survegrupid ei ürita võimule tulla, vaid avaldavad survet võimulolevatele parteidele, eriti võimu eliidile.
    Nii nagu parteisid on võimalik ka survegruppe klassifitseerida organisatsioonilise struktuuri järgi:
    Institutsionaalsed grupid – Kõige tuntumad on kirikuga seotud ühendused. Nendel ühendustel on väga hästi arenenud sisemine ülesehitus, kuid need ühendused pole mõeldud sure avaldamiseks, kuid keerulises olukorras võib neid surveavaldamiseks kasutada.
    Assotsiatsioonid ja ühingud – need on moodustatud just valitsusele surve avaldamiseks. N: Talupidajate keskliit, Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon .
    Ajutised edendamise- ja vetogrupid – need grupid ei ole eriti püsivad, edendamisgrupid avaldavad tavaliselt valitsusele toetust, vetogrupid kritiseerivad valitsust. Niisugused grupid tekivad olukorras, kus rahvas leiab, et on vaja sekkuda valitsuse tegevusse. N: vetogrupp tuumaelektrijaamade vastu.
    Poliitilised ideoloogiad.
    Poliitiline ideoloogia annab hinnangu kehtivale ühiskonna korrale ning esitab oma väärtushinnangutest lähtuva ühiskonna küsitluse. Poliitiline ideoloogia on erakonna tegevuse lähtealus ja on alati seotud võimuga.
    Peale Prantsuse revolutsiooni võeti kasutusele vasak- ja parempoolsus . Parempool: jäigemad, vasakpool: liberaalsemad. 19. saj alguses domineerisid konservatiivne ja liberaalne suund. Konservatiivid esindasid kuningavõimu, tahtsid traditsioonide säilitamist, kaitses privileege, absolutismi. Liberaalid esindasid valgustusaja vaateid.
    Kodanlus tahtis suuremat võimu saada. Liberaalid esindasid neid. Tööstus kasvas, tööliskord suurenes, nende olukord halvenes, hoolekandesüsteem puudus.
    1830ndatel said alguse sotsialistlikud õpetused: konkurentsile ja vabale majandusele (ettevõtlusele) põhinev majandus tekitab liiga suurt ebavõrdsust. Majanduselu tuleks allutada ühiskonna huvidele. Sotsialismi õpetused jagunevad: 1. revolutsioonilised sotsialismi õpetused – taotlevad vägivalla teel õiglase ühiskonna rajamist. 2. reformistlikud õpetused – reformide teel tööliste olukorra parandamist.
    Kõige olulisem oli Karl Marxi teooria. Ta pani aluse klassivõistluste teooriale: ühiskonnas on 2 vastandlikku klassi ja klassivõistlus viib ühiskonda edasi. Kõik on võrdsed (proletariaat, kapitalism ). Lenin viis Marxi teooria ellu - kommunism pidi olema õiglane ühiskond. Sotsialismi eesmärk oli klasside ära kaotamine. Lenin lõi bolševike partei, kes hakkas plaani ellu viima. Reformide teel tehtavad muudatused on aeglasemad, kuid rahulikumad.
    19. saj lõpul kui sotsialismi õpetused hakkasid levima, said need üha populaarsemaks Saksamaal, Inglismaal. Liberaalid pooldasid konstitutsioonilist monarhiat ja vabaturumajandust. Liberaalid hakkasid populaarsust kaotama. Konservatiivid hakkasid ka vabaturumajandust toetama ning muutusid üldse oma vaadetes pehmemaks. Inglismaal 1906. a loodi tööerakond (liberistid), mille käigus liberaalid kaotasid oma mõju.
    Tuntumad ideoloogiad:
    Liberalism: Kujunes välja 17. ja 19. sajandil. Selle ideoloogia põhitõed on: 1) isik peab olema vaba ja üksikisiku huvid on alati esiplaanil võrreldes kollektiivi või riigi huvidega 2) ühiskonnas peavad valitsema inimõigused, vastastikune sallivus ja humanism e inimkesksus 3) mõistus ja teadmised on kõikvõimsad ja ühiskond vajab pidevat reformimist vastavalt teaduse arengule 4) majanduses pooldatakse vabaettevõtlust, riigipoolne sekkumine ettevõtjate tegevusse peab olema väga tagasihoidlik 5) sotsiaalpoliitikas lähtuvad nad põhimõttest, et iga inimene on oma õnne sepp . Järelikult inimeste edukus ühiskonnas sõltub inimesest endast ja ei ole õige maksustada jõukaid inimesi kõrgemate maksudega. Riigi poolt osutatav sotsiaalabi peab olema tagasihoidlik ja suunatus puuetega ja väga vaestele inimestele 6) Riigi valitsemine peab olema põhiseaduslik e konstitutsiooniline ja võimu ning omavalitsusorganite tegevus peab olema allutatud valitsuse kontrollile 7) pooldatakse rahvusvahelist koostööd, liitumist Euroopa Liidu ja NATO -ga. N: Reformierakond
    Konservatism: Kujunes Euroopas ajavahemikus 17-19 saj. Seda ideoloogiat iseloomustab: 1) areng peab olema stabiilne ning vajaduse korral tuleb teha väikeseid reforme, püütakse säilitada vana ja järeleproovitut ja uuendustega minnakse väga tagasihoidlikult kaasa, sest revolutsioonidesse suhtutakse eitavalt, sest revolutsioonide käigus purustatakse kõik vanad valitsuse struktuurid ja kaotatakse traditsioonid 2)rahvas, religioon ja klassid on välja kujunenud ja neid on vaja säilitada. Inimeste võrdsust eesmärgiks ei seata, pigem pooldavad nad sotsiaalset ebavõrdsust 3) majanduses on vaja kaitsta omanike huve ja nii nagu liberaaliski ei poolda nad riigi sekkumist ettevõtja tegevusse. Maksud elanikkonnale peavad olema enamvähem võrdsed 4)sotsiaalse heaolu peavad tagama perekond, suguvõsa, kirikukogudus või tööandja. Riik peab tegelema antud küsimusega alles siis, kui esimene tasand ei toimi 5) riigi ülesandeks on inimeste varandusliku ja füüsilise julgeoleku kaitsmine ja sellega peavad tegelema politsei ja kohus.
    Sotsialism: Kujunes 19. saj keskpaiku koos töölisklassi väljakujunemisega. See on töölisklassi ideoloogia ja tänapäeval on selle omaks võtnud sotsiaaldemokraatlikud parteid. Seda ideoloogiat iseloomustab: 1) ühiskond peab tagama igale oma liikmele inimõigused – võimalus saada haridus, omandada elukutse ja saada tööd 2) pooldatakse niisugust majandust, kus on riigis nii erasektor kui riigisektor , kuid tähtsamad majandusharud ja kommunikatsioon peab olema riigi käes. Valitsus peab reguleerima kogu riigi majandust – nii riiklike kui erasektorite tegevust 3) sotsiaalpoliitikad lähtutakse põhimõttest, et tuleb sisse viia astmeline tulumaks – suurem sissetulek = suuremad maksud. Kogu riigis pooldatakse kõrgeid makse. Laekunud raha läheb sotsiaalsfääri, et toetada inimesi, kes ei tule omadega toime ja et kehtestada riigis odav meditsiin ja odav haridus 4) sotsiaaldemokraadid ei poolda revolutsioone, vaid reforme. 1990. aastatel olid sotsiaaldemokraadid võimul 13 Euroopa riigis.
    Kommunism: Sotsialismi äärmuslik vorm. See ideoloogia väitis, et kogu omand peab kuuluma riigile, kes hakkab majandust juhtima ühest keskusest ühtse plaani järgi. Arvestati, et kui omand on riiklik, siis kaob ka igasugune varanduslik ebavõrdsus. Lisaks sellele väitis kommunistlik ideoloogia, et niisugune suur muudatus tuleb teostada revolutsiooni tulemusel, sest ainult revolutsiooni käigus on võimalik ühiskonda järsult muuta. Kommunistlik ideoloogia viidi ellu Nõukogude Liidus ja II ms järel Ida-Euroopa sotsialistlikes riikides. Praegu toimub kommunistlik ideoloogia Kuubal, Põhja- Koreas ja Hiina Rahvariigis.
    Poliitilised ideoloogias ja parteid jagatakse parem- ja vasakpoolseteks ning nende vahele jäävateks tsentristlikeks ideoloogiateks.
    Parempoolsed ideoloogiad ja parteid on need, mis ei poolda riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, nendel on esikohal suur tööhõive, kõrged palgad, väiksemad maksud ning üksikisik on tähtsam kui kollektiiv .
    Vasakpoolne ideoloogia pooldab riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, pooldatakse astmelist tulumaksu, maksud on kõrged ja riiklik toetus väga laialdastele elanikkonna kihtidele.
    Valimised: funktsioonid, erinevad valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused.
    Demokraatia tähendab rahvavõimu. Omakorda jaguneb demokraatia otseseks ja esindusdemokraatiaks. Otsese demokraatia puhul osaleb rahvas koosolekutel ja hääletab käetõstmisega mingi otsuse poolt. Suurte rahvahulkade puhul pole otsest demokraatiat võimalik kasutada ja sellisel juhul kasutatakse esindusdemokraatiat – rahvas valib oma esindajad riigivõimu organisse. Valimiste korraldamist peetakse demokraatia üheks olulisemaks tunnuseks.
    Valimised täidavad esindusdemokraatias 4 ülesannet:
  • määravad parlamendi koosseisu e need isikud ja parteid, kes hakkavad seadusi vastu võtma
  • valimiste kaudu saavad kodanikud avaldada võimudele oma nõudmisi hääletades nende kandidaatide poolt, kes annavad rohkem lubadusi rahva nõudmiste täitmiseks
  • valimised näitavad, kui suur on kehtiva korra toetuspind. Kui valimistest võtab osa vähe inimesi, siis näitab see seda, et valitsev kord pole rahva hulgas populaarne . Kui võimul olnud parteid saavad valimistel lüüa, näitab see seda, et nende parteide poliitika polnud rahvale vastuvõetav.
  • Valimised harivad kodanikke poliitiliselt
    Demokraatlikes ja mittedemokraatlikes riikides toimuvad valimised riigivõimu organisse, kuid nendel valimistel on olulised erinevused:
    Valimised on üldised – valida võivad kõik täiskasvanud kodaniku. Enamuses riikides alates 18. a (Eesti Vabariigis võib kandideerida kohalikku volikokku alates 18. a, riigikokku alates 21. a ja presidendiks alates 40. a) Veel 19. saj ei olnud valimised üldised, sest valitses rida piiranguid: naised ei omanud valimisõigust ja valida võisid need, kellel oli olemas teatud kogus varandust. Ka tänapäeval on mõningad piirangud: 1) tervisepiirang – valimisõigusest on ilma jäetud kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud inimesed 2) kodakondsuse piirang – riigi parlamendi valimisest saavad osa võtta inimesed, kellel on antud riigi kodakondsus . Kodakondsuseta inimesed nendest valimistest osa ei võta, kuid kohalike omavalitsuste valimisel nad võivad osaleda.
    Valimised on vabad – iga legaalselt tegutsev kodanik, partei või organisatsioon võib üles seada oma kandidaadid. Riikliku valimiskomisjoni ülesanne on kontrollida, kas esitatud dokumendid vastavad nõuetele. Saadiku koha pärast võistleb mitu erinevate vaadetega inimest, toimub konkurents erinevate parteide vahel, hääletajaid ei tohi valimissedeli täitmisel mõjutada ja valimispäeval on keelatud valimiste propaganda .
    Valimised on ühetaolised e võrdsed – lähtutakse eelkõige sellest, et valimistulemusi mõjutab valimiseelne kampaania. Järelikult tuleb valitsusel tagada kõikidele parteidele, valimisliitudele ja üksikkandidaatidele võrdsed tingimused oma vaadete propageerimiseks. Kõik osapoole , kes osalevad valimiseelses kampaanias, saavad avalikõiguslikus televisioonis ja raadios võrdse tasuta aja oma vaadete propageerimiseks. Kuid kandidaadid võivad endale reklaamiaega osta ja sellisel juhul võrdsus kaob. Et taolist ebavõrdsust piirata seatakse sisse valimiskampaania maksumuse ülempiir või asutatakse riiklik fond valimiskampaania rahastamiseks. Valitsus teostab finantskontrolli, et ei ületatakse valimiskampaania maksumuse ülempiiri. Taoline kontroll on oluline, sest on võimalik ära osta nii valijaid kui ka tulevasi saadikuid. Peale valimiskampaaniat peavad kõik üksikisikud, erakonnad või valimisliidud esitama aruande rahade laekumise kohta. Valimised on võrdsed tähendab veel seda, et kõik hääles on võrdsed – kõigil valijatel on üks hääl.
    Valimissüsteemid jagunevad põhimõtteliselt kahte suuremasse kategooriasse: majoritaarsed (sh pluraalsed) ja proportsionaalsed valimissüsteemid. Kummagi alla kuulub mitu erinevat varianti , näiteks majoritaarsust püüavad saavutada kahevooruline valimismudel (tuntuim näide on Prantsusmaa), proportsionaalne on muuhulgas Eestile omane parteinimekirja baasil valitav seadusandev võim. Vähem levinud on poolproportsionaalsed (või poolmajoritaarsed) valimissüsteemid.
    Majoritaarse valimissüsteemi pooldajad rõhutavad järgmisi tegureid:
  • süsteem tagab tugeva ja stabiilse valitsuse, kuna võimul oleks üks partei;
  • valitsemise juures on esmatähtsusega efektiivsus, alles seejärel proportsionaalne esindatus;
  • süsteem võimaldab tihedamat kontakti esindaja ja tema valimisringkonna vahel;
  • valijal on kindel arusaamine valimissüsteemist – ta mõistab, et tema ühest häälest võib palju sõltuda;
  • erijuhuna on kahevooruline mudel à la Prantsusmaa parem nt Briti süsteemist, kuna teises voorus võidu võtnud kandidaat omab tõenäoliselt selgemat ülekaalu oma vastase üle;
  • võimalik relv antisüsteemsete parteide vastu.
    Majoritaarsel valimissüsteemil on 2 alaliiki :
    1) Esimene alaliik põhineb lihthäälte enamuse põhimõttel – võidab see, kelle poolt on antud kõige rohkem hääli – Suurbritannias, Uus- Meremaal , Indias, USA-s ja Kanadas.
    Riigis moodustatakse nii mitu valimisringkonda, kui mitu saadiku kohta on parlamendis. Inglismaa alamkojas on näiteks 651 kohta. Järelikult igast ringkonnast pääseb üks saadik parlamenti. See on ühemandaadiline valimine. Kui valimiste ajal kandideerib ühes ringkonnas näiteks 5 inimest erinevatest parteidest, siis valituks osutub see, kes kogus kõige rohkem hääli. Selline valimissüsteem on lihtne ja valijatele arusaadav. Puudukseks on aga see, et ta soosib suuri parteisid ja nii kujuneb riigis välja kahepartei süsteem.
    2) Absoluutne häälteenamuse süsteem. Sel juhul annab valimisvõidu ringkonna valimistel saavutatud absoluutne häälte enamus – vaja on 51% kogu häältest. Juhul kui valimisringkonnas on 3 või enam kandidaati võib juhtuda nii, et ükski nendest ei saa absoluutset häälteenamust. Sellisel juhul korraldatakse valimiste teine voor, kuhu lähevad 2 kandidaati, kes said kõige rohkem hääli. Selline valimisviis on kulukas ja aeganõudev, taoliselt korraldatakse Soome presidenti valimised ja Prantsusmaa nii
    presidendi kui parlamendi valimised.
    Puuduseks on olukord, kus kahe vastandliku partei järjestikuse valitsemise jooksul tekivad järsud pöörded riigi poliitikas, mis võib eesmärgile täiesti vastandlikult viia nõrga valitsuse tekkimisele. 
    Proportsionaalne, mis on demokraatiates ka levinuim süsteem, rõhutab seevastu:
  • valijate poolt antud häälte enamvähem täpset peegeldumist valitava kogu kohtade jagamisel;
  • vähemuste (naised, kultuuri- ja rahvusvähemused) esindatust.
    Leiavad rohkem kasutamist kui majoritaarsed, sest neid valimisi peetakse õiglasemateks ja nad ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide või valimisliitude vahel proportsionaalselt e võrdeliselt kogutud häälte arvuga. N: 100-kohalise parlamendi puhul partei, kes kogus 7% häältest, saab parlamendis 7 kohta.
    Nendel valimistel seatakse kandidaadid üles parteide või valimisliitude nimekirjade kaupa, osaleda võivad ka üksikkandidaadid. Kasutatakse avatud ja suletud nimekirju. Avatud nimekirja puhul reastatakse nimekiri peale valimisi ümber vastavalt kogutud häältele. Suletud nimekirja puhul uut pingerida peale valimisi ei tehta. Nimekiri saab nii mitu kohta, kui mitu % valijaid nimekirja poolt hääletasid. Valituks on need, kes on nimekirja eesotsas.
    Peamine puudus on nt Eestile omane situatsioon, kus koalitsioone moodustavad tavaliselt 2-3 parteid, mis peaks teoorias välja jätma kõik teised seadusandlikku kokku pääsenud jõud. Seega võtab tavaliselt võimu napilt üle 50% rahvalt mandaadi saanutest. Samas võib ka valijailt suhteliselt väikse poolthäälte arvu saanud erakond mõjutada parlamendi tööd ebaproportsionaalselt suurel määral, nt 1980ndate Lääne-Saksamaal stabiilselt 5-6% häältest saanud Rohelised elimineerisid mitmes liidumaas SPD võimult, kuna erinevalt FDP-ga ei soovinud ökoloogid suurema poliitilise jõuga koostööd teha. Puuduseks on veel häälte lugemise keerukus, millest valijad ei saa aru.
    Valimiskäitumine.
    Parlamentaarsetes riikides toimuvad valimised regulaarselt – parlament iga 4 aasta tagant, president iga 5 aasta tagant ja kohalik võim iga 3 või 4 aasta tagant. Kui ilma mõjuva põhjuseta sellest regulaarsusest kinni ei peeta, hakkab riik demokraatiast eemalduma. Kui valimised toimuvad ennetähtaegselt, siis on põhjuseks parlamendi laialisaatmine ja uue valimine. See ei ole kõrvalekalle demokraatiast, sest parlamendi laialisaatmise sätestab põhiseadus.
    Valimiste läbiviimisel võib eristada järgmisi etappe:
    Ettevalmistav periood. Selle perioodi täpsustab valitsus lähtudes valimisseadusest. Valitsus määrab kindlaks valimisõiguslike kodanike arvu ja kohalikud valimiskomisjonid korrastavad valimisnimekirjad
    Valimiskampaania periood – algab sellest hetkest, kui valimised on välja kuulutatud. Kampaania eesmärk on tugevdada oma parteid või valimisliitu organisatsiooniliselt ja koguda endale valijaid. Parteid koostavad oma valimisprogrammi, vajaduse korral otsivad endale liitlasi, et moodustada valimisliitu ja alustavad valitsemispropagandat. Propaganda hulka kuulub ka logode valmistamine, sotsioloogilised küsitlused ja nende tulemuste avaldamine ajakirjanduses. Riigi ja ametiasutuste ülesandeks on jälgida, et kõik parteid peavad kinni valimisseadusest.
    Hääletamine – see on lühietapp ning kestab u ühe nädala. Siia mahub nii hääletus päev kui ka eelhääletus. Tähtsuselt on see aga valimiste tipphetk, sest selle tulemused näitavad, milline on uus parlamendi koosseis. Stabiilsetes riikides on valimisest osavõtnute arv 65-70%. Mida kõrgem on valijate protsent, seda seaduslikum on parlament. Pöördelised sündmused riigi poliitilises elus tõstavad elanikkonna poliitilist aktiivsust.
    Häälte lugemine – kui hääletamiseks ettenähtud aeg on lõppenud, avatakse pitseeritud valimiskastid valimiskomisjoni, ajakirjanduse ja sõltumatute vaatlejate juuresolekul. Esimesed valimistulemused selguvad 4-5 tunni möödumisel, lõplikud tulemused nädala möödudes. Valimisseadusega kehtestatud valimissüsteem määrab kindlaks selle, kuidas teisendatakse hääled saadikukohtades ehk mandaatides.
    Kui valimised on möödas, tuleb kaotajatel valijate otsusega leppida. Kui võimul olnud partei (või valimisliit kohalikus omavalitsuses) või koalitsioon kaotab, annab ta võimu üle rahulikult ning sõltumata võitjast peavad mõlemad pooled kokku leppima koostöös ühiskonna üldprobleemide lahendamisel.
    Kaotajad, kes satuvad opositsiooni, peavad samuti jätkama avalikus elus osale­mist, teades, et neil on täita oma roll. Ta ei pea olema lojaalne valitsuse konkreetse poliitika suhtes, küll aga riigi aluste seaduslikkuse ja demokraatia enda suhtes.
    Kõrgeim seadusandlik võim.
    Riigikogule kuulub Eestis seadusandlik võim. Riigikogus on 101 liiget, kes vali­takse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõttel neljaks aastaks. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamisel ja poliitiliste avalduste eest riigikogus või selle organites. Riigikogu liige on puutumatu . Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul riigikogu koosseisu ena­ muse nõusolekul. Ka ei tohi riigikogu liige olla üheski muus riigiametis.
    Riigikogu:
    • võtab vastu seadusi ja otsuseid;
    • otsustab rahvahääletuse korraldamise;
    • valib vabariigi presidendi;
    • ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid;
    • annab peaministri kandidaadile volitused vabariigi valitsuse moodustamiseks;
    • nimetab vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esi­mehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja;
    • nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed;
    • nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed;
    • otsustab valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise;
    • võtab vastu riigi eelarve ja kinnitab selle täitmise aruande;
    • esineb avalduste ja deklaratsioonide ning pöördumistega eesti rahva, teiste riikide ning rahvusvahe­liste organisatsioonide poole;
    • kehtestab riiklikud autasud , sõjaväelised ja diplomaatilised auastmed ;
    • otsustab umbusalduse avaldamise vabariigi valitsusele, peaministrile või ministrile;
    • kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra;
    • kuulutab vabariigi presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisat­siooni.

    Riigikogu peamine ülesanne on töö seadustega, mis jaguneb kolme järku:
    • algatamine;
    • arutamine ja vastuvõtmine;
    • väljakuulutamine.

    Seaduste (eelnõude) algatamise õigus on:
      • riigikogu fraktsioonidel;
      • riigikogu liikmetel;
      • riigikogu komisjonidel;
      • vabariigi valitsusel.

    Kõrgeim täidesaatev võim.
    Kollektiivse valitsemisorganina sündis valitsus (kabinet) 1714. aastal Inglismaal, mil troonile astus Hannoveri dünastia (loodi erakondlik kabinet). Tänapäevase kujuni jõu­dis valitsus Inglismaal 1832 . aasta parlamendireformi järel. Valitsuse eelkäijaks oli Inglismaal kuninga salanõukogu. Kuni XIV sajandini vastutasid kuninga salanõuni­kud ainult kuninga ees, kuid XIV sajandi algul (kuningas Edward II ajal) omandas parlament impiitsmendi õiguse – õiguse mõista kohut ka kuninga salanõunike üle.
    Eestis teostab vabariigi valitsus täidesaatvat riigivõimu põhiseaduse ja seaduste alusel kas vahetult või ministeeriumite ja valitsusasutuste kaudu. Valitsus on kolle­giaalne organ, mis koosneb peaministrist ja ministritest. Osa neist võib olla nn port­fellita ministrid (ilma ministeeriumita ministrid). Praeguse seaduse järgi ei tohi valit­suse liikmete arv olla üle 15. Üldjuhul on valitsuse istungid kinnised. Peaminister esindab valitsust, juhatab selle istungeid ning juhib ja ühtlustab valitsuse tegevust.
    Valitsus annab seaduse täitmiseks õigusaktidena välja määrusi ja korraldusi, pea­minister annab üksikküsimuste otsustamiseks korraldusi, minister annab välja määrusi ja käskkirju.
    Ministeerium jaguneb osakondadeks, mille struktuuriüksusteks on talitused ja bü­rood. Ministeeriumi struktuuriüksuste tööd juhib kantsler , tema äraolekul asekantsler. Kantsler annab välja käskkirju. Ministeeriumi valitsemisalas tegutsevad veel mitme­ sugused ametid ja inspektsioonid (ametit ja inspektsiooni juhib peadirektor, bürood juhataja või direktor ). Välisministeeriumi struktuuri kuuluvad ka Eesti Vabariigi vä­lisesindused.
    Valitsuse juures asub ka riigikantselei, mis korraldab valitsuse ja peaministri asja­ajamist ning tehnilist teenindamist. Riigikantseleid juhib riigisekretär, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister oma korraldusega.
    Vabariigi valitsuse ülesanded:
    • viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat;
    • suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust;
    • korraldab seaduste, riigikogu otsuste ja vabariigi presidendi aktide täitmist
    • esitab riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid;

    koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle riigikogule, korraldab riigieelarve täitmist ning esitab riigikogule riigieelarve täitmise aruande;
    • korraldab suhtlemist teiste riikidega jne.

    Bürokraatia.
    Bürokraatia on valitsemisele ja juhtimisele spetsialiseerunud sotsiaalne kiht klassiühiskonnas – riigi, majanduse, ühiskonna jt organisatsioonide ametnikkond. Bürokraatia kui sotsiaalne kiht hakkas kujunema juba orjanduslikus ühiskonnas, tugevnes absolutismi ajal ja sai eriti ulatuslikuks impeeriumi ajal (miljonid ametnikud). Tavaliselt saavutab bürokraatia suhteliselt suure sõltumatuse valitsevast klassist ja kogu ühiskonnast. Tal on kindlad eesõigused, paljudel juhtudel ka välised hierarhilise kuuluvuse tunnused (munder, auastme vastavad eraldusmärgid jms). Bürokraatiat iseloomustavad konformism (‘moe’ järgimine), tegevuse sisu allutamine vormile, püüd reglementeerida (määrustada, kindlale eeskirjale allutada) üksikasjalikult kõik ühiskonna ja isiku eluavaldused ning valvata pidevalt nende järele.
    Korruptsioon .
    Üsna oluline samm oli korruptsioonivastase seaduse vastuvõtmine 1995. aastal. Ehkki seadus kehtib juba 7 aastat, ei saa võitlust korruptsiooniga pidada kuigi edu­kaks. Põhjus on eelkõige selles, et korruptsiooni näol on tegemist väga keeruka nähtu­sega, mida pole suudetud isegi üheselt defineerida.
    Korruptsiooni olulisteks elementideks on alati isiku ebalojaalsus, salatsemine ja kasulootus. Lihtsustatult võib korruptsiooni all mõista ametisiku tegevust või tegevu­setust, millega ta tekitab riigile, omavalitsusele või avalik-õiguslikule juriidilisele isi­kule kahju või saab ise tulu.
    Korruptsiooni vastu võitlemine on väga raske. Eestis kehtiva korruptsioonivastases seaduses on rõhk asetatud korruptsiooni ennetamisele. Selleks on järgmised meetmed:
    • ametisikute majanduslike huvide deklareerimine ja nende avalikustamine;
    • töökohapiirangud (näiteks ei tohi ametiisik töötada ametikohal, kus tema otseseks ülemuseks on kas lähisugulane või hõimlane);
    • toimingupiirangud (ametiisikul on keelatud toimingud hõimlaste ja sugulastega).

    Et korruptsioonist pole suutnud vabaneda ükski riik, tuleb seada eesmärgiks selle nähtuse vähendamine minimaalsele tasemel. Tihti on korruptsiooni seotud diktatuuri ja türanniaga, kuid samas on korruptsioon laialt levinud ka demokraatlikes riikides. Poliitiline korruptsioon on demokraatiale ohuks , sest mitte kogu võim ei ole enam le­gaalne, vaid eksisteerivad võimukanalid, mis mõjutavad otsuseid ebaseaduslikul viisil.
    Riigipea.
    Riigipea on kas faktiliselt või nominaalselt kõrgema riigivõimu kandjaks ning ühtlasi riigi kõrgeimaks esindajaks tema suhetes välisriikidega. Ainuisikuliseks riigipeaks võib olla kas päritavate võimuvolitustega monarh või teatud tähtajaks valitud president. Monarh on riigipea, kellele kuulub kõrgema riigivõimu täius (absoluutne monarhia) või on monarhi võimutäius piiratud (konstitutsiooniline monarhia).
    President/riigipea on täidesaatva võimu kõrgeim ametiisik, kes esindab riiki ja võtab seaduses sätestatud ulatuses osa ka seadusandliku võimu teostamises. Sageli on riigipea pädevuses teatud ametnike ametissenimetamine ning vabastamine (diplomaadid, sõjaväe juhtkond ja õiguskantsler) , sealhulgas tihti ka valitsuseliikmete, kuigi see pädevus on suhteliselt formaalne parlamentaarses riigis. Riigipea pädevuses võib olla ka seadusandliku kogu laialisaatmine, kas siis üleüldse või teatud juhtudel (vastavalt põhiseadusele, kehtiv ka Eestis). Teistsugune on olukord presidentaalsetes riikides kus riigipeale kuulub kogu täitevvõim. Riigipea võib siis olla ka valitsusjuht ja presidentaalsetes riikides on riigipeal märkimisväärne seadusandlik õigus. President võib anna seaduseid ning dekreete üsna ulatuslikes valdkondades. Eesti põhiseaduses on presidendi pädevus loetletud paragrahvis 78 ja võib öelda et tegemist on peamiselt esindusfunktsioonidega.
    Eesti Vabariigi president on Eesti riigipea. Tal on põhiseaduse alusel 20 ülesannet või pädevust, kuid olulisemad neist on järgmised:
    esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises;
    nimetab ja kutsub Vabariigi Valitsuse ettepanekul tagasi Eesti Vabariigi diplomaatilisi esindajaid ja võtab vastu Eestisse akrediteeritud esindajate volikirjad ;
    kuulutab välja Riigikogu korralised ja erakorralised valimised;
    kuulutab välja seadusi (võib ka välja kuulutamata jätta) ning kirjutab alla ratifitseerimiskirjadele;
    algatab põhiseaduse muutmist;
    nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmeid;
    nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi;
    nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud;
    teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ning kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametisse nimetamiseks;
    annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid;
    vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või kergendab karistust;
    annab välja seadlusi jne.
    Kohtuvõim.
    Kohtuvõim, võrreldes seadusandliku ja täitevvõimuga, on väga piiratud ja tegemist on konkreetse võimuga – kohus vaatab läbi ning lahendab vaidlusi, mis on talle lahendamiseks esitatud (vastupidiselt seadusandlikule- ning täitevvõimule) st kohus ei saa ise otsustada, mida ta lahendab. Kohus lahendab vaidluseid kohtumenetluse käigus ehk seadusega sätestatud protseduurilises korras. Kohus teeb otsuse olenevalt seadusest. Kohus kannab seaduslikku ülistust ning seda ka riigi suhtes. Igasugused poliitilised otsused ning mõjud peaksid olema välistatud – kohus peab lähtuma seadusest. Kohtute puhul võib eristada üldkohtuid ja erikohtuid. Üldkohtu pädevusse kuuluvad põhimõtteliselt kõik vaidlused. Erikohtud on ainult teatud asjade läbivaatamiseks (halduskohtud, Eestis rohkem pole, kuid võivad olla veel militaarkohtud, töökohtud, maa- ja veekohtud, alaealiste kohtud jne). Erikohtud võivad moodustada omaette kohtusüsteemi ning tipneda omaette kõrgeima kohtuinstantsiga (saksamaal näiteks 5 erinevat). Eraldi kohtud on konstitutsioonikohtud, mille pädevusse kuulub eelkõige seaduste põhiseadusele vastavuse kontroll.
    Kohtuvõim on kolmetasandiline: 1) Maa- ja linnakohtud + halduskohus
    2) Ringkonnakohus (Tallinnas, Tartus, Jõhvis). Kui esimese astme otsus ei meeldi, siis võib edasi kaevata ringkonnakohtusse. 3) Riigikohus – kõige kõrgem aste. Asub Tartus, et veelgi rõhutada kohtuvõimu eraldatust täidesaatvast ja seadusandlikust. Kohtunikke nimetatakse ametisse kolme asutusse: 1) Riigikogu esimehe kandidaadi esitab riigikogule kinnitamiseks vabariigi president. 2) Riigikohtu liikmed määrab riigikogu riigikohtu esimehe ettepanekul. 3) Kõik muud kohtunikud nimetab president ametisse riigikohtu ettepanekul. Kohtunik määratakse ametisse eluks ajaks + 5 aastat võib olla pensioni ajast.
    Võimude lahusus.
    Võimude lahususe printsiibi eesmärgiks on vältida kogu võimu koondumist ühe organi kätte. Samuti aitab võimude lahusus tagada efektiivsemat tööjaotust. Eristada võib personaalset ja funktsionaalset võimude lahusust. Personaalne võimude lahusus tähendab seda, et ükski isik ei saa samaaegselt osaleda mitme võimuharu tegevuses. Vabariigi põhiseadus sätestab, et riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis. Põhimõte on selles, et isikul võib tekkida huvide konflikt kui tegutseda täidesaatva võimu kandjana ja seadusandjana. Funktsionaalne võimudelahusus tähendab seda et riigi võimu erinevad funktsioonid on jaotatud erinevate organite vahele: seadust annab riigikogu, täide viib valitsus, kohut mõistab kohus. Samas ei ole võimud kunagi täielikult lahus ning teineteisest sõltumatult. Ameerika põhiseaduses hakati kasutama “kontrollide ja tasakaalude süsteemi”, mis tähendab seda, et ühel võimuharul on oma pädevuse piires võimalik teist võimuharu mõjutada, kontrollida ning osaleda tema tegevust oma tegevusvaldkonna piires/pädevuses. Ehk ükski võimuharu ei teosta täielikult ja üksinda oma funktsiooni teatavatel juhtudel on vaja teiste võimude nõusolekut. Selle süsteemi eesmärgiks on see, et veelgi enam jagada võim laiali, et ühelgi võimuharul ei oleks oma harus ainupädevust, et kogu see võim ei oleks ühte kohta kontsentreeritud. Erinevad võimuharud piiravad ja kontrollivad teineteist, mille tulemusena ei saa ükski neist vohama hakata ning on tagatud isikute põhivabadused.
    Näited sellest kuidas see süsteem toimib:
    Seadusandlik võim teostab kontrolli täidesaatva võimu üle:
    Osaledes võimu täitjate nimetamisel
    Riigikogu liikmetel on õigus esitada arupärimisi valitsusele või selle liikmetele (interapellatsiooniõigus)
    Parlamendil on õigus valitsuse liiget umbusaldada ehk valitsuse tagandamise õigus.
    Kontrolli teostatakse ka riigieelarve kaudu, öeldes kuhu vahendeid suunata.
    Ankeetõigus – seadusandjal on võimalik moodustada uurimiskomisjone (N: Eestis moodustati komisjon eesti raudtee erastamise uurimiseks).
    Resolutsiooni õigus – riigikogul on õigus esitada valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist toimingust (Eestis põhiseaduse järgi on riigikogul õigus teha valitsusele ettepanek mingi seaduse välja töötamiseks. Seda on ka kasutatud, kuid mitte väga sageli).
    Täidesaatva võimu mehhanismid seadusandliku võimu mõjutamiseks:
    Valitsusel on seaduseelnõude algatamise õigus. Enamus seaduseid ongi valitsuse poolt algatatud, sest ministeeriumite näol on valitsusel selle jaoks aparaat olemas.
    Riigikogu peab arvestama sellega, et kui ta avaldab valitsusele umbusaldust, siis võib vabariigi president peaministri ettepanekul riigikogu laiali saata ning kutsuda esile erakorralised valimised. See on vastukaaluks riigikogupoolsele umbusaldamisele.
    Valitsus võib siduda seaduseelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega ehk esitada ultimaatumi, kas seadus või me astume tagasi.
    Presidendile kuuluv vetoõigus ehk presidendi õigus jätta seadus välja kuulutamata. Eesti põhiseaduse kohaselt ei ole presidendil absoluutset vetot vaid tal on suspensiivne ehk edasilükkav veto . Kui riigikogu võtab seaduse muutmata kujul uuesti vastu, siis president peab selle välja kuulutama või peab pöörduma riigikohtu poole kui ta leiab, et seadus on vastuolus põhiseadusega.
    Teatud mööndustega riigikontrolli ning õiguskantsleri poolt teostatud järelvalve seadusandja üle. Riigikontroll kontrollib eelkõige riigikogu kantselei majanduslikku otstarbekust
    Kohtu poolne kontroll seadusandja üle:
    • Kõige olulisem on riigikohtu järelevalve seaduste üle põhiseaduslikkuse järelevalve korras ehk kui riigikohus leiab, et seadus on vastuolus põhiseadusega, siis tunnistab ta selle kehtetuks
    • Põhiseaduslik järelvalve ei piirdu ainult riigikohtuga, sest igal kohtul on õigus ja kohustus jätta seadus kohaldamata, kui nad leiavad, et see on põhiseadusega vastuolus.
    • Kohtuvõim kontrollib vastavalt põhiseadusele nii, et riigikohtu pädevusse kuulub riigikogu liikme volituste ennetähtaegne volituste lõpetamine, kui riigikogu liige on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma (Eestis ei ole veel ette tulnud).

    Kohus kontrollib täitevvõimu:
    Eelkõige toimub kontroll halduskohtu menetluses, sest iga isik võib täitevvõimu mõne toimingu või seadusaktiga rikkuda mingeid isiku õiguseid.
    Ka täitevvõimu üldaktid (valitsuse ja ministrite määrused) alluvad põhiseaduslikule järelvalvele. Kui halduskohus kontrollib üksikakte või toiminguid , siis põhiseaduslikus järelvalves kontrollitakse üldakte.
    Riigikohtul on pädevus tunnistada vabariigi president kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma.
    Seadusandlik võim kontrollib kohtuvõimu:
    • Mõjutades seda seadusandliku tegevuse kaudu ehk võttes vastu seaduseid nii kohtute ülesehituse kui ma menetlemiskorra kohta.
    • Riigieelarve vastuvõtmise kaudu otsustatakse, millises ulatuses kohtuid finantseeritakse.
    • Riigikogu nimetab ametisse riigikohtu esimehe ning riigikohtu liikmed ehk seadusandja osaleb kohtuvõimu komplekteerimisel

    Täitevvõim kontrollib kohtutegevust:
    • Riigieelarve eelnõu koostamise ning selle täitmise korraldamisega
    • Kohtute tegevuse kontroll riigikontrolli poolt (jutt käib kohtute haldustegevusest mitte õigusmõistmise poolepealt).
    • Vabariigi  president nimetab ametisse esimese ja teise astme kohtunikud.
    • Täitevvõim avaldab kohtule mõju sel viisil, et ta koostab seaduseelnõusid, mis võivad mõjutada ka kohtute tegevust.

    Seega, rääkides võimude lahususest, ei ole tegemist absoluutse lahususega vaid nende vahel toimub pidev vastastikune mõju –võimude lahusus on pigem kontrollide ja tasakaalude mehhanism . 
    Opositsioon .
    Opositsioonis olemine – opositsioonis olev partei teostab kontrolli valitsuse tegevuse üle ning püüab vastavalt võimalustele mõjutada koalitsiooni poliitikat. Lähtutakse põhimõttest, et vaidlusest selgub tõde.
    Opositsiooni ülesandeks ei ole kritiseerida võimu ega blokeerida otsuseid, vaid opositsioon peab toetama valitsust küsimustes, mis puudutab üldriiklikke huve ning peab jälgima, kas täidetakse valitsuslubadusi. Delegatsiooni kaasatakse ka opositsiooni liikmeid. Opositsiooni puudumisel ei ole tegemist demokraatliku riigiga.
    Delegatsioon - rühm isikuid, kes on saadetud läbirääkimisele, kongressile, konverentsile või mujale esindama riigi, valitsuse või organisatsiooni huve.
    Kohalik omavalitsus .
    Väiksemad riigid, nagu Antiik-Kreeka linnriigid , täitsid ühtlasi kohaliku võimu aset. Suurriikides ei üritanudki keskvalitsus paljusid kohalikke küsimusi lahendada ning kohalikud inimesed pidid nendega ise tegelema. Keskaegset linna juhtis raad , mille valimisel osalesid eelkõige jõukad linnakodanikud. Hiljem laienes valimisõigus ka tsunftidesse ja gildidesse kuuluvatele meistritele ja väikekaupmeestele. Siiski polnud omavalitsuste võim kuigi oluline. Uusaja algul oli see märkimisväärne vaid Inglis­maal.
    19. sajandil hakati omavalitsuste rollile suuremat tähelepanu pöörama. Kohalikku võimu ei peetud enam keskvõimu vaenlaseks ning riigi ja omavalitsuste ülesandeid jagades püüti arvestada otstarbekust.
    Et kohalikud omavalitsused täitsid piirkonniti väga erinevaid ülesandeid, siis on neid mõnikord raske eristada kohapealsest riigihaldusüksusest. Peamisteks omavalit­suse tunnusteks said kohaliku esinduskogu olemasolu ja maksustamisõigus. Kohaliku omavalitsuse võimupiirid on eri kohtades erinevad. USAs ja Saksamaal on need suu­red, Prantsusmaal ja Jaapanis tunduvalt väiksemad.
    Ka esinduskogude suurus on suuresti erinev, USAs on need väikesed, Euroopas aga suured. Kohaliku valitsuse juht, keda valdavalt tuntakse linnapea või vallavane­mana, valitakse enamasti esinduskogu poolt. Tavaliselt on nad ametis üks või kaks ametiaega, Prantsusmaal kauem. Kohaliku täitevvõimu ametnikke võetakse enamasti tööle konkursi korras. Kohalike omavalitsuste maksustamisõigus on enamasti piira­tud, tavaliselt on maksustatud kinnisvara, sest seda ei saa kõrge maksu eest põgenedes teise omavalitsusüksusse viia. Enamasti saavad omavalitsusüksused oma ülesannete täitmiseks riigilt raha juurde.
    Peamiselt täidavad kohalikud omavalitsused järgmisi ülesandeid:
    hoolitsevad heakorra eest;
    juhivad veevarustust ja kanalisatsiooni;
    hoiavad korras tänavavalgustust, surnuaedu, turge;
    majandavad kohalikke haiglaid ja esmast sotsiaalhoolekannet;
    korraldavad ühiskondlike hoonete haldamist ja ehitamist ning elamuehitust;
    tegelevad hoolekandega.
    Enamasti alluvad neile põhikoolid, sageli ka keskkoolid. Jõukamad võivad üleval pidada muuseume või isegi ülikoole. Omavalitsused võivad olla ühe- või kahetasan­dilised (mõnikord isegi enamatasandilised). Kahetasandilise omavalitsuse puhul jagu­neb suurema omavalitsuse maa-ala väiksemateks osadeks, millel on omakorda valitav esinduskogu. Näiteks Rootsi omavalitsuslik maakond (lään) jaguneb kommuunideks. Kõige levinum on kahetasandiline omavalitsus. Eestis on 1993. aastast vaid ühetasan­diline omavalitsus, see tähendab, et maavolikogu puudub.
    ÜHISKONNA MAJANDAMINE .
    Ühiskonna majandusressursid .
    Iga ühiskonna suurim majandusprobleem seisneb selles, et inimeste tahtmised ja soovid on piiramatud, ressursid nende rahuldamiseks aga piiratud. Ressursside piiratuse all mõistetakse seda, et neid pole piisavalt, et rahuldada inimeste kõiki soove Ressursside piiratus paneb inimesed valiku ette - tuleb otsustada, milliseid soove ja missuguses järjekorras rahuldada, sest kõike nagunii ei saa. Ülejäänud tahtmiste elluviimisest tuleb lihtsalt loobuda . Sellega tegeleb üks sotsiaalteadustest – majandusteadus .
    Ressursid ( tootmistegurid ) koosnevad:
    • loodusvarad (maa, maavarad , hapnik jmt.)
    • reaalkapitali ressursid (tehased, masinad, seadmed , inventar jms.)
    • inimkapital (töötav elanikkond erinevate teadmiste, oskuste, kvalifikatsiooni, ambitsioonide ja juhtimisvilumustega).

    Maa kui ressurss on üldmõiste, mis ühendab kõiki loodusressursse: maad, vett, metsa, mineraale , hapnikku, ka loomi. Töö tähistab inimeste vaimsete ja kehaliste võimete kogusummat. Kapital hõlmab varasema tootmisprotsessi käigus loodud tööprodukte, mida kasutatakse kaupade tootmiseks ja teenuste osutamiseks. Kapital luuakse töö- ja maakulutuste tulemusena. Ta kujutab endast erilist liiki tootmistegurit, kuna erinevalt maast ja tööst on ta üheaegselt nii tootmistegur kui ka töö tulemus. Kapitalist rääkides peame silmas füüsilist kapitali, so reaalseid esemeid (masinad, seadmed, aparaadid, hooned, teed, lennuväljad jne), mis on inimeste poolt loodud ja edasiseks kasutamiseks mõeldud. Võib eristada ka inimkapitali. Inimkapital sisaldab neid inimeste teadmisi ja oskusi, mis on nende töös vajalikud. Lisaks eelnimetatud kapitali liikidele eksisteerib ka finantskapital, mis esindab teatud kogust füüsilist kapitali (näiteks firma aktsiad). Ta on vajalik selleks, et muretseda füüsilist kapitali. Ettevõtlikkus on erilist liiki ressurss, so teadmised ja oskused, mis on vajalikud selleks, et mõista vajadust mingi uue toote valmistamise järele või osata toota paremat, täiuslikumat kaupa.
    Ressursse võib tootmisprotsessis hüviste (kaupade ja teenuste) valmistamiseks mitmeti kombineerida. Kuna ressursid kaupade tootmiseks ja teenuste osutamiseks on piiratud, on piiratud ka hüvised ise Hüvis on piiratud, kui tema hulk, mida inimesed soovivad, on suurem kui see hulk, mis on vabalt saadaval. Kuna inimesed ei saa kõiki hüviseid, mida nad soovivad, siis on nad sunnitud pidevalt valima . Valikut tehes tuleb paratamatult millestki loobuda.
    On mõned hüvised, mida võib pidada tasuta hüvisteks, kuna nende vabalt kättesaadav hulk on suurem kui see hulk, mida inimesed soovivad. Näiteks õhk ja merevesi. Samas muutuvad ka nemad aja jooksul piiratud hüvisteks (näiteks puhas õhk ja puhas vesi). Tasuta hüviste alla kuuluvad need asjad, mis pole majandustegevuse tulemused.
    Aga hüvised pole tasuta ka sel juhul, kui meie nende eest maksma ei pea. Keegi kuskil katab need kulutused ikkagi (tasuta haridus, parkimine ).
    Riik ja majandus.
    Majandusteaduses räägitakse turutõrgetest, s.t. olukordadest, kus turumehhanismid ei suuda tagada maksimaalset kasumit (haridus, loodushoid , maanteede kasutamine, riigikaitse jmt.).
    Sel juhul peab riik (täidesaatev ja seadusandlik võim) sekkuma majandusse:
    reguleerima kaupade hindu, kvaliteeti ja kvantiteeti;
    mõjutama subsiidiumide ja maksudega majanduskäitumist;
    tegelema ise tootmisega;
    tegema rahalisi ülekandeid ja väljamakseid vastavalt sotsiaalsetele vajadustele.
    Sotsiaalses kontekstis on majandusega lahutamatult seotud ühishüved. Need on kaubad , teenused, hüved, mida inimesed tarbivad kollektiivselt ilma turu vahenduseta.
    Ühishüved on julgeolek, haridus, kultuur, tervishoid , normaalne elukeskkond.
    Nad on:
    • ammendatud , kuna keegi ei saa neid jäägitult ära kasutada ega piirata teiste võimalusi nende tarbimisel;
    • välistamatud, s.t. loodud tarbimiseks kõigile ühiskonnaliikmetele.

    Ühishüvede loomine nõuab suuri kulutusi, mis on jõukohased ainult kogu ühiskonnale tervikuna . Neid pakubki riik. Rahalisi vahendeid saadakse maksudest ja nad on riigieelarve oluliseks osaks.
    Majandusarengu planeerimine liberaalses ühiskonnas majanduspoliitika.
    Majanduse riiklikku pikaajalist planeerimist nimetatakse majanduspoliitikaks.
    Riigisiseses arengus kuuluvad majanduspoliitika valdkonda järgmised küsimused:
    majanduse struktuuri valik ning vajadusel selle restruktureerimine;
    majandussfääri kindlustamine kvalifitseeritud tööjõuga;
    regioonide majandusarengu tasakaalustamine ;
    õigusliku baasi loomine efektiivseks majandustegevuseks;
    stabiilse raha ja pangasüsteemi hoidmine;
    majanduslikult ja sotsiaalselt õigustatud maksusüsteemi loomine;
    kontroll majandustegevuse tulemuste üle;
    välismajandus (osalus rahvusvahelistes majandusorganisatsioonides, vabakaubandus - ja tollilepingute sõlmimine jmt.)
    Majanduse regulatsioon seaduste, maksu- ja rahapoliitika ning turumehhanismide abil.
    Ühiskonna majandamisel tuleb tasakaalustamata majandus muuta tasakaalustatuks, kus ühiskond suudab oma liikmete vajadusi rahuldada vastavalt olemasolevatele ressurssidele ja majanduslikus käibes kehtivale korrale.
    Valitsuse majanduslikud ülesanded: 1) seadusandluse tagamine majandustegevuseks – riik kehtestab seadused ettevõtte toimimiseks N: töö- ja puhkeaja seadus, tarbijakaitse- ning konkurendiseadus 2) tulude ümberjaotamine ühiskonnas – toetused ja abirahad 3) avalike hüvede pakkumine – riigikaitse, kultuur.
    Valitsus viib riigi eesmärke ellu maksu- ja rahanduspoliitika abil. Riigi poolt kehtestatakse elanikkonnale otsesed ja kaudsed maksud. Otsesed maksud on need, mida maksuamet otseselt maksumaksja käest sisse nõuab – võetakse teenitud palgast maha ja otsese maksu peamiseks maksuks on tulumaks. Kusjuures otsene maks võib olla 1) progresseeruv e astmeline – keskmine maksumäär tõuseb koos sissetuleku suurenemisega 2) proportsionaalne – kõigile riigi kodanikele on tulumaks ühesugune. Eesti Vabariigis on tulumaks 26% (alates 01.01.2006 on see 24%). Tulumaks võib olla regressiivne – maksumäär
    langeb koos sissetuleku suurenemisega. Otsese maksu puhul on vaja lahendada küsimus: Milline on maksuvaba miinimum ja milliseid makse, soodustusi riigis tehakse.
    Kaudsed maksud on need, mis on arvatud kaupade ja teenuste hinna sisse. Käibemaks on maks, mida riik võtab kõikidelt jaemüügi kaupadelt. Aktsiisimaks on riigi poolt maks teatud kaupadele (tubakas, alkohol ) ning aktsiisi maksuna võetud raha läheb reeglina kultuuri arendamiseks . Tollimaks on maks, mida tuleb maksta kaupade eest riigipiiridel.
    Makse makstakse mitte ainult riigile, vaid ka kohalikele omavalitsustele (maamaks). N: omavalitsused saavad rahalisi eraldisi riigi eelarvest.
    Mitmed maksud on riigi eelarvest lahutatud ja antakse üle otseselt vastavale sihtkaupadele. N: ravikindlustus maks, mis läheb otseselt haigekassale. Kõik kohustusmaksud, kindlustusmaksud ei lähe eelarvesse, vaid eluvaldkonda, kuhu nad on mõeldud. N: autokindlustus, kust kogutud maksud lähevad liikluskindlustuse fondi.
    Eestis kehtestati üldine maksukoormus 1996. aastal 36% sisemajanduse kogutoodangust. Nendes riikides, kus võimus on sotsiaaldemokraatlikud parteid, on tulumaks kõrgem, sest riigi poolt tehtavad väljamaksed erinevale elanikkonnale on suuremad. Omaette probleemiks on maksude sissenõudmine. Maksudest kõrvalehoidmiseks on varimajandus ja ümbrikupalgad. Et seda ei oleks, tegelevad maksudest kõrvalehoidmisega nii maksuamet kui politsei.
    Maksudest laekub riigieelarve – sellepärast on riigile tervikuna kasulik, kui maksud laekuvad korralikult, sest on vaja, et tulude ja kulude pool oleks tasakaalus. Riigi eelarvesse laekunud rahade jaotamist on võimalik mõjutada. Toimivad läbirääkimised, kus ühel poolel on ametiühingud, kes esindavad töötajaid ja teisel pool on tööandjate ühendused ning nende läbirääkimiste käigus lepitakse kokku palga riiklik alammäär, otsustatakse elatusmiinimumi ja pensionide tõstmiseks.
    Kaupade ost-müük saab toimuda siis, kui nii ostjad - müüjad peavad vahetust samaväärseks – kauba ostja tunnistab kauba samaväärseks selle hinnaga, muidu ta ei ostaks ning kauba müüja tunnistab, et rahasumma on väärt kaubast loobumist, muidu ta oma toodet ei müüks. Turuprotsesside puhul eeldame seega ekvivalentset vahetust - midagi ei saada ega anta ilma samaväärse kompensatsioonita. Ostes või müües kaupu suurendavad inimesed oma heaolu. Heaolu ei saa suurendada aga midagi vastu andmata. Õige peaks olema aga vastupidine – kellegi heaolu ei saa halveneda kui ta seda ise ei põhjusta. Tegelikus elus on aga rohkesti olukordi, mille puhul antud loogika ei kehti – inimeste heaolu võib suureneda ka siis, kui nad midagi vastu ei anna ja halveneda, ilma et nad ise süüdi oleksid. Selle põhjuseks on mitmesugused tootmise ja tarbimisega seotud kõrvalmõjud.
    Välismõjuks nim seda kui kellegi tegevuse tagajärjel ühiskonna liikmete heaolu suureneb või väheneb nende enda tegevusest sõltumatult. Turg ei ole võimeline ära hoidma inimeste (majandus) tegevusega kaasnevaid negatiivseid välismõjusid ja ergutama piisavalt positiivsete välismõjude pakkumist. Turg ei toimi siin ühiskonna heaolu seisukohalt optimaalselt. N: elektrijaamad . Kuna tootmisressursid on alati piiratud, siis mingi kauba ületootmine vähendab teiste samuti vajalike kaupade valmistamist – me ei saa elada üle oma võimete. Ühiskond ei peaks
    tarbima kaupa rohkem, kui tema tegelikud võimalused seda lubavad. Looduskeskkonna saastamisel võib sattuda ohtu kogu inimkonna eksistents. Ettevõtted ja majapidamised peavad looduskeskkonda heaperemehelikult aga samas ka efektiivselt.
    Riigipoolsed võimalused negatiivse välismõju reguleerimiseks:
    • otsene keelustamine
    • moraalne mõjutamine N: surve avaliku arvamuse kaudu (80 fosforiidisõda)
    • maksude kehtestamine nt saastemaks

    Riigipoolsed võimalused positiivse välismõju kujundamiseks:
    raha ja vahendite suunamine N: haridus, tervishoid, kunst jm
    ühiskonnaliikmete haritusele ja kasvatusele suurema tähelepanu pööramine ning nende väärtustamine. Mida kultuursemad ja haritumad on inimesed, seda kiiremini areneb majandus ja ühiskond tervikuna ning suureneb heaolu.
    Makromajanduse e makroökonoomika põhinäitajad.
    Mikroökonoomika uurib spetsiifiliste majandusüksuste (kodumajapidamine, firma, teatav turg või tootmisharu) majanduskäitumist mitmesuguste valikute tegemisel. Ta uurib neid tegureid, mis mõjutavad majanduslikke valikuid ; seda, kuidas nende tegurite muutused mõjutavad konkreetseid valikuid ja kuidas turg koordineerib erinevate otsustajate valikuid. Põhirõhk mikroökonoomikas on hüvise hinna uurimisel , tema kujunemisel ja tema mõju väljaselgitamisel tootmismahule antud hüvise turul. Ta on seotud selliste nähtuste uurimisega nagu nappus, valik, alternatiivkulu , piirkulu jne
    Makroökonoomika on majandussüsteemi kui terviku teoreetiline käsitlus ning tema uurimisobjektiks on kogu rahvamajandus. Makroökonoomika analüüsib rahvamajanduses toimuvaid majanduslikke protsesse ja püüab leida vastust küsimusele, kuidas parimal viisil saavutada majanduse nelja põhilist eesmärki: majanduskasvu, stabiilset hinnataset ja tööhõivet ning välismajanduse tasakaalu.
    Makroökonoomika tähtsaim näitaja on rahvamajanduse kogutoodang . Rahvamajanduse kogutoodang (RKT) on majanduses teatud ajaperioodil toodetud lõpphüviste summa, millele on juurde arvatud ekspordi ja impordi saldo .
    Kõrvuti rahvamajanduse kogutoodanguga on majanduse seisundi näitajaks sisemajanduse kogutoodang. Sisemajanduse kogutoodang (SKT) on rahvamajanduse kogutoodang, mis hõlmab ainult riigi enda territooriumil aasta jooksul toodetud lõpphüviseid. Seega on SKT kogutulu , mis teenitud antud riigis. See sisaldab välismaalaste tulu, mis on teenitud Eestis, kuid ei sisalda meie riigi kodanike teenitud tulu välismaal.
    Sisemajanduse kogutoodangut võib arvutada nii sissetuleku meetodil kui ka tarbimise meetodil.
    SKT TARBIMISE MEETODIL
    SKT SISSETULEKU MEETODIL
    Eratarbimiskulutused
    Erainvesteeringud
    Avaliku sektori kulutused
    Netoeksport
    Palgad ja sotsiaalkindlustusmaksed
    Amortisatsioon
    Kaudsed netomaksud
    Tegevuse ülejääk
    Toodud skeemist on näha, et sisemajanduse kogutoodang mõõdab nii rahvamajanduses tehtud kulutusi kui ka rahvamajanduses saadud tulu. Rahvamajanduses tehtud kulutusi väljendab skeemi vasak pool ja rahvamajanduses teenitud tulu mõõdab skeemi parem pool.
    Eratarbimiskulutused on majapidamiste poolt tehtavad kulutused kaupade ja teenuste ostmiseks . Erainvesteeringud on kulutused, mida tehakse tootmishoonete ehitamiseks, seadmete ostmiseks ja elamuehituseks ning amortisatsiooniks. Avaliku sektori kulutused on üks osa valitsuse kulutustest kaupade ja teenuste ostmiseks. Netoeksport on ekspordi ja impordi vahe
    Kõrvuti sisemajanduse kogutoodanguga kasutatakse majanduse üldise seisundi iseloomustamiseks ka teisi rahvamajanduslikke agregaatnäitajaid. Lahutades sisemajanduse kogutoodangust põhivara kulumi (amortisatsiooni) saadakse sisemajanduse puhastoodang.
    Rahvatulu defineeritakse kui töö ja omandi arvelt saadud kogutulu, mis on saadud kaupade tootmisest ja teenuste osutamisest. Rahvatulu arvutamiseks tuleb puhasproduktist maha arvata kaudsed maksud (näiteks käibemaks, aktsiisimaks jne) ja siirdemaksed (näiteks lastetoetused , töötute abiraha jne). Samal ajal lisatakse juurde avaliku sektori ettevõtetelt tagasisaadavate summade ja valitsuse subsiidiumide positiivne vahe
    Isiklik tulu on see tulu, mida inimesed tegelikult saavad. Isiklikku tulu eristatakse rahvatulust kahe tunnuse põhjal: 1) Osa rahast, mis on teenitud ei kuulu väljamaksmisele, näiteks sotsiaalmaks 2) Inimesed saavad tulu teistest allikatest peale töötasu - töötu abiraha, pensionid jne
    Kasutatav tulu on see tulu, mis jääb inimestele peale maksude maksmist.
    Välismajanduspoliitika.
    Kuna üheski riigis ei ole piisavalt sisemaiseid ressursse, et rahuldada elanikkonda vastavalt nende vajadustele, astub riik või ettevõtted majandussuhetesse teiste riikidega ja nii kujuneb välja välismajandus. Seda reguleeritakse rahvusvaheliste lepingutega. Enamus riike on avatud majandusega – suheldakse aktiivselt teiste riikidega, kuid on ka suletud majandusega riike – see riik püüab hakkama saada ainult riigisiseste ressurssidega. Tänapäeval on niisuguseks riigiks Albaania.
    Kui rääkida ühe riigi seisukohast majandussuhetes teiste riikidega, siis on tegu väliskaubandusega. Kui aga rääkida riikidevahelisest majandusest üldse, siis on see rahvusvaheline majandus ning seda majandust juhivad mitmesugused rahvusvahelised organisatsioonid. 1955. aastast tegutseb maailma Kaubanduse Organisatsioon (WTO). Sellesse organisatsiooni kuuluvad riigid kauplevad omavahel soodustingimustel – alandavad omavahelises kauplemises tolle. 1945. aastast tegutseb Rahvusvaheline Valuuta Fond (IMF). Peale II ms asutati Maailmapank (BRD), mille ülesandeks on liikmesmaadele majanduse arendamiseks teostada mitmeid investeerimisprogramme ja anda riikidele laenu. Et maailma majandus ja rahandus organisatsioonid saaksid korralikult tegutseda, on vaja, et finantsturud püsiksid stabiilsena.
    Väliskaubandus on rajatud riikide vastastikuse kasusaamise põhimõttele. Ostetakse kaupu, mis võimaldavad oma riigis tööd kokku hoida ja rahva heaolu suurendada. Riikide vahel tekib riikidevaheline tööjaotus ning see võimaldab ka arenguriikidel lülituda rahvusvahelisse majandusse. Arengumaades on odav tööjõud ja seda kasutatakse mitmesuguste detailide valmistamisel ( autoosad , riidekaubad) ära. Arengumaade inimestele tööandmine võimaldab arengumaades elatustaset tõsta.
    Riikide kaubanduses on import ja eksport . Kasulik on niisugune majandus, kus import ja eksport on enamvähem tasakaalus. Riikidevahelises kaubanduses võib kehtida enamsoodusrežiim – riigid, kus see kehtib, suhtlevad omavahel kui soositud partneritesse ja kaupu vahetatakse tollivabalt või alandatud tollidega. Tollimaksu sisseseadmine riikides on eelkõige selleks, et kaitsta omamaist põllumajandust ja tööstust.
    Kaubanduses on kasutusel mitmesuguseid mõisteid, mis reguleerivad kaubandust. N: kvoot – kauba koguse sosse või väljaveo reguleerimiseks; litsents – näitab nii kauba kogust kui ka ettevõtet, mis saab teatud perioodiks kauba eksportimise ja importimise õiguse. Ekspordi tõkked on selleks, et keelata või limiteerida mingi kauba väljavedu. Seda kasutatakse rahvuslike väärtuste kaitseks N: kunstiväärtused. Kaubandusembargo tähendab kauplemise keeldu nende riikidega, kes ei pea kinni üldtunnustatud kauplemisreeglitest või kus rikutakse inimõigusi või kus peetakse sõda.
    On ka vahendeid, mis ergutavad väliskaubandust: subsiidiumid e lisatasud – valitsus annab ettevõttele lisatasu teatud kauba ekspordi eest, sest tahetakse soodustada teatud kauba väljavedu. Dumping – kauba müümine välisturul odavama hinnaga, kui sama kaupa müüakse siseturul. Selle eesmärgiks on välisturu juhtiva positsiooni saavutamine antud kauba müümisel ja väliskonkurentide kõrvaldamine. Tolliliit – selle moodustavad grupp riike selleks, et omavahel kaubelda tollivabalt ja kui tolliliitu kuuluvatel riikidel tekib vajadus kaubelda kolmandate riikidega, siis kehtestavad liitu kuuluvad riigid kolmandate riikide suhtes ühtsed tollimäärad. Tollivaba kaubanduses omavad olulist tähtsust vabakaubandus piirkonnad, mis asuvad üle maailma erinevates paikades ja seal toimib tollivaba kaubandus. Niisugust kaubandust, kus tollimaksud on kaotatud, nimetatakse vabakaubanduseks. Majandusteadlastel pole ühtset seisukohta selle kohta, kas tollivaba kaubandus on riikidele kasuks või kahjuks, ning sellepärast on enamustel riikidel tollipiirid.
    Eesti impordib : metalli, metallitooteid, puitu, puidutooteid, transpordivahendeid, teravilja ja muid põllumajandus tooteid.
    Eesti ekspordib: Eestis toodetud metallikaupu, puitu, mööblit, toiduaineid (piimasaadusi), keemia kaupu jm.
    Euroopa Liidu fiskaalpoliitika ja ühisturg.
    Fiskaalpoliitikaks nimetatakse valitsuse tegevust majandusliku aktiivsuse mõjutamisel läbi maksude ja eelarvekulutuste.
    Euroopa Liidu printsiibid :
    Eelarvepoliitika on liikmesriigi pärusmaa. 
    Maksupoliitika on valdavalt liikmesriigi siseasi, kuid EL sekkub kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise tagamiseks (nt käibemaks ja aktsiisid).
    Piirangud liikmesriikidele:
    • Stabiilsuse ja Kasvu Pakti piirangud: 1) eelarvedefitsiit ei tohi ületada 3% SKPst 2)võlakoormus ei tohi ületada 60% SKPst 
    • ühtsed tollid kolmandate riikide suhtes 
    • Struktuuriabi madalama arengutasemega liikmesriigi jätkusuutliku sotsiaalmajandusliku arengu tagamiseks 
    • Solidaarsuskohustus arenguabi andmiseks kolmandatele riikidele

    Ühisturg.
    Ühisturu eesmärk on tagada, et ühenduse raames liiguksid vabalt kaubad, teenused, tööjõud ning kapital.
    Kaubad: Ühes Euroopa Liidu liikmesriigis vabalt ringlev kaup peab saama vabalt liikuda ükskõik millises teises liikmesriigis, kuid see kaup peab vastama teatud tehnilistele tingimustele. Põhitingimuseks on siin, et kaup ei tohi kahjustada inimese tervist ja keskkonda. Samuti peab olema tagatud järelvalve enne kauba laskmist siseriiklikule turule ja ka turu enda järelvalve. Euroopa Liidu ametlikes dokumentides on ära toodud põhilised ohutusnõuded, detailiseeritud tehnilised lahendused sisalduvad vabatahtlikes standardites.
    Teenused: Teenuse all mõeldakse tasu eest osutatud teenust. Teenuse osutamine peab olema piiriülene. Kui teenuse osutaja ning selle kasutaja asuvad samas riigis, siis ei laiene isikule teenuse vaba liikumisega kaasnevad õigused. Teenuste hulka kuuluvad tööstuslik, kaubanduslik, käsitöönduslik ja vabakutseline tegevus. Teenuste vaba liikumine seisneb põhimõttes, et teenuste osutajal on õigus osutada ajutiselt oma teenust teises liikmesriigis samadel tingimustel kui selle riigi enda kodanikud. Seega on keelatud diskrimineerivad nõuded teisest liikmesriigist pärinevale teenusele ja selle osutajale.
    Tööjõud: Tööjõu vaba liikumine tähendab, et igal EL kodanikul on õigus otsida tööd teises liikmesriigis samadel tingimustel kui selle liikmesriigi kodanikud (välja arvatud mõned erandid, mis on seotud siseriiklike kaitse- ja valitsemisfunktsioonidega).
    Kapital: Kapitali vaba liikumise üldpõhimõtte kohaselt keelatakse kõik kapitali vaba liikumise piirangud ning maksepiirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Kapitali vaba liikumise põhimõtete täielik ülevõtmine aitab ühisturu ning majandus- ja rahaliidu parema toimimise tõttu Eestil saavutada kiiremat ja stabiilsemat majanduskasvu ning selle kaudu kõrgemat tööhõivet, sotsiaalse ja regionaalse arengu taset, tõhusamat keskkonnakaitset ja üldise elukvaliteedi paranemist. Kinnisvaraturu täielik vabastamine võimaldab vältida hinnamoonutusi, fiktiivseid tehinguid ja korruptsiooninähtusi selles valdkonnas.
    INDIVIID ÜHISKONNAS.
    Sotsiaalne staatus ja sotsiaalne mobiilsus .
    Sotsiaalne staatus – ühiskondlik positsioon, millel on nii materiaalseid kui ka kultuurilisi tunnuseid. Kihistumisele on omane staatuslik hierarhia . Kõrgema sotsiaalse staatusega indiviidid ja grupid kuuluvad ülemistesse kihtidesse (neil on olemas: rikkus, relvajõud, teatud päritolu, nahavärvus jne.) Madala staatusega inimesed ja rühmad on ühiskonnas aga tõrjutud seisundis. Sotsiaalset tõrjutust võivad põhjustada: töökaotus, vaesus , perekonnas toimuv kuid ka bioloogilised eristused või arengupuuded.
    Kogu ühiskonna arengu kiirenemine on sotsiaalsesse kihistumisesse toonud rohkem sisemist dünaamikat, s.t suurendanud sotsiaalset mobiilsust .
    Sotsiaalne mobiilsus - tähistab inimeste ja rühmituste liikumist sotsiaalse kihistuse süsteemis. Liikumine võib olla horisontaalne (n: maalt linna, ühest majandusharust teise) või vertikaalne (lihttöölisest spetsialistiks, ametnikust töötuks, keskklassist kõrgklassi). Mobiilsus on suurem Põhja-Ameerikas ja Kesk- ning Ida-Euroopa riikides. Prantsusmaal ja Indias on liikumine, eriti horisontaalne, suhteliselt tagasihoidlik. Sotsiaalse mobiilsuse suurusastet vaadeldakse tihti kui ühiskonna avatuse ja arenguvõime näitajat.
    Majanduslik aktiivsus ja heaolu.
    Aktiivne rahvastik - tööjõud e osa tööealisest rahvastikust, kes osaleb tööturul.
    Mitteaktiivne rahvastik - osa tööealisest rahvastikust, kes asub väljaspool tööjõudu e ei osale tööturul.
    Töötu - inimene, kes soovib tööd teha ja on võimeline tööd tegema, kuid kes ei leia tööd
    Tööealine rahvastik (ka: töövõimeline elanikkond) - 15 kuni 74aastane elanikkond
    Tööjõu nõudlus - näitab, kui paljud ettevõtted soovivad töötajaid mingi teatud palgaga tööle võtta.
    Tööjõu pakkumine - näitab, kui palju on neid inimesi, kes mingi kindla tahavad töötada mingi kindla palga eest.
    Tööjõu puudus (ka: tööjõu alapakkumine) - tööturu situatsioon, kus tööjõu nõudlus on suurem kui tööjõu pakkumine.
    Tööpuudus - tööturu situatsioon, kus tööjõu pakkumine on suurem kui tööjõu nõudlus ja osa inimesi jääb selle tõttu tööta.
    Töötaja (ka: hõivatu) - inimene, kes teeb tööd ja saab selle eest tasu
    Heaolu on määratud ühiskonnale kättesaadavaks tehtud kaupade hulga abil - mida suurem kogus kaupa, seda kõrgem heaolu tase. Samas võib kaupade ja teenuste tootmise kasv heaolu kaudselt vähendada – rohkem saastatud meres on vähem meeldiv supelda jne. Heaolu muutuste täpne mõõtmine on seotud mitmete raskustega isegi majandustegevuses toodetavate ja tarbitavate kaupade osas.
    Majanduslik seisund on peamisi indiviidi heaoluressursside taset mõjutavaid tegureid.
    Majanduslik seisund mõjutab: indiviidi sissetulekut, leibkonna tarbimisvõimalusi, indiviidi tervisliku seisundi hinnangu ja ravikindlustuse olemasoluga seotud ressursse.
    Tööotsimisperioodi pikenemine halvendab indiviidi heaoluressursside taset, kusjuures tööotsimisperioodi pikkus mõjutab kõige tugevamalt elatustaseme heaoluressursse.
    Heaoluressursside tasemele avaldavad olulist mõju ka indiviidi haridustase, rahvuslik kuuluvus, vanus ja sugu. Heaoluressursside puudujääki kogevad: töötud, sealhulgas eriti pikaajalised töötud, heitunud, haiged ja puudega indiviidid, madala haridustasemega ja pensionieelses vanuses indiviidid.
    Ühishüved.
    Ühishüvedeks nim kaupu ja teenuseid, mida tarbitakse kollektiivselt ilma turu vahenduseta. Ühishüved erinevad kõikidest teistest kaupadest, sest ühiskaubad on ammendamatud – ükski tarbija ei kasuta hüvet ära täielikult ega piira ka kellegi
    teise tarbimisvõimalusi. Seega ei pea inimesed ühishüvede tarbimise pärast üksteisega konkureerima N: majakas merel, ühistransport, ausambad, pargid. Ühishüved on välistamatud, sest nad on loodud tarbimiseks kogu ühiskonnale ja nende kasutamine on kõigile võrdselt vaba. On võimatu kitsendada inimeste hulka, kes neid tarbivad N: ei saa valikuliselt määrata, kes kasutab tänavavalgustust või riigi julgeolekut. Ühishüved võimaldavad suurendada ühiskonna heaolu ja turvalisust. Seega on ühiskaupade olemusest lähtuvalt nende loomine kaasaegsele ühiskonnale igati vajalik.
    Sotsiaalne turvalisus: sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi.
    Sotsiaalkindlustuse ülesandeks on tagada aineline toimetulek neile inimestele, kes vanaduse, tööõnnetuse, kutsehaiguse, invaliidsuse, emaduse, tööpuuduse vms tõttu on sissetuleku kaotanud.
    Sotsiaalkindlustus jaguneb järgmiselt:
    Riiklik pension (ehk esimene sammas) on solidaarsuspõhimõttele tuginev iga­kuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis vanaduse, töövõimetuse või toitja kaotuse korral, mida makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest. Riikliku pensioni makstakse neile, kes on vastavalt sotsiaalmaksuseadu­sele maksnud sotsiaalmaksu või kelle eest on kohustus maksta sotsiaalmaksu pensio­nikindlustuse osas (20% brutopalgast, mida maksavad tööandjad) või kellel tekib mõ­nel muul alusel õigus riiklikule pensionile.
    Riikliku pensioni liigid:
    • vanaduspension ;
    • töövõimetuspension;
    • toitjakaotuspension;
    • rahvapension.

    Iga kalendriaasta 1. aprilliks indekseeritakse riiklikke pensione indeksiga, mille väärtus on tarbijahinnaindeksi aastase kasvu ja sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osas laekumise aastase kasvu aritmeetiline keskmine.
    Lisaks sellele on olemas ka mitmesugused riiklikud eripensionid: kohtuniku pen­sion, parlamendiliikme pension, politseiniku pension jt.
    Eestis moodustavad pensionärid ligi 25% elanikkonnast. Ka riikliku pensioni­ kindlustuse finantseerimise vahendid riigieelarves ei ole piisavad selleks, et tagada pensionäridele korralik elatustase.
    Vajalik raha riiklikuks pensionikindlustuseks tuleb sotsiaalmaksu arvelt (see on 33% brutopalgast, mida maksab tööandja, sellest 20% läheb pensionikindlustusele, 13% ravikindlustusele). Kui riik peaks tahtma riiklikku pensioni oluliselt tõsta, tuleks tõsta sotsiaalmaksu. Viimane aga mõjuks negatiivselt ettevõtluse arengule.
    Järelikult peab riik pakkuma pensioni tõstmiseks veel teisi võimalusi. Lisaks riik­likule pensionile (esimene sammas), mis tagab kõikidele pensionäridele sissetuleku baastaseme, on olemas veel teine (kohustuslik kogumispension ) ja kolmas sammas (vabatahtlik pensionikindlustus ). Teine sammas rakendus 2002. aastast ja on ko­hustuslik 18aastaseks saamisele järgneva aasta 1. jaanuarist.
    Kes on vanemad, neile on liitumine vabatahtlik. Neil tuleb otsustada, kas nad on nõus maksma 2% oma brutopalgast pensionifondi. Kui inimene sellega nõustub, li­sandub sotsialamaksu arvelt veel 4%. Tööandja maksab endiselt töövõtja palgale 20% sotsiaalmaksu, kuid maksuamet jagab selle kahte ossa: 16% riikliku pensionikindlus­tuse vahenditesse ja 4% töötaja personaalsele pensionikontole. Osa sellest rahast ku­lub pensionifondidel olemasolevatele pensionäridele solidaarsuspõhimõttel välja­maksmiseks, osa aga investeeritakse, et inflatsioon fondi paigutatud raha ära ei sööks, vaid juurdegi teeniks.
    Sotsiaalabi ehk -hoolekande põhimõtted järgmised: inimõiguste järgimine, isikuvastutus enda ja oma perekonnaliikmete eest, abi andmise kohustus, isiku ja pe­rekonna toimetuleku soodustamine.
    Sotsiaalhoolekannet korraldavad Eestis sotsiaalminister, maavanemad ja kohalik omavalitsus. Peale riigi ja kohalike omavalitsuste osalevad sotsiaalhoolekandes veel vabatahtlike ühendused ja kirik .
    Kohalikul omavalitsusel on seejuures järgmine ülesanne:
    • sotsiaaltoetuste määramine.

    Valla ja linnavalitsused maksvad riigieelarvest neile eraldatud rahast toimetule­kutoetust neile, kelle kuu sissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetuleku piiri. Omavalitsused võivad maksta ka täiendavaid sot­siaaltoetusi, kuid kohaliku volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras. Sotsiaal­hoolekande finantseerimiseks võidakse kasutada mitmesuguste fondide, sihtkapita­ lide , samuti mittetulunduslikku tegevust, annetustest ja sponsorlusest laekunud va­ hendeid jne.
    • sotsiaalregistri pidamine;
    • eestkoste korraldamine;
    • hooldus ja abi lastele, peredele, vanuritele, kinnipidamiskohtadest vabanenud isikutele jt toimetule­kuks abi vajavatele isikutele;
    • nõustamine.

    Eraldi hoolekandeasutusi võib luua lastele, noortele, vanuritele, füüsiliste puuetega isikutele, vaimsete puuetega isikutele või teistele sotsiaalselt mittetoimetulevatele isi­kutele.
    Hoolekandeasutustes võib kasutada mitmesuguseid hooldusvorme:
    päevahooldamine;
    vabatahtlik ööpäevahooldamine;
    hooldamine peres (tugipere);
    koduteenused;
    aineline abi ( toimetulekutoetus , sotsiaaltoetused), nõustamine.
    Peamised nn riskigrupid, kellele on suunatud põhitähelepanu:
    • lapsed, lastega pered;
    • puuetega inimesed;
    • vanurid;
    • kinnipidamiskohtadest vabanenud;
    • töötud.

    Euroopalikud põhimõtted sotsiaalkaitse alal.
    Töötingimused
    • töötajate diskrimineerimise vältimine, sundtöö keelustamine;
    • ametiühingute õigused, õigus ühiskokkulepetele;
    • õigus headele töötingimustele ja õiglasele tasustamisele, kaasa arvatud naiste ja meeste õigus saada võrdse töö eest võrdset tasu; puuetega inimeste integreerimine töökeskkonda; õigus kutsenõustamisele ja -õppele;
    • alla 15- aastaste isikute töövõtu keelustamine ja 15-18-aastaste isikute kaitse;
    • emaduse kaitse;
    • võõrtööliste võrdne kohtlemine;

    Sotsiaalne sidusus
    õigus tervise kaitsele, õigus sotsiaalkindlustusele, õigus saada sotsiaal- ja arstiabi ning õigus kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid;
    laste ja noorukite õigus saada kaitset füüsiliste ja moraalsete ohtude eest;
    perekondade ja perekonnaliikmete õigus saada õiguslikku, sotsiaalset ja majanduslikku kaitset;
    võõrtöötajate ja nende perekondade õigus saada kaitset ja abi;
    vanurite õigus sotsiaalsele kaitsele.
    Sotsiaalsed rollid.
    Üksikisik ühiskonnas peab läbima konkurentsi: kes ei oska või ei taha tööd teha heidetakse kõrvale ja püsima jäävad need, kes oskavad paremini oma tööjõudu müüa selleks, et rahuldada vajadusi. Vajadused üksikisikutel on erinevad ja nad kujunevad välja perekonnas ja perekonna vajadused sõltuvad elustandardist – elutasemest, mis on iseloomulik sellele sotsiaalsele kihile, kuhu perekond kuulub. Erinevate vajaduste rahuldamine inimeste poolt on tarbimine ja tarbimine on ühe majandustsükli lõpp kui ka uue algus. Toodetud hüvede jaotamisel on vaja teha valik. Majanduslikus plaanis suudab hüvede jaotamisele kõige parema valiku teha turg, kus hinnasüsteemi abil jaotatakse suurem osa kaupadest ja teenustest. Ühiskonna homogeensuse seisukohalt on tähtis, et inimeste tulud ja tarbitavad hüved jaotuksid ühtlaselt, et ei tekiks teineteisest järsult erinevaid kihte. Kõikides ühiskondades aga ei jaotu tulud ühtlaselt ning sellepärast püüab valitsus kõige väiksema sissetulekuga inimesi toetada mitmesuguste sotsiaalteenuste kaudu. Inimene läheb turule ostjana ostes kaupa või teenust, kuid ta võib sattuda pettuse osaliseks N: kaup on aegunud või teenus on madala kvaliteediga. Sellisteks juhtudeks on moodustatud mitmed riiklikud ametid, mille ülesandeks on ostjat e tarbijat kaitsta. Niisugusteks ametiteks on Tervisekaitseamet, Tarbijakaitseamet , Ravimiamet, Standardiamet jne.
    Indiviid ja riik.
    Esiteks on kodanikkond riigi element, mis täidab riigivõimu subjekti funktsiooni, st teostab riigivõimu. Riigivõim on uusaegses demokraatlikus ühiskonnas kodanikkonna tahte instrument . Kodanikkonna tahe ei ole füüsiline tahe, vaid juriidilistel põhimõtetel vormistatud rahva juriidiline tahe, mis fikseeritakse riigi põhiseaduses. Demokraatlikel alustel loodud põhiseaduse normide ignoreerimine, nende hülgamine pragmaatilise kasu või huvi nimel tähendab seega rahva tahte kui poliitika instrumendi asendamist üksikisiku või grupi diktatuuriga. Mis tähendab demokraatia asendamist diktatuuriga. Põhiseadust ignoreeriva poliitika eesmärk ei saa olla rahva huvide kaitsmine. Selle asemel kasutatakse riigivõimu kitsaste grupihuvide teenistuses. Välispoliitikas tähendab see sageli, et riik on sattunud teiste riikide mõju alla ning on kaotanud osa oma iseseisvusest. 
    Teisalt on kodanikkond riigivõimu tegevuse objekt, st riigivõim korraldab ja reguleerib kodakondsete elu. Inimhulk, kes allub küll kõigi jaoks ühisele võimule, omamata aga muid sotsiaalseid sidemeid , ei oma kodanikkonna kvaliteeti ega moodusta riiki. 
    Kõik riigi territooriumil elavad inimesed ei pruugi siiski kuuluda kodanikkonda. Peale kodanike võivad riigi territooriumil elada veel välismaalased, kodakondsuseta isikud või topeltkodakondsusega inimesed. Need inimesed erinevad kodanikest selle poolest, et neil ei ole poliitilisi õigusi selles riigis, st nad ei või osaleda valimistel, rahvahääletusel ega parteide tegevuses, nad ei saa võtta osa riigivalitsemisest. 
    Riigi ja kodanikkonna suhet võib vaadelda kolmes plaanis.
    • Üksikisik allub riigile ainult sedavõrd, kui seda nõuab seadus. Riigi iga pretensioon üksikisiku suhtes peab olema seadusega põhjendatud. Kõik, mis jääb neist piiridest väljapoole, kuulub üksikisiku vabaduste sfääri.
    • Üksikisiku avalik-õiguslike pretensioonide tuumaks riigi suhtes on sotsiaalsed huvid. Neile rajanevad riigi ja üksikisiku õiguslikud suhted.
    • Riiklik tahe on kodanikkonna tahte väljendus. See võib avalduda kahel eri viisil: kohustuste ning õiguste omistamise kaudu. Seetõttu, et riik võib omistada oma kodanikele teatud õigusi, võib kodanikku vaadelda kui teatavat riigiorganit. See omadus kandub üksikisikult ka kollektiivile, sh näiteks poliitilistele parteidele.

    Inimõigused.
    Inimõiguste mõiste tekkis Euroopas peale kodanlikke revolutsioone 17- 18 sajandil hakati rääkima vabadusest, kõik on võrdsed seaduse ees (inimese õigus osaleda riiklikes küsimustes (valimised)).
    19 sajandi Euroopas tekkisid:
    õigus sõnavabadusele
    õigus trükivabadusele
    ühinemisvabadus (õigus asutada organisatsioon)
    Euroopa inimõiguste konventsioon järgi on märgitud õigused:
    õigus elule
    õigus inimväärsele kohtlemisele
    õigus perekonnale
    õigus eraelule
    õigus olla vaba
    õigus saada kohtulikku kaitset
    orjuse keelamine
    õigus isikuvabadusele
    õigus mõtte, südametunnistuse- ja usuvabadusele
    Kodakondsus.
    Eesti keeles kasutatakse “kodanik” tavatähenduses - see, kellel on pass. Riigis on erineva kodakondsusstaatusega inimesed (EV kodanikud, illegaalid, põgenikud). Kodakondsus on nii sotsiaalne staatus kui ka psüühiline tunne ( identiteet ). Võime rääkida kohalikust, rahvuslikust, Euroopa ja globaalsest kodakondsusest.
    Õiguslikus tähenduses on kodakondsus kui leping indiviidi ja riigi vahel:
    • seostatakse tsiviilõiguste ja vabaduste ideega (poliitiline dimensioon);
    • annab kodanikule õiguse elada, töötada, omada vara, kasutada sotsiaalteenuseid jne.(sotsiaalne dimensioon).

    Psühholoogilises tähenduses sisalduvad kognitiivsed (tunnetuslikud) ja sotsiafektiivsed vahendid (teadmised, oskused, väärtused jne.), mille kaudu õiguslikud komponendid muutuvad igapäevaseks reaalsuseks.
    Kodakondsus küsimused on iga riigi siseasi. Kodakondsus omandatakse sünniga. Kui vanemal on riigi kodakondsus, on ka lapsed kodanikud. (Jus Salis ehk päikese õigus – kui oled sündinud sellel maal, siis oled ka selle maa kodanik).
    Naturalisatsioon – kodakondust võidakse anda inimese taotluse korral. Kasutatakse näiteks erinevate riikide kodanike abiellumisel. Samas võib ka anda, kui töötad pikemat aega välismaal.
    Optsioon – antakse võimalus valida (kui territooriumil vahelduvad võimud, nt Eesti > NSVL )
    Kodanikuõigused ja -kohustused.
    Olla kodanik - s.o. isevalitseva ühiskonna õiguslik liikmeksolek:
    võrdseid õigusi vastavalt ühiskonnas kehtivatele seadustele;
    ka teatud õigusi ja privileege;
    vabadust, sõltumatust ja poliitilist kontrolli võimu üle;
    lojaalsust, osalemist, teenistust ühiskonna heaolu nimel.
    Kodakondsus ja riikkondsus.
    Kodanikuõigused:
    personaalsed (südametunnistuse vabadus, isikupuutumatus, sõnavabadus, liikumisvabadus, õigus seaduse kaitsele jne.);
    poliitilised (sõna-, trüki-, koosolekute korraldamise õigus, õigus hääletada ja olla valitud)
    majanduslikud õigused ( koguda, kasutada, paigutada varandust; valida töökoht, vahetada ameteid, kuuluda a/ü-sse, tegeleda äriga, osta ja müüa vabal turul, sõlmida õiguslikke lepinguid).
    Kodanikukohustused :
    1)personaalsed (hoolitseda üksteise eest ühiskonnas, toetada oma peret, hoolitseda laste hariduse eest, täita moraalinorme, austada teiste õigusi)
    2)tsiviilkohustused (täita seadusi, maksta makse, olla kursis ühiskonnaeluga)
    Riigi- ja kodanikukaitse .
    Kodanikukaitse on meetmete kompleks , mille abil korraldatakse riigi territooriumil asuvate inimeste kaitset ja neile abi andmist tehnogeensetest (ökoloogiliselt tehniliste vahenditega loodud ) protsessidest, loodusnähtustest või relvakonfliktidest tulenevates erakorralistes olukordades ning ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide ettevalmistamist erakorralistes olukordades tegutsemiseks.
    Kodanikukaitse ülesanded:
    selgitada välja olukorrad, kohad, põhjustajad ja territoorium;
    valmistada ette elanikke tegutsemiseks erakorralistes olukordades;
    säilitada inimeste vaimne vastupanuvõime erakorralistes olukordades;
    korraldada inimeste kaitse- ja päästeviiside ning päästevahendite ettevalmistamine ja tagada nende rakendamine;
    luua ja hoida pidevas valmisolekus kodanikukaitse jõud ning juhtimisorganid , tagada inimestele abi osutamine;
    luua vajalikud mõõte-, häire- ja infosüsteemid;
    korraldada kodanikukaitse süsteemi varustamine vajalike pääste- ja kaitsevahenditega;
    tagada toiduainete ja joogivee, samuti põllumajandusloomade ja -taimede kaitse.
    Riigikaitse põhiülesandeks on säilitada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ning õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva eluvõime.
    Riigikaitse alla kuuluvad:
    • Riigikaitse (sõjavägi, reservväelased; kaitsevägi, kaitseliit ).
    • Välispoliitika - Eesti soov ühineda NATO ja Euroopa Liiduga.
    • Kodanikukaitse - päästeamet, ettevõtete-asutuste juhid, kohalikud omavalitsused.
    • Piirivalve. Eesti Piirivalve Amet ja tolliasutused.
    • Korravalve ja kuritegude komplekteerimine

    Eesti riigikaitset teostatakse demokraatlikule riigikorraldusele omasest tsiviilkontrolli põhimõttest lähtudes. Demokraatlikult valitud ja ametisse nimetatud täitevvõimu organid otsustavad kaitseväe kasutamise üle ja määravad ülesanded, eraldavad nende täitmiseks ressursid ja kontrollivad antud ülesannete täitmist. Tsiviilkontrolli põhimõtete elluviimise tagavad seadustega piiritletud õigused, kohustused ja vastutus, mis riigikaitse korraldamisel lasuvad Riigikogul, Vabariigi Presidendil ja Vabariigi Valitsusel. Eesti Vabariigi riigikaitse kõrgeim juht on Vabariigi President, kellele annab nõu riigikaitselistes küsimustes Riigikaitse Nõukogu, kuhu kuuluvad Riigikogu esimees, peaminister, kaitseväe juhataja (sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja), kaitseminister, siseminister, välisminister ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees. Täidesaatvat võimu riigikaitse juhtimisel teostab Vabariigi Valitsus. Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide kõrgemaks juhiks rahuajal on kaitseväe juhataja, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja, kelle määrab ametisse Vabariigi President.
    KAASAJA MAAILMA MITMEPALGELISUS.
    Maailma rassiline , rahvuslik ja religioosne mitmekesisus .
    Rassid - nimetatakse väliste tunnuste poolest sarnaste inimeste piirkondlikke rühmi.
    Tänapäeval eristatakse nahavärvi kolme põhirassi:
    Valge ehk europiidne rass
    Kollane ehk mongoliidne rass
    Must ehk negriidne rass
    Rassism ehk rassiteooria - tõekspidamine, mille kohaselt inimkond jaguneb selgelt piiritletud rassideks , mis on ebavõrdsed. Selle järgi on kõrgemal rassil õigus valitseda alamate rasside üle, neid alavääristada, ekspluateerida või isegi hävitada.
    Rahvas - sageli mõistetakse selle all lihtsalt riigi või maa-ala elanikke.
    Rahvuse ühtkuuluvus, mis võib põhineda keelel, ühisel kodumaal, ajalool, religioonil ja tavadel nõuab lisaks neile tingimata ka kokkukuuluvus tunnet , enese teadvustamist rahvusena.
    Rahvusliku kuuluvuse pidamine üheks tähtsaks inimest iseloomustavaks tunnuseks on suhteliselt uus nähtus. Keskajal määratleti ennast eelkõige usu kaudu. Haritud eurooplase ideaaliks oli ladina ja kreeka keelse antiik kultuuri taassünd. Hiljem kujunes aadli kultuuri tunnuseks prantsuse keel.
    Rahvusluse ja rahvusriikluse ideoloogia esilekerkimine toimus Euroopas 18.-19. sajandil. Leiti, et parimad tingimused vaimseks ja ühiskondlikuks on loodud siis, kui riik ja rahvus kattuvad (Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia jne. on lagunenud). Riigi- ja rahvuspiirid ei saa ka tulevikus täielikult kattuda. Seetõttu jääb rahvuslike õiguste küsimus ka edaspidi päevakorda vähemusrahvuste probleem. Vähemusrahvustena vaadeldakse selliseid etnilisi gruppe, kes arvulises vähemuses olles elavad mingi riigi territooriumi osal põliselt (nt. saamid Norras, sibula- venelased Eestis Peipsi ääres jne.)
    Usku on mõistena määratletud mitmeti, kuid üldjoontes võib seda vaadelda kui inimese suhet millessegi tema poolt ülimaks peetavasse, traditsiooniliselt Jumalasse, jumalatesse või vaimudesse.
    Religioon ehk usund on üleloomulikuga seotud hoiakute, religioossete uskumuste ja praktikate süsteem. Religiooni olemuse üle vaieldakse nii teoloogias kui ka väljaspool teoloogiat.
    Suurimad religioonid:
    Kristlus on religioon, mille rajajaks peetakse 1. sajandil elanud juuti Jeesus Kristust ning mis väidab, et Jeesus Kristus on Jumala poeg ja messias ning kogu inimkonna Issand ja ainus Lunastaja. Kristlus oli algselt judaismi usulahk , mis esimeste sajandite jooksul pKr kasvas oma ema-religioonist suuremaks .
    Budism – 6-5 sajandit enne meie aega Indias tekkinud usulis- filosoofiline õpetus, rajaja Buddha, koosneb kanoonilistest tekstidest.
    Islam ehk islamiusk on aabrahamlik monoteistlik religioon, mis tekkis 7. sajandil Koraani nime all tuntud religioossest tekstist, mis selle pooldajad usuvad olevat ilmutatud prohvet Muhammadile (Muhamedile).
    Judaism ehk juutlus on juudi rahva religioon ja kultuur. Judaismi uskumused ja ajalugu on ajalooliseks aluseks paljudele teistele usunditele, sealhulgas kristlusele ja islamile.
    Hinduism - India traditsiooniline usund, tänapäevane hinduism tekkis u. 8-9. sajandil.
    Maailma mitmekultuurilisus.
    Mitme erineva kultuuri esindajate kooseksisteerimine ühes riigis tähendab, et tegemist on mitmekultuurilise ühiskonnaga ehk kultuuride paljususega, mis peaks olema ühiskonda rikastav tegur. 
    Samas võib mitmekultuuriline ühiskond tähendada vastastikku rikastava läbikäimise asemel täielikku eraldatust. 
    Selliseks näiteks ajaloost on rasside eraldamise poliitika ja rassiline diskrimineerimine Lõuna-Aafrikas, kus oli eesmärgiks ühe rassi esindajate üleoleku säilitamine teise rassirühma üle. Selleks jäeti ühe rassi esindajad ilma põhiõigustest, isikupuutumatuse kaitsest, neid koheldi julmalt ja ebainimlikult, takistati poliitikas ja ühiskondlikus elus osalemist, keelati segaabielud. Sellist poliitikat nimetatakse apartheidiks.
    Ühiskond on mitmekultuuriline, kus probleemideks on erinevate gruppide eristumine teineteisest. Eestlased suhtlevad omavahel, venelased omavahel, valgevenelased jälle oma grupi sees ja kokkupuudumisi teine teisega on üsna vähe. Ühiskonna eraldumine võib meie maa arengus kaasa tuua üsnagi negatiivseid tagajärgi.
    Et tuua inimesi teine teisele lähemale ja tuttavamaks, töötas EV valitsus 2000. aastal välja riikliku programmi " Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000 - 2007". See sisaldab erisuguseid tegevusi, mille eesmärk on aidata kaasa, et Eesti ühiskonnas oleks tugev ühisosa aga ka ruumi teistele keeltele ja kultuuridele.
    Integratsiooni idee on muuta mitmekultuuriline ühiskond enam ühtseks ja ühtselt toimivaks tervikuks, milles puuduvad rahvuslikud ja kultuurilised lõhed ja kus erinevad rahvusrühmad tunnustavad üksteise huvisid ja vajadusi. Edukaks integreerimiseks on väga oluline mõista, et see on kahepoolne protsess, mis esmajärjekorras nõuab positiivset ja sõbralikku suhtumist ning nii eestlaste kui vähemusrahvuste esindajate mõlemapoolset tegutsemist ja tahet ühinemisele kaasaaitamisel. Eitav suhtumine ja üksteisest võõrandumine peab mitmekultuurses ühiskonnas taanduma. Vähemusrahvused ei ole meile ohtu kujutav või probleemne nähtus, vaid hoopiski suur potentsiaal meie riigi arengule ning suurem osa vähemuste esindajatest kuuluvad areneva Eesti täieõiguslike kodanike hulka.
    Riikide sotsiaal-majandusliku ja poliitilise arengu erinevused.
    Sotsiaal-majanduslikus sfääris ei saa olla eri rahvuste täielikku võrdsust, sest demokraatlik riigikorraldus ning turumajandus iseenesest eeldavad teatud ebavõrdsuse olemasolu. Selles mõttes homogeensust (ühtlust) taotleda pole mõtet. Samas oleks väga oluline püüda vältida olukorda, kus näiteks rikkus ja vaesus või edukus ja ebaedukus karjääriredelil oleksid tugevalt seotud rahvustunnusega, sest see võib saada poliitiliste pingete kumuleerumise allikaks.
    Seega, sotsiaal-majanduslikus sfääris tuleks demokraatliku multikultuursuse loomisel keskenduda küsimusele, kuivõrd rahvuslikud erinevused on ühiskonnas eristavad või stratifitseerivad tegurid. Tuleks analüüsida barjääre, mis takistavad konkurentsivõimet tööjõuturul ja avalikus elus. Tööhõivega seonduv on muulaste puhul eriti oluline, kuna migrantide ühiskonna sisemise organiseerumise , sotsiaalsete sidemete keskmeks on olnud ettevõtted ja töökollektiivid. Seepärast kaasnesid muulaste puhul majanduse ümberstruktureerimisega ja hõive ohustatusega ka suuremad sotsiaalse tõrjutuse ohud. Tööturuga seondub ka probleem haridusliku potentsiaali realiseerimisvõimalustest ja nende võimaluste erisustest muulastel ja eestlastel.
    Demokraatia tähendab poliitiliste erimeelsuste olemasolu ühiskonnas. Neid ei eitata, vaid lahendatakse kindlate protseduuride kaudu. Samas eeldab demokraatlik poliitiline süsteem ühiskonna liikmete juriidilise staatuse ühtsust ning ühiskondlikku kokkulepet põhiväärtuste osas. Eestis eeldab poliitiline ühtlustumine kahte teineteisega seotud järk-järgulist protsessi: ühelt poolt kõigi ühiskonnaliikmete õigusliku staatuse võrdsustumist efektiivse naturalisatsiooni kaudu ja teiselt poolt mitte-eestlaste lojaalsuse kasvu Eesti riigi suhtes. Pikemas perspektiivis peaks taoline areng viima seni domineerivate eksklusiivsete (rahvus-, grupi- jmt.) identiteetide tasakaalustumisele kõiki ühiskonnagruppe ühendava Eesti riigi identiteediga.
    Poliitilise sfääri puhul võiks multikultuursuse problemaatika arutelu keskenduda inimeste võimalustele ja vajadusele osaleda Eesti poliitilises elus, aga samuti poliitiliste õiguste ja kohustuste tasakaalustatuse küsimustele.
    Globaalprobleemid : rahvastiku-, keskkonna- ja sotsiaalsed probleemid.
    Globaalprobleemid on nüüdisühiskonna arenguraskused, mille võitmiseks on vaja kogu inimkonna ja suurte piirkondlike inimrühmade jõupingutusi. Globaalprobleemid on esmajärjekorras inimtegevused ja looduse vaheliste vastuolude tagajärg: kui tootmistegevuses ei arvestata looduskeskkonna vastupanuvõimet, tekivad ökoloogilise tasakaalu häired. Et Maa pindala on lõplik, ei suuda looduskeskkond näiteks tulla toime üha kasvava reostusega. Taastumatute loodusvarade hulk väheneb ja tekib energianappus. Globaalprobleemid on suuremastaabilised, süsteemsed ja paljutahulised ning võivad avalduda ootamatult, sest neil on suhteliselt pikk peiteaeg.
    Rahvastiku kasv - Ainuüksi eeldatav rahvastiku kasv võib järgneva poole sajandi jooksul otseselt mõjutada maailma majanduse arengut, kuna sellega on seotud kõik keskkonna- ja sotsiaalsed probleemid. Maakera rahvaarvu hinnatakse praegu 6,2 miljardile ning 2050 . aastaks võib see ulatuda 7,9 kuni 10,9 miljardini.
    Varasem kasv toimus nii tööstus- kui arengumaades, ent tulevikus piirdub see arengumaadega. Arvestades mitmeid ökoloogilisi näitajaid, esineb seal juba praegugi ülerahvastatus.
    Meie arv üha suureneb, aga Maa loodusvarade kogused mitte. Veeringes oleva magevee hulk on praegu praktiliselt sama, kui see oli 1950. aastal ja arvatavasti jääb samaks ka 2050. aastal. Samamoodi jätkusuutlik saak ookeanidest, metsadest ja põllumaalt. Olemasolevate varude piiratus ei ohusta elanikkonna kasvades mitte üksnes elukvaliteeti, vaid mõnel juhul ka elu ennast.

    Kliima muutumine – Kliima soojenemine on teine protsess, mis mõjutab kogu maailma. Selle on peamiselt põhjustanud suurenev süsinikdioksiidi () kontsentratsioon atmosfääris. Tööstusrevolutsiooni algaastatest kuni 1998. aastani tõusis kontsentratsioon atmosfääris 30%.


    2001. aastal jõudis kontsentratsioon atmosfääris kõrgeimale tasemele vähemalt viimase 420 000 aasta, ning arvatavasti ka 20 miljoni aasta, jooksul - 370,9 ppm. Kuna süsinikdioksiid neelab soojuskiirgust, kutsub tema kiirelt kasvav kontsentratsioon esile kliimamuutusi.
    Maailma keskmine temperatuur on tõusnud eriti viimase kolme aastakümne vältel, s.t ajal, mil tase on kerkinud kõige kiiremini. Maailma aastane keskmine temperatuur oli aastatel 1969-71 13,99 °C. 1996-98. aastaks oli see 14,43 °C. 
    Kui kontsentratsioon sellel sajandil võrreldes tööstusajastueelse perioodiga kahekordistub, nagu on arvutuslikult näidatud, tõuseb maailma keskmine temperatuur vähemalt ühe ja võib-olla isegi kuni nelja kraadi võrra. Samal ajal tõuseb meretase aastaks 2100 arvutuslikult 17 sentimeetri kuni ühe meetri võrra.
    Põhjaveevarude vähenemine - Üks varjatumaid muutusi, mis meie tulevikku hakkab mõjutama, on põhjaveevarude vähenemine. Rohkem kui pool miljardit inimest elab piirkondades, mis on põuased. 2025. aastaks võib see number kasvada 5-kordseks - 2,4 kuni 3,4 miljardini. 
    Suurim veepuudus vaevab Hiinat ja Indiat. India elanikkond on võrreldes 1950. aastaga  kolmekordistunud, nõudlus vee järele on suurenenud nii, et see ületab säästva veemajanduse võimalused praegu umbes kaks korda. Tulemuseks on põhjaveetaseme langus suures osas Indias ning kaevude kuivaks jäämine tuhandetes külades. 
    Haritava maa pindala vähenemine - Kõlvikute/põllumaa pinna vähenemine muudab suureneva inimkonna piisava toitmise lähiaastatel üha raskemaks. 20. sajandi keskpaigaga võrreldes on põllumaa pindala inimese kohta vähenenud poole võrra - 0,24-lt 0,12-le hektarile. 
    Külvipinna vähenemine inimese kohta ei oleks nii tõsine oht, kui kõlvikute produktiivsus, mis suurenes viimase poole sajandi jooksul 170%, kasvaks sama kiirelt ka edaspidi. Kahjuks on kasv aeglustunud. Perioodil 1950-1990 suurenes saagikus igal aastal enam kui 2%, seega tunduvalt rohkem, kui oli rahvastiku juurdekasv samal ajal. Aastatel 1990-1999 oli kasv vaid umbkaudu 1% aastas.
    Umbes 420 miljonit inimest elab maades, kus ei ole enam piisavalt põllumaad vajamineva toidu kasvatamiseks. Need rahvad sõltuvad imporditavast toidust. 2025. aastaks ületab rahvaarv, kes on sunnitud teravilja sisse vedama, arvatavasti 1 miljardi. Kalavarude ja metsamaa vähenemine - Inimkond sõltub toidu, eriti loomse proteiini hankimisel suuresti maailmamerest.
    1950-1997 suurenes kalapüük ookeanidest 19 miljonilt tonnilt rohkem kui 90 miljonile tonnile. Viiekordne suurenemine ainult poole sajandi jooksul on surunud enamiku kalaliike säilimise kriitilisele piirile või on määranud nad hävinema. Enamik merebiolooge usub, et maailmameri ei suuda toota rohkem kui 95 miljonit tonni kala aastas. Lähiaastatel, kui jätkub inimkonna arvukuse kasv, väheneb niisiis ka kalasaak inimese kohta. Järelikult tuleb tulevikus kogu suurenev toiduvajadus katta maismaa ressursside arvelt.  
    Need kolm paralleelset tendentsi - alanev põhjavee tase, kahanev külvipind inimese kohta ja maailmamere kalavarude ammendumine - viitavad sellele, et ligi 3 miljardi võrra suureneva inimkonna varustamine toiduga muutub lähima viiekümne aasta jooksul üha keerulisemaks. 
    Metsad langevad samuti inimkonna suurenevate nõudmiste ohvriks, kusjuures metsapindala kahanemine on suurim arengumaades. Metsamaa pindala inimese kohta väheneb aastaks 2050 praeguselt 0,56 hektarilt 0,38 hektarile nii rahvastiku üldise kasvu kui ka metsamaa põllumaaks muutmise tõttu. Kasvav nõudlus metsatööstuse toodangu - puidu, paberi ja kütuse - järele ületab teatud piirkondades juba praegu jätkusuutliku metsanduse võimalused. 
    Taime- ja loomaliikide väljasuremine - Taime- ja loomaliikide hävimine on paljuski pöördumatu muutus ning mõjutab inimkonna väljavaateid kõige rohkem. Hävimisohus olevate või ohustatud linnu-, imetaja- ja kalaliikide osatähtsust märgitakse nüüd kahekohaliste numbritega: 11% maailma 8615 linnuliigist, 25% 4355 imetajaliigist ja hinnanguliselt 34% kõigist kalaliikidest on ohustatud. Peamine põhjus liikide kadumisele on nende elupaikade hävitamine, ent nende kadumist võivad põhjustada ka kliima soojenemisest või saastamisest tingitud elupaigamuutused. Inimkonna arvukuse paisudes väheneb nende liikide arv, kellega oma elupaika jagame. Samal ajal kui üha rohkem liike sureb välja, satuvad ohtu ökosüsteemid ja teatud hetkel oleme silmitsi ökosüsteemide täieliku hävimisega.
    Osa globaalprobleeme on sugenenud sotsiaalsetest vastuoludest N: tuumasõjaoht, arengumaade elatustaseme üha suureneb mahajäämus kapitalistlike tööstusmaade omast ning rahvastiku liiga kiire kasv võrrelduna elatumiseks hädavajalike toitainete toodangu kasvuga. Ühiskonna optimaalset toimimist takistavad ka ühekülgse tarbimislaadi levimine ja isiksuse degradatsiooni (väärtuse, omaduse halvenemise) nähud. Peale negatiivsete, ellujäämis- ehk ohuprobleemide käsitletakse globaalprobleemidena ka positiivseid, kogu inimkonda puudutavaid arengutendentse (arenemise suundi), nagu üleminek kapitalismilt sotsialismile ning teaduse ja tehnikarevolutsiooni võidukäik.
    Maailma ühtsuse ja vastastikuse seotuse suurenemine.
    Tänapäeva riigid ja nende kodanikud on omavahel tihedas suhtlemises, mida tuleb ka korraldada. Aja jooksul on rahvusvahelises suhtlemises välja kujunenud tavad, millest enamik riike ka kinni peab. Lisaks sõlmivad riigid omavahel lepinguid. Algul võib leping olla sõlmitud vaid kahe riigi vahel, hiljem võivad sellega liituda ka teised, nii sünnib rahvusvaheline kokkulepe. Lepingud ja tavad moodustavad kokku normid, mille abil toimub rahvusvaheline suhtlemine . Neid norme nimetatakse rahvusvaheliseks õiguseks.
    Keskaegses Euroopas valitses rahvusvahelistes suhetes esialgu suur segadus . 1095. aastal kehtestas katoliku kirik jumala vaherahu (sõdimiskeeld kirikupühadel ja teatud nädalapäevadel, keelatud oli vägivald kloostrites, kirikutes jne). Ristisõdade järel elavnes kõigepealt Vahemere-äärne kaubandus, mistõttu kaupmeeskonnad määrasid ametisse konsulaaresindajad. Põhja-Euroopas oli rahvusvaheliste suhete arendamisel oluline roll Hansaliidul.
    Uusajal tekkis Euroopas palju ühtseid riike, läbikäimine riikide ja inimeste vahel elavnes veelgi ning seetõttu sündis vajadus üldkehtivate riikidevaheliste õigusnormide järele. Osalt Rooma ajast pärinevatest, osalt ka uutest normidest ja tavadest arenes välja nn rahvusvaheline õigus ning tekkisid välissuhtluse keskasutused ja alalised välisesindused elukutseliste diplomaatidega.
    Pärast Napoleoni sõdu asutati peaaegu kõiki Euroopa valitsejaid ühendav Püha Liit ( lagunes 1830), et edaspidi vältida sõdu ja revolutsioone.
    Diplomaatiliste suhete ühtlustatud korraldamiseks sõlmiti ka üleeuroopalisi lepinguid. 1899. aastal asetleidnud Haagi konverentsil sõlmiti mitu lepingut sõjaõiguse kohta ning tüliküsimuste lahendamiseks. Asutati Rahvusvaheline Vahekohus, mille üks algatajaid oli eesti päritoluga jurist Friedrich Martens .
    Esimese maailmasõja järel loodi Rahvasteliit, Teise maailmasõja järel loodi ÜRO, mis päris ka Haagi kohtu.
    Tänapäeval on tähtsaks rahvusvahelise õiguse dokumendiks ÜRO põhikiri. Piirkondlikult on hulk riike seotud ka mitmete muude lepingute süsteemidega (Euroopa Liidu, Briti Rahvaste Ühenduse, SRÜ jne raames).
    Vt Tähtsamad maailma- ja regionaalorganisatsioonid.
    Infotehnoloogia mõju maailma arengule.
    Infotehnoloogia areng on kujunenud ülivõimsaks maailma arengut mõjutavaks paradigmaks (näidiseeskujuks). Selle varju on jäänud XX sajandi globaalprobleemid – tuumakonfliktid, arengumaade näljahäda ja keskkonnahoid. XXI sajandi globaalprobleem – infotehnoloogia harmooniline rakendamine kõigi maailma ühiskondade hüvanguks.
    Sotsiaalsete probleemide tähendust saab mõõta tähelepanuga, mida nad on pälvinud teaduses. Arvutitehnoloogia , ja eriti interneti mõju ühiskonnale on olnud uurimisobjektiks sadadele tuhandetele teadusprojektidele, monograafiatele ja artiklitele. Pole juhus , et selles kolossaalses analüütilises pagasis on üheks mahukamaks haridusuuringute portfell . Infoühiskonnas on teadmised olulisim kapital. See, kes kontrollib hariduse arengut, hoiab ohjes ka progressi. Olgu progressiks siis kogu inimkonna progress, rahvusriigi kõrge konkurentsivõime või personaalne edukas karjäär.
    Infoühiskonna eelised on tagatiseks majanduskasvule ja konkurentsivõimele, ent mis kõige olulisem – inimeste elukvaliteedi tõusule. Seetõttu on loomulik, et infoühiskonna areng on valitsuste esmane ja pidev prioriteet. Ühtlasi on infotehnoloogia kasutamine tõhustanud avaliku sektori tööd. See võimaldab kasutada maksumaksjate raha teiste ühiskonna jaoks oluliste probleemide lahendamiseks. Interneti rakendamine avaliku sektori töö korraldamisel võimaldab nüüdseks täielikku infovahetust avaliku ja erasektori vahel. Kaasates võimalikult suurt hulka inimesi ühiskonnaellu ja otsustusprotsessidesse, on infoühiskonna areng aidanud kaasa demokraatia arengule.
    Infotehnoloogia areng pakub arenguvõimalusi. Samal ajal võib liiga kiire areng tuua kaasa riske nagu:
    • riikide süvenev ebavõrdsus olukorras, kus teadmised ja  nende töötlemise infrastruktuur muutuvad üheks olulisemaks ressursiks,
    • regionaalne tasakaalustamata areng ühe riigi raames - infoteenuste laienemisega kaasneb suurem võimalus nii nende tsentraliseerimiseks kui ka detsentraliseerimiseks,
    • inimeste süvenev ebavõrdsus lähtuvalt sellest, kes omab informatsiooni ja kes mitte,
    • oht inimeste privaatsusele,
    • regionaalne tööhõive vähenemine, nt. haldusinfoteenuste tsentraliseerimisel,
    • ebaefektiivsete asjaajamismeetodite "betoneerimine" infotöötluse vahenditega,
    • kultuurikeskkonna deformeerumine, nt. teise keele pealetungi mõjul või inimeste suhtlemisringi vähenemisel.

    RAHVUSVAHELINE SUHTLEMINE.
    Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja viisid.
    Tänapäeva riigid ja nende kodanikud on omavahel tihedas suhtlemises, mida tuleb ka korraldada. Aja jooksul on rahvusvahelises suhtlemises välja kujunenud tavad, millest enamik riike ka kinni peab. Lisaks sõlmivad riigid omavahel lepinguid. Algul võib leping olla sõlmitud vaid kahe riigi vahel, hiljem võivad sellega liituda ka teised, nii sünnib rahvusvaheline kokkulepe. Lepingud ja tavad moodustavad kokku normid, mille abil toimub rahvusvaheline suhtlemine. Neid norme nimetatakse rahvusvaheliseks õiguseks.
    Riigi ametlikud esindajad, kes võivad kõigis küsimustes ilma eriliste volitusteta läbirääkimisi pidada ja lepinguid sõlmida, on
    • riigipea;
    • valitsusjuht;
    • välisminister.

    Lepingu sõlmimiseks peetavatele läbirääkimistele saadetakse tavaliselt madalama astme ametiisikud, kel on valitsuse antud volikirjad nende otsustamisõiguse ulatuse kohta. Kui lepingu tekst on valmis, siis parafeerivad poolte esindajad selle oma allkirjaga (märkimaks, et läbirääkijad on jõudnud üksmeelele). Lõplik kinnitamine toimub tavaliselt lepingu ratifitseerimisega. Enamikes riikides (ka Eestis) kuulub ratifitseerimisõigus parlamendile.
    Vähemtähtsate kokkulepete puhul piisab valitsuse- või riigipeapoolsest kinnitusest. Jõustunud lepingud registreeritakse ÜROs ja avaldatakse siseriiklikult (Eestis Riigi Teataja II osas). Igal suveräänsel riigil on teatavatel juhtudel õigus ka lepinguid tühistada ehk denonsseerida. Eesti põhiseaduse järgi kehtivad siseriikliku seaduse ja riigikogus ratifitseeritud lepingu vastuolu korral välislepingu sätted.
    Parlamendi ülesandeks välispoliitika osas (ka Eestis) on:
    • välissuhtlusalaste seaduste ja otsuste vastuvõtmine;
    • tähtsamate välislepingute ratifitseerimine ja denonsseerimine;
    • riigieelarve kaudu välispoliitika teostamiseks raha eraldamine.

    Riigi välispoliitika osas peavad parlamendis esindatud erakonnad jõudma üksmeelele. Valitsus kannab vastutust riigi välispoliitika väljatöötamise ja selle tegeliku elluviimise eest välisministeeriumi ja välisriikide esinduste kaudu. Riigipea on rahvusvahelises suhtluses oma maa kõrgem esindaja ja tal on riikidevahelises läbikäimises õigus tavakohastele auavaldustele. Kui riigipea on ühtlasi valitsuse juht, siis juhib ta ka välispoliitikat (Eestis piirdub president eelkõige esindusrolliga).
    Rahvusvahelises suhtluses osalemise eelduseks on, et teised riigid tunnustavad riigis kehtivat riigivõimu. Seda võib teha kahel viisil:
    • De facto vormis (seda kasutatakse uue riigi või uue riigikorra tekkimisel, juhul kui riigi seisund on ebakindel või kui riigiga ei taheta veel suhelda). See on kergesti tagasivõetav.
    • De jure vormis (see on iseseisva riigi täielik tunnustamine võrdväärse partnerina). See lõpeb tavaliselt omavahelise sõja puhul või kui riik lakkab olemast.

    Diplomaatilise tunnustamise järel ei pea teineteise pealinnades tingimata esindusi avama. Riikidena võidakse tunnustada ka pagulasvalitsusi või oma iseseisvuse eest võitlevate rahvaste organisatsioone. Omamoodi kurioosumiks on XI sajandil tekkinud johanniidide rüütliordu, kes ristisõdade järel Palestiinast väljatõrjutuna valitses pikemat aega Malta saarel. Kuigi heategevusorganisatsiooniks muutunud ordu ei valitse juba kaks sajandit mingit territooriumi, tunnustab teda suveräänse riigina seniajani ligi 40 katoliiklikku maad.
    Riikidevahelise suhtluse põhiraskust veavad saatkonnad jt alalised esindused. Neid võidakse lähetada mitte ainult valitsuste, vaid ka rahvusvaheliste organisatsioonide (näiteks ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu) juurde.
    Diplomaatiliste esinduste peamised ülesanded on:
    • oma riigi esindamine ja kontaktide loomine;
    • oma riigi ja kodanike huvide ja õiguste kaitsmine asukohamaal;
    • asukohamaa poliitika ja majandusliku olukorra kohta seaduslike vahenditega info kogumine.

    Diplomaatiliste esinduste juhid jagunevad järgmiselt:
    • suursaadik;
    • saadik ehk diplomaatiline minister;
    • diplomaatiline asjur (ajutine ametikoht).

    Veel töötavad saatkonnas nõunikud, sekretärid (I, II ja III) ning atašeed. Ka välisministeeriumi töötajatele antakse tema positsioonile vastav diplomaatiline auaste. Diplomaatide seas toimub pidev rotatsioon : keskaparaadist välisesindustesse ja tagasi, riigi vahetamine. Saadiku tegevus algab hetkest, mil ta annab asukohamaa riigipeale oma riigipea antud volikirja.
    Komme nõuab, et enne diplomaadi ametissemääramise avalikustamist tuleb küsida asukohamaa nõusolekut. Kui välisriigi diplomaadi tegevus hakkab kahjustama asukohamaa huve, kuulutatakse ta persona non grataks (lad vastuvõetamatu v ebasoovitav isik) ja saadetakse riigist välja. Ühes pealinnas asuvad välisdiplomaadid moodustavad diplomaatilise korpuse.
    Et alaliste esinduste ülalpidamine on kulukas, siis võib üks esindus esindada oma maad korraga mitmes riigis, suhtlemisel võidakse kasutada kolmandates riikides paiknevaid esindusi. Et esindused saaksid vabalt tegutseda, kehtib nende maa-ala puutumatuse põhimõte. Puutumatus laieneb ka diplomaadi isiku, temaga kaasasolevate pereliikmete ja diplomaatilise posti kohta. Kui diplomaadid korraldavad valitsustevahelisi suhteid, siis konsulaaresindajad korraldavad kahe maa vahelist kodanike ja juriidiliste isikute suhtlust (viisad, reisi-, veo- jms. dokumendid).
    Tähtsamad maailma- ja regionaalorganisatsioonid.
    Rahvusvahelisi organisatsioone on tekkinud alates XIX sajandist. Pärast Teist maailmasõda on riikidevaheline koostöö omandanud järjest uusi vorme. Rahvusvahelise organisatsiooni all võib mõista rahvusvahelisele õigusele tugineva lepingu alusel loodud riikide liitu, millel on ühised alaliselt tegutsevad organid ja põhikiri.
    Üldjuhul jagatakse rahvusvahelised organisatsioonid kaheks: valitsustevahelised organisatsioonid ja valitsusvälised organisatsioonid. Valitsustevahelisi võib omakorda jagada poliitilisteks (NATO jt) ning mittepoliitilisteks (WHO - Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon jt). Vahel on neid raske eristada (näiteks IMF - Rahvusvaheline Valuutafond). Valitsusväliste rahvusvaheliste organisatsioonide alla on liigitatud ka institutsionaalsed konverentsid nagu näiteks G-7 (maailma seitsme tähtsaima industriaalriigi - USA, Jaapani, Suurbritannia , Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Kanada ) iga-aastased tippkohtumised.
    Nüüdisaja maailma iseloomustab erinevate riikide põimumine kõigis valdkondades. Seetõttu on igat tüüpi rahvusvaheliste organisatsioonide arv viimasel kahel aastakümnel oluliselt kasvanud. Praegu eksisteerib maailmas ligi 3000 valitsustevahelist rahvusvahelist organisatsiooni ja ligi 20 000 valitsustevälist organisatsiooni.
    Euroopa Koostöö ja Julgeoleku Organisatsioon ( OSCE )
    Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (ingl Organization for Security and Cooperation in Europe - OSCE) asutati Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi (ingl Conference on Security and Cooperation in Europe - CSCE) lõppakti alalkirjutamisega Helsingis 1975. aastal.
    Praegu kuulub OSCE liikmete hulka 53 riiki, alates 1992. aastast kuulub sinna ka Eesti.
    Kõige üldisemas plaanis on OSCE ülesanded järgmised:
    • kaasa aidata julgeoleku ja stabiilsuse suurendamisele koostöö kaudu inimõiguste, poliitiliste, majanduslike, sõjaliste ja keskkonnaalaste probleemide valdkonnas;
    • ära hoida konflikte ja tugevdada rahu inimõiguste austamise, demokraatlike institutsioonide loomise ning majandusliku ja sotsiaalse progressi edendamise abil;
    • tugevdada organisatsiooni osatähtsust tema liikmete täielikuma integreerumisega OSCE väärtussüsteemi.

    OSCE on välja töötanud nn 10 käsku, millest liikmesriigid peaksid rahu säilitamise nimel kinni pidama :
    • austada vastastikust suveräänsust ning sellest tulenevaid õigusi;
    • hoiduda jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest;
    • pidada kinni riigipiiride puutumatusest;
    • austada riikide territoriaalset terviklikkust;
    • tülide rahumeelne lahendamine;
    • liikmesriikide siseasjadesse mittesekkumine;
    • inimõiguste ja põhivabaduste austamine;
    • riikide võrdsete õiguste ja enesemääramisõiguse austamine;
    • koostöö riikide vahel;
    • oma kohustuste täitmine vastavalt rahvusvahelisele õigusele.

    Balti riikide koostööorganid
    Oma välis-, kaitse- ja majanduspoliitika koordineerimiseks on Eesti, Läti ja Leedu 1990. aastate algusest alates moodustanud mitmeid koostööorganeid. Tähtsamad neist on Balti Nõukogu, Balti Assamblee ja Balti Ministrite Nõukogu. Nende organite pädevusvaldkonnad ei ole piiratud. Laiahaardelisemas koostöös on Balti riikide jaoks oluline Läänemeremaade Nõukogu tegevus.
    Balti Nõukogu asutati 31. oktoobril 1993 Tallinnas. Nõukogu käib koos vähemalt kord aastas ühes Balti riigi pealinnas.
    Balti Assamblee loodi 8. novembril 1991. aastal Balti riikide parlamentide koostööorganina. Sinna kuulub 60 parlamendiliiget, igast riigist 20 liiget. Tema koostööorganiks on istungjärk (mis toimub kaks korda aastas), presiidium, komiteed ja sekretariaat . Assamblee, nagu Balti Nõukogugi, annab üksnes Balti koostööalaseid soovitusi .
    Balti Ministrite Nõukogu moodustati 13. juunil 1994 Balti riikide peaministrite kohtumisel Tallinnas Leedu poliitikute algatusel . Tegemist on kolme riigi valitsustevahelise koostööorganiga. Peamine suund on kolme riigi seadusandluse ühtlustamine. Selle kõrgeimaks organiks on peaministrite kohtumised, mis peavad toimuma vähemalt kaks korda aastas.
    Läänemeremaade Nõukogu (ingl Council of the Baltic Sea States ) asutati 5.-6. märtsil 1992 Kopenhaagenis toimunud kümne Läänemeremaa (Eesti, Läti, Leedu, Norra, Poola, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani ja Venemaa) välisministri ja Euroopa Liidu Komisjoni esindaja kohtumisel. Eesmärgiks on arendada koostööd Läänemere piirkonnas nii poliitilisel , majanduslikul kui humanitaartasemel.
    Üks nõukogu liikmesmaadest on vahelduva graafiku järgi selle organisatsiooni eesistujamaa. Nõukogu koosneb iga liikmesriigi välisministrist ja Euroopa Komisjoni komissarist ning koguneb igal aastal eesistujamaa pealinnas.
    Põhjamaade Nõukogu (ingl Nordic Council) asutati 1952. Aastal eesmärgiga soodustada Põhjamaade parlamentide ja valitsuste vahelist koostööd initsiatiivide, soovituste ja oma tegevuse kaudu. Nõukogu liikmed on Taani, Norra, Rootsi, Soome ja Island . Fääri saared ja Ahvenamaa omavad oma esindajat Nõukogus alates 1970. aastast ja Gröönimaa 1984. aastast, kuid nende esindajad kuuluvad vastavalt Taani ja Soome delegatsioonide koosseisu.
    Põhjamaade Nõukogu institutsioonid on järgmised: assamblee, presiidium, komiteed ja sekretariaat. Assamblee on kõrgeim organ, mis koordineerib parlamentidevahelist koostööd. Assamblee koosneb 167 liikmest, kellest 87 esindavad liikmesmaade parlamente ja 80 valitsusi, koos käiakse kord aastas mõne liikmesriigi pealinnas.
    Põhjamaade Ministrite Nõukogu (PMN) loodi 1971 . aastal Põhjamaade Nõukogu otsuse alusel ja kujutab seetõttu endast samade riikide valitsuste vahelist koostööorganit. Ministrite Nõukogu liikmeskond ei ole kindalt fikseeritud, sõltuvalt lahendamisele kuuluvatest probleemidest võivad tema liikmed vahetuda.
    Enam-vähem püsivaks institutsiooniks on PMN raames nn Koordinatsiooniministrite kogu, kuhu iga riik määrab ühe oma valitsuse esindaja.
    Sõltumatute Riikide Ühendus
    Sõltumatute Riikide Ühendus - SRÜ (ingl Commonwealth of Independent States, vn Sodruzestvo Nezavissimõhh Gossudarstv - SNG) asutati Venemaa, Ukraina ja Valgevene poolt 8. detsembril 1991. aastal Minskis. Eesmärk oli saata laiali senine NSV Liit ja luua selle asemele mingi muu Venemaa ja tema naaberriikide ühendus. 21. detsembril 1991 liitusid SRÜga veel Armeenia , Aserbaidžaan, Kasahstan , Kõrgõstan, Moldova , Tadžikistan ja Turkmeenia. 1993. aastal liitus veel Gruusia.
    Ühenduse loomise peapõhjus oli säilitada need koostöösidemed, mis NSVL Liidu eri osade vahel olid varem välja kujunenud: tihe kaitsealane, majanduslik ja välispoliitiline koostöö. Et SRÜ liikmesriigid ei soovi alati nõustuda Venemaa liidrirolliga, siis eelistavad just väiksemad liikmed arendada iseseisvat välis-, kaitse- ja sisepoliitikat.
    Koostöö toimub peamiselt kahe organi raames: SRÜ riigipeade Nõukogu ja SRÜ Valitsusjuhtide Nõukogu. Riigipeade Nõukogu koguneb vähemalt kaks korda aastas ja reeglina Minskis. Valitsusjuhtide Nõukogu koguneb vähemalt kord iga kolme kuu jooksul ja samuti reeglina Minskis. Olulisemad otsused langetatakse riigipeade tasemel. Kummagi nõukogu istungeid valmistab ette SRÜ Sekretariaat.
    Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon – NATO
    Põhja Atlandi Lepingu Organisatsiooni (ingl North Atlandic Treaty Organization - NATO) loomise ajendiks oli NSV Liidu käitumine pärast Teise maailmasõja lõppu - ekspansioonile suunatud poliitika. NATO asutati 4. aprillil 1949. aastal Washingtonis .
    NATO põlised eesmärgid on järgmised:
    soov elada rahus kõigi rahvaste ja valitsustega;
    kaitsta oma rahvaste vabadust, kultuuripärandit ja tsivilisatsiooni, mis rajaneb demokraatia, isikuvabaduse ja õigusriigi põhimõtetel;
    soodustada stabiilsust ja heaolu Põhja-Atlandi piirkonnas;
    ühendada oma jõupingutused kollektiivseks kaitseks ning rahu ja julgeoleku säilitamiseks.
    NATO asutasid 12 riiki: Belgia, Holland , Island , Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal , Prantsusmaa, Suurbritannia, Taani ja USA. Hiljem liitusid järgmised riigid: Kreeka, Türgi, Saksamaa, Hispaania, Tšehhi, Ungari ja Poola, Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia , Slovakkia ja Sloveenia .
    1990. aastate lõpus soovisid paljud Ida-Euroopa riigid saada NATO liikmeks. Selline kiire ja massiline liitumine oleks NATOle raskusi valmistanud, ka polnud kiire arenguga nõus Venemaa. Seetõttu pakkus NATO liitumise kergendamiseks ja Venemaa rahustamiseks välja vaheastme: Partnerlus rahu nimel (ingl Partnership for Peace ). Sinna kuulub 28 riiki, nende seas ka Eesti. Selles dokumendis on fikseeritud need valdkonnad, kus on võimalik koostöö NATOga ja millega peavad need riigid arvestama, kes soovivad NATOga liituda.
    NATO struktuurid
    Tsiviilstruktuur.
    Põhja-Atlandi Nõukogu on NATO kõrgeim võimuorgan. See võib käia koos kolmel erineval tasandil: NATO juurde akrediteeritud suursaadikute ehk alaliste esindajate tasand, välisministrite tasand (kaks korda aastas), riigipeade tasand (mitteperioodiline). Kõik Nõukogu otsused võetakse vastu konsensuse põhimõttel.
    Kaitse Planeerimise Komitee tegeleb peamiselt kaitsealaste küsimustega ja omab kahte kohtumise tasandit: alalised esindajad (paar korda kuus), kaitseministrite tasand (vähemalt kaks korda aastas).
    Tuumaplaneerimisgrupp. Kohtub samuti alaliste esindajate ja kaitseministrite tasandil.
    Peasekretär on NATO kõrgeim ametiisik, kes juhatab eelnevaid ja veel mitmeid väiksemaid struktuure. Peasekretär määratakse NATO liikmesriikide poolt.
    Sõjaväeline organisatsioon.
    NATO kõrgeim sõjaväeline organ on NATO Sõjakomitee, mis poliitiliselt allub NATO Nõukogule ja Kaitseplaneerimiskomiteele. Sõjakomitee koosneb liikmesriikide relvajõudude ülemjuhatajatest ja käib koos vähemalt kolm korda aastas. Sõjakomitee eesotsas on president, kelleks on rotatsiooni korras iga liikmesriigi esindaja.
    NATO strateegiline areaal jaguneb neljaks valdkonnaks: Euroopa Ülemjuhatus, Atlandi Ülemjuhatus, Inglise kanali Ülemjuhatus ja Kanada-USA Strateegiline Regionaalne Planeerimisgrupp.
    Sõjaväeline koostöö toimub ühisõppuste ja liikmesmaade ühiste relvakontingentide tegevuse kaudu. NATO relvajõud jagunevad kolmeks: kiirreageerimisjõud, peamised kaitsejõud ja lisajõud.
    1991. aasta novembril NATO liikmesriikide riigipeade tippkohtumisel Roomas vastu võetud deklaratsiooni alusel kohustus NATO läbi viima oma rahuvalveoperatsioone OSCE ja ÜRO egiidi all.
    Lääne-Euroopa Liit
    Lääne-Euroopa Liidu (ingl Western European Union - WEU) loomise alguseks peetakse 1948. aastal allakirjutatud Brüsseli lepingut, mille järgi 5 riiki (Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Holland ja Luksemburg) ühinesid kaitsealast koostööd tegevaks liiduks. 1954. aastal liituseid veel Saksmaa LV ja Itaalia ning organisatsiooni nimeks sai WEU. 1988. aastal liitusid Hispaania ja Portugal ning 1992. aastal Kreeka.
    WEU eesmärgid on järgmised: koostöö julgeoleku vallas, püsiv dialoog ühiste seisukohtade väljakujundamisel, rahu ja julgeoleku tugevdamine, vastastikune abi ja toetus agressiooni korral jne.
    Liidu kõrgeim organ on Nõukogu, mille koosolekud võivad toimuda kahel tasandil: alaliste esindajate tasand, ministrite (kaitse- või välisministrid) tasand, mis käib koos kaks korda aastas liidu juhtmaa pealinnas. Parlamentaarne Assamblee koosneb 115 liikmesriikide parlamentide esindajatest ja kohtub kaks korda aastas tavaliselt Pariisis.
    Assamblee valib presidendi ja 9 asepresidenti ning moodustab kuus alalist komiteed. Nõukogu nimetab ka peasekretäri, kes vastutab koostöö eest Nõukogu, Assamblee ja teiste institutsioonide vahel. Peasekretäri sekretariaat asub Londonis. Alates 1992. aastast on NATO ja WEU hakanud taotlema tihedat omavahelist koostööd. Tänapäeval on WEU aga likvideeritud, sest Euroopa Liiduga on ühinenud ka Ida-Euroopa riigid. Eraldi organisatsiooniks ei ole mõtet.
    Rahvusvahelised rahandusorganisatsioonid
    Eesti jaoks on olulisemad viis ülemaailmset rahvusvahelist rahandusorganisatsiooni, mis on kõik ÜRO spetsialiseeritud organisatsioonid.
    Rahvusvaheline Valuutafond (ingl International Monetary Fund - IMF) asutati 1944. aasta juulis. Algselt osales selles 29 riiki. Praegu on neid 183. Organisatsiooni peakorter asub Washingtonis.
    IMF-il on järgmised peamised eesmärgid: rahvusvahelise rahandusalase koostöö ja kaubanduse hõlbustamine, liikmesriikide majandusliku arengu ja elanikkonna heaolu kasv, liikmete valuutakursside stabiilsus IMF ressursside abil.
    IMF struktuur on järgmine.
    Juhatusnõukogu, kus iga liikmesriik on esindatud ühe juhataja ja tema asemikuga.
    Direktoraat. Koosneb 24 liikmest, kes esindavad kas riike või riikide gruppe.
    Korraldav direktor ja personal. Korraldav direktor juhib direktoraadi tegevust.
    Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank (ingl International Bank for Reconstruction and Development - IBRD). See organisatsioon on tuntud ka Maailmapanga (ingl World Bank) nime all. Pank loodi 1945. aastal. Asutajaliikmeid oli 44, praegu on 183. Panga organid on sarnased IMF omadega. Panga peakorter asub Washingtonis. Maailmapanga üleandeks on oma liikmetele raha laenamine nn Produktiivsete projektide elluviimiseks, üldiselt eelistab pank erasektorit.
    Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon (ingl International Development Associaton - IDA). IDA loodi IBRD poolt selle kõrvalstruktuurina. Tegutseb alates 1960. aastast ja tegeleb kapitali avansseerimisega vaesematele arenguriikidele. IDA-l on 184 liiget.
    Rahvusvaheline rahanduskorporatsioon (ingl International Finace Corporation - IFC). Asutati Maailmapanga poolt 1956. aastal ja tema eesmärgiks on soodustada arenguriikide majanduslikku kasvu erasektori kaudu. IFC-l on 174 liiget.
    Mitmepoolne Investeeringute garanteerimise Organisatsioon (ingl Multilateral Investment Guarantee Agency - MIGA ). MIGA loodi 1988. aastal Maailmapanga poolt, et soodustada välisinvesteeringute kasvu arenguriikides. MIGA-l on 154 liiget.
    Maailma Kaubandusorganisatsioon (ingl World Trade Organization - WTO) loodi ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu ettevõtmisel 1947. aastal. Algul kuulus sinna 23 riiki, praegu 144 riiki. Kuni 1994. aastani kandis organisatsioon nime Üldine Tolli- ja Kaubandusekokkulepe (ingl General Agreement on Tariffs and Trade - GATT).
    WTO tegevus baseerub järgmistel põhimõtetel:
    • vaba võistluse soodustamine rahvusvahelises kaubanduses;
    • enamsoodustuse printsiibi elluviimine riikidevahelistes kaubandussuhetes;
    • stabiilsusele kaasaaitamine rahvusvahelise kaubanduse arengus.

    Organisatsiooni struktuur: sessioonid, Esindajate Kogu, Sekretariaat. WTO tegevus on suuresti seotud liikmemaade vastastikuse konsulteerimisega erinevates kaubandusvaldkondades.
    Euroopa Liit a.
    "Me peame looma midagi Euroopa Ühendriikide sarnast. Ainult nii saavad sajad miljonid inimesed rasket tööd tegevad inimesed tagasi rõõmu ja lootuse , mis teevad elu elamisväärseks. Esimene samm oleks Euroopa Nõukogu moodustamine. Kui alguses kõik Euroopa riigid ei saa või pole võimelised liiduga ühinema, peame me ometi selle poole püüdlema, et neid riike, kes tahavad ja suudavad, kokku liita ja ühendada. Selles pakilises ülesandes peavad Prantsusmaa ja Saksamaa koos võtma juhtimise enda peale."
    Nende sõnadega astus 19. septembril 1946 Zürichi ülikoolis avalikkuse ette Winston Churchill ning nõudis Euroopa riikide ühinemist.
    Ühinemise suunas lükkas riike ka Euroopa jagunemine lääne- ja idablokiks ehk teisisõnu kartus kommunistliku süsteemi laienemise ees. Realiseeruma hakkas ühinemine USA- poolse Marshalli plaani ellurakendamisega ning selle eluviimiseks loodud
    Euroopa Majandusliku Koostöö Organisatsioon (ingl Organization for European Economic Cooperation - OEEC) sai esimeseks Euroopa integratsiooni organisatsiooniks.
    5. mail 1949 asutati Euroopa Nõukogu (ingl Council of Europe). See organisatsioon, mille eesmärk oli töötada Euroopa suurema ühtsuse nimel, ei kujunenud Euroopa riikide üheks tsentraliseeritud organisatsiooniks, vaid ta jäi riikidevahelise koostöö tasemele.
    Prantsuse välisminister Robert Schuman leidis, et konkreetsed abinõud mingis piiratud valdkonnas aitavad integreerumisprotsessile enam kaasa kui mitte millekski kohustavad ühinemisplaanid.
    Et Euroopat sõjast võimalikult kaugel hoida, pani Schuman ette ühendada strateegilised tootmisharud (näiteks söe- ja terasetootmine) ühise juhtimise alla. 18. aprillil 1951 kirjutasid Saksamaa Liitvabariik , Prantsusmaa, Itaalia ja Beneluxi maad alla Euroopa Söe ja Terase Koondise (ingl European Coal and Steel Community - ECSC ) loomise lepingule. Esialgne Prantsusmaa plaan tugines soovil piirata Saksamaa võimsust terase tootmisel ja tagada Prantsusmaale juurdepääs Saksa söeressurssidele ning turgudele. Suurbritannia ja USA vastuseuisu tõttu pidi Prantsusmaa pärast Londoni konverentsi oma välispoliitilisi seisukohti oluliselt muutma ning senise suuna asemel, mis taotles Saksamaa nõrgestamist ning jagamist, võeti omaks lähenemine, mis taotles koostööd ja ühendust.
    Edasise arengu osas läksid Euroopas arvamused lahku. Oli kahe suuna esindajad: föderalistid ja funktsionalistid . Mõlema eesmärk oli ühine Euroopa, erinevused olid aga meetodis . Föderalistid lootsid viia Euroopa poliitilist ühinemist läbi ühtse konstitutsiooni väljatöötamisega. Funktsionalistid aga leidsid , et ühinemise aluseks saab olla vaid majandus. Viimaste üheks oluliseks argumendiks oli ka see, et 1954. aastal ei õnnestunud Prantsusmaa vastuseisu tõttu luua Euroopa Kaitseühendust (ingl European Defence Union).
    Välisministrite 1955. aasta konverentsil Messinas tegi Belgia välisminister Paul-Henri Spaak ettepaneku luua Euroopa Aatomienergiaühendus (ingl European Atomic Energy Community) ja Euroopa Majandusühendus (ingl European Economic Community). Nende asutamislepingutele allakirjutamine 25. märtsil 1957 aastal Roomas tähendas Euroopa Ühenduse (EÜ) algust.
    Moodustati EÜ Komisjon ja EÜ Ministrite Nõukogu. 1967. aastal esitasid Suurbritannia, Norra, Taani ja Iirimaa EÜga ühinemise taotluse. Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle ' vastuseis, kes rõhutas esmajoones Prantsusmaa ja Saksamaa koostöö vajalikkust , takistas EÜ laienemist. De Gaulle hääletas korduvalt Suurbritannia ühinemise vastu, pidades Suurbritanniat n-ö Ameerika Trooja hobuseks Euroopas.
    Alles 1973. aastal liitusid EÜga Suurbritannia, Taani ja Iirimaa, 1981. aastal Kreeka, 1986. aastal Portugal ja Hispaania. Liitumisi mõjutasid ka poliitilised arvestused, sest EÜ juhtriigid lootsid nii tugevdada nende kolme riigi suhteliselt noori demokraatlikke süsteeme.
    Kõiki EÜ riike hõlmava välispoliitilise koostööni jõuti alles 1970. aastal. Institutsiooniliselt kindlustati see alles 1986. aastal Ühtse Euroopa Akti vastuvõtmisega, milles rõhutati üha tihedama koostöö vajalikkust ning seati eesmärgiks Euroopa Liidu moodustamine. Ühtse Euroopa Akti võtmesõna oli Euroopa ühtne siseturg , mis pidi realiseeruma 1992. aasta lõpuks. Oluline järgmine samm oli 1992. aastal sõlmitud Maastrichti leping, mis seadis eesmärgiks veelgi tugevama integreerumise nii majanduse kui ka kultuuri valdkonnas.
    Maastrichti leping jõustus 1. novembril 1993, sellest alates tuleb Euroopa Ühenduse asemel tarvitada nimetust Euroopa Liit. Alguses kuulus ELi ainult kuus riiki: Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Holland. Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik ühinesid ELiga 1973. aastal, Kreeka 1981. aastal, Hispaania ja Portugal 1986. aastal ning Austria, Soome ja Rootsi 1995. aastal. 2004. aastal, mil liiduga ühineb 10 uut riiki(Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Küpros ja Malta), leiab aset liidu suurim laienemine läbi ajaloo.
    Euroopa Liidu laienemine
    Euroopa Liidu leping ei sea liikmekandidaatidele muid nõudmisi, kui et tegemist peab olema Euroopa riigiga. Samas ei tähenda liitumisavalduse esitamine veel automaatset liikmekssaamist. Euroopa Liit otsustab, millise riigiga ta liitumisläbirääkimisi alustab. Seejuures hinnatakse, kas liikmekandidaat on võimeline kaasa lööma liidu ühiste poliitikate (kaubandus- ja tollipoliitika, keskkonnapoliitika , põllumajanduspoliitika, sotsiaalpoliitika jne) elluviimises, kas ta suudab üle võtta ühise seadusandluse nõuded ning kas tema riigikorraldus on piisavalt demokraatlik ja inimõigusi austav.
    Et Euroopa Liidu liikmeks saada, peab riik läbima järgmised protseduurilised sammud:
  • Valitsuse nimel peab pea-või välisminister esitama EL Ministrite Nõukogule liitumisavalduse. Eeldatakse, et eelnevalt on ELiga sõlmitud assotsiatsioonileping.
  • Avalduse laekumise järel koostab ja esitab Euroopa Komisjon oma arvamuse liikmeks pürgiva riigi sobilikkuse kohta. Selle valmimine võtab aega kuni kolm aastat. Oma arvamuse ütleb ka Euroopa Parlament. Nende seisukohtade põhjal langetab lõpliku otsuse Ministrite Nõukogu.
  • Kui Ministrite Nõukogu otsus on positiivne, alustatakse liitumisavalduse esitanud riigiga läbirääkimisi. Euroopa Liidu poolt juhivad läbirääkimisi eesistujamaa ning Euroopa Komisjon.
  • Läbirääkimiste tulemusena valmib ühinemislepingu projekt, mis peab saama ka Euroopa Parlamendi absoluutse enamuse heakskiidu.
  • Euroopa Parlamendi positiivse otsuse korral algab ratifitseerimisprotsess kõikides Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentides.
  • Lepingu projekt tuleb ratifitseerida ka liituda sooviva riigi parlamendi poolt. Vajaduse korral, eriti kui seda nõuab liituva riigi põhiseadus, korraldatakse ka referendum .
  • Ratifitseerimisprotsessile järgneb ühinemislepingu formaalne allkirjastamine, misjärel leping astub jõusse kindlaks määratud kuupäeval. Tavaliselt näeb ühinemisleping ette mitmeid üleminekuperioode, mille käigus uus liige kohandab end Euroopa Liidu poliitikatega.
    Euroopa Liidu institutsioonid
    Ministrite Nõukogu (MN, ingl Council of Ministers) koosneb liikmesriikide valitsuste esindajatest. Iga liikmesriik peab teatud istungi jaoks välja panema ühe ministri või riigisekretäri, kelle kompetentsi kuulub arutlusele tulev küsimus. Nõukogu juhatab eesistujana alati üks liikmesriikidest kuus kuud, vahetuse määrab ära riigi nimede alfabeetiline (inglise) järjekord.
    Ministrite Nõukogu on EL tähtsaim seadusandlik organ. EL lepingute alusel ning koostöös Euroopa parlamendi ja Euroopa Liidu Komisjoniga võtab ta vastu olulisemaid otsuseid. Nõukogu töö valmistatakse ette liikmesriikide alaliste esindajate (suursaadikute tasemel) komisjoni poolt. Otsuseid võetakse vastu häälteenamusega. Hääli on kokku 87, kvalifitseeritud enamuseks on tarvis 62 häält, lihthäälteenamusel vastuvõetav otsus eeldab 44 häält. Kui aga mõni küsimus on mõnele liikmesriigile otsustava rahvusliku tähendusega, siis ei tohi talle seda häälteenamusega peale suruda..
    Euroopa Parlament (EP, ingl European Parliament). Aastail 1967-1985 oli tema ametlikuks nimetuseks Euroopa Assamblee ning 1979. aastani koosnes see organ EÜ liikmesriikide parlamentide esindajatest. Sealt alates valitakse parlamendi liikmed liikmesriikides otsestel ja salajastel valimistel, valimisperioodi pikkus on 5 aastat.
    Alates 1995. aastast on Euroopa Parlamendis 626 liiget. Saksamaal on 99 liiget, Iirimaal 15 jne, kohtade arv sõltub riigi elanikkonna arvust.
    Euroopa Parlamendi ülesanded:
    • EL eelarve kinnitamine. Selles valdkonnas võtab EP otsuseid vastu koos MN-iga, kuid parlamendil on selles osas viimane sõna.
    • Kontrolliõigus. EP võib avaldada umbusaldust Euroopa Komisjonile (EK), ka on EP-l õigus pöörduda arupärimistega EK poole. Siiski ei seisa MN parlamendi otsese kontrolli all, kuid ta võib ta kohtusse kaevata, kui MN ei täida tema arvates oma funktsioone.
    • EP ütleb oma arvamuse komisjoni poolt MN-le ettevalmistatud seaduseelnõude osas.
    • EP peab heaks kiitma rahvusvahelised lepingud ja andma nõusoleku uute liikmete vastuvõtuks.

    Euroopa Komisjon (EK, ingl European Comission) koosneb 20 liikmest (komissarist), kellest üks valitakse presidendist. Suurematel riikidel (Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia) on õigus määrata 2 liiget, väiksematel 1. EK näol on tegemist täitevvõimu organiga, tema ülesandeks on kindlustada Rooma lepingutest kinnipidamine , valmistada ette liidu seaduseelnõusid ja pärast nende vastuvõtmist jälgida neist kinnipidamist. MN saab seadusi vastu võtta vaid komisjoni eelnõudest lähtuvalt.
    Euroopa Liidu Kohus koosneb 16 kohtunikust, kes valitakse 6 aastaks, nende seast üks on president. Otsuste aluseks peavad olema EL lepingud. Kohus lahendab vaidlusi liikmesriikide, liidu ja üksikute liikmesriikide, üksikisikute või juriidiliste isikute ja liidu vahel.
    Euroopa Nõukogu või Euroopa Ülemkogu (ingl European Council) koosneb riigipeadest või valitsusjuhtidest koos oma välisministritega. Euroopa Nõukogus arutatakse majandusliku ja poliitilise integratsiooni põhiküsimusi.
    Otsuste tegemise protsess Euroopa Liidus on järgmine. EK algatab EL seaduste tegemise kas omal initsiatiivil, EP või MN nõudmisel. Komisjoni ettepanek läheb kaalumisele MN-sse ja esimesel lugemisel EP-sse, pärast seda teeb tulemustest kokkuvõtte MN, kes arvestab vajadusel vahepeal tehtud ettepanekuid . Seejärel arutab ettepanekut teisel lugemisel parlament, kes võib teha veel muudatusi, need esitatakse MN-le, kes aktsepteerib neid või mitte. Lõpliku otsuse teeb MN.
    Euroopa Liidu neli põhivabadust:
    tööjõu vaba liikumine;
    elamaasumise, tööleasumise ja firmade asutamise vabadus;
    teenuste osutamise vabadus;
    kaupade, kapitali ja maksete vaba liikumine.
    Euroopa Liidu õiguse allikad
    Üldjoontes võib Euroopa Liidu õiguse jagada kaheks: esmane ja teisene õigus.
    Esmase õiguse moodustavad:
    • asutamislepingud, nende protokollid ja lisad;
    • liitumislepingud;
    • kirjutamata õigus (ühenduse tavaõigus, õiguse põhimõtted);
    • rahvusvaheline õigus.

    Teisene õigus hõlmab:
    määrused (kohustavad kõiki liikmesriike);
    direktiivid (kohustuslik konkreetse liikmesriigi suhtes, kuid vorm ja meetod on vaba);
    otsused (tervikuna täitmiseks neile, kellele see on adresseeritud ;
    soovitused (ei ole siduvad );
    arvamused (ei ole siduvad).
    Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO)
    Teise maailmasõja puhkemine diskrediteeris Rahvasteliidu lõplikult. Maailma poliitilistes ringkondades jõuti järeldusele, et Rahvasteliidu asemel on vaja asutada uus organisatsioon.
    Pärast mitu aastat kestnud ettevalmistusi jõuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ingl United Nations Organization - UNO) asutamiseni. 26 . juunil 1945 kirjutasid 51 riiki San Franciscos alla ÜRO põhikirjale. Põhikiri tõlgiti viide keelde (inglise, prantsuse, vene, hiina ja hispaania), millest said ÜRO ametlikud keeled. Hiljem lisandus veel araabia keel. Põhikiri jõustus 24. oktoobril 1945. Seda päeva tähistatakse ÜRO päevana.
    ÜRO peamised eesmärgid on järgmised:
    • säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut;
    • arendada riikidevahelisi sõbralikke suhteid;
    • teha rahvusvahelist koostööd majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humanitaarse iseloomuga probleemide lahendamisel;
    • olla keskus, mis kooskõlastaks riikide tegevust nende probleemide lahendamisel.

    Praegu on ÜRO-l 186 liiget, Eestist sai ÜRO liige 1991. aastal.
    ÜRO struktuur on väga keerukas. Organisatsiooni aluseks on kuus peaorganisatsiooni:
    • Peaassamblee (ingl General Assambly) on ÜRO keskne organ, milles kõik riigid on esindatud ühe häälega. Peaassamblee valib viieks aastaks peasekretäri ja 10 julgeolekunõukogu mittealalist liiget. Peaassamblee pädevusse kuuluvad ka ÜRO eelarve kinnitamine ning liikmemaksu kindlaksmääramine. Peaassamblee korraline istung toimub igal aastal sügisel ja kestab ligi 65 tööpäeva. Tähtsamad organid on Genfis asuv Inimõiguste Komisjon ja ÜRO Desarmeerimiskomisjon.
    • Julgeolekunõukogu (ingl Security Council) on kujunenud ÜRO tähtsamaks otsustusorganiks Sellel on viis alalist liiget: USA, Prantsusmaa, Suurbritannia, Hiina (kuni 1971. aastani Taiwan ), Venemaa (kuni 1991. aastani NSV Liit) ja 10 mittealalist liiget, kusjuures nende nimetamisel peetakse silmas territoriaalset printsiipi . Julgeolekunõukogu vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest.
    • Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ingl Economic and Social Council - ECOSOC) vastutab majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamise eest.
    • Hooldusnõukogu (ingl Trusteeship Council) ülesandeks on hallata ja iseseisvaks ette valmistada sõltuvaid territooriume.
    • Rahvusvaheline Kohus (ingl International Court of Justice - ICJ), mis tugineb oma otsustes rahvusvahelisele õigusele. ICJ-l on kahesugused funktsioonid:
      · teha otsuseid juriidilistes küsimustes, mida riigid vastastikusel nõusolekul annavad talle otsustada;
      · anda konsultatsioone juriidilistes küsimustes kõigile ÜRO asutustele. Kohtus on kaebajaõigustes ainult riik, mida esindab tema valitsus. Kohtu poolt süüdi mõistetud riik ei pruugi kohtu otsust aktsepteerida, ta võib selle vaidlustada ja seda mitte täita.
    • Peasekretär ja Sekretariaat. Peasekretär on ÜRO tähtsaim ametnik , kes valitakse Julgeolekunõukogu ettepanekul Peaassambleel viieks aastaks. Tema funktsioonid on haldustehnilised ja poliitilised. Ta on ÜRO poliitiline esindaja kõigis küsimustes.

    Euroopa integratsioon.
    Integratsioon - samasse sotsiaal-majanduslikku süsteemi kuuluvate riikide koondiste loomine nende majanduslike ja poliitiliste eesmärkide kooskõlastamiseks.
    Vt. Euroopa Liit
    Eesti riigi rahvusvaheline asend.
    Geograafilist asendit on traditsiooniliselt peetud üheks olulisemaks teguriks rahvusvahelistes suhetes, mis ei jäta riigile erilisi valikuvõimalusi ja tegutsemisruumi anarhilises võimustruktuuris. Sarnast loogikat kannab ka arusaam Eesti julgeoleku problemaatikast, milles on läbi aegade olnud kesksel kohal geopoliitilised realiteedid, s.t eeskätt naabrust Venemaaga ja “kaugust” teistest tasakaalustavatest võimudest, põhiliselt Põhja-Atlandi kaitsestruktuuridest. Seevastu kaasaegsetes käsitlustes peetakse riigi geograafilisest asendist märksa olulisemaks seda, kuidas konstrueeritakse riigi suhteline asend rahvusvahelistes suhetes ning milline on riigi territooriumile omistatav strateegiline tähendus.
    Eesti on tänaseks suutnud välja arendada sellise väliskaubandust reguleeriva keskkonna, mis loob Eesti ettevõtjatele head võimalused eksporditurgudel konkureerimiseks. Kõigi olulisemate välispartneritega sõlmitud vabakaubanduslepingud, mille raames toimub lõviosa meie kaubavahetusest. Märkimist väärib, et need vabakaubanduslepingud loovad tingimused kaubanduse edasiseks liberaliseerimiseks. Nad võimaldavad Eesti eksportööridel taotleda täiendavaid soodustusi, mida on viimastel aastatel ka saavutatud. Samas muutub üha olulisemaks rahvusvaheliste kaubandussuhete mitmepoolne liberaliseerimine, mistõttu Eesti osaleb aktiivselt Maailma Kaubandusorganisatsiooni (World Trade Organisation - WTO) raames 2001. aastal avatud uues kaubandusläbirääkimiste voorus.
    LISA
    Poliitilised ideoloogiad tabelina.
    põhiteema
    Liberalism
    Konservatism
    sotsialism
    1. maailmavaade
    väärtused, ühiskonna areng
    1.Üldine väärtus- inimese vabadus
    1.Alalhoidlikkus- mitte muuta ühiskonda, revolutsiooni peavad paheks, rahvuslikud väärtused on aukohal , samuti kristlik moraal, pooldavad järk- järgulisi reforme
    1.Üldine väärtus- võrdsus, ühiskond tagab igale liikmele võrdse võimaluse saada haridus, tööd, omandada elukutse (sots. demokraatia)
    2.valitsemine
    2.põhiseaduse alusel, pooldavad tugevat kodaniku ühiskonda, pooldavad Euroopa ühinemist
    2.pooldavad kohtusüsteemi ja politsei välja arendamist , pooldavad riigi majanduse kaitsmist tollidega, kaitsevad rahvuslikku valuutat N: SB pole eurot
    2.Sotsialistidel, kommunistidel erinev arusaam võimuletulekust, kommunistid tulevad võimule revolutsiooni või riigipöördega. sotsialistid tulevad võimule rahulikul teel, valimistega
    3.majanduspoliitika
    3.pooldavad vaba ettevõttlust, pooldab konkurentsi, avatud turgu- vähene riiklik reguleerimine maksude ja seaduste kaudu.
    3.esikohal on tööandjate huvid, pooldavad võrdelist tulumaksu, kaitsevad rahvusliku kapitali huve
    3. 19. saj. nõuti eraomanduse ja klasside kaotamist. (praegu enam mitte). Majandus- suurim riiklik sektor, kommunikatsiooni võrku mitte anda erakätesse, suuremate tulude pealt kõrgemad maksud, astmeline tulumaks
    4. sotsiaalpoliitika
    4. mitte karistada rikkaid kõrgete maksudega, riigi sotsiaalabi saavad väga vaesed inimesed, puuetega inimesed
    4.sotsiaalse heaolu tagamisel peavad konservatiivid esmatähtsaks traditsiooniliste kollektiivide rolli. Riik maksab abirahasid alles siis kui eelnimetatud struktuurid seda ei suuda, tähelepanu füüsilisel julgeolekul
    4.riik peab tagama igale inimesele normaalse elatustaseme. Nii rikastel kui vaestel võimalus odavale meditsiini- ja haridusteenustele. Võimalus taotleda abirahasid.
    Tänapäeva riigi peamised struktuurivariandid:
    Konföderatsioon
    Föderatsioon
    Unitaarriik
    Nõrk tsentraliseeritus.
    Mõõdukas tsentraliseeritus.
    Kõrge tsentraliseeritus.
    Koostisosade suveräänsus.
    Suveräänsus jagatud keskvalitsuse ja koostisosade vahel.
    Jagamatu suveräänsus.
    Toimib koostisosadele, mitte üksikisikule.
    Toimib nii koostisosadele kui ka üksikisikutele.
    Toimib otseselt üksikisikutele.
    Tavaliselt formaalne õigus eralduda.
    Üldiselt ei ole õigust eralduda.
    Ei ole õigust eralduda.
    Koostisosade valitsused võivad keskvalitsusest üle olla nn nullifitseerimine..
    Üleriigilise seaduse ülimuslikkus oma sfääris, koostisosadel oma sfääris.
    Üleriigilise seaduse ülimuslikkus; kohalikud seadused selgelt alluvuslikud.
    Keskvalitsuse finantseerimine koostisosade poolt.
    Kahekordne maksusüsteem mõlema taseme valitsuste tarvis.
    Ühene maksusüsteem; keskvõimud peavad heaks kiitma kohalikud variandid.
    Näited: Ameerika Ühendriigid enne 1789. a., Šveits enne 1848. a., Saksamaa enne 1871.a., Euroopa Liit.
    Näited: Ameerika Ühendriigid alates 1789. aastast, Kanada, Lääne-Saksamaa, Austraalia , Šveits, India, Brasiilia, Mehhiko .
    Näited: Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Poola, Iisrael, Alžeeria.
    Mõisted:
    Absoluutne monarhia ehk piiramatu monarhia – valitsemisvorm , kus kogu võim kuulub ühele ainuvalitsejale ehk monarhile.
    Advokaat ehk kaitsja – jurist, kelle ülesandeks on süüaluse kaitsmine kohtus
    Aktsia ehk osak – väärtpaber, mis annab valdajale õiguse saada osa ettevõtte kasumist/varast.
    Aktsionär ehk osanik – inimene/asutus, kes omab aktsiaid
    Alampalk ehk miinimumpalk – riiklikult kehtestatud palga alampiir , millest vähem ei tohi tööandjale täistööaja eest maksta.
    Ametiühing – mingi kutseala tööliste/teenistujate organisatsioon, mille eesmärk on töötajate sotsiaal-majanduslike nõudmiste kaitsmine ja esindamine
    Apellatsioon – kohtualuse edasikaebus kõrgema astme kohtusse madalama astme kohtu otsuse peale
    Astmeline maksusüsteem ehk progresseeruv maksusüsteem – maksustamise põhimõte, mille kohaselt suurematelt tuludelt tuleb maksta rohkem (suurem protsent) makse
    Autoritaarne riik ehk autokraatia – valitsemisvorm, mille puhul riigivõim on ühe isiku käes, puuduvad tema võimu piiravad riigiorganid
    Avalik arvamus ehk ühiskondlik arvamus – inimeste suhtumine ühiskondlikku tegelikkusesse
    Avalik elu ehk ühiskondlik elu – ühiskonna osa, kus suhteid reguleerivad õigusnormid ja õigusaktid; ühiskondliku elu vastand on eraelu
    Avalik sektor – ühiskonna osa, mille moodustavad riigi- ja omavalitsusasutused, ressursid ja tegevus; avaliku sektori tegevuse põhieesmärgiks on tagada riigi tõhus toimimine .
    Avalikkus – demokraatliku ühiskonna liikmed, kes omavad poliitilisi ja kodanikuõigusi
    Avalik poliitika – inimese ogapäevase elu ja toimetulekuga tegelev poliitika liik. N: elamupoliitika , keskkonnapoliitika, sotsiaalpoliitika, hariduspoliitika
    Avatud ühiskond – demokraatlik ühiskond; seda sünonüümi kasutatakse sagedamini majandusteaduses ja sotsioloogias; rõhutab vabaduse ja võrdsete võimaluste tähtsust
    Brutopalk – kogu väljateenitud palk, millelt maksud ja maksed ei ole veel maha arvatud
    Deebetkäive – kindlal ajaperioodil pangakontolt kulutatud/välja võetud summa
    Demokraatia – valitsemisvorm, mille puhul rahvas teostab võimu kas vahetult (otsene demokraatia) või valitud esindajate (saadikute) ja esinduskogude vahendusel ( esindusdemokraatia )
    Diktaator – tavaliselt riigipöörde piiramatu võimu haaranud isik; ajalooliselt Vana-Roomas piiramatu võimuga ametiisik
    Diktatuur – õigusvastane valitsemisvorm, mille puhul üks isik (diktaator) või isikute grupp on haaranud võimu ja kasutab seda õiguslike piiranguteta
    Diskrimineerimine – teatud inimgrupi õiguste tagurlik piiramine; näiteks sooline, rassiline, rahvuslik ja religioosne diskrimineerimine
    Dividend – perioodiline tulu, mida makstakse aktsionärile ehk osanikule
    Eelarve – rahaline plaan teatud perioodil (näiteks eelarveaasta või projekti kestvuse jooksul) laekuvate tulude ja tehtavate kulutuste kohta.
    Eelarvedefitsiit – olukord, kus eelarve kulud on suuremad kui tulud ehk laekumised
    Elamisluba – riigi poolt välja antav tõend, mis seadustab mittekodaniku viibimise riigis kas alaliselt või tähtajaliselt
    Elukallidus – elumaksumus; summa, mille üks leibkonna liige kulutab keskmiselt kaupadele ja teenustele konkreetses ühiskonnas mingi aja (tavaliselt aasta) jooksul
    Enamusotsus – demokraatias enamlevinud huvide arvestamise viis, mille puhul võetakse vastu otsus, mida pooldab/mille poolt hääletab enamus
    Erahüvis – kaup/teenus, mida vahendatakse turu kaudu ja mille pakkumine/tarbimine toimub eaviisiliselt ehk individuaalselt
    Erakond ehk partei – kindla liikmeskonna ja ideoloogiaga poliitiline organisatsioon, mis püüab valimiste kaudu saada võimule, et oma seisukohti ellu viia.
    Erasektor ehk tulundussektor – ühiskonna osa, mille moodustab eraomanduses olev majandus, kus tegevuse eesmärgiks on tulu saamine
    e-riik – riigiasutuste ja õigusaktide süsteem internetis, mis võimaldab kiiremat ja mitmekesisemat suhtlemist riigiametnike, aga ka ametnike ja kodanike vahel
    esindusdemokraatia – demokraatia vorm, kus rahvas teostab võimu valitud esindajate (saadikute) ja esinduskogude (parlamendi, volikogude) vahendusel
    Euroopa lõiming ehk integratsioon – Euroopa Liitu kuuluvate ja sinna astuvate riikide omavaheline ühtlustumine ja kujunemine tervikuks
    Fraktsioon – ühtsete vaadete põhjal loodud saadikuühendus parlamendid, tavaliselt moodustatakse ühte erakonda kuuluvatest parlamendisaadikutest
    Hagi – kirjalik ja vormikohane avaldus kohtule tsiviilasja algatamiseks
    Hageja – hagi esitaja
    Hind – rahasumma, mille eest kaupa saab osta
    Hõive, tööhõive – rahvastiku hõlmatus tööga; hõivatu vastand on töötu
    Hääleõigus – kodanikule ja mittekodanikule seadusega antud õigus valida esindajaid riigi- ja omavalitsusorganitesse ning osaleda rahvahääletusel
    Identiteet – ühiskonna- või kogukonnaliikmete vaimne ühtekuuluvustunne
    Inflatsioon – raha väärtuse, elanike ostujõu vähenemine
    Integratsioon ehk lõiming – rahvastikugruppide ja riikide omavaheline lähenemine ühtsete väärtuste, arusaamade ja eesmärkide baasil. N: Euroopa, sotsiaalne, rahvuslik integratsioon; integratsiooni tulemusel moodustub sidus tervik, mille osad (rahvastikugrupid, riigid) säilitavad oma eripära
    Interaktiivne kommunikatsioon – suhtlusviis, mille puhul infotarbijal on võimalik valida infot ja selle alusel reageerida/vastata, avaldada arvamust saadud teabe kohta; interaktiivse kommunikatsiooni peamine vahend on internet
    Intress ehk kasvik – tasu, mida pank maksab hoiustajale või laenaja pangale õiguse eest kasutada teise poole raha
    Investeering – kasusaamise eesmärgil tehtav pikaajaline rahapaigutus
    Istungijärk – parlamendi tööperiood, mis koosneb istungitest; Riigikogul on tavaliselt aastas kaks istungijärku, mida lahutab suvepuhkus
    Kaitsejõud – riigi sõjaväeliselt korrastatud relvastatud struktuurid
    Kaitseliit – vabatahtlik korrakaitseorganisatsioon Eestis
    Kaitsevägi – Eesti relvajõud, mis koosnevad ajateenistusse kutsutud kodanikest ning ohvitseridest-tegevteenistujatest
    Kandideerimisõigus – kodaniku seaduslik õigus kandideerida volikogu- või parlamendiliikme või presidendi ametikohale
    Kantsler – ministeeriumi tegevust korraldav parteiliselt sõltumatu tippametnik
    Kassatsioon – kohtuotsuse läbivaatamine kõrgema astme kohtus, milleks Eestis on Riigikohus, kus hinnatakse seadusest kinnipidamist ning ei vaadata kohtuasja enam sisuliselt üle
    Kasum – summa, mille võrra tulud ületavad kulusid : kasumi vastand on kahjum
    Koalitsioon – ühinemine, liit; valitsuskoalitsioon on valitsusse kuuluvate parteide (koalitsioonipartnerite) ühendus, mille lauseks on kokkulepe valitsemise põhiküsimustes
    Koalitsioonivalitsus – mitmeparteiline valitsus
    Kodanik – inimene, kellel on ühe või kahe riigiga õiguslik suhe ehk kodakondsus; kodaniku õigused ja vabadused sätestatakse põhiseaduses
    Kodanikkond – elanikud, kes asuvad riigi territooriumil seaduslikult ning omavad riigiga õiguslikku sidet (kodakondsust)
    Kodanikualgatus – inimese isiklik initsiatiiv mingi probleemi arutelu algatamiseks või lahendamiseks
    Kodanikuosalus – inimese omaalgatuslik kaasalöömine ühiskondlikes ettevõtmistes, aktsioonides või organisatsioonides
    Kodanikuühendus – kodanikuosaluse raames kujunenud organisatsioon, millel on püsivam juriidiline vorm; kodanikuühendus võib olla mittetulundusühing, sihtasutus või seltsring
    Kodanikuühiskond – ühiskonna osa, mis hõlmab mittepoliitilisi kodanikuorganisatsioone ja –ühendusi; kodanikuühiskond edendab ühiskonnas vabameelsust, omaalgatust ja rahva järelvalvet võimude tegevuse üle
    Kohtunik – valitud või nimetatud erapooletu ametnik, kes teostab õigusemõistmist
    Kohtumenetlus – protseduurireegel, mille järgi toimub asja arutamine kohtus
    Kohtusüsteem – riigi kohtute süsteemne korraldus
    Kohus – õigusemõistmist teostav riigiorgan
    Kompromiss – ühe või mitme osapoole järeleandmine oma nõudmistes, eesmärgiga jõuda kokkuleppele
    Konkurents – võistlus; majanduses olukord, kus mitmed tootjad/ pakkujad ostjate/nõudjate pärast võistlevad ehk konkureerivad
    Konsensus – üksmeel, vastuväidete puudumine otsustavas küsimuses
    Konstitutsioon – põhiseadus; riigi kõrgeim seadus, mis sätestab valitsemiskorralduse, kodanikuõigused ja –kohustused
    Konstitutsiooniline järelvalve – spetsiaalsete asutuste/ametnike ülesanne kontrollida õigusaktide vastavust konstitutsioonile ehk põhiseadusele
    Konstitutsiooniline monarhia ehk piiratud monarhia – valitsemisvorm, mille puhul ainuvalitseja ehk monarh jagab võimu rahva poolt valitava parlamendiga ning tegutseb põhiseaduse raames
    Konventsioon – rahvusvaheline lepe, mis reguleerib riikide õigusi ja kohustusi teatud valdkonnas
    Koosseisu hääleenamus – teatud hääletamisprotseduuride puhul esinduskogus on otsuse vastuvõtmiseks vajalik koosseisu häälteenamus – enam kui 50 protsendi esinduskogu liikmete toetus
    Kostja – isik/asutus, kelle vastu on esitatud kohtusse hagi
    Korrakohane õigusemõistmine – õigusriigis rakendatavad kohtupidamise põhimõtted: õigusemõistmine on korrakohane, kui järgitakse seadust, kohus on sõltumatu ja protsess avalik
    Krediit – võlgu antav raha/kaup, mille tagasimaksmise/tasumise tingimused on rangelt fikseeritud
    Kreeditkäive – teatud perioodil pangakontole laekunud summa
    Kultuur – mitme inimpõlve poolt loodud materiaalsed ja vaimsed väärtused, teadmised ja tavad
    Käsumajandus – plaanimajandus
    Leibkond – sotsiaal-majanduslik üksus, mis koosneb kooselavatest inimestest, kes ei pruugi olla omavahel sugulased
    Lihthäälteenamus – poolthäälte arvuline ülekaal; teatud hääletamisprotseduuride puhul on otsuse vastuvõtmiseks piisav, kui esinduskogu kohal olevaist liikmeteist hääletab poolt rohkem kui vastu
    Liising – rentimine , üürimine, järelmaksuga ostmine
    Maakond – regionaalne haldusüksus Eestis
    Maavalitsus – regionaalne ametkond Eestis; teostab täitevvõimu maakonnas
    Maavanem – maakonda juhtiv ametnik Eestis; maavanema nimetab ametisse valitsus
    Majandussüsteem – majandamise kõige üldisemad põhimõtted; majandussüsteemideks on tava- ehk naturaalmajandus , käsu- ehk plaani- ning turumajandus
    Maksukoormus – kõigi maksude kogusumma võetuna protsendina ühiskondlikust kogutulust (sisemajanduse koguproduktist ehk SKP-st)
    Maksumäär – protsendina väljendatud tulu- või hinnaosa, mis tuleb maksuna ära maksta (Eestis on näiteks üldine käibemaksumäär 18 protsenti kauba hinnast)
    Maksusüsteem – maksustamise põhitõed
    Mandaat – esindusõigus; ühele ringkonnale eraldatud saadikukoht
    Massikommunikatsioon – paljude inimeste suhtlemine massimeediat ehk massikommunikatsiooni (TV-d, raadiot, ajalehti, internetti) kasutades, nende osasaamine ühesugusest teabest
    Massimeedia – vahendid, mis võimaldavad edastada infot üheaegselt või lühikese ajavahemike jooksul väga paljudele inimestele, massidele, massimeedia vahenditeks on raadio, televisioon, trükiajakirjandus, internet
    Minister – valitsuse liige, kes juhib ministeeriumi
    Mittekodanik – riigis alaliselt elav isik, kes omab mõne välisriigi kodakondsust või on kodakondsuseta
    Mittetulundussektor ehk kolmas sektor – ühiskonna osa, mis eristub era- ehk tulundussektorist ja valikust sektorist; mittetulundussektori asutused ei tegutse tulu teenimise eesmärgil, vaid aitavad kaasa mitmesuguste ühiskonnaprobleemide lahendamisele, toetudes kodanikualgatusele
    Mittetulundusühing – kodanikuühenduse üks organisatsioonilisi vorme tegutsemaks mitmesugustes kultuuri-, sotsiaal- ja majandusvaldkondades; MTÜ-del on keelatud teenida kasumit
    Monarhia – valitsemisvorm, mille puhul riigivõimu pärib üks isik (ainuvalitseja ehk monarh) veresuguluse alusel
    Monopol – ainuõigus: tootmist ja turustamist valitsev suurettevõte; turuolukord, kus mingi kauba/teenuse osas puudub konkurents ning üks pakkuja kontrollib hinda
    Moraal – moraalinormide kogum
    Moraalinorm – kõlbluspõhimõte, millest inimene oma käitumises juhindub
    Neljas võim – massiteabe kujundlik nimetus demokraatlikus ühiskonnas, peegeldab informatsiooni suurt mõjujõudu poliitika teostamisel
    Netopalk – töötasu, mis jääb alles brutopalgast, kui kõik seadusega ette nähtud maksud ja maksed on maha arvestatud; summa, mille inimene kätte saab
    Nominaalpalk – rahas väljendatud palgasumma
    Nulltolerants – täisleppimatus, sallimatus; tolerantsuse vastand
    Omahind – kauba tootmiseks tehtud kulutused väljendatuna rahas
    Omavalitsus – kohalik võim koos valitava esindusorgani (volikogu) ja täitevvõimuga (valitsus), kes korraldab kõiki kohaliku elu küsimusi; Eesti omavalitsusüksusteks on vald ja linn
    Ombudsman ehk usaldusmees – sõltumatu ametiisik, kelle ülesandeks on lahendada kodanike kaebusi riigiametnike või –asutuste suhtes; Eestis täidab ombudsmani ülesandeid õiguskantsler
    Opositsioon – vastasrind, vastuseisjad; poliitikas nimetatakse opositsiooniks parteid (opositsioonipartei) või parteide ühendust, kes ei kuulu valitsuse ja asub valitsusega suuresti erinevatel seisukohtadel
    Osalusdemokraatia – demokraatia vorm, mida iseloomustavad saadikute sagedased kontaktid valijatega, aktiivne kohalik elu ning avalikkuse informeeritus poliitikas
    Otsene demokraatia – demokraatia vorm, kus rahvas teostab võimu vahetult rahvahääletuse teel
    Parlamendikomisjon – parlamendisaadikutest moodustatud tööorgan mingi poliitikavaldkonna või probleemiga tegelemiseks
    Parlament – kõrgeim seadusandliku võimu organ demokraatlikus riigis; valitakse üldrahvalikel valimistel
    Parlamentaarne demokraatia – demokraatia vorm, kus parlament ja valitsus on omavahel tihedas sõltuvuses (näiteks Briti Ühendkuningriik, Eesti)
    Peaminister – valitsuse juht
    Perekond – abielupaar koos järglaste (ja lähisugulastega); perekonnasuhteid reguleerivad seadused ja tavad
    Pluralism ehk mitmekesisus – mitmesuguste ideede, arvamuste ja organisatsioonide olemasolu ühiskonnas
    Poliitika – riigi juhtimist ja toimimist korraldav tegevus
    Portfellita minister – minister, kellel ei ole oma ministeeriumi
    Prokurör ehk süüdistaja – jurist, kelle ülesandeks on kohtualuse süü tõestamine
    Proportsionaalne maksusüsteem – maksustamise põhimõte, mille järgi kõik tulud, nii suured kui väikesed, maksustatakse võrdselt, ühesuguse maksumääraga
    Raha – üldtunnustatud vahetusväärtus ja maksevahend
    Rahvastiku iive – rahvaarvu muutumine sündimuse/suremuse ning rahvastikurände tagajärjel; negatiivne iive tähendab rahvaarvu vähenemist, positiivne iive rahvaarvu suurenemist
    Rahvus – inimeste ajalooliselt kujunenud ühtekuuluvusvorm, mis põhineb ühtsel territooriumil, ajalool, tavadel ja keelel
    Ratifitseerimine – rahvusvahelise lepingu heakskiitmine parlamendis
    Reaaltulu – kaupade ja teenuste hulk, mida saab osta teatava rahalise sissetuleku eest; arvutatakse nominaaltulu ja hindade suhtena; näitab reaalset ostujõudu
    Referendum ehk rahvahääletus – rahva poliitikas osalemise vorm, mille käigus hääleõiguslikud kodanikud väljendavad oma seisukohta mingi konkreetse poliitilise sammu poolt või vastu
    Riigikogu – kõrgeim seadusandlik esinduskogu (parlament) Eestis
    Riigikohus – kõrgeim ehk kolmanda astme kohus Eestis; teostab seaduse järelvalvet ja kohtuasjade vormilist ülevaatamist edasikaebuste alusel
    Riigikontroll – riigiasutuste ja –organisatsioonide majandustegevust kontrolliv organ Eestis
    Riigilõiv – riigile makstav teenustasu mitmesuguste õiguslike- ja registritoimingute eest
    Riigisaladus – informatsioon, mille kasutamine on seadusega piiratud, kuna selle avalikustamine võib kahjustada riigi majanduslikku või sõjalist julgeolekut
    Riik – avalik-õiguslik süsteem, mis koosneb valitsemisasutustest ja õigustloovate aktide alasüsteemist; riigi tunnuseks on rahvastiku, kontrollitava territooriumi ja iseseisva avaliku võimu olemasolu
    Seadus – kõrgeima riigivõimuorgani normatiivakt, mille täitmine on kohustuslik
    Seadusandlik võim – vt parlament ja Riigikogu
    Seaduse ülimuslikkus – õiguskohtu põhimõte, mille kohaselt otsuste tegemisel peab juhinduma ainult seadusest
    Segamajandus – niisugune turumajandus, kus lisaks eraomandile eksisteerib ka riigiomand ning valitsus tegeleb majanduse reguleerimisega
    Siirdeperiood – periood, mille jooksul toimub totalitaarse ühiskonna kujunemine demokraatlikuks
    Siirderiik – üleminekuriik, kus viiakse ellu demokraatlikke reforme, kuid kõik demokraatia tunnused ja põhimõtted pole veel juurdunud; siirderiigid olid Kesk- Ja Ida-Euroopa maad 1990. aastail.
    Sotsiaaldialoog – regulaarsed läbirääkimised valitsuse, ametiühingute ja tööandjate vahel töötajate töö ja palgatingimuste üle
    Sotsiaalhoolekanne – avaliku või mittetulundussektori poolt pakutavad teenused toimetulekuraskustes inimeste abistamiseks
    Sotsiaalne kaitse ehk sotsiaalne turvalisus – riigi poliitika elanike toimetuleku kindlustamiseks rahaliste väljamaksete ja hoolekandeteenuste abil
    Sotsiaalne kihistus – rahvastiku hierarhiline järjestus ressursside jagunemise alusel; kõrgematesse kihtidesse kuuluvatel inimestel on rohkem ressursse (võimu, vara, teadmisi, tutvusi, oskusi), madalamatesse kihtidesse kuulujatel vähem, nad on ühiskonnas tõrjutud.
    Sotsiaalne norm – suuline /kirjalik käitumisreegel; sotsiaalse normi liikideks on tava, moraalinorm ja õigusnorm
    Sotsiaalne risk – asjaolu, mis võib põhjustada inimese isikliku toimetulekuvõime ajutist või alalist nõrgenemist (töötus, puue , vanadus, kodutus , haigestumine)
    Sotsiaalne struktuur – rahvastiku jaotus teatud tunnuste (näiteks jõukuse, elukoha või rahvuse) alusel
    Spiiker – parlamendi esimees/esinaine
    Streik – ajutine organiseeritud töökatkestus, mille eesmärk on saavutada streikijate nõudmiste täitmine
    Subsiidium – otsene rahaline toetus mingit liiki majandustegevusele (näiteks lambakasvatusele, piimandusele)
    Surverühm, survegrupp – ühtse tegevusvaldkonna või liikmete sarnase olukorra alusel loodud organisatsioon, kes püüab mõjutada poliitikat talle tähtsas valdkonnas
    Suveräänsus – riigi või institutsiooni iseseisvus
    Süsteem – tervik, mille üksikud osad on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist; näiteks inimorganism , ökosüsteem, ühiskond
    Süütuse presumptsioon – korrakohase õigusemõistmise põhimõte, mille kohaselt kedagi ei tohi pidada süüdi olevaks enne süüdimõistva kohtuotsuse langetamist
    Tarbijahinnaindeks (THI) – peamiste kaupade ja teenuste tarbimisnormide ning nende hindade alusel koostatav statistilise näitaja elukalliduse mõõtmiseks
    Tava – ajalooliselt väljakujunenud reegel, mis reguleerib inimese käitumist teatud olukorras ning mida edastatakse põlvest põlve
    Teabenõue – inimese kirjalik informatsioonipäring riigi- või omavalitsuse asutuselt, millele vastav asutus on kohutatud vastama seadusega määratud aja jooksul
    Tolerantsus – sallivus teistsuguse väljanägemise, käitumis- või mõtteviisi suhtes
    Totalitaarne riik ehk totalitarism – valitsemisvorm, mille puhul kogu võim kuulub ainupartei või sõjaväe juhtkonnale, kes püüab ellu viia täielikku kontrolli ühiskonna ja selle liikmete suhtes; režiim, mida iseloomustab diktatuur
    Tsensuur – riigivõimu poolt kehtestatud poliitiline eelkontroll trükiste, tele- ja raadiosaadete sisu üle, teabe valikuline avalikustamine
    Tuludeklaratsioon – inimese või abikaasade aasta jooksul saadud sissetuleku ametlik aruanne maksuametile
    Tulumaksuvaba miinimum – riigi poolt kehtestatud summa, millelt ei võeta tulumaksu
    Tulusiire – maksudena laekuva raha ümberjagamine riigi poliitiliste otsuste (seaduste ja määruste) alusel ning riigieelarve kaudu
    Turuhind – hind, millega kaupa/teenust tegelikult müüakse ja ostetakse; turuhind sõltub nõudluse ja pakkumise vahekorrast
    Turumajandus – arenenud riikides valitsev majandussüsteem, mida iseloomustab majandusvabadus , konkurents ning hinna kujunemine nõudluse-pakkumise suhte tulemusena
    Turutasakaal – olukord, kus nõudmine ja pakkumine kauba/teenuse järele on teatud hinnatasemel võrdsustunud
    Turutõrge ehk turuhälve – turumajanduse puudus, mis ei võimalda ressursse alati efektiivselt paigutada; turutõrgete pehmendamiseks sekkub valitsus, kehtestades reegleid või pakkudes ühishüvesid
    Täidesaatev võim – vt valitsus
    Tööandja – ettevõte või asutus, kes pakub töövõtjale palgalist tööd
    Tööjõud – ühiskonna tööealised ja –võimelised inimesed
    Tööluba – riigi poolt välja antav tõend, mis lubab mittekodanikul asuda palgatööle antud riigis
    Töötu – tööealine ja –võimeline inimene, kes soovib tööd teha, kuid ei leia seda
    Tööturg – süsteem, kus ühed (tööostjad) pakuvad oma tööjõudu ehk oskusi ja teadmisi, teised (tööandjad) aga töökohti
    Töövõtja – isik, kes nõustub tegema mingit tööd pakutud tingimustel
    Unitaarriik – ühtne tugeva keskvõimuga riik (Prantsusmaa, Briti Ühendkuningriik, Eesti)
    Vabaabielu – abielu, mis pole riiklikult registreeritud ning kus abikaasade suhteid reguleerivad nendevahelised kokkulepped, mitte perekonnaseadus
    Vabariik – riigivalitsemisvorm, kus kõrgemad riigivõimuorganid on valitavad või need moodustab parlament
    Vaesuspiir ehk toimetulekupiir – valitsuse poolt kehtestatud väikseim rahasumma, mis katab hädavajalikud kulutused toidule, riietusele ja eluasemele
    Valimiskogu – presidendi valimiseks moodustatav esinduskogu Eestis, kuhu kuuluvad Riigikogu liikmed ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajad
    Valimissüsteem – seadusega kehtestatud põhimõtted, mille järgi moodustatakse valimisringkonnad, seatakse üles kandidaadid ning jagatakse saadikukohad
    Valitsus – täidesaatva võimu organ; Eestis tegutsevad vabariigi valitsus, maavalitsused ja linna/valla valitsused
    Valitsuskriis – olukord, kus parlament on avaldanud umbusaldust kas mõnele ministrile või kogu valitsusele; valitsuskriisi lahendamiseks asendatakse kas mõni minister või kogu valitsuse koosseis
    Volikogu – omavalitsuse esindusorgan Eestis; valitakse linna/valla territooriumil elavate hääleõiguslike inimeste poolt
    Võimude lahusus ja tasakaalustatus – demokraatliku valitsemise põhimõte, mille kohaselt võim jaotatakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel
    Välismõju – majandustegevuse mõju kolmandatele isikutele (näiteks keemiatehase õhusaaste mõjutab piirkonna elanikke)
    Õigus – riigivõimu poolt kehtestatud kohustuslike käitumisnormide ja suhete kogum
    Õiguskaitse – kaitse, mille õigussüsteem ühiskonna liikmetele tagab
    Õiguskantsler – kõrge ametiisik Eestis; teostab põhiseaduse ja seaduslikkuse järelvalvet
    Õigusnorm – riigi kehtestatud reegel, mis on kohustuslik kõigile
    Õigusriik – õigusteaduslik termin demokraatliku riigi tähistamiseks; riik, kus valitsetakse õigusnormide alusel, mida järgivad nii valitsetavad kui valitsejad
    Õigusloov akt ehk normatiiv – kindlate reeglite järgi kirja pandud õigusnorm; õigusakti liikideks on seadus, määrus, otsus, korraldus
    Ühishüvis – sotsiaalset väärtust omav kaup/teenus, mida jaotatakse ilma turu vahenduseta ning mida tarbib enamik ühiskonnaliikmeid, näiteks raadio- ja telesaated, üldharidus, liiklusmärgid, pargid ja puhkealad
    Ühiskondlik liikumine – massilise osalusega ettevõtmine, mille raames nõutakse mingi ühiskondlikult olulise probleemi lahendamist
    Ühisakt – õigusakt, millega reguleeritakse ühte konkreetset juhtumit; ühekordne otsus; üksikakt on volikogu otsus ja valitsuse korraldus
    Üldakt – õigusakt, mis sätestab piiramatu arvu juhtude reguleerimise ühes valdkonnas; üldakt on seadus ja määrus
    62
    • .DOC Laadi alla originaalfail 62 lk · .doc · 1047 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #1 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #2 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #3 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #4 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #5 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #6 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #7 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #8 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #9 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #10 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #11 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #12 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #13 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #14 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #15 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #16 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #17 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #18 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #19 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #20 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #21 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #22 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #23 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #24 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #25 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #26 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #27 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #28 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #29 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #30 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #31 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #32 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #33 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #34 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #35 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #36 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #37 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #38 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #39 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #40 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #41 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #42 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #43 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #44 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #45 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #46 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #47 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #48 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #49 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #50 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #51 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #52 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #53 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #54 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #55 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #56 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #57 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #58 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #59 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #60 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #61 Ühiskonna riigieksami kokkuvõte #62
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 62 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-02-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 1047 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 25 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor driin Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    aastast 2005, kokkuvõte + mõisted
    ühiskonna riigieksam nÜÜdisÜhiskond võim sotsiaalsed normid sotsiaalsed normid tööandja tööjõud tööluba töötu tööturg unitaarriik töövõtja vabaabielu vabariik valimiskogu valimissüsteem valitsus

    Sarnased õppematerjalid

    Ühiskonna riigieksami materjal
    40
    docx

    Ühiskonna riigieksami materjal

    duses o Linnastu tõusmine o Inform duses, polii- o Suurpered mi-ne, o Kõrgtehn at-siooni tikas o Töö ja väikepered o-loogia massiline o Oluline on puhkus e massiline tarbimine loomus, mees- käsikäes kujunemine kasutamine o Olulin konnatöö, o Käsitöö ja , ühiskonna , hannatud e info kiire tead-miste väikesed kihistumine on haritud töötlemine rakendamine manufaktuu o Töö ja spetsialisti ja tarbimine o Neg. Mõju rid puhkuse d loodus-tasa- o Hetkel eraldumine o Massitoo kaalule ja eeti-

    Ühiskonnaõpetus
    UHISKONNAOPETUSE-konspekt
    49
    docx

    U�HISKONNAO�PETUSE-konspekt

    ÜHISKONNAÕPETUSE RAUDVARA 1.NÜÜDISÜHISKOND Ühiskond Ühiskond on inimeste omavaheliste suhete kogum. Ühiskonna mõiste hõlmab inimrühmi, keda ühendavad eriomased ja süstemaatilised normatiivsed suhted, s.t et ühte ühiskonda kuulujatel on ühesugused arusaamad asjaajamisest ja koostööst. Inimühiskond on konkreetsest ühiskonna mõiste tarvitusest abstraktsem mõiste, millega ühelt poolt märgitakse inimkonda tervikuna, eeldusel, et inimene on põhiloomuselt sotsiaalne ja niisiis vältimatult mõne inimgrupi liige, mis omakorda puutub kokku või teeb koostööd teise inimrühmaga. Õpetuse ühiskonnast lõid K. Marks ja F. Engels. Selle õpetuse järgi moodustavad kõigi inimsuhete aluse (baasi) inimeste suhted tootmises (tootmissuhted). Tootmissuhete laad sõltub

    Kategoriseerimata
    ÜHISKONNAÕPETUSE RAUDVARA-NÜÜDISÜHISKOND
    49
    docx

    ÜHISKONNAÕPETUSE RAUDVARA: NÜÜDISÜHISKOND

    ÜHISKONNAÕPETUSE RAUDVARA 1.NÜÜDISÜHISKOND Ühiskond Ühiskond on inimeste omavaheliste suhete kogum. Ühiskonna mõiste hõlmab inimrühmi, keda ühendavad eriomased ja süstemaatilised normatiivsed suhted, s.t et ühte ühiskonda kuulujatel on ühesugused arusaamad asjaajamisest ja koostööst. Inimühiskond on konkreetsest ühiskonna mõiste tarvitusest abstraktsem mõiste, millega ühelt poolt märgitakse inimkonda tervikuna, eeldusel, et inimene on põhiloomuselt sotsiaalne ja niisiis vältimatult mõne inimgrupi liige, mis omakorda puutub kokku või teeb koostööd teise inimrühmaga. Õpetuse ühiskonnast lõid K. Marks ja F. Engels. Selle õpetuse järgi moodustavad kõigi inimsuhete aluse (baasi) inimeste suhted tootmises (tootmissuhted). Tootmissuhete laad sõltub

    Ühiskond
    ÜHISKONNAÕPETUSE KONTROLLTÖÖ
    11
    docx

    ÜHISKONNAÕPETUSE KONTROLLTÖÖ

    töötajaskonnaga, samuti riigi kasutusse laekuvad maksu-, tulu- ja riigivarasid. Avaliku sektori põhiülesanne on tagada rahvuslik julgeolek ja sotsiaalne heaolu); 2) ERASEKTOR (hõlmab kõiki inimeste poolt ettevõetavaid tulundustegevusi. Erasektori põhiülesanne on toota kasumit); 3) KODANIKUÜHISKOND. (ei taotle võimu ega tulu, selle moodustavad vabatahtlikult kodanikualgatuse korras loodud kodanikeühendused. Mittetulundussektori ülesanne on toetada demokraatliku ühiskonna pluralismi sidusust ja kodanike kaasatust avalikku ellu). Ühiskonda, kus inimesed saavad kas otseselt või kaudselt osa võtta valitsemisest ehk ühiskonna juhtimisest, nimetatakse demokraatlikuks ühiskonnaks. Demokraatia peamised tunnusjooned on järgmised: kodanikkonna osalemine poliitikas, kodanikuosalus võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus inim- ja kodanikuõiguste austamine mitmeparteiline süsteem

    12. klassi ühiskond
    ÜHISKONNAÕPETUSE RAUDVARA
    56
    doc

    ÜHISKONNAÕPETUSE RAUDVARA

    ÜHISKONNAÕPETUSE RAUDVARA 1.NÜÜDISÜHISKOND Nüüdisühiskonna kujunemine. Tööstusrevolutsioon ja kapitalismi kujunemine. Poliitökonoomilised teooriad kapitalismi arengust. Demokraatia printsiibid ja väärtused. XX sajandi ühiskonna poliitilise arengu tendentse. Moderne elustiil. Kaasaegsed majanduse- ja sotsioloogilised teooriad. Ühiskonna mõiste. Ühiskonnaelu peamised valdkonnad, ühiskonna jaotus sektoriteks. Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes. Poliitika elluviimine riigis. Ühiskond kui poliitiline süsteem. Võimu tunnused ja teostamise meetodid. Seadused ja õigusnormid. Õiguse struktuur. Õigusriigi olemus ja tunnused. Avalik ja erasektor. Riik kui poliitilise võimu süsteem. Riigivõimu tunnused. Tänapäeva riigikorralduse vormid: unitaarriik, föderatsioon, konföderatsioon. Tsiviilühiskond. Kodanikuühiskonna institutsioonid. Kodanikuaktiivsus

    Ühiskond
    Ühiskonnaõpetuse riigieksam 2012
    62
    docx

    Ühiskonnaõpetuse riigieksam 2012

    Kõike tehti ratsionaalselt, ,,aeg on raha"-põhimõttel; lõplik väljakujunemine võttis sajandi. (Marx ­ ,,toota kasumit, püsida konkurentsis) Ühiskonnas levisid tööst tüdinud-väsinud inimeste meelelahutusvõimalused ­ kasiinod, loteriid, kabareed. Linnastumine algas, tõusis elatustase, muutus leibkonnamudel ­ väiksemad perekonnad. Algselt olid linnad ülerahvastatud, olme- ja sanitaarolud kehvad, modernne linnatsivilisatsioon arenes välja 19. Ja 20. sajandi vahetusel. Muutus ühiskonna sotsiaalne jaotus : · tööhõive majanduse põhivaldkondades · leibkonnamudel · linna- ja maarahvastiku suhtarv. Tööstuse osatähtsuse kasvu suurenemisel kasvab riigi jõukus, suureneb sissetulek ühe elaniku kohta. Tööstuse kõrval hakkavad arenema teised majandusharud (teenindus). Esimene tööstusharu, kus muutused hakkasid toimuma, oli tekstiilitööstus. Igapäevase riidematerjali järele oli nõudlus kõige suurem. Tööstuspööre algas Inglismaal 1760. aastatel,

    Ühiskonnaõpetus
    Ühiskonna konspekt riigieksamiks
    67
    doc

    Ühiskonna konspekt riigieksamiks

    1.NÜÜDISÜHISKOND Ühiskond Ühiskond on inimeste omavaheliste suhete kogum. Ühiskonna mõiste hõlmab inimrühmi, keda ühendavad eriomased ja süstemaatilised normatiivsed suhted, s.t et ühte ühiskonda kuulujatel on ühesugused arusaamad asjaajamisest ja koostööst. Inimühiskond on konkreetsest ühiskonna mõiste tarvitusest abstraktsem mõiste, millega ühelt poolt märgitakse inimkonda tervikuna, eeldusel, et inimene on põhiloomuselt sotsiaalne ja niisiis vältimatult mõne inimgrupi liige, mis omakorda puutub kokku või teeb koostööd teise inimrühmaga. Õpetuse ühiskonnast lõid K. Marks ja F. Engels. Selle õpetuse järgi moodustavad kõigi inimsuhete aluse (baasi) inimeste suhted tootmises (tootmissuhted). Tootmissuhete laad

    Ühiskond
    Ühiskonnaõpetuse gümnaasiumi konspekt
    20
    rtf

    Ühiskonnaõpetuse gümnaasiumi konspekt

    2.3 Ettevõtluse roll riigis 1. Sotsiaalne vastutus <- ettevõtjal on (sotsiaalne heaolu) 2. Raha toodab ettevõtlus 3. Ettevõtlus peaks mõjutama ka hariduspoliitikat -Ühiskonna sidusus - Sidusus tähendab koostööd ühiskonnas. Sidusus on demokraatliku ühiskonna tunnus. -Muulasenklaav - piirkond riigis, kus enamik elanikkonnast pole kohalikku päritolu ja ei toimu integreerumist sellesse riiki. -Perifeerne - kõrvalejäetud, eraldatud, vähetähtis. -Pluralism - ühiskonna mitmekesisus. 3. NÜÜDISÜHISKONNA KUJUNEMINE Majanduse ja tehnoloogia areng läbi ajaloo on kaasa toonud muutusi ühiskonna toimimises. 1. Agraarühiskond - Enamus inimesi tööga hõivatud põllumajanduses, suurem osa elanikkonnast elab maal, elati koos suurperedena(mitu põlve ühe katuse all), poliitilised õigused puuduvad(mõisa ja talu suhe). Absoluutne monarhia. 2. Tööstusühiskond(18-19saj) - Enamus inimes töötasid tööstustes. Linnainimeste osakaal

    Ühiskonnaõpetus


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (25)

    preilimann profiilipilt
    Maris Savik: Kasutasin seda 2010. a kokkuvõtte kirjutamiseks. Aitas küll. Tubli töö! :)
    15:10 22-03-2010
    dolcezza profiilipilt
    dolcezza: Väga põhjalik ja hea! Super. Palju kasu eksamiks valimistumisel :)
    17:25 12-05-2011
    Linda1993 profiilipilt
    Linda1993: väga sisutihe ja hea kokkuvõte.
    22:47 11-04-2012



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun