Referaat masinpinkidest, puuliikidest, puidumasintöötlemisest (0)

Korrosioon
Tartu Kutsehariduskeskus
sander.mänd
MT109

Märts 2010
Tartu.
Puuliigid : Seeder ,Pärn, Pirn , Nulg , Jalakas .
Liibanoni seeder.
Liibanoni seeder (Cedrus libani) on igihaljas ja kõrge (kuni 50 m) männiliste
sugukonda kuuluv okaspuu . Ta kasvab looduslikult Tauruse mägedes ja Küprose
saarel, kus varem moodustas suuri metsi, kuid praegu on muutunud haruldaseks .
Liibanoni seeder on seedrile iseloomuliku ilusa korrapäratu vihmavarjutaolise võraga
puu. Okkad on keskmiselt 3 cm pikkused ja 30-40 kaupa kimbus. Elab kuni kaks
tuhat aastat vanaks . Seedripuu hakkab õitsema alles 25-30-aastaselt.
Liibanoni seedrit on mainitud juba Piiblis, Laul 92:12: Õige lokkab nagu palmipuu,
ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil. Seetõttu on teda kujutatud
Liibanoni lipul ja vapil .
Seedrit ei ole kohane nimetada seedermänniks. Seedermännid kuuluvad küll
samasse männiliste sugukonda, kuid männi perekonda.
Kasvukoht
Seedrid kasvavad looduslikult Vahemeremaades ja Himaalajas. Liibanoni
seeder on looduslikult säilinud Türgis Tauruse mägedes ja Küprosel. Tema vähene
kasvupiirkond on seletatav ülitundlikkusega õhusaaste osas. Samuti on ta aeglase
kasvuga ega armasta ümberistutamist. Samuti on ta nõudlik pinnase osas: rohkelt päikest,
parajalt niiskust, kuid pinnas peab olema mõõdukalt kuiv. Liibanoni seeder ajab juured
sügavale mäestikukaljude pragudesse ning suudab nii trotsida kangeidki torme. See puu
peab vastu ka siis, kui talvehingus riisub kõik muu. Liibanoni seeder on teistest
seedritest vastupidavam, tugevam ja elujõulisem.
Kasutamine
Liibanoni seedri pruun hästilõhnav ja kergestitöödeldav puit on väga hinnatud ehitustel,
ka laevaehituses. Erakordselt mädanemiskindlast seedripuidust ehitatud hooned
võivad vastu pidada aastatuhandeid. Seedreid kasutatakse ka dekoratiivtaimena
parkides ja aedades.
Nii Piibel kui legendid räägivad valitsejatest, kes saatsid oma alluvaid seedrimetsasid
hävitama. Kuningas Saalomon laskis Jeruusalemma kuulsa templi ehitada just
seedripuust. Seedripuitu kasutasid ka Egiptuse vaaraod . Foiniiklased vajasid
seedripuitu oma laevade jaoks.
Liibanoni seeder on oma kodumaal ammu haruldaseks jäänud. Tänapäeval on seal
väikeste saludena järel vaid paarkümmend ruutkilomeetrit
seedripuumetsasid,
Süürias veel vähem, kuid Türgis on seda veel palju,
sellepärast ei ole Liibanoni seeder nimetatud kaitset vajavaks liigiks.
Briti saartele istutati esimene Liibanoni seeder 1646 . aastal ning
see püsib elus tänini. Selle ümbermõõt küünib 7,6 meetrini. 18. sajandi keskpaiku
olid liibanoni seedrid Britannias suurmood, sel ajal istutatud puid leidub paljudes parkides.
Harilik pärn.
Harilik pärn ( Tilia cordata) on pärnaliste sugukonda kuuluv lehtpuuliik.
Varjutaluva, külma- ja tormikindla liigina kasvab kuni 30 meetrit kõrgeks ja
kuni 600 aastat vanaks. Areaal on suur: Euroopas, Kaukaasias kuni Lõuna-Siberini välja.
Ta on pärismaine ka Eestis.
Harilik pärn on väga hea meetaim , pärnaõiemesi on maailmaturul üks hinnalisemaid.
Üks suur pärnapuu võib paarinädalase õitsemisajaga anda kuni 12 kg mett .
Pärna koore alumisest kihist saadud niint kasutati vanasti palju roguskite,
mattide, nööride, köite ja viiskude valmistamiseks.
Harilik pärn on Eesti armastatuimaid õue-, pargi- ja puiesteepuid.
Harilik pärn on Tšehhi ja Sloveenia rahvuspuu .
Pärn (Tilia) on puude perekond kassinaeriliste sugukonnast. Sinna kuulub
25–50 sageli üksteisest raskesti eristatavat heitlehist puuliiki Euroopa, Aasia ning
Põhja-Ameerika parasvöötmest ja lähistroopikast ning mõni liik ka troopikast.
Täpset liikide arvu perekonnas on raske öelda, sest neid pole lihtne eristada:
pärnaliigid ristuvad kergesti omavahel, andes segatunnustega hübriide ja üksikute
liikide eristamist raskendab ka liigitunnuste muutlikkus.
Eestis kasvab looduslikult harilik pärn (Tilia cordata), aga meil kasvatatakse veel
kümmekonda võõrliiki. Kõigil pärnadel on ümarad või laimunajad ning tavaliselt südaja
või viltusealuse ning teravneva tipu ja saagja või hambulise servaga lihtlehed .
Kännastessekoondunud kollakasrohelised või –valged õied lõhnavad tugevasti ning
on meerikkad, mis teeb neist ka väärtusliku ravimtaime. Õisikuvarre külge kinnitub
kahvaturoheline piklik keeljas tiiba meenutav leheke–kandeleht. Selle järgi ongi
vanakreeka keele kaudu (kreeka keeles: ptilon, mis tähendab sulge või tiiba,
tuletatud pärna teaduslik perekonnanimetus Tilia. Vili on pärnadel tavaliselt
üheseemneline karvane(mõnikord ka paljas) pikiribiline pähklike.
Harilik pirnipuu.
Areaal:Lõuna- ja Kesk-Euroopa, Väike-Aasia.
Suurus:20-30 m.
Võra:laipüramiidja või kuhikja hargneva võraga. Oksad sageli asteldega.
Koor, võrsed:tüvekoor mustjaspruun. Noored võrsed läikivad, kollakaspruunid,
pungad tumepruunid, koonilised, võrsest eemale hoiduvad.
Lehed:vahelduvad lihtlehed, 3-8 cm pikad, ümmargused või ovaalsed, teritunud
või ümara tipuga, ümardunud alusega, terve või peensaagja servaga, leheroots
lehelaba pikkune või pikem. Leherood väga tihedalt. Kuivatamisel lehed mustuvad.
Õied ja viljad :õitseb mais lehtede puhkemise ajal. Õied valged, 6-9 kaupa
kännastes, õied suured, kuni 3 cm läbimõõdus. Viljad valmivad septembris-oktoobris,
pirnikujulised või ümmargused, rohelised või kollased, 3-4 cm pikad, lihakad. Viljaliha
sisaldab kivisrakke. Seemned tumepruunid, piklikud, ümardunud tipuga.
Kasvutingimused :mõõdukalt külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid viljub
paremini viljakatel, värsketel muldadel. Kasvab ka poolvarjus, kuid viljakandvuseks vajab
täisvalgust. Juurestik hästi arenenud, sügavale tungiv. Eluiga kuni 300 aastat.
Kasutamine:puit on kõva, hinnatud nikerdustöödeks. Kultuursorte kasvatatakse viljade
saamiseks. Vähesel määral ka haljastuses.
Kasvatamine Eestis:karmimatel talvedel esineb külmakahjustusi. Kultuursorte
kasvatatakse viljade saamiseks. Kasutatakse ka haljastuses.
Siberi nulg.
Looduslikult ei kasva Eestis ühtegi nulgu, kuid parkides võib neid ilusate okaste tõttu
sageli kohata. Kõige tavalisemad meil on siberi ja palsaminulg. Kõige suuremad ja
vanemad on aga kõik siberi nulud. Eestisse toodi neid kasvama juba XIX sajandi algul.
Loodust mittetundev inimene võib nulu kuusega segi ajada, sest mõlemal on okkad
võrsel ühekaupa. Tegelikult on neil kahel aga palju erinevat. Kõigepealt on nulu okkad
alati lapikud ja alt enamasti valkjad. Valkjaks teevad okka õhulõhed: pisikesed avad,
mille kaudu pääsevad õhk ja vesi okkasse ning sealt välja. Eesti harilikul kuusel on
okkad neljakandilised ja vähemärgatavate õhulõhedega. Kuid pargis jalutades võib
harva kohata ka samasuguste okastega kuuske . Nüüd peame appi võtma teised
tunnused. Kui kusagilt on leida üks kuivanud oks, millelt on okkad varisenud, siis on
vahe selge. Kuusel jäävad okastest järgi väikesed teravad kühmukesed, nulu oks jääb
aga täiesti siledaks. See on seepärast, et nulu okkad kinnituvad väikese laia padjakese
abil. Kuid on veel üks hea tunnus, mille poolest erinevad kõik meie okaspuud. Neil
kõigil on erineva kujuga pungad. Nulu pungad on väikesed ja ümarad ning alati on
kaetud paksu vaigukorraga. Nii paistavad need heledalt kollakasvalkjad.
Kõige sagedamini kasutatakse siberi nulgu haljastuses. Kuid siin on tema
kasutusvõimalused piiratud, sest linna pole teda mõtet istutada . Mürgiste gaaside
ja tahma tõttu hakkab nulg kiratsema ning ei näe hea välja. Puhtama õhuga kohas
aga ei peida ta oma ilu ja hiilgust, vaid tõuseb kõrge ja sihvakana taeva poole.
Teda võib kasutada ka suure elavmüüri tegemiseks, sest laseb end kärpida
ilma et kiratsema hakkaks. Levinud on mitmed siberi nulu iluvormid.
Kuid nulust on muudki kasu. Laialt tuntud on nuluõli. Seda kasutatakse nii
tehnikas, parfümeerias kui ka meditsiinis. Temale võlgnevad tänu mitmed
metsa lõhna meenutavad lõhnaained, värske õhu lõhna toob tuppa ka
lihtsalt avatud nuluõlipudel. Nuluõli valmistatakse puu okastest, mis püsivad
puul kauem kui Eesti kodumaiste okaspuude omad, 8...11 aastat. Kuid huvitav on
ka nii siberi kui palsaminulu koor. See sisaldab arvukalt vaigumahuteid. Kes ei usu,
see mingu puu juurde, otsigu üles mõni muhk tüvel ja vajutagu: sealt väljub kleepuv vaik .
Seda vaiku kasutatakse nulupalsami tootmiseks. Vähem kasutamist on leidnud ka
nulu kerge puit. Eelkõige tehakse temast paberit.
Harilik jalakas.
Harilik jalakas (Ulmus glabra ) on jalakaliste sugukonda kuuluv suur lehtpuu,
Eestis pärismaine.
Kasvab kuni 40 meetri kõrguseks ja tüve ümbermõõt võib ulatuda 7 meetrini ja
eluiga küündida 500 aastani. Tema lehtede iseloomulikuks tunnuseks on 14-20 paari
külgroodusid ja keskroo suhtes veidi ebasümmeetrilised poolmed. Jalakas on väga
sarnane künnapuuga. Mõlemate puude oksad on looklevad, tüvi tume ja lehed suured.
Kui jalaka võrsed on ka suve teisel poolel kaetud tihedalt pehmete karvadega, siis
künnapuu oksad on siledad ja läikivad. Sama tunnusega saab neid ka talvel eristada.
Suvel saab neid eristada lehtede katsumisega: jalaka lehed on nii pealt kui alt
karedakarvalised, künnapuu lehed on peaaegu siledad. Jalaka lehel haruneb osa
külgroodudest enne leheservani jõudmist, künnapuul aga lehe külgrood enemasti ei
harune. Hariliku jalaka õied ja hiljem viljad on künnapuu omadest lühema rootsuga;
lendtiivaga viljad on harilikul jalakal suuremad kui künnapuul.
Eestis on harilik jalakas pargipuuna väga hinnatud ja ta lubab end väga hästi
kääride abil vormida. Kuna jalaka lehed paigutuvad nii, et neile langeks võimalikult
palju valgust, siis puu alt ülesse vaadates palju valgust läbi ei paista. Kuna teda aga
palju haljastuses kasutatakse, siis on aretatud ka mitmeid iluvorme, näiteks leinavorm,
mis näeb välja kui vihmavari . Harilikku jalakat istutatakse nii üksikpuuna, rühmiti, kui ka
alleena ja kõrge hekina.
Eesti metsades on jalakas jäänud harvaks, kuna jalakale sobivad viljakamad
kasvukohad on enamasti üles haritud, kliima on jahedam kui aastatuhandete
eest ja teda on ka palju raiutud, kuna jalaka puit on väga tugev. Jalaka niinest on
punutud vastupidavaid korve. Jalaka seemned on raskesti idanevad ja kuigi valmivad
juunis, ilmuvad idandid alles järgmisel kevadel. Harilik jalakas on Eesti niisketes
viljakates metsades tavalisem kui künnapuu ning erinevalt künnapuust pole ta
ka looduskaitse alla võetud.
Eesti jämedaim harilik jalakas kasvab Saaremaal Vanalõve külas Pauli talu juures ja
tema tüve ümbermõõt on 5,45 meetrit.
Saematerjalid :
Puitu saab ehituses kasutada väga erinevates kohtades. Selleks peab aga teadma, mis kuhu
sobib ja millistele nõuetele puitmaterjal konkreetses kohas vastama.
PUIT EHITUSES
Üldjoontes võib ehituses kasutatava puitmaterjali liigitada järgmiselt.
• Saematerjal, ka höö­veldatud ja/või immutatud .
• Profiilhööveldatud materjal: sise- ja välisvoodrilauad, liistud .
• Puitplaadid: vineer , puitlaastplaat (tavaline või OSB), puitkiudplaat (pehme, MDF või kõva).
Kõiki neid on saadaval erineva niiskuskindlusega, pealistatuna muude materjalidega jne.
• Talad ja sõrestikud: liimpuittalad, spoonliimpuit (sm k kertopuu ), I-talad, ogaplaatfermid,
ehitusplatsil valmistatavad sõrestikud.
• Uksed-aknad jm puittooted .
Ehituses kasutatav saematerjal
Arutlused teemal, kas ehituspuiduks ka­sutatavad puud peaksid olema langetatud noore või
vana kuu ajal, varakevadel või hilissügisel, on paraku kogu maailmas vaibunud, sest
ehitusmaterjalide tööstuslik tootmine ei võimalda taoliste soovituste järgimist. Samas on
tööstuslik tootmine avanud ka võimalusi, mis endistel aega­del ei tulnud kõne allagi. Kui täita
kaht põhinõuet, et kasutatav puit peab olema läbinud kuivati ning rasketes niiskustin­gimustes,
eriti väljas olev või pinnasega kokku puutuv puit immutatud, ei tohiks raiumisaja mõju kuidagi
tunda anda.
Saematerjali ehituse jaoks valides tuleb teha järgmised otsused:
• kasutatav puiduliik;
• saematerjali sort ehk kvaliteet;
• saematerjali niiskusaste;
• saematerjali mõõtmed;
• kas on vajalik immutatud puit;
• kas on vajalik tugevussorteeritud puit.
Ehituses on valdavaks okaspuit, seega kuusk , mänd või lehis. Lehis on seni veel vähe levinud,
samas aga eriti sobiv välistin­gimustes, sest ta kestab kaua ka ilma im­mutamiseta.
Enamasti tehakse valik siiski kuuse ja männi vahel. Ehituses on enam kasutusel kuusk.
Männi peaks valima siis, kui puitu on plaanis immutada või on tegemist profiilhööveldatud materjaliga ,
sest mänd on paremini töödeldav. Kuuse rakusein on ehituselt männist üsna erinev, kuuske ei saa
näiteks immutada ja ta on ka parem välisvoodrilaua materjal – imab vähem vett ja hoiab
paremini värvi peal.
Eestis sorteeritakse saematerjali Põhjamaade standardite, peamiselt nn sinise raamatu järgi
(vt tabel 1), kuid kasutatakse ka vanemat juhendit, nn rohelist raamatut, kus kvaliteediklassid
on tähistatud numbritega 1 kuni 6. Ligikaudselt vastab viies kvaliteet ehk kvinta sordile B.
Sorteerimisel on tähtsaim vaadata okste suurust ja arvu saematerjali hal­vimal meetril, normeeritud
on ka teised esinevad rikked . Eesti keeles on sortee­rimisjuhend kaardil RT 21-10750-et, soomekeelne
RT-kaart on saadaval ka Internetis aadressil www.woodfocus.fi, Ammatilaiset, Ohjeet ja RT-kortit,
Sahattu ja höylätty puutavara (RT 21-10626). Tabeli 1 järgi saab valida, millise sordi puitu millises
kohas peaks kasutama. A1-sordi männipuit on kuuse C-sordist 4-5 korda kallim.
Kasutatava puidu niiskusastme vali­kul tuleb arvestada kahe asjaoluga:
• kogu kasutatav puit peaks olema kuivatatud kambris ; ka välisõhus kuivatades võib saavutada puidu
niiskuse 15...20%, aga kambris kuivatamine vähendab oluliselt hi­lisemate seenkahjustuste riski;
• puidul on omadus imada või eritada niiskust, omandades õhu niiskusele vastava tasakaaluniiskuse,
seepärast peab kasutatava puidu niiskus vasta­ma eeldatavale tasakaaluniiskusele.
Eeldatav tasakaaluniiskus sõltub ruumist. Kuigi normaalseks õhuniis­kuseks eluruumis peetakse 40...60%,
millele vastab puidu tasakaaluniiskus 9...12%, on keskküttega ruumis õhk sageli kuivem . Seepärast
peaks põran­dalaua niiskus olema alla 10%, mööb­likuivaks nimetatakse 6...8% niiskusega puitu.
Sisevoodrilaua niiskus peaks ole­ma alla 14%, välisvoodril alla 18% ning karkassimaterjalil alla 20%.
Puitu, eriti tema otsapinnad, tuleb niiskumise eest kaitsta konstruktsiooni­liste võtetega, samuti peab olema
hooli­kas otste värvimisel. Kui seda ei saa teha, tuleb niiskusele anda võimalus puidust uuesti väljuda
(vt foto 58, vahe soklilaua ja voodrilaua alumiste otste vahel).
Abi on ka otste või isegi horisontaalse alumi­se voodrilaua alumise serva lõikamisest 45-kraadise nurga
all veeninaks – selli­selt pinnalt voolab vesi kiiremini ära.
Saematerjali mõõtmete valikul tuleb lähtuda standardmõõtmetest.
Paksused on 16, 19, 22, 25, 32, 38, 44, 50, 63, 75, 100, 125 ja 150 mm ning laiused
50, 75, 100, 125, 150, 175, 200 ja 225 mm. Need on saematerjali nimimõõtmed niis­kusel 20%.
Ligikaudselt võib öelda, et niiskuse vähenemine 4% võrra põhjustab ristlõike vähenemise 1% võrra.
Nii võivad mõõt­med 50 x 100 mm kahaneda niiskusel 12% mõõtmeteni 49 x 98 mm.
Enimkasutatavad mõõtmed ehituses on 19 x 100 (mänd), 22 x 100 (kuusk),
50 x 50, 50 x 100, 50 x 150 ja 50 x 200. Laius 50 mm, eriti paksustel 22 (kuusk) ja 25 mm
(mänd), saadakse sageli 100 mm laiuse lahtisaagimisel, mistõttu tegelik laius võib olla 48 mm.
Saematerjali pikkus on 1,8...5,4 (6,0) m sammuga 0,3 m.
Üha enam kasutatakse ehituses hööveldatud saematerjali, sest see on täpsemate mõõtmete
tõttu mugavam. Hööveldamisel väheneb ristlõige veelgi, näiteks 50 x 150 mm-lt 45 x 145 mm-le,
kuid kõnepruuki on juurdunud lihtsalt “hööveldatud 50 x 150”.
Saematerjali immutamiseks kasuta­takse Eestis nii arseeniga (nn CCA) kui arseenita immutusaineid
(nt Tanalith), immutustehnoloogia on sama. Väliselt on immutatud puit mõlemal juhul roheka tooniga.
Männi tüve ristlõikes on selgesti eris­tatav pruunikam lülipuidu tsoon, mida ümbritseb heledam maltspuit .
Immutuse eesmärgiks on tõsta malts ­puidu vastupanuvõimet mädanemisele. Lülipuit on niigi
vastupidavam: tema vedeliku imamise võime on väiksem ja rakuseintes ekstraktiivainete sisaldus
suurem. Saematerjal võib sisaldada nii malts- kui lülipuitu, roheliseks värvub ainult maltspuit.
Seega pole immutatud puidu ebaühtlane värvumine märgiks halvast immutusest, vaid näitab lülipuidu
esinemist saematerjali pindmistes kihtides. Immutatud välisvoodrilauad on küll pi­kaealised, ent
vajaksid siiski värvimist, sest päike võimendab immutamisest tingitud tooni ebaühtlust veelgi.
Asendamatu on immutatud puit terrasside, rõdupiirete jmt ehitamisel , ka puitkarkassi alumine
vöö peaks olema immutatud puidust.
Immutatud puitu müüakse nii saetu­na kui hööveldatuna, mõõtmed on samad mis immutamata materjalil.
Saematerjali sorteerimine kvaliteedi-klassidesse ei lähtu tema tugevusest: A-sordi materjal
ei pruugi C-sordi materjalist oluliselt tugevam olla, kõrgem kvaliteet tä­hendab okste ja rikete
vähesust ja paremat sobivust tisleritöödeks või mööbli valmis­tamiseks, tugevuse jaoks on
okste paikne­mine nende arvust ja suurusest olulisemgi. Seepärast peab ehitiste karkassis kasutama
tugevuse järgi sorteeritud saematerjali.
Tugevuse järgi sorteerimine toimub kas visuaalselt või masinsorteerimisega. Mõlemal juhul
markeeritakse iga pruss templiga, millel lisaks tugevusklassile (Eestis tavaliselt kas C16 või C24)
on andmed tootja ja sorteerija kohta. Sel viisil võtab tootja endale vastutuse selle eest, et
materjal tõepoolest tagab nõutud tugevu­se. Number tugevusklassi tähises näitab normatiivset paindetugevust N/mm2.
Ümarmaterjalid:
Sae- ja ümarmaterjalist saab teha küllalt suuri konstruktsioone, ühendusteks kasutatakse naelu,
ogaplaate, polte, tappliiteid jmt. Materjal ise võib olla üsna erineva töötlusastmega, näiteks ümarpuit
ainult kooritud. Neid variante kasutatakse rohkem tööstus- ja põllumajandusehitistes ning laohoonetes,
kus rohmakas välimus nii häiriv ei ole. Keerukate prussidest sõrestikega saab katta üsna suuri avasid.
Suurte puitehitiste kandekonstruktsioonis kasutatakse poste , talasid ning massiivelemente. Samuti on
kasutusel veel erineva kujuga kaared, koorik - ja rippkonstruktsioonid, millede kombinatsioonide rohkuse
tõttu ei ole nende klassifitseerimine siin otstarbekas.
POSTID
Poste kasutatakse kas iseseisvate kandekonstruktsioonidena või varraskandjate elementidena.
Postid võivad olla koormatud kas ainult survejõuga või survejõu ja paindemomendiga ( ekstsentriline surve).
Vähem esineb ekstsentrilist tõmmet.
Post kinnitatakse katuse kandekonstruktsiooni külge harilikult liigendtugedega.
Vundamendiga seotakse postid tavaliselt paindejäigalt, mis on vajalik hoone põiksuunas
mõjuvate koormuste vastuvõtmiseks.
Mehaaniliste liidetega postid
Arvutatakse samuti kui monoliitseid vardaid survele või survele koos paindega, rakendades deformatiivsust
arvestavaid tegureid. Normides käsitletavad mehaaniliste liidetega postide ristlõiked on analoogsed
mehaaniliste liidetega talade korral vaadeldutega.
MASSIIVSED ELEMENDID
Kui väiksemates puitehitistes piisab näiteks karkassi jäigestamiseks postidele kinnitatavast plaatmaterjalist
ja vahelaes paiknevad talad suhteliselt hõredalt, siis suuremates ehitistes on vaja massiivsemaid ja
jäigemaid plaate . Massiivelemendiks sobib näiteks spoonliimpuit ja mitmesugused laudadest või
prussidest koostatud plaadid .
TALAD
Lihttalad
silded kuni 30 m
Kôige lihtsam konstruktsioonisüsteem koosneb postidest ja nendele liigendina toetuvatest taladest.
Lihttala sillet piirab suhteliselt suur läbipaine. Lihttalasid on lihtsam valmistada ja kerge paigaldada,
kuid puidu kulu on suhteliselt suur.
Muutuva kõrgusega talade ristlõike laius on soovitav võtta minimaalne lähtudes paneelide toetuspikkusest.
Tala kõrgus toel määratakse lähtudes põikjõust toel.
Liittalad
Kui lihttalana kasutatava prussi või palgi vajalik ristlõige läheb liiga suureks, saab palke või prusse
kasutada mitmekaupa kokku ühendatuna. Palkide või prusside ühendamisel liittalaks kasutatakse
sidemetena mitmesuguseid puidust tüübleid ja plaatnaagleid. Sidemete deformatsioonidest tingituna
on liittalad monoliitsetest nõrgemad ja vähem jäigad
Tala maksimaalne pikkus on piiratud standardse puitmaterjali pikkusega.
Talad valmistatakse kahest või kolmest prussist või palgist, mis on omavahel
ühendatud tamme- või kasepuidust naaglitega ja poltidega. Kasutatakse ka
lehtterasest plaatnaagleid. Tala kuivamisest tingitud defektide vältimiseks jäetakse kahe elemendi
vahele pilu kuni 1/6 prussi kõrgusest. See abinõu vähendab puidu mädanemisohtu. Kuna tala on pilu
tõttu kõrgem, on ta ka jäigem ja tugevam
Höövelmaterjalid:
.Hööveldamisega saavutatakse puidu soovitud profiil , pinna siledus ja mõõtmete täpsus.
Hööveldatava puidu niiskusaste tohib olla maksimaalselt 15...18%, kuid olenevalt
kasutuseesmärgist võib osutuda vajalikuks ka alla 10% niiskusaste.
Hööveldatud pinnad võib tasasuse alusel jagada järgmiselt:
Jämehööveldatud pind on tasandatud, kuid see ei pruugi olla täiesti sile. Jämehöövelduse
korral puudutab höövli tera suuremat osa pinnast.
Siledaks hööveldatud pind on sile ja tasane ning sellel ei tohi olla nähtavaid saagimise
ebatäpsusi ega hööveldamisel tekkinud kõrgendikke.
Höövelpuidu levinumad mõõtmed:
Käesolevalt käsitletakse höövelpuiduna täisnurkse ristlõikega ümberringi hööveldatud puitu .
Profileeritud höövelpuitu ja selle mõõtmeid käsitletakse peatükis 6.
Höövelpuidu levinumad paksused on (mm):
8 12 143151 182 211 28 33 45 70
1tavaliselt mänd
2 tavaliselt kuusk
3 tavaliselt tervete okstega kuusk
muid eespool esitatud paksusi on tavaliselt saada nii männist kui kuusest.
Höövelpuidu levinumad laiused on (mm):
15 21 28 33 45 70 95 120 145 170 195 220
Välisvoodrilaud:
Profileeritud hööveldatud välisvoodri-laudu valmistatakse B-klassi saepuidust.
Välisvoodrilaudade kasutuskülg on saetud pinnaga, peensaetud või siledaks hööveldatud ja
tagakülg jäme-hööveldatud. Välisvoodrilaudade tagakülgedele tehakse, välja arvatud välisvoodrilaud
UYL, laua pikisuunalised sooned , mille paksus tohib olla maksimaalselt 1/4 laua paksusest soone kohal.
Välisvoodrilaudade standard-paksused (mm): (18) 21 28 (soovitatav minimaalpaksus 21 mm) .
Välisvoodrilaudade standardlaiused (mm): 95 120 145 170 195
Sisevoodrilaud:
Profileeritud hööveldatud sisevoodrilaudu valmistatakse A1...A4 ja B klassi saepuidust.
Sisevoodrilaudade kasutuskülg siledaks hööveldatud ja tagakülg jämehööveldatud.
Sisevoodrilaudade tagakülgedele tehakse laua pikisuuna-lised sooned, mille paksus
tohib olla maksimaalselt 1/4 laua paksusest soone kohal.
Sisevoodrites kasutatava puidu niiskusaste tohib olla maksimaalselt 16%.-18%
Liimpuit :
Lamell -liimpuiduks ehk liimpuiduks nimetatakse vähemalt neljast lamellist
pakettristlõikeks liimitud elemente. Lamellide kiudude suunad on paralleelsed.
Liimpuidu valmistamine toimub täielikult tööstuslikul viisil, kus tagatakse täpne
tehnoloogiline režiim alates puitmaterjali ettevalmistamisest kuni toote liimimise ja
pressimiseni. Valmistamise põhietapid on kuivatamine, tugevussorteerimine, lamellide
jätkamine hammastapiga, lamellide hööveldamine, liimimine , talade hööveldamine,
pinnatöötlus ja pakkimine. Elemente võib valmistada nii konstantse kui ka muutuva
ristlõikega. Samuti sirgete või kõverjooneliste elementidena.
Liimitud talades kasutatakse tavaliselt erineva tugevusklassiga materjali. Võimalik on
valmistada suhteliselt suure ristlõikega elemente, millega saab sillata suuri avasid.
Liimpuitu tehakse põhiliselt kuusest või männist. Liimimiseks kasutatakse üldiselt
veekindlaid resortsiinliime. Siseruumides tarvitamiseks ka melamiinliime.
Lamell- ja spoonliimpuidu eeliseks võrreldes saematerjaliga on lisaks suuremale tugevusele
ka ristlõike suurem elastsus ja väiksemad temperatuuri-niiskuse deformatsioonid. Liimpuit
peab hästi vastu tulele. Sõlmedes kasutatav teras peidetakse tavaliselt puidu sisse.
Liimpuit on:
* Inimsõbralik
* Nägus
* Hubane
* Pikaldase tulepüsivusega
* Kerge omakaal ja lihtne paigaldada
* Ei tekita külmasilda
* Võimalik katta pikki sildeavasid
Kasutusala.
Liimpuitkonstruktsioonid on leidnud üha enam ja enam laialdast kasutust eramuehituses:
* Vahelae talad
* Tugipostid
* Sillused
* Katusekonstruktsoonides ematalade ja põhikandjate näol
* Sarikad
* Varikatuste konstruktsoonielementides
* Terassi ja rõdukonstruktsoonid
Esindused ja keskused:
* Müügisalongid
* Kaubanduskeskused
* Ärikeskused
* Ujulad
* Võimlad
* Autommüügi salongid
Suured ehitised:
* Tootmishooned
* Laod
* Loomapidamisfarmid
* Sillad
Tisleriplaat:
Spoon on õhuke puiduleht (lehtvineer), mida kasutatakse ristvineeri valmistamiseks ja
vähemväärtuslike puitmaterjalide vääristamiseks ehk pealistamiseks (spoonimiseks).
Spooni kasutamine võimaldab kokku hoida väärtuslikku puitu, sest pealistamiseks
kasutatakse ainult imeõhukest lehte. 1 m³ palgist saab tavaliselt 600–1000 m² spooni.
Spooni tootmine.
Spooni tooraineks on vineeripakk, mille küljest lõigatakse kas ringkoorimise või hööveldamise
teel õhukesi puidulehti. Töötluseks valitakse võimalikult veatud ja oksteta pakud . Elastsuse
suurendamiseks kuumutatakse pakke vees või veeaurus .
Tänapäeval toodetakse spooni peamiselt kahe meetodiga – koorimine ja hööveldamine.
Mõlemal juhul kasutatakse lõikamiseks pikka (vähemalt pakuga ühepikkust) nuga .
Erandjuhtumitel võidakse spooni ka saagida.
Spoonilehe paksus jääb tavaliselt alla 3 mm, kuid vajadusel toodetakse ka kuni 5 mm
paksust spooni. Levinumad standardsed spooni paksused on 0,55 kuni 0,6 mm; 1,5 ja
2,7 mm. Erijuhtudel võidakse valmistada ka märksa õhemat spooni. Spoon peab olema
ühtlase paksusega ja võimalikult väheste sisepingetega. Ühtlane paksus on oluline nii
sisepingete jagunemise kui ka kuivatuse ja hilisema spoonimise kvaliteedi seisukohalt.
Liiga paks spoon on materjali raiskamine. Liiga õhuke ei tarvitse olla piisavalt tugev ning võib
töötluse käigus rebeneda. Iga defekt põhjustab suure materjalikao.
Spooni värvuse muutmiseks võidakse teda ka toonida. Mõne heledapuidulise liigi puhul sõltub
värvus ka höövlipaku eeltöötluse kestusest. Spooni tootsid juba vanad egiptlased , kes kasutasid
seda mööbli ja sarkofaagide valmistamiseks.
Spooni kuivatamine ja sorteerimine.
Spooni liimitavuse ja sisepingete minimeerimise huvides peab selle niiskusesisaldus
olema kõikjal ühtlane, ei liiga niiske ega liiga kuiv pole liimimisel hea. Pealmise kihi spoon
võib veidi niiskem olla, samuti servad , sest kuumpressimisel hilisema spoonimise käigus
pääseb liigne niiskus välja. Õige kuivatuse puhul võib spooni keskmine niiskusesisaldus jääda
vahemikku 10–14%. Liiga kuiv spoon muutub hapraks, liiga niiske võib aga hallitama minna.
Spooni kuivatatakse tavaliselt kontaktmeetodil, mille puhul spoonilehed liiguvad pideva protsessi
käigus rullide või trumlite vahelt läbi. Tulemuseks saadakse tasapinnaline ja ühtlase
niiskusesisaldusega spoon, mis kahaneb kuivamise käigus laiuses märksa vähem kui
õhkkuivatuse puhul. Selle meetodi miinuseks on spooni paksuse vähenemine ja pärast kuivatist
väljumist tekkida võivad mikropinnalõhed. Lisaks ei ole sellist meetodit mõtet kasutada väga
õhukese spooni puhul, sest kuivatus võtab tunduvalt vähem aega kui spooni sisse- ja väljalaadimine.
Kasutatakse ka õhkkuivatust, kuid selle puhul võivad spooni servad jääda lainjaks, lehed kahanevad
rohkem ning lõplik niiskusesisaldus kipub ebaühtlaseks jääma.
Spoon sorteeritakse enamasti lõikamise järjekorras vastavalt tekstuurile ja kvaliteedile.
Vajadusel spooni lõigatakse, parandatakse defektid ja jätkatakse servliimimise, liiminiidi,
lindi või hammasühenduse abil.
Spooni kasutusalad.
Höövelspooni kasutatakse enamasti puidupõhiste plaatmaterjalide
(puitlaastplaat, MDF-plaat, tisleriplaat, ristvineer ) pealistamiseks.
Kooritud spoonist valmistatakse põhiliselt vineeri , kuid seda kasutatakse ka
painutatud-liimitud detailide valmistamiseks. Üha rohkem hakkab levima ka spoonist
moodustatud paljukihiliste konstruktsioonielementide (spoonliimpuidu) kasutamine.
Treipingid:
1. Eesmärk
Õpetusega taotletakse, et õppija omandab teadmised ja oskused universaaltrei- ja
freespinkidel töötamisel, mis eelduseks APJ operaatori töös.
2. Nõuded mooduli alustamiseks
Läbitud on moodulid keskkonnaohutus , materjaliõpe, tehniline joonestamine ja mõõtmine.
3. Õppesisu
TREIPINKIDE EHITUS, KASUTAMINE JA TÖÖVÕTTED
Treipinkide liigitus. Universaaltreipingi ehitus ja kinemaatika . Lõiketeooria alused.
Lõikeriistade ja lõikerežiimide valik. Mõõteseadmete kasutamine. Töötamine treipinkidel ja
nende juhtimine. Välis- ja otspindade töötlemine. Silindriliste avade töötlemine. Keermete
lõikamine.
RAKISTE , TÖÖRIISTADE JA TOORIKUTE KINNITAMINE TÖÖPINKI.
LÕIKERIISTADE TERITAMINE . DETAILIDE BASEERIMINE.
Terahoidjad ja vahendid tööriistade ja toorikute kinnitamiseks trei- ja freespinkidel.
Lõikeriistade teritamine. Nullpunktid, koordinaatsüsteemid, detailide baseerimine.
TÖÖPINGI HOOLDUS . Hoolduse eesmärgid. Jahutusvedelikud ja määrdeained.
OHUTUSNÕUDED METALLITÖÖTLEMISPINKIDEGA TÖÖTAMISEL.
4.Hinnatavad õpitulemused
Õppija teab ja tunneb
• metallilõikepinke, nende ehitust ja kasutusvõimalusi;
• tööpinkidel kasutatavaid lõikeriistu;
• lõikeriistade kinnitamise vahendeid ja mooduseid;
• lõikeriistade teritamist;
• tööpinkide universaal- ja spetsiaalrakiseid;
• tööriistade parameetrite mõõtmist ja nende andmete sisestamist;
• detailide baseerimist, koordinaatsüsteeme, nullpunkte;
• mõõteriistade kasutamise ja ülesseadmise võimalusi pinkidel ;
• tööpingi seadistamist;
• jahutus- ja määrdevedelikke;
• tööpingi hoolduse nõudeid;
• töökeskkonna ohutuse nõudeid.
Õppija oskab
• valida optimaalset tehnoloogiat treimisel ja freesimisel
• määrata lõikerežiime;
• valida lõikeriistu;
• kasutada erinevaid mõõteriistu tööpinkidel;
• kinnitada tööpinki tööriistu, rakiseid ja toorikuid;
• teritada lihtsamaid tööriistu;
• treida silindrilisi ja koonilisi välis- ja sisepindu;
• puurida avasid;
• lõigata sise- ja väliskeermeid;
• freesida tasa-, kaldpindu ja sooni;
• hooldada nõuetekohaselt tööpinke;
• töötada ohutult.
Höövelpingid:
Höövelpink on paikne höövelmasin. Höövelpinki kasutatakse materjalide pinna silumiseks
(hööveldamiseks). Kõige sagedamini kasutatakse hööveldamist puidu töötlemisel.
Puiduhöövelpingid
Puidu hööveldamiseks mõeldud höövelpingis kasutatakse lõikeriistana pöörlevat silindrilist
noavõlli, mille sisse on paigaldatud sirge lõikeservaga noad. Tooriku etteandeliikumine on
sirgjooneline. Rihthööveldamisel toimub etteanne tavaliselt käsitsi, paksushööveldamisel aga
etteandevaltside abil.
Rihthöövelpingis töödeldakse toorikule edasise töötluse tarbeks baaspind (baaspinnad).
Väike paksusmasin
Paksusmasinas (paksushöövelpingis) töödeldakse toorik vajalikku paksusse.
Metallihöövlid
Metallihöövlid jaotatakse kahte rühma: pikihöövelpingid ja risthöövelpingid ehk šepingid.
Pikihöövelpinkidel antakse pealiikumine töölauale, millele on kinnitatud toorik, ettenihe aga lõikeriistale.
Ristihöövelpinkide puhul on aga vastupidi – pealiikumine antakse liugurisse kinnitatud lõikeriistale,
ettenihe aga töölauale, millele on kinnitatud toorik.
Höövelpingi töökäigu jooksul toimub materjali lõikamine; tühikäigu (tagasikäigu) jooksul liigub höövlitera
või toorik aga vastupidises suunas. Pingid on oma konstruktsioonilt sellised, et tühikäigu kiirused on
töökäigu kiirustest suuremad.
Hööveldamine
Hööveldamine on materjali lõikamine käsihöövli või höövelmasinaga. Tavaliselt mõistetakse
hööveldamise all pinna tasapinnaliseks muutmist või silumist, kuid hööveldada võidakse ka sooni,
valtse või kujupindu. Hööveldamine on ka üks spooni tootmise meetoditest.
Puidu hööveldamine
Tisleritöös kasutatakse väga erineva otstarbega käsihöövleid nii pinna tasandamiseks kui ka
profiilide lõikamiseks.
Puidu hööveldamisel höövelpingis on lõikeriistaks pöörlev silindriline noavõll, mille sisse on paigaldatud
üldjuhul sirge lõikeservaga noad. Tooriku etteandeliikumine on sirgjooneline.
* Rihtimisega (õgvendushööveldus, rihthööveldus) töödeldakse toorikule rihthöövelpingis edasise töötluse
tarbeks baaspind (baaspinnad).
* Paksushööveldamisel (paksusfreesimisel) töödeldakse toorik paksusmasinas vajalikku paksusse.
Spooni hööveldamine
Spooni hööveldamise puhul, erinevalt enamikust lõiketöötlusviisidest, on laast saaduseks.
Spooni hööveldamisel on nii höövelpaku kui ka noa liikumine sirgjooneline. Paku horisontaalse
asendi puhul liigub nuga edasi-tagasi ja iga lõike järel tõstetakse pakku spooni paksuse võrra.
Vertikaalsele raamile kinnitatud paku puhul võidakse kasutada ka liikumatult kinnitatud nuga ning
liikumine anda pakule.
Lintsaagpingid:
Lintsaag on saepink , mille lõikeriist on kinnise kontuuriga saelint. Kitsas hammastatud
teraslint on pingutatud ümber kahe (harvemini kolme) lindiratta. Levinumad on vertikaalsed
lintsaepingid, mille alumine lindiratas on ühendatud jõuallikaga, kuid kasutatakse ka horisontaalseid pinke.
Saelint jookseb juhikute vahel ning sellest on paljastatud üksnes otseselt saagimiseks vajalik osa.
Et saelint on kitsas, saab lintsaega saagida ka mööda kõverat kontuuri. Saetee on 2...5 korda
kitsam kui ketassaagimise puhul, seega läheb vähem materjali kaduma. Ka võimaldab lintsaag
tavaliselt saagida paksemat materjali (keskmiselt 150…300 mm) kui ketassaag. Et saelint on õhuke ja
paindlik, on selle külgjäikus enamasti väike, mistõttu ei ole ka lõikepind sama kvaliteetne kui
ketassaagimise puhul. Saetava materjali laiust piirab lintsae konstruktsioon; laiemate toorikute
saagimiseks kasutatakse kolme lindirattaga pinki .
Lintsae töölaud on sageli kallutatav.
Lintsaage kasutatakse nii palkide (palgilõhestuslintsaed; lindiratta läbimõõt 1500...2500 mm)
ja prusside (jaotuslintsaed; lindiratta läbimõõt 1000...1500 mm) lahtisaagimiseks kui ka toorikute sirg-
või kõverjooneliseks lõikamiseks (tislerilintsaed; lindiratta läbimõõt 800...1000 mm). Palgi- ja prussisaagide
puhul kasutatakse valts-, vanker - või konveieretteannet, tislerisaagide puhul toimub etteanne käsitsi.
Lintsaagi kasutatakse ka metallisaagimisel, tavaliselt tükeldamiseks.