Kunstnik ja tema kujutamine varasemas eesti kirjanduses (2)

Kunstnik ja tema kujutamine 19. sajandi ning 20. sajandi alguse eesti kirjanduses
Riina Arunurm
Üks läbivaid teemasid eesti vanemas kirjanduses on kunstnik ja tema olemus. See aines sai 19. sajandi lõpus ka võrdlemisi aktuaalseks – rahvuslik kultuur oli alles kujunemas ning kunst ja kirjandus muutusid ärkamisajal intelligentsi meelistegevusteks. Samuti mängis kunstniku tähtsustumisel kindlat rolli romantismi levik. Selle voolu mõjul hakati autorit pidama geeniuseks, kelle teosed on tema eneseväljendus. Tihti juhtus sedagi, et kunstnik püüdis ise oma elust luua kunstiteost (loodi armusuhteid, peeti au kaitsmiseks duelle jne), see aga omakorda andis hea aluse just kirjaniku või kunstniku elu kujutamiseks oma loomingus.
Autori käsitluse muutumist maailmas (keskaegsest anonüümsusest romantismiaegse geeniuse kontseptsioonini) annab mingil määral aimu ka eesti kirjandus. Ilmekas näide selle kohta on F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, kus kõigepealt on klassikalisi arusaamu järgides rõhutatud loomingu tekkimist jumalikust inspiratsioonist – „Laena mulle kannelt Vanemuine …”, sissejuhatuses aga tuuakse lugejani ka romantistlik lähenemine ehk loo tegelikud allikad.
Varasemat suhtumist kunstnikusse märgib ka Ernst Särgava oma jutustuses „ Issanda kiituseks”, kus kirikhärra kutsub inimesi kooriga liituma sõnadega „Teie ärge arvake mitte, et jumal on teile ilusa hääle sellepärast võinud anda, et seega ükspäinis rääkida; [---] Meie peame mitte ükspäinis oma hääle, vaid ka terve oma keha andma issanda kiituseks!”. See tähendab, et veel 19. sajandil kehtis paljuski arvamus: jumal on andnud inimesele (kunstnikule) ande, mida tuleb kasutada issanda hüvanguks; inimesest endast ei olene miski.
Uuem lähenemine kunstniku elule on vast kõige märgatavam Friedebert Tuglase romaanis „Felix Ormusson”. Teose peategelane on ehtne romantiline kangelane: tundeergas, idealistlik , pidevalt rahalistes raskustes vaevlev ja oma tunnete käes kannatav. Enam ei ole küsitav, kas kunstitöö tuleb jumalast või inimesest – Ormussoni pidevad pingutused näitavad, et teose loomiseks tuleb kunstnikul endal vaeva näha.
Ka teine Tuglase loodud autorikukuju, Arthur Valdes , on omapärane isiksus. Ta ei ole nii naiivselt emotsionaalne kui Felix Ormusson, kuid tundeline on ta siiski. (Tekstuaalne) autor on öelnud: „Nagu intensiivse hingeeluga inimesel vaheldus ta näoilme imestamisväärselt ruttu. See oli vahel apaatselt tuim , kuid võis hetk hiljem mõne meeles tärganud kauni mõtte pärast muutuda ilusaks kui kangelase oma”. Tekst peegeldab taas arusaama kunstnikust kui erksa ja romantilise mõttemaailmaga inimesest.
Selline teemaasetus aga tekitab küsimuse kunstniku olemuse kohta üldiselt: kes siis õigupoolest on kunstnik ja milline on tema töö eesmärk? Näiteks Oskar Lutsu jutustuses „Soo” ütleb Toomas vestluses Liisiga: „Võhikuga võrreldes on kunstnik üliinimene”. Ometi kehtib arvamus ainult kunstist arusaamise kohta, seega ei saa sellest olulisi järeldusi teha. Pealegi ei pea mees kunstniku ametit niivõrd jumalikuks, et pidada arukaks Jannu soovi linna minna, „kus ta ööd ja päevad tahab teha tööd, et saada suureks kunstnikuks.”
Gustav Suits võrdleb kirjanikku maaharijaga – poeet harib oma teostega inimesi nagu põllumees harib maad. Suits kirjutab luuletuses „ Tuulemaa II”: „Maa tuuline mul harida on antud, / ei teinud seda luule viinamäeks; / mu vaimustused liivasse on kantud .” See näitab ilmselt luuletaja pettumust, kuna pole oma pingutustest hoolimata suutnud eriti midagi muuta. Luuletusest selgub , et kunstniku tööl võib olla ka suurem eesmärk kui lihtsalt silmailu loomine.
Tihti ei peeta kunstiga tegelemist üldse tõsiseks tööks, vaid pigem nende ajaviiteks, kes millegi tähtsamaga tegeleda ei taha. Jutustuses „Soo” küsib Toomas: „Kas suudad sellest aru saada, Juss , et ka kunstnik ennast töömeheks võib nimetada?”. Loometöö vajalikkusest annavad aimu aga Jussi sõnad: „…Olen ju ise materiaalse kasu otsija, aga saan aru, et majandusliku tõusu kõrval peab edenema ka kunst . [---] Kunst ja kirjandus on ju see, milles avaldub rahva omapärasus kõige selgemini.” Seega võib öelda, et tolleaegse kirjanduse seisukohast teeb kunstnik tõelist tööd, mille eesmärk on rahvustunde tagamine.
Samas ei ole ammendav arusaam, et loometöö peab olema kunstniku põhiamet. Tuglase novellis „Arthur Valdes” on minategelane öelnud: „Olin harjunud eneselt ja teistelt nõudma, et kirjanik oleks kõigepealt artist ja spetsialist. Selle vastu tõendas aga Valdes, et loov isik võib olla ainult asjaarmastaja, diletant – sõna kaunis ja meeldivas tähenduses.” Järelikult pole kirjanduses olemas mingit kunstniku võrdkuju või stereotüüpi – iga kirjanik loob ise tegelaskuju, kes vastab tema isiklikele ideaalidele.
Eesti kirjanduses on kujutatud ka ande olulisust kunstniku jaoks. Teema tõuseb teravamalt esile Eduard Vilde näidendis „ Tabamata ime”, kus klaverikunstnik Leo Saalep kulutab naise sunnil küll palju aega harjutamisele, kuid ande puudumise tõttu siiski eriti kaugele ei jõua. Kuigi Eestis tutvustatakse teda suurepärase klaverikunstnikuna, jääb arukamate inimeste jaoks „ime” tema mängus ometi tabamata. See aga omakorda viib ebaeduni isegi kunstniku eraelus.
Samuti on ande küsimus mingil määral esindatud Vilde romaanis „ Prohvet Maltsvet”. Teose peategelane Juhan Leinberg on äärmiselt andekas kõnemees – seetõttu võiks isegi öelda, et kõnekunstnik. Romaanis on öeldud: „Maltsvet aga oma suure loomuliku kõneosavuse ja sõnavõimuga, oma ettekandega, mille elustav, vaimustav vool ei tundnud takistusi, oli selle nõiduva häälega hulkade köitjaks ja taltsutajaks nagu loodud”. Mõni sõnakunsti vähem valdav isik ei oleks ilmselt suutnud mõjutada rahvahulki niivõrd sügavalt, kui seda tegi prohvet Maltsvet. Järelikult on anne see, mis annab kunstnikele võimu teiste inimeste üle.
Seda võib märgata ka Särgava jutustuses „Issanda kiituseks”. Uue kantri -isanda kohta on märgitud: „Kirikhärrade tähelepanu oli ta osava laulukoori-juhatamisega ja tubli orelimänguga enese peale tõmmanud. Tema läbi lootis vana kirikhärra nõnda koguduse peale mõjuda, et see tema sõna enam hakkab kuulama ning tema viimse maapealse soovi täidab”. Nii saab öelda, et kunstnike kaudu lootsid rahvast mõjutada teisedki inimesed – anne on kui vahend oma eesmärkideni jõudmiseks.
Eraldi võiks eesti vanemas kirjanduses esile tõsta suhtumise naissoost kunstnikesse. Kuigi 19. sajandi lõpust olid naised kirjandusmaastikul juba täiesti aktsepteeritav nähtus, seda teostes siiski eriti märgata ei ole. Peaaegu kõik kunstnikest tegelased on selleaegsetes töödes mehed ja suurt tähtsust ei oma erandidki.
Juba eelnimetatud jutustuses „Issanda kiituseks” ühineb Kodara Miina kiriku laulukooriga. Lauljate hulgas on teisigi tüdrukuid, aga ikka tekitab noormeeste ja tütarlaste sagedane koosviibimine külainimestes kahtlust. Sellegipoolest ei leidu neid, kes keelaksid kooris osaleda poistel: ikka kardetakse tüdrukute pärast. Oma sümbollikkus võiks olla loo lõpul, kus kujutatakse Miina sügavat allakäiku. On ju seegi seotud tema ilusa lauluhäälega – järelikult ei mõju kaunid kunstid naiste moraalile just kõige paremini.
Vilde näidendis „Tabamata ime” käsitletakse omamoodi naiste emantsipeerumist. Näiteks tegeles Lilli, austusväärsest perest pärit naisterahvas , klaverimänguga ja seda ei peetud sugugi moraalivastaseks. Oma loomingulise tegevuse lõpetas naine sellepärast, et ka temal (nagu Leolgi) puudus selleks piisav anne, mitte mõne eetilise probleemi tõttu.
Samuti on teoses kunstiliselt ambitsioonikas Eeva Ellert, kes soovib hakata raamatut kirjutama, kuid pole oma edus veel päris kindel. Ta esindab küllaltki tugevat naisekuju , kellel on kindlad arusaamad ja väärtushinnangud. Ka tema pole oma otsustes mõjutatud patriarhaalse ühiskonna eelarvamustest, Eeva kunstiline tulevik sõltub vaid tema enda enesekindlusest.
Samas ei saa märkimata jätta seda, et „Tabamata ime” tegevus toimub linnas, kuid enamiku teiste teoste tegevustik asetseb maapiirkondades. See on ilmselt üks põhjus, miks naissoost kunstnikesse suhtutakse Vilde teoses üpris tolerantselt – linnas saavad ühiskondlike väärtushinnangute muutused alati kiiremini märgatavaks kui külades. Seega võib naiste osalemist kunstilises tegevuses pidada pigem aina sagenevaks nähtuseks, mitte harvaks üksikjuhuks.
Omaette teema kunstniku kujutamisel näib olevat kunsti ja elu suhe tegelase jaoks. Näiteks Tuglase loodud Felix Ormussoni kirjanduslik tegevus on ilmselgelt seotud tema eraeluga. Kuigi võiks eeldada, et sügavad tunded pakuvad teoste loomiseks tänuväärset inspiratsiooni, mõjuvad tugevad emotsioonid sellesse tegelasse vastupidiselt. Kui mees on sügavalt ühte või teisse naistegelasse armunud, ei suuda ta sisemiste vastuolude tõttu oma päevatööga tegeleda. Seega võib väita, et mingis mõttes ongi kunst Ormussoni jaoks elu – ta loob kaunid tunded kas paberile või päris ellu, sest nagu tema armastuse heitlikkus näitab, on ka nii-öelda tõelised tundmused vaid tema üliromantilise mõistuse väljamõeldis.
Eraldi seisavad kunst ja elu Toomase jaoks jutustuses „Soo”. Oma sõnade kohaselt vaatleb ta maailma kas inimese või kunstniku silme läbi, sest „mõlemad ühel ja samal momendil olla ei saa”. Loo käigus selgub seegi, et Toomases on esikohal siiski inimene, nagu tõendab Liisi ütlus: „Imelik, et sa Metskassist enne kui naisest kõneled ja siis alles maalimisest juttu teed. [---] Aga see näitab seda, et enne vaatab ometi inimene, siis kunstnik”.
Samas teoses on ka teine kunstiliste lootustega inimene – Jannu. Tema soovib saada näitlejaks ja loob ajalehtedele saatmiseks luuletusi. Kuigi ta luuleanne pole just kõige erakordsem, loodab noormees jõuda kaugele. Sellegipoolest seab Jannugi eraelu kunstilistest ambitsioonidest ette: armastatud naise nimel soostub ta näitleja-mõtted peast heitma ja kodus isa juures tööle hakkama.
Tundub, et kunst ja elu seisavad täiesti lahus parun Lammerheimi jaoks Eduard Vilde jutustuses „Musta mantliga mees”. See endine maalikunstnik vahetas „oma aatelise elukorra” põllumehe „proosalise” elu vastu puhtainelistel põhjustel, selleks, et mitte oma pärandusest ilma jääda. Loo tegevustikust võib järeldada, et ta eriliselt kunstist loobumise all ei kannata – aeg kulub pigem seltskondlike tegevuste peale. Seega sõltub elu ja kunsti suhe täiesti tegelase isikust ja ei ole varasemas eesti kirjanduses üheselt määratud.
Kunstniku teemat käsitledes ei saa jätta kõrvale küsimust: mis ja milline üldse on kunst? Novellis „Arthur Valdes” kirjutatakse : „Kirjanduse nagu iga muu kunsti piir on määratud inimese enese piiridega. Midagi üle isiku rajade ulatuvat ei suuda keegi korda saata.” Selline arusaam käib mõnes mõttes vastu Tuglase teises novellis esitatud mõttele. Loos „Poeet ja idioot ” lausub Kobras Ormussonile: „Sina oled prohvet. Sina oled, kes hüüab sõna maailma nagu tuleleegi. Sina teed imesid, et nad usuksid. Sind nad kuulaksid. Sind – kui nad kedagi kuulavad.” Sellest tekstist tõuseb jällegi esile arvamus, et kunstniku sõnad ulatuvad üksikisikust kaugemale. See, kumba arvamust peab õigemaks novellide autor ise, jääb lugeja jaoks saladuseks.
Lutsu jutustuses „Soo” ütleb Toomas: „Iga kunstitöö on ilus, igas kunstitöös on luule, ainult väljendusviisilt lähevad nad lahku.” Siin tõuseb esile kunsti esteetiline pool – iga kunstitöö peab täitma ilu loomise eesmärki. Kas aga olulisem on kunsti esteetiline eesmärk või eelpool kirjeldatud rahvahulkade ühendamise taotlus , see oleneb iga inimese enda tõlgendusest ja arusaamadest.
Iseloomulik probleem eesti kirjanikele on läbi aegade olnud tsensuur . Seda teemat pole jäetud puutumata ka 19. – 20. sajandi kirjanduses. Näiteks Tuglase novellis „Arthur Valdes” tekib nimitegelase teose avaldamisega probleeme ja raamat peab ootama liberaalsemaid aegu. Loos öeldakse: „Raamat trükiti 1914. aasta suvel ja pidi ilmuma sügisel. Kuid vahepeal puhkes Maailmasõda, ja tsensuuriolude muutumisel pidi raamat viimase novelli pärast jääma kirjastaja lattu ootama paremaid päevi.” Kuigi tolleaegne tsensuur ei olnud päris nii tugev kui eestlased hiljem tunda said, näitab tekst, et siin maal on kunst peaaegu alati olnud (võõr)võimude poolt terava kontrolli all.
Eestimaa halbadest loometingimustest räägib ka Gustav Suitsu luuletus „Laul Eestist”. Poeet kirjutab: „…Ei siin haljast loorberipärga / vajuta keegi lauliku pähe. / Saatusest troostitum sündida / laulikuks Eestis. / Laulame tundes, et varakult kaome, / siia neetud sohu vist vaome .” Ometi jõuab Suits luuletuse lõpus lootuseni, et tulevik saab olema helgem: „Millest aga unistame, surmalapsed? / Paremast teistele elupäevast. / Eesti päevast.”
Õnneks võib tänaseks öelda, et Gustav Suitsu lootus on saanud tõeks ning „Eesti päev” kätte jõudnud. Sellest ajast, kui need luuleread kirja pandi on eesti kirjandus ja kunst märgatavalt edasi arenenud. Ometi kestavad paljud eelpoolkäsitletud ajal loodud teosed veel tänapäevani, neid võiks isegi nimetada eest kultuuri alustaladeks. Seega peab tõdema, et 19. – 20. sajandi kirjanduses esindatud tegelased (teiste seas ehk kõige eredamalt kunstnikukujud) mõjutavad inimesi veel 21. sajandilgi.
Kasutatud kirjandus:
F. R. Kreutzwald – „Kalevipoeg”
E. Särgava – „Paised”
F. Tuglas – „Felix Ormusson”, novellid „Arthur Valdes” ning „Poeet ja idioot”
E. Vilde – „Prohvet Maltsvet”, „Tabamata ime”, jutustus „Musta mantliga mees”
O. Luts – jutustus „Soo”
G. Suits – „Luuletused”