Eduard Vilde (7)

Eduard Vilde
1865-1933
Sünniaeg: 4. Märts 1865 (Virumaa Simuna kihelkond)
Elukohad : Pudivere mõis, Karjaküla mõis, Saksamaa, Berliin , Venemaa, Moskva , Šveits, Kopenhaagen , Tallinn ( Kadriorg )
Töökäik: ajaleht „Virulane“ 1883- 1885
ajaleht Tartu „ Postimees “ 1886 - 1890
ajaleht „Virmalised“ 1891 - 1901
Tallinna ja Riia saksakeelsete ajalehtede toimetuses
päevalehe „ Teataja “ toimetuses 1901-1905
„Uudised“ 1905
„Kaak“ 1905- 1917
„Uus ilm“ 1905- 1917
Estonia dramaturg
diplomaat Kopenhaagenis
Hariduskäik: alguses koduõpe
Tallinna saksa elementaar - ja kreiskool
Keelteoskus: saksa keel
eesti keel
vene keel
soome keel
Abikaasad : A.Kronhau
Linda Jürmann
Huvialad : näitlemine
LOOMING
NALJAJUTTUDE KOGUD
„Tallinna saladused “
„Kus sandid saia söövad“
„Naer on terviseks“
„Kõtistamise kõrred“
Need jutukogumikud tõid talle Nalja- Vilde hüüdnime.
REALISM
„Raudsed käed“
„Külmale maale“ (eesti kriitilise realismi esimene väärt teos)
Vilde kujutab ebavõrdsust ja vastuolusid tolleaegses Eesti külas ja põhjendab kuritegevuse levikut majandusliku viletsusega- inimene on olude ohver.
„Külmale maale“
Jõuka Nirgu talu ääremail oli Veilpaotsa popsisaun nagu mutimullahunnik. Popsipere- ema kolme alaealise lapsega ja haigevoodist tõusnud vanem poeg Jaan- on sattunud väljapääsmatusse viletsusse. Võimatus perele tööga elatist teenida ja ülekohtused solvangud tõukavad ausameelse, kuid nõrga loomuga noormehe kurjale teele. Algul nõustub ta vargust varjama, siis võtab ise kuritööst osa. Jaanile vastandub kalk ning variserlik Virgu Andres. Siiski leevendab üldist rusuvat ja lootusetut õhkkonda Virgu Andrese õilsameelne tütar Anni, kes südame sunnil läheb koos Jaaniga vangi ja Siberisse. Romaan sisendab arusaama- ühiskond on nii halvasti korraldatud, et osal tema liikmeist puudub võimalus inimväärseks eluks.
AJALOOLINE TRILOOGIA
„ Mahtra sõda“
Esimene ulatuslik panoraamromaan Eesti kirjanduses.
Kujutab: talupoegade vastuhakku Mahtra mõisas 1858. Aasta suvel ja nende karistamisest. Ajaloolise Juuru kihelkonna Mahtra mõisa ning selle elanike kõrval on Vilde loonud mõttekujutusliku Vaitla, kus elavad ja tegutsevad romaani kesksed tegelased talupoegade, mõisnike ja sundijate seast. Need on kangekaelne teomees Nõllamäe Päärn, tubli taluneiu Huntagu Miina , noor ja vana parun von Heidegg, opman Vinter , Kupja- Ants jt. Baltimaade mahajäänud feodaalolusid ja mõisas sündivat ülekohut arvustab Šveitsi päritoluga koduõpetajanna Juliette Marchand . Tema suu läbi väljendab Vilde oma humaanseid ja demokraatlikke vaateid.
„Kui Anija mehed Tallinnas käisid“
Kirjeldab eestlaste samaaegset olukorda linnas, kus valitseb veel peaaegu keskaegne tsunftivaim. Peategelane on külast linna pääsenud talupoiss, tegelikult paruni vallaspoeg Mait Luts . Suurte pingutuste hinnaga saab ta tisleriselliks, on saksa seltskonnas kohanemas ja haljale oksale jõudmas. Tema saatusesse toob pöörde järgnev ajalooline episood . Anipa talupojad, kes on tulnud kubermanguvalitsust õigest ja kaitset otsima , pekstakse kuberneri käsul vaeseomaks . See sünnib vene turul. Talumeeste seas langeb ihunuhtluse alla ka Mait´i kasuisa. Lisaks selgub veel, et paruni poeg on häbistanud noormehe mõrsjat. Matiias saab aru, kelle hulka ta õieti kuulub ja kes on ta vaenlased. Kättemaksjana hukkub ka ta ise.
Prohvet Maltsvet“
Aluseks oli Järvamaal tekkinud lahkusuliste liikumine, mida juhtis endine jõukas talunik ja kõrtsmik Juhan Leinberg- rahvasuus prohvet Maltsvet. Kogunud suure pooldajaskonna, kutsus ta rahvast viletsusest pääsu otsima väljarändamise teel „uude kolooniasse“, milleks pidi saama Krimm . Sel ajal kui Maltsvet oli Krimmis, arenes usuliikumine kodumaal massipsühhoosini. Sajad vaesed talumehed oma naiste ja lastega, varanatukese käest andnud, ootas 1861. aasta kevadsuvel Lasnamäe veerel „valget laeva“, millega prohvet viiks nad tõotatud maale. Sõnakuulmatute karistuseks korraldasid mõisnikud Albus taas peksunuhtluse. Järgnevate aastate jooksul pääses osa maltsvetlasi siiski Krimmi ja sealt edasi Kaukaasiasse. Sedagi rasket teekonda ja ümberasujate elu uues elupaigas on Vilde romaani lõpuosas tutvustanud.
PAGULASAASTAD
Novellid: „Seadusemees“
„ Tooma tohter“
Näidendid
Draama „Tabamata ime“
Peategelane on Leo Saalep kes on pikemalt Euroopa- turneest saabunud kodumaale . Kaasatoodud kiitvate kontserdiarvustuste paistel saadab teda koduski vaimustatud kiidukõmin. Siis aga esineb mehega tülli läinud auahne abikaasa Lilli Ellert paljastusega, et reklaam oli kinni makstud ja kuulsus võlts. Pingutustest hoolimata polnud Leol jätkunud talenti euroopaliku kuulsuse saavutamiseks, et täita rahvusliku kunstimessia ihalejate lootusi. Seda oli juba varem mõistnud „päikesenaine“ Eeva Marland, kelle käte vahel nüüd otsib Leo lohutust. Kunstnikudraama taustal on satiiriliselt kujutatud kõmunäljast seltskonda, tegelaskonnas leidub siiski ka iseseisvate vaadetega kunstiinimesi.
„Pisuhänd“ (3- vaatluseline karakterkomöödia)
On vaatluse all äriringkondade suhted kultuuriga . Tegevus toimub ärimees Vestmanni perekonnas. See on kinnisvaraga hangeldades rikastunud ja elab koguni omanimelisel tänaval. Vestmanni vanem tütar Matilde õhutab oma meest, andetut insener Ludwig Sanderit kirjandusvõistluselt loorbereid püüdma. Sander teesklebki, et kirjutab romaani. Majja saabub kirjanik Tiit Piibeleht , Sanderi koolivend, kes on armunud Vestmanni nooremasse tütresse Laurasse. Sander ostab Piibelehelt tema romaani „Pisuhänd“ käsikirja, et seda oma nime all võistlusele saata. „Pisuhänd“ saabki kõrgeima auhinna . Vastutasuks peab Sander Piibelehele äiapapa rahade eest hankima väärtusliku ehituskrundi, mida Vestmann oli endale tahtnud. Nõnda trumpab vaene, kuis nutikas kirjanik kogenud ärimehe üle. Raevu sattunud Vestmann lepib lõpuks olukorraga ja annab Laura Piibelehele naiseks , et varandus perekonda jääks.
„Mäeküla piimamees“
Siin on kirjanik taas pöördunud talupoja ja mõisniku suhte poole, kuid sootuks uues, iroonilises häälestuses. Mõisnik Kremer on vana, lohakas , üsna leebe . Üks tema talupoeg , vaene Tõnu Prillup , on abiellunud noore Mariga, kes jääb mõisnikule silma ning mõisnik pakub Tõnule vahetuskaupa. Tõnu saaks ajada mõisa piimaäri, kui tema naine mõnikord mõisas parunit lõbustamas käiks. Kuna erilisi tundeid nende vahel ei olnud, siis tundus Tõnule tehing ahvatlev ja ta sunnib oma naise mõisa, ent oodatud rikkust ja õnne sellest ei tule. Järgneb mehe hingeline kokkuvarisemine ja lõpuks purjuspäine surm ühel pakasel talveööl. Mari aga läheb linna ja alustab iseseisvat elu.