Pisuhänd - Eduard Vilde (1)

Kirjandusteose analüüs
Koostaja : XXX
23.10.08
Pisuhänd
E. Vilde
Tallinn, 1982
1. Teose sisu lühikokkuvõte
Ludvig Sander on ametilt insener, kuid ta naine soovis, et Ludvig kirjutaks romaani. Ludvigil ei olnud väga kirjaniku annet , siis ta palus oma vanal klassivennal, Piibelehel, romaan tema eest kirjutada. Sama Piibeleht oli päästnud Ludvigi naise õe, Laura, auto eest. Ludvigi juures nad kohtusid uuesti ning armusid. Kui „Pisuhänd“ oli avaldatud ja auhinnatud, siis tuli Piibeleht Ludvigilt küsima teenet. Piibeleht soovis abielluda Lauraga, kuid Vana Vestman ei oleks olnud nõus Laurat kunagi Piibelehele andma. Piibeleht tahtis varastada äriidee Vestmanilt, et Vestman tahaks varandust jagada ning lubaks abielluda Lauraga. Piibelehe plaan õnnestus, kuid Ludvig ei suutnud enda südametunnistusega ja päranduseta elada ning ütles, kes tegelikult kirjutas romaani ning mida Piibeleht tegi. Vestmanile hakkasid tema väimehed meeldima . Sander jäi edasi inseneriks, teiste jaoks ka luuletajaks, kuigi ta seda polnud. Piibeleht jäi luuletajaks, kuid aitas Ludvigil vahepeal ka uusi romaane kirjutada.
2. Teoses esilekerkinud probleemid

Miks läks Ludvig kadedaks Piibelehe peale, kui Piibelehele lubati rohkem raha, kui talle? Tal oli ju piisavalt raha, ikka tahtis juurde. Kas tõesti teeb ainult raha inimesi õnnelikuks, et alati on iga inimese soov, et peab olema rikas?

Ludvig väitis, et tema kirjutas romaani „Pisuhänd“ kuigi ei kirjutanud, ta oleks võinud kohe öelda, et ta pole tegelikult kirjanik, tõde tuleb alati välja. Miks inimesed alati väidavad, et nad on kedagi, keda nad ei ole?

Ludvig sai oma romaaniga kuulsaks ning läks kohe edevaks. Ta hakkas inimesi käsutama ning uskus, et ta on nüüd sellega nii austatud, et võib olla ülbe. Kuidas on võimalik, et kuulsus muudab sind hoopis teiseks inimeseks , kes sa tegelikult oled?

Alati on nii, et vanem õde/vend käitub noorema õega/vennaga halvasti: kas käsutab teda või kiusab, kuid kui midagi on vaja, siis on lahkus ise. Pisuhännas oli ka nii, et Matilde käsutas kogu aeg Laurat, kuid kui oli varanduse jagamine hakkas paluma ja oli eriti lahke . Miks on see nii?
3. Teose peategelas(t)e iseloomustus
Peategelaseks „Pisuhännas” oli Ludvig Sander, kes oli kena välimusega („.. vilajama piha ja saksema nina näiteks.”).
Ludvig ei ole väga kohusetundlik . Ta ei mõtle oma plaane läbi ega tulevikku ette. Ta kosis Matildet lugedes talle luuletusi ning pärast Matilde tahtis, et ta kirjutaks romaani. Ta lubas kirjutada romaani, kuigi ei olnud kindel, et suudab seda kirjutada.
Alati oli Ludvigi hädades süüdi keegi või miski muu, kuna ta koolis ei õppinud, siis tal juhtus tööl äpardusi, milles olid süüdi teised. Romaani ei saanud kirjutada, sest ilm ja meeleolu ei olnud sobiv.
Ludvig oli ametilt insener („Nüüd on Matilde süü, et insenerihärral kutsekohast tööd ei ole!”). Ta ei olnud tuntud nagu tema äi vana Vestman. Ta oli oma ametiga kursis, kuid juhtus ka vahest äpardusi(„Paar äpardust ehitusetöös..”). Ta ise ei olnud rikkas, kuid ta naine Matilde ostis ta ära („Kas arvad siis, et mul kerge ja lõbus on elada arvamise all: ta ostis endale mehe!”). Kõik teadsid teda algselt, kui mees, kelle Matilde ära ostis. Pärast kui ta oli „kirjutanud Pisuhänna“, tunti teda, kui väga head kirjanikku („Minu kuulus mees!”).
Ludvig oli enne raamatu ”kirjutamist” alandlik, ta tegi kõike, mida ta naine palus („Aas jäi sisse – Luvig kohenda natuke!” kummardub ja näpib teise kingapaela aasa vallale.). Ludvig oli kaval ja omakasupüüdlik. Ta teadis, et Piibeleht oli kirjanik ning kasutas oma kunagist tutvust temaga ära, heade aegade meenutuseks, ja palus temalt abi raamatuga („Jälle kord, nagu muiste koolis! Meie vana sõpruse pärast, Tiit!”). Pärast raamatu väljaandmist ta muutus ülbeks, üleolevaks ja ennasttäis olevaks(„Naa, ma arvasin ju kohe, et annan neile kogu aastaks lehetäidet!”). Matilde ja Ludvig vahetasid koha, enne käsutas Matilde Ludvigit, pärast vastupidi („Matilde, too mulle klaas konjakit!”).
Kui Piibeleht oleks peaaegu, et kogu Ludvigi varanduse endale saanud, siis tunnistas Ludvig vana Vestmanile, et Piibeleht pole ärimees ja Ludvig pole luuletaja. Ta tegi seda, sest ta kartis , et võib oma rikkuse kaotada ning see näitab et ta on ahne .
Tal oli idee, et Piibeleht kirjutaks talle raamatu tema eest, mis näitab, et valetamisega tal pole probleemi. Kui tutvustati Piibelehte, siis ta väitis koheselt, et Piibeleht on ärimees. Ta isegi pettis oma äia, et tema saladusi hoitaks. Ludvig ei ole just aus mees, pigem vastupidi.
4. Olulisemate kõrvaltegelaste iseloomustus
Laura Vestman riietub lihtsalt, kleit seljas ja asi korras. Ta on Matilde noorem õde. Ta pahem jalg on natuke lühem kui parem, mille tõttu ta kergelt lonkab (Laura temast noorem, on kleidiväel; ta lonkab kergesti pahemat jalga.).
Laura kõneleb pikkamisi , veidi lapsiku tämbriga ning iseäralikku hääldusviisiga.
Laura aitab peamiselt oma isa. Ta tegi ka seda, mida ta õde temalt palus, aga piirideni („Too minu kalossid sisse, Laura, - eeskojas on veel veidi pime!” „Ei!”). Laura oli lahke ja abivalmis („Usun küll, sul on helde süda..”).
Talle meelis natuke unistada , nt ta võrdles Piibelehte öökulliga. Nagu Piibelehtki, elab Laura omas maailmas, ta ei pane väga tähele, mis tema ümber toimub.
Laura on ka häbelik ja tagasihoidlik: kui nad Piibelehega kohtusid Sandri juures, siis mõlemad alguses olid kohmetud.
Laura ei olnud üldse ahne. Laura oli ka tark, kui Ludvig ja Piibeleht õnnitlesid üksteist, siis Laura vihjas, et raamat võiks samahästi olla kirjutatud Tiidu poolt.
Laura on hoolitsev, ta võttis endale kassipoja, kes jäi viimasena alles, tema enda ära jagatud perekonnast.
Laura suhtleb vabalt, kui ta inimest teab, kui inimest väga ei tea, on ta viisakas ja vaoshoitud. Laura isa oli vana Vestman, kes tundus olevat karm, kuid siiski hell oma laste vastu. Laura tundis suurt sümpaatiat oma isa vastu, see tuli välja, siis kui ta temaga rääkis.
5. Küsimus(ed) tegelas(t)ele

• Miks sa kohe ei öelnud Matildele, et sa ei kirjuta tegelikult ei romaane ega luuletusi? – Ludvig
  
• Miks sulle tegelikult meeldis Piibeleht kokkuvõttes rohkem, kuigi tema oli luuletaja, mitte insener, nagu ta väitis ennast olevat? - Vana Vestman
  

6. Teose miljöö
Tegevus toimus umbes kahekümnendal sajandil, 1913 aastal. Aasta enne esimest Maailmasõda. Eestis oli majandustõus.
Suvi hakkas lõppema, sügisesed koledad, tuulised ja vihmased ilmad olid saabumas.
Kogu sündmustik leidis aset linnas, enamasti Ludvigi töötoas. Linnas ei käidud väga jalutamas või lihtsalt, vaid asja pärast väljas (poes, pangas, tööl). Harjutud oldi linnaelu tingimustega, ei pidanud kaugele kõndima, sai käia autodega, taksode asemel olid voorimehed hobustega. Elu oli mugavam.
Inimeste suhtumine oli niisugune, et kui pole tuntud, siis oled eikeegi . Inimesed olid rahast väga mõjutatud. Inimesi sai lausa raha eest osta. Tähtsad olid ka klassivahed. Abielluda sai enamasti ikka oma klassi inimestega. Endast alamatele vaadati halva pilguga.
Inimesed suhtlesid oma vahel avatult, isegi kui olid klassivahed.
7. Huvitavaid tsitaate teosest

• „Naa, hoidku taevaisa, et see väljapugeja jälle mõni luuletaja ei ole!“
  
• „Kui see karutükk välja tuleb, siis tõmbab vanamees mu oksa!“
  
• „Ega õnnetused käi kive ja kände mööda.“
  
• „Ärimehe tööpäev on pikem kui luuletaja oma.“
  
• „ Ostmine ei ole häbi.“
  
• „Korraga tuiskab nurga tagant auto välja ja täie iiliga minu poole nagu näljane hunt!“
  
• „Tema paganahing tallab juba mõnda nädalat meie tänavaid, aga nägu ei näita.“
  
• „Isamaa ja rahva hääks.”
  
• „Sinu põlv ei ole just kuldne , Ludvig!”
  

8.1. Teised teosest
Karl August Hermann (Eesti päevaleht)

• Oma juttudega on Vilde lühikesel ajal Eesti jutukirjanikkude ette otsa astunud .
  
• Temal on omadused, mis teda päris jutustajaks teevad, nagu 1) inimeste iseloomu kirjeldatakse mitte otsesõnu vaid kavalalt tema tegevuse ja kõne ja kommete ja muu kaudu 2) väga põnev ja lõbus jutulõnga edendus, kirjutamise stiil on huvitav ja hästi jälgitav, jutt on huvitav ja kisub kaasa 3) ilus keel ja ladus kõne.
  
• Lugeja võtab lugedes Vilde jutu tegevate isikute loost kõige elavamini osa.
  
• Vilde oskab juttu nõnda seada, et see iseloomude ja olude järele loomulikult peaotsuses lõpeb.
  
• Mõni juhtumine vähe otsitud ja liiale aetud ja teine imelikkude vahesõnade läbi osavõtmist ja kaastundmust osalt vähendab, kuid peajutt jääb ikka tõelikuks.
  
• Vildele on loodus ise õiguse andnud kirjameheks hakata, sest ta oskab elu nõnda joonistada, kuidas see ennast tõesti avaldab.
  
• Tema jutud saavad Eesti kirjanduses jäädavalt loetavateks kirjadeks, ja tema harva liiale minev loomuline nali annab asja naeruks ja lõbuks.
  

Pille-Riin Purje (Postimees)

• Endla publiku naerureaktsioonid andsid aimu , et Vilde komöödia ei aegu. Pigem vastupidi: edukultusliku Vestmanite vahmiili ja boheemlasest Piibelehe maailmade põrkumine võiks just tänapäeval puudutavalt mõjuda.
  
• Huvitavalt jäi kõrva Vilde praeguseks tavatu sõnapruuk.
  
• Lavale toodud etenduses heideti patsahkam mõtteta ja sidemeta lauseid , kuhu Tiit Piibeleht kiiruga paar andekat vinjetti leheküljeservadele kritseldas. Enne, kui jõuti «Pisuhända» Piibelehe vääriliseks viimistleda, oligi tolksti! käes Matilde ultimaatumi tähtaeg.
  

8.2. Minu nägemus teosest
Mulle tegelikult ei meeldinud see Piibelehe tavatu sõnapruuk. Seda on natuke raske mõista ning ei tundu, et see oleks vajalik sinna raamatusse või näidendisse. Eduard Vilde on hea kirjanik ja ta oskab teha naljakaid näidendeid ja jutte, kuid eks igaüks mõistab nalja teisiti. Pisuhänd on oma naljaka imeliku huumoriga päris hea lugeda. Just irooniline oli näiteks see kui Laurat oli just päästnud sama mees, kes oli Ludvigi endine pinginaaber. Mulle meeldis ka vana Vestmani suhtumine, eriti kirjanikesse. Mulle ei meeldinud selle näidendi puhul see, et selle sisukus oli vähene, põnevaks ei jõudnud minnagi ja lõpp oli kuidagi etteaimatav.
9. Aita õpetajat

• Mille pärast tahtis Matilde, et Ludvig kirjutaks romaani?
  
• Kellele pühendas Ludvig oma raamatu?
  
• Kuidas kohtusid Laura ja Piibeleht, kuidas Laura Tiitu kutsus, kui ta teda esimest korda nägi?
  
• Mis pettuse mõtles Piibeleht välja, et vana Vestman lubaks tal Lauraga abielluda?
  

10. Aita iseennast kirjandi kirjutamisel
“Valel on lühikesed jalad” (E. Vilde “Pisuhänd” põhjal)
Vale tuleb alati välja, mida suuremaks pall veeretada, seda hullemini see su jalust lööb. Ei ole tark valetada, lõpuks saadakse tõde teada ning mulje sinust jääb halb. Lause, valel on lühikesed jalad, tähendab minu jaoks, et kui inimene valetab, siis see vale on liiga lühikeste jalgadega, et talle jõutakse kiirelt jälile. Eduard Vilde näidendis „Pisuhänd“ oli Ludvig valetanud kõigile, et tema kirjutas raamatu Pisuhänd, mille tõeliseks autoriks oli Piibeleht. Lõpuks tuli ikkagi välja, et Ludvig ei kirjutanud raamatut, mille peale Vestman ja Matilde olid Ludvigi peale natuke solvunud ja pettunud .
11. Autorist
Mõnda eluloost

• Eduard Vilde ühiskonnakriitiline suunitlus kujunes välja 1890. aastate algupoolel ja keskseks problemaatikaks oli sotsiaalne ebavõrdsus ja ülekohus, mõisnike ja maarahva suhted.
  
• Näidendid " Tabamata ime" (1912), "Pisuhänd" (1913) ja "Side" (1917) kujutavad sajandialguse kultuuritõusiklust, ärimoraali.
  
• Eduard Vilde oli Eesti kriitilise realismi algataja ning samuti ka selle voolu üks väljapaistvamaid esindajaid.
  
• Kirjandusliku tegevuse eelduseks oli loomupärane anne, mis avaldus juba saksakeelseis koolikirjandeis ja paaris eestikeelses katses. “Ma leidsin ühel heal päeval lihtsalt, et ma eesti keeli kirjutada oskasin,” on Eduard Vilde öelnud.
  
• Näidendeid kirjutas ta kokku ainult kolm, kuid need on püsinud teatrite repertuaaris tänapäevani ja ei ole ühtki põhjust miks need peaksid sealt kaduma, kuna näidendid on humoorikad.
  
• Autor on üritanud Pisuhännas kritiseerida uhkust ja auahnust ning seda, et mõne mehe jaoks on raha kõik, kuid samas teise jaoks on kõige tähtsam hoopis armastus, mis on ka tegelikult päriselus hoopiski tähtsam, kui materiaalne kindlustatus.
  
• Pisuhänna kirjutamise ajendiks oli kirjanduslik võistlus.
  
• "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast," väitis Vilde, mis on tema kirjanikuks saamise põhitingimus.
  
• Vilde huumorimeel ja reljeefsed karakterid leiavad eriti tõhusat rakendust lühivormides ja näidendites. Noorena oli Vilde ka ise igatsenud saada näitlejaks ja teinud kaasa isegi mõnes etenduses.
  
• Tüli tõukel kirjutas Vilde Kopenhaagenis eesti parima lustmängu „Pisuhänd“, sest Eesti Kirjanduse Selts ei tahtnud ta eelmistele näidenditele auhinda anda.
  

Loomingu üldiseloomustus

• Eduard Vilde teoseid on ulatuslikult tõlgitud vene, saksa, ungari, soome, poola, tšehhi, rumeenia, läti, leedu, ukraina ja teistesse keeltesse.
  
• Tegelasteks olid insener Ludvig Sander, tema naine Matilde, Matilde õde Laura, Ludvigi äi, Ludvigi vana pinginaaber kirjanikust Tiit Piibeleht ja Liina, toatüdruk.
  
• Peategelase naine soovis, et mees kirjutaks romaani, kuid kuna mehel ei olnud kirjanikuannet, siis palus ta abi oma vanalt pinginaabrilt, kes oli kirjanik. Pinginaaber kirjutas talle Pisuhänna, kuid soovis vastutasuks, et too aitaks tal abielluda mehe naiseõega. Pärast skeeme ja pettusi tuli lõpuks vale välja ning otsustati, et mõlemad väimehed jäävad oma ameti juurde.
  

Olulisemad teosed

• “ Mahtra sõda” - ajaloolise triloogia osa (1901)
  
• “Prohvet Maltsvet” - ajaloolise triloogia osa
  
• “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” - ajaloolise triloogia osa
  
• “Astla vastu”
  
• “Külmale maale” (1896)
  
• “Mäekula piimamees ” (1916)
  
• “Side” (1917)