Ramsari konventsioon (0)

RAMSARI KONVENTSIOON

SISUKORD

SISUKORD 2
RAMSARI KONVENTSIOON EESTIS 3
Milleks kaitsta märgalasid? 4
LEPPEGA SEOTUD KOHUSTUSED 5
MÄRGALADE KAITSE EESTIS 6
RAHVUSVAHELISE TÄHTSUSEGA MÄRGALAD EESTIS 8
Matsalu märgala 8
Vilsandi rahvuspark 9
Hiiumaa laiud ja Käina laht 9
Laelatu - Puhtu -Nehatu märgala 10
Alam- Pedja looduskaitseala 10
Nigula raba 11
Soomaa rahvuspark 11
Endla soostik 12
Muraka soostik 12
Emajõe Suursoo ja Piirissaar 13
Laidevahe looduskaitseala 13
Sookuninga looduskaitseala 14
KOKKUVÕTE 15
KASUTATUD KIRJANDUS 16

RAMSARI KONVENTSIOON EESTIS

Veelindude populatsioonide säilimise tagamiseks oli vaja maailma riikide ühist tahet märgalade kaitseks ja eeskätt selle tõttu sündiski Ramsari konventsioon ( Kuresoo , 1998). Ramsari märgalade konventsioon allkirjastati 1971. aastal märgalade(eriti rändavatele veelindudele peatuspaigana oluliste märgalade) hävitamise peatamiseks ja nende ökoloogilise, teadusliku, majandusliku, kultuurilise ja puhkemajandusliku rõhutamiseks. Ramsari konventsioon määratleb märgaladena soid ja veealasid(nii looduslikke kui kunstlikke, nii mageda kui soolase veega, nii ajutisi kui ka alalisi, nii seisu-kui vooluveelisi), kaasa arvatud kuni 6 m sügavune meri (Primack jt., 2008).
Eestis pakuvad peale soode märgaladena huvi rannikumeri , rannaniidud ja-roostikud ning rannikujärved ja siseveekogud (jõed, järved ja veehoidlad) koos luhaniitudega (Kuresoo, 1998).
Seisuga 1. september 2007 kuulus konventsiooniga kaitstud rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistusse 1675 märgala kogupindalaga 150 miljonit hektarit. 155 riiki, mis on Ramsari konventsioonile alla kirjutanud, on nõustunud kaitsma ja säilitama oma märgalaressursse ning esitama rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimekirja vähemalt ühe ala (Primack, 2008). Riigikogu ratifitseeris Eesti ühinemise Ramsari konventsiooniga 20. oktoobril 1993 ning kokkulepe jõustus meil 29. juulil 1994 (Kuresoo, 1998).
Praegu on Ramsari konventsiooni märgalade nimekirjas 12 Eesti märgala ( http://www.ramsar.org ...) ja nn varinimekirjas veel üle kümne ala, mis vastavad rahvusvahelise tähtsusega märgaladele esitatud nõuetele (Primack jt., 2008). Eestis on Ramsari-aladeks:

• Matsalu, Vilsandi ja Soomaa rahvuspark;
  
• Alam-Pedja, Endla, Nigula, Muraka, Puhtu-Laelatu, Laidevahe looduskaitseala;
  
• Emajõe-Suursoo ja Piirissaare , Hiiumaa laidude ja Käina lahe-Kassari maastikukaitseala .
  
• Sookuninga looduskaitseala ( http://www.ramsar.org ...).
  

Matsalu rahvuspark oli Ramsari märgalade nimekirjas (toona looduskaitseala staatuses) juba Nõukogude Liidu ajal (Primack jt., 2008).
Hiljemalt aastaks 2010 on planeeritud nimetada Ramsari- aladeks veel järgmised märgalad: Puhatu soostik, Haapsalu Tagalaht koos Noarootsi jäänukjärvedega, Väike väin koos rannikuribaga, Avaste soo, Näitsi-Võlla raba, Agusalu soostik, Mullutu- Suurlaht , Vasknarva vanajõgede luht , Reigi ja Kootsaare-Mudaste rannaniidud, Tõstamaa rannaniidud, Hari kurk (Keppart, 2006).

Milleks kaitsta märgalasid?

Märgalad puhastavad vett, rabad reguleerivad aastaringselt pinnasevee taset ja jõgede veerežiimi. Kui arvestada, et rabad seovad ja talletavad turbana kliima soojenemise ohtu põhjustavat süsihappegaasi, siis saab mõistetevaks rabade eriline roll elu järjepidavuse säilitamises. Elu Maal tekkis ja arenes veekeskkonnas, märgalad on praegugi produktiivsed ja liigirikkad (Kuresoo, 1998).

LEPPEGA SEOTUD KOHUSTUSED

Nii mitmegi konventsiooniga liitumine on sundinud Eestit omaks võtma harjumatuid ja eluvõõraidki ideid- Euroopa looduskaitsekonventsioon ehk Berni konventsioon näeb näiteks ette väga range kaitse ilvesele ja hundile, kelle arvukus Eestis on viimastel aastatel olnud tunduvalt suurem, kui söendatakse lubada. Ramsari konventsiooni täitmine ei sea Eestit ebamäärasesse olukorda, sest ilma leppega liitumatagi kaitstaks Eesti märgalasid üsna sarnasel viisil. Mõnede Eesti märgalade valgalad on väga suured, näiteks Matsalu lahte suubuvatel jõgedel ühtekokku on see umbes 3500 km². Ehkki põllumajanduse taandumise ja puhastusseadmete ehitamisega Lihulas on Matsalu lahe seisund paranenud, tuleb valgala tervendamiseks ikka veel raha ja vaeva kulutada (Kuresoo, 1998).
Kuna Eesti ei kuulu maailma rikaste hulka, on Ramsari konventsiooni büroo kaudu võimalik saada ka toetust looduskaitsetööks. Ramsari onventsiooniga liitunud riigid peavad esitama konventsiooni alalisele büroole ettepanekud märgalade osas, mis vastavad oma ükoloogiliste või hüdroloogiliste väärtuste tõttu rahvusvahelise tähtsusega märgalade kriteeriumile. Ramsari märgalade nimekirja kantakse alad, mis on esinduslikud või unikaalsed, väärtuslikud oma taimestiku või loomastiku poolest, olulised veelindudele või kalastikule. Iga riik kohustab kaitsma nii sellesse nimekirja võetud, kui ka teisi märgalasid nii kaitsealadena, kui ka planeerides looduskasutust sellisel viisil, mis soosib märgalade mõistlikku kasutamist. Kuna väga paljud märgalad maailmas on inimeste majanduslike huvide keskmes, siis on erilist rõhku hakatud pöörama just nende säästliku kasutamise võimalustele. Kui Ramsari konventsiooniga ühinenud riik tühistab kaitserežiimi või kitsendab rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimekirja kantud alade piire, siis tuleb tal seda kaotust võimalikult ligilähedaselt kompenseerida, luues samaväärse elupaiga kaitseks kaitsealasid kas samas piirkonnas või mujal (Kuresoo, 1998).

MÄRGALADE KAITSE EESTIS

Soid peeti enne industriaalajastu saabumist ebameeldivaiks. Ajaloo jooksul on pigem sood kaitsnud inimesi kui vastupidi - sõdade korral mindi rabasaartele peitu. Enne nõukogude okupatsiooni võeti Eesti soodest kaitse alla vaid Ratva raba kaljukotkaste pesitsuspaigana (Kuresoo, 1998).
Mõned sood (Nehatu, Nigula ja Muraka) õnnestus Eestis kaitse alla võtta juba 1957. aastal. 1969. aastal algas prof . Viktor Masingu ettevõttel avalik diskussioon soode ökoloogilise rolli üle. Väitluse tulemusena asutati 1981. aastal 30 sookatseala (Kuresoo, 1998).
Märgalade kaitse korraldamine on olnud juba pikemat aega looduskaitse tähelepanu keskmes. Heas seisundis märgalade võrgustik on eluliselt tähtis näiteks veelindudele kogu nende rändetee ulatuses. Samuti on märgalade hea seisund oluline ka kahepaiksete, kalade, veetaimede ning paljude selgrootute populatsioonidele. Paraku konkureerivad kaitse alla võetud märgalad veeressursside pärast sageli niisutusprojektide, asundustele või tööstusettevõtetele vajalike veereservuaaride, üleujutuste kontrollsüsteemide ja hüdroelektrijaamde veehoidlatega. Üheks võimalikuks märgalade kaitse strateegiaks on võtta kaitse alla terviklik valgala. Matsalu rahvuspargis merre suubuva Kasari jõe valgala on liiga suur, et seda täies ulatuses kaitsta, kuid Kasari vee kvaliteedi parandamiseks on koostatud kaitsekorralduskava ja algatatud mitmeid suurprojekte (Primack jt., 2008).
Praeguseks on Eestis ühtekokku kaitse all 94 sood (Kuresoo).
Kaitstavate loodusobjektide seaduse kohaselt on Eestis neli tüüpi looduskaitsealasid:

• rahvuspargid,
  
• looduskaitsealad ,
  
• maastikukaitsealad,
  
• programmialad (Kuresoo, 1998).
  

Selleks, et tagada säästlik looduskasutus kaitsealade lähiümbruses, on Ramsari nimekirja esitatud märgalade piirid vahel mõnevõrra suuremad kaitsealade ametlikest piiridest. Mõne Ramsari ala puhul on ühnedatud mitu lähestikku asuvat kaitseala ja rahvusvahelise tähtsusega märgala piiresse jääb maid, millel puudub kaitseala staatus.
Praegu on märgalade kaitse seotud ka Eesti keskkonnastrateegiaga, Eesti veekaitse - ja seireprogrammidega ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamise programmiga (Kuresoo, 1998).
Looduskaitsealastest konventsioonidest on Eesti alla kirjutanud veel järgnevatele rahvusvahelisetele lepetele, millest tuleneb ka märgalade kaitse alaseid kohustusi:

• Helsingi (1992/1994) konventsioon Läänemere merekeskkonna kaitsest;
  
• Espoo (1992) konventsioon rahvusvaheliste piiriveekogude kaitsest;
  
• Washingtoni (1973) konventsioon metsiku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikide rahvusvahelise kaubitsemise kohta;
  
• Berni (1979) konventsioon Euroopa metsiku loomastiku ja taimestiku ning looduslike elupaikade kaitsest;
  
• Gdanski (1993) konventsioon kalapüügi ja eluslooduse ressursside kaitse kohta Läänemeres;
  
• Rio de Janeiro (1992) konventsioon bioloogilise mitmekesisuse kaitsest (Kuresoo, 1998).
  

RAHVUSVAHELISE TÄHTSUSEGA MÄRGALAD EESTIS

Matsalu märgala

Matsalu on Eesti märgaladest kahtlemata kõige tuntum – see on üks Euroopa suuremaid veelindude pesitsus - ja rändepeatusalasid, mis arvati Ramsari märgalade nimekirja juba Nõukogude Liidu lipu all 1974. aastal. Pärast ühinemist Ramsari konventsiooniga 1992. aastal taasesitas Eesti Matsalu konventsiooni büroole esimese rahvusvahelise tähtsusega märgalana (Kuresoo, 1998).
Matsalu märgala moodustavad madalaveeline Matsalu laht sellesse suubuva Kasari deltaga ja neid ümbritsevad kooslused- niidud, roostikud, puistud ning lahega piirnev Väinamere osa rohkem kui 40 saarega . Matsalu märgala peamiseks väärtuseks on selle rohkete rändepeatus-, pesitsus-, toitumis- ja sulgimisalade linnustik. Samuti leidub seal veel rohkesti mujal Euroopas haruldaseks jäänud või kaduvaid poollooduslikke taimekooslusi - luhu-, ranna- ja puisniite (Kuresoo, 1998). Matsalu lahe pindala on 67 km² ja see väheneb aegamööda Kasari delta juurdekasvu tagajärjel. Matsalu märgala ilmet kujundab Kasari jõgi. Ulatuslik delta on moodustunud jõevete poolt toodud setetest , järjest on suurenenud biogeensete ainete hulk jõevees, mis avaldab märgatavat mõju delta ja lahe elustikule ( Kumari , 1985).
Matsalu suurimaks väärtuseks on 3000 ha roostikke lahe idaosas oma roostikulinnustikuga, 2900 ha rannaniite ümber lahe rannikulinnustikuga, 4000 ha üleujutatavaid luhtasid Kasari alamjooksul luhalinnustikuga, umbes 60 saart ja laidu pindalaga 0,1...272 ha lahes ja Väinameres merelinnustikuga ning üle 26 000 ha avavett, millest suur osa on lindudele toitumiseks sobivalt madalaveeline. Matsalu lahe roostikud ja saartevaheline ala Väinameres on olulised veelindude sulgimisalad. Kõige tähtsam on siiski Ida-Atlandi rännuteele jääva lindude puhke- ja toitumispaigana. Sügisel läbi Matsalu rändavaid veelinde on ligikaudu 300 000, eelkõige on märgala tuntud Euroopa suurima sügisese sookurgede peatuspaigana (Kuresoo, 1998).

Vilsandi rahvuspark

Vilsandi on üks Eesti kolmest noorimast rahvuspargist, mis sisaldab vanima baltimaade kaitsealadest – 1910 . aastal asutatud Vaika saarte linnukaitseala. Vilsandi märgala asub Lääne-Saaremaal, hõlmates pankaderohke rannikuala Harilaiust Soegininani, Vilsandi saare, Loonalaiu ning 161 väikesaart ja rahu. Vilsandi märgala pindala on 24 100 ha, üle poole sellest moodustab meri (Kuresoo, 1998). Kihelkonna ja Vilsandi ümbruses paljandub korall -lubjakivist biogermne dolomiit, siinsed rannad ja rahud on Eestile ebatüüpiliselt kaljused (Kuresoo, 1998).
Vilsandi sakiline rannajoon ning saarte, rahude ja rannikujärvede rohkus meelitab veelinde. Meresaartel pesitseb 3500-4500 paari Vilsandi vapilindu- hahka. Praktiliselt ai nult Vilsandi randadel kohatakse meil läbirändavaid ning vahel ka talvituvaid merisirlasid. Vilsandi vetes, eriti Innarahu ja Harilaiu ümbruses elab aastaringselt hallhülgeid (Kuresoo, 1998).

Hiiumaa laiud ja Käina laht

Ramsari ala suurus on 17 700 hektarit ning selle piiridesse kuulub ka osa Hiiumaa kagurannikut (Kuresoo, 1998). Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma jt., 2008).
Käina laht on madal, roostikurikas ja eutrofeerunud merelaht , mille veevahetus merega on peaaegu katkenud. Käina lahes on 23 roostikuga ümbritsetud pisisaart, mis pakuvad lindudele häid pesitsemisvõimalusi. Läbirändel võib lahel korraga peatuda kuni 15 000 veelindu (Kuresoo, 1998).
Hiiumaa kaguranniku haruldasem looduslik kooslus on Salinõmme soolak – noor, merest kerkiv ja perioodiliselt üle ujutatav rannikutasandik. Sellised alad on Eesti läänerannikul ja –saartel olnud rannaniitude eelkäijaks. Hiiumaa laiud on mitmekesise loodusega. Merelised laiud meelitavad linde nii pesitsema kui peatuma . Kagupoolsete laidude ümbruses ja rahudel käib puhkamas sadakond viigerhüljest. Sellelaadseid viigrite lesilaid ei ole mujal Läänemeres teada (Kuresoo, 1998).

Laelatu-Puhtu-Nehatu märgala

4640 hektari suurune Laelatu-Puhtu-Nehatu märgala on omataoliste seas ilmselt kõige vaheldusrikkam- selle piiridesse jääb Nehatu madalsoo , mitmed roostuvad lahed, kadastuvad loopealsed karjamaad ning maaliline ja väärtuslik puisniit (Kuresoo, 1998).
Laelatu on Eesti liigirikkaim, uurituim ja arvatatavasti ka kõige pikema ajalooga puisniit, kus ühtekokku kasvab 225 liiki kõrgemaid taimi, ühel ruutmeetril on erinevaid liike leitud kuni 68. Mosaiikselt vahelduvad Laelatul kuivad ja niisked kohad, mistõttu lähestikku kasvavad ka soo- ja arutaimed. Laelatu on tuntud oma käpaliste(orhideede) rohkuse poolest (Kuresoo, 1998).
Puhtu oli selle sajandi alguses laid, mis on nüüd poolsaareks tõusnud. Seal kasvab laialeheline mets, leidub üksikuid niidulappe ning on ornitoloogiajaam koos linnutorniga (Kuresoo, 1998).
Nehatu soos on mitu kinnikasvavat jäänukjärve, mida ümbritseb roostik ja madalsoo. Ohtralt kasvab seal vaid lääneranniku soodele omast mõõkrohtu. Lubjarikka aluskorra tõttu laguneb turvas seal hästi ja soo kasv on aeglane. Nehatu soos peatuvad sügisrändel tuhanded sookured ja haned (Kuresoo, 1998).

Alam-Pedja looduskaitseala

Alam- Pedja looduskaitseala moodustati 1994. aastal Tartu-, Jõgeva- ja Mulgimaa piirile (Kuresoo, 1998). Ramsari alaks sai 17. juunil, 1997. aastal. Kaitseala pindala on 26 000 ha (Aasma jt., 2008). Alam-Pedja looduskaitseala on moodustatud Kesk-Eesti tervikliku loodusmaastiku, iseloomulike metsa-ja sookoosluste ning haruldaste ja hävimisohus liikide kaitseks ( Lapp , 2001).
Praegune kaitseala soomaastik on suures osas vetest piiratud, läbistatud ja immutatud - ühtekokku voolab seal 12 jõge, oja või kanalit. Eriti huvitavad on Suur-Emajõe 55 vanajõge. Emajõe sootides Alam-Pedjal kasvab oluline osa Võrtsjärve ja mingil määral ka Peipsi latika ja haugi järelkasvust (Kuresoo, 1998). Iseloomulikud on suured, erineva geneesoga rabad, ulatuslikud soo- ja lodumetsad , lammimetsad ja- niidud. Hästi on säilinud sanglepa-künnapuu-lammimetsad (Lapp, 2001).
Luha äärsetes metsades pesitseb mitmeid paare väike-konnakotkaid ja meil üliharuldane suur-konnakotkas (Kuresoo, 1998).

Nigula raba

Nigula on väikesepoolne ja ilus Lääne-Eestile tüüpiline raba (Kuresoo, 1998). Raba pindala on 4651 ha (Aasma, 2008). Nigulale annavad võlu otse rabaservas paiknev Järve järv ja põlismetsaga kaetud soosaared (Kuresoo, 1998). Nigula raba liideti Ramsari alaks 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008).
Nigula raba linnustik on vaatlusaja jooksul palju muutunud- muu hulgas ei pesitse seal enam järvekaur, rabapistrik ja rabapüü (Kuresoo, 1998).

Soomaa rahvuspark

Soomaa rahvuspark on loodud 1993. aastal suurte soode, lammimetsade ja- niitude kaitseks (Kuresoo, 1998). Soomaa rahvuspark hõlmab 37 169 hektarit ja Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008).
Soomaa rahvuspark on omapärase ja huvitava loodusmaastikuga ja asub Pärnu ja Viljandi maakonnas. Kaitseala põhiosa hõlmavad suured rabamassiivid Kuresoo, Öördi, Kikepera ja Valgeraba. Soid eraldavad üksteisest Halliste, Lemmjõgi ja Raunda jõgi, mille kallastel on valdavalt lamminiidud. Rabade vahelised alad on kaetud metsamassiividega. Tähelepanu väärivad alal esinevad lammi- ja lodumetsad (Lapp, 2001).
Perioodiliste üleujutuste viljaka toime tõttu olid praktiliselt kõik siinsed jõelammid kunagi kasutusel luhaheinamaadena, millele andsid kauni maastikulise ilme põlistammed. Kevadisel tulvaperioodil on jõelammid linnurikkad, kuid haudelinnustik on seal üsna vaene. Soomaa soised metsa ja lammid on väike-konnakotka, musta-toonekure armastatud elupaigaks , soosaartel pesitseb kaljukotkaid. Haruldastest imetajatest leidub Soomaal lendoravat ja laane-karihiirt (Kuresoo, 1998).

Endla soostik

Pandivere kõrgustiku servaalal asuv 8050 hektari suurune soostik on Eesti kõige paremini uuritud sookompleks (Kuresoo, 1998). Tänaseks on mõistetud, et veeküllus on sealse looduse suurim väärtus. 1981 aastal võeti soostiku keskosa kaitse alla (Leito, 2003). Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008).
Jääaja lõpul laius sel alal Endla soostiku kohal jääpaisjärv ning pärast seda mitmekümne ruutkilomeetri suuruse veepeegliga Suur-Endla järv. Nüüdseks on Pandivere kõrgutiku aluse nõo katnud erinevad rabamassiivid (Kuresoo, 1998). Endla on üks Eesti linnurikkamaid järvi. Kevadisel ja sügisesel rändeteel peatuvad Endlal ja Sinijärvel suured hane - ja luigeparved. Endla on puhke-ja toitepaigaks tuhandetele läbirändavatele partidele ja laukhanedele (Leito, 2003).
Endla soostik on sündinud kunagiste järvede kinnikasvamisel ning põhjavetest küllastunud metsade soostumisel. Liigniiskuses osaliselt lagunenud taimejäänustest on tuhandete aastate jooksul kuhjunud paks turbakiht ning kerkinud mätliku pinnamoega kumerad rabad (Leito, 2003). Endla sood on elupaigaks merikotkale, kaljukotkale ja kalakotkale (Kuresoo, 1998).

Muraka soostik

Muraka soostik (pindalaga 12 400 ha) on üks rikkama ja mitmekesisema elustikuga rabamaastikke (Kuresoo, 1998). Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008).
Soostik hõlmab mitmesuguseid elupaiku- rabamassiivide vahel on nii siirde- kui madalsoid, lodumetsi ning eriilmesi põlismetsi soosaartel. Muraka soostik on liigirikas - seal elab kaljukotkaid, ikka veel kohatakse rabapüüsid, kes on Eestis jõudnud väljasuremise lävele. Ka mudaneppi teatakse Eestis regulaarselt pesitsevat vaid seal ja Puhatu soostikus. Muraka soostik on ümbritsetud kraavidega, mis takistavad küll raba laienemist , kuid ei mõjuta oluliselt veerežiimi. Hoopis kahjulikumalt on Kirde-Eesti rabadele mõjunud lähedus põlevkivitööstusele ja elektrijaamadele, mille korstnatest kandub happelisele rabapinnasele aluselist tolmu, mis peatab turba moodustumise ja lasundi juurdekasvu (Kuresoo, 1998).

Emajõe Suursoo ja Piirissaar

See rahvusvahelise tähtsusega 32 600 hektari suurune märgala koonseb kahest eraldi kaitsealast. Emajõe suudmealal laiuv Emajõe Suursoo asub Peipsi lääneranniku keskosas. Soostiku kogupindala on umbes 25 000 ha. Soostiku suurem ja keskne osa on madalasooline, äärealadel (Jõmmsoo, Varnja ja Pedaspää sood) on levinud siirdesoo ning ala kaguosas Meerapalus on raba. Emajõe suursoos on Eesti kõige suuremad jõhvikavarud. Soostikus on kolm suuremat ja viis väiksemat järve, millest enamik on jõgede kaudu ühenduses Peipsiga (Kuresoo, 1998).
Piirissaar on soine saar, mis on bioloogidele tuntud eelkõige selle poolest, et siin elavad haruldased mudakonn ja rohe-kärnkonn. Emajõe Suursoo ja Piirissaare märgaladele lisab väärtust asjaolu, et otse Peipsi teisel kaldal laiub hiigelsuur ja hõredalt inimasustusega märgalakompleks. See suurendab lootust, et seal säilivad nende lindude-loomade populatsioonid, kes vajavad eluks ulatuslikke puutumatuid alasid (Kuresoo, 1998). Emajõe Suursoo ja Piirissar liideti Ramsari aladeks 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008).

Laidevahe looduskaitseala

 Laidevahe looduskaitseala asub Lõuna-Saaremaal Pihtla ja Valjala vallas. Kaitseala, pindalaga 2439 ha on moodustatud 2002. aastal looduskaitseliselt väärtusliku märgalade kompleksi – Laidevahe lahe ja saarestiku , rohkete jäänukjärvede, ohustatud poollooduslike koosluste ja seal esinevate kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks. Kaitseala on oluline veelindude pesitsus ja rändepeatuspaigaks ( http://www.envir.ee ...).
Ramsari alaks liideti Laidevahe 31. märtsil 2003. aastal (Aasma, 2008).

Sookuninga looduskaitseala

Sookuninga looduskaitseala asub Pärnumaal Tali ja Saarde vallas. 1964. aastal võeti kaitse alla 2 Jäärja metskonna kvartalit. 1991. aastal loodi Rongu, Kodaja ja Ruunasoo sookaitsealad. Sookuninga looduskaitseala moodustati nende põhjal 1999. aastal. Eesmärgiks on kaitsta ulatuslikke sooalasid, neid ümbritsevaid metsi ning sealsed kaitstavaid liike. I kategooria liikidest on registreeritud näiteks väike-konnakotkas, kaljukotkas ja must-toonekurg, Sookuninga looduskaitsealale jääb ka metsise mänguala. Kaitsealale jääb 6 sood, need moodustavad umbes 1/3 suurest soostikust, mille lätipoolne osa on samuti kaitse all. Soostik paikneb Sakala kõrgustiku edelaserval ja seal on Edela-Eesti vanimad suurrabad ( http://loodus.keskkonnainfo.ee ...).
Suurimad on Tõrga ( 1291 ha) ja Rõiküla (1348 ha) sood. Rabades on ulatuslikud jõhvika ja murakaalad. Samuti on neil tähtis veekaitseline osa, sealt lähtuvad näiteks Reiu, Rannametsa ja Ura jõgi. Kaitseala pindala on 5868,6 ha.
( http://loodus.keskkonnainfo.ee ... ).
Ramsari alaks on Sookuninga looduskiatseala alates 3. veebruarist 2006 ( http://www.ramsar.org ... ).

KOKKUVÕTE

Märgalade kaitse korraldamine on olnud juba pikemat aega looduskaitse tähelepanu keskmes. Heas seisundis märgalade võrgustik on eluliselt tähtis näiteks veelindudele kogu nende rändetee ulatuses. Samuti on märgalade hea seisund oluline ka kahepaiksete, kalade, veetaimede ning paljude selgrootute populatsioonidele.
Ramsari konventsiooni ehk rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsioon on vanim tänapäevastest riikidevahelistest looduskaitsealastest lepetest (allkirjastati 1971. aastal)
Ramsari konventsiooni eesmärk on tagada riikidevaheline koostöö märgalade kaitsmisel ning säästlikul kasutamisel, samuti tagada veelindude populatsioonide säilimine.
Ramsari konventsioon määratleb märgaladena soid ja veealasid(nii looduslikke kui kunstlikke, nii mageda kui soolase veega, nii ajutisi kui ka alalisi, nii seisu-kui vooluveelisi), kaasa arvatud kuni 6 m sügavune meri. Ramsari märgalade nimekirja kantakse alad, mis on esinduslikud või unikaalsed, väärtuslikud oma taimestiku või loomastiku poolest, olulised veelindudele või kalastikule. Ramsari konventsiooniga on ühinenud 155 riiki.
Eesti ühines Ramsari konventsiooniga 20. oktoobril 1993 ning kokkulepe jõustus 29. juulil 1994. Praegu on Ramsari konventsiooni märgalade nimekirjas 12 Eesti märgala ja nn varinimekirjas veel üle kümne ala, mis vastavad rahvusvahelise tähtsusega märgaladele esitatud nõuetele. Eestis on Ramsari-aladeks: 1)Matsalu, Vilsandi ja Soomaa rahvuspark, 2)Alam-Pedja, Endla, Nigula, Muraka, Puhtu-Laelatu, Laidevahe, Sookuninga looduskaitseala, 3)Emajõe-Suursoo ja Piirissaare, Hiiumaa laidude ja Käina lahe-Kassari maastikukaitseala.

KASUTATUD KIRJANDUS

Aasma, T., Arro , M., Klein, L., Roasto, R., Sirel, K., Tennokene, M., Volt, R., Zingel , H. 2008. Eesti looduse mitmekesisus . Eesti looduse kaitse aastal 2007. Tallinn. Keskkonnaministeeriumi Info-ja Tehnokeskus. 83.lk

Keppart, V. 2006. Keskkonnakaitse . Looduskaitse. Tallinn. 264 lk.

Kumari, E. 1985. Matsalu- rahvusvahelise tähtsusega märgala. Tallinn. Valgus. 312 lk.

Kuresoo, R. 1998. Ramsari konventsioon ja rahvusvahelise tähtsusega märgalad Eestis. Eesti loodusfoto. 31 lk.

Lapp, H. 2001. Viljandimaa kaitsealad. Viljandimaa keskkonnateenistus. Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Leito, T., 2003. Endla soostik. Looduskaitseala. Eesti loodusfoto. 77 lk.

Primack, R.B., Kuresoo, R., Sammul, M. 2008. Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Eesti loodusfoto. Tartu. 416 lk.

http://www.envir.ee/834209

http://loodus.keskkonnainfo.ee/w5/index.php?option=loadarticle&task=view&contid=5009&obj=ala

http://www.ramsar.org/profile/profiles_estonia.ht m
17