R. Bartlett - "Euroopa sünd" (2)

Euroopa sünd
Robert Bartett
950-1350
* Euroopa ühiskonna eriline vitaalsus 10 . sajandil lõpu ja 14. sajandi alguse vahelisel perioodil avaldus väga mitmetes eluvaldkondades. Tootmise ja kaubavahetuse ulatuse ja kiiruse kasv tõi kaasa suured muutused: rahvaarv suurenes, hariti üles üha enam põllumaad, linnade areng ja kaubanduse elavnemine kujundasid ümber majandusliku ja sotsiaalse elu. Koos raha, panganduse ja tööndusalaste seadmete levikuga arenes mõnes paigas välja manufaktuurne tootmine- see oli põhimõtteliselt uus tase, milleni polnud kunagi varem jõutud.
Paljudel elualadel said just nimetatud sajanditel lõpliku kuju fundamentaalsed institutsioonid ja struktuurid : korporatiivne linn, ülikool, kesksed esindusorganid, roomakatoliku kiriku rahvusvahelised ordud .
I peatükk -- Ladina kristluse ekspansioon
* Igal piiskopil oli oma diötseesid. Igal piiskopkonnal oli omaette vaimulikehierarhia, oma pühak, sissetulekud ning ladina kristluse füüsilise ja käegakatsutava kehastusena peakirik . Piiskopkonnad olid tavaliselt territoriaalsed.
* Aastaks 1200 leidus Euroopas umbes 800 piiskopkonda, kus tunnustati paavsti ülemvõimu ja järgiti ladina liturgilisi kaanoneid.
*Piiskopkondade tuumik asus Itaalias, Prantsusmaal ja Reinimaal.
*Briti saare kirikuajaloo üheks peamiseks iseloomulikuks jooneks 11. ja 12. sajandil on piiskopkondade ümberkorraldamine (varakeskaegne Iirimaa ja Inglismaa polnud kuigivõrd linnastunud, ning tekkis vajadus uut tüüpi piiskopkonna järele, mis poleks linnakeskne või millel polekski piisopiresidentsi näol kindlat keskust, vaid oleks kohandatud kohalike inimeste või kloostrivendade vajadustele. Varased anglosaksi piiskopkonnad kippusid seega vastavalt poliitiliste olukorrale kuju muutma ja ka nende nimed viitasid pigem etnilisele rühmale või piirkonnale) linnalise keskusega territoriaalseteks diötseesideks, mille aluseks oli varakeskaegse mitteurbanistliku mudeli asemel vahepeal normiks kujunenud ladina mudel.
* Ladina kristlus piirdus aastaks 900 kolme regiooniga: endine Karolingide impeeriumi piirkond, kristliku Hispaania ääreala piki Pürenee poolsaare põhjarannikut Astuuriast Pürenee mägedeni ja Briti saared.
* Skandinaavia esimesed piiskopkonna rajati Taanis ning seal kujunes ühtlasi esimesena välja ka täielik kirikuorganisatsioon.
* Esimene lääneslaavi rahvas, kes sai omaette piiskopkonna, olid pomoraanid, kes elasid Oderi suudme ümbruskonnas.
* Ladina kristlus koosnes kõikidest nendest kirikutest, kus jumalasõna keeleks oli ladina keel ja kus järgiti paavsti poolt heakskiidetud, tavaliselt Rooma kiriku liturgilisi kaanoneid. _- läänekiriku üheks hämmastavaks jooneks on jumalateenistuse ühe ühise keele ja usukultuse liturgilise vormi nõue.
* Kategoorial „ladina“ oli Lääne-Euroopa elanikkonna enesehinnangus oma kindel roll ning see aitas tõenäoliselt kujundada arvukate erinevate rahvusliku ja keelelise algupäraga rahvusrühmade kokkukuuluvustunnet. (ometi pole pelk kuulumine teatud liturgilisse kogukonda piisav, et olla suureulatusliku sõjalise ekspansiooni ja ümberasumise mootoriks.)
* „ladinlased“ olid ühtlasi ka „ frangid “ . 9. sajandil I poolel tähendasid kristlik Lääs ja Frangi impeerium peaaegu sama ja muutusid peagi päris kattuvateks mõisteteks. Peale Briti saarte ja Astuuria kuningriigi ei tunnistanud niisama hästi kui kogu ladina kristlaskond ühtegi muud ülemvalitsejat peale Karl Suure ja tema poja. _“Frangi Euroopa“, nagu me võime seda nimetada, maa-alad, mida valitsesid Karolingid, oli Lääne süda.
* Kui frangi Euroopa sõdalased, kaupmehed, vaimulikud ja talupojad vallutasid ja koloniseerisid, viisid nad endaga kaasa oma usu.
* Kui polnud Lääne-Euroopa sotsiaalset süsteemi, polnud ka tegemist osaga Kirikust. Näide Iirimaa kohta: seal toimus ristiusu vastuvõtmine juba 5. sajandil Püha Patricku töö tulemusel, kuid säilised iirlaste, keltide , elustiil ja kombed, ühiskondlik korraldus oli Lääne-Euroopa mandri mudelist erinev. Seega kui Frangi Euroopa mehed tungisid ümbritsevatele aladele mis olid nende omaste erinevad, leidsid nad eest mittekirstlasi ja kohaliku kristluse variante . Sissetungijate vastuseks oli nende kahe võrdsustamine, kui kristlikes ühiskondades pudusid neile tuttavad sotsiaalsed ja õiguslikud tunnusjooned.( keldi alade rahvaid koheldi hoolimata ristiusu vastuvõtmises paganatena). Kõrgkeskaegne ekspansioon ei olnud pelgalt ladina kristluse laienemise küsimus, vaid teatud tüüpi ühiskonna territoriaalse kasvu küsimus. See ühiskond tavatses iseloomustada ennast kui Rooma -pärast ja kristlikku, kuid kuulutas samas keldi alad võõrasteks. 11. sajandiks ei tähista mõiste „ladina kristlus“ enam teatud riitust või alluvusvahekordi, vaid ühiskonda.
II peatükk—Aristokraatlik diasporaa
* 11. – 13- sajandi ekspansiooniliikumise üheks aspektiks oli Lääne-Euroopa aristokraatide lahkumine oma kodumaalt ja siirdumine võõrsile. Immigrantide algkodu asus peamiselt endise Karolingide impeeriumi maadel .
* Perekonnad Joinville’ id Champagne’st ja Grandmesnili’d Normandiast olid osalised mitmes ekspansionistlikus ettevõtmises.
* Klassikalisel keskajal oli saksa ekspansiooni peamine suund Ida-Euroopa.
* 12. ja 13. sajandil oli edukaks võimul püsimiseks tarvilikud mõned universaalsed eeldused, millest üks peamisi oli linnuste ja vasallide olemasolu. Feodaalse sõjalise toestiku loomise järel tuli piirkonna teadlik arendamine nii maa kui linna uusasustamise soodustamise kaudu.
* Üheks frangi aadliekspansiooni tähtsuse mõõdupuuks klassikalisel keskajal oli nende roll Euroopa varustamisel valitsejadünastiatega. Aastal 1350 leidus ladina kristluse piires viisteist kuningatiitliga monarhi.. Kokku kümnest suguvõsast. Kümnest dünastiast viis oli pärit endisest Prantsuse kuningriigist, peamiselt selle põhjapiirkondadest ning vaid üks mõjuvõimas perekond pärines lõunast. ../…/
Ainult kolm perekonda- Folkungid Rootsis, Taani kuninglik perekond ja Piastid Poolas- olid mittefrangi päritolu.
* Hiliskeskajaks oli 80 protsenti Euroopa kuningatest ja kuningannadest frangid.
* Paljud prantsuse päritolu valitsejadünastiad omandasid u u s i kuningriike, mis loodi 11. ja 12. sajandil koos ladina ekspansiooniga, nt Portugal, Napoli -Sitsiilia või Küpros. Saksa ekspansioon Ida-Euroopasse ei toonud kaasa uute koloniaalkuningriikide rajamist. Rajati küll keisririigi lõtvades raamides uusi poliitilisi struktuure, nagu Brandenburg või Wettinite alad, mis liideti hiljem Saksimaaks, kuid mitte uusi kuningatroone. _ Sakslased asusid eelkõige elama kristlike slaavlaste või madjarite riikidesse, rajamata uusi Saksa valdusi.
* Uute kuningriikide loomisel on mõnel juhul tegemist vallutustega, teistel puhkudel aga frangi aadlisuguvõsade külgepoolimisega endistele kohalikele valitsejaperekondadele.
* Sõjaline kaaskond oli keskaegse Euroopa üks peamisi sotsiaalsed organisme. See koosnes isanda juhitud sõdalastesalgast, keda koos hoidsid vanne , seltsimehelikkus ja isiklikud huvid.
Oli juba germaanlaste sõjasalkades traditsiooniks, et salga liikmed said „hädatarviliku heldemeelsusega kaubitsemise“ ühe osana oma isanda teenistuse eest kingitusi, või kui hästi läks, siis maad.
* Kaaskondlaste ja laudkonnarüütlite eesmärgiks oli saada annetusena maavaldus või feood, ( maa oli eriline ja kõige haruldasem tasu, seda oli alati napilt ja see oli kõige kõrgemas hinnas) ning kõige enam avaldasid isandale läänistamiseks survet need mehed, kes mõistsid, et maaomand on nende abiellumise ja perekonna soetamise hädatarvilik eeltingimus._
* üks sügavaid sisemised põhjuseid, mis läänisüsteemi rakendati. Laudkonnarüütlid ja kaaskondlased jäid vanaks ning eelistasid pigem kujutleda end vanaduspäevil naise ja poegade seltsis omaenda mõisas kui kellegi teise laua taha mõdu juues ja raasukesi näpates.
* Rüsin vasallide ja uute läänide pärast, mis on 11. sajandil nii ilmne, võib seega olla tõepoolest sel perioodil alguse saanud aristokraatliku ekspansiooni laine üheks seletuseks.
* 10. ja 11. sajandil tegi aadliperekonna enese struktuur läbi suuri muutusi. Lõdvalt seotud hõimlaskond, kelle jaoks emapoolsed ja isapoolsed sugulussuhted võisid olla võrdelt tähtsad ning kes ei omanud püsivat genealoogilist või territoriaalset keskust, asendus väidetavalt range ja kindla sugupuuga, mille puhul pärusvara ja esisünniõigus omandasid hoopis suurema tähenduse. Varasema perioodi laiema ja amorfsema sugulaskonna asemel hakkas domineerima üks meesliin, millest jäeti võimaluse korral välja nooremad õed-vennad, nõod ja naised.
* 13. sajandi aadlidünastiatel oli 10. sajandi dünastiatega võrreldes erijooni: nad olid paremini identifitseeritavad, koondunud meesliini ümber ja nad olid laiema sugulaskonna nõudluste osas palju tõrjuvamad. Neil oli perekonnanimed , mis saadud nende valduste või linnuste järgi ja muutsid nad läbi aegade äratuntavaks, eristasid visuaalselt nooremat ja vanemat haru ning andsid eelistuse meesliinile.
* Tekkis uus kord, mille kohaselt päris isa järel kogu vara vanim poeg, teised said tühise osa isa külluslikust pärandist. Nii pandi alus „dünastiale“ kitsamas tähenduses- läbi aegade kestvale isa ja poja liinile, mille aluseks oli perekonna pärusvara.
* Kõrgkeskaja edukad vallutajad ja sõdalased- immigrandid ootasid tasu, ning selleks oli tavaliselt lään, tükk maavaldust , mille vasall sai oma isandalt vastutasuks ettenähtud teenete (sõjalise teenistuse) eest. Läänide jagamine, ükskõik kas annetajateks olid kohalikud valitsejad , kes püüdsid ligi meelitada uusi rüütlisoost vasalle, või vallutuste eestvedajad, moodustas osa protsessist, mille käigus sündis uus koloniaalaristokraatia. _Samas tagas seesama kõige madalamal kohalikult tasemel läänistamine kõige mõjusama sõjalise kontrolli. (Anglonormannide koloniaalvõimu tugisambaks Iirimaal olid maaga varustatud läänirüütlid.)
* Koos feoodidega tuli käibele ka feodalismiajastu keel. Kõigi frangi Euroopa ääremail elanud rahvaste sõnavaras leidub laensõnu, mis on tihti prantsuse algupäraga ja tähistavad 11., 12. ja 13. sajandil sisse rännanud ratsarüütlite varustust ning kombeid.
* Ühine paikkondlik päritolu oli see, mis eristas uusasukaid selgesti teistest ja liitis nad tugevasti kokku( riike asutasid just peamiselt ühest piirkonnast pärit asukad )
*Aristokraatliku immigratsiooni pikemaajaline mõju sõltus suurel määral sellest, milline oli uusaunike ja kohalike arvuline suhe. Kui immigrantide hulk oli arvult väike, ei olnud nad suutelised eksproprieerimis- ja väljatõrjumispoliitikat rakendama .
* Mõnel puhul kujunes välja rahvusvaheline ehk transregionaalne aristokraatia . Mitmetel parunitel oli maavaldusi nii kodukohas kui ka teistes kohtades, kuhu elama asuti või omanikuks saadi. Sidemed vana kodu ja uue kodu vahel ei piirdunud üksnes maavalduste valitsemisega, vaid tihti edukad koloniaalaristokraadid annetasid osa uutest sissetulekutest oma vana kodupaiga kirikutele ja kloostritele(uute kodukohtades rajati kloostreid, mille emaklooster, millele alluti, asus endises kodukohas) _ vallutuste ja maadeotsimise ekspansiooniliikumine jättis seega püsivaid jälgi nii maavalduste kui ka munkluse geograafiasse.
* Osad asuniku müüsid oma päritolu maid maha ning jäid oma uutesse asulatesse elama. _püsivate sidemete puudumisel päritolumaaga võivad immigrantide järeltulijad olla sama kohalikud kui põlisasukate järeltulijad. _kui jätta kõrvale need paigad , kus sisserännanute ja põlisasukate vahel oli etnilise ja religioosseid erinevusi, siis aja jooksul ei erinenud koloniaalaristokraatia enam millegi poolest kohalikust aristokraatiast, võib - olla ainult selle vahega, et nad ei unustanud vallutuste ja teerajamise sangarlike päevi.
III peatükk-- Sõjatehnika ja poliitiline võim
* keskaegne aristokraatia oli ennekõike sõjaline aristokraatia, ning mehed kes moodustasid keskaegse kõrgest seisusest aadlidiasporaa, olid väljaõppinud sõdalased. Neile kuulus kindel arv komplekt relvi ja varustust ning neid kasvatati üles nii, et nad oleksid suutelised teatud viisil taplust pidama.
* Loode- Euroopa südamikus iseloomustasid aastatel 950 – 1350 sõjapidamist kolm peamist tunnust: raskeratsaväe juhtiv roll, vibuküttide ja eriti ammuküttide üha kasvav osatähtsus ning teatud kindlat tüüpi kindlusehitiste – linnuste – ja neile vastukaalu pakkuva piiramistehnika väljakujunemine.
Raskeratsavägi
* juba 10. sajandil oli sõjaretkedel määrav tähtsus raskeratsaväel. _ Ratsarüütli kaitsevarustus koosnes koonilisest kiivrist, rõngassärgist (lorica) ja suurest kilbist , ründerelvadeks olid oda, mõõk ja vahel ka sõjanui. Rünnakule asudes oli rüütli vältimatuks kaaslaseks suur ja tugev sõjaratsu, destrier.
Need sõjamehed moodustasid r a s k e ratsaväe, sest nad olid täies varustuses, ja eriti selle pärast, et neil oli kallis rõngassärk. _ rõngassärk oli sageli rüütlivarustuse kõige hinnalisem ese. _ rüütli hobune pidi suutma kanda täisvarustuses rüütli kogu raskust ja olema rängaks tapluseks spetsiaalselt aretatud ja välja õpetatud. Destrier’ id olid suuremad ja tugevamad kui aadlike tavalised ratsahobused ning neid kasutati enamasti ainult võitluses. _ raskeratsavägi oli r a s k e ka sellepärast, et hobuseidki hakati järjest enam turviste ja raudrüüdega kaitsma.
Vibukütid
* Keskajal tarvitati kolme tüüpi vibusid: lühikest vibu , pikka vibu ja vibupüssi. _ Lühike vibu oli u 90 cm pikk ja see tõmmati pingule vastu rinda ._ Pikk vibu oli 180 cm pikk ja tõmmati vinna kõrva juurest. _ Amb oli selle aja Euroopas peamise tähtsusega laskerelv. 12. sajandi lõpuks olid ratsaammuküttide suured salgad iga vürsti kõige kardetumateks ja tõhusamateks sõjajõududeks. Vibupüssidel olid väike laskesagedus, kuid nad olid ülimalt efektiivsed, sest neil oli hirmuäratav löögijõud. Nende vastu ei aidanud soomusrüüd ega kiivrid .
Ammukütid olid paariad – kirjalike allikate põhjal palgamõrtsukatest ja hereetikutest kokku aetud - , kuid professionaalsed paariad. Kuigi vihatud ja kardetud, olid nad hästi tasustatud . 1200 aasta paiku teenisid jalaammukütid Prantsusmaal kaks korda enam kui tavalised jalasõdalased. Valitsejad olid tihti valmis koostama erilepinguid, et kindlustada endale ammuküttide teeneid. _ Sõjalise arengu seisukohalt perioodil 950 – 1350 oligi just amb üks kõige tähelepanuväärsemaid saavutusi: uus relv , mis ei tekitanud ainult moraalset šokki, vaid tõi kaasa ka uue professionaalse väekoondise kujunemise ning tähendas valitsejatele uusi võimalusi.
Linnused
* Linnused, mis katsid Euroopa 10. – 12. sajandini, torkasid silma kahe iseloomuliku joone poolest – need olid väikesed ja need olid kõrged.
* Uued linnused pidid olema kaitstavad väheste meestega ning selle saavutamise viisiks oli ehitada nad väikesed, aga kõrged._ kõrgus andis neile nii ligipääsmatuse kui ka hea ülevaate kogu ümbruskonnast. Linnuse garnisoni oli raske rünnata, ning samas valitses väike kaitsemeeskond kõige üle, mis silmapiirini nähtaval.
* Linnuseid rajati asustatud piirkondadest eemale, kõrgematele küngastele
* 13. sajandi suuremaid kivilinnuseid, mida iseloomustasid kõrged elutornid ja kontsentrilise müüride vööndid, keerulise ehitusega väravatornid ja komplitseeritud kaitserajatised, ei saanud enam äkkrünnakule sööstes tormijooksuga vallutada või maha põletada.
Frangi relvade levik
* Sõjatehnika levikul oli oluline poliitiline tagajärg – see kujundas ümber keldi, Skandinaavia ja Ida- Euroopa ühiskonnad.
*Sõjapidamisviisid ja sõjatehnika levis kolmel viisil 1. vallutus – Lääne- Euroopa keskpiirkonna rüütlid, linnuseehitajad ja ammukütid kasutasid oma sõjalist võimust, et laiendada ülemvõimu ida- ja läänepoolsematele maadele. 2 . jäljendamine – see oli vastuabinõuks, kui võõrad agressiivsed sõjajõud seadsid ohtu kohalike valitsejate ja aristokraatia ülemvõimu. 3. sõjatehnika ja sõjalise organisatsiooni omaks võtmine – see oli osa teadvustatud ja eesmärgipärasest poliitikast oma võimu kindlustamiseks nende poolt valitsevate rahvaste ressursside kasvatamiseks.
* Saksa koloniaalvõimu püsimine Balti mere idaosas (piirkonnas, mida tunti tol ajal Liivimaana) tulenes esmajoones sakslaste sõjatehnoloogia ja –tehnika üleolekust.
* Vallutajate esialgne invasioon Balti idakaldale ja ka Walesis ja Iirimaal sai võimalikuks sõjalise üleoleku tõttu. Vallutatavad rahvad polnud varem nende sõjatehnikaga ja –varustustega kokku puutunud ning alguses ei olnud sissetungijatele neist vastast. Kuid seoses sellega, et vallutajad kasutasid kohalikke sõjasalke abiväelastena sõjasalkadel, pidid sakslased kohalike pühendama sakslaste sõjapidamisviiside saladustesse. Samuti kingiti kohalikele meelitusvahenditena uusi relvi, ka sõjasaagiks said kohalikud relvi ja varustust.
* Kuid raskeratsavägi ei olnud alati ja kõigis tingimustes parem. See sobis laustikule, künklikule tasandikule, aga näiteks Walesi mägedes ja Iirimaa rabades ei pruukinud soomustatud sõdalane ja sõjaratsu olla hea lahendus. Sellistel aladel oli efektiivsem jalavägi(kohalike), kes kandsid kerget turvist ja võitlesid jalgsi odade ja kirvestega.(friisimaalaste näide)
IV peatükk – Vallutaja peegelpilt
* Vallutaja oli mees, keda iseloomustas spetsiifiline kogum motiive ja teatud kindel emotsioonideskaala. Normannide edu ei kirjutata nende arvukuse või tehnilise üleoleku arvele, vaid rea psühholoogiliste omaduste arvele. Normannid moodustasid üsna tillukese saare suures meres, mis haaras Lombardiat, Kreekat ja moslemite alasid, kuid neil oli vaimuomadusi, mis andsid neile eelise. Kõigepealt nende tarmukus (strenuitas). Olles toimekad ja tublid , olid normannid samas ka kartmatu meelega. Normannid paistsid silma ka sõjalise vapruse poolest. „uus rahvas“ muutis sõjapidamise reegleid ja väljavaateid. Selle muutuse üheks osaks oli pööre suurema julmuse, brutaalsuse ja verejanulisuse poole, sest metsikus moodustas vapruse ja mehisuse kujutelmades olulise tahu. Ja seda barbaarset imidžit kultiveeriti hoolikalt. Normannid olid igast küljest sisse piiratud vaenlastest, keda leidust neist enestest palju arvukamalt , võis tasakaalu alal hoida vaid oma metsikuse kuulsuse levitamisega._ terrori eesmärgiks oli vara ja võim.
* Vaprus, visadus , brutaalsus ja saamahimu – see oligi faustlik keedus, millest vallutaja koosnes.
Vallutused ja ettekujutus: aeg, mälu, minevik
* Lääne sõjajõudude võidukas edasiliikumine kõrgkeskajal, mis viis väikese vallutate eliidi Palestiinasse, Kreekasse, Andaluusiasse, Ulsterisse ja Preisimaale, ning seda saatev linna. Na maauusasunike immigratsioon tõi kaasa väga enesekindla maailmavaate tekkimise. Nad aimasid ette veel suuremat ekspansionistlikku tulevikku ning kujundasid välja vaimu- ja meelelaadi, mida võib nimetada üksnes ekspansioonimentaliteediks. Vürstid, isandad ja kleerikud hakkasid tulevikult ootama ja lootma veelgi enam jõuga omandatud uusi valdusi rohkem eesmärgipärast puhastustööd ja uusasustamist, aina enam sissetulekuid tribuutidest, maksudest, rentidest ja kümnistest.
* maa alistamise hetk sai lähtepunktiks, mille ümber organiseeriti mälu ja minevik _ vallutust kirjeldati kui uut algust, ja kes olid nende juures asjaosalised, mütologiseeriti kiiresti ja neile sai kollektiivses mälus osaks eriline koht(nendele anti eelisprivileegid, nad võisid oma vallutatud maid testamendiga edasi pärandada, teised aga mitte, ka järeltulijatel oli seetõttu eelisõigused)
Vallutusteaegne kirjandus
* Vallutusteteemaline literatuur, mis pandi klassikalisel keskajal kirja nii proosas kui värssides, tähistas mõnes paigas kirjandusloo algust üldse. (prantsuse proosakirjandus sai alguse vallutuskirjandusega). Nii Konstantinoopoli, Iirimaa kui ka Balti mere idaosa vallutused on jäädvustatud kroonikate poolt („Konstantinoopoli vallutamine “ , „Iirimaa vallutamine“ , „Henriku Liivimaa kroonika“ ) .
* Vallutusajastu ülistuskirjanduse eesmärgiks oli sisendada inimeste teadvusse, et vallutustega loodud riigid ja koloniaalühiskond on seaduspärased. Need olid vallutajate ja kolonisaatorite õiguste ürikud.
Uus nimi
* Algselt tähistas „frank“ konkreetse etnilise grupi liiget, kuid 11. – 12. sajandil hakati seda mõistet kasutama lääneeurooplaste või ladina kristlaskonna kohta tervikuna , eriti kui oldi parajasti rännakul või mereretkel_ mõiste „frank“ näib olevat tulnud üldiselt käibele juba Esimese ristisõja ajal. _ Kuid juba enne seda perioodi oli sel mõistel selja taga pikka ajalugu, alguses etnilise määratlusena, hiljem seoses teatud kindla poliitilise struktuuriga, Frangi riigiga. Selle üsna loomulikuks tagajärjeks oli nime üldine kasutuselevõtt 9. sajandil kõigi lääneeurooplastee kohta Karolingide impeeriumi ja kogu kristliku maailmaekvivalendina, ning näib, et seda hakkasid esimesena tarvitama – samuti üsna loogiliselt - mitteeurooplased.
* 12. ja 13. sajandil viitas frangiks olemine kaasaegsusele ja võimule.
* Sageli viitas mõiste „frank“ lääneeurooplastest uusasunikele või kodumaast kaugel toimuvatele sõjaretkedele
V peatükk – Vaba küla
Demograafiline taust
* Kõrgkeskajal rahvaarv suurenes. _ linnad kasvasid nii suuruselt kui ka elanike arvult
* Kõikjal tihenes asunduste ja territoriaalsete organisatsioonide – kirikukihelkondade, mõisate ja foogtkondade võrk. Kõigis Euroopa piirkondades, eriti aga mandri idaosas tehti algust maa laiaulatusliku ja teadliku asustamisega. Majanduslikud indikaatorid , nagu hinnad, palgad , rendimaksud ja keerulised rahasüsteemid, viitavad üldjoontes samuti rahvaarvu kasvule.
Migratsiooniskeemid
* Sedamööda, kuidas rahvaarv kasvas, toimus ka inimeste liikumine Lääne-Euroopa südamaalt väljapoole, mandri äärealade suunas, mis piiras neid igast küljest: keldi aladele, Pürenee poolsaarele, hajusalt mõnele Vahemere-äärsele maale ning eriti ida poole Elbet.
* Rändamine toimus mööda maismaad või meritsi, laiaulatuslikku migratsiooni mere taha ei toimunud. Ülemerekolooniaid siiski loodi, eriti Pühal Maal – Outremeris – ning Balti mere idakaldal ja Iirimaal. Ent neis piirkondades moodustasid immigrandid tavaliselt väikese minoriteedi, mis koosnes ilmalikust ja vaimulikust aristokraatiast, linnakodanike klassist ja vähestest talupoegadest. Naabruses asuvates ekspansioonipiirkondades, nagu Pürenee poolsaar ja alad ida pool Elbet, oli immigratsioon hoopis ulatuslikum , ning tõi kaasa kõige sügavama kultuurilise lõhestumise ja fundamentaalsed lingvistilised muudatused. See oli just nimelt kümnete tuhandete saksa linna- ja maaimmigrantide ümberasumine 12. – 13. sajandil, nn Ostsiedlung, mis viis Elbest ida pool asuvate alade germaniseerumisele ja saksa keelt kõneleva rahva püsivale domineerimisele sellistes paikades nagu Berliin ja Lüübek, mis said hiljem saksa maailma sümboliteks.
* Ekspansionaarne migratsioon on eriti iseloomulik 12. ja 13. sajandile, kuid hakkas mõnes piirkonnas juba varem _ Pürenee ps-le hakkas kristlastest uusasunikke saabuma kohe pärast kristlaste vallutusi 10. – 11. sajandil.
* Ostsiedlung hakkas aegamööda hoogu juurde saama 12. sajandi esimesel poolel._ 13. sajandil kattus saksa keelt kõnelevate asunikega kogu Ida-Euroopa, Eestist kuni Karpaatideni.
Juriidiline raamistik
* Uusasustamise, migratsiooni ja kolonisatsiooni ulatuslik liikumine, mis leidis aset klassikalisel keskajal, oli rajatud tööjõu värbamise mudelile_ lubatakse ehitada „vaba küla“(vaba pärisorjuse kohustustest). Need olid teokohustustest ja maksudest vabastatud. Talupojad said omale rendimaa, mida üles harida ja said seda pärandada. Vabu külasid loodi teadlikult selleks ,et uusasunikke juurde meelitada ning neid leidus kõikjal Euroopas, k.a. Pürenee ps-l ja maadel, mis asusid ida pool Elbet. _talupojad muudavad oma sünnipärast staatust ja saavad pärandatava rendikoha omanikeks. Maaomanik annab neile selle soodsa staatuse üksnes nende tegutsemise eest põlluharijate ja asunikena. Senjööri sissetulekud kasvavad ning talupoegadel kasvavad nii sissetulekud kui staatus.
* Perioodil 1050 – 1300 viidi nii väiksemate isandate kui vürstide majapidamises sisse uued majapidamis - ja arvestamisvormid. Hakkasid vohama eelarved ja kalkulatsioonid _“ Viimse kohtupäeva raamat“ _ 12. ja 13. sajandist on säilinud rohkesti feodaalmajapidamiste aruandeid ja arveraamatuid ning perioodi lõpupoole hakkas kasvama ja mõisamajandusele pühendatud tehnilise kirjanduse hulk.
* Locator oli Ida- Euroopa koloniseerimises tähtis tegelane. Ta oli ettevõtja, kes tegutses vahemehema oma maade kultiveerimisest huvitatud senjööride ja uusasunike vahel. Locator vastutas uusasustamise oganiseerimise eest, ta värbas asunikke, jaotas välja maad, ning sai uusasustuspiirkonnas vastutasuks tulusa maavalduse ja pärandatavaid eesõiguseid.
* Üheks näiteks aktiivsest ja uuendusmeelsest isandast, kes toetas 12. sajandil koloniseerimist, oli Magdeburgi peapiiskop Wichmann. Ta sulatas asustamise ja koloniseerimise varasemate kogemuste erinevad elemendid kokku uueks viljakaks tervikuks. Ta sai suurepäraselt aru talurahvakogukondade tähtsusest ning teadis, mida võivad tähendada õiguslikud privileegid : ta võttis kasutusele Mageburgi õiguse esimese üleskirjutatud versiooni, mis omandas hiljem Kesk- ja Ida-Euroopas väga suure mõju, ning sanktsioneeris Magdeburigis esimeste gildide asutamise. Ta kasutas regulaarselt locator’ eid ja koostas nendega üksikasjalikke kirjalikke lepinguid. Ta julgustas Madalmaade immigrante ümber asuma. Just seesuguste kõrgeltsündinud prelaatide tegutsemise tõttu muutusid talurahva uusasundused nii kiirest arenevaks ja edukaks, ning sellise arengu üheks hoovaks oli vaba küla – „vaba igasugustest maksudes ja teokoormistest“.
Vabaduse tähendus
*uusasunduse esimestel aastatel oli tavaks, et rent ja kümnis oleks tavalisest madalamad või puudusid üldse. Aastate hulk, mille vältel niisugused eritingimused asunikele kehtisid, ning soodustingimuste eneste sisu olid erinevad. (Sileesias 13. saj lõpust: anti kolm maksuvaba aastat neile talunikele , kelle maa oli kohe ülesharitav, üheksa neile, kelle maa oli võssa kasvanud, ning kuusteist neile, kelle maal kasvas paks mets. 1159 vabastas Magdeburgi Wichmann uusasunikud linnuste ehitamise kohustustest)
* Uusasunikele sai osaks ka teistsugune privileeg , neile kehtis teine kohtusüsteem, kaks kolmandikku tähtsamaid ja keerukamaid kohtuasju lahendasid valitsejad ise, kohalikule võimule jäi üks kolmandik kohtuasju. Nad allusid ainult neile mõeldud kohtutes.
VI peatükk – Uus maastik
Uus algus
* uue põllumajandusliku asunduse rajamise üheks esmaseks ülesandeks oli majade, õuede ja põldude mahamärkimine. Ostsiedlung ’ i aladel oli maamõõduühikuks adramaa ehk mansus , kindla suurusega talund. _maa mõõdistamiseks kasutati mõõdulatti ja mõõdunööri.
Uued tööriistad
* Kõige tähtsam tööriist, mille saksa? immigrandid kaasa tõid oli „raske“ hõlmader.
Teraviljaväljad
* toimus nihe teravilja monokultuuri suunas, terve keskaegse ühiskonna „teraviljastumine“
Mittekirjalikud allikad
* Leidub kolme tüüpi ainelisi ja mittekirjalikke allikaid : 1. arheoloogiliste väljakaevamiste ja vaatluste tulemuse; 2. küla- ja põllumorfoloogia; 3. kohanimed
* küla- ja põllumorfoloogia tähendab majade, taluhoonete, teede ja kõlvikute suuruse, kuju ja plaaniuurimist
* Waldhufendorf – küla, kus talud paiknevad regulaarsete vahemaade tagant üksteise kõrval tee ääres ning nende põllumaad laotuvad laia maasiiluna talude taga. _ See küla tüüp arenes algselt välja Saksamaa lääneosa metsaaladel ning muutus seejärel üheks Ostsiedlung’ i piirkonna iseloomulikuks tunnuseks. Neis oli talund tavaliselt standardsuurusega, u sada meetrit laiuti ja enam kui poolteist kilomeetrit pikuti,
VII peatükk – Koloniaallinnad ja koloniaalkaupmehed
* 12. – 13. sajand oli peaaegu kõigis Euroopa piirkondades urbaniseerumise perioodiks, Vanade linnade rahvaarv tõusis märgatavalt, linnad ise kasvasid Rooma- aegsetest või varakeskaegsetest piiridest välja ning samal ajal rajati sadu uusi linnu, mis olid tihti ülimalt iseteadliku arengupoliitika koostisosaks.
* 1) Linna majanduslik definitsioon : Linn on keskmisest tihedama rahvastikuga asula, kus vastastikune vahetus ja tööjaotus on suhteliselt hästi välja arenenud.
2) Linna õiguslik definitsioon : Linnadel on teistest asulatest erinev staatus, (ning see staatus oli tolleaegsetele inimestele teada ja tuntav).Enamasti tuli see staatus ühel hetkel anda, ning see ongi tihti daatum , mida mainitakse linna „asutamisena“.
_ pidades silmas neid erinevusi, on võimalik või pigem tõenäoline, et majanduslikult defineeritud ja õiguslikult defineeritud linnadegrupid ei kattu, Mõned asulas võisid olla suured, elava kaubandusega ja komplekssed , kuid ilma linnaõigusteta, teised jälle väikesed maa-asulad, kuid õiguslikult linna staatuses .
* linnavabadus – linnastaatusega seotud privileegide ja vabaduste teatud kindel konstellatsioon
Linnaõiguste perekonnad
* 12. sajandiks oli saadaval õiguslike tingimuste standardiseeritud komplektid . Kõige üldisemal tasandil oli tegemist linnavabaduste mõnede põhiprintsiipidega nagu vaba staatus, vabastamine tollimaksust ja piiratud monopolide võimaldamine, mis tulenesid juba privilegeeritud linna kontseptsioonist enesest. Konkreetsemal tasandil võidi linna juhtimist, tsiviil- ja kriminaalasjade arutamise protseduurireegleid ja majandusliku tegevuse reguleerimist puudutavad õigused laenata tervikuna mõnelt teiselt linnalt. Selle tulemuseks oli linnaõiguste perekondade teke, ning nendesse perekondadesse kuulusid linnade grupid, mille õiguskorraldus oli vähemalt algselt modelleeritud „emalinna“ järgi.
Linnakodanike immigratsioon
* 10. ja 11. sajandil oli muhameedlik Hispaania kahtlemata Lääne-Euroopa kõige enam linnastunud piirkond. Sellepärast ei kohta seal kõrgkeskajal samasuguste uute linnade rajamise buumi, nagu see iseloomustas Ida- Euroopat või Briti saari .
* Mitmed linnad vajasid pärast pikki piirisõdade ja vallutussõjakäikude perioode taaselustamist ja taasasustamist. ( nt Tarragona linn, mille 12. saj kristlased tagasi võitsid).
* Ida- Euroopa linnakultuur oli ennekõike saksa kultuur_ Käsikäes käis urbaniseerumine ja germaniseerumine.
* keldi aladel oli linnastumise saatjaks angliseerumine.
VIII peatükk – Rahvussuhted Ladina- Euroopa piiridel (1): keel ja õigus
Keel
* Levinud oli, eriti äärealadel, kakskeelsus . Kasutati nimesid kahes keeles, kohalikus ja immigrantide keeles. Samuti levisid kaks- ja mitmekeelsetes regioonides ühest keelest teise lingvistilised laenud.
* hiliskeskajal võib täheldada üha enam keelelise natsionalismi ilminguid või politiseeritud keeleteadvuse esilekerkimist. Keele ja rahva identifitseerimise üheks tunnuseks on see, kui keele märkimiseks tarvitatavat sõna kasutatakse niisuguses kontekstis, milles see tähendab üsna kindlasti rahvast.
Õigus
*Etnilise kuuluvuse kriteeriumideks ei olnud üksnes tavad ja keel, vaid ka õiguslik süsteem „Õiguse personaalsuse“ printsiip, mille järgi inimesed allusid omaenda etnilisele õiguslikule süsteemile, sõltumata territooriumist, kus nad elasid, või isandast, keda nad teenisid, ei kadunud koos varakeskajaga, vaid jäi kehtima kogu keskaja vältel ennekõike segarahvastikuga aladel.
Euroopa tunnustas koloniseeritud äärealade õiguslik süsteem inimeste rahvuslikust kuuluvusest tulenevaid erinevusi ning õiguslike struktuuride loomisel oli lähtutud sellest, et segarahvastiku probleemidega toime tulla.(kui näiteks ühtses kohtusüsteemis kehtisidki tunnistamise andmisel ühtsed reeglid, siis võis sellegipoolest teatud inimesi teatud juhtudel nende rahvuse tõttu tunnistajatena välistada. Ent samas võis kohtumõistmises valitseda laiaulatuslik dualism, mille puhul iga rahva tarvis oli olemas oma eriline ja paralleelne kohtusüsteem ning õiguskoodeks. ( Toledo linn, seal kehtis kolm erinevat õigusmõistmissüsteemi linnas elavate kristlaste kolme peamise etnilise grupi jaoks, mozaraablastele, kastiillastele ja frankidele. Kastiilia kuninga Alfonso I õigusürikud)
Iirimaa näide
* kõige äärmuslikum näide õiguslikust diskrimineerimisest Euroopa koloniseeritud perifeerias võib leida Iirimaalt. _ seal praktiseeriti üsna ebatavalist laadi juriidilist dualismi.
* iirlane oli üldist arvamist mööda mittevaba ja ei saanud oma maale pärimisõigust rakendada_ iirlaste õigus testamenti teha oli piiratud _ „Inglase ja iirlase tapmise eest peavad olema erinevad karistused“.
Õiguse eripalgelisus ja ühtsus
* kahe või enama õigusliku süsteemi kooseksisteerimise korral samas regioonis on loomulik, et selle tulemuseks on vastastikused laenud. Vahel oli see mitteametlik ja osaline (sõna „käemees“ ja vastava institutsiooni ülevõtmine iiri tavaõigusesse) kuid leidub ka juhtumeid, mis viitavad teadlikule poliitikale kujundada üks õigussüsteem teise eeskujul ümber (uued ülemvalitsejad viisid 13. saj-l Walesis kui ka Preisimaal kohalikku õigussüsteemi sisse pärimise ka naisliini pidi, kuigi varem oli see lubatud pärimine vaid meesliinis.
_koloniaalvõimu tulekuga omandasid kohalikud naised senisest palju suuremad varanduslikud õigused.
* rahvuslikust õigusest võis lahti öelda, seda omandada või üle kanda võis ka grupiviisi, terve kogukonna või rahvana.
* 13. sajandil hakati õiguslikust pluralismist loobuma (1290. a mõistis kuningas Sancho IV hukka senise õigusliku korra, mis eristas mazaraablasi ja kastiillasi ning andis korralduse, et nad peavad olema kõik üks, talaveralased, ja nendele peab kehtima Leóni õigus)
IX peatükk – Rahvussuhted Ladina-Euroopa piiridel (2): võim ja veri
Kirik
* Vaimulikud ametid olid tulusad ja tõid kaasa võimu, olles sellega ambitsioonikate inimeste käegakatsutavaks ja ilmseteks eesmärkideks. Kuna kleerikud olid ja kultusliku autoriteedi , moraali ja õpetatused kandjad, olid nende määratleda ka kogukonna või grupi huvid ning nad olid selle eestkõnelejad. Kui kirikuvürstid või hingekarjased olid rahvuselt ja keelelt võõrad, tähendas see huvide väljendusvõimaluste kahanemist ja rahvusliku identiteedi destabiliseerimist.
Linnakogukond
*keskaegse linnarahvastiku moodustasid immigrandid
* Ida-Euroopas oli saksa keel peamiselt linnades ja vürstiõukondades kõneldud keeleks.
Rassismi kasv hiliskeskajal
* kultuurilise identiteedi asemel oli saanud rahvuse esimeseks kriteeriumiks bioloogiline päritolu ( a 14. saj saksa tsunftidesse saamine)
X peatükk – Rooma kirik ja ristirahvas
Paavstluse roll
* John Mundy „Gregoriuse päevist alates kuni 14. – 15. sajandi segadusteni juhtis Euroopat aadlidünastiate ja Püha Peetruse aujärje nähtamatu ja harva teadvustatud, kuid väga reaalne allianss.“ Paavst lõi sidemeid olemasolevate või potentsiaalsete liitlastega aristokraatia seast. Samuti ei olnud alati initsiaatoriks paavst, vaid ka aristokraadid näitasid üles esmast huvi (Švaabimaa hertsog Rudolf oli asunud paavsti Gregorius VIIiga kontakti, lootes, et saab sellest kasu. Nelja aasta pärast valiti Rudolf Heinrich IV vastukuningaks. Paavst kinnitas, et saab aidata seda, keda soosib õigus, kuid otsustas siis, et õiglus soosib Rudolfit. 1080 a märtsis tunnistas ta Rudolfit Saksa kuningana ja andis tema poolehoidjate kõik patud andeks.)
Kristlaskonna mõiste
* „ristirahvas“ tähendas „kristlaste kogukonda“. Idee, et kristlased on üks rahvas või hõim või rass _usutunnistus ja etniline identiteet sulasid tihedalt ühe.
* „kristlus“ hakkas tähistama territooriumi, kus elasid kristlased
* pärast 1054. aastat muutusid ida- ja läänekiriku suhted teravateks. Vaen tuli selgelt esile ristiusustamispiirkondades, kus uued kristlikud kogukonnad pidid valima ka kreekakatoliku või ladina maailma õpetuse ja juhtimise kasuks. _ al 9. saj võis Balkanil ja Ida- Euroopas leida nii ladina kui kreeka misjonäre, kes olid omavahel tülis. _ Euroopa tulevane kultuurimaastik sõltus sellest, kas mõni kuningas või rahvas valib rooma või kreeka kiriku._ Keset Euroopa kristlust hakkas aegamisi haigutama kirikulõhe
Vaimulikud ordud
* Institutsionaalseks luustikuks, millele ladina kristlaskonna kasvav eneseteadvus tugines oli peale paavstlusele ka täiesti uut tüüpi organisatsiooni, vaimulikud ordud, mis sündisid 11. sajandil ja arenesid välja 13. sajandil Perioodil 950 – 1350 võib eristada vaimulike ordude arengus nelja staadiumi. _
1 Esimeses staadiumis , 10. sajandil, järgis suurem osa kloostreid ühist põhireglementi, mis oli pärit benediktlastelt ja kirjutas ette kloostrielu või sellesse suhtumise filosoofiat . Kõik kloostrid olid üksteisest sõltumatud, kloostris eneses oli abt kõige suurem autoriteet ning munkadelt oodati , et nad jäävad kogu eluks sellesse kloostrisse , kuhu nad olid mungatõotuse andnud.
2 Lääne –Euroopa munkluse väljakujunemise teist staadiumi iseloomustab põhimõtteline uuendusliikumine, mis sai alguse 10. saj-l, kuid jõudis haripunkti ales 11. saj lõpul. See oli seotud Cluny kloostriga Burgundias. Cluny süsteem nägi ette, et erinevad kloostrid on omavahel seotud, seda kahte tüüpi sidemetega._ Tihedam side valitses Cluny kloostri ja sellele alluvate harukloostrite vahel. Nende priorid määras kohale Cluny abt, kes võid neid ühtlasi ka vallandada. Selliste prioraatide munki loeti Cluny munkadeks ja seal andsid ka nad oma mungatõotuse. _Lõdvem side valitses Cluny ja nende kloostrite vahel, mis järgisid Cluny kloostrielu reegleid ja kombestikku, olemata otseselt tema alluvuses. Paljud sellised kloostrid olid ühinenud societas’eks, teatud vennaskondadeks, mille liikmetel oli kohustus vastastikku üksteise eest palvetada. Sidemed Cluny kloostri ja harukloostrite puhul piirdusid isikliku sõltuvusega abtist.
3 Tsistertslaste ordu õiteaeg oli 12. saj. Nemad arendasid välja keerulise afilieerimis-, delegeerimis- ja representatsioonivõrgu, mis tagas informatsiooni liikumise ja subordinatsiooni. Keskseks printsiibiks oli afiliatsioon. Iga tsistertslaste kloostri rajajaks oli mõni teine klooster, mille alluvusse ta jäi, moodustades niiviisi kloostriteahela. Erinevalt benediktlaste iseseisvatest kloostritest valitses tsistertslastel kindel hierarhia ning erinevalt Cluny süsteemist töötas see hierarhia delegeerimise printsiibil (ordu juhid ei pidanud kõike ise tegema, vaid tütarkloostrite ole teostasid järelvalvet emakloostrid). Olid olemas ka kesksed institutsioonid. :iga aasta koos käinud peakapiitel, kus osalesid kõik abtid ja millel oli seadusandlik funktsioon. Ordu oli geograafiliselt laia levikuga ja institutsiooniliselt keerukas. Säilis klausuuriprintsiip- mungad kohustusid jääma ühte kloostrisse, ning vajasid suuri maavaldusi,, nagu teised ordud.
4 Munkluse arengu neljandas staadiumis, mis kattus 13. saj- ga, säilis ja arenes edasi kogu tsistertslaste organisatsioon , kuid loobuti klausuuriprintsiibist ja suurte investeeringute tegemise vajadusest. Uutel kerjusmungaordudel oli kompleksne , liigendatud ja rahvusvaheline ülesehitus, vaitavad ametid ja seadusandlikud organid. Kloostri külge kinnistamisest loobumine tõi kaasa selle, et paljutõotavaid kerjusmunki võis suunata sinna, kus ordu arvas neid kõige enam kasu toovat.
Ristisõjad
* Ristisõda oli „kõigi kristlaste ühine üritus“, poliitiline ja sõjaline ettevõtmine, mis leidis aristokraatia, kleeruse ja Lääne-Euroopa elanike peaaegu üleüldise heakskiidu ja laialdase toetuse.
* II ristisõda 1147 – 1149
XI peatükk – Euroopa euroopastumine
Pühakud ja nimed
* pühakud ja nimed on omavahel tihedalt seotud. Vanemad või teised, kes lapsele nime valisid, eelistasid nende pühakute nimesid, kes neile eriti korda läksid.
* varakeskajal kandil enamiku Euroopa piirkondade nimerepertuaar tugevat kohalikku pitserit. Kui antakse ette mitu eesnime, on lihtne otsustada, millise piirkonna või etnilise grupi liikmetega on tegemist.
* varase keksaja kohaliku nimerepertuaari asemel tuli 13. saj üha standardsemaks muutuv nimedesüsteem, milles universaalsete pühakute nimede osakaal aina kasvas.
Mündid ja ürikud
* mündid ei olnud pelgalt hõbedatükid, vaid need olid või vähemalt pidid olema universaalsed vahetussekvivalendid, mille määratud kindlat väärtust tõendasid võimumehed. -_ müntimine levis kiirest üle Euroopa-
* ürik oli vahendiks , mis kõigepealt fikseeris ja seejärel ja tõepoolest teostas varade või võimu ülemineku ja seega ka uue suhtekogumi loomise. Ürik, ametlik kirjalik annetus - või privileegidokument, oli kirjutatud tavaliselt pärgamendile ja pitseeritud.
Ülikool
* euroopastumine ei tähendanud üksnes lingvistilise ja religioosse kultuuri teatud elementide levikud või võimu uute artefaktide kasutuselevõttu ja edasikandumist, vaid ka kultuurivahetuse uute institutsioonide väljaarenemist,
*ülikool oli üheks kõige võimsamaks kõrgkeskajal sündinud kultuurilise homogeniseerimise vahendiks. Need olid korporatiivsed, teaduslikke kraade andvad institutsioonid, mille lektorid pidasid loenguid, distsiplineerisid ja eksamineerisid üliõpilasi.
_ 1300. aastaks oli Euroopa äratuntavalt kultuuriline tervik. Seda võib kirjeldada mitmel viisil, kuid tema mõnedeks ühisteks kultuurilisteks palgejoonteks on pühaku, nimed, mündid, ürikud ja hariduselu . Hiliskeskaja saabudes olid Euroopa nimed ja usukultus ühtsemad kui iial varem. Valitsejad vermisid üle terve Euroopa münte ja toetusid oma kantseleikirjutajate abile. Euroopa bürokraatidel oli ühine kõrgeim hariduspagas. See ongi Euroopa euroopastumine. _
XII peatükk – Euroopa poliitiline sotsioloogia pärast ekspansiooni
Euroopa kristluse muutunud ilme
* Kristlike laevastike ülemvõimu saavutamine meredel oli üheks kõrgkeskaja iseloomulikuks jooneks
* Kristliku maailma pühapaigad ja rahvarohkemad linna, säilmetemplid ja tootmiskeskused olid palju tihedamalt seotud kui varakeskajal.
* Põhja- ja Ida-Euroopas võidi ristiusustamist käsitleda laiema orientatsioonimuutmise ehk täpsemalt „läänestamise“ ühe aspektina , pöördena romaani-germaani tsivilisatsiooni arenguvormide ja normide suunas, nagu need olid endisaegse Karolingide impeeriumi territooriumil välja kujunenud.
* Ürikute, linnade ja raha tekkimine oli osa laiaulatuslikust sotsiaalsest ja kultuurilisest ümberkujundamisest, milles ristiusustamisel oli oluline, kuid mitte ainutähtis roll..
* Euroopa perifeeriat jäid iseloomustama rahvuslikud, religioossed ja keelelised pinged .
*kohalike rahvussuhete ilme määras võõramaise immigratsiooni ulatus ja olemus. Oli suur vahe, kas immigrandid olid vallutajad või rahumeelsed kolonistid , kas neid oli ülekaalukas enamus või tühine käputäis, olid nad maaharijad või maatöölised, magnaadid või vaimulikud.
Keskaegne ja uusaegne kolonialism
* Uusaegne imperialism intensiivistas maakera ulatuslikku regionaalset diferentseerumist : tooraine - ja turgudenäljas tööstuspiirkonnad mässisid ennast süstemaatiliste vastastikuse sõltuvuse võrku regioonidega, mis varustasid neid toorainetega ja aitasid tööstustsoonide kaupu turustada.
Keskaegne kolonialism on teistsugune. Vallutajad reprodutseerisid uues keskkonnas organisatsioonilisi vorme, mis olid neile kodumaalt tuttavad. Nende rajatud linnad, kirikud ja mõisad lihtsalt kopeerisid nende kodupaiga sotsiaalseid struktuure. Seda laadi kolonialismi tulemuseks ei olnud „ kolooniad “ sõltuvate regioonide tähenduses, vaid ladina kristluse südamaade kultuuriliste ja sotsiaalsete vormide levik, mida võib võrrelda raku jagunemisega. Uued maad olid vanadega tihedalt seotud.
* kui 13. ja 14. saj suured unitaarriigid oleksid koondanud tähelepanu ekspansioonile, oleksid nad olnud laastavalt edukad. Tegelikult iseloomustab seda perioodi Lääne-Euroopa lõputu omavaheline võitlus, mida tuntakse ajaloos Saja-aastase sõjana.
* varakeskaegne maailm koosnes eripalgeliste kultuuride ja sootsiumite rikkalikust kogumist. 11. – 13. sajandi ajalugu on paljudes aspektides liikumine eripalgelisuselt ühtsuse poole.
* sama palju, kui oli kultuurilist assimileerimist, oli ja kultuurilist vastupanu. Paljude jaoks tähendasid kõrgkeskaegsed vallutused ja ekspansiooniliikumine kaotust, piina ja tragöödiat.
* 14. sajandiks oli suur osa Euroopast, sh Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Skandinaavia, Põhja-Itaalia ja Hispaania suurel määral kultuuriliselt homogeenne. Kuid selle ala servi iseloomustas tihti konfliktsete keelte, kultuuride ja vahel ka religioonide segu. Kogu selle ääreala ulatuses oli rahvussuhetel hoopis suurem tähtsus kui tsentraalsetes homogeenses vööndis, ning nende suhete osapooled ei olnud võrdsed – need olid domineerimis-ja alluvussuhted, võimu ja vastupanu suhted.
Niisiis oli selle raamatu sisuks ühelt poolt aina ühtsema kultuurimudeli loomine ja levik Euroopa mandril ning teiselt poolt lingvistiliselt ja etniliselt eraldatud sootsiumide teke äärealadel sellesama protsessi raames.
Vallutused, kolonisatsioon ja ristiusustamine – need hõlmasid uute alade asumise viise ja vahendeid, mehhanisme , kuidas säilitada õigusnormide ja hoiakute kultiveerimise abil kultuuriline identiteet, institutsioone ja maailmavaadet , mis on vajalik, et asuda vastu võõrale ja hirmutavale, seda taltsutada ja elada sellega külg külje kõrval; need hõlmasid nii õigust ja religiooni kui ka relvi ja laevu. _ Euroopa kristlased, kes seilasid 15. ja 16. sajandil Ameerika, Aasia ja Aafrika rannikule, tulid ühiskonnast, mis oli ammu koloniseeriv ühiskond. _Euroopa, mis oli maailma kõige suuremate vallutus-, koloniseerimis- ja kultuuriliste transformatsioonide initsiaatoriks, oli ka ise samasuguste protsesside sünnitis.