Otsustusprotsessi kordamisküsimused (0)

OTSUSTUSPROTSESSI ALUSED EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED
LK 70
14. Selgitage alternatiivide elluviimise „tulemuste välja“ olemust. Kui palju neid väljasid peaks otsuse ettevalmitusprotsessis koostama ?
Alternatiivsed tegevusvariandid, väliskeskkonna võimalikud seisundid, erinevate väliskeskkonna seisundite tekkimise tõenäosused ja alternatiivide kasulikkusehinnangud konkreetsete väliskeskkonna seisundite korral on need otsuse ettevalmistusprotsessi põhielemendid, mis kajastuvad baasmudelis. Otsuse ettevalmistamise baasmudelit iseloomustatakse kui tegutsemise tulemuste välja riski oludes. Alternatiivide elluviimise tulemused (Yij) on otsuse ettevalmistamise informatsiooniliseks aluseks. Neid tuleb hinnata kasulikkuse alusel, st vastavuse alusel probleemsituatsiooni lahendamise eesmärksüsteemile.
Alternatiivide elluviimise tulemuste väli on põhimõtteliselt tabel, kus on iga võimaliku alternatiivi (Xi) kohta toodud selle alternatiivi elluviimise tulemus (Yij) erinevate väliskeskkonna seisundite (Si) ja nende seisundite esinemise tõenäosusete (Pi) korral. 
Väliskeskkonna seisundid
S1
S2
S3
...
Sn
Väliskeskkonna seisundite tekkimise tõenäosus
P1
P2
P3
...
Pn
Alternatiivid
Alternatiivide elluviimise tulemuste väli
X1
Y11
Y12
Y13
...
Y1m
X2
Y21
Y22
Y23
...
Y2m
X3
Y31
Y32
Y33
...
Y3m
...
...
...
...
...
...
Xn
Yn1
Yn2
Yn3
...
Ynm
Neid väljasid tuleks koostada vastavalt alternatiivide ja väliskeskkonna seisundite arvule: Alternatiivide arv (X) * väliskeskkonnaseisundite arv (S) = tulemuste väljade arv.
15. Kuidas saadakse alternatiivide elluviimise „tulemuste välja(de)st“ alternatiivide elluviimise„kasulikkuse väljad“? Kui palju „kasulikkuse välju“ tuleks otsuse ettevalmistusprotsessis koostada?
Esiteks asendatakse otsuse ettevalmistusprotsessi baasmudelis alternatiivide elluviimise tulemusnäitaja väärtused alternatiivide elluviimise kasulikkuse-hinnangutega, siis saadakse tegevuse tulemuste välja asemel kasulikkusevälja risk.
Kasulikkusefunktsiooni abil hinnatakse alternatiivi elluviimise tulemuse kasulikkust
(eesmärgile vastavust). Tulemuseks on alternatiivide elluviimise kasulikkuseväli.
Lihtsamal juhul hinnatakse alternatiivide tulemusi vahetult nende kasulikkusenäitaja
ühikutes,st otsuse ettevalmistusprotsessi baasmudelis langeb kasulikkuseväli kokku tulemusteväljaga.
Üldjuhul vastab ühele alternatiivi elluviimise tulemuste väljale mitu kasulikkusevälja.
Nii palju, kui on otsuse vastuvõtmisega ja elluviimisega kokkupuutuvaid subjekte.
Ühe alternatiivide elluviimise tulemuste välja alusel kõigi subjektide eesmärksüsteemide komponentide summaga võrdne arv kasulikkusevälju.
16. Selgitage otsuse ettevalmistusprotsessi baasmudeli elemente ja olemust pidevamuutumispirkonnaga tegurite mõju analüüsimisel.
Otsuse ettevalmistusprotsessi täiustamiseks praktilises juhtimistegevuses on tarvis välja töötada selle protsessi üldistatud mudel, mis vastaks majandustegevuse reaalsetele tingimustele. Kõiki otsuse ettevalmistusprotsessi elemente ja seoseid kajastav üldine mudel koosneb järgmistest osadest:

• alternatiivide elluviimise tulemuste sõltuvust juhitavatest ja juhitamatutest tegurites kirjeldavad
• alternatiivide kasulikkusehinnangute sõltuvust alternatiivide elluviimise tulemustest kirjeldavad mudelid Z = K(Y);
  
• alternatiivide oodatava (tõenäosusliku) kasulikkuse sõltuvust kasulikkusehinnangust ja
  
• väliskeskkonna seisundite tekkimise tõenäosuste jaotustest kirjeldavad mudelid E(X) = E(Z,P);
  
• erinevate eesm.rgisüsteemi komponentide alusel saadud oodatava kasulikkuse hinnanguid sünteesiv komplekshinnangu mudel optimaalse alternatiivi väljavalimiseks x*
  

• Sk juhitamatu tegur k
  
• m vaatlusaluste juhitamatute tegurite arv;
  
• Yj alternatiivide elluviimise tulemuste vektori komponent j;
  
• r alternatiivide elluviimise tulemuste vektori vaatlusaluste komponentide arv;
  
• fji Yj sõltuvust Xi-st kirjeldav võrrand;
  
• Fjk Yj sõltuvust Sk-st kirjeldav võrrand;
  
• Zoj alternatiivide elluviimise tulemuste komponendi Yj kasulikkusehinnang eesm.rksüsteemi komponendi Ao alusel;
  
• t eesm.rksüsteemi komponentide arv;
  
• Koj Zoj sõltuvust Yj-st kirjeldav võrrand;
  
• Eoj(Xi) juhitava teguri Xi muutmisest tulenev oodatav kasulikkus, mis on väljendatud alternatiivide elluviimise tulemuste komponendi Yj kaudu eesmÄrgisüsteemi komponendi Ao alusel;
  
• Eojk -- alternatiivide kasulikkusehinnangute Zoj kaalumise funktsioon juhitamatute tegurite väärtuste tekkimise tõenäosuste jaotuste Pk alusel;
  
• KA erinevate eesm.rgisüsteemi komponentide alusel saadud oodatava kasulikkuse hinnanguid sünteesiv komplekshinnangu funktsioon;
  
• x* optimaalne (parim) lahend.
  

Otsuse ettevalmistusprotsessi baasmudel võimaldab täpselt piiritleda erinevate
matemaatiliste meetodite ja mudelite kohta ning rolli otsuse ettevalmistusprotsessi
formaliseerimisel ning esitada ülevaatlikult otsustusprotsessi eri etappide seosed.
LK 77

Selgitage eesmärgi ja alternatiivide erinevate käsitluste: a) eksogeenne ; b) endogeenne olemust.
EKSOGEENNE - Käsitleb inimesi juhitavas sü steemis passiivsete käsutäitjatena, kellele “kõrgemalt poolt” (olgu selleks riigi valitsus, kontseni juhtkond , ettevõtte juhtkond või keskastme juht) antakse ette nii tegutsemise eesmärk kui ka tegutsemise variandid – seega piiratakse otsustava subjekti vabadus tegutsemisvariandi valikuga.
ENDONGEENNE - Tunnistab kõik subjektid endale eesmärke seadvateks vabadeks isiksusteks, kes käsitlevad väljastpoolt etteantavaid parameetreid (ka eesmärgiks või alternatiiviks nimetatut) ainult väliskeskkonna tingimustena, mille mõjusid arvestades seab subjekt endale tegutsemise eesmärgi ja valib selle saavutamiseks sobivaima tegutsemisviisi.

Selgitage eesmärgi käsitluse erinevusi juhtiva ja juhitava subjekti poolt juhtimise vertikaalsetes ahelates (erinevate juhtimistasandite vahelistes suhetes).
Protsessi juhtimise eesmärgi ja tegevusvariantide endogeenne väljaarendamine toimub otsustaja poolt organiseeritud (läbiviidud) majandusanalüüsiga. Otsustaja lähtub analüüsiülesande püstitamisel ja tulemuste hindamisel seejuures oma isiklikust huvist (oma heaolu maksimeerimise soovist). Seega otsitakse juhitavale protsessile parimat arenguvarianti ainult juhul kui see tegevusvariant tagab otsustajale maksimaalse heaolu. Teoreetiliselt eeldatakse, et otsustaja samastab enda juhitava protsessiga, st süsteemi kui terviku ja otsustaja kasulikkusefunktsioonid on otses tugevas seoses. Juhtimise praktikas peab aga iga otsustaja arvestama vajadusega rajada suhted sõltumatute partneritega lepinguliste tingimuste (sealhulgas motiveerimismehhanismide) süsteemile, mis suunaks kõiki partnereid valima otsustajale kõige kasulikuma tegevusvariandi. Kõigist aspektidest kooskõlalise põhjendatud juhtimisotsuse vastuvõtmise aluse peab looma adekvaatse protsessi toimimise analüüsiga.
Majandusanalüüsi teoorias ja praktikas ei tegeleta üldjuhul piisavalt juhitava protsessi olemusest (endogeenselt) otsuse ettevalmistamise tähtsate elemementide – eesmärgi ja alternatiivide – tuletamisega, vaid taotletakse konkreetsete tehniliste ülesannete lahendamist. Erinevate juhtimisfunktsioonide ( planeerimine , kontroll, motiveerimine , organiseerimine jt) raamides on eesmärgi ja alternatiivide tuletamise küsimuste käsitlemine ebapiisav. Sellest tulenevalt enamasti puudub juhtimisotsuse eesmärgi ja tegutsemisvariantide süsteemne käsitlus.

Selgitage eesmärgi käsitluse suhtelisuse olemust otsustaja seisukohalt eesmärgipuu hierarhilise ülesehituse näitel.
Eesmärgi analüüsimisel tuleb esmajärjekorras uurida tema seost konkreetse individuaalse või kollektiivse subjektiga ( juhiga , otsustajaga). Eesmärk väljendab juhitava protsessi soovitavat lõppseisundit lähtudes otsustust vastuvõtva subjekti kasulikkusehinnangust. Eesmärki püütakse määratleda abstraktselt kui juhitava protsessi arengu lõppseisundit, kusjuures juhitavat protsessi käsitletakse juhtimise subjektist (otsustajast) lahus. Kuid majanduse juhtimisel ei ole juht (otsustaja) otsustuse tegemisel juhitava protsessi suhtes neutraalne. Probleemsituatsiooni ei ole õige käsitleda lahus juhi (otsustaja) subjektiivsest kasulikkusehinnangust juhitava protsessi lõppseisundile. Otsustaja positsiooni ebamäärasest käsitlusest tulenevalt on sageli raske aru saada, kas vaatluse all on tegutsemise eesmärk või alternatiivid. Eri ühiskondlikud subjektid hindavad ühte ja sama protsessi või nähtust eri moodi, vastavalt seotusele sellega. On tähtis, millisel juhtimistasandil subjekt asub. Näiteks peab riigi keskvalitsus tähtsaks arengueesmärgiks sissetulekute taseme tõstmist ekspordi suurendamise teel, kuid konkreetse ettevõtte jaoks on eksportturule minek ainult üks võimalik (ja seejuures suurte riskidega seotud) alternatiiv oma eesmärkide – kapitali tootlikkuse ja turuosa suurendamine – saavutamiseks. Ettevõte seab oma töötajate ette eesmärgi parandada toodangu kvaliteeti, kuid mõnele töötajale võib kvaliteedi parandamise nimel oma pingutuse suurendamine olla sobimatu tema kitsaste isiklike eesmärkide taotlemise seisukohalt.
Eesmärgi ja alternatiivide vastastikune seos hõlmab aga veel keerulisemaid aspekte . Üht ja sama nähtust võib juhtimissubjekt käsitleda ühel juhul eesmärgina, teisel juhul tegutsemisvariandina. Näiteks ettevõtte juhtkond käsitleb toodangu kvaliteedi tõstmist nii töötajate ette püstitatud eesmärgina kui ka ettevõtte turupositsioonide parandamise ühe variandina. Eesmärgi ja alternatiivi kui juhtimise põhikategooriate vastastikust seotust ja tingitust saab näitlikult esitada eesmärgipuu meetodit kasutades (vt. joonis 8.1). Esimese astme alleesmärgid on (teatud juhtudel) vaadeldavad peaeesmärgi saavutamise alternatiivsete teedena, kuid teise astme alleesmärkide suhtes esinevad nad eesmärgisüsteemi komponentidena. Eesmärgipuu võib arendada sellise detailiseerituseni, et alumisel (madalaimal) astmel asuksid juba elementaarprotsessid või -nähtused (juhitavate tegurite väärtuste kombinatsioonid), mida ei ole enam võimalik vaadelda eesmärkidena – tegemist on alternatiivsete variantidega vahetute eesmärkide saavutamiseks.
Peaeesmärk
Joonis 8.1. Eesmärgipuu

Selgitage eesmärgi ja alternatiivide ressurssidest vahendatud seoste erinevaid aspekte.
Alternatiivid kujutavad endast eesmärgi saavutamise erinevaid variante , mis rajanevad juhi (otsustaja) käsutuses olevatele ressurssidele. Alternatiiv on ressursside kasutamise variant, mis viib juhitava protsessi eesmärgi suunas, Sellest tulenevalt võib mõista väidet, et eesmärgisüsteem ja selle saavutamiseks vajalikud ressursid on struktuurselt seotud ja tingivad teineteist:
• Kui puudub kas või üks vajalikest ressurssidest või tingimustest, siis ei saa tekkida eesmärgi poole viivat tegevusvarianti (alternatiivi) ja eesmärk osutub illusoorseks (saavutamatuks) soov-unelmaks.
• Eesmärgisüsteemi suvalise komponendi tähtsuse tõstmine eeldab ka selle komponendiga seotud tegevuste ja ressursside eelisarendamist. Ehk kui muuta komponentide kaalu, tuleb muuta ka ressursside (võimaluste, tingimuste kaalu)
• Piiratud (lühema) perioodi jooksul võib mahajäämuse ühtede ressursside osas kompenseerida teiste arvel, kuid üldjuhul toob see kaasa eesmärgi saavutamise majandusliku kallinemise ressursside kasutamise madalama tõhususe (tulemuslikkuse) tõttu ja ohu kompenseerivad ressursid ülemäära välja kurnata. Pikemas perspektiivis on selline kompenseerimine (ressursside ebaratsionaalne kasutamine) ohtlik igale protsessile.
• Kõik eesmärgisüsteemi komponente ja eesmärgi saavutamiseks vajalike ressursside kogumi elemente peab otsustaja käsitlema tasakaalustatud süsteemina, milles iga komponenti ja elementi hinnatakse vastavalt tema tähtsusele süsteemis. Otsustaja professionaalsus seisneb nende tähtsussuhete ja –seoste adekvaatses tunnetamises.
• Erineval ajal ja erinevates olukordades eesmärgisüsteemi komponentide ja ressursikogumi elementide tähtsussuhted muutuvad ja juhi (otsustaja) professionaalsus seisneb muutuste õigeaegses tunnetamises.
• Eesmärk väljendatakse selle komponentide süsteemina, , millele peab vastama kasutatavate ressursside kogum. Ressursikogumi elementide suhteline tähtsus võib erineda, tulenevalt erisugusest defitsiitsusest, asendatavusest, mõjust jms.
• Igal juhtimishierarhia tasemel eksisteerivad sellele omased eesmärgid ja nende saavutamise vahendid. Metaeesmärgi (läbiva eesmärgi) olemasolu korral tuleb saavutada eri juhtimistasemete eesmärkide kooskõla ja ressursside eesmärkidele vastav jaotus, aga samuti subjektide motivatsioon (huvi) kõigil tasandeil tegutseda parimal viisil metaeesmärgi saavutamiseks.
• Suvalise üldise ühiskondliku eesmärgi saavutamiseks tuleb kooskõlastada vertikaalse (ametkondliku) ja horisontaalse regionaalse juhtimise osaeesmärgid ning nende saavutamiseks vajalikud ressursid.

Selgitage objektiivse ja subjektiivse külje kokkupuutepunkte otsuse:
a) Infobaasi loomisel - Juht (otsustaja) saab ettekujutuse juhitavast protsessist ja selle protsessi väliskeskkonna tingimustest objektiivsest reaalsusest informatsioonisüsteemi vahendusel. Seega määrab juhi võimalused adekvaatsete otsuste vastuvõtmiseks ja otsuste elluviimist tagava uhtimismehhanismide süsteemi loomiseks infosüsteemi võimest edastada piisaval hulgal adekvaatset infot juhitava protsessi seisundi, olemasolevate ressursside ja oluliste väliskeskkonna tingimuste, aga samuti partnersubjektide huvide ja võimekuse kohta. Infosüsteemi loomine ja toimivana hoidmine nõuab materiaalseid ressursse ja aega. Juhi esimeseks tähtsaks ü lesandeks on saavutada tasakaal info soovitava hulga ja sellega varustamise (ressursi)piirangute vahel. Otsused tuleb vastu võtta ebatäieliku info tingimustes. Piiratud materiaalsed ressursid ja aeg tuleb seega kulutada kõige tähtsama info hankimisele. Samas mõjutab juhi infoalaseid otsuseid oluliselt tema teadmistest, kogemustest, riskijulgusest jt isikuomadustest tulenev subjektiivne ettekujutus sellest, milline info annab juhtimisotsuse kujundamisel tõhusa panuse ja millise info hankimisest tuleb piiratud võimaluste tõttu loobuda . Juhitava protsessi ja selle toimimise tingimuste infokajatuse küsimus on seega tähtis ning keeruline objektiivse ja subjektiivse aspekti tasakaalustamise koht juhtimissüsteemis.
b) Ettevalmistamisel – Otsustusprotsessi sisulisest küljest otsustamise objektiivse ja subjektiivse aspekti tasakaalustamisega näiliselt probleeme ei ole. Otsustaja samastab end eelduse kohaselt juhitava protsessiga, st otsustaja heaolu sõltub otseselt juhitava protsessi toimimise (arengu) edukusest. Otsustaja tagab oma isikliku kasulikkuse maksimeerimiseks juhitava protsessi viimise parimasse võimalikku seisundisse. Tegelikkuses eksisteerib ka siin objektiivse ja subjektiivse külje lahknevus ja tasakaalustamise vajadus. See tuleneb eelkõige subjekti raskustest oma kasulikkuse tunnetamisel (kasulikkusefunktsiooni määratlemisel): probleemne on kasulikkuse erinevate avaldumisvormide tähtsuse võrdlemine ja kompleksse kasulikkusehinnangu andmine; subjektist sõltub kindlate lühiajaliste kasude ja pikemas perspektiivis loodetavate riskantsete kasude võrdlevhindamise tulemus; subjekti mõjutavad otsustamisel tema emotsioonid; subjekti teadmiste ja võimete piiratud ei võimalda kõiki otsuse seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtta.
c) Täitmisele suunamisel - Otsuse elluviimise edukus sõltub otsustaja võimest töötada välja ja rakendada lepingutingimuste, sh stiimulite sü steem , mis tagab partnersubjektide parimal viisil tegutsemise otsustaja poolt taotletava eesmärgi poole liikumisel. Juhi teadmistest ja võimetest oleneb, kuivõrd hästi ta tunneb lepingutingimuste ja motivatsioonimehhanismide olemust ja kasutusvõimalusi; loomulikult on raske hinnata partnersubjektide tegelikku olukorda ja aru saada nende tegelikest huvidest; partnersubjektid ei ole passiivsed kasutusobjektid, vaid aktiivsed kaasa- või vastumängijad.

Mida tähendab eeldus, et ”otsustaja samastab end juhitava protsessiga” ja millised juhtimise seisukohalt tähtsad probleemid lülitatakse selle eeldusega otsustusprotsessi käsitlusest välja?
See, kui juht (otsustaja) samastab end juhitava protsessiga, tähendab sisuliselt, et kasulikkuse hindamise objektiivsed ja subjektiivsed kriteeriumid on samased (annavad alternatiivide sama kasulikkusejärjestuse). Probleemne on kasulikkuse erinevate avaldumisvormide tähtsuse võrdlemine ja kompleksse kasulikkusehinnangu andmine; subjektist sõltub kindlate lühiajaliste kasude ja pikemas perspektiivis loodetavate riskantsete kasude võrdlevhindamise tulemus. Ehk tegelikkuses on otsustajal alati mingid subjektiivsed kriteeriumid kasulikkuse hindamisel (oma kasulikkuse seisukohalt), mis ei ühti objektiivsete kriteeriumidega. Selline subjektiivsus võib mõjutada otsustusprotsessi hoopis teises suunas kui objektiivsete kriteeriumide alusel.
LK 86
1.Millised probleemid takistavad otsustajal oma põhilistele olemuslikele huvidele vastava eesmärksüsteemi formuleerimist?

• Otsustaja ei ole enamasti oma strateegilisi pikaajalisi püüdlusi piisava selgusega enda jaoks määratlenud ja seega puudub üldine kriteerium, mille alusel konkreetsetes lühiajalistes otsustusülesannetes sihti seada.
  

• Otsustaja ei ole ratsionaalne kasulikkust maksimeeriv arvuti, vaid emotsionaalne olevus . Hetkeemotsioonid ja lühiajaliselt saavutatavad kasud võivad pikema perspektiivi varjutada, samas võivad need aga ka märku anda strateegilise sihi mittevastavusest subjekti olemusele ja tegutsemiskeskkonna tingimustele.
  

• Eesmärk peab olema vastavuses otsustaja käsutuses olevate ressurssidega. See tingimus kehtib ühtviisi nii strateegilise sihi kui ka konkreetsete otsustusülesannete eesmärkide kohta. Seejuures strateegilise arengu ressursivarustus muutub ja seega ei saa strateegilist sihti käsitleda alati ja igavesti kindlat suunda näitava orjentiirina. Strateegilise sihi adekvaatseks korrigeerimiseks tuleb õigesti hinnata strateegilises ressursivahetuses toimunud toimuvaid muutusi.
  

• Eesmärgi seadmisel ei ole otsustaja sõltumatu ka väliskeskkonnast. Väliskeskkonnas toimunud põhimõttelised muutused nõuavad nende arvestamist strateegilise eesmärgi korrigeerimisel. See tähendab aga väliskeskkonna tingimuste poolt avaldatava mõju muutuste olemuse ja kestuse adekvaatset hindamist nii pikaajalises perspektiivis kui ka konkreetse otsustusü lesande seisukohalt. Eesmärgi seadmisel tuleb seega arvestada näiteks kõrgemalseisva juhtimisorgani, hankijate, tellijate, sotsiaalkindlustusasutuste, looduskaitseorganite vms. poolt kujundatud tingimustega.
  

2. Millised põhinõuded esitatakse eesmärksüsteemile, et tagada selle parim kvaliteet? Selgitage nende nõudmiste olemust ja täitmise võimalusi.
Eesmärgile (eesmärgisüsteemile) selle kvaliteedi tagamiseks esitatavad põhinõudmised on järgmised:
• komplekssus - soovitava tulemuse kirjeldus peab kvalitatiivselt määratluselt ja kvantitatiivselt kirjelduselt hõlmama kõiki peamisi probleemsituatsiooni aspekte. Selle nõudmise mitterahuldamisel jääb vastuvõetav otsustus ühekülgseks ja selle teostamisel võivad tekkida uued vastuolud.
Täitmise võimalus: Jätkusuutliku arengu tagamiseks peavad kõiki olulisi juhitava protsessi komponente tasakaalustatult arendama, mille eelduseks ongi eesmärgi määratlemise ja kirjeldamise komplekssus. Edu ei too tegevuse eraldivõetud näitajate parandamine, vaid kogu süsteemi kompleksne täiustamine. Näiteks peaksid ettevõttel olema kooskõlas lühi- ja pikaajalised eesmärgid. Ei tohi kahe silma vahele jätta olulisi probleemsituatsiooni aspekte (nt. töötajate rahulolu) jne.
• kooskõlastatus -Eesmärgi kooskõlalisuse nõue tähendab, et eesmärgisüsteemi komponentide alusel saadud tegevusvariantide tulemuslikkuse hinnangud ei ole omavahel otseses vastuolus . Samal ajal kohtab sageli olukorda, kus alternatiivi teostamine toob kaasa juhitava protsessi tulemuslikkuse paranemise ühe eesm.rgisüsteemi komponendi osas, kuid samal ajal tulemuse halvenemise teise komponendi seisukohalt. Alternatiivide kasulikkuse hinnangud ja nende alusel saadud paremusjärjestused on erinevate eesmärgisüsteemi komponentide alusel erinevad. Seega ei ole eesmärgisüsteem enamasti kooskõlaline ja selle vastuolulisuse likvideerimiseks tuleb rakendada spetsiaalseid abinõusid.
Täitmise võimalused on järgmise küsimuse vastus!
• süsteemsus - Peab tagama tema seose kõigi teiste paralleelselt lahendamisele kuuluvate juhtimisülesannetega. Juht (otsustaja) ei tegele ü ldjuhul ainult ühe isoleeritud protsessi arengu kavandamisega, vaid peab arvestama ka teisi erinevas arengujärgus olevatele protsessidele püstitatud eesmärkidega. Üheltpoolt tuleb konkreetse prosessi juhtimisel arvestada teiste otsustaja poolt juhitavasse süsteemi kuuluvate protsesside mõjude ja piirangutega kavandatava protsessi eesmärksüsteemile. Teiselt poolt tuleb arvestada juhitava protsessi mõju süsteemile tervikuna – kanda kulupoolele juhitavast protsessist tulenevad negatiivsed tulemused ja arvetada tulupoolel positiivsed.
Täitmise võimalus: Eesmärkisüsteemi komponendid saab klassifitseerida trajektooreesmärkideks ning punkteesmärkideks. Süsteemsuse täitmiseks peaksid olema eesmärgisüsteemi piiratud (arengurajaga) komponentide kõrval ka pidevale arengule suunavad trajektooreesmärgid, millele saab rajada motivatsioonisüsteemi parima arenguvariandi otsimiseks ja otsusena kinnitamiseks ja elluviimiseks. Eesmärgid peavad olema kooskõlas.
• reaalsus - Eesmärk kujundatakse juhi (otsustaja) käsutuses olevaid vahendeid (ressursse) ja tegutsemise võimalusi (sh motivatsioonimehhanisme) arvestades. Kui juhitava protsessi soovitava seisundi muutuse saavutamiseks puuduvad vajalikud ressursid, tehnoloogiad või motivatsioonimehhanuismid, siis ei ole tegemist eesmärgi, vaid unistusega, parimal juhul tegevuskava esialgse visandiga (ideega).
Täitmise võimalus: Kõik subjektid peaksid oma ressursse ja võimalusi optimaalsel tasemel (täielikult ja tõhusalt, kuid jätkusuutlikult, st välja kurnamata) ära kasutama. Ning mitte püstitada eesmärke olematute ressursside arvelt.
3.Milliste võtetega saavutatakse eesmärksüsteemi kooskõlalisus (sisemiste vastuolude kõrvaldamine)?
Eesmärksüsteemi vastuolulisuse likvideerimiseks rakendatavad spetsiaalsed abinõud:
• Eesmärgisüsteemi komponentide järjestamine nende tähtsuse (olulisuse) alusel, st vastavalt arvestamise järjekorrale otsuse kasulikkuse hindamisel. Kõigepealt hinnatakse alternatiivide tulemuslikkust (kasulikkust) kõige tähtsama eesmärgi komponendi saavutamise astme alusel. Kui tähtsaima komponendi alusel ei selgu üheselt parim tegevusvariant, siis võrreldakse esimese komponendi alusel võrdseks tunnistatud alternatiivide kasulikkust tähtsuselt teise komponendi alusel jne.
Näide. Sotsiaalsed ja ökoloogilised nõudmised ühiskonna arengus on eesmärgisüsteemis määratletud normatiivsete komponentidena. Esimese sammuna leitakse neid norme rahuldavad arengualternatiivid. Seejärel võrreldakse sotsiaalselt ja ökoloogiliselt vastuvõetavaid tegevusvariante majandusliku kasvu kiiruse alusel.
• Eesmärgisüsteemi komponentide võrreldavat tähtsust väljendavate koefitsientide ( kaalude ) väljatöötamine. Nende kaalude abil sünteesitakse eesmärgisüsteemi komponentidest üks kompleksne eesmärknäitaja. Ühekomponendilise eesmärgisüsteemi alusel saadud alternatiivide kasulikkusejärjestus on kooskõlaline, kuigi mitte alati ühene.
4.Millised probleemid on seotud eesmäriga, mis on formuleeritud kujul „maksimaalsete tulemuste saavutamine minimaalsete kuludega ”? Kuidas formuleerida eesmärk, et neid probleeme ei tekiks?
Kulutuste ja rakendatud ressursside miinimum on null, mille juures ka saavutatav tulemus on null. Positiivse tulemuse saavutamine nõuab aga miinimumtaset (null) ületavat ressursikulu või ressursside rakendamist.

• Maksimaalsete tulemuste saavutamine kindlaksmääratud kulutuste (ressursside rakendamise mahu) taseme juures. Selline eesmärk tuleb pü stitada väga range eelarvepiirangu tingimustes, st eelarve suurendamine ei kuulu alternatiivide kogumisse.
  

• Kindlaksmääratud tulemuste saavutamine minimaalsete kulutustega. Sel juhul on eesmärk fikseeritud lävendina, mille saavutamiseks otsitakse majanduslikult kõige väiksema kuluga või rakendatud ressursside mahuga varianti.
  

• Eesmärgiks seatakse tulemuse ja kulutuste või rakendatud ressursside mahu parima suhte saavutamine. Näiteks võib eesmärgina määratleda rentaabluse kui kasulikkuse ja kulutuste ja ressursside mahu suhte maksimeerimise või tootlikkuse kui tulemuse ja rakendatud ressursside mahu suhte maksimeerimise. Käibeväljendina on üldtuntud ka „hinna ja kvaliteedi parim suhe“, kuigi tavaliselt jäetakse see eesmärk kvantitatiivselt operatsionaliseerimata ja sisuliselt on lähenemine taandatav kahele esimesele võttele.
  

5.Selgitage, millisel juhul on õigustatud ”optimaalse tulemuse” ja ”efektiivse tulemuse” saavutamise lülitamine eesmärksüsteemi komponentide hulka?

• Optimaalsest lahendusest saab rääkida juhul, kui erinevad eesmärksüsteemi komponendide alusel saadakse alternatiivide teostamise tulemustele vastandlikud hinnangud (ühe komponendi alusel hinnatuna olukord paraneb , teise alusel -- halveneb), optimaalne tähendab nende kahe komponendi alusel parimat koondtulemust.
  

• Efektiivsest tulemustest saab rääkida aga ainult sel juhul, kui vaatluse all on saavutatud tulemuse näiteks, kasumi summa) suhtest rakendatud ressurssidega (näiteks, investeeritud kapitali maht) või tehtud kulutustega (näiteks, kulude summa). Efektiivsuse maksimeerimine tähendab sel juhul investeeringute rentaabluse või kulurentaabluse maksimeerimist.
  

6. Selgitage punkteesmärgi ja trajektooreesmärgi olemust. Mis funktsioone täidavad eesmärksüsteemis trajektoorsed komponendid ja punktkomponendid?

• Trajektooreesmärgid-arengurajata, piiramatud eesmärgisüsteemi komponendid. Need on soovitavad arengusuunad , milles võib (põhimõtteliselt) lõpmatult edasi areneda (nt tootmise kulu- või ressursirentaabluse suurendamine, tootlikkuse tõstmine). Need on eesmärgid, mille puhul otsitakse tulemust maksimeerivat alternatiivi.
  

Trajektoorsete komponentide funktsioon – arengusuundadele keskenduv. Motiveerib otsustajat kaugemale mõtlema, leidma parimaid variante, motiveerib millegi enamaga tegelema, kuna punkteesmärk on piiritletud ja selle täitmine on ühekülgne. Trajektoorsetel komponentidel pole piiranguid, mistõttu võib eesmärki vaadelda laiemalt.

• Punkteesmärgid-arengurajaga, piiratud eesmärgisüsteemi komponendid. Need on soovitavad arengusuunad, milles nõutakse mingi taseme saavutamist (nt kahjulike ainete emissiooni vähendamine piirnormidega määratud tasemele, töötingimuste parandamine kehtestatud standardile vastavaks). Neid eesmärke püütakse saavutada minimaalsete kuludega, et võimalikult palju ressursse suunata trajektooreesmärkidega määratud suundades võimalikult parema tulemuse saavutamiseks.
  

Punkteesmärkide komponentide funktsioon – Majanduse juhtimise seisukohalt tuleb punkteesmärke hinnata pseudoeesmärkidena (ühiskonna poolt kehtestatud normide ja piirangutena). Selles mõttes tuleks punkteesmärke vaadelda majandustegevuse piirangutena (täitmisele kuuluvate tingimustena), mille kõrval on eesmärgisüsteemis vaja välja tuua tõelised arengurajata trajektooreesmärgid.
7. Milliste vahendite abil saab kõrgema juhtimistasandi subjekt tagada olukorra, milles madalama taseme subjektid seavad oma tegevuse eesmärgiks kõrgemal tasandil formuleeritud organisatsiooni üldiste eesmärkide saavutamise?
Seda tehakse motivatsioonisüsteemide abil, kus tegevuse negatiivsete tulemuste eest karistatakse (boonustest ilmajäämine, laitused, trahvid jms) ja positiivseid (lisa)tulemusi premeeritakse (kiitused, boonused, edutamine jms). Niisuguse motivatsioonisüsteemi elemendid sisalduvad riigi tasemel ettevõtetele, näiteks maksusüsteemis ( saastemaks sanktsioonina, maksuvabastus või subsiidium soodustusena), ning ettevõtte tasandil, näiteks töötajate põhipalga täiendamises esiletõstmise, boonuste ja edutamise sü steemiga . Adekvaatne motivatsioonisüsteem tagab kõigil hierarhilistel tasandeil subjektide omakasupüüdlike eesmärkide kooskõla süsteemi kui terviku metaeesmärkidega.
8. Millised probleemid on seotud tegevuse (tööde) mahu eesmärgina formuleerimisega või eesmärksüsteemi komponentide hulka lülitamisega?
Eesmärgi formuleerimine tööde mahu kujul võib viia ja sageli viib selleni , et eesmärgi saavutamise kõrgeimaks astmeks kujuneb suurim tööde maht. On silmanähtav, et tööde mahu suurendamine ei vii majandustegevuses sageli parimate lõpptulemusteni. Veelgi enam, rahvamajanduse huvid nõuavad lõpptulemuse saavutamist väikseima tööde mahuga”. Erasektoris, kus eesmärgiks on kasumi teenimine, saadakse lõpptulemuse ja tööde mahu erinevusest kiiresti aru ja suunatakse jõupingutused tõhususe (kasumlikkuse, rentaabluse) suurendamisele. Avalikus sektoris (avalike hüvede pakkumisel ) on aga tõhususe tagamise probleem terav ka turumajanduse oludes.
9. Millised nõudmised esitatakse alternatiivide kompleksile selle kvaliteedi tagamiseks? Selgitage nende nõudmiste täitmisega seotud probleeme.
Nõudmised:
• alternatiivide vastastikune välistatus (sõltumatus);
• kõigi alternatiivide kirjeldamine ühtedes ja samades tingimustes;
• alternatiivide kogumi täielikkus.
Alternatiivide vastastikuse välistatuse nõue tuleneb otsustamise määratlemisest
tegutsemisvariantide hulgast valiku tegemise aktina. Ühese valiku saab alternatiivide hulgast teha ainult sel juhul, kui nad välistavad üksteist. Üksteise välistamine ei tähenda aga, et samasugused tegevuse elemendid ei tohi sisalduda eri alternatiivides. Seega ei tähenda üksteise välistamine, et alternatiivides ei tohi sisalduda kattuvaid elemente.
Probleem: Kompleksed alternatiivid teostamatud juhitava protsessi spetsiifiliste piirangute tõttu: rahastamisvõimaluste puudumine, ebapiisavad teadmised, ebasoodne väliskeskkond.
Alternatiivide võrreldavuse tagamiseks tuleb need kõik kirjeldada ühtedes ja samades tingimustes - sama ajaperiood, samad ressursid ja välised piirangud jms. Selle nõudmise arvestamine peab garanteerima kõigile alternatiividele võrdse ”stardipositsiooni” ja nende teostamise kõigi tulemuste arvestamise kulu-tulu analüüsis. Alternatiivide võrreldamatus tuleneb sageli sellest, et nende teostamise eeldused on erinevad. Nende eelduste loomine nõuab erinevaid jõupingutusi (aja- ja rahakulu jms), mida tuleb alternatiivide kasulikkuse võrdleva hinnangu väljatoomisel samuti arvestada.
Probleem: Alternatiivide eeldusi tuleb võrrelda laiemalt. Võib juhtuda, et alternatiivide kulusid ja tulusid on ühesugustes tingimustes võrdlemisi keeruline analüüsida. Ühiskondlik tööjaotus ja inimtegevuse organisatsiooniline liigendatus toob mõnikord kaasa alternatiivide võrreldamatuse nende teostamise protsessi seisukohalt.
Alternatiivide kogumi täielikkus – Sisaldaks ilmtingimata ka eesmärgi poole
liikumise parimaid variante.
Probleem: Selle nõude eiramisel on nii subjektiivseid kui ka objektiivseid põhjusi.
Subjektiivsetest põhjustest on kõige kaalukamad juhi (otsustaja) eelarvamused, kes a priori eelistab ühte kindlat alternatiivi. Püüdes kaitsta seda kõigi teiste vastu, jääb ta kangekaelselt traditsiooniliste lahenduste juurde, lülitades vaatluse alt välja talle liiga keerulisena või ebatõenäolisena tunduvad alternatiivid. Alternatiivide tegelikku tähtsust püstitatud ülesande lahendamisel ei saa sageli kohe ja otseselt lihtsalt ”tunnetada”. Alternatiivide teostamise tulemusetele avaldavad mõju paljud tegurid, mille prognoosimine nõuab adekvaatsete mudelite koostamist ja analüüsimeetodite rakendamist. Seetõttu tuleks vältida vaatlusaluse alternatiivide kogumi enneaegset piiramist subjektiivsetest eelarvamustest lähtudes.
Alternatiivide kogumi täielikkuse nõude rikkumise peamine põhjus on aga objektiivse iseloomuga. See tuleneb otsust ettevalmistava ja vastuvõtva subjekti võimaluste piiratusest vajalikku informatsiooni koguda ja töödelda. Nende võimaluste määratlemisel tuleb arvestada mitmesuguseid aspekte:
• informatsiooni kogumine ja töötlemine on seotud kuludega, mis peavad jääma mõistlikku suhtesse vastuvõetava otsustuse parenemise ootustega;
• teatud juhtudel on selge, et täiendav informatsioon ei saa enam oluliselt parandada vastuvõetavat otsustust, sest juba leitud alternatiivid tagavad eesmärgi saavutamise kõrge astme (sellise olukorraga puutume kokku eelkõige punkteesmärkide tähtsustamise korral);
• alternatiivide leidmine (väljatöötamine) on loominguline töö, mille tulemusi ei ole võimalik täpselt ette näha (alternatiivide kogumi piirid on teatud mõttes tunnetamatud).
LK 100
1.Selgitage organisatsiooni kui terviku eesmärgi saavutamiseks erinevate juhtimistasandite töö korraldamisel tekkivate probleemide olemust.
Lähtudes kõigi subjektide püüdest maksimeerida oma heaolu kajastub otsustusteoorias teatud mõttes juhtimislik idealism , mille kohaselt on võimalik erinevatel juhtimistasanditel tegutsevate subjektide konkreetsed ettevõtmised (alternatiivsed tegevusvariandid) arvutusalgoritmide (seosemudelite) vahendusel seostama otse nende subjektide majandustegevuse lõpptulemustega. Arvutusalgoritmide (seosemudelite) — nende väljatöötamisega tegelebki otsustusteooria — abil tekiks kõrgemal juhtimistasandil võimalus juhtida alluvaid (madalama juhtimistaseme) subjekte kõigis peensustes ja üksikasjades. Turumajanduses eksisteerivad suuruselt väikeste riikide mõõtmes paljutasemelise struktuuriga hiigelettevõtted, milles tuleb samuti lahendada eri taseme subjektide kontrolli ja kompetentsi tasakaalustamise probleem. Tegelikult ilmneb erinevate tasandite tegevuse tervikuks ühendamise probleem kõigis organisatsioonides. Murda pisiasjade kaudu juhtimise süsteem ja minna üle juhtimissüsteemile, kus igal tasandil lahendatakse sellele tasandile vastavaid ( omaseid ) juhtimisprobleeme, on võimalik ainult sobivate otsustusprotsessi struktuuride väljatöötamisel.
Kõige madalamal juhtimistasandil – Võimalik rakendatud organisatsiooniliste, tehnoloogiliste, tehniliste vms abinõude tulemuste otsene mõõtmine (vahetult tootmises —töökohal, tsehhis, allüksuses), kus vastavat abinõu (alternatiivi) rakendatakse. Niisugust analüüsi võib tähistada tehnilis-majanduslikuna. Juba ettevõtte kui terviku tasandil selline konkreetsus kaob. Ettevõtte majandustegevuse tulemusi ja nende muutumise (arengu) suundi iseloomustatakse (mõõdetakse) erinevate majandusnäitajate süsteemi abil. Ka alternatiive tuleb ettevõtte tasandil kõigepealt väljendada ja analüü sida tegurnäitajate (materiaalsete, rahaliste, tööjõu ja ajaliste. kulude või ressursside mahu) vajaduse vormis ja alles seejärel antakse alternatiividele konkreetne organisatsiooniline, tehnoloogiline ja tehniline vorm.
Kõrgematel juhtimistasanditel (kontsern vms) saab analüüsitavate alternatiividena käsitleda ainult ettevõtte käsutuses olevate ressursside jaotust ja majandustegevuse tingimuste muutust, aga mitte tootmise arendamise konkreetseid organisatsioonilisi või tehnilisi abinõusid. Järelikult tuleb majandusnäitajaid käsitleda võimalike tegutsemisvariantide esitamise spetsiifilise vormina.
2. Selgitage käskude ja reeglite abil juhtimise süsteemide olemust, erinevusi ja probleeme.
Sageli esitatakse kõrgema taseme eesmärgid protsessis alluvatena osalevatele subjektidele käsu (korralduse) vormis ja sunnitakse alluvaid tegutsema administratiivsete mõjutusvahenditega. Sel juhul luuakse isereguleeruva süsteemi asemel juhtimise käsusüsteem. Protsessis alluvana osalevale subjektile ei ole aga kõrgemalt juhtimistasandilt (alluva subjekti seisukohalt väljastpoolt) tulnud korraldus isiklikuks eesmärgiks, vaid ainult tema toimise keskkonnatingimuseks. Ta püüdleb oma spetsiifiliste isiklike eesmärkide saavutamise (huvide realiseerimise) poole. Konkreetsete inimeste eesmärgid (huvid) lahknevad üldjuhul käsuna edastatud ülesande eesmärgist, mille tulemusena muutub keeruliseks või koguni küsitavaks nii üldiste (kõrgema juhtimistasandi) kui ka konkreetsete subjektide eesmärkide saavutamine.
3.Selgitage majanduslike tegurite ja tegurnäitajate ning tulemuste ja tulemusnäitajate olemust. Kuidas sõltub jaotus juhtimistasandist ja püstitatud juhtimisülesandest?
Majandusnäitajad klassifitseeritakse majandusanalüüsis tulemusnäitajateks ja tegurnäitajateks:
• Tulemusnäitajatega väljendatakse eelkõige eesmärgisüsteemi komponente, kuid keerulisemate protsesside puhul on need (vahetute) tulemuste vektori komponentideks, mida hindamiskriteeriumide abil seostatakse eesmärgisüsteemiga. Tulemusnäitajad kirjeldavad alternatiivi elluviimise tulemusi (alternatiivide elluviimise tulemused eesmärkkomponentide lõikes).
• Tegurnäitajad kannavad informatsiooni tulemusnäitajate kujundamise vahenditest (ressurssidest, kuludest) ja teedest (ressursside rakendamise ja kulude tegemise kohtadest), aga samuti tegutsemise tingimustest ja piirangutest. Järelikult on tegurnäitajad otsustusprotsessis alternatiivide väljatoomise ja analüüsi allikaks (ka tulemusnäitajate algandmeteks). Tegurnäitajad ongi selles suhtes majanduslikud tegurid, et väljendavad majanduslikke vahendeid tulemusnäitajate kujundamisel ning meetodeid , kuidas neid vahendeid kasutati.
Siinkohal tuleb märkida, et näitajate jaotumine tulemusnäitajateks ja tegurnäitajateks on tinglik ja võib olla erinev sõltuvalt vaatlusalusest juhtimisaspektist:
• Osa majandusnäitajaid võivad erinevatel juhtimistasandeil esineda erinevas rollis. Näiteks praagi hulk ja osatähtsus toodangu mahus kujutab endast ühelt poolt praaki teinud töötajate töö tulemust (kahju raisatud materjalist, tööajast jms), aga teiselt poolt kollektiivi töö kvaliteeti, mis on ettevõtte majandustegevuse tulemuste kujunemise tähtsaks teguriks .
• Näitajate jaotamine tulemusnäitajaiks ja tegurnäitajaiks oleneb lahendatava juhtimisülesande püstitusest. Üks ja sama näitaja on ühes ülesandes tulemusnäitaja ja teises ülesandes tegurnäitaja rollis. Näiteks tööviljakus, põhivahendite tootlus, toodangu materjali- või energiamahukus on toodangu mahu ja selle omahinna kujunemise analüüsis kasutatavad tegurnäitajad. Kuid nad on ka ise ettevõtte töö tulemuslikkuse tähtsad näitajad ja teistes ülesannetes uuritakse nende kujunemist erisuguste tegurite (tööjõu ja materjali kvaliteet, tööaja, materjali- ja energiakadu, masinate töö- ja seisuaja suhe jms) mõjul. Toodangu mahtu vaadeldakse omakorda ettevõtte kasumi mahtu ja rentaablust kujundava tegurina . Järelikult, vastavalt juhtimisülesande püstitusele tuuakse välja tegevuse vahe- ja lõpptulemusi (tulemuste vektori ja eesmärksüsteemi komponente) kajastavad näitajad ning tegurnäitajad neid tulemusi kujundavate nähtuste ja protsesside iseloomustamiseks.
4.Selgitage tegurite juhitavuse olemust ja tegurite jaotumist juhitavateks ja mittejuhitavateks. Kuidas sõltub tegurite juhitavus juhtimistasandist ja otsustaja käsutuses oleva ajaperioodi pikkusest?
Majandustegevuse tulemusi kujundavad tegurid jaotuvad juhitavateks (reguleeritavateks) ja juhitamatuteks (mittereguleeritavateks).
TEGURITE JUHITAVUSE OLEMUS: Tegurite juhitavus (reguleeritavus) on tunnuseks, mille alusel tegurid kuuluvad kas juhi (otsustaja) käsutuses olevasse vahendite hulka või tema tegevust mõjutavasse väliskeskkonda. Tegurite juhitavus sõltub eelkõige muidugi juhitavast protsessist, kuid samuti püstitatud juhtimisülesande iseloomust ja selle lahendamise ajalistest ja ruumilistest tingimustest. Ei eksisteeri mingit ü ldist tegurite jaotust juhitavateks ja juhitamatuteks.
Ettevõtete majandustegevuse hindamisel võib kasutada järgmist tegurite klassifikatsiooni:
• juhitavad (reguleeritavad) tegurid — nende kasutamine iseloomustab hinnatava
majandussubjekti töö kvaliteeti (töö organiseerimise tase; ressursside kasutamise ratsionaalsus ja intensiivsus jms);
• tinglikult juhitavad (piiratud reguleeritavusega) tegurid — majandustegevuse mõjurid ja
tingimused, millel on võrdlemisi suur inertsus (rajasõltuvus). Nende tegurite arengutase on suuresti määratud varasema arengulooga ja vaatlusalusel perioodil on juhi (otsustaja) poolt ainult osaliselt või suurte raskustega muudetavad (tootmispõhivahendite maht ja struktuur, tööjõu kvaliteet ja töömotivatsioon jms);
• juhitamatud (mittereguleeritavad) tegurid — tegurid ja tingimused, mis ei ole juhi
(otsustaja) poolt muudetavad ja millega juhitav protsess tuleb kohandada (klimaatilised ja
geoloogilised tingimused; EL institutsioonide ja riigi valitsuse kujundatud
JUHTIMISTASAND : Mida kõrgemal positsioonil on subjekt juhtimishierarhias, seda enam tegureid on (muudel võrdsetel asjaoludel) vaadeldavad tema poolt juhitavatena ja seda laiemaks muutuvad nende sihipärase muutmise piirid. Paljud tegurid, mis töökohal tootmises või allüksuse juhtimisel avalduvad etteantud tingimustena, on ettevõtte või kontserni juhtimistasandil juhitavad (reguleeritavad). Juhtimine hierarhiatasemeid mööda allapoole seisnebki madalama astme majandussubjektide tegevuse tingimuste teadlikus (eesmärgipärases) kujundamises, et suunata neid oma heaolu suurendamiseks tegutsema vastavalt kõrgema tasandi püstitatud eesmärkidele.
AJAPERIOODI PIKKUS: Mida pikem on otsustuse elluviimise periood, seda laiemaks muutuvad tinglikult juhitavate tegurite võimaliku muutmise piirid. Kui kuu või ka aasta jooksul on tootmispõhivahendite mahus ja struktuuris sageli raske suuri muutusi teha (neid tuleb käsitleda etteantud tingimustena), siis pikemas perspektiivis on ka põhivahendid täielikult uuendatavad.
5.Selgitage alternatiivide kujunemist tegurnäitajatest lähtudes. Selgitage alternatiivide ruumi olemust ja juhitavate tegurite rolli alternatiivide ruumi kujunemisel.
Tegurite juhitavus määratakse otsustuse elluviimise konkreetsete ajaliste ja ruumiliste tingimustega. Tegurite juhitavuse adekvaatsest analüüsist sõltub paljuski otsustuse ettevalmistamise protsessi edasine edukus. Tegurite juhitavusest lähtudes jagatakse majandussubjekti tegevusruum tema poolt kujundatavaks alternatiivide ruumiks ja tema tegevuse tulemusi mõjutavaks väliste tegurite ruumiks.
Alternatiivid kujundatakse juhitavate tegurite konkreetsete väärtuste kombinatsioonidena (tinglikult juhitavate tegurite väärtused juhi määratavas muutumise piirkonnas). Alternatiivseks tegutsemisvariandiks on juhitavate tegurite konkreetsete väärtuste igasugune kombinatsioon (igalt juhitavalt tegurilt üks väärtus), mille juht (otsustaja) võiks teostamiseks välja valida. Alternatiivide kogumi piiritlemiseks tuleb selgeks teha kõigi tegurnäitajate (võimaliku) muutmise piirkonnad vaatlusaluse juhi (otsustaja) seisukohalt. Alternatiivide kogumit piiritlevad seega juhitavate tegurite muutumise intervallid .
Juhi (otsustaja) käsutuses on üldjuhul mitu juhitavat tegurit, mille väärtustest kombineeritakse vaatlusalused alternatiivid. Juhitavad tegurid kujutavad endast sel juhul alternatiivide ruumi koordinaattelgi, alternatiive kujutavad aga selle ruumi punktid. Tulemiseks võimalik koostada kahemõõtmeline alternatiivide ruum (antud juhul alternatiivide väli).
6.Selgitage juhitavate tegurite muutumise iseloomu (pidev, diskreetne , kvalitatiivselt erinevad väärtused) mõju alternatiivide kogumi kujunemisele.
Konkreetse alternatiivi kirjeldamine tähendab vastava punkti xij koordinaatide väljatoomist juhitavate tegurite X1 ja X2 kui koordinaattelgedega määratletud ruumis. Seejuures võib tegurite muutumine teoreetiliselt olla:
• pidev – teguri muutumine on täpselt mõõdetav (näiteks, alternatiivi teostamist iseloomustav ajakulu)
• ligilähedaselt pidev – teguri muutumine ja selle tagajärg on umbes-täpselt mõõdetav (näiteks alternatiivi teostamiseks kuluv rahasumma sendi täpsusega);
• ühtlaselt diskreetne - täpse määratlusega muutumise iseloom (näiteks alternatiivi teostamiseks vajalik töötajate arv);
•kvalitatiivselt erinevate üksikväärtustega – muutumise iseloom teguritel pole üheselt määratletav (näiteks alternatiivi teostamiseks vajaliku tehnoloogia valikuvariandid).
Praktiliselt on aga enamasti kirjeldatav siiski ainult loenduv arv alternatiive, kusjuures see arv võib olla väga piiratud.
7.Selgitage tegurite omavaheliste seoste tähtsust alternatiivide kujunemisele ja alternatiivide kogumile.
Majandusnäitajad üldjuhul sõltuvad üksteisest, st ühe näitaja väärtuse muutmisega kaasneb temaga seotud näitajate väärtuse muutumine. See tähendab aga otsustuse ettevalmistamise seisukohalt, et juht (otsustaja) ei saa tegelikult omavahel kombineerida kõiki väärtusi, mis jäävad tegurite muutumispiirkonda. Tegurite üksteisest sõltuvus tähendab ka, et ühe tegurnäitaja muutumise piirid sõltuvad mingi
teise teguri tasemest.
8.Selgitage alternatiivide ruumi siseseoste analüüsimist struktuurivõrrandite süsteemi abil ja selle lähenemisviisi puudusi.
Majandusanalüüsis kasutatav tegurnäitajate süsteem on üldjuhul hierarhilise struktuuriga, st tegurnäitajad on üksteisega seotud põhjuslike seoste kaudu. Struktuurivõrrandid iseloomustavadki põhjus-tagajärg-seoste süsteemi teguriruumis. Struktuurivõrrandite süsteemi koostamine on kahtlemata sammuks edasi alternatiivide ruumi piiritlemise probleemi põhjendatud lahendamisel. Nende võrrandite lülitamine matemaatilisse modelleerimisse võimaldab oluliselt tõsta lahendusvariantide kvaliteeti. Puudused:

• Esiteks, struktuurivõrrandite koostamise statistilised raskused: tegurnäitajate statistiline seos (multikollineaarsus) põhjustab seosevõrrandite parameetrite ebastabiilsust ja madalat usaldusväärsust.
  

• Teiseks, analüütilised raskused: mitmemõõtmeliste struktuurivõrrandite parameetreid ei ole tegurnäitajate statistilise seotuse korral võimalik kasutada analüütilistel eesmärkidel. Seetõttu jääb tunnetamata konkreetsete alternatiivide kujunemise protsess.
  
• Kolmandaks, objektiivsed ja subjektiivsed raskused otsustuse ettevalmistamisel: juht (otsustaja) ei suuda objektiivsetel põhjustel sihipäraselt suunata alternatiivide kujundamise protsessi. Ülaltoodud raskuste tõttu tekib subjektiivselt usaldamatus otsustuse ettevalmistamisel saadud tulemuste vastu, eriti kui tulemus ei vasta juhi (otsustaja) kogemuste ja intuitsiooni põhjal oodatud tulemustele. Sellistes tingimustes eelistab juht traditsioonilisi (kogemuslikke, intuitiivseid) lahendusi. Erialakirjanduses käsitletakse neid raskusi aktseptantsi probleemile lahenduse otsimise raames.
  
• Neljandaks, informatsioonilised raskused: struktuurivõrrandid peegeldavad (või peaks peegeldama) ainult tegurite põhjuslikke seoseid. Väärtuslikku informatsiooni alternatiivide olemuse kohta kannavad aga ka tegurnäitajate statistilised seosed, mis on põhjustatud protsessi (nähtuse) statistiliselt vahetult mittemõõdetavate sisemiste latentsete omaduste mõjust neile näitajaile. Seda informatsiooni tegurite põhjuslikke seoseid kajastavad struktuurivõrrandid ei sisalda, mille tõttu võivad alternatiivide ruumi piiritlemisel tekkida olulised ebatäpsused.
  

9.Selgitage komponentanalüüsi võimalusi alternatiivide ruumi siseseoste analüüsimisel.
Komponentanalüüsi meetodeid kasutatakse sünteetiliste statistiliselt sõltumatute tegurnäitajate väljatoomisel. Komponentanalüüsi rakendamise tulemusena edastatakse lähtenäitajate Xi variatsioon sünteetiliste komponentide Fj variatsiooni kaudu. Informatsiooni sisalduselt on need kaks näitajate süsteemi võrdväärsed.
Komponentanalüüsi kaudu edastatavad sünteetilised komponendid ei ole omavahel statistiliselt seotud (korreleeritud), st komponendid on alternatiivide ruumi ortogonaalsed koordinaatteljed. Nende kasutamine otsustuste ettevalmistamisel likvideerib raskused (probleemid), mis on seotud alternatiivide ruumi piiritlemisega (piiride funktsionaalse vormi määratlemisega). Eri komponentide kõigi väärtuste kombinatsioonid on võimalikud ja järelikult kujutavad endast sõltumatuid alternatiivseid tegutsemisvariante.
Sünteetiliste komponentide statistiline sõltumatus tagab otsustusteooria ja majandusanalüüsi teooria käsitlusviiside integratsiooni alternatiivide määratlemisel. Sünteetilised komponendid tagavad tegurnäitajate rollis parema ülemineku otsustusprotsessi üldistatud mudelile kui tegurite süsteemi iseloomustavad vahetud lähtenäitajad. Komponendid on ka analüütiliselt paremini interpreteeritavad ja võimaldavad teostada kergesti jälgitavaid (läbinähtavaid) juhtimiseksperimente.
Üleminek tegurnäitajate süsteemi sünteetilistele ortogonaliseeritud (sõltumatutele) komponentidele võimaldab ilma sisulise informatsiooni kaota oluliselt kokku suruda alternatiivide ruumi kirjeldust. Algsete (vahetult mõõdetavate) tegurnäitajate statistilised seosed (kovariatsioon) tähendavad, et need näitajad kirjeldavad korduvalt juhitava protsessi üht ja sama omadust või funktsioneerimise seaduspärasust. Näiteks töötajate arv ja tootmispõhivahendite maksumus peegeldavad ettevõtte suurust erinevast aspektist . Komponentanalüüsi meetodiga surutakse selline informatsioon kokku üheks komponendiks.
Komponentanalüüsi tähtsaks omaduseks on see, et ta ekstraheerib (toob välja) komponendid järjekorras, mis vastab nende panusele (osatähtsusele) algnäitajates sisalduva informatsiooni (st variatsiooni) kirjeldamisel. Esimestes komponentides kajastub peamine osa algnäitajate variatsioonist ja seega ka juhitava protsessi peamised (algnäitajate variatsiooni esilekutsuvad) omadused ja seaduspärasused – eelkõige selline informatsioon aga huvitabki juhti (otsustajat). Viimased komponendid kirjeldavad lähtenäitajate väheolulisi (juhuslikke, spetsiifilisi) muutusi, mille kutsuvad esile vähem tähtsad põhjused* või näiteks statistilised ebatäpsused (mõõtmis-, arvutus- ja kommunikatsioonivead). Vastavalt uurimuse eesmärgile lülitatakse edasisse analüüsi ainult mõned sünteetilised komponendid, eriti kui nende arvele langeb põhiline osa (oluline protsent) algsete tegurnäitajate summaarsest variatsioonist. Nii on võimalik analüüsitavate tegurnäitajate arvu vähendada sageli 3–4 korda, ilma lahendatava otsustusülesande seisukohalt olulist informatsiooni kaotamata. Selle tulemusena muutub alternatiivide analüüs palju ülevaatlikumaks ja juht (otsustaja) saab täpsema ettekujutuse alternatiivide ruumi mõõtmelisusest.
Komponentanalüüsi meetodi kasutamine ja üleminek tegurisüsteemi sünteetilistele ortogonaliseeritud komponentidele lihtsustab ka algsete tegurnäitajate valiku etappi . Traditsioonilise analüüsi puhul püütakse teha kõik, et vähendada vaatlusaluste tegurnäitajate arvu ja vältida kogu otsustusprotsessi koormamist liigse tööga. Sellega piiratakse aga mingite aprioorsete eelduste mõjul vaatlusaluste alternatiivide ruumi ja kaotsi võivad minna ka ettevalmistatava otsustuse seisukohalt olulised piirkonnad. Komponentanalüüsi korral võime alternatiivide analüüsi esimeses staadiumis kaasa haarata kõik teoreetiliselt võimalikud tegurid ja neid kajastavad näitajad. Komponentanalüüsiga filtreeritakse näitajate algkogumi variatsioonist välja otsustuse ettevalmistamiseks vajalik (oluline) informatsioon ja selgubki alternatiivide ruumi tegelik mõõtmelisus.
LK 107
1.Selgitage väliskeskkonna mõju erinevusi erinevate alternatiivide suhtes ja alternatiivide elluviimise tulemuste suhtes.
Subjektide tegutsemise väliskeskkonda tuleb juhitava protsessi seisukohalt käsitleda eksogeense suurusena, sest seda ei saa kujundada juht (otsustaja). Samas ei tohi väliskeskkonna struktuuri ja mõju mehhanismi suhtuda nagu spetsiifilisse „musta kasti“, mis väljastpoolt kujundatuna ei vaja sisulist analüüsi juhi (otsustaja) poolt. Juhtimises kontsentreeritakse tähelepanu erinevate tegevusvariantide tulemuste võrdleva hindamise probleemidele väliskeskkonna määramatuse tingimustes ja arvestades keskkonna mõju erinevusi tegutsemisalternatiividele, ilma määramatuse ja mõju kujunemist sisuliselt analüüsimata. Juhtimispraktikas ei ole selline käsitlus õigustatud, sest juhtimise peamine raskus tuleneb just väliskeskkonna struktuuri ning selle mõju mehhanismi ja intensiivsuse väljatoomise probleemidest:

kõigi vaatlusaluste alternatiivide suhtes (erinevatele tegevusvariantidele mõjuvad erinevad tegurid: näiteks on ilmastiku mõju kontserdi korraldamisele vabas õhus oluline ja saalis väike; samas on saali mahutavusel sageli oluline kontserdile mõju, mis puudub vabaõhukontserdil);

alternatiivide elluviimise kõigi tulemuste (majanduslike, sotsiaalsete, keskkonnaalaste jms) suhtes. Erinevalt tegevusvariantidest, mille puhul juht opereerib tema käsutuses olevate teguritega (ressurssidega), iseloomustab paljusid väliskeskkonna tegureid määramatus. Määramatus otsustusprotsessis on sageli tingitud info puudumisest või selle ebapiisavast hulgast, aga samuti info usaldusväärsusest. Väliskeskkonna mõju hindamisel on just info see ressurss, millele toetudes valib juht (otsustaja) teostatava alternatiivi.
2.Selgitage väliskeskkonna määramatuse erinevate liikide olemust.
1) põhimõtteline määramatus, näiteks kvantmehhaanika teatud situatsioonides;
2) määramatus, mida tekitab vaadeldav objektide ja elementide üldarv, näiteks kui
elementide arv ületab suurusjärgu 10;
3) määramatus, mille põhjuseks on informatsiooni ebapiisavus ja ebausaldatavus
tehnilistel, sotsiaalsetel ja muudel põhjustel;
4) määramatus, mida ei saa kõrvaldada info hankimise liiga kõrge või üle jõu käiva hinna tõttu;
5) määramatus, mis on põhjustatud otsuse vastuvõtja poolt tema ebapiisavate teadmiste ja kogemuste tõttu – otsustav otsustaja ei tunne piisavalt hästi tegureid, mis kujundavad
vastuvõetava otsuse tulemust;
6) määramatus, mis tuleneb piirangutest otsustusprotsessis (ajalised ja ruumilised
piirangud, mis iseloomustavad otsustust mõjutavaid tegureid);
7) määramatus, mida kutsub esile vastase (konkurendi) tegevus, mis kujundab otsuse
tulemust.
3.Selgitage väliskeskkonna laia ja kitsa käsitluse olemust.
Kitsa käsitluse järgi – juhitavate tegurite (alternatiivide) ja juhitamatute tegurite (väliskeskkonna) määratud ruumid moodustavad ühtse vastastikku seotud terviku – vaadeldava subjekti tegevusruumi. Kõik, mis jääb väljaspoole alternatiivide ruumi, on vaatlusaluse subjekti jaoks väliskeskkonnaks selle mõiste laias tähenduses. [Ehk mis on alternatiivise ruumis sees, see on kitsas käsitlus ja mis jääb väljaspoole alternatiivide ruumi, on lai käsitlus.] Juhtimisotsuste ettevalmistamisel ei ole niisugune lai väliskeskkonna käsitlus mõttekas. Juhitava protsessi väliskeskkonnana käsitletakse juhtimisotsuse ettevalmistamisel ainult neid juhitamatuid tegureid, mis avaldavad olulist mõju juhitavate tegurite väärtuste valikulele või alternatiivide realiseerimise tulemustele. Näiteks seatakse seaduste, normide ja standarditega piirangud juhitavate tegurite väärtuste valikule, et vältida juhitavast protsessist tulenevaid negatiivseid mõjusid loodusele, inimeste tervisele, sotsiaalsele keskkonnale. Monopoolsed ettevõtted allutatakse institutsionaalsete kontrolliorganite regulatsioonidele, et need ei suurendaks oma kasumit lihtsa hindade tõstmisega tarbija arvel, vaid säästlikuma majandamisega (rakendatud ressursside ja tehtud kulude kokkuhoiu teel).
4. Selgitage väliskeskkonna seisundite väljatoomise etappide olemust.
Väliskeskkonna struktuuri (st väliskeskkonna võimalike seisundite) väljatoomine hõlmab järgmisi analüüsietappe:
Esiteks tehakse kindlaks vaadeldavas protsessis majandustegevuse tulemusi mõjutavad juhi poolt juhitamatud tegurid (väliskeskkonna tegurid);
Teiseks tuuakse välja juhitamatute tegurite väärtuste kombinatsioonid, mis kujutavad endast väliskeskkonna seisundeid.
5.Milles seisneb otsuse elluviimisele järgnev analüüs väliskeskkonna mõjust ja selle vastavusest otsuse ettevalmistamisel prognoositule?
Vastuvõetud otsuse elluviimise järel on samuti oluline eraldi ja selgelt välja tuua väliskeskkonna mõju tegelikult saavutatud tulemusele ja selle erinevus otsuse ettevalmistamisel prognoositust. Alternatiivide realiseerimise planeeritust halvemate (negatiivsete) tulemuste puhul püütakse sageli kogu süü töö nõrga tulemuslikkuse eest veeretada väliskeskkonna (juhitamatute) tegurite negatiivsele mõjule, st ettenägematule ebaõnnele. Sageli püütakse sellise väliskeskkonnast tuleneva „ebaõnnele“ viitamisega varjata otsuse vastuvõtmisel (alternatiivide elluviimise tulemuste prognoosimisel) tehtud vigu.
Otsuse elluviimise järel tuleb väliskeskkonna mõju analüüsiga anda selged vastused järgmistele küsimustele:

kui palju erinesid väliskeskkonna tegurite tegelikud väärtused tegevusvariandi elluviimisel nende tegurite prognoositud väärtustest otsuse vastuvõtmisel?

kas väliskeskkonna tegurite tegelike väärtuste erinevus prognoositust muutis analüüsitud tegevusvariantide paremusjärjekorda otsuse vastuvõtmisel või oli väliskeskkonna prognoosist erinevuse mõju üldine ja ühtlane kõigi otsuse ettevalmistamisel analüüsitud tegevusvariantide lõikes?

üldise ja ühtlase väliskeskkonna tegurite tegelite väärtuste prognoosist erinevuse korral tuleb otsuse vastuvõtmisel valitud ja ellu viidud tegevusvarianti kui parimat võimalikku võrrelda ainult passiivse olekuga (tegevusetusega) – kas aktiivne tegevus oli selles valdkonnas üldse õigustatud juhitava protsessi paremasse seisundisse viimise eesmärgi seisukohalt hinnatuna?

kui väliskeskkonna tegurite tegelike väärtuste erinevus otsuse ettevalmistamisel prognoositust muutis tegevusvariantide paremusjärjestust (valiti ebasoodne tegevusvariant) või ilmneb aktiivse tegevuse kahjulikkus (kasulikum olnuks otsustamisel valida tegevusetus), siis tuleb kontrollida väliskeskkonna tegurite väärtuste kujunemise riskianalüüsi põhjendatust – kas väliskeskkonnas toimunud „ ootamatu “ muutuse risk oli tegevusvariantide kasulikkuse prognoosimisel adekvaatselt arvesse võetud?

kui suur oli alternatiivi elluviimise tegelike tulemuste erinevus prognoositud tulemustest väliskeskkonna tegurite tegelike väärtuste erinevuse tõttu prognoositud väärtustest?
6.Selgitage väliskeskkonnale lähenemise erinevusi sõltuvalt sellest, kas juhitamatud tegurid on looduslikud või ühiskondlikes institutsioonides või läbirääkimistel kujundatud?

• Kui mingid juhitava protsessi kulgemise välistingimused (klimaatilised, meteoroloogilised, füsioloogilised ja teised sellesarnased, samuti stiihiliselt tekkivad ökoloogilised) on oma olemuselt juhitamatud, siis on juhtimise kvaliteedi tõstmise ainsaks võimaluseks neid tingimusi paremini tundma õppida ja arvestada nende mõju otsustuse ettevalmistusel. Selliste tingimuste hulka kuuluvad enamiku majandussubjektide jaoks ka turutingimused, millega neil tuleb ennast kohandada.
  

• Kui aga juhitamatud tegurid kujunevad kõrgemalseisvate organite (normatiivid, maksud , trahvid jms regulatsioonid ), tuleb oma tegevus küll väliskeskkonna tingimustega vastavusse viia, kuid samal ajal on vajalik ka väliskeskkonna kujunemist mõjutavate subjektide tegevuse pidev ja järjekindel analüüs leidmaks nende mõjutamise võimalusi endale soodsate tingimuste saavutamiseks. Selliste tegurite tulevast arengut prognoosides tuleb arvestada, et nad kujunevad tavaliselt ühiskondlikus (poliitilises) protsessis, milles juht (otsustaja) peaks ennast nägema kohaneja kõrval ka osalisena. Väliskeskkonna kõrgematel juhtimistasanditel kujundatavate tingimuste koordineerimises, tasakaalustamises ja mõjukuse suurendamises peituvad majanduse arengu kiirendamise suured reservid .
  

• Osade tegevuse tingimuste kujundamisel tuleb aga juhil (otsustajal) suhelda aktiivset koostööpartneritega (toodete ja teenuste hinnad ning kvaliteedinõuded, tarnetähtajad jms lepingutingimused). Lepingu sõlmimise järel on need juhitamatud tingimused, mida tuleb järgida. Nende kujundamisel langeb juhile (otsustajale) suur vastutus oma turupositsiooni parimaks realiseerimiseks võimaluste ja argumentide leidmisel.
  

7.Selgitage majanduse ja ühiskonna teiste allsüsteemide vastastikuste seoste olemust ja nende dünaamilise ja struktuurse tasakaalustamise eeldusi.
Kõige üldisemalt kujundavad majandusprotsesside toimimist nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt teiste ühiskonna allsüsteemide (tehnilise, sotsiaalse, poliitilise, juriidilise ja kultuurilise) tingimused ning ökoloogiline keskkond. Sotsiaalpoliitilised, õiguslikud ja teised tingimused määravad majanduslikult otsustusülesande lahenduse struktuuri ja püstitatud eesmärkide saavutamise võimaliku taseme. Klimaatilised ja meteoroloogilised tingimused, tootlike jõudude ning sotsiaalse infrastruktuuri tase, samuti toodangu turustamise tingimused määravad näiteks põllumajanduskultuuride kasvupinna optimaalse struktuuri parameetrid ja võimaliku kogusaagi maksimaalse väärtuse.
Dünaamiliselt tasakaalustatud jätkusuutliku käsitluse eelduseks on oskus kujundada lühiajalised arengueesmärgid lähtudes nende pikaajalisest perspektiivsest mõjust. Struktuuriliselt tasakaalustatud jätkusuutliku käsitluse eelduseks on oskus hinnata ühes ühiskonna alamsüsteemis toimunud muutuste tagajärgi kõigi teiste alamsüsteemide funktsioneerimise ja arengu kriteeriumide alusel.
8.Selgitage vertikaalsete juhtimisseoste ja horisonaalsete koostöösuhete olemust juhitava protsessi väliskeskkonna kujundamisel.
(Majanduse jätkusuutliku arengu tagamiseks peab tasakaalustama majandussubjektide
vertikaalsed ja horisontaalsed seosed.)
Kuigi majandussubjektide horisontaalsete seoste tasakaalustamise ülesande suudab turg peamises osas enam-vähem täita. Probleemid tekivad turutõrgete (infotõrked, välismõjud, monopoli jms) esinemiselm aga sotsiaalse õigluse tagamisel . Sel juhul püüab valitsus regulatsioonide ja rahalise sekkumise abinõudega (maksud, subsiidiumid, toetused jms), kindlustusmehhanismidega ja avaliku sektori poolsete teenuste pakkumisega turutõrkeid ületada, nii et majandussubjektid saaksid valitsuse poolt kujundatud välistingimustes omavahelised horisontaalsed suhted turu kaudu tasakaalustada.
Majandusarengu (eesmärkide saavutamise) võimalikult parema taseme saavutamiseks on tähtiskorrastada majandussubjektide vertikaalsed juhtimisseosed. Valitsus peaks sekkuma majandusprotsessidesse ainult turutõrgete ületamiseks ja sotsiaalse õigluse tagamiseks. Seega saame vertikaalsetest juhtimisseostest rääkida peamiselt ettevõtete erinevate juhtimistasandite vahel. Siiski peame arvestama, et ka ühiskonna tasemel juhitakse ühiskonna liikmeid, sh majandussubjekte, teatud küsimusi seadustatud käskude-keeldudega, mille täitmist administratiivselt kontrolitakse ja rikkumise eest riigivõimu jõuga karistatakse. Vertikaalsetest juhtimisseostest sõltub väga paljuski ka horisontaalsete seoste iseloom ja struktuur. Ühiskonna juhtimise vertikaalne organisatsioon majanduslike meetmete abil ei ole ühtne tervik. Raske on kujundada majandusmeetmete kompleksset süsteemi, mis võimaldaks ladusalt realiseerida ühiskonna arengu vajadusi. Seetõttu püütaksegi majandussubjekte suunata ka administratiivsete abinõudega (käskude ja keeldudega). Juhtimise administratiivsed impulsid ei ole aga sageli majanduslikult piisavalt põhjendatud või toimivad koguni otseselt vastu majandusliku otstarbekuse nõuetele.
LK 110
1.Tooge välja juhitava protsessi väliskeskkonna analüüsi etapid?
Juhitava protsessi väliskeskkonnaga kohaldamise analüütilisel kindlustamisel võib esile tõsta järgmised etapid:
a) tuua teoreetilise analüüsiga välja juhitamatud tegurid, millel võib kvalitatiivsest seosteanalüüsist lähtudes olla mõju juhitavale protsessile, st võib eeldada nende tegurite mõju püstitatud juhtimisülesande alternatiivide sisenditele või elluviimise tulemustele;
b) modelleerida kvantitatiivselt juhitamatute tegurite taseme (väärtusste) muutumistendentsid alternatiivi teostamise ajaks ja juhitamatute tegurite mõju
intensiivsus nii juhitavatele teguritele (alternatiivide ruumile) kui ka alternatiivide
realiseerimise tulemustele juhitava protsessi senist toimimist või analoogseid protsesse iseloomustavate andmete alusel;
c) prognoosida juhitamatute tegurite väärtused (tase ja hajuvus) alternatiivide elluviimise ajal ning nende tegurite mõju tulemus nii juhitavatele teguritele (alternatiivide ruumile) kui ka alternatiivide elluviimise tulemustele (väliskeskkonna tegurite väärtuse prognoosimist).
d) määrata alternatiivide elluviimise tulemuste objektiivselt tingitud (normatiivne) tase juhitamatute tegurite prognoositud väärtuste ja mõju intensiivsuse alusel, arvestades seejuures väliskeskonna tegurite kujunemist iseloomustava määramatusega.
2.Selgitage väliskeskkonna teoreetilise kvalitatiivse analüüsi olemust ja probleeme väliskeskkonna piiritlemisel. Milles seisneb kvalitatiivse analüüsi sisemise ja välise komplekssuse tähtsus?
Juhitamatute tegurite väljatoomine toimub majandusprotsesside kvalitatiivse analüüsiga. Kõigist väliskeskkonna võimalikest teguritest eraldada ainult need, mille puhul võib eeldada mõju juhitavale protsessile püstitatud juhtimisülesande aspektist hinnatuna. See tähendab, et lõpmatust hulgast teoreetiliselt võimalikest seostest ja mõjudest võetaks vaatluse alla ainult need, millel konkreetse juhtimisülesande piires võib olla praktiline tähtsus alternatiivse tegevusvariandi valimisel. Etapi olemus seisneb püstitatud juhtimisülesande väliskeskkonna ja juhitava protsessi põhjus-tagajärg-seoste analüüsis püstitatud juhtimisülesandega määratud piirides. Selle analüüsietapi kvaliteedi tagamisel on peamiseks nõudeks seoste uurimise komplekssuse tagamine. Võib eristada uurimistöö sisemist ja välimist komplekssust.
Väliskeskkonna piiritlemisel esinev probleem seisneb selles, kui mõned tähtsad seosed väliskeskkonnaga jäävad tähelepanud alt välja. See tähendab, et juhtimisülesannet ei käsitleta kompleksselt ning ülesande sisestruktuur esitatakse puudulikult. Mittekompleksse käsitluse tulemusena suureneb otsustusprotsessis määramatus, st väliskeskkonna prognoosimata jäänud mõju alternatiivide elluviimise tulemustele. Tulemuseks võib olla tegutsemine (näiteks investeerimisprojekti läbiviimine) olukorras, milles kõige kasulikum on passiivne alternatiiv (tegevusetus), või valitakse vale (ebasoodne, mitteparim) tegutsemisvariant.
Analüüsi komplekssuse tagamisel on lähtepunktiks sisemine komplekssus – püstitatud juhtimisülesande terviklik käsitlemine. See tähendab, et välja tuleb tuua kõik otsuse ettevalmistamise seisukohalt tähtsad juhitava protsessi elemendid ja parameetrid, sõlmpunktid ning nende seosed. See on tähtis seetõttu, et neil erinevatel elementidel, parameetritel ja sõlmpunktidel on mingi oma järjestus ja sõltuvussuhted (seosed), mida on tähtis välja tuua, teadmaks kuidas mingi komponent mõju avaldab. See on aluseks välise komplekssuse tagamisele, et seoseid saaks iseloomustada. Välise komplekssuse tagamine tähendab, et iseloomustatakse igakülgselt väliskeskkonna tegurite seoseid püstitatud juhtimisülesande peamiste elementidega. Tähtis, kuna seosed avaldavad mõju tulemustele, seda nimetatakse põhjus-tagajärg-seosteks. Näiteks on väliskeskkonna elemente, mis vahendavad tagasisidet kahe protsessi parameetri vahel. Või mõjutavad kaudselt tulemusi jne (lk 109 joonis).
3.Milles seisneb väliskeskkonna kvantitatiivse analüüsi olemus ja tähtsus väliskeskkonna piiritlemisel?
Kvantitatiivse analüüsi tulemusena konstrueeritakse väliskeskkonna tegurite taseme (väärtuste) prognoosimudelid ja väliskeskkonna tegurite poolt juhitava protsessi parameetritele avaldatava mõju intensiivsust kvantitatiivselt hindavad mudelid. Sellega tekib võimalus prognoosida väliskeskkonna tegurite muutumist ja toimunud muutuste mõju valitud tegutsemisvariandi elluviimise tulemustes.
Prognoosi- ja seosemudelite kvantitatiivse analüüsi käigus aheneb oluliselt vaatlusaluste mittejuhitavate väliskeskkonna tegurite ring:
Esiteks võib edasise vaatluse alt välja jätta need mittejuhitavad tegurid, mis jäävad püstitatud juhtimisotsuse elluviimise ajal muutumatuks, st juhtimisülesande püstitamisel on teada nii nende tegurite väärtus kui ka mõju intensiivsus – muutumatu väärtuse ja mõjuga tegurid ei saa ju otsuse elluviimisel põhjustada mingeid muutusi ei vaatlusalustes alternatiivides ega nende alternatiivide elluviimise tulemustes.
Teiseks jäävad analüüsi alt välja ka need juhitamatud tegurid, mille mõju intensiivsus on juhtimisülesandega piiritletud tingimustes juhitavale protsessile nullilähedane – selliste tegurite mõju võib juhtimisülesande lahenduse kvaliteedi kaotust kartmata analüüsist välja jätta. Otsuse ettevalmistamiseks eraldatav ajaressurss on tavaliselt piiratud ja vähemtähtsad aspektid tuleb nagunii kõrvale jätta. Arvestada tuleb ka otsuse ettevalmistamiseks kulutatavate ressursside tõhusust – eeldatavalt väga väikese mõjuga väliskeskkonna tegurite mõju analüüsile kulutatud ressurssi väärtus võib kujuneda suuremaks kui analüüsiga saavutatav tulemuste paranemine.
Tähtsus väliskeskkonna piiritlemisel seisneb selles, et eemaldatakse sellised väliskeskkonna tegurid, mis ei mõjuta juhtimisülesande lahenduse kvaliteeti ning see teeb otsustamise palju lihtsamaks. See toob analüüsi sisse ka rohkem täpsust ning saavutatav tulemus on eeldatavalt parem.
LK 117
1.Milles seisneb juhitava protsessi väliskeskkonna tingimuste muutumise prognoosimise vajalikkus otsuse ettevalmistamisel?
Väliskeskkonnal on suur tähtsus majandussubjektide tegevuse suunamisel ja tegevuse tulemuslikkuse kujundamisel. Seetõttu on oluline võimalikult täpselt prognoosida nende seisundite iseloomu juhtimisotsuse (valitud tegevusvariandi) elluviimise ajal. Need prognoosid suudavad paljude tegurite puhul anda ainult nende tulevikuväärtuste kujunemise ligikaudsed piirid, st väliskeskkonna tegurite väärtusi ja neist kombineeruvaid väliskeskkonna seisundeid iseloomustab üldjuhulväiksem või suurem määramatus. Väliskeskkonna määramatus raskendab oluliselt alternatiivide elluviimise tulemuste kasulikkuse tulemuste hindamist ja nende võrdlevat analüüsi analüüsitavate tegevusvariantide lõikes. Juhtimisotsuste põhjendatuse suurendamise oluliseks suunaks on määramatuse vähendamine otsuse elluviimise ajal kujunevate juhitava protsessi väliskeskkonna tingimuste prognoosimisel. Alternatiivide elluviimise tulemuste hindamise ja võrdlemise edukus oleneb sellest,kuivõrd täpselt suudetakse otsuse ettevalmistamisel ennustada alternatiivide elluviimise ajal ilmnevate konkreetsete välistegurite väärtused.
2.Millised on peamised lähenemisviisid juhitava protsessi väliskeskkonna tingimuste muutumise prognoosimisele?
Prognoosimisviisid, lähtudes erinevatest eeldustest kasutatava informatsiooni iseloomu kohta:
1) prognoos ajateguri alusel ehk inertsil põhinev prognoos;
2) tegurite muutumisi iseloomustavatele aegridadele toetuv prognoos;
3) tegurite ruumilistele erinevustele (vaatlusaluste majandussubjektide kaupa) toetuv
prognoos;
4) kombineeritud prognoosimisviis, mis ühendab erinevate subjektide kaupa vaadeldavaid tegur-tulemusnäitajate aegridu.
3.Selgitage nähtuse sisemisele inertsile toetuva prognoosimetoodika olemust ja selle peamisi puudusi.
Inertsile tugineva prognoosi korral esitatakse kogutud informatsioon juhitamatute väliskeskkonna tingimuste taseme senisest kujunemisest vastavate tingimuste väärtuste aegridade kujul. Ajateguri alusel prognoosides eeldatakse, et ajas stabiilsed on nii tegurite absoluutsete juurdekasvude kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed parameetrid väärtuse kui ka tegurite mõju intensiivsus. Ülaltoodust lähtudes kasutatakse inertsile tuginevat prognoosimist prognoositava nähtuse muutumise trendide modelleerimiseks, sest trend on tavaliselt prognoositava nähtuse muutumise peamine komponent ja kõige stabiilsem osa.
PUUDUSED:
Inertsile tugineva prognoosi korral on ennustatavad ainult üldised väliskeskkonna teguri muutumise omadused ja seaduspärasused, mis peegeldavad püsivaid põhjus-tagajärg suhteid. Absoluutselt püsivaid omadusi ja seaduspärasusi väliskeskkonna teguritel aga ei eksisteeri ja seetõttu ei ole ka prognoositav teguri tase üheselt determineeritud. Väliskeskkonna teguri muutumise seaduspärasuse realiseerimisel ilmnevad konkreetsest situatsioonist tulenevad iseärasused, mida ei ole võimalik prognoosida. See tähendab, et täpne prognoos ei ole võimalik. Prognoosiga saame ainult välja tuua intervalli või piirkonna, milles väliskeskkonna teguri prognoositav väärtus peaks asuma. Selle piirkonna või intervalli piirid jäävad aga hägusaks. Niisugust määramatust nimetatakse prognoosi jääkmääramatuseks, mida põhjustab objektiivne juhuslikkus.
Juhitamatu väliskeskkonna teguri sisemist inertsi iseloomustavate mudelite (trendimudel, tsükliliste kõikumiste mudelid jt) alusel leitakse selle teguri oodatavad keskmised väärtused tulevastel ajamomentidel. Prognoositava teguri tegelik väärtus kõigub mudeli abil saadud keskmise ümber. Juhtimisotsuste ettevalmistamisel leitakse väliskeskkonna tingimuse tulevikuväärtuse usalduspiirid ja prognoositavate tingimuste tegelike väärtuste jaotumise seaduspärasus nendes piirides.
4.Selgitage juhitava protsessi väliskeskkonna tingimuse ja selle determinantide aegridadele tugineva prognoosimetoodika olemust ja selle peamisi puudusi.
Väliskeskkonna tingimuste muutumist määravate determinantide aegridadena esitatud vaatlustele tuginev prognoos nõrgendab prognoositava välistingimuse olemuse kohta tehtud lähte-eeldusi. Selle tulemusena suureneb prognoosi paindlikkus. Lähteinformatsioon esitatakse aegridadena, mis iseloomustavad prognoositavat väliskeskkonna tingimust S ja selle taste kujundavaid tegureid Dk.
Väliskeskonna tingimuse determinantide aegridade alusel tehtud prognoosi puhul langeb ära eeldus, et väliskeskkonna tingimust määravate determinantide kompleksi absoluutsed
juurdekasvud on prognoosiperioodil konstantse suurusega. Iga determinandi Dk muutumist minevikus (vaatluste aegrida ) ja oodatavat muutumist tulevikus käsitletakse eraldi. Üldiste seaduspärasuste kõrval tuuakse iga teguri puhul välja ka selle muutumise spetsiifilised iseärasused. Säilib aga eeldus, et tulevikku kanduvad üle determinantide mõju kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed parameetrid. Sellest hoolimata avatakse välistingimuse S kujunemise põhjus-tagajärg-seosed üksikasjalikumalt (tegurite Dk lõikes) kui tingimuse muutuste inertsile tugineva prognoosimise korral.
Determinantide Dk aegread on üldjuhul omavahel tihedas statistilises seoses, eelkõige neis sisalduvate trendide tõttu.
PUUDUSED:
Väliskeskkonna tingimuse determinantide aegridadele tugineva prognoosi peamiseks puuduseks on asjaolu, et tulevikku kantakse üle determinantide aegridade keskosale iseloomulikud seaduspärasused. Samal ajal determinantide arengu ja mõju kvalitatiivsed ning kvantitatiivsed parameetrid enamasti aja jooksul muutuvad. Mida pikemad on aegread, seda vanemad determinantide kompleksi iseloomustavad seaduspärasused (sisemised seosed, muutumise kiirus, mõju intensiivsus) tulevikku üle kantakse. Näiteks kui aegrida on 20 aastat pikk ja selle aja jooksul toimub determinantide mõju parameetrite ühtlane muutumine, siis kantakse tulevikku üle kümme aastat tagasi determinantide kompleksi iseloomustanud seaduspärasused.
5.Selgitage väliskeskkonna tingimuse ja selle determinantide väärtustele vaatlusaluste majandusprotsesside kogumis tugineva prognoosimetoodika olemust ja selle peamisi puudusi.
Väliskeskkonna tingimuste determinantide aegridadele tugineva prognoosi puudusi võimaldab teatud määral vältida uuritava väliskeskkonna tingimuse ja seda kujundavate determinantide väärtuste erinevuste vaatlemine ühel ja samal perioodil paljudes paljudes samalaadsetes majandusprotsessides.
See mudel peegeldab väliskeskkonna muutumise seaduspärasusi viimasel teadaoleval perioodil otsuse ettevalmistamise protsessis väliskeskkonna tingimuste prognoosi koostamist. Kasutades prognooside väljatöötamisel viimase teadaoleva perioodi vaatluste ruumilist kogumit, võib ka eeldada, et väljatoodud seose parameetrid f on värskemad ja usaldusväärsemad seaduspärasustest, mille aluseks on ühe majandusprotsessi vaatlemisel saadud andmete aegrea alusel leitud seaduspärasused.
PUUDUSED:
Samal ajal ei saa empiiriliste vaatluste ruumilise kogumi alusel otseselt hinnata prognoositava väliskeskkonna tingimuse dünaamika seaduspärasusi. Determinantide väärtuste erinevused vaatlusalustes majandusprotsessides ei peegelda enamasti nähtuse arengu eri staadiume, vaid ühel ja samal arengutasemel oleva nähtuse sisemist varieerumist. Ülaltoodust tuleneb loogiliselt seisukoht, et prognoosimisel võiks kõige paremaid tulemusi anda kombineeritud käsitlusviis, mis ühendaks ruumkogumi ja aegrea kasutamise ühtseks tervikuks.
6.Milliseid võimalusi pakub väliskeskkonna tingimuste muutumise prognoosimise täpsustamiseks erinevate metoodikate kombineerimine?
Kombineeritud käsitlusviisiga võiks ühendada kahes eelnevas punktis toodud metoodika tugevad küljed: prognoosis ühendatakse prognoositava väliskeskkonnqa tingimuse ja selle determinantide ajalist muutust iseloomustavad andmed paljudel samalaadsetel majandusprotsessidel, aga samuti nende rtinrvused erinevate majandusprotsesside vahel.
Mõnikord on otstarbekas kombineerida väliskeskkonna tingimuse ja selle determinantide aegridadele tuginevat prognoosi metoodikat inertsist lähtuva (ajategurile tugineva) metoodikaga.
Inertsist tuleneva trendi ja tsüklilise komponendi alusel saadud väliskeskkonna tingimuse S prognoosi täpsustamiseks koostatakse aga teguranalüüsi mudel, mis peegeldab selle tingimuse S konkreetsete väärtuste kõrvalekallet sisemise inertsiga määratud tasemest.
Kombineeritud prognoosimisviisi kasutamisel on prognoosi informatsiooniliseks aluseks vaatlusaluste subjektide ruumilise kogumi elementide muutumise aegread.
Sellise käsitlusviisi korral tekib võimalus prognoosida (ekstrapoleerida) ka determinantide mõju intensiivsust iseloomustavate parameetrite (nt regressioonikordajate) muutumist. Sellega võimaldab aegridade ja ruumikogumite andmetele tuginevate metoodikate ü hendamine suurendada väliskeskkonna tingimuse prognoosi põhjendatust.
Nii inertsile tugineva kui ka tegurimudelite alusel tehtava prognoosi puhul tuleb leida parameetrite muutumise usalduspiirid ja parameetrite konkreetsete väärtuste jaotumise tõenäosused usalduspiiridega määratud intervallis. See võimaldab üle minna alternatiivide võrdlemisele väliskeskkonna määramatuse korral. Prognoosimine toetub prognoositavate protsesside olemuse püsivusele ja nende protsesside muutumist iseloomustavate seaduspärasuste stabiilsusele.
LK 125
1.Selgitage alternatiivide kasulikkuse hindamise erinevus ühe- ja mitme hindamiskriteeriumi alusel.
Kui subjekti eelistus rajaneb ainult üheleainsale valikukriteeriumile, siis on meil tegemist lihtsa otsusega, mitme kriteeriumi kasutamisel aga kompleksvõrdluse ülesandega. Kui subjekti eelistuste süsteem on vastuoluline , tähendab see sisuliselt mitme kriteeriumi olemasolu ja eri kriteeriumide alusel antud alternatiivide kasulikkusehinnangute vastuolulisust.
2.Selgitage alternatiivide kasulikkuse võrdlevhinnangu väljatöötamise etappide sisu.
Alternatiivide kasulikkuse võrdlevanalüüsis võib välja tuua kaks etappi:
• analüüsida juhitava protsessi vahetu täiustamise eesmärgisüsteemi komponentide sõltuvust alternatiivi teostamise kõigist tulemustest – ülesanne hinnata võimalust leida eelistuste omaduste alusel neid eelistusi kajastav kasulikkusefunktsioon ning kirjeldada kasulikkusefunktsiooni iseloomu alternatiivide kasulikkuse võrreldavate hinnangute väljatoomisel. Ehk kui tavaliselt otsustusteoorias eeldatakse, et juhil kui subjektil on alternatiivide suhtes olemas mingi kogum või süsteem eelistusi, siis tegelikult peaks arvestama kõiki tulemusi. Sel samal põhjusel otsustusteoorias seda analüüsietappi otseselt välja ei tooda.
• välja tuua alternatiivide kasulikkuse kompleksne võrdlev hinnang - Alternatiivide võrreldavate kasulikkusehinnangute alusel saadakse otsustusülesande lahend alternatiivide alamhulga X* kujul alternatiivide täiskogumist X (X* ∈ X), nii et kõik alamhulga X* elemendid oleks ekvivalentsed (x*i ∼ x*j , kui x*i ja x*j ∈ X*), kuid domineeriksid (oleks
eelistatud) kõigi ülejäänud alternatiivide suhtes (x* > x iga x korral, kui x ∉ X*).
3. Selgitage alternatiivide kasulikkuse subjektiivse mõõtmise meetodite olemust.
• järjestamine - alternatiivide kogumi korrastamise protseduur , mille tulemuseks on alternatiivide järjestus neid järjestava subjekti eelistuste alusel. Eelistuse arvuliseks väljendajaks on selle meetodi kasutamisel alternatiivi järjekorranumber saadud järjestuses.
• paariviisiline võrdlus - on alternatiivide kogumi korrastamise protseduur, mille puhul eelistussuhted tuuakse välja alternatiivide kõikvõimalike paaride suhtes. Paariviisilise võrdluse tulemused esitatakse maatriksi kujul.
• vahetu hindamine - alternatiivide ruumi korrastamise protseduuri, mille käigus alternatiividele omistatakse mingis intervalliskaalas arvulised väärtused. Subjekt püüab määrata kõigi alternatiivide kohad mingil arvteljel, nii et need vastaks alternatiivide kasulikkusehinnangute suhetele. Seda meetodit nimetatakse ka pallhinnangute meetodiks.
Probleemiks on seejuures adekvaatse skaala valik (viiepallilise skaala omadused erinevad kümne- või sajapallilise skaala omadustest), nii et see võimaldaks subjekti eelistusi adekvaatselt kajastada.
• järjekindel võrdlemine - alternatiivide ruumi korrastamise kompleksne protseduur, mis ühendab endas järjestamise ja vahetu hindamise meetodite omadusi – ka vahetu hindamise käigus ekvivalentseks hinnatud alternatiividele antakse omavaheline eelistussuhe nende (subjektiivse) järjestamise abil.
4.Milliste abinõudega ja kes saab suunata juhti otsust ette valmistades arvestama ühiskonna üldiste huvidega?
Alternatiivi elluviimise tulemuste kasulikkust ei hinda aga ainult juht (otsustaja), vaid ka selle elluviimisest mõjutatud (nn välismõjud) teised subjektid. Majandustegevuse juhtimise täiustamise seisukohalt on tarvis tagada, et juht (otsustaja) arvestaks otsustuse vastuvõtmisel kõiki alternatiivi elluviimise tulemusi ja kõiki teiste subjektide õigustatud huvisid. Välismõjude arvestamise vajadus ei tulene üksnes ühiskonna kogukasulikkuse maksimeerimise vajadusest (konkreetne juht võib olla selle suhtes ükskõikne olla), vaid negatiivse tagasiside (kaudsete negatiivsete mõjude) ärahoidmise kasulikkusest juhile endale. Juhti saab sellises olukorras suunata ühiskondlike regulatsioonidega (kompensatsiooni- ja sanktsioonimehhanismid), mis peaks üles ehitama selliselt, et igale juhtle saaks osaks lisaks juhitavas protsessis saavutatud kasulikkusele ka välismõjudega teistele subjektidele tekitatud kasu või kahju.
Vajalik on ühelt poolt lepinguliste suhete täiustamine, et tagada mingi alternatiivi teostamisel osalevate subjektide huvide tasakaalustatud arvestamine otsuse ettevalmistamisel. Teisalt vajab täiustamist valitsuse majanduspoliitika , mis peab kaitsma otsustuse elluviimises mitteosalevate, kuid selle tulemustest puudutatud subjektide huvisid. Valitsusasutuste ülesandeks on preemiatega ( toetuste , subsiidiumidega) kompenseerida aktiivselt tegutsevale subjektile juhitava protsessi täiustamisel saamata jäänud positiivsete välismõjude tulemused ja sanktsioonide (maksude, trahvide) abil hoida subjekte tekitamast negatiivseid väliseid tulemusi.
Otsuse ettevalmistamise antud etapil on majanduspoliitika ülesandeks luua tingimused alternatiivide elluviimise tulemuste seostamiseks juhi (otsustaja) eesmärgisüsteemiga sellisel määral, et kõrgeima subjektiivse kasulikkusehinnangu saaks objektiivselt (ühiskonna kui terviku seisukohalt) parimate tulemustega alternatiiv. Alternatiivide kasulikkuse hindamine toimub subjekti (otsustaja) eesmärkide saavutamise astet väljendavate kriteeriumide (kriteeriumnäitajate) alusel.
5.Milliseid abinõusid ja miks tuleb rakendada, et muuta alternatiivide kasulikkuse hindamise kriteeriumid sobilikuks kompleksse kriteeriumi sünteesimiseks?
Alternatiivide kasulikkuse komplekshinnangu süntees haarab järgmised probleemid:
• eri kriteeriumide võrdlev hindamine;
• kasulikkuse kompleksnäitaja väljatöötamine.
Hindamiskriteeriumide võrdlev hindamine on komplitseeritud analüüsiü lesanne , mida on majanduse juhtimise teoorias ja praktikas senini veel ebapiisavalt uuritud ja halvasti lahendatud. Seda ülesannet ei saa lahendada formaalselt, sest tagajärjeks oleks usalduse kaotamine otsuse ettevalmistamise teaduslike aluste suhtes. Eriti keeruline on määrata kriteeriumide tähtsust (olulisust) väljendavad võrdluskordajad.
Hindamiskriteeriumide adekvaatse võrdleva hindamise tagamiseks tuleb õigesti ühendada (sünteesida) kvantitatiivse ja kvalitatiivse analüüsi etapid. Need on järgmised:
• kriteeriumide skaalade ja mõõtühikute ühtlustamine – muidu oleks arvestuslike ja analüütiliste majandusnäitajate võrdlemine alternatiivide kasulikkuse komplekshinnangu väljatöötamisel vägagi komplitseeritud. Selleks tuleb algnäitajad teisendada uuele kujule ühesuguse mõõteskaala ja –ühikuga, samuti arvväärtuste ühesuguse muutumisulatusega (dispersiooniga). Selleks tuleb teha kaks operatsiooni: teisendada kvalitatiivsed näitajad tinglik-kvantitatiivseteks (dihhotoomilised näitajad, pallskaala näitajad, alternatiivide kasulikkuse järjekorda kajastavad näitajad); kõik algnäitajad X tsentreeritakse ja normaliseeritakse, mille tulemusena saadakse uued standardiseeritud näitajad Z keskväärtusega null ja standardhälbega üks.
• kriteeriumide puhastamine segavate (moonutavate) tegurite ja kõrvaliste subjektide mõju tulemustest – see kergendaks oluliselt näitajate võrreldavat tähtsust kompleksse kasulikkuse hindamise kriteeriumis peegelduvate kaalude (kordajate) väljatöötamist. Eelkõige peab selline puhastamine toimuma rahvamajandusliku arvestuse (statistika) raames ja analüütiliste näitajate väljatoomise käigus.
• eri kriteeriumides sisalduvate ühtede ja samade majandustegevuse aspektide kordusarvestuse elimineerimine – selline korduvarvestus segab oluliselt näitajate võrreldavate tähtsuskordajate (kaalude) väljatöötamist, sest erinevaid majandustegevuse aspekte tuleb hinnata eri moodi. Kordusarvestuse (kriteeriuminäitajate omavahelise statistilise seose) elimineerimiseks teisendatakse algnäitajad Z uuteks statistiliselt sõltumatuteks (ortogonaalseteks) sünteetilisteks näitajateks E, mis peegeldavad (mõõdavad) kompleksselt eesmärgisüsteemi erinevaid suhteliselt iseseisvaid aspekte.
• kriteeriumidele võrreldava tähtsuse kordajate (α0) omistamine – See toimub eesmärgisüsteemi väljatoodud suhteliselt iseseisvate aspektide tähtsuse kvalitatiivse analüüsi alusel lahendatava otsustusülesande olemust ja konkreetse juhi (otsustaja) immanentseid huvisid arvestades.
6.Selgitage, miks ei tohi näitajat samastada reaalse nähtusega ja konkreetselt kriteeriumnäitajat alternatiivikasulikkuse hindamise kriteeriumiga?
Alternatiivide kasulikkuse kompleksse kvantitatiivse hinnangu väljatoomine ei tähenda, et parima tegutsemisvariandi valik toimub ainult sellest hinnangust lähtudes. Ettepanekud ja järeldused, mis selle hinnangu ning tema leidmise käigus saadud informatsiooni alusel tehakse, on siiski ainult juhti (otsustajat) orienteerivad ja nõustavad. Juht lisab sellele kvantitatiivsele informatsioonile oma kogemused ja intuitsiooni, formaliseerimata ja operatiivse informatsiooni, mida ei suudetud haarata otsustuse analüütilisse ettevalmistusse. Seega reaalne nähtus võib olla teistsugune kui näitaja ning konkreetne kriteeriumnäitaja võib erineda alternatiivkasulikkuse hindamise kriteeriumiga, kuna tegelikkuses mõjutavad neid juhi otsused ja nägemused.
LK 130
1.Milliste tingimuste täitmisel saab juht (otsustaja) langetada ratsionaalse otsuse?
Subjekt vajab ratsionaalse otsuse tegemiseks kaht tingimust:
• objektiivsete tingimuste (seaduspärasuste) tunnetamist;
• vabadust suvalise otsustusvariandi valimiseks.
Sellistes tingimustes subjekt teab, milline on parim tegutsemisvariant, ja tal on ka võimalus see valida ning ellu viia. Valikuvabaduse puudumine või piiratus ei võimalda ka objektiivse reaalsuse adekvaatse tunnetamise korral sageli ratsionaalset otsust vastu võtta. Valikuvabadus ilma objektiivse reaalsuse adekvaatse tunnetuseta (informatsioonita ja/või oskuseta seda kasutada) muudab otsustamise samuti loteriiks või koguni farsiks, millest pole ratsionaalset tulemust loota .
2.Mis põhjusel kalduvad tegelikult vastuvõetud otsused kõrvale ratsionaalsuse põhimõttest? Millal on selline kõrvalekalle õigustatud? Millistes tingimustes on tugevam ratsionaalne ja millistes tingimustes intuitiivne lähenemine otsusele?
Kuna objektiivse reaalsuse tunnetamine ei saa olla absoluutne, siis toimub otsustamine alati suurema või väiksema määramatuse tingimustes ja otsuse ratsionaalsus ei saa samuti olla absoluutne. Ühiskondlikud suhted (ka ühiskonna ja looduse vahekord) muutuvad arengu käigus üha komplitseeritumaks ja vastuolulisemaks, mistõttu muutub üha raskemaks ka nende adekvaatne tunnetamine.Sellest aspektist on raske rääkida otsuste ratsionaalsuse üldisest kasvust ajaloolise arengu käigus. Hoolimata informeerituse ja teadmiste (haridustaseme) kasvust võib karta hoopiski ratsionaalsuse üldist vähenemist kõigi ühiskondlike otsustuste kogusummas.
Ka juhi (otsustaja) valikuvabaduse suurenemine on demokraatia arengust hoolimata vastuoluline protsess. Vanade lagunevate (likvideeruvate), üldjuhul avalike (läbipaistvate) valikuvabadust piiranud tingimuste asemele tekivad sageli uued (korporatiivsed), mis oma määramatuse ja läbipaistmatuse tõttu võivad saada otsuste ratsionaalsusele suuremaks ohuks kui vanad piirangud. Läbipaistmatute valikuvabaduse piirangute tõttu ei ole tänapäeva ühiskonnas enam sageli selge, kes ja mille pärast mingite otsuste taga seisab ning nende eest ka vastutust kandma peaks – otsustaja rolli on nihutatud varjatud jõustruktuuride tegelike otsustajate variisikud. Variisikute puhul ei tööta aga tõhusalt juhtide (otsustajate) suhtes rakendatavad kontrolli- ja sanktsioonimehhanismid.
Ülaltoodust tuleneb, et subjekti võime otsuste ratsionaalsuse tagamisel on ajaloolise arengu produkt. See tähendab, et otsuse ratsionaalsus on arenev kategooria, mis peegeldab otsuse vastavust reaalsetele (objektiivsetele) tingimustele mingil ajaloolise arengu etapil. Juhtimispraktikas ei ole üldjuhul kunagi võimalik saavutada kõigi otsuste täielikku vastavust objektiivsetele tingimustele. Selles mõttes on otsustuste ratsionaalsus suhteline kategooria. Ühiskondlike suhete (inimtegevuse objektiivse aluse) ja selle tegevuse subjektiivse juhtimise võimaluste arengu ebaühtluse tõttu võib juhtimise (otsuste) ratsionaalsuse tase nii tõusta kui ka langeda.