Emotsioonid (1)

SISUKORD 1. Emotsioonide funktsioonid .......................................................................................................... 2 1.1 Emotsioonide otstarve ........................................................................................................... 2 2. Emotsioonide liigid ..................................................................................................................... 5 2.1 Meeleolu ................................................................................................................................ 5 2.2 Ärevus .................................................................................................................................... 6 2.3 Stress ...................................................................................................................................... 6 2.4 Frustratsioon .......................................................................................................................... 8 2.5 Afekt ...................................................................................................................................... 8 Kasutatud kirjandus ....................................................................................................................... 11 1. EMOTSIOONIDE FUNKTSIOONID
1.1 Emotsioonide otstarve Emotsioon (lad k emovere ­ esile kutsuma, erutama, liigutama ) tähistab tundmuse läbielamise konkreetset vormi, kus situatiivse tundmuse omadused on ilmekalt või selgelt välja kujunenud. Emotsioon on subjektiivne tundeelamuslik reageering sise- või välisärritajatele. ( Bachmann ja Maruste , 2003: 211)
Emotsioonid täidavad mitmeid funktsioone: 1. Emotsioonid hindavad ­ isikuid, olusid, situatsioone, nähtusi, seisundeid jne sõltuvalt sellest, kes need vastavad isiksuse vajadustele või mitte, kujundades niivisi tegevuse tundmuslikku tooni; 2. Emotsioonid ergutavad/ pidurdavad aktiivsust ­ see toimub sõltuvalt hinnangust ja kujunenud tundmuslikust toonist, luues motivatsiooni ja ajendades tegevusele, annavad nad sellele vajalikku energeetilise tõuke ja aitavad kiiresti hakkama saada ootamatutes olukordades ; 3. Emotsioonid suunavad tähelepanu emotsionaalselt köitvale ja tähenduslikule eluliselt olulisele; 4. Emotsioonid stimuleerivad mälu; 5. Emotsioonid väljendavad isiku suhtumist ja eelistusi ning on kommunikatsioonivahendiks.
Lisaks otsesele funktsionaalsele rollile on tundmuste osaks värvida meie hingeelu, anda elule see mõnu ja valu, mis teeb inimese elu ainukordseks ja köitvaks ning ilma milleta oleksime füsioloogilised masinad. Emotsioon on protsess, millel on algus ja lõpp. Emotsioon tekitab mingi sündmus, isik või hinnang, mis puudutab või võib puudutada meie vajadusi või väärtusi. Tähelepanu keskendumine emotsionaalsele sündmusele tagab selle äratundmise ja kongnitiivse hinnangu, ning see hinnang määrab omakorda emotsionaalse protsessi edasise kulgemise .
2 Emotsionaalse suhtumise kutsub esile just nimelt mingi mõjutuse subjektiivne hinnang. Reaktsiooni kutsub esile see, millel on subjektile tähendus, isiksuslik mõte. Emotsioon on isiksusliku tähenduse eksisteerimise vorm. Emotsionaalset suhtumist esile kutsuv subjektiivne hinnang võib olla tingitud või tingimatu. Objektiivselt üks ja seesama nähtus (toit, valu, solvang, agressioon , vaenlane , isa ämm, piits jne) kutsub inimestel esile erisuguse reaktsiooni vastavalt nende inimeste elukogemusele. (Bachmann ja Maruste, 2003: 215) Afektiivne elamus võib üle kanduda kõigile, mis selles seisundis inimese vaatevälja juhtub. Ärritatud inimene on pingestatud ja et pinge vajab maandamist, siis on inimene valmis leidma oma pinge maandamiseks ja emotsiooni väljaelamiseks täiesti teisejärgulisi ja kõrvalisi põhjuseid. Seejuures on inimene harva nõus tunnistama, et tema emotsionaalse suhtumise põhjuseks on meeleolu, mitte aga objekt ise. Seega toovad emotsioonid muutusi ja kõrvalekaldeid põhjuslike seoste tajusse. Ja mida tugevam on ärritus, seda suurem on ka võimalus hälbida adekvaatsest tajust. Enamasti peab paika tõdemus, et emotsionaalne inimene on erapoolik inimene. Emotsioonid väljendavad subjektidesuhtumist millegisse skeemi ,,kasulik - kahjulik" järgi. Peale sellise passiivse hinnangu ajendavad nad ka tegevusele, on viimase vajalikuks tingimuseks ja eelnevad sellele. Seda emotsioonide külge rõhutatakse eriti motiovatsioonilistes emotsiooniteooriates. Teisalt tekivad emotsioonid aga ka tegevuses, sõltuvad sellest ja on määratud tegevuse kulgemise iseärasustest. Emotsioonide seda külge toovad esile teooriad, mis rõhutavad emotsioonide tekkimist adaptatsioonivõimaluste puudumise, kavatsetu ja reaalselt saavutatu mittevastavuse, informatsiooni ebapiisavuse jms tõttu. Emotsioonil kui protsessil on intensiivsus, mis sõltub vajaduse rahuldamise või mitterahuldamise astmest ja eesmärkobjekti olulisusest. Seos kannatuse ja vajaduse vahel ei ole proportsionaalne. Kui enamiku vajaduste piir on praktiliselt määramatu, siis kannatustel on piir, mille ületamisel tekib närvisüsteemi üldine pidurdus ja sokiseisund. Kannatuse ja naudingu astmed on eri inimestel küllaltki erisugused. Selles avaldavad oma toimet nii sünnipärased erinevused kui ka elu käigus omandatud kogemused ja harjumused. Inimeste emotsioonidel nagu aistingutelgi on alumine ja ülemine lävi. Need läved sõltuvad inimese individuaalsetest iseärasustest. Ühed inimesedon vähem, teised rohkem tundlikud nälja, janu, 3 materiaalsete puuduste , teiste inimeste hinnangute, iseenda saavutusvõime jpm suhtes. Erinev on ka see kannatuste aste, kus eri inimesed käed rüppe lasevad ja võitlusest loobuvad. (Bachmann ja Maruste, 2003: 216) Iseloomulik on, et inimesele mõjub rohkem oodatava puudumine kui millegi puudumine käesoleval hetkel. Samamoodi kipub vajaduse tulevase rahuldamise ootus mõjustama tegevust rohkem kui selle vajaduse rahuldamine käesoleval hetkel. Olmselt just sellepärast on inimestele iseloomulikud teod tuleviku nimel, elamine tulevikus. Tegevuse funktsionaalne tase ja tegevuse efektiivsus sõltuvad emotsiooni suundusest. Olukorras, kus vajadus on rahuldatud, tekib teatud psüühiline komfort, edukuse tunne, mis mõjustab inimest kiiremini ja täpsemini reageerima erinevatele signaalidele. Tähelepanu on keskendatum, tajuelamused teravamad, taju sisukam ja täpsem; mõtlemine on produktiivsem ja kiirem. Negatiivsete emotsioonide korral on aga olukord vastupidine . Kuid küsimus ei ole ainult emotsiooni polaarsuses, vaid ka tema jõus. Tegevusele ärgitavalt mõjub ainult teatud tugevusegaemotsioon. See lävi on igale inimesele individuaalne ja jääb tema (stressi) taluvuse piiridesse . Üliintensiivne emotsioon aga lõhub adekvaatse sideme situatsiooni, emotsiooni ja tegevuse vahel ning inimene võib sattuda ka apaatsusse, sokiseisundisse, olla hirmust halvatud, või siis tekib vastupidine üliaktiivne afektiivne tundepurse. Seega, kui tundmuste teatud optimaalne tase on ületatud, hakkab tegevuse funktsionaalne tase langema või/ja muutub ebaadekvaatse(ma)ks. Inimese emotsionaalse elu iseloomulikuks jooneks on kaasaelamine, kaastunne. Inimesed on üksteisega tihedas emotsionaalses seoses. Normaalseks eluks vajab inimene teisi inimesi, nende seltskonda. Me ei ole üksi olles võimelised tüeliseks rõõmuks, lõbusad olema ja naerma . Ka kurbust ja masendust aitavad kaasinimesed kergemini üle elada. Sattudes keskkonda, kus valitseb sundimatu , sõbralik või vastupidi, pingeline , ärev atfosfäär, ,,nakatub" inimene kergesti ja langeb paratamatult selles mikrokeskkonnas valitseva meeleolu alla. Kaastunne teise inimese rõõmudele ja muredele on isiksuse joon, mille pannakse alus varajases nooruses lapse ja vanemate emotsionaalses suhtlemises. Kaastunne on tervikliku ja tasakaalustatud isiksuse tunnuseks. (Bachmann ja Maruste, 2003: 217)
4 2. EMOTSIOONIDE LIIGID Sõltuvalt tundmuste tekkimise kiiruse, jõu püsivuse kombinatsioonidest eristatakse mitmesuguseid emotsionaalseid seisundeid: Meeleolu, Ärevus, Stress, Frustratsioon, Afekt, Kirg. Emotsionaalsetes seisundites, mis on kõik mööduvad, avalduvad nii inimese karakteersed (tüüpilised) iseärasused kui ka juhuslikud ja inimesele üldjuhul mitteomased psüühilised ilmingud. Emotsionaalsel seisundil, vaatamata selle subjektiivsusele, on alati oma kindel põhjus ja tüüpiline avaldumine käitumises, mis muuseas teeb võimalikuks nende diagnoosimise ja avastamise objektiivsete meetoditega. Lisaks suhteliselt kindlapiirilistele emotsionaalsetele seisunditele kuuluvad tundmuste spektrisse veel Nn kõrgemad tundmused, Empaatia, Alaväärsuskompleks. (Bachmann ja Maruste, 2003: 223)
2.1 Meeleolu Meeleolu on isiksuse üldine emotsionaalne foon, olek, mis annab värvingu tegevusele. See mõjub märkamatult ja tema konkreetset põhjust pole alati võimalik leida. Siiski võib esile tuua teatud tüüpilisi põhjusi, nagu inimese füüsiline seisund, mis omakorda sõltub tervisest, toidust, ilmastikust, arstimitest ja biokeemiliste ainete sisaldusest organismis jne. Enesetunne võib signaliseerida korrastusest füüsises. Meeleolu kujundavad teinekord iseenesest objektiivselt tähtsusetud esemed või faktid, kui neil on konkreetse inimese jaokseriline tähtsus, näiteks kui nad on seotudmillegi olulisega. Teisalt aga ei pruugi objektiivselt tähtsad asjad avaldada inimesele mingit emotsionaalset toimet, kui inimene
5 neid ei mõista (taju mõtestatud!) ja nad on seetõttu tema jaoks tähtsusetud. Meeleolu kujundajana toimivad veel kaasinimesed, loodus, ilmastiku laad , kunstiteosed. (Bachmann ja Maruste, 2003: 223-224)
2.2 Ärevus Ärevus on emotsionaalne seisund, millele on iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne. Selle mõiste võttis kasutusele Sigmund Freud 1926. a. Ärevuse tekitajaina võivad toimida väga mitmesugused asjaolud ­ oodatud sündmuste edasilükkamine ­ tekib rahutus ja kartus , et oodatav sündmus ei toimugi või oodatud isik ei tule. Ärevust põhjustab olukorra määramatus, enese kontrolli alt väljumine, võimalikud ebameeldivused, infopuudus, võimalik oht jne. Kõige selle tagajärjel lähevad inimesed närviliseks, muutuvad rahutuks, pingestatuks. Ärevus on märgatav välisel vaatluselgi. Seda saab tuvastada näiteks nelja lihtsa ,,parameetri" alusel: a) Närvilisus ­ nt küünte närimine, sage suitsetamine b) Pinge ­ ei ole võimeline puhkama, töötab pingega, käed värisevad, uni rahutu c) Kalduvus kohmetusele ­ punastamine, kogelemine , higistamine d) Kurvameelsus ­ muretsemine, alatine kahtlemine jne. Ärevuse uurimiseks on kasutatud naha galvaanilise reaktsiooni registreerimise meetodit, Rorschachi testi, assotsiatsiooni jm. Paljud autorid, nt Harry Sullivan ja Raymond Cattell , kalduvad ärevust vaatlema kui kohanematust keskkonna või situatsiooni nõudmistega. Raymond Cattell arvas , et ärevust on võimalik mõõta ning et see avaldub kõrges tundlikkuses, muljete vastuvõtlikkuses, teravnenud süütundes, enese alahindamises, kõrges pingeastmes. Hans Eysenck kandis ärevuse introvertsusele iseloomulike tunnuste hulka. (Bachmann ja Maruste, 2003: 224)
2.3 Stress Stress (ingl k ­ surve, pinge) on pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutmisel. Stressiteooria loojaks on Hans Selye , kes arstina märkas, et lisaks iga haiguse spetsiifilistele tunnustele eksisteerib ka kõigile häiretele üldiselt iseloomulikke muutusi. See üldine, mittespetsiifiline, kuid ometigi väga mõjus muutus sai nimeks stress ehk üldine kohanemise (e. adaptatsioon -) sündroom.
6 Argikäibes on küllalt levinud arusaamine, et stress on midagi võrdväärset halva tujugaja igal juhul on ta negatiivne, halb nähtus. Nii see ei ole. Stress on normaalse organismi normaalne, vajalik reaktsioon , et kohandada organismi muutusteks välis- ja sisekeskkonnas, et mobiliseerida nii psüühilised kui füüsilised reservid. Stressi põhjustajaks ehk stressoriks võivad olla raske kehaline pingutus, trauma , hapnikuvaegus, agressioon, pikemaaegne psüühiline pinge, isolatsioon , motiivide konfliktid, ajadefitsiit, mitmesugused muud emotsiogeensed tegurid. Stressireaktsioon areneb protsessina, killes võib eristada mitut staadiumi: 1) Häire- e. sokistaadium ­ organismi on tunginud veanlane (näiteks gripiviirus) või ohustatakse inimesi põhivajadusi (rünne elule ja tervisele, eneseväärikuse alandamine ); 2) Vastupanustaadium ­ koondatakse organismi kaitsejõud, tähelepanu kontsentreerub, vererõhk ja kehatemperatuur tõusevad, vere suhkrusisaldus ja kloriidisisaldus suurenevad jne; 3) Kurnatusstaadium, mida iseloomustab stressitaluvuspiiri ületamine ja organismi kaitsejõudude mahasurumine. Võitlus võib lõppeda organismi surmaga või taastumise ja kohanemisega. Selguse huvides on kohane vahet teha füsioloogiliste ja psühholoogiliste (emotsionaalse) stressi komponentide vahel. Füsioloogilises stressis kulgevad kohanemismuutused inimese teadvuse osavõtuta, automaatselt. Emotsionaalse stressi aluseks on psüühiline, intellektuaalne hinnang, mis käivitab vegatiivsed ja endokriinsed reaktsioonid ja põhjustab teatavaviisilise käitumise ­ põgenemise, agressiooni vm. Ütles ju Shakespeare `gi Hamleti suu läbi, et ,, ... asjad iseenesest ei ole head ega halvad. Meie mõte teeb nad sellisteks". Vajab esiletoomist, et situatsiooni hinnang on sügavalt isiksuseline, individuaalne ja vastavalt sellele võib üks stiimul (oht, ülekoormus) kutsuda esile sootuks erinevad reaktsioonid sõltuvalt sellest, millisele inimesele ta mõjub (valmisoleku või hirmu, käegalöömise või tööhasardi). Pinge positiivne või negatiivne tähendus sõltub mitmest tingimusest. 1. Pinge tugevus, selle aste. Teatud astmeni pinge tugevus suurendab tegevuse funktsionaalset taset, üle selle jõudes aga alandab . 2. Ülesande raskus. Kergemate ülesannete puhul pinge parandab tegevuse efektiivsust, raskemate puhul halvendab. 7 3. Pinge kestus. Ühesuguse pinge korral algul tegevuse efektiivsus suureneb, hiljem langeb suurema väsimuse tõttu. 4. Motiivi jõud. Nõrga motiivi puhul igasugused segajad, milleks on ka pinge, halvendavad tegevuse tulemust. Stressi negatiivne poolus ehk distress võib saada soodsaks pinnaseks afektiivsele purskele. (Bachmann ja Maruste, 2003: 224-226)
2.4 Frustratsioon Frustratsioon (lad k. Frustratio ­ asjatu lootus, ebaedu) on psühhiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel. Frustratsioon on ebaõnnestumise elamuskompleks. Rohkem alluvad frustratsioonile emotsionaalsed natuurid, kõrgenenud erutuvusega isikud, kelle pidurdusprotsessid on suhteliselt nõrgemini arenenud ning kes pole raskustega harjunud . Frustratsioonireaktsioonidel on kaks põhitunnust: Impulsiivsus Tolerantsus ( taluvus ) Kui mingi takistus blokeerib inimese tegevuse, võib ta reageerida agressiivse tegevusega, mis on suunatud takistusele või ka mõnele kõrvalisele, kuid kättesaadavale, jõukohasele objektile . Volf Merlin on liigitanud võimalikke reageeringutüüpe frustratsiooniseisundile järgmiselt: 1) Enesevalitsus 2) Tigedus teise vastu 3) Probleemi ülehindamine (,,keegi ei suuda seda lahendada") 4) Ärevus (,,see probleem ei anna mulle rahu") 5) Depressioon 6) Agressioon. (Bachmann ja Maruste, 2003: 226)
2.5 Afekt Emotsionaalsetest seisundites on kõige intensiivsem ja isiksuse tegevust desorganiseerivaim afekt (tugev hingelise erutuse seisund). Afekt on lühiajaline, jõuline, tormiliselt kulgev, plahvatuslik (lad k affectus ­ meeleolu, tundepuhang) reaktsioon. Õigusterminoloogias on saanud tavaks teha vahet kahe afektiliigi vahel. Need on:
8 1) Pataloogiline afekt, 2) Füsioloogiline afekt.
Pataloogiline afekt on haiguslikul pinnal tekkinud õlitugev emotsionaalne reaktsioon, kus teadvus on sügavasti häiritud, nii et inimene ei tunneta üldse ümbritsevat maailma, ta tegutseb impulsiivselt, oma tegevust kontrollimata. Esinevad mälulüngad. Selles seisundis inimene ei ole võimeline mõistma oma tegude tähendust ega neid tegusid juhtima . Üldjuhul toob see seisund kaasa süüdimatuse. Seda seisundit on pädevad uurima ja hindama psühhiaatrid.
Füsioloogilise afekti kui termini võttis sadakond aastat tagasi kasutusele Serbski, eristamaks seda terves inimeses kulgevat normaalset protsessi haiguslikust seisundist ehk pataloogilisest afektist. Kahjuks on termini ,,füsioloogiline afekt" laiemalt omaks võetud tülgendus ebatöpne ja isegi desorienteeriv, sest selle seisundi kutsuvad esile hingelist ehk psühholoogilist laadi põhjused, üleelamised (solvumine, hirm, viha, õudus). Seepärast oleks õigem vaadeldavat afekti nimetada psühholoogiliseks.
Erinevalt pataloogilise afekti seisundist, kus subjektil puudub võime mõista oma tegude tähendust ja neid juhtida, psühholoogilise afekti seisundis see võime säilib, kuid on osaline ehk piiratud. Piiratus tuleneb afekti alljärgnevalt vaadeldavatest omadustest. Tuntud psühholoog Sergei Rubinstein on väitnud, et afekt kutsub esile teadlikule ja tehtelisele kontrollile mittealuva pinge mahalaadimise tegevuses, kus afektiseisundis inimesest teod justkui paiskuvad välja, mitte ta ei reguleeri neid. Afekt on emotsionaalne puhang, mida iseloomustavad järgmised tunnused: 1) Võimukus ­ afektiivses seisundis olles tunneb inimene end afektile alluvana, selle võimuses olevana, sellest jõulisest seisundist kaasaviiduna; 2) Tormilisus ­ kõik protsessid kulgevad inimese väga intensiivselt, tugevalt, ilmnevad erakordse jõupuhanguga. See on lühiajaline plahvatusetaoline protsess, kus inimese peaaegu täielikult domineerib aju koorealune osa ning ajukoor on pidurdusseisundis. See tingib pidurdamatute, primitiivsete reaktsioonide tormilise ja ägeda avaldumise; 3) Ootamatus ja lühiajalisus ­ afekt põhiliselt sellepärast tekibki, et inimene ei ole valmis teatud sündmuste käiguks, need tabavad teda ootamatult. Subjekt ei ole selleks 9 valmistunud, kuid olukord nõuab tegevust ja afekt saab probleemsituatsiooni lahendamisel tahtmatult vahendiks . Ülitugev erutus ei saa kesta pikka aega, sest see kurnaks inimese ära ­ eriti seetõttu, et inimene on selleks olukorraks ette valmistamata. Mida tugevam on olnud afektiaegne erutus, seda sügavamat üldist pidurdust on vaja afekti järgselt, et taastada kulutatud jõuvarud. (Bachmann ja Maruste, 2003: 228-229)
10 KASUTATUD KIRJANDUS Bachmann T., Maruste R. (2003). Psühholoogia alused, Tallinn, Ilo, lk 215 - 226
11