Marie Curie (0)

Tallinna Ülikool
Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut
Eliise Muru
MARIE CURIE
Referaat
Juhendaja PhD Jaanis Priimets
Rühm: Füüsika-4
Tallinn 2014
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. MARIE SKŁODOWSKA 4
1.1 Lapsepõlv ja noorukiiga 4
1.2 Ülikooliaastad 5
2. MARIE CURIE 8
2.1 Härra ja proua Curie 8
2.2 Raadiumi avastamine 9
2.3 Elu pärast Pierre ´i surma 11
3. TEADLASED MARIE PEREKONNAS 14
3.1 Pierre Curie 14
3.2 Iréne Joliot – Curie 15
KOKKUVÕTE 18
KASUTATUD KIRJANDUS 19

SISSEJUHATUS

Marie Skłodowska-Curie oli tuntud poola füüsik , kes suure osa oma elust elas Prantsusmaal. Koos abikaasa Pierre’iga avastas ta radioaktiivsed elemendid polooniumi ja raadiumi, pälvides sellega Nobeli preemia.
Referaadi eesmärgiks on uurida Marie Curie saavutusi ja teekonda nendeni . Veel pööraksin tähelepanu tema perekonnaliikmetele, kes samuti teadusega tegelesid – abikaasa ja tütar. Töös tahaksin pigem uurida teadlase igapäevaelu kui pöörata tähelepanu laboratoorsetele protsessidele, mis on viinud ühe või teise avastuseni.
Referaadi esimeses osas pööran tähelepanu lapsepõlvele ja noorukieale, teises osas argielule ja tööle pere kõrvalt ning kolmandas osas kirjeldan kokkuvõtvalt Marie mehe ja tütre elu ning saavutusi. Refereerimiseks kasutan peamiselt Marie kirjanikust tütre Eve Curie teost „Minu ema Marie Curie“, sellele lisaks ka teisi raamatuid, mis räägivad Marie või tütre Iréne’i elust.

1. MARIE SKŁODOWSKA

1.1 Lapsepõlv ja noorukiiga

Marie Curie (neiupõlvenimega Maria Salomea Skłodowska) sündis 7. novembril 1867 Poola pealinnas Varssavis. Ta oli pärit vaesest, kuid väga intelligentsest ja haritud perekonnast, olles pere noorim ehk viies laps. Tema isa, Wladislaw Skłodowski oli teadlane ning füüsika- ja matemaatikaõpetaja. Ka Maria ema oli õpetaja, juhatades kasvatusasutust, kuhu tulid end harima tüdrukud linna parematest perekondadest. Väikesel Marial oli väga hea mälu ning suur huvi ümbritseva maailma vastu. Lugema õppis ta väga noorelt, mängides vanema õega kooli ning sealt sai ka alguse tema suur huvi lugemise vastu. Vanemad aga ei soovinud seda, et laps nii noorelt loeks, kartes tüdruku varaküpsust. Ka koolis paistis noor neiu silma, olles klassikaaslastest kaks aastat noorem, kuid sellegipoolest kõige targem . [1, 2]
Pilt 1. Skłodowskite lapsed: Zosia, Hela, Mania (Maria), Józef, Bronia [2]
Kui aga isa 1873. aastal koolis abijuhataja koha kaotas, hakkas perel halvasti minema. Elutingimused muutusid oluliselt kehvemaks, sest nad pidid uude kohta kolima. Et olla võimeline pere ülal pidama , tegi isa sinna ka internaatkooli. HPere halb käekäik jätkus , kui vanim tütar suri tüüfusesse ning paar aastat hiljem suri ema tuberkuloosi.[1]
1883. aastal lõpetas Maria gümnaasiumi kuldmedaliga. Peale kooli läks noor neiu aastaks sugulaste juurde maale puhkama ning aasta hiljem kutsus ema kunagine õpilane teda koos õega enda juurde natukeseks ajaks külla . Need 14 kuud olid Maria kõige õnnelikumad, sest siis oli aega lihtsalt lõbutseda ja elu nautida. Sel ajal ei tegelenud ta teaduslike raamatute lugemisega ega ka muu teaduslikult hariva tegevusega . [2]
Kui õed koju jõudsid, oli isa sissetulek niivõrd väikeseks jäänud, et noortel tuli ise raha teenima hakata ning nad otsustasid koduõpetajateks hakata. Kuna mõlemal õel oli unistus minna Pariisi õppima (mis oli väga kulukas ning isal tütarde toetamiseks raha polnud), mõtles Maria välja plaani, et vanem õde läheb ülikooli ning tema töötab samal ajal koduõpetajana ning saadab oma säästud õele. Kui õde kooli lõpetab, toetab tema tasuks Maria õpinguid. Nii nad tegidki – Bronia, kes polnud varem saanud end õppimisele pühendada, kuna vastutas pärast ema surma majapidamise eest, sai minna kooli ning Maria läks tööle Zorawskite perekonda. Seal õpetas ta 10-aastast perepoega ja 18-aastast peretütart, kellega sai suureks sõbrannaks. Peretütar Bronkaga hakkasid nad õpetama ka kohalikke lapsi. [1]
1888. aastal läks Sklodowskite rahaline seis jälle veidi paremaks, sest isa sai tööd noorte kurjategijate õpetamiseks reformitud koolis. Töö polnud kuigi meeldiv, kuid palk oli hea ning isal oli nüüd ka võimalik tütarde õppimist toetada. Tänu sellele sai võimalikuks Maria unistus minna Pariisi õppima. [1, 2]

1.2 Ülikooliaastad

1881. aastal alustas Maria õpinguid Sorbonne ´i ülikoolis ning kolis oma õe juurde, kelle õppimist tema algselt toetanud oli. Kuna reaalained teda väga huvitasid, hakkas Maria õppima füüsikat . Esimesel koolipäeval otsustas tüdruk kirjutada oma nime Marie´ks, et prantslastel oleks seda kergem hääldada. Olles agar õpilane, kuulas Marie ülikoolis hoolega kõiki loenguid ja ettekandeid, istudes alati esireas. Vabal aja luges ta teaduslikku kirjandust, tegi märkmeid ja töötas tohututes kogustes läbi uut materjali. Kogu tema mõttetegevus oli suunatud õpingutele ning see pakkus talle suurt naudingut. Näiteks õppis ta tihti uinumiseni, märkamata ümbritsevat maailma ning unustades päeva jooksul süüa.[1, 3]
Õe juures elas ta umbes aasta ning üüris seejärel üliõpilaste linnajaos väikese korteri. Õe juures oli Marie`l keeruline elada seoses lärmaka keskkonnaga, mis takistas tal õpingutele keskenduda. Omaette elamine oli aga keerukas, sest raha oli vähe ning süüa ei osanud neiu peale võileibade ja tee midagi erilist valmistada. Kuid ega tal polekski toidutegemiseks aega olnud, sest kogu oma energia suunas tüdruk õpingutele ning tihtipeale ei märganud ta isegi tuba kütta. Suures usinuses taipas Marie, et litsentsiaadikraadist ühel alal pole küllalt ning otsustas neid omandada kaks, füüsikas ja matemaatikas.[1]
1894. aasta alguses tellis Prantsusmaa Tööstuse Edendamise Ühing temalt uurimuse mitmesuguste teraste magneetiliste omaduste kohta ning pakkus selle eest 600-frangist stipendiumit. Sellest piisas terve aasta söögiks ja pisikese korteri üürimiseks ning Marie võttis töö vastu. Muret tekitas aga see, et polnud ruumi, kus oma katseid sooritada . Neiu rääkis probleemist ka oma tuttavale, Fribourgi ülikooli füüsikaprofessorile, kes soovitas talle oma sõpra, Pierre Curie´d. [1, 2]
Pilt 2. Pierre ja Marie laboratooriumis [2]
Härra Curie oli tööstusliku füüsika ja keemia kõrgkooli laboratooriumi juhataja ning magnetismi uurija. Ta leidiski Marie jaoks enda juures väikese tööruumi. Noor neiu paelus meest tugevalt oma intelligentsi ja teadusearmastusega ning maheda visadusega püüdis härra Curie neiule läheneda. Marie, arvatavasti suurest austusest vanemasse teadlasesse, ei märganud mehe sügavaid tundeid, kuigi ka neiu ise tundis tegelikult huvi Pierre vastu. Kahjuks oli Marie otsustanud, et tema elus pole kohta mehele, sest tal on teadus, millele tahab end täielikult pühendada. Pierre aga ei andnud alla, saates neiule aukingina äratõmbe oma viimasest tööst „Sümmeetriast füüsikalistes fenomenides. Elektrivälja ja magnetvälja sümmeetria“ ja esimesele leheküljele kirjutas ta: „Preili Skłodowskale autori lugupidamise ja sõprusega, P. Curie“. Veel palus mees luba neidu külastada ning Marie andiski oma aadressi. [1, 3]
Möödusid mõned kuud, sõprus tihenes ning kasvas ka vastastikune austus, lugupidamine ning usaldus. Pierre käis mitmeid kordi Marie´l külas ning käidi ka niisama väljas jalutamas. Kui neiu sõitis kodumaale , Poolasse, saatis mees talle armastuskirju, kus soovis tungivalt teada saada, kas Marie ikka naaseb Prantsusmaale. Mehe õnneks oli uue õppeaasta alguseks neiu Pariisis tagasi ning nendevahelised tunded suurenesid veelgi. [1]

2. MARIE CURIE

2.1 Härra ja proua Curie

Pilt 3. Mesinädalate veetmiseks valmis Marie ja Pierre [2]
26. juulil 1895 Marie ja Pierre abiellusid. Pulmad peeti Pierre’i vanemate maakohas, Sceaux’s, kuhu tulid kohale ka Marie isa ja õed. See sündmus oli väga tagasihoidlik . Pruudi kleit oli kink vanema õe mehe emalt, olles samuti tagasihoidlik ning tumedat värvi (just nii nagu oli soovinud Marie – selline riietus, millega saaks hiljem ka laboris ning mujal käia). Pulmakingiks sai noorpaar kaks jalgratast, millega sõidetigi meisnädalaid pidama. Kuna mõlemad armastasid väga loodust, siis liiguti palju ilusates maakohtades ning õhtuti peatuti võõrastemajas. Sellisest matkamisest sai paari traditsiooniline puhkamisviis. [1, 2]
Tagasi Pariisi jõudes üürisid nad korteri ning Marie hakkas tegelema majapidamise ja arvetega. Varem endale vaid võileibu söögiks valmistanud naine oli hakanud tutvuma ka kokakunstiga, milles abistas teda õde Bronia. Ka köögis kirjutas Marie teadlase moodi piinliku täpsusega kõik toidu tegemisega seonduva (nt. kui kaua ta keetis, millisel tulel või palju lisas mingit toiduainet). [1]
12. septembril 1897 sündis Curie´de perre tütar Iréne. Sünnitus möödus suurema kärata ning minimaalsete kulutustega, aga et noor ema saaks laboris edasi töötada, võeti amm, mis kulutusi siiski suurendas. Siiski jätkus Marie´l tähelepanu ka lapse jaoks, lähenedes emadusele nagu teadusele, märkides üles lapse kasvunäitajad, pea suuruse, hammaste tuleku ja asjadest kinnihaaramise oskuse kujunemise. [1, 3]
Kaks nädalat pärast tütre sündi suri Pierre´i ema, kes oli juba pikka aega haige olnud. Et Pierre´i isa üksildust ja valu hajutada, kutsusid nad doktor Curie (Pierre Curie isa) enda juurde elama. Kuna vana korter jäi väikeseks, kolisid nad tagasihoidlikku majja boulevard Kellermannil. Doktor Curie´st oli palju abi, ta veetis suurema osa ajast koos oma lemmik lapselapse, Iréniga ning neist said parimad sõbrad. [1, 2]

2.2 Raadiumi avastamine

1897. aastal sattus Marie lugema prantsuse füüsiku Henri Berquereli töid, mis olid selleks ajaks juba aasta vanused. Töös oli Berquerel uurinud haruldase metalli, uraani, sooli ning avastas, et uraani soolad andsid spontaanselt, ilma valguse eelneva toimeta, tundmatu loomusega kiiri . Veel võisid uraanikiired tühjaks laadida elektroskoobi , tehes ümbritseva õhu elektrivoolu juhtivaks ning kui uraaniühend asetati musta paberisse mässitud fotoplaadile, mõjutas ühend seda läbi paberi. Füüsik tegi ka kindlaks, et need omadused ei sõltunud eelnevast kiiritamisest ja nad püsisid, kui uraaniühendit oli hoitud kaua pimedas . Marie´d huvitas see niivõrd, et ta otsustas sel teemal teha oma doktoritöö. [1]
Järjekordselt tekkis proua Curie´l probleeme ruumide leidmisega, kuid sai lõpuks siiski Pierre’i töökoha kaudu väga halbade tingimustega ruumi. See asetses koolihoone alumisel korrusel ning oli varem kasutusel olnud lao- ja masinaruumina. Probleeme tekitas niiske ja ebastabiilne temperatuur, mis ei sobi laboritehnikale, kuid raskustest hoolimata alustas naine seal oma tööd. Esiteks uuris ta elektrivoolu, mida uraanist lähtuv kiirgus tekitas, kasutades selleks seadmeid, mille kunagi oli leiutanud tema mees koos oma vennaga. Kuna vool oli väga nõrk, täiustas Pierre katseriistu. [1, 2]
Siis otsustas naine uurida kõiki tuntud keemilisi elemente, et teada saada, kas mõni neist veel kiirgab. Erilise kiirgamise nimetas naine „radioaktiivsuseks“ ning leidis, et lisaks uraanile on ka toorium radioaktiivne. Marie katsetas kõiki aineid, mis talle kätte sattusid, sealhulgas ka mineraale . Hüpoteesi kohaselt on mineraalid , mis ei sisalda radioaktiivseid aineid, inaktiivsed, ning teised, mis sisaldavad tooriumi või uraani, aktiivsed. Kui aga naine hakkas mõõtma nende aktiivsete mineraalide kiirgust ja üllatus, et radioaktiivsus ilmneb palju tugevamini, kui võiks järeldada uraani või tooriumi hulga järgi, mida antud ained sisaldavad. Sealt tegi ta järelduse, et mineraalid pidid sisaldama vähesel hulgal ainet, mis on tooriumist ja uraanist palju radioaktiivsem. Kuid kuna ta oli kõik tuntud keemilised elemendid juba läbi uurinud, püstitas ta hüpoteesi, et mineraalides sisaldub senitundmatu radioaktiivne element – uus element. [1]
Et uut elementi kätte saada, tuli Pierre oma naisele appi ning peagi avastasid nad, et uusi elemente on lausa kaks. 1898 . aasta juuli „Aruannetes“ kirjutasid nad, et avastasid uue metalli ning kui metalli olemasolu saab kinnitust, siis oleks uue elemendi nimi poloonium (elemendi nimi oli Marie poolt tuletatud tema kodumaast , Poolast). 1898. aasta detsembrikuu „Aruannetes“ on noorpaar teada andnud ka teise radioaktiivse keemilise elemendi olemasolust uraanipigimaagis – raadium . [1]
Keemikud aga soovisid , et nad ka valmistaksid raadiumi, sest kui pole olemas elementi ennast, ei saa mõõta tema aatomkaalu ning kui pole aatomkaalu, pole ka raadiumit. Töö, et saada kätte puhas raadium, oli aga töömahukas, aeganõudev ning kallis. Jällegi tuli leida ruum, milleks sai seekord Pierre’i töökohale kuuluv mahajäetud angaar. Kuna uraanipigimaak oli kallis, ostsid nad hoopis aherainet ning asusid tööle. Eraldamine oli ka füüsiliselt väga väsitav , proua Curie´l tuli pidevalt suures vannis keevat vedelikku segada ja tampida ning protsess kestis väga kaua. Nelja aastaga suutsid Marie ja Pierre saada raadiumi, mille aatomkaalu oli võimalik mõõta ja tulemuseks sai naine 225. [1, 3]
Eduka uurimistöö kõrval oli nende endi elu aga raske. Raha oli vähe ning noorpaar kogus endale aina rohkem ja rohkem töökohustusi. Lisaks kõigele suri 1902 . aastal Marie isa. Nii Pierre kui ka Marie tervis halvenes suure töökoormuse pärast ning nad said vähe koos Iréne´iga aega veeta. Hästi hakkas elu minema siis, kui 1903. aasta 25. juunil Marie oma doktoritööd kaitses ning sai hindeks „väga austustvääriv“. Samal aastal omistati Curie´dele ka pool Nobeli preemiat füüsikas, mille teise poole sai Henri Berquerel. Marie´l õnnestus olla esimene naine Prantsusmaal, kes sai doktorikraadi ning esimene naine maailmas, kes sai Nobeli preemia. [1, 2, 3]
Mõni aasta pärast raadiumi avastamist muutis aine murranguliselt vähiravi . Tema kiirgust hakati kasutama vähirakkude surmamiseks, kuid arstid ei teadnud , et raadiumi kasutamisel on tõsiseid kõrvalnähte. Arstide arvates oli tegu imerohuga ning seda hakati isegi toiduainetesse lisama. Tegelikult tegeles aine hoopis patsientide luuüdi lagundamisega ning tekitas ka luurakkude mutatsioone . Ka Marie ja Pierre olid juba tõsiselt haiged. Mehel olid tugevad valud jalgades ja tasakaaluhäired ning naisel valutas selg. [3]
Curie´d oleksid tahtnud elada oma rahulikku elu edasi, kuid nad olid saanud kuulsaks . Sellega kaasnes palju tähelepanu, kutseid vastuvõttudele ja segamist ajakirjanike poolt. Kahe tagasihoidliku ning läbinisti teadusele pühendunud inimese jaoks oli nende uus elu väga väsitav ja häiriv ning suur kuulsus pani neid tihti piinlikust tundma. Sellegipoolest hoiti teadlasi väga suure au sees ning neile omistati mitmeid märkimisväärseid auhindu. 1904 . aasta 6. detsembril sündis nende perre teine tütar Éve Denise, kelle kasvamist jälgis ema samasuguse hoolega, nagu oli seda teinud Iréne puhul. [1, 2, 4]

2.3 Elu pärast Pierre´i surma

Pierre suri 19. aprillil 1906. aastal, jäädes hobuserakendiga vankri alla. See mõjus Marie´le väga rängalt – ta sulgus endasse ja püüdis välja paista tugev. Pierre’i isa, doktor Curie, suutis poja surmaga paremini toime tulla kui Marie ning oma lapselaste nimel oli ta iga päev valmis välja näitama elurõõmu ja teadusehuvi. Doktor Curie´st saigi Marie´le suurim abiline, kes võttis laste kasvatamise suuresti enda peale ning kõik koos koliti väikesesse majja Sceaux´s. Pierre’i töökohad otsustati anda Marie´le ning lesest sai laborijuhataja ja esimene naisprofessor Sorbonne´i ülikoolis. See andis talle uut jõudu ja motivatsiooni ning naine hakkas jälle raamatuid lugema ja konspekte tegema, sest tundis, et vastasel juhul ei suuda ta olla oma mehe professoriameti vääriline jätkaja.
Pilt 4. Marie oma tütarde Eve ja Iréne'iga pärast abikaasa surma [2]
1910 . aastal suri ka doktor Curie ning Marie´l tuli hakata lastele rohkem tähelepanu pöörama . Ta tegi koos teiste Sorbonne´i professoritega ühistegevusliku õppeasutuse, kus õppisid teadlaste lapsed. Neile õpetati iga päev üht ainet professorite endi poolt. See kestis vaid kaks aastat ning siis pani Marie oma lapsed eraõppeasutusse. [1]
1911. aastal otsustati Marie´le anda Nobeli preemia keemias raadiumi eraldamise eest puhta soola kujul. Nii oli tal au olla esimene inimene, kellele on omistatud kaks Nobeli preemiat. 1914. aastal ehitati Pariisi ülikooli Raadiumi Instituut, mis koosnes kahest osakonnast: radioaktiivsuse laborist , mida juhatas Marie Curie, ning bioloogiliste uurimiste ja Curie teraapia laboratooriumist. Marie määrati selle instituudi direktoriks. [1, 4]
Esimese maailmasõja alguses tuli Marie ideele arendada röntgentehnikat, et see oleks paremini kättesaadav. Ta otsustas panna röntgenaparaadid veoautosse, muutes autod liikuvaiks röntgenkabinettideks, kusjuures energiat said aparaadid auto akust. Neid mobiilseid röntgenlaboreid kutsuti Les Petites Curies (väikesed Curie´d). Röntgenkiirguse abil oli võimalik leida, kus asus püssikuul või granaadikild- seega said arstid opereerida täpsemalt. Marie õpetas ka paljusid arste enda väljaarendatud röntgenaparaate kasutama. [2, 3]
1920. aastal õnnestus ühel Ameerika ajakirjanikul, Marie Meloneyd´il, saada kokkulepitud kohtumine Marie laboris. Küsides proua Curie´lt, et mida ta ihaldab, vastas naine, et uuringute jaoks oleks vaja veel raadiumit, mille jaoks tal raha pole. Juba järgmisel aastal oli Meloneyd korraldanud Ameerikas suure korjanduse ning kutsus Curie oma kodumaaga tutvuma. Peale pikka veenmist õnnestus proua Curie koos tütardega Ameerikasse saada, kus neid ootas pikk reis ja suured vastuvõtud, mida naisteadlase soovil suuresti tagasihoidlikumaks püüti teha. Toimus ka vastuvõtt Valges Majas , kus president Warren Harding andis Marie Curie´le üle grammi raadiumit. See aga ei jäänud ainsaks korraks. 1929. aastal, kui Varssavisse tehti Raadiumi Instituut, vajas Marie veel raadiumit ning Meloneyd´i korraldatud uue korjandusega kingiti proua Curie´le veel ka teine gramm raadiumit. [1, 2]
Peale esmakordset Ameerika külastust hakkaski Marie palju ringi reisima , käies konverentsidel, kongressidel, ülikoolitseremooniatel ning tehes laboratooriumide külastusi. Ta käis ka mitmeid kordi Poolas. 1922. aastal valiti ta spontaanselt, ilma, et naine end ise kandidatuuri esitanud oleks, Arstiteaduse Akadeemia liikmeks, tunnustuseks tema osa eest raadiumi avastamisel ja uue tervistusmeetodi – Curie teraapia – loomise eest. [1]
1933. aastal haigestus Marie raskekujulisse verehaigusesse, kuid jätkas siiski oma tööd. 1934. aastal saadeti ta sanatooriumisse, kus naine 4. juulil 66- aastasena suri. Kaks päeva hiljem maeti ta oma mehe juurde, Sceaux’sse.
„Ta oli sel viimselgi päeval mahe , kangekaelne, arglik , uudishimulik kõige vastu, nagu oma algusaegadel.“ Eve Curie [1, lk 4]
Pilt 5. Marie Curie [5]

3. TEADLASED MARIE PEREKONNAS

3.1 Pierre Curie

Pilt 6. Pierre Curie [6]
Pierre Curie, Marie abikaasa sündis 15. mail 1859 . aastal Pariisis rue Cuvier ´l. Ta oli arsti, doktor Eugéne Curie teine poeg. Tema isa, kes pere ülalpidamiseks teenis raha meditsiinis, oli ka innukas uurija teaduses . Ta oli loodusteaduste muuseumis assistent ning kirjutanud töid tiisikuse ravimise kohta. Isa teadusehuvist olid saanud indu ka pojad. Vaimselt sõltumatu ning unistava iseloomuga Pierre aga ei tahtnud koolis käia ning isa õpetas teda esialgu ise, usaldades hiljem poja silmapaistva õpetaja Bazille´i hoolde. [1]
Andekas poiss oli juba 18-aastaselt litsentsiaat Sorbonne´i ülikoolis ja 19-aastasena nimetati ta matemaatika- ja loodusteaduse osakonnas professor Desains´i assistendiks. Seda ametit pidas noormees viis aastat. Ta tegi uuringuid koos oma vanema venna Jacques ´iga, kes oli samuti Sorbonne´is litsentsiaat ja assistent. Noored füüsikud avastasid juba varsti ühe tähtsa piesoelektrilise nähtuse ning nende eksperimentaalne töö viis uue aparaadi leiutamiseni, mis oli mitmel viisil tarvitatav- piesoelektrilise kvarsti abil saab näiteks täpselt mõõta nõrku elektrihulki. [1, 7]
1883. aastal sai Pierre Pariisi linna École de Physique et de Chimie vanemaks assistendiks. Enam ei olnud võimalik oma vennaga koos teadust teha ning ta otsustas hakata töötama kristallide füüsika alal. Need tööd lõppesid sümmeetria printsiibi formuleerimisega, mis sai moodsa teaduse üheks lähtepunktiks. [1]
Asudes uuesti oma eksperimentaalsete uuringute juurde leiutas ning konstrueeris Pierre ülitundliku kaalu, „Curie kaalu“. Veidi hiljem hakkas mees uurima magnetismi ning avastas, et antud aine magneetilised omadused muutuvad kindla temperatuuri juures – seda temperatuuri tuntakse nüüd kui Curie punkt. Lord Kelvin , tolle aja kuulsaim inglise teadusemees, oli vaimustuses härra Curie’st ja tema tegemistest ning nad hakkasid sõpradeks, pidades kirjavahetust.
1894. aastal tutvus Pierre oma tulevase abikaasa Marie´ga, kellega koos avastas radioaktiivsed ained polooniumi ja raadiumi. 1895. aastal omandas ta doktorikraadi ning määrati koheselt füüsikaprofessori kohale. 1903. aastal omistati Curie’le Londoni Kuningliku Seltsi Pronksmedal (ühiselt oma naisega) ning 1905. aastal valiti ta Teaduste Akadeemiasse. 1906. aastal suri Pierre Curie, jäädes tänaval vankrirataste alla. Kuna tema luud olid radioaktiivse aine tagajärjel jäänud väga nõrgaks, purunes kolju ning surm oli silmapilkne. [1, 7]

3.2 Iréne Joliot – Curie

Pilt 7. Iréne Joliot-Curie [8]
Iréne sündis 12. septembril 1897. aastal. Tütre sünd valmistas vanematele Marie ja Pierre Curie'le suurt rõõmu ning mõneks ajaks jätsid vanemad oma töö tagaplaanile. Pierre pühendas palju aega tütarlapsele, kes ilmutas oma vanuse kohta erakordset teadmishimu ning arenes vaimselt oma eakaaslastest kiiremini. Kui tüdruk oli 8-aastane, hukkus isa Pierre ning lapse eest kandsid hoolt ema ja vanaisa, doktor Curie. Ema oli sageli laboratooriumis ning seepärast saigi tema lapsepõlvemängude kaaslaseks ja esimeseks õpetajaks vanaisa, kes kasvatas Iréne'is vaimset tasakaalukust, optimismi ja vaieldamatut reaalsusearmastust. Doktor Curie õpetas teda loodust armastama ja vaimustus koos temaga kuulsatest kirjanikest. [9 ,10]
Kuna ema ei tahtnud Iréne'i tavakooli panna, organiseeris ta ise kooli, kus andsid tunde lisaks temale ka teised Sorbonne'i professorid, kelle lapsed seal õppisid. Kool kestis kaks aastat, siis läks Iréne kolledžisse, mille jõudis lõpetada just enne sõja algust. Seejärel läks neiu oma emale appi, sõites temaga kaasa röntgenaparaate üles panema ja tutvustama. Sõja lõpul, kui instituuditöö taas elavnes , arvati Iréne laboratooriumi ametlikku koosseisu. 1920. aastal lõpetas neiu Sorbonne'i ülikooli. [1, 9]
25-aastasena astus instituuti tööle Frederic Joliot, kes hakkas tööle Madame Curie range käe all, suutes kõik tema nõudmised täita. Instituudis kohtus ta Iréne Curie'ga. Frederic kirjeldas oma sõbrale Iréne'i väga vastuoluliselt – algul väga kinnise, külma ja ebasõbralikuna, kuid hiljem rahuliku targa ja tundelise naisena . Ta mõistis , et neil on täiesti erinevad iseloomuomadused, kuid arvas , et nii toimibki nende töö ja sõprus kõige paremini. [9]
Frederic Joliot ja Iréne Curie abiellusid 4. oktoobril 1926. aastal. Neil sündis kaks last, tütar Helene (1927) ja poeg Pierre (1932). Tuttavad rääkisid, et perekond oli erakordselt lihtne ja sõbralik ning äärmiselt üksmeelne, olenemata sellest, et iseloomu poolest olid kõik täiesti erinevad inimesed. [9, 10]
Nii Frederic kui Iréne said üldtunnustatud teadlasteks ja olid suurte instituutide juhatajad. Nad avaldasid koos kokku sadu teaduslikke töid ja märkisid tihti tööde alla autoriks Joliot-Curie. 18. jaanuaril 1932 aastal teatas abielupaar Teaduste Akadeemia istungil , et lastes Bothe- Beckeri kiirgust läbi vesinikku sisaldavat ainet, selgus, et berülliumikiired löövad neist ainetest välja prootonid. Nemad arvasid, et see on elektromagnetiliste lainete uus omadus. Kui inglismaa teadlane Chadwick Joliot-Curie artiklit luges, kordas ta nende katseid ning jõudis selgusele, et berülliumikiirgus ei ole mitte elektromagnetilised lained, vaid senitundmatute osakeste voog . Nii avastati neutron - uus elementaarosake . [9]
14. novembril 1934. aastal tegid nad ettekande kunstlikust radioaktiivsusest Prantsuse Füüsika ja Keemia Ühingu konverentsil Pariisis. Suur avastus tõi neile mitmeid autasusid : Auleegioni order , Marke-nimeline aupreemia ning 1935. aastal ka Nobeli preemia. 1938. aastal tehtud Iréne’i teadustöö neutronite tegevuse kohta rasketes elementides oli tähtis samm uraaniumi lõhustumises. 1932. aastal määrati ta lektori ametisse ning 1937. aastal sai temast Pariisis Loodusteaduste teaduskonna professor, hiljem veel ka Raadiumi Instituudi direktor (1946. aastal). Ta oli mures suure Orsay’s asuva nukleaarfüüsikakeskuse käimasaamisest, kuna vastutas ise asutuse käekäigu eest. Selle keskuse ehitamist jätkas F. Joliot veel pärast tema surma. Samuti oli Iréne väga huvitatud naiste sotsiaalsetest ja intellektuaalsetest saavutustest, olles naiste õiguseid toetava komitee liige. Ta oli ka mitme välismaal asuva akadeemia ning arvuka hulga teaduslike gruppide liige, omas auväärseid doktorikraade mitmest ülikoolist ning oli Auleegioni ohvitser. [ 8, 9, 10]
Iréne Curie-Joliot suri 1956. aastal leukeemiasse. [10]

KOKKUVÕTE

Marie Curie oli sihikindel kangekaelne naine, kes püüdis alati end ümbritsevaid inimesi aidata. Andeka ja intelligentse inimesena oli ta täielikult teadusele pühendunud, soovides ka teisi sellest huvituma panna. Niisamuti ei väsinud ta õpetamisest ja teadmiste jagamisest. Küllap oli seegi üks põhjusi, miks tal õnnestus teadust kas või pisut populaarsemaks muuta. Kõige selle juures säilitas Marie tagasihoidlikkuse, trügimata kunagi esiplaanile, vaid ajades lihtsalt oma asja, lootmata oma töö eest suurt kuulsust ja sellega kaasnevaid preemiaid. Abikaasa Pierre’iga, kel oli samasugune tagasihoidlik iseloom, sujus koostöö väga harmooniliselt ning tänu sellele jõutigi ühiselt mitmete avastusteni, mis muuhulgas erinevate preemiateni viisid. Samamoodi toimis ka Marie tütre Irene ’i ja tema abikaasa koostöö.
Naine tundis, et väga suur osa edu saavutamisel oli tema perekonnal. Kodus oli alati valitsenud rahu, austus ja lugupidamine ning hoolitsus . Tänu sellisele kasvatusele oli Marie’l palju lähedasi, keda ta austas ning kellelt oli vajadusel võimalik tuge saada. Samasugune toetuslik õhkkond valitses ka tema enda perekonnas, abikaasa ja lastega suheldes.
Marie Curie sai eeskujuks väga paljudele inimestele eelkõige tänu oma iseloomule . Tema näitel võib öelda, et teadusega tegelemiseks ei ole tarvis olla pärit rikkast perekonnast, oluline on pealehakkamine, pühendumine ja töökus . Lisaks suutis ta tõestada, et ka naised võivad tegeleda matemaatika, füüsika ja keemiaga.

KASUTATUD KIRJANDUS

Curie, E. Minu ema Marie Curie. Olion, Tallinn, 1994.

Steele, F. Naine, kes muutis teaduse kulgu . Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006.

Christiensen, E. Marie Curie´ kiirgav anne. Imeline ajalugu, 2012, 5, 60-63.

Nobeli preemia kodulehekülg : http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/1903/marie-curie-bio.html (11.10.2014)

http://www.science-television.com/upload/media/1931_marie-curie-au-dela-du-mythe_978.jpg (14.10.2014)

http://theredlist.fr/media/database/muses/couples/historic/pierre-et-marie-curie/010_pierre-et-marie-curie_theredlist.jpg (13.10.2014)

Nobeli preemia kodulehekülg: http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/1903/pierre-curie-bio.html (11.10.2014)

Nobeli preemia kodulehekülg: http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/chemistry/laureates/1935/joliot-curie.html (11.10.2014)

Šaskolskaja, M. Joliot-Curie. Eesti riiklik kirjastus, Tallinn, 1963

Kedrov, F. Iréne ja Frédéric Joliot-Curie. Valgus, Tallinn, 1975
19